​Kaastundlik. Intensiivne. Emotsionaalne. Empaatiline. Sügavamõtteline. Need on kõigest mõned omadused, mis kirjeldavad ülitundlikke inimesi. Seda 20% inimkonnast, kes elavad omamoodi tõstetud elu.

Miks? Uurija ja raamatu „Ülitundlik inimene“ autori Dr. Elaine Aroni järgi on ülitundlikud inimesed (ÜTId) sündinud unikaalse, viimseni seadistatud närvisüsteemiga, mis kogeb sügavaid stimulatsioone. Alates valgusest ja helist kuni teiste inimeste emotsioonideni välja. ÜTI näeb, tunneb ja kogeb elu intensiivsemalt kui enamus meist.

Ja kui ma meeldin sulle, siis kogu see sügav töötlus tähendab, et mõnikord tunned end hulluna – eriti kui see puudutab suhteid. Väikesed detailid, mis sinu kaaslast ei sega – näiteks järjepidev kella tiksumine või rahvarohked restoranid reede õhtul – võivad tõesti ärritada, segadust luua või isegi üle stimuleerida. Lihtsalt öeldes võib su partner olla kas EF5 tornaado, mis su päeva varemeteks muudab või kuuma õhu pall, mis su päikesesse tõstab. Mõnikord tundub ÜTI omadustega olemine õnnistus, mõnikord needus.
​
Sa oled suhtes ühega maailma sügavamatest tundjatest, mõtlejatest ja protsessoritest. Su ÜTI peab teadma – tundma – su armastust. Siin on seitse võimalust selle näitamiseks.​

1. Räägi sõnu, mis tõstavad üles, mitte ei kisu alla
ÜTIle lähevad sõnad tõesti korda. Me tajume neid sügavuti, just nagu kõike muudki. Pole ime, et mitmed ÜTId on andekad väljendusrikkas keele kasutamises; nad on maailmas tuntuimad muusikud, kirjanikud. Näiteks Bob Dylan, John Lennon, Celine Dion, Barbara Streisand, Mozart, Ralph Waldo Emerson, Virgina Wolf, E.E. Cummings, Robert Frost ja paljud teised.

Mis puudutab meie partnerit (ja ka teisi), siis karmid sõnad, negatiivsus ja kritiseerimine lõikavad otse südamesse. Hääletoonil on tähendus. Kahemõttelisus loeb. Ma ei ütle, et peaksid ÜTI ümber munakoortel kõndima, ega ka, et sa ei peaks rääkima loomulikult. Kuid palun kasuta armastavaid sõnu – väldi suunatud narritamist, relvana viha kasutaist ja pidevat negatiivsust.
​
Soovid meid end tõesti armastatuna tundma panna? Räägi sõnu, mis aitavad meil õitseda: Kiida, kui oleme teinud midagi suurepärast. Meenuta koos meiega erilisi hetki. Kirjelda kui ilusad me täna välja näeme.

2. Tutvuge meiega
Me ei ütle alati, kui meil on valus. Teame – otsesest intensiivsest kogemusest – emotsioonid võivad olla nakkavad ja me ei soovi külvata ümberringi stressi ja draamat. Lisaks kipub ÜTIl olema suur südametunnistus. Oleme tugevalt teadlikud teiste ebamugavusest või häiritusest, seega võime hoida oma mõtted ja probleemid enda teada. Kui oleme natuke vaiksemad või eemalolevamad kui tavaliselt, küsi kuidas meil läheb. Meile tähendab see palju, kui märkad.

3. Tehke järeleandmisi
Kuna meie füüsilised meeled on eriti „üles keeratud,“ võib ÜTI olla sensuaalne. Meil kõigil on oma personaalne maitse, seega võta aega, et välja uurida, milline see on sinu ÜTIl. Hea söök, hingest tulev laul, rikas tume šokolaad, midagi imelist, ilusat või intellektuaalset – meile on seal tähendus ja armastus. Ära karda pisaraid.

4. Kontrolli oma vibratsioone
Tajuv ja jälgiv. ÜTI märkab su juures väikseid detaile. Me tunneme, mida sa tunned, mõnikord võtame sinu tuju või meeleseisundit nagu oma. Kui tuled koju stressiseisundis, paanikas ja ülesköetult, paugutad uksi ja mossitad, tunneme end varsti samuti pinges. Kui oled positiivne ja tasakaalukas raskustes, tunneme ka meie end julgena. Ma ei ütle, et sa ei peaks olema oma emotsioonides autentne (su intuitiivne ÜTI märkab ka seda), kuid ole teadlik vibratsioonidest, mida edastad – sest need mõjutavad ka meid.

5. Jah kallistustele, suudlustele ja puudutustele
Kuid ole õrn ja austav! Dr. Aroni järgi, tajub ÜTI füüsilisi aistinguid (sealhulgas valu) teistest tugevamini. Seega teatud „tüüpiline“ kiindumuse või armastuse väljendamine võib olla meile liiga intensiivne. (Teisest küljest, hea puudutus on tajutav eriti meeldivana.) Mõned ÜTId ei tunne end teatud kohtade puudutamisel mugavalt. Näiteks mu partner soovib sageli panna oma käe mu jalale kui ta uinub, kuid minu jaoks on see liiga stimuleeriv ja segav, takistades magama jäämist.

6. Austa meie piire
On asju, mis ei ole sinu jaoks mõistlikud. Sa ei pruugi mõista, kui purskame pisaratesse nähes reklaami või peame lahkuma lärmakalt rahvarohkelt peolt NÜÜD KOHE. Või miks uni on nii pagana oluline meie vaimsele tervisele ja heaolule (mina personaalselt ei funktsioneeri korraliku öö uneta) või miks väike asi saab nii suureks. Anna oma parim, mitte võttes seda isiklikult ja palun püüa mõista, et meie piirid võivad olla sinu omadest väga erinevad. See ei tee neid valeks või puudulikuks.

7. Näita, et märkad meid – ja hoolid
Märkame su äkilisi tuju muutuseid (isegi kui püüad neid varjata) või näiteks kui sa ei maganud hästi öösel. Märkame kui hakkad haigeks jääma või kui stress hakkab kuhjuma. Võime midagi öelda või püüda vaikides teha su olemist kergemaks (lastega, kohustustega või muu seesugusega). Kuid sageli tunneme, et meile ei vastata samaga. Sageli lahkume soovides, et teised näeksid meie vajadusi ja emotsioone sama lihtsalt, kui meie näeme teil. Ma ei ütle, et peaksite oleme selgeltnägijad; see pole realistlik ja kokkuvõttes on enese eest seismine meie enda vastutus. Kuid soovime olla nähtud ja kuuldud. Teame, et iial ei häälestu sa „väikestele“ asjadele nii nagu meie, see on ok, me armastame sind nagu oled – seepärast me su valisimegi. Palume ainult, et püüaksid natuke sügavamale minna.

Jenn Granneman

Eesti keelde pannud Marilii Toots
Inglisekeelse artikli leiad siit.

Kas ka teie olete ülitundlik? Säärased inimesed on väliselt nagu kõik teised, kuid tajuvad maailma veidi teisiti. Nad tunnetavad sügavuti teiste inimeste emotsioone, on tundlikumad müra, ereda valguse, valu ja teiste stiimulite vastu ning töötlevad infot veidi erinevalt. Nii selgitab südamelähedast teemat kogemusnõustaja, joogaõpetaja ja ülitundlike eestkõneleja MARILII TOOTS, kes ilmutas tänavu omapärase autobiograafiliste sugemetega raamatu.
 
Nimetad end joogapraktikuks ja -juhendajaks, info vastuvõtjaks ja vahendajaks. Hingelt Loojaks. Aga ka kogemusnõustajaks. Peale koolitustelt saadud teadmiste kasutad kogemusi. Millistes valdkondades sa suudad teisi aidata?
Lähtun oma tegemistes nii tavapsühholoogiast, joogafilosoofiast kui ka intuitsioonist. Samuti on tähtis osa üle kümne aasta kestnud joogapraktikal ning minu enda elamustel ja kogemustel. Jagan huvilistega kogemusi, mida olen ülitundliku inimesena saanud eneseleidmise otsingutel ja igapäevaeluga toimetulekul. Annan soovitusi, kuidas teadlikult lõdvestuda, leida oma sisemine vägi ning tulla toime ärevushäirete, läbipõlemise, sõltuvuste, depressiooni ja psühhosomaatiliste kehareaktsioonidega.
 
Ametit läksid õppima maaülikooli. Kelleks sa seal õppisid?
Elav loodus on mind alati kõnetanud, seepärast läksingi õppima maastikuarhitektuuri. Oli majandustõus ja lõpetajatele jagus tööd. Mõistsin paraku üsna kiiresti, et see töö pole minu jaoks. Liiga tehniliseks läks, otsustajad ja teostajad olid erinevad ning sealt koorusid välja lahkhelid.
 
Kas sel ajal puutusidki esimest korda kokku joogaga?
Jah, see oli umbes 14 aastat tagasi. Joogaõpetajaks hakkasin õppima mõni aasta hiljem, sees tähendas suuri muudatusi. Õppisin klassikalist joogat, mida ei saa nimetada konkreetseks joogastiiliks, vaid pigem personaalseks lähenemiseks. Klassikalise jooga tunnid järgivad  Krishnamacharya traditsiooni, õpetan suutrate põhiselt.
 
