I osa

1. Tõmmake end kerra nagu beebi või hetke selili või kõhuli – leidke endale omane asend.
2. Minge oma peas toimuvalt mõttetegevuselt üle kehalisele emotsionaalsele tunnetusele, mis on omane väikelapsele. Selle juures on abiks väga teadlik kehakeskne kõhuhingamine umbes kolme minuti jooksul.
3. Pärast hingamist lubage endal muutuda väikelapseks. Te arvate küll, et ei mäleta midagi, aga teie keha mäletab. Alustage ilma ettekujutamisest. Kas ilm on ilus või tihti tormine?
4. Või siis alustage oma esimesest teadlikust mälestusest, isegi kui see pärineb veidi hilisemast east. See ei sega, kui olete imik, kellel on veidi vanema lapse arusaam ja nägemused. Näiteks võib see veidi vanem laps kindlalt teada, et on parem mitte appi hüüda. Kõige parem on üksi olla.
5. Teadvustage endale väga selgelt, et olete parasjagu ülitundlik imik.
6. Teadvustage, mida te hetkel kõige enam vajate.

II osa

1. Kujutage endale ette väga kena imikut, kes on umbes kuue nädala vanune. Tibatilluke. Imetlege tema armsust ja haprust. Arvestage, et olete selle lapse kaitsmise nimel peaaegu kõigeks.
2. Nüüd teadvustage, et see imeline imik esindab teie lapse/ keha minapilti. Ka siis, kui imik näeb välja nagu mõni hiljuti nähtud titt, on ikkagi tegu teie kujutluste lapsega.
3. Nüüd jälgige, kuidas te muutute rahutuks ja hakkate virisema. Midagi on korrast ära. Küsige lapselt: „Mida ma saan sinu jaoks teha?“ Ja kuulake hoolega. Nüüd räägib teie laps/keha.
4. Ärge muretsege, kui teile tundub, et te lihtsalt „kujutate seda kõike endale ette“. Muidugi kujutate, aga teie lapse/keha minapilt on miskit pidi seotud selle „ettekujutamise“ protsessiga.
5. Vastake lapsele, astuge dialoogi. Kui te näete ette teatud probleeme imiku vajaduste rahuldamisel, rääkige sellest. Kui tunnete millegipärast kahetsust, vabandage. Kui saate kurjaks või muutute kurvaks, siis on ka selles oluline teave teie ja lapse suhte kohta.
6. Tehke julgesti harjutuse mõnda osa uuesti või natuke teistmoodi. Näiteks võite järgmisel korral lihtsalt avada oma meeled lapse/keha minapildile, olenemata tema vanusest ja keskkonnast, kus ta teile ilmuda soovib.

​Elane N. Aron, PhD `Ülitundlik inimene `OÜ Hea Lugu, 2014 lk. 98 - 99

Ta lasi lahti hirmust.
Ta lasi lahti hinnangutest.
Ta lasi minna ümber oma pea kihavatel kokkuvalgunud arvamustel. Ta lasi lahti endas oleva otsustamatuse meeskonna.
Ta lasi lahti KÕIK oma „õiged“ põhjused. 
Täielikult ja jäägitult, ilma kahtluse ja vaevata, lasi ta kõigest lahti. 
Ta ei küsinud kelleltki nõu.
Ta ei lugenud ühtegi raamatut, kuidas lasta lahti… 
Ta ei otsinud pühakirjadest tuge.
Ta lihtsalt lasi lahti, lasi minna kõigil mälestustel, mis hoidsid teda tagasi. 
Ta lasi lahti kogu ärevusest, mis hoidis teda edasi liikumast. 
Ta lasi lahti planeerimisest ja kalkuleerimisest, kuidas teha kõike ainult õigesti. 
Ta ei lubanud, et laseb kõigest lahti. 
Ta ei pannud seda päevikusse kirja.
Ta ei kirjutanud prognoositud kuupäeva oma kalendrisse. 
Ta ei teinud avalikku teadaannet ega pannud seda paberile kirja. 
Ta ei kontrollinud ilmateadet ega lugenud horoskoopi. 
Ta lihtsalt lasi lahti. 
Ta ei analüüsinud, kas ta peaks laskma lahti. 
Ta ei helistanud sõpradele, et analüüsida olukorda. 
Ta ei läbinud viie astmelist Vaimse Maailma Käsitlust. 
Ta ei helistanud tugiliinile. 
Ta ei lausunud ühtki sõna. 
Ta lihtsalt lasi minna. Kedagi ei olnud läheduses kui see toimus. 
Seal ei olnud aplausi ega õnnitlusi. Seal polnud ei HEA ega HALB. See oli see, mis see oli ja see lihtsalt on nii. Lahti laskmise ruumis, ta lasi sellel kõigel olla. Väike naeratus libises üle ta näo. Kerge tuul puhus tast läbi. Ja päike ja kuu paistsid ikka taevas.

Ernest Holmes - TA LASI LAHTI/ Ta lasi minna

Kõik kasvatusteooriad ei toimi ka. Samas on emaks-isaks olemine keeruline ja vastutusrikas amet selles mõttes, et eeldab teatud teadmisi ja oskuseid. Lapsevanemaks ei sünnita, vaid selleks olemist saab ja tuleb õppida.

Laps vajab hakkama saamiseks eelkõige emotsionaalseid ja sotsiaalseid oskusi, mille eelduseks on eneseteadlikkus ja iseseisev mõtlemisoskus. Olulise tähtsusega on vanemate arusaamine oma rollist, ning põhimõtted, mida oma lapse kasvatamisel järgitakse. Just need kujundavad lapse arusaama endast ning arendavad tema oskust arutleda teemadel, kes ma olen, milline on minu roll siin maailmas ning millised on minu võimed, õigused, kohustused.
​
Neli kasvatusstiili
Vanemlus on lapsevanema pidev tegevus lapse suhtes. Eristatakse nelja vanemluse tüüpi – autoritaarset, autoriteetset ehk positiivset, kõikelubavat ehk järelandlikku ning hooletusse jätvat ehk ükskõikset. Kaasaegsed eksperdid peavad autoriteetset vanemlusstiili kasvatuses kõige tõhusamaks.

Nõudlik ja tundlik autoriteetne vanem
Esmapilgul keerulise sõnapaari “autoriteetne vanemlus” taga peituvad tegelikult lihtsasti mõistetavad põhimõtted lapse kasvatamiseks. Perekonnas, kus kasutatakse autoriteetset kasvatusstiili, austatakse nii lapse kui täiskasvanu õigusi ning oluliseks peetakse lapse ja vanema vahelist kokkulepetel põhinevat suhet. Vanema ülesandeks on seada lapsele piire, mis arvestavad lapse vajaduste, huvide, arvamuste ja isikupäraga. Lapsel on kergem nõudmistest ja käitumisreeglitest kinni pidada, kui ta on kaasatud perekonna otsustesse, tema seisukohti on küsitud ning nendega võimaluste piires ka arvestatakse. Oluliseks peetakse sotsiaalsete väärtuste kasvatamist.

• Lapsel on kergem nõudmistest ja käitumisreeglitest kinni pidada, kui ta on kaasatud perekonna otsustesse, tema seisukohti on küsitud ning nendega võimaluste piires ka arvestatakse.

Autoriteetne vanem seab piire, selgitab asju ja nõuab oma lapselt eakohast käitumist ning julgustab ja abistab teda. Autoriteetse stiili kohta öeldakse, et see on nõudlik ja samas ka tundlik. Nõudmised on mõistlikud ja piirid on paigas. Sõnakuulelikkuse tagamiseks ei kasuta lapsevanem karistust vaid paindlikku kontrolli. Kui laps näeb oma eesmärgi saavutamiseks vaeva, peaks sellele järgnema vanemapoolne tunnustus.

Pahandust teinud lapsega tuleb rääkida
Lapsed õpivad maailma tundma katsetades. Ükski laps ei taha olla halvasti käituv ning sobimatul käitumisel on alati mingid põhjused: näiteks ei teadnud laps, et antud käitumisviis on taunitav või tal puudusid oskused muud moodi olukorda lahendada. Sageli on halvasti käitumise taga läheduse puudumine, hirmud või ülekoormus.
Kui laps teeb pahandust, tuleb rääkida lapsega, ning uurida, kuidas laps tekkinud olukorda selgitab. Igal käitumisel ja tegevusel on oma loogika ning oma põhjendus on ka lapsel. Karistamine teeks olukorra hullemaks, sest lapse rahulolematus suureneb veelgi. Lapsega on hästi siis, kui tema emotsionaalsed vajadused on täidetud, kui teda julgustatakse ja toetatakse. Vanema ülesanne on teda kuulata ja koos olukord läbi arutada, et kuidas edaspidi asju paremini teha.

• Sageli on halvasti käitumise taga läheduse puudumine, hirmud või ülekoormus.

Laps on vanemate peegelpilt
Iga laps vajab turvatunnet, mida saab talle pakkuda kogenum ja vanem inimene, kellest laps peab lugu ja keda ta tajub autoriteedina. Ema-isa saavad oma lapse silmis olla autoriteedid ainult siis, kui nad käituvad oma sõnade järgi. Vanemaga koos olles jälgivad lapsed pidevalt oma ema-isa kõrvalt ja õpivad nende tegude põhjal, mis on hea ja mis halb. Laps tunneb hirmu vanema ees, kes räägib üht, aga käitub vastupidiselt. Kõige rohkem kannatab seeläbi lapse turvatunne, kuna ta ei saa sellist täiskasvanut usaldada. Lapsed annavad andeks palju, aga mitte valetamist.

• Laps tunneb hirmu vanema ees, kes räägib üht, aga käitub vastupidiselt.

Lapse poolt kodust kaasa saadavad väärtushinnangud sõltuvad paljuski vanemate isiklikust eeskujust. Seepärast ei ole probleemide tekkimisel mõtet vanemal süüdistada ja rünnata last, vaid analüüsida oma senist käitumist ning üritada seda vajadusel muuta. Sellele arusaamale tuginedes kasutatakse paljudes riikides käitumisraskustega laste puhul multisüsteemset teraapiat, kus põhirõhku pannakse mitte laste, vaid teda ümbritseva võrgustiku – vanemate, õpetajate ja teiste lapsega otseselt kokkupuutuvate inimeste – nõustamisse. Sellise süsteemi eesmärgiks on läbi võrgustiku liikmete muutunud käitumise suunata ka lapse käitumist.
Iga lapsevanema eesmärgiks on kasvatada oma lapsest õnnelik ja enesekindel inimene, kes saab elus hästi hakkama. Autoriteetse vanemluse põhimõtted annavad vanematele head töövahendid, et luua kodus keskkond, kus tunnevad end hästi ja turvaliselt kõik pereliikmed. Lapsele piiride seadmine ning talle heaks eeskujuks olemine, järjepidev selgitustöö tegemine ja ärakuulamine, julgustamine ja toetamine ning tunnustuse jagamine on aluseks rahulolevale perele, kus võetakse arvesse nii vanemate kui lapse vajadusi.

Rita Rätsepp, psühholoog
Allikas: Tark Vanem 
​Foto: Internet