Armastuse lapsed ehk püha elu puu

On üks teema, mida vaevu julgen puudutada, sest see on õrn - lapsed ja nende vanemate vahelised suhted, nende sidemed on purunematud, kuid vahel täis valu ja vahel õnnistusi. Soovin siin rääkida ülitundlikest lastest.

Need uue maailma lapsed on erilised. Nad on sündinud armastuse sagedusel ja tunnevad paljutki, nad tunnevad oma kehas maailma valu. Nii me siis nimetame neid ülitundlikeks, sest soovime neid kuidagi eristada ja nimetada. Tegelikult on nad samasugused inimesed nagu me kõik. Nad on oma olemuselt õrnad, nad on kerged, nad on rõõmsad ja tugevad, kuniks nad on armastuses.

Meie, inimete, maailmas käib aga hetkel sõda. Siin on palju viha, sest me ei luba endal tunda ning kui tunneme, siis ei tegutse vastavalt keha vajadustele. Hakkame hoopis neid maha suruma ja ümber tegema. Meelega suruma, mõtetega murdma, uskumustega keelitama? Me häbeneme enda tundeid, oma keha, oma lapsi, sest siis pole meil vaja tunda? Pole vaja vastutada oma elu eest ega midagi reaalsete tegudega muuta?

Mis on häbi? Segu hirmust ja vihast? Ja miks me vihastame, miks meie kehas tekib häiritus ja valu? Sest me ei kuula oma last. Me ei kuula oma keha. Meie keha baasvajadused on rahuldamata. Hetkel, kui meil on kehas juba väga ebamugav olla, lähme me pähe. Meel hakkab lugusid jutustama, mõtted hakkavad mängima ja nii oleme armastuse asemel sattunud kannatusse, püüdes meelt ümber veenda. Ja kõik seetõttu, et me ei kuula oma last. Me ei täida oma keha baasvajadus ega püsi kehas?

See imeõrn armastuse olend on sündinud siia maailma sagedust tõstma ja ta keha reageerib pisimalegi teole, mõttele ja tundele, mis ei põhine armastusel ning elu austamisel. Kõik, mis on meile eluga kaasa antud, mis on meie sees, on püha! Tundlik laps võib tunduda nagu väike tiksuv pomm, mis plahvatab, kui ta pole hoitud. Kui ta on meele nõudlikkuse tõttu kannatusse surutud.

Ja nii hakkavad vanemad oma lapsi tihti kartma juba siis, kui nood on õige pisikesed. Selle asemel, et ise ennast rohkem armastada, püüavad nad lapsi muuta vähem armastavaks. Kõlab karmilt kas pole? Kuid mõtle korraks. Vaata, mis tunde see väide sinus tekitab?

Tundlikud lapsed tunnevad armastuseta teo ära ja muutuvad sõdalaseteks, kes hakkavad oma elu ja armastuse eest võitlema. Ja nii on sõda alguse saanud meie eneste sees ja vanemate ning laste vahel. Juba väga varajases nooruse.

Need lapsed ei mõtle, nad ei selgita, nad lihtsalt kogevad seda, mis keskkonnas õhus on. Ümbritsevad mõtted, tunded ja kavatsused on nimelt nende jaoks enne nähtavaid tegusid kogetavad. Vanemad ei pääse nendeni läbi loogika ja sõnade. Nii õpivad lapsed sageli oma vanematelt, et nad on kõikvõimsad ja abitud samal ajal. Sest laps vajab oma vanemate kaitset ellujäämiseks. Ta vajab armastust.

Ja nii reageerib tundlik laps kõigele välisele, mis pole armastus. Siin pole põhjust süüks või laste ümber kasvatamiseks. Sest seda ei saa teha! See on nendele lastele kogetav kui jõuline vägivalla tegu. Sest meelele kuuletudes nad enam ei õitse, nad enam ei laula ja neil on valus. Nad muutuvad üha kurvemaks ja abitumaks. Vanemad omakorda tunnevad endas laste valu, seega muutuvad nad aina nõudlikumaks, sest laps peab!? ju elus hakkama saama! Märkamata, et nad ise loovad abitust.

Märkamata üha kasvavat lõhet lapses endas, sest ta on ühendust ise enese sees armastusega kaotamas ja märkamata üha laienevat kraatrit, mis üks hetk võib kasvada vanemate ning laste vahele. Kraatrit, kus pole enam isegi silda. Sageli on siin suhtlemine katkenud. Ja otsitakse süüdlasi? Meel mängib, mõistus nõuab ja arutleb, aga ühendust ei teki. Sest armastuse kehastus on mõlemas pooles tuhmund.

Kõlab kui surnud ring, kui me sellest igaüks ise välja ei astu või õigemini igaüks iseenda sisse ei astu. Ainus väljapääs kannatusest siin maailmas on liikuda ise enese sisse! Ja elus osaleda. Ise endas püsida ja kehastada enese sees olevat väärtust väärikalt. Ning oma lastele armastavat olemust õnnistada.

Armsad armastuselaste vanemad – palun kuulake oma lapse keha vajadusi - baasvajadusi. Kontrollige nii enda kui lapse puhul kas on täidetud järgmine. Ära unusta et, sa ei saa oma lapsele valetada. Laps ei kuule su sõnu, ta loeb su energiat ning hääletooni.

• Vee vajadus.
• Sügav ning küllaldane lõdvestus, puhkus ja uni.
• Parajas koguses liikumine.
• Keha toetav toit.
• Päike ja värske õhk.
• Puudutus ja lähedus.
• Kuuldud ja nähtud olemine.
• Kõige kehas oleva austus.
• Tunnete läbi kogemise lubamine.
• Maandatus.

Eelneva teada saamise aluseks on avatud hinnangute vaba suhtlemine. Vanemate puhul sageli suhtlus iseendaga. Ehk siis kuula oma keha vajadusi, täida need ja su väike laps on rahul ning õnnelik. Jäta palun lapse muutmine! Lapsega on kõik hästi, kuniks ta on armastuse ruumis.

Pole põhjust süüks, on põhjus vaid armastuse suurendamiseks ise enese sees. Sest me kiirgame seda, mida sisaldame ja ülitundlikku last (ega ka täiskasvanut) me ei peta.

Lisaks, armsad täiskasvanud ja lapsevanemad, pole põhjust kurvastada ega ka rõõmustada, kui teil on au endal olla tundlik või ülitundliku lapse vanem. Ka mitte siis, kui tunnete end välise poolt kahjustatuna.

Elu annab meile aina võimalusi ise enda eest välja astuda, oma laste eest seista, oma keha vajadusi märgata ning tegudega toetada. On ainult põhjus iseennast rohkem armastada! Ja seda seisundit tõesõna kogeda ning kehastada.

Sest kui elu kinkis teile tundliku lapse, siis tõenäoliselt olete te ka ise üks selline imeline hing, kes loob maailma juurde elu armastust! Seeläbi tuues muutust kogu ühiskonda! Ka teil on eriline missioon ja elu poolt antud ülesanne, mida täita ning mille eest vastutada – olla püha elu puu hoidja ja kaitsja!

---
Marilii Toots
Raamatute "Rännud hingemaastikul" ja "Kukkudes armastusse" autor

www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi.

Tänan Sind
 
Foto: Ruudu Rahumaru

---