Mida see endast kujutab?
Klassikalise jooga tundides õpime keskenduma, olema kohal hetkes, tunnetama ja kuulama oma keha ning pingutama ja lõdvestama end sellest lähtudes. Õpime kasutama füüsilisi asanaid ehk asendeid, mis aitavad arendada keha ja meelt ning muuta harjumuslikke mustreid. Samuti õpime teadlikult hingama ja tajuma, kuidas see mõjutab ja toetab meie enesetunnet. Kasutame häält, kujustamist ning keskendumis- ja hingamisharjutusi. Jälgime ennast. Räägime jooga filosoofilisest taustast.
 
Igapäevaelu toob kaasa vaimset ja füüsilist pinget. Oled seda ka ise kogenud.
Mida tunneb pinges inimene?
Pinges inimene võib tunda, et on pimeduses, sest elujõud on takistatud. Pingetest vabanedes võib tajuda, kuidas igapäevaelu taas liikuma hakkab ja lahendus leidub ka kõige keerukamatele olukordadele. Elus on endiselt nii rõõmu kui ka kurbust, nii luhtumisi kui kordaminekuid, aga kui lõdvestuse ja kohalolu kaudu on taastatud nii sisemine kui ka füüsiline jõud, siis pole inimene äärmustest enam nii tugevalt mõjutatud. Kannatusi on vähem ja elu saab sujuvamalt kulgeda mööda loomulikku teed.  
Märkasin, et intensiivsete emotsioonide tagasihoidmine (kui püüad käituda mõistlikult või vastata kellegi oletatavatele ootustele) ei lase edasi liikuda. Näiteks võivad meeles ilmneda ärevus, tuimus ja jõuetus ning kehas valud, pinged ja väsimus, koguni kurnatus. Samuti võivad pikema aja jooksul välja kujuneda haigused.
 
Millised?
Pikaajaline füüsiline ja vaimne pinge ning võimetus lõdvestuda võib endaga kaasa tuua tervisehädasid, nagu näiteks kõrge vererõhu, hingamisraskused, ärevushäired ja depressiooni. Samuti suhtlemisraskused või õppimis- ja töövõime vähenemise ning ohu kaotada töö või langeda välja koolist. Hirmud ning mured põhjustavad omakorda pingeid. Vaimne väsimus tekitab füüsilist kurnatust ja vastupidi.

Mis saab, kui ei osata lõdvestuda?
Sellele võib järgneda läbipõlemine. Keha ja meel on omavahel seotud tervikuks hingamise ja eneseteadlikkuse kaudu. Kui inimene pole oma loomupärastest omadustest ja vajadustest teadlik (iga inimene on ainulaadne), siis võibki ta unustada end pingutama ja raisata mõttetult energiat.
Võttes aluseks teadmise, et emotsioonide äratundmine ja juhtimine on eluterve inimese vundament, hakkasin otsima vastust küsimusele, kuidas varjatud emotsioone nähtavale tuua ning vabastada vägivallatult, nii et me ei kahjustaks ennast ega teisi. Märkasin, et see leiab aset sundimatult täielikule kohalolule suunatud tegevuse, vahel ka lihtsalt nimetamise või märkamise kaudu. Pingetest vabastavad joogapraktikad jm. Räägin joogast ka oma kodulehel www.joogatunnid.ee.
 
Õpetad teistele teadlikku lõdvestumist.
Jah, teadliku lõdvestumise kaudu on võimalik lubada minna teetõketel, mis elu enam ei toeta, ning saada jõudu või teha ruumi uute või käsil olevate ettevõtmiste tarvis. Keha ja meele lõdvestumise abil on võimalik taastada sisemine selgus ja energiavarud, et olla valmis uuteks pingutusteks ja ettevõtmisteks.

Kuidas tuleks lõdvestuda?
Lähtuda tuleks nii keha kui meele tasandil inimese isikuomadustest ja harjumustest. Mida rahutumad on keha ja meel, seda individuaalsemat lähenemist lõdvestusvahendite valikul vajatakse. Joogas kasutatakse keha ja meele teadlikuks lõdvestamiseks tehnikaid, lähtudes inimese hetkeseisundist ja vajadustest. Nende hulka kuuluvad füüsilised asendid, hingamistehnikad, visualiseerimine, keskendumisharjutused ning filosoofia ja eneseuuringu abil eneseteadlikkuse suurendamine. Väga head on ka looduses viibimine, tants, helid ja šamaanitrumm.
 
Kui tähtis on teadlikult hingata?
Kui teadvustame hingamist, saame võimaluse oma elu paremini suunata. Kui meis tekib viha, meeleheide või valu, siis saame need vastu võtta ning end täielikult aktsepteerida. Keskendudes hingamisele, saame ebameeldivad tunded hajutada. Mida kauem te teadlikult hingamisele keskendute, seda enam keha rahuneb. Hingamisele tuleks keskenduda ja seda suunata järjepidevalt ja iga päev, siis on tulemused püsivad. Elul on omaenese veatu rütm.

Sinu tööriistade hulgas on hääl.
Jah, eraldi võib esile tuua häälekasutuse ning seal omakorda eristada veedadest pärinevate mantrate retsiteerimise. Veedad on iidsed pühad sanskritikeelsed tekstid, mis koosnevad mantratest ja kätkevad endas väidetavalt vastuseid kõikidele küsimustele. Mantrad on võimsad helid. Kui hääldada neid õigesti ning hea kavatsusega, siis levitavad need meie kehas erilist vibratsiooni. Sellel on võime mõjutada meie füsioloogilist seisundit, vähendada pingeid, parandada füüsilist, vaimset ja emotsionaalset tervist. Mantrad pikendavad väljahingamist, mis aitab lõdvestuda. Need soodustavad keskendumist ja on meditatsiooni töövahend.

Sind on tituleeritud ülitundlike eestkõnelejaks. Kuidas iseloomustada ülitundlikku inimest?
Ülitundlike inimesi kiputakse sildistama: liiga tundeküllane, liiga nõrk, liiga tundlik… Uuringud näitavad, et nad ei saa sinna midagi parata, nad on lihtsalt bioloogiliselt selliseks loodud ja kui aus olla, ei vahetaks nad oma ülitundlikkust millegi vastu.
Doktor Elanie N. Aron võtab ülitundliku inimese olemuse kokku lühendiga SÜET, kus S tähistab töötlemisprotsessi sügavust, mille tähtis käitumismall on enne tegutsemist olukorda jälgida ja järele mõelda. Ülitundlik inimene töötleb kõike teistest põhjalikumalt, olenemata sellest, kas on sellest teadlik või mitte. Ü tähistab ülestimuleerimise ohtu, sest pöörates kõigele toimuvale tavapärasest enam tähelepanu, väsivad nad paratamatult kiiremini. E tähistab emotsionaalsete reaktsioonide rõhutamist ning suurt empaatiat, mis aitab muu hulgas märgata ja õppida.
T tähistab nüansitundlikkust .
 
Kuidas ülitundlikku inimest ära tunda?
Ta meeldib peaaegu küigile, sest suudab olla teiste emotsioonide vastu empaatiline ja on hea kuulaja. Ülitundlik tunneb sageli kohe ära, kas tema ellu tulnud võõras on tema inimene või mitte, samuti tajub ta, kui teine ei ole üdini usaldusväärne.
Ülitundlik eelistab tervislikku toitu ja muid tooteid, sest ei talu mürke.
Ta mõistab suhteid sügavamalt kui enamik teisi ja tal on suurepärane oskus näha tervikpilti. Ühtlasi võib ta olla väga loominguline ning teda mõjutavad tugevalt muusika, loodus ja kunst.
Lisame suurepärase oskuse teisi innustada ja mõjutada tänu enda kogetud emotsioonidele, mis võivad olla nii tugevad, et neid hakkavad tundma ka teised.
Tugev intuitsioon aitab ülitundlikul inimesel teha uute võimaluste avanedes või uutes olukordades õigeid otsuseid. Kui ta astub mõnda ruumi, siis teab sageli, kas see on meeldiv või mitte. Ülitundlik tajub hästi oma keha reaktsioone ja toimimist ning saab tänu sellele kiiresti reageerida, kui miski on valesti. Ent neil on ka pimedaid hetki, mil nad tajuvad ja näevad vähe. Siis tuleb kasuks arendada nende hetkede eristamise oskust.
 
Me oleme vist kõik mõnel hetkel ülitundlikud?
Jah, kindlasti. Näiteks pärast üksinda mägionnis veedetud kuud. Samuti muutuvad kõik inimesed vananedes tundlikumaks. Enamikul inimestest, tunnistavad nad siis seda või mitte, on suure tõenäosusega tundlikum külg, mis ilmneb teatud olukordades.
Ülitundlikud ja teised õrna hingega inimesed võivad tunda, et vestlus kurnab ja pingestab neid. Tõenäoliselt püüavad nad olla lahked ja tähelepanelikud ning keskenduda kuulamisele. Tänu sellele tõmbavad nad lausa võluväel ligi neid, kes tahavad oma muret kurta.
 
Millised eelised on ülitundlikul inimesel?
Määratledes ennast ülitundliku inimesena on sul mitmeid eeliseid. Ent samuti manitseb see ettevaatlikkusele, sest tundliku närvisüsteemi tekkepõhjused võivad olla ka muus. Kui sul on olnud traumasid ja traumajärgset stressi, sarnaneb sinu haavatavus ja rahutus sellega, mida tunnevad ülitundlikud inimesed. Arvates ennast olevat ülitundlik, ei pruugi sa otsida oma hingetraumadele õiget abi. Ka ülitundlikuna võib sul olla vaimseid häireid. Vaimse tervise eest võdeldes vajatakse abi ka siis, kui olllakse ülitundlik.
 
Milliseid võtteid sobib ülitundlikul inimesel vaimse tervise eest võideldes kasutada?
Dr Aron eristab kuut enesekaitse meetodit: vähendamine ehk minimeerimine, süüdistamine, ülepingutamine, ülepaisutamine, projitseerimine ja võistlusest hoidumine. Nende käitumisviiside eesmärk on (ennast) kaitsta, ent need võivad teha suhtlemisolukorrad tulevikus keerulisemaks. Seetõttu saab inimene tõrjuva reaktsiooni osaliseks kahel korral: esimest korda, kui vastab ennast kaitstes ja tunneb teiste halvakspanu, ning teist korda siis, kui teine tajub tema väljaütlemist agressiivsena ja vastab omakorda agressiivselt.
 
Palun räägi veidi lähemalt neist meetoditest.
Vähendamine ehk minimeerimine tähendab seda, et reageeritakse minimaalselt, alahinnates olukorda või enese tegelikku reageeringut. Süüdistamine tähendab tunnet, et sinu reaktsioonides või olukorras on süüdi keegi teine, või enesesüüdistust, kui ei suudeta olukorda aktsepteerida. Ülepingutamine tähendab seda, et kui püütakse liiga tugevasti, tekib enese väärkasutamise ja a teiste survestamise oht. Ülepaisutamine tähendab seda, et reageeritakse üle, võtmata enesele aega rahuneda, mistõttu võib tekkida lisapingeid. Projitseerimine on oma emotsioonide ja/või kogemuste teisele ülekandmine, mis võib tekitada valesti mõistmist. Otsus mitte võistelda võib päädida sellega, et ennast jäetakse soovitud elust kõrvale. Lähemalt saab lugeda seda ka mu kodulehelt www.ulitundlikinimene.ee.
 
Kuidas peaks ülitundlik inimene tulema toime igapäevaeluga?
Luba enesele sügavaid ja tugevaid tundeid, kuid teadvusta, et enamasti on tegu mööduvate emotsioonidega. Anna hetkeseisundist endale ausalt aru. Vajaduse korral võta aega rahuneda. Ühel momendil märkad, et oma tajudest ja tunnetest on võimalik saada jõudu, kasvatada eneseusaldust ning õppida üles-alla käivatel elumerelainetel surfama. See tähendab, et osaled oma elus ega tõmbu kõrvale. Kas just seda me sisimas ei soovigi:ellujäämise kõrval siiralt ja südamest elada, arvestades iseenda ning teiste eripära ja omadusi.
 
Oled ise kogenud ärevushäireid. Mis on ärevus?
Ärevus on enamasti sisemise konflikti tagajärg. Sageli on konfliktis alateadlikult hästi kätteõpitud käitumismustrid, mõtted, emotsioonid ja sisetunne. Midagi surutakse maha, mingi energia ei ole pikka aega leidnud väljapääsu ja rakendust. Ärevushäire võib olla peidus igaühes. Jah, ka aastaid praktiseerinud joogajuhendajal.
Ärevus võib vallanduda lahtuva depressiooni järel, mil pika pimeda perioodi järel muutub nii mõndagi nähtavaks. Vahel võib nähtavat olla nii palju, et me ei suuda seda läbi töötada. Ka siis võib tekkida sisemine vastupanu ning järgneda ärevus.
Ärevusega inimesed on sageli oma pimedast poolest teadlikud. Nad on teel selguse poole. Me ei tea, kui sügavad on hingehaavad, mida tuleb konkreetsel inimesel tervendada. Me ei tea, kui suur on raskus, mida teisel inimesel kanda tuleb. See ei paista kõrvaltvaatajale välja. Ent teame, et kui on pimedus, siis on alati ka valgus. Ja ikka laieneb see, millele me keskendume.
 
Kuidas sellega toime tulla?
Tänu järjepidevale teadlikule joogapraktikale (ennast kõrvalt jälgides ja märgatut parandades) on võimalik neid korduvaid mustreid selgemalt näha ja ära tunda ning leida leevendust. See muudab meie meeed ja tajud teravamaks, nii et oleme oma selgemad ja täpsemad, ja aitab ärevuse algust selgemini ära tunda. Praktika käigus muutub ärevuseudu episoodilisemaks, vahel ka intensiivsemaks ja sügavamaks. Teisalt muutuvad episoodid järjest lühemaks ning selguse ja ühenduse hetked laienevad.
See on teekond, mille me saame läbi teha koos või eraldi. Me ei saa seda väevõimuga muuta ega jõuda kohe lõpp-punkti. Selliste nõudmistega suurendame pinget ja ärevust ning pikendame teekonda. Küll saame protsessi usaldada ja uskuda, et annaksime koos lähedastega igas hetkes parima.
​Tervendav ravim on lihtne: tuleb olla avatud, austada elu ja ka ärevust – eelkõige iseendas. Just sellisena, nagu see parasjagu on. Lubada sel olla. Siis näeme, kuidas ärevus muutub.
Kui keskendume ajale, mil ärevus puudub, suurenevad kerged ja rõõmsad hetked ja saabub aeg, kui ärevus hajub. See ei tähenda, et ignoreerime toimuvat seda alla surudes või eitades. Lihtsalt tunneme ära, võtame omaks ja laseme minna. Lubage ärevusel olla, võtke see omaks ning see taandub samm-sammult turvalisse usaldusse, muutub nurruvaks kollaseks kiisuks – see ongi peamine, mida ärev nii eneselt kui ümbritsevalt vajab.
 
Mida ütled depressiooni kohta?
Depressiooni põhjustab sageli käitumismuster, mis põhineb endassesulgumisel ja blokeerumisel – see on harjumus, mille oleme välja kujundanud, et kaitsta end ähvardavate, kahjustavate ja muul moel valusate tunnete eest. 
Brandon Bays ja Kevin Billett kirjeldavad raamatus „Valgus tunneli lõpus“ depressiooni, levinumaid müüte ja võimalusi sellest vabaneda. Raamatu autorid ütlevad, et aja möödudes meie harjumus kõike maha suruda üksnes tugevneb, see muutub automaatseks mustriks ja kristalliseerub lõpuks üheks kindlaks seisundiks – emotsionaalseks sulgumiseks ja ummikuks.
 
Oma kogemustest kirjutad ka esimeses raamatus, mis jõudis lugejateni sel aastal?
See raamat on ühe hinge lugu. Ühe lapse naiseks sirgumise lugu. Teos toob välja selle, kuidas lapsepõlves omandatud sügavad mõtte- ja käitumismustrid meie elu märkamatult juhivad. See jutustab rännakute kaudu enesest teadlikumaks saamisest. Sellest, kuidas mõte ja tunne loovad tegelikkuse ning kuidas universum vastab inimese enda loodud tunde- ja energiasagedusele. Teos viitab joogapraktikate, šamaanirännakute, muusika ja loomise toetavale jõule ning kirjeldab tundliku isiksusetüübi iseendale lähemale kasvamist. Kõik see toimub hirmudega silmitsi seistes, asendades need elu, enese armastuse ning usaldusega.​
 
Kellele sa kirjutasid?
Trükivalgust näinud raamat tahab pakkuda meile kõigile julgust ka võimatuna näivatel, lootusetutel ja rasketel hetkedel edasi liikuda – liikuda iseendale lähemale, usalduses ja armastuses.
 
Küsimusi esitas HELO TALVA

 LISA
Marilii kirjutas nii
…Vahel on teiste edastatud sõnad ja tunded vastuolus. Siis saab määravaks see, mis on tajutav. See on sügavam ja mõjusam kui sõna.
…Universumil on kombeks meie kutsele vastata. Maailm on kord juba nii loodud.
…Valu on tingitud inimese sisemisest kitsikusest, vastuoludest ja kokkupressitusest.
…Depressiooni näol on tegu millegagi, mis pole isiksuse vajalik ja loomulik osa. Millegagi, mis on tema teadvustamata mõtte- ja käitumismustrite tagajärg.
…Ta ei mõista veel, et tema reageeringud pole lihtsalt hetkeemotsioonid, vaid sügavale maha surutud ja kuhjunud minevikuvalud ja -rõõmud. Need on eelmistelt põlvkondadelt päritud negatiivsed käitumismustrid ning tema enda mahasurutud valu ja pettumus.
…Kaugelt suuremat pilti vaadates lubame vähem tähtsal oma elust kaduda. Alles jääb see, mis tõesti on hngele tähtis. See, mis hinge väestab ja toidab. Vahel võetakse meie elust midagi ära, et näeksime selgemalt seda, mis oleks muidu muude asjatoimetuste, mõtete, tunnete ja tegevuste keerises tähelepanuta jäänud.
…Kõigil inimestel on siin elus koht. Kõigil, kelle elu on valinud siin olema, on põhjus ja anne. See tuleb ainult üles leida, seda tuleb kasta, kasvatada ja jagada.
…Kõige tähtsam on elada iseendaga kooskõlas, lihtsuses ja aususes, siis vähenevad kannatused. Kui olakse loodusrütmidega kooskõlas, vähenevad ärevus ja tänapäeva kirjus, müra- ja valikuterohkes maailmas üsna kergesti saabuv ülestimulatsioon.
…Käesolev hetk on ainus, mis meil tõeliselt on.
…Vahel kanname eneselegi teadmata põlvkondade kaupa koormavat taaka üha edasi ja edasi. Oleme unustanud selle maha panna. Hetkel, kui vanast taagast loobume, on meil käed vabad ja tekib ruumi armastusele.
…Iga teekonnal astutud samm on tähtis. Iga komistus ja jalgele tõus on elu rütm. Me oleme alati õigel ajal ja õiges kohas. Koos kasvades – teekonda austades ja usaldades. Märgates. Kukkudes armastusse. Nüüd tuleb ainult koos püsida. Püsida armastuses. Peatuda, püsida, hingata ja nautida elu elusaid hetki, laineharju ja sügavikke. Lubades elul endast läbi voolata. Lubades elul olla elu. Elu on ja armastus on.
 
Marilii raamatust „Kukkudes armastusse. Lugu sellest, kuidas me oleme alati kohal.“

"​Julgen olla õrn ka siis, kui on valus. Julgen alistuda. On aeg.
Julgen olla kurb ja kartlik, kui südames nii tunnen. On aeg.
Julgen küsida abi ja toetuda, kui olukord näib väljapääsmatu. On aeg.
Julgen nutta, kui minus on peidus pisarad. On aeg.
Julgen minna endast välja, et näha elu suuremat plaani. On aeg.
Julgen olla ehe, peitmata end vapruse varju. On aeg.

Julgen lüüa selja sirgu ja käia kindlalt oma teed. On aeg.
Julgen mõista ja hoolida ka siis, kui olukord näib lootusetu. On aeg.
Julgen jääda avatuks ja elu austades endasse paigale ka siis, kui süda on murdunud. On aeg.
Julgen armastada ka siis, kui vastu pole midagi oodata. Just eriti siis. On aeg.
Julgen tulla veelgi lähemale iseendasse tagasi ja valida elu. On aeg.
Julgen naerda ja hingata sügavalt, juua allikast vett ja edasi kasvada. On aeg.

Julgen tantsida, kuigi mu keha on vahel veel kange. On aeg.
Julgen laulda, kuigi mu hääl on vahel veel tuhm. On aeg.
Julgen vaadata tähti, ka siis kui taevane pimedus näib põhjatu sügavik. On aeg.
Julgen olla eemale lükatud ja vastuvõetud, sest mõistan, et sel pole minuga midagi pistmist. On aeg.
Julgen olla mina ise, kogu oma hetke olemuses. On aeg.
Julgen puudutada sõbra keha ja hinge ning talle järgneda. On aeg.

Sest nii kasvame kokku inimestega, kes julgevad olla igas hetkes tõelised, peitmata end kulisside taha. On aeg.
Sest nii kasvame kokku inimestega, kes suudavad näha läbi pinnavirvenduse, hingesügavuste kristalle. On aeg.
Sest nii kasvame kokku inimestega, kes julgevad tundmatut voolavust usaldada ja seda juhtida. On aeg.
Sest nii kasvame kokku inimestega, kes on Hingelt loojad. On aeg.
Julgen seda kõike märgata, ära tunda ja vastuvõtta ning olla tänulik. On aeg."

Aitäh, et olete.
Armastuses ja ümbritsetud armastusega.

Ühe Hinge rännakutest loe raamatust "Kukkudes armastusse"

Marilii, 37

Esmakordselt avaldadtud 02.01.2019 Telegram.ee-s.

“Nüüd lõpuks, armsad lugejad, võtan julguse kokku ja kirjutan Armastusest,” alustab oma aasta esimest kirjatükki Telegramile maastikuarhitekt, joogaõpetaja ja ülitundlikkuse eestkõneleja Marilii Toots. “Armastus on tundunud minu jaoks midagi suurt, aukartust äratavat, tundmatu ja kättesaamatut; pigem haiget tegev, kuid samal ajal külgetõmbav. See näis olevat midagi, mida saab vaadata filmidest, kuuleb lauludest ja mille kohta saab lugeda raamatutest; midagi, mis teistel on, aga minul pole. Midagi, mis on kusagil kaugel-kaugel ja seda saab eemalt vaadata. Puudutada seda ei julge. Võib-olla saab läheneda arglikult.
Armastades võib ju kukkuda?”

Armastades, armastuse ruumi luues ning hoides ja nii endale kui ka teisele hoogu andes tuleb osata armastatu õigel ajal lahti lasta. Täpselt parajal hetkel, et hoog õhkutõusmiseks on veel sees; täpselt hetkel, kus kinni hoida enam ei saa, sest see muutuks mõlemale ohtlikuks. Just minna lubades, sel kõige armsamal. Tänu Armastusele on ta tiivad tugevaks muutunud. Olete lendu tõusmas. Sa tunned seda, teine tunneb seda ja nüüd on kolm võimalikku varianti: lennata kõrvuti koos, hoida üksteist tagasi ja mitte õhku tõusta või lubada mõlemal minna oma südameteed. Armastuse teed on ettearvamatud. Garantiisid pole.​

Ärme nüüd kartma löö, ärme hoia ei ennast ega teist tagasi. Meil mõlemal tuleb liikuda – edasi minna – oleme jõudsalt kasvanud ja kui me edasi ei liigu, siis läheb kitsaks. Võib isegi juhtuda, et hakkame teineteist lämmatama. Meie maailm laieneb ja areneb järjepidevalt. Aega üha tuleb. Me ei saa takistada arenevatel linnupoegadel, nende just kandma hakkavaid tiibu, sirutamast. Me ei saa Armastust puuris hoida. Siis ta ei lenda, on meie lähedal, aga õnnetu. Nüüd tuleb usaldada, et armsa tiivad kannavad ja tal minna lubada. Ka tuleb oma sisetunnet usaldada ning teha enda jaoks valik – kas jääda maapinnale või lennata.

Vastasel korral saame mõlemad kurbuse osaliseks ja hakkame tasapisi armastusest tühjaks jooksma. Üha raskem on lendu tõusva linnu jalgadest kinni hoida, see nõuab aina suuremat pingutust ja teisel on üha võimatum oma tiibade kandvust eirata. Me oleme sündinud vabaks. Armastus kannab vabas voolamises. Vahel võib olla, et püüame end pidurdada, püüame end seada ja sättida teiste järgi, mitte lennata, aga sisimas hakkab Armastusel nii kitsas. Ta hakkab tuhmuma ja lõpuks ei kanna enam. Armastus on metsik, ta kannab usalduses. Ehk on just varjus olev usaldus see, mis Armastuse metsikus loomuses lubab sel alati nähtaval olla? Kui ainult oskame märgata ja sel vabalt olla lubada. See lind on sündinud lendama.

Armastuses peituvad nii juured kui ka tiivad. Üks teiseta lihtsalt ei kanna. Armastuselind saab hoogu juurde teades, et teda oodatakse tagasi, aga lubatakse taas ka minna; teades, et teda usaldatakse, teades, et temas endas on kandev pesa olemas – nii ta lendab üha kaunimalt ja voolavamalt. Me saame sellest puudutatud. Me tunneme armastuselinnu südames ära ja lubame endale lähedale. Jah, sa võid lennates kukkuda. Ja, me võime koos kukkuda, et uuesti lendu tõusta või loobuda? Valik on meie. Kui lubame armastuselinnu vabaks, siis ta ei pruugigi väga kaugele või kõrgele soovida. Ka võime märgata, et Iseendale lähedal olles polegi võimalik sügavikku kukkuda – Armastus on alati kohal.

Lõpetuseks meenuvad ühe laulu sõnad – Kui me seisame Maailma äärel, kas siis kukume endasse tagasi?

Kui kõik see siin pole armastus, siis mis armastus üldse on?
Armastuses ja ümbritsetud armastusega.

Marilii Toots
Raamatu “Kukkudes armastusse“ autor
Raamat on tänu teile, head toetajad, nüüd müügil!
​Otse autorilt: http://www.ulitundlikinimene.ee/raamat.html 
Rahva Raamat: https://www.rahvaraamat.ee/p/kukkudes-armastusse-lugu…/…/et…
Apollo: https://www.apollo.ee/kukkudes-armastusse.html

Ühist loomise teekonda näed siin: http://www.ulitundlikinimene.ee/kukkudes-armastusse.html

Ärevushäire ja tundlik isiksus käivad sageli koos, aga mitte tingimata. Sageli aetakse need kaks segamini. Hiljuti jäin mõttesse, et ega ma neid ise ometi segamini pole ajanud… üleväsimuse udus võib paljugi juhtuda.

Ärevus
Kui juba ärevus üleval on, siis ei saa enam millestki kindel olla. Kui siis ainult sellest, et nüüd tahab see tähelepanu ja samas ei taha ka. Tahab, et teda eristatakse, nimetataks ja juhtimine käest ära võetakse. Ehk siis vajalik on teadvustamine ja meele kontroll. Suunates meel sellele, millele tegelikult soovime keskenduda. No näiteks midagi ära teha, kogeda, osaleda, puhata vms. Ärevusel nimelt on salakaval võime meie elu juhtimine märkamatult üle võtta. Ja uskuge mind, end veel õigustada ka. Samas pole ärevus üldse üleni paha. Tuleb ainult vahet teha, kas tegu on hetkel pinnapealse hirmule keskendunud õpitud ja selgelt tajumist segav käitumismustriga (näiteks uuele reageerida paanikaga) või keha tõsine appikarje ja seeläbi suunanäitamine sügavama eluvoo teel.

Olen pikalt mõelnud ja uurinud, et mis ärevuse sõnum minu enda puhul on olnud. Ega muidu ei uurikski, kui ei märkaks, et taas olen kas suhetes, koolis või töös lasknud tal oma vankris kutsari kohale istuda. Tõsi küll, ajutiselt ja ikka lühemat ja lühemat aega. Aga ega ta ohje kergelt ära anda ei taha. Ning nii on vahel sõit pime ja pingeline, kuigi… mulle väga meeldivad hobused. Ohjad lõdvenevad siis, kui taas suudan eristada meele oma tõelisest olemusest ning meeleseisund ehk kutsar edastab juhiseid hobustele kindlalt ja selgelt. Mina nimelt ei ole emotsioon. See on inimese üks meele seisud. Meie, inimeste olemus on selge, valge, kerge, vaba ja rahus.

Tundliku isiksuse omapära
Ülitundlikkus on sünnipärane ja vähe levinud, kuid täiesti tavapärane isiksuse tüüp – kaasasündinud tundlik närvisüsteem. See tähendab laias laastus seda, et tajume detaile peentasandil ja sügavuti. Eristame suurt hulka värve, helisid jms. Nii võtame vastu infot, kuniks ajumaht saab täis ja on tarvis seda protsessida ehk siis aeg maha võtta ja anda endale võimalus olemiseks. Sama kehtib ka emotsioonide kohta, kuna need on intensiivsed ning värvikad, siis nende läbi kogemine võtab meilt rohkesti energiat. Sageli kogeme ka teiste inimeste emotsioone just kui omasid ja kui neid endast päris läbi ei suuda lubada, siis väsime kiiresti. Väsime tegelikult ka siis, kui suudame, sest kujutage ise ette, mis tunne võib olla kui suured lained sind pidevalt kõigutavad. Ei, laev põhja ei lähe, ainult oma keset tuleb järjepidevalt paigas hoida. Lisandub veel sensoorne tundlikkus. Ja uskuge mind see kõik on normaalne ja ümber seda teha pole vaja ega ka võimalik, sest see on tugevus, kui oma potentsiaali kasutada.

Enese tundmine
Nagu öeldud ärevus on salakaval ja perutavad hobused tugevad. Kõige eelneva arvestamine võib tähendada julguse treenimist, et ühiskonna keskmistest normidest eristuda. Kõige lihtsam on öelda, et unustame kõik, mis meile seni on õpetatud ja hakkame igas hetkes ise olema. Hakkame ausalt tajuma ja tunnetama oma vajadusi ning nende järgi ka elama.

Küsides endalt:
Mida tegelikult sügaval sisimas soovin ja vajan?
Miks midagi teen?
Milline on minu sügavam sisetunne?

Mõnel puhul võib selguse loomise ja säilitamise võti olla järjepidev märkamine ja teisiti mõtlemine ning käitumine, mõnel juhul iseenda omaduste omaksvõtmine. Selle aluseks on hea enese tundmine. Enda tundma õppimisel aitab päris palju kirjandus, kuigi ei tasu unustada, et kirjapandu on kellegi teise kogemus. Enim annab tagasisidet suhtlemine, toimuva vaatlemine ning meele enese sügavamast olemusest eristamisvõime treening. Selleks tuleb leida igale inimesele eraldi personaalselt sobivad praktikad. Sageli saab siin toeks olla sarnasel teel kulgeja. Mina ise toimetan peamiselt hingamise, heli, keha ja meeletreeningutega ning jagan soovijatega kogemusi.

Ärevus teejuhina
Pinnapealne ärevus tekib sageli kas lahendamata traumade või tundliku isiksuse puhul (nii välimise kui sisemise) ülestimulatsiooni tagajärjel ehk siis ebateadlike, antud inimesele, kahjustavate käitumismallide korduva rakendamise tagajärjel. Rõhutan siin, et me ei pea pidevalt midagi muutma või ümber tegema, piisab märkamisest. Oma omadustega rahus elamine ja põnevusega samm-sammult kasvamine, on loomulikeim protsess üldse. Elame lihtsalt ja naudime seda! Sügavam teadmine on alati kohal, iseasi, kas seda märkame kuulata! Vaadake näiteks lille! Lill ei lõpeta arenemist ega kasvamist. Kuul on omad tsüklid ja aastaajad vahelduvad. Elu kujundab meid loomulikult.

Sügavamat ärevust või sisemist pitsitust märkame siis, kui pinnapealne udu on hajunud. See tekib siis, kui käime teed, mis pole meie olemusega kooskõlas. Sellisel juhul tuleb suunda muuta. Eriti tundlikul inimesel. Siis on tegu targa teenäitajaga, keda kuulata. Te märkate seda ise, nii kui suund on muudetud, läheb enesetunne kergeks ja vabaks. Oluline on siin nende kahe - emotsiooni ja sisetunde eristamine.

Suuna muutmine
Hea on teada, et saame oma meelt treenida nii nagu kehagi ja õppida sünnipäraste omadustega siin maailmas rõõmsalt elama, omade reeglite järgi. Võtmeks on kohalolu, sisemine selgus ehk siis sügav hea tunne. Siis oleme oma tugevustes usutavad ka välisele maailmale. Tundlikel isiksustel on muuhulgas oma sünnipäraste omaduste tõttu kaasa saadud ka oskus sügavat sisemist teadmist kuulda. Väljakutseks võib osutuda vahel sellega kontaktihoidmine, sest ka muud tajud on tugevad.

Kui oskame enda enesetunnet märgata ja meil on vahendid, kuidas end meele kõikumiste puhul keskmesse tagasi tuua, siis on oluline neid mitte unustada rakendada ja ka mitte heituda, kui see kõik kohe püsima ei jää ning meeletaevasse ilmuvad äikesepilved. Nii saame korrata, korrata ja korrata. Ärgem unustagem sealjuures kogu protsessi nautida ja puhata, sest peale tormi on sageli näha just kõige säravam vikerkaar. Ja tegelikult oleme me igas hetkes ja koguaeg kohal – päike pole kusagile kadunud.

Samas tuleb ka vähendada ülitundlike puhul sageli just nimelt ülestimulatsiooni tekitajaid ehk siis muuta elukorraldus sobivaks. Lubada endal toimetada omal moel ja omas tempos ning salakavalad mustreid loonud traumad vabastada. Nii saame oma energiataset tõsta ja hoida. Ja nii mõnelegi üllatuseks pole siis välisel maailmal meiega enam probleemi, sest oleme enda teel ja ise selles kindlad.

Kõike seda siin kirja pannes märkan, et pinnapealne ärevus on taaskord tuhmunud ähmaseks mälestuseks ning meeles on toimunud avardumine. Nii jõuame kiht-kihi haaval oma sisemisele valgusele lähemale ja lähemale, kuni üks hetk on see märkamatult muutunud stabiilseks ja kandvaks ühenduseks, mis loob vabaduse.

Hingan sisse ja hingan välja.
Naeratan.
 
Marilii Toots
Raamatu „Kukkudes armastusse“ autor
www.joogatunnid.ee

Raamat on tänu teile, head toetajad, nüüd müügil!
​Otse autorilt: http://www.ulitundlikinimene.ee/raamat.html 
Rahva Raamat: https://www.rahvaraamat.ee/p/kukkudes-armastusse-lugu…/…/et…
Apollo: https://www.apollo.ee/kukkudes-armastusse.html

Viha, igavus, süü ja ärevus võivad olla üsna ebamugavad tunded, kuid teinekord on neist ka palju kasu.

Tunnustatud psühholoogid dr Todd Kashdan ja dr Robert Biswas-Diener selgitavad oma raamatus, miks positiivsus ja teadvelolek saavad meid viia vaid poolele teele, aga elamaks oma elu täiel rinnal peaksime oskama viljeleda „emotsionaalset paindlikkust“, pöörates enda kasuks kõik oma tunded, mitte ainult meeldivad.
​
Toetudes kauaaegsetele teaduslikele uuringutele ja tõsielunäidetele spordist, kasvatusest, suhetest, ärist ning mujalt, on „Sinu tumeda poole vägi” teedrajav käsiraamat, mis juhatab lugeja rahuldustpakkuvama ja edukama elu poole.

"Mina olengi muusika,
olen tants ja laul,
olen lugu, mis loob,
olen sügavsinine seinamaal.

Mina olengi tuulehiil,
olen lendavad liblikad,
olen pilvepiir,
olen merelaine, mis taevasse viib.

Mina olengi tuli, 
olen tuul, taevas ja maa,
olen ruum, olen õhk,
olen vikerkaar.

Mina olengi tähistaevas,
olen täiskuu,
olen põhjatu rabajärv,
olen õitsev õunapuu.

Mina olengi metsarahu,
olen kodu, kallid õde ja vend,
olen linnutiivul kantud kotkalend.
Olen paik, kus kuulates - leiad sa end."
.......
​
Armastuses ja ümbritsetud armastusega.
Ühe Hinge rännakutest loe raamatust "Kukkudes armastusse"

Marilii, 37

Ühiskond teeb näo, nagu neid ei oleks. Õpetajad tahaksid, et neid ei oleks. Emad-isad on murelikud, sest nad on olemas. Ja igal aastal tuleb neid üha juurde. Psühholoogid on avaldanud arvamust, et aastaks 2050 võib neid olla umbes pool inimkonnast.
​
Me nimetame neid erinevalt, nende hulgas on autiste, autistlike tunnustega, Aspergeri sündroomiga lapsi ja lihtsalt neid, kes teadmata põhjusel ei tule ühiskondliku survega toime. Igal aastal ilmub psühholoogide ja psühhiaatrite vastuvõtule sadu vaevatud vanemaid oma sama vaevatud lastega.

