Kallid sõbrad, tuttavad ja sugulased, palun ärge võtke teise inimese ärevushäiret või paanikahoogu isikliku solvanguna. Ärevushäire pole üldjuhul teist tingitud. Teadlik ärev ei süüdista ega ründa teisi, ega ka õigusta end. Ta teab, et teistel on ebamugav, kui temas paanikahoog nähtavaks saab. Ta teab, et tal endal on ebamugav ja ta teeb kõik selleks, et ärevuse esile tulekut ennetada. Ta teab, et ärevus on tema enda sees. Ärevuse mahasurumine annab sellele, aga jõudu juurde. Ta teab, kui ärevus on kerkinud, tuleb sellest lihtsalt läbi minna. See lihtsalt on selles hetkes. Tuleb lihtsalt sellele otsa vaadata ja sel olla lubada.  Keegi pole süüdi.

Ärevus paneb meid sulguma. Või õigemini hirm ärevuse ees paneb meid sulguma. Sulgunud olekus tunneme end teistest eraldatuna, kuid vajame enim omaksvõttu. Ka ärevusega olekus. Eriti just ärevusega olekus. Sel hetkel on tihti kõike saanud lihtsalt liiga palju. Paanikahoo ajal pole vaja ärevat õpetada ega kindlasti mitte süüdistada. Paanikahoog vajab lihtsalt olla lubamist, turvalist ruumi hoidmist, märkamist ja hellust. Siis see möödub ilma suuremat kahju tegemata.

Ärevus võib väljenduda väga erinevalt näiteks võib esile tulla ebamugavustunne, lõõgastumisraskused, liigne muretsemine, närvilisus, rahutus, kurguvalu neelatades, peapööritus, jalgade nõrkus, higistamine, värinad, pinge rinnus, hingamisraskused, paanikahoog (Sand, I. Armastades ennast. Pilgrim 2016).

Olete te kunagi püüdnud mõista, kust ärevushäire alguse saab? Uurimise käigus jõutakse tihti tagasi varasesse lapsepõlve, seal omandatud käitumis ja mõttemustrite ning kogemusteni. Soovime me või mitte, kanname endas ka seitsme –kaheksa põlve esivanemate tarkus. Heatahtlikkuse, hoolivuse jms. kõrval kanduvad edasi ka pettumused, solvumised ja viha. Kui meie esivanemad pole neid mustreid teadvustanud ja „üles soojendanud“, kasvab häiriv ja korduv muster suuremaks. Nii on igal järgmisel põlvel veelgi suurem ülesanne lahendada. Ärevusega on just täpselt sarnane lugu – see on mõistatus, mil on lahendus.

Me kõik soovime elada rahulikku, rõõmsat ja elusat elu. Ka need, kel tuleb hetkel ärevusega tegemist teha, soovivad elada tavapärast elu, koos selle rõõmude ja muredega. Nad ei ole sageli ise selles elus teadlikult ärevust valinud, ometi on see nende hetke tee, Hinge sügavam väljakutse.

Ärevus on sisemise konflikti tagajärg. Sageli on konfliktis alateadlikult hästi kätte õpitud käitumismustrid, mõtted, emotsioonid ja sisetunne. Midagi surutakse maha, mingi energia ei ole pikka aega leidnud väljapääsu ja rakendust. Ärevushäire võib olla peidus meist igaühes. Jah, ka aastaid praktiseerinud joogajuhendajal. Jah, ärevus võib vallanduda lahtuva depressiooni järel, mil pika pimeda perioodi järel saab palju nähtavaks. Vahel võib nähtavat olla nii palju, et me ei suuda seda läbi töötada. Ka siis võib tekkida sisemine vastupanu ning järgneda ärevus.

Tänu järjepidevale teadlikkule joogapraktikale (enese kõrvalt jälgima õppimise, märgatu korrigeerimise jms meele- ning keha tööle) on võimalik neid korduvaid mustreid selgemalt näha ning ära tunda. Leides nii leevendust. Selline praktika aitab meie meeltel ja tajudel teravamaks muutuda, me oleme oma tajudes selgemad ja täpsemad. See aitab ka ärevushäire alguse selgemini ära tunda. Ja ärevuseudu muutub praktiseerimise käigus episoodilisemaks, vahel ka intensiivsemaks ning sügavamaks. Samas muutuvad episoodid järjest lühemaks ning selguse ja ühenduse hetked laienevad. See on teekond. Teekond, mille me saame käia koos või eraldi. Me ei saa seda teekonda jõu ja tahtmistega ümber muuta. Ja saabuda kohe lõpp-punkti. Sellise nõudmistega pikendame pinget, kasvatame ärevust ja pikendame teekonda. Küll saame protsessi usaldada ja uskuda, et nii meie ise kui lähedased annavad igas elu hetkes oma parima.
​
Tervendav ravim on lihtne – avatus, toimuva elu austus ja ka ärevuse armastamine eelkõige iseendas. Just sellisena nagu see parasjagu on. Sel olla lubamine. Ja me näeme siis, kuidas ärevus muutub. Algul oli tegu ehk turris karvadega, küünistava ja uriseva musta kassiga. Tehes talle tasapisi pai, puudutades teda siira soojusega, muutub kass peagi pehmeks, nurruvaks kollaseks kiisuks. Ärevusest pole enam jälgegi. Ja kui ta vahel tulebki tagasi, siis me juba teame, kes selle turris kiisu sees tegelikult peitub. Taas on tekkinud pingelangus ja avatus. Kui vähegi on võimalik, jäägem kohale, et see kõik juhtuda saaks. Ja kui see on liiga raske, siis me mõistame, lubame teil minna ja läheme ka ise oma teed.