Edu valem
Auahned vanemad pluss auahne kool pluss ühiskondlik surve võrdub edukas laps. Imetletud. Au­hin­na­tud. Au­tahv­lis­tatud. Aga kui laps ei taha? Keeldub ühel heal päeval kooli minemast. Nutab. Põgeneb oma toa, arvuti, filmide, raamatute maailma, tekialuse vaikusse. Turvalisse ja mis peamine – reaalsusest eemal olevasse maailma.
Ei tahagi olla edukas? No mis jutt see siis nüüd on! Marss kooli! Oksendamine, peavalud, äng, enese­lõikamine. Murelik kooli­psühholoog ja suures osas täiesti mõistmatud õpetajad. Puudub tunnist, kui meil on kontrolltöö? Üks sisse. Puudub kuu aega – palju ühtesid. Nende parandamiseks on aega üks kord nädalas.
Tunnistusele tulevad kahed. Paras, ärgu siis puudugu. Mis tähendab haige? Mis haigus see ka on? Ja viimanegi habras side kooli ja lapse vahel kaob, motivatsioon haihtub, enesehinnang samuti. Meie edule orienteeritud ühiskonna silmis on ta paaria, nõrk, pehmo. Kõlbmatu ja seega häbistatud.

Psühhiaatri juurde
Kõige parem, mis seal teada saab, on see, et sa pole oma murega üksi. Et sadu teisi täiesti korralikke vanemaid, kes on oma lapsi väga hoidnud ja armastanud, on hädas sama murega. Vanalinnas töötava kontorirahva viiest liikmest kolmel on sellised lapsed. Kahel on diagnoositud autistlikud jooned, kolmanda diagnoos on depressioon.
Depressiooniravimeid on võtnud aga kõik kolm last. Koolis käimine on kõige raskem ülesanne. Päev korraga. Laps tuleb kooli saata, kõigi nende pea- ja kõhuvalude ning oksendamiste kiuste. Sest teisiti pole meie ühiskonnas võimalik. Tulemus on nullilähedane.
Muide, need lapsed on kõikvõimalike muude parameetrite järgi täiesti normaalsed, isegi andekad. Ühel (õieti kõigil) neist on kõrge IQ, teisel kunstianne, kolmas mängib iga pilli, mis talle sülle tõstetakse. Neil on hea huumorimeel, suur lugemus, lai silmaring ja isegi sõbrad. Aga nad ei saa hakkama paljude kohustustega. Võõraste paikade ja inimestega. Lärmiga. Tundmatute asjadega. Edukusega.

Alternatiivid
Kõige esmalt ja tihti ainuvõimalikuks alternatiiviks on selliste laste puhul erakoolid – näiteks Waldorfi kool, kus stressifaktorid püütakse viia miinimumini. Surve vähendamine, õpetajate ja õpilaste inimlikud suhted ning eelkõige sügav mõistmine, et inimesed on erinevad ja selles peitubki maailma mitmekesisus, aitab murelastel uuesti end leida.
Pole ju nende süü, et nad ihkavad teistsugust elu. Neid ei meelita tegutsema lubadus, et kui sa hästi õpid, saab sinust advokaat või minister ja sa hakkad teenima palju raha. Sest neid ei huvita raha ega asjad.
Teine võimalus on koduõpe. See on komplitseeritud. Esimene hurraa-seisund ja usk endasse läheb ruttu üle. On keeruline sobitada koduõpet vanemate töö, kohustuste ja koduse eluga. Laps saab õige varsti aru, et nüüd on võimalik olukord enda kasuks keerata. Peale selle ei oska iga lapsevanem automaatselt näiteks seitsmenda klassi tasemel matemaatikat või prantsuse keelt.
Koolid ei ole üldiselt koduõppest huvitatud ja see on ka täiesti loomulik – keegi ei korva õpetajate tohutut lisatööd ja -tunde. Kui õnnestubki kooli veenda, et laps koduõppele jääks, algavad eespool nimetatud probleemid. Ja kust võtta raha, et maksta eraõpetajatele?

Vanema õigused
Kõige drastilisem näide pärineb mu oma tutvusringkonnast, kus emalt taheti vanemlikud õigused ära võtta, sest ta üsna suur laps keeldus kooli minemast. Kes veel ei tea, siis Eesti Vabariigis on põhikoolis käimine kohustuslik ja kes seda ei tee, selle vanemaid karistatakse üpris priske rahatrahviga või ootab last ees internaatkool.
Neile, kes kannatavad sügava depressiooni, ärevushäire või autistlike joonte all, oleks selline kodunt välja saatmine võrreldav otsese enesetapule tõukamisega. Sest selliste laste jaoks on oma kodu turvaline ja pehme keskkond sageli ainus koht, kus nad ennast kaitstuna tunnevad.
Selliste laste vanematel ei ole tegelikult mingeid õigusi. Nad on hädas ja nõutud, söövad ise antidepressante ja üritavad eluga toime tulla. Lastepsühhiaatrid on tööga üle koormatud, neile kiiresti aega saada on sama hästi kui võimatu. Ja kunagi ei tea, millal laps oma suitsiidiähvarduse ellu viib.
Niisiis päev korraga. Kellel on häid ettepanekuid?

Autor: 

ETHEL LILLEMÄGI
lapsevanem, ajakirjanik,
prantsuse keele õpetaja

Allikas: Õpetajate Leht

Avan silmad. Läbi järve kohal kõrguva udu paistab varajane hommikupäike, linnud istuvad kõrgete puude latvadesse tehtud pesades ja toimetavad oma hommikusi toimetusi…

Meie kohtumised algasid tugeval sisemisel kutsel ja ka kinnijäämise valu sunnil. See juhtub ikka nii, kui sisemuses on tugev teadmine, mis samal ajal põimitud kartusega. Kuid sisemine kutse on tugevam. Püüan põgeneda, sisemist kutset eirata. Kuid see pole võimalik – siis tekib hirmust erinev, teistmoodi rahutus ja ärevus – tunne, et olen kusagil kinni. Kui teen südame kutsel liikumise, kohtan ka vastupanu – pealt vahutab, aga sisemuses teadmine kannab. Lähen hirmust läbi. Hingan sisse ja välja.

Nii algas üks omamoodi sügav suhe. Esialgu kohtusime põgusalt, läbisõidul ja aastas mõned korrad, mõned nädalavahetused. Selline lõbus, pigem pinnapealne flirt muusikas ja tantsus. No nii, et oli lõbus ja vahva, aga sügavamaks suhtluseks tegelikult väga aega ja jõudu ei jagunud. Saime mõlemad kogemuse uuest võimalikkusest ja kinnituse oma sisemisele kutsele, kuid midagi jäi siiski puudu.

Harjumuspärasest oli palju teisiti, aga olime valmis õppima ja kohanema – teadsime, et see on meie tee, ei hoolinud sellest, et tolleaegne reaalsus seetõttu muutub. Kindlal pinnal koos kasvamise võimalus oli pigem kutseks. Oli toimunud esmane armumine. Aeg läks – tegelikult kohe mitu head aastat ja me kumbki elasime oma elu, kuid kutse jäi. Otsisime sisimas, endalegi aru andmata, kooselu võimalusi ja märke, kuid uksed olid esialgu veel suletud, polnud sobivat ruumi – jäi flirt ja teineteise tundmaõppimine. Kuni jõudsime visiit abieluni.

Hakkasime kohtuma tihedamini ja regulaarselt, kuid meie igapäeva elud veel ei kattunud. Pean tunnistama, et see oli kutsuv, kuid samas kurnav variant. Saime küll rohkem koos olla, kuid mõlema elu olid hakitud. Saime kinnitust ja julgustust kooselu õigsuse osas – sisemine teadmine andis endast üha tugevamine märku või hakkasime seda lihtsalt rohkem kuulma ning usaldama. Teadsin ju juba esimesel kohtumisel, et tegu on õige valikuga, kuid hirm, mitte sobituda, peletas mu esialgu eemale. Mõistus jutustas, et reisiafäärid ei pruugi kestma jääda. Tuli liikuda edasi… Mida sa teed Marilii, milleks? Aga sisemine kutse on tugev. Hingan sisse ja hingan välja.

Hakkasime vaikselt ja kumbki veel omaette otsima elude ühendamise võimalust. Kandvaid huvisid oli nii, nii palju ja mõte midagi koos luua, teineteisele olemas olles, pani tegutsema. Aga mõlemad kartsid veel – edasiliikumine oli aeglane, aga kindlas teadmises. Ja siis näitas end koht, kus kooselule algus panna. Näitas, aga kätte veel ei andnud – hirm oli. Tuli oodata, kuid ruum oli loodud. Tundsin koha kohe esimesel kohtumisel ära – see on see õige. Siis, aga tuli eitav vastus. Olin hämmingus, see ei peaks nii olema. Olin endalegi märkamatult kannatamatuks ja nõudlikuks muutunud. Taandusin, hoidsin ruumi, jäin endale kindlaks ja uksed avanesid taas.

Nüüd oleme esimesi nädalaid koos. Kui kindel otsus sai sisemas tehtud, liikus kõik äkki linnutiivul kiirelt ja kergelt. Nüüd kohaneme teineteisega – lihvime teravaid nurki maha, võtame üksteise kogemustest ja olemusest parima, toome selle suhtesse ning loome nii midagi täiesti uut. Midagi, mis sillutab teed millelegi väga õigele ja ilusale. See on alles algus… Kuulen taas kutset. Kuid nüüd juba koos, sest oleme teineteisele kasvamisel toeks ja vajalikud, et jõuda iseendale veelgi lähemale - et kukkuda armastusse. Anname teineteisele aega ja austame teekonda – protsessi nautides ning üksteisest sel teekonnal rõõmu tundes.

Kohati on ikka raske, siis hingan, lasen lihtsalt olla, annan aega, olen olemas, jään kohalolusse ja nõtkelt paigale. Tuulehiil sasib puude oksi. Teadmine asetleidva õigsusest toob raskusesse kerguse. Kui kardame lähedust, kuigi seda kogu hingest soovime, siis võib ka väga-väga õige kooselu tuua endaga kaasa pinnapealse raskuse tunde - pinnavirvenduse. Vanaviisi enam ei saa, nii pitsitab, tuleb liikuda sügavamale ja hirmust läheduse ees läbi minna – endas olla. Kui sisemine kutse on tugev – ja on leidnud aset armumine, mis äratab jõu, siis on armastusel võimalus. Ja sõbrad - armastus on kohal.

Nii on saanud alguse suhe Viljandiga.
Armastuses ja ümbritsetud armastusega.

Marilii Toots
Raamatu „Kukkudes armastusse“ autor
www.joogatunnid.ee

Esmakordselt avaldadtud 28.12.2018 Telegram.ee-s.

“Enamus meist soovib olla hea, kaasinimesi toetada ja aidata. Aga miks me arvame, et teised tingimata meie abi vajavad, kui nad pole seda küsinud? Mis siis kui suurest heast tahtest sekkume vägivaldselt teise inimese ellu? Surudes teisele peale oma tõde, oma nägemust elu õigsusest. Oled Sa päris kindel, et sinu eluviis ja tõekspidamised teisele parimad on? Miks arvame sageli, et teame teisest paremini, mis talle hea on? Ja teine ise ei tea,” küsib oma mõtiskluses Telegramile maastikuarhitekt, joogaõpetaja ja ülitundlikkuse eestkõneleja Marilii Toots.

Kas poleks mitte kergem elul lihtsalt olla lubada? Hoides turvalist ruumi ning seal kuulata ja näha, mida teine tegelikult vajab? Tasub vaadata, kas abi saaja on tegelikult ka õnnelik, kas ta särab ja õitseb või on ta sinu suurest abistamisest hoopis longu vajunud ja hingeliselt näljas? Oled sa mõelnud, et vahel võib juhtude, et oma suure ja iseka abistamissooviga ennast aitajana hästi tunda, teeme teise elu hoopis keerukamaks?

Siin aitab sageli otse küsimine, et kuidas teine end tunneb, mida ta vajab ja vastuse avatud kuulamine. Vahel pole meil võimalus küsimusi esitada, kuid me näeme ja tajume teise enesetunnet. Loomulikult on ka ausalt vastamisel vastajal siin oma osa. On tõsi, et vahel ei julgeta või osata küsida, vahel vastata, aga enne kellegi aitamist on otstarbekas pidada siiski maha dialoog. Nii austame teise vaba tahet ja anname talle võimaluse oma elu ise juhtida. Jaa, vastus võib teise inimese tõest mõnikord suuresti erineda ja siis vahel me lihtsalt polegi võimelised seda vastu võtma, välja ütlema või teist lõpuni mõistma. See aga ei tähenda, et meie ise või teine tingimata eksib või valel teel oleme. Vaatame siinkohal lille.

Sagedasti on parim, mida me teise heaks teha saame, luua ja hoida ruumi. Taimele siis sobiv kasvukeskkond. Hoitud ruumis võib juhtuda, et puhkeb ka juba närtsinud lill taas õitsele. Väga sageli me ei tea, millised aarded teises peidus on. Me ei tea, millise lillega on tegu. Kuid me saame longu vajunud taime kasta, saame vahetada mulla ja tõsta ta varjust päikese kätte, lisada temperatuuri või see just mõnusalt jahedaks lubada. Jälgides tähelepanelikult samal ajal, mis lillega toimub. Igal lillel on omad kasvuvajadused. Me ei heida ju lillele tema lilleks olemist ette, me ei nõua ega oota taimelt loomaks muutumist.

Ja siis, parajal hetkel, kui on just käesolevale liigile soodsad kasvutingimused ja õige aeg, saame imetleda õit, mis on puhkenud. Ei see õis pole selline nagu ette kujutasime või ootasime. See õis on just selline, milliseks ta oli algselt loodud. Puhkenud õie omadused said paika juba seemnesegu külvamisega, aga olime need unustanud. Sageli pole me isegi teadnud, et millist seemet täpselt on kasutatud. Rukkilillest ei saa kunagi karikakart ega moonist parti. Ometi on need kõik ilusad ja elusad liigid.
​
Kõige paremini areneme ka meie, inimesed, just meie omadustele vastavates kasvutingimustes. Nii nagu ka taimed vajame me vett, maad, soojust, õhku ja ruumi. Lihtsalt erinevates kogustes. Me oleme kõik inimesed, aga nii nagu on erinevatest seemnetest külvatud lilled erinevate õite ning viljadega, nii on ka meie puhul erinevused sünnipärased. Kui seeme on külvatud, siis saame taimekese eest hoolt kanda, jälgides uudishimuga, mis või kes idust areneb. Juba seemne külvamisega on taimes olemas kogu tema potentsiaal. Luues taime kasvuks soodsa keskkonna, võime näha, kuidas avaneb imeline õis otse meie silme all.​

Marilii Toots
Raamatu “Kukkudes armastusse“ autor
Raamat on tänu teile, head toetajad, nüüd müügil!
​Otse autorilt: http://www.ulitundlikinimene.ee/raamat.html 
Rahva Raamat: https://www.rahvaraamat.ee/p/kukkudes-armastusse-lugu…/…/et…
Apollo: https://www.apollo.ee/kukkudes-armastusse.html

Ühist loomise teekonda näed siin: http://www.ulitundlikinimene.ee/kukkudes-armastusse.html
Sünniloost leiad siit: http://www.ulitundlikinimene.ee/huvitavat/raamatu-kukkudes-armastusse-sunniloost

​​Käesolev raamat on ühe Hinge lugu. Ühe Lapse Naiseks sirgumise lugu. Teos toob välja selle, kuidas lapsepõlves omandatud sügavad mõtte- ja käitumismustrid meie elu märkamatult juhivad. See jutustab läbi rännakute enesest teadlikumaks saamisest. Sellest, kuidas mõte ja tunne loovad tegelikkuse ning kuidas Universum vastab inimese enda loodud tunde- ja energiasagedusele. Teos viitab joogapraktikate, šamaanirännakute, muusika ja loomise toetavale jõule ning kirjeldab tundliku isiksusetüübi iseendale lähemale kasvamist. Kõik see toimub hirmudega silmitsi seistes, asendades need Elu, enese armastuse ning usaldusega.​

Lugu kasvab edasi... nüüd juba meist kõigist sõltumata, kuid ometi seotult. Nagu laps - me pole siin enam loojad, seemnest on sündinud vili. Sel raamatul on oma tee käia - see on nüüd vaba. Kuid nagu ikka, esimestel eluaastatel on laps õrn ja haavatav - hell ja avatud maailma mõjutustele. Samas tulvil avastamisrõõmu ja mängulusti. Hoiame ühiselt tema tee selge, kerge ja turvalise.

Otse autorilt: http://www.ulitundlikinimene.ee/raamat.html 
Rahva Raamatus: https://www.rahvaraamat.ee/p/kukkudes-armastusse-lugu…/…/et…
Apollos: https://www.apollo.ee/kukkudes-armastusse.html
Ühist loomise teekonda näed siin: http://www.ulitundlikinimene.ee/kukkudes-armastusse.html
Sünniloost leiad siit: http://www.ulitundlikinimene.ee/huvitavat/raamatu-kukkudes-armastusse-sunniloost

Vaikselt-vaikselt hakkab ka mulle endale pärale jõudma, et olemegi ühiselt raamatu välja andnud! See on olnud imeline teekond täis katsumusi, rõõmu, üllatusi, imestust ja eelkõige uskumatult suurt tänutunnet. See on jätkuvalt piire avardav teekond minus endas, kinnitades tõdemust, et südameteed käies, on kõik võimalik!

Alates sellest, et tänu erinevatele joogapraktikatele ja šamaanirännakutele ning õpetuse järgi elajatele, leidsin endas julguse raamat kirja panna. Jätkates sellega, et mitmed sõbrad ja tuttavad olid valmis toona veel üsna puisele teoses eessõna kirjutama. Nii kasvas usaldus ja liikusin edasi, tundes üha tugevamat seljatagust. Lõin raamatule algse kaitsemärkidega kujunduse. Järgnesid kirjastaja otsimine, toimetaja leidmine, küljendaja osavõtlikkus ning siis video loomine ja toetuse kogumise projekt Hooandjas. Video loomisel võttis üks tähenduslik koht Saaremaal meid vastu ja nii sai see kantult edasi kasvada.

Üks sõber aitas vajaliku tehnikaga, teine sõber oli kõrval filmimas ja mitmed, mitmed eemal kaadri taga emotsionaalseks toeks. Video improvisatsioonilised taustahelid kasvasid läbi sõbra hinge ja käte kohapeal muusikaks, mis sulandub raamatu teekonnaga nagu valatult. Koos filmimine, tekstide sisselugemine, video kokkupanek, artiklite ning lugude kirjutamine ning nende jagajad, iga laekunud toetusumma ning inimene selle taga andis usku ja innustustust juurde. See kõik on kasvanud loomulikult, ikka läbi katsumuste, kuid hoitult ja õige tunde pealt. Nüüd juba üha edasi ja edasi. Ja teile läheb see korda! Mulle läheb see korda! See puudutab ja liigutab Hingepõhjani. Olete oma olemasoluga olulised koosloojad. Oleme koos vägevad! 

Nüüd on ilmavalgust näinud raamatu teeks pakkuda julgustust meile kõigile ka võimatuna näivatel, lootusetutel ja rasketel hetkedel edasi liikumiseks - liikudes ikka iseendale lähemale - usalduses ja armastuses. Neile, kellele pakuvad huvi Hinge sügavamad rännakud ning hinnangutevaba ning armastuses kooskasvamine, avab teos võimaluse heita pilk ühe noore Naise sisemaailma heitlustele.

Aitäh, et olete!
​Armastuses ja ümbritsetud Armastusega.

Video on filmitud ja kokku pandud oktoobris 2018.

​Marilii Toots
Raamatu “Kukkudes armastusse“ autor
​
Raamat on tänu teile, head toetajad, nüüd müügil!
​Otse autorilt: http://www.ulitundlikinimene.ee/raamat.html 
Rahva Raamat: https://www.rahvaraamat.ee/p/kukkudes-armastusse-lugu…/…/et…
Apollo: https://www.apollo.ee/kukkudes-armastusse.html

Ühist loomise teekonda näed siin: http://www.ulitundlikinimene.ee/kukkudes-armastusse.html

"Inimesed jagunevad kaheks: ülitundlikeks ja tavatundlikeks. Mina olen ülitundlik, muuhulgas tähendab see, et ma ei talu enda liigitamist, nii et palun lõpetage!

Ma ei taha olla tähelepanu keskpunktis, aga ma ei taha olla ka tavaline halli massi osake. Üks ülitundlikkuse avaldumisvorme on ebamugavustunne, kuuldes nimetamist tüüpiliseks: “tüüpiline mees,” “tüüpiline keskealine,” “tüüpiline IT-inimene,” “tüüpiline riigiteenistuja,” “tüüpiline kontoritöötaja,” “tüüpiline lapsevanem,” “tüüpiline eestlane,” “tüüpiline linlane,”  “tüüpiline neitsi (tähtkuju mõttes),” “tüüpiline melanhoolik,” “tüüpiline introvert,” “tüüpiline patsient,” ..., “tüüpiline ülitundlik.” Me kuulume paljudesse sotsiaalsetesse gruppidesse, aga üksikisikule ei tohi omistada tema grupi tunnuseid. Sherlock Holmes tuletas üksiku üldisest, sest niimoodi sai kirjutada põnevaid raamatuid - päris maailmas see ei tööta. Ma ei käitu konkreetses olukorras nii, “nagu käituks keskmine ÜTI”.

Kui inimeses sisaldub keskmisest rohkem tundlikkust, ei pea see avalduma kogu aeg ja kõiges. Mind häirivad valjud hääled, aga meeldivad ilutulestik ja plahvatused ja raske metall, mõnikord. Ma näen rohkem nüansse kui kes iganes teine keda tunnen, aga mitte alati. Ühel päeval võin ma tunda võhivõõra valu, teisel mitte märgata lähedase oma. Võin näha ilu ja harmooniat tühistes tarbeesemetes, võin ignoreerida kvaliteet-kunsti. Ma olen empaatiline, kuid mitte empaat selle sõna müstilisemas mõttes. Ma ei tee kellelegi halba, aga vahel võin käituda väga õelalt. Mul on para-võimeid, aga need pole kontrollitavad. Vastupidi ka: mõni kõige alatundlikum inimene võib sobivas olukorras tunda võimsaid emotsioone, märgata nähtamatut, olla loov ja peen. Tundlikkus ei ole kohustus, see on võimalus.

Kui ma elaksin läbi kõiki oma emotsioone, siis ma ei elaks juba ammu. Olen õppinud tundeid ignoreerima. Ülitundlikkus avaldub tundetuses, õpitud kunstlikus tundetuses. Nii et ärge kunagi süüdistage kedagi tundetuses - tunded kas on või ei ole, ja kui on siis omakorda kas näidatakse välja või ei näidata.

Mõned on saanud justkui kompensatsiooniks erilisuse eest mingeid andeid, aga mitte kõik. Kas ma peaksin rängalt põdema, et mulle pole antud muusikalist kuulmist ja joonistamisoskust, ehkki olen ÜTI? Sest kui te üritate kedagi lohutades tuua näiteid, et “sageli kaasneb ülitundlikkusega see või too,” siis tegelikult teete karuteene neile, kellel parasjagu ei juhtu kaasnema, vot nii!

Esimene samm: teadvustame, et inimesed on erineva tundlikkusega. Teine samm: teadvustame, et kõik ülitundlikud on erinevad. Kolmas samm: teadvustame, et igal inimesel on erinevaid päevi."
​
Kaupo, 50

Alistumine, andumine spirituaalselt vaadates on midagi mis on lõplik. Ärgata üles, saada valgustatud juhtub siis, kui alistud usaldusele, usule ja enda kaunile olemusele. Alistud elule usaldades enda salasoove ja hinge väljendus vajadust. Alistud millelegi suuremale, kui su füüsiline keha millest me kümne küünega kinni hoiame. Alistud usule, et Universum täidab kõik sinu mõtted ja unistused täpselt siis, kui sa oled valmis ja sul on vaja ärgata, et seda näha.

Alistud oma inimlikule rumalusele, et tead kõike mis on vaja sulle ja teistele, kuigi pole midagi õppinud ja see iseenesest ongi juba vihje. Alistud ignorantsusele ja ülbusele, targutades avada suud seal kus pole vaja. Alistud tõsiasjale, et sul on üks suu ja kaks kõrva, ning see on vihje kasutada neid proportsionaalselt. Alistud vingumisele, süüdistamisele ja tagarääkimis vajadusele.

Alistud elule, elades täiel rinnal ja olles see kes sa oled. Me arvame, et oleme kadunud ja ei tea oma teed, kuid alistudes ja vaikuses enda hinge häält kuulates sa mõistad, et pole kuhugi kadunud ja kasvad selleks kelleks sa saama pead, seega pole kunagi kuhugi kadunud ja oled lihtsalt teel. Alistudes mõttele, et sa ei ole see kus ja kellena sa töötad, ning sa ei ole ka oma minevik ja need lood mida sa räägid endale ja teistele. Alistuda oma hirmudele on meie kõigi kohus ja risttee kuskil ajas, kuhu me jõuame alati.

Alistuda oma annetele ja südamesoovidele jagada oma unikaalset häält maailmaga.

Alistuda tõele mis on meis kõigis sügaval on lihtne, kuid me arvame, et on raske ja kardame midagi mida pole olemas. Alistuda on lihtsam, kui sa arvad, sa lihtsalt ei tea seda, sest sa ei julge proovida. Alistuda ja anduda tõele, et sa lihtsalt kardad olla siiras, aus ja näidata oma haavatavust, ning oma ilusat hinge kõigile kes seda soovivad. Alistuda oma hirmudele sellest, mis keegi meist mõtleb ja kuidas meid näeb, kui me ei tunne veel iseennastki.

Aus ja ebamugav on tõsiasi, et me kõik avastame mingi hetk, kui võltsid me oleme, ning me tunneme kuidas inimesed näevad ja tunnevad seda sama. Sellepärast, et me “üritame” seda kõike varjata ja me “üritame” olla keegi kes me ei ole. Üritamine ei ole alistumine ja on raskem energiavorm mis on kõigile kogetav. Andu endale ausalt ja näita endale oma nõrkust, sest sa ju tead, et see on seal.  Seda tehes saab nõrkusest jõud. Alistu tõsiasjale, et tõtt on valus kuulata ja kõik see mis ajab sind närvi või ärritab on miskit sinus eneses mis vajab tähelepanu. Alistu sellele, mis sind inspireerib ja tea, et see ongi see, sinu südamesoov ja hinge vajadus särada. Aga “ei” ütleme me endale ja andume hoopis oma egole, kes kisub meid tagasi sinna kuhu me ei kuulu. “Ei” ütleb su aju alistumisele ja surub sind tagasi mugavustsooni mis on tuttav. Lihtne on anda käest ära oma jõud ja süüdistada kõiges kõiki teisi. Lihtsam on alistuda iseendale, sest alistumist saab õppida, kui sa seda tahad. Kui su elutee on ette näinud, neid ülesandeid millest sa üle ja läbi käima pead, et seda kõike õppida, siis ehk ongi see põhjus miks sa seda siin loed, sest, kas sa näed seda juba või mitte aga sa oled sinna poole teel. Et tõeliselt alistuda, peab kõigepealt endale andestama!

Väike harjutus sulle, kui soovid end tundma õppida? Alistu hetkele, põlvita maha, ning lasku alandlikult ja puuduta oma otsmikuga maad. Vaata kas suudad olla nii 5 minutit. Jälgi oma mõtteid ja tundeid mida selline harjutuse soovitus sinus tekitab.

Alistu millegile suuremale, kui sa ise.
Me kõik salaja palvetame! Me kõik salaja alistume!

Armastust ja hinge puhtust.
 
Maiko Johanson