Ärevusega inimesed on sageli oma pimedast pooles vägagi teadlikud. Nad on teel selguse suunas. Me ei tea, kui sügavad on Hingehaavad, mida tuleb just konkreetsel inimesel tervendada. Me ei tea, kui suur on teise inimese raskus, mida tal kanda tuleb. See ei paista kõrvaltvaatajale välja. Samas teame, et kui on pimedus, on alati ka valgus. Ikka laieneb see, millele me keskendume.

Kui keskendume hetkedele, kus ärevus puudub, on kergus ja rõõm, siis need hetked suurenevad ja üks hetk on ärevus hajunud. Samas ei tähenda see seda, et ignoreerime parasjagu toimuvat seda alla surudes või eitades. Lihtsalt tunneme ära, võtame omaks ja laseme minna. Lubage ärevusel olla, võtke ta omaks ja see taandub samm-sammult turvalisse usaldusse ning muutub hellaks ja õrnaks nurruvaks kollaseks kiisuks  -  see ongi peamine, mida ärev nii eneselt kui ka ümbritsevalt sel hetkel vajab.

​Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

​Depressiooni põhjuseks on käitumismuster, mis põhineb emotsionaalsel endassesulgumisel ja blokeerumisel – see on harjumus, mille oleme välja kujundanud, et kaitsta end ähvardavate, kahjustavate ning muul moel valusate tunnete eest. Brandon Bays ja Kevin Billett kirjeldavad raamatus "Valgus tunneli lõpus" depressiooni, levinumaid müüte ja võimalusi sellest vabaneda. Siin neli levinumat müüti.​

Teiseks. Depressioon ei ole füüsiline haigus
Depressioon ei ole otseses meditsiinilises mõttes füüsiline haigus. Sellel ei ole spetsiifilisi jälgitavaid kahjustusi ja see ei põhjusta konkreetseid ennustatavaid rakulisi muutusi ning selle areng ei kulge mööda lineaarset rada. See pole ei viiruslik ega nakkuslik. Depressiooni nimetamine haiguseks on sama hea kui stressi nimetamine haiguseks: stress võib põhjustada haigust, aga stress ise ei ole haigus.

Loomulikult võib depressioon põhjustada füüsilisi hädasid ja häireid. Raskekujulise vormi korral lööb see segamini endokriinsüsteemi ja põhjustab hormonaalset tasakaalutust. See võib lammutada immuunsüsteemi, jättes meid viiruste ja teiste haiguste meelevalda. Tegelikult on väga ebaproduktiivne defineerida või käsitleda ja ravida depressiooni nii, nagu see oleks haigus. Sest sellisel juhul tekib oht, et me ei hakkagi otsima neid tegelikke asjaolusid, mis seda seisundit põhjustavad, olgu need siis isklikud või keskkonnast tulenevad, ja hakkame end nägema „selle asja“ ohvrina. Ja loodame siis, et seda saab tabletiga ravida, aga kahjuks ei saa. Meil pole olemas ühtegi ravimit, mis efektiivselt suudaks ravida depressiooni – mitte ainsatki.

Kolmandaks. Depressioon pole emotsioon
Depressioonis inimene võib olla ülimalt emotsionaalne või siis täiesti emotsioonitu. Olenevalt meie depressioonitasemest võib meie olek olla ähmaselt ebamugav või tuim ja udune või siis ülimalt valulik – kuid tegu pole iseenesest siiski emotsiooniga. Emotsioonid tulevad ja lähevad; need kerkivad esile ja lahtuvad, kestes mõnest sekundist kuni mõne minutini. Kui näete väikest last (kes on veel liiga noor, et osata emotsionaalse vastupanu strateegiaid või mänge) mängimise käigus haiget saamas – võibolla ütleb mängukaaslane midagi solvavat või teda ei võeta mängu või ta sai kriimustuse või lõi end ära, või lihtsalt miski ärritab teda emotsionaalselt –, siis näete tõenäoliselt järgmist pilti: pisarad on kerged tulema, seejärel muutub laps vihaseks ja pahuraks ning kurvaks, seejärel näib ta eksinuna, haprana ning haavata saanuna … ja ei möödu kuigi palju aega, kui see laps mängib juba rõõmsalt edasi, tegutsedes vabalt, olles valmis taas tundma kõike seda, mida iga uus hetk endaga kaasa toob. Lapsed lasevad oma tunnetel voolata, liikuda läbi keha ja seejärel sealt välja. Lapsed lasevad loomulikul emotsionaalsel protsessil lõpuni kulgeda. Emotsioonid tulevad ja lähevad oma rada. Ainult siis, kui püüame nendega manipuleerida – neile vastu panna, neid muuta või maha suruda –, ainult siis läheme me rappa ja põhjustame endale kestvaid probleeme. Sest niiviisi me kujundame oma emotsioonidest meeleolu ja meeleolu võib juba üsnagi pikalt kesta. Ja kui me jätkame nendega manipuleerimist ning õigustame millegagi oma emotsionaalset eraldumist, saab meeleolust meeleseisund ja sellest omakorda emotsionaalne seisund – ja meeleseisundid ning emotisonaalsed seisundid võivad kesta kuid, aastaid või isegi aastakümneid. Seega, depressioon ei ole emotsioon. See on seisund, olek, mille oleme loonud enesesse sulgudes, osutades vastupanu läbielamata loomulikele tunnetele, uinutades need magama.

Neljandaks. Depressioon ei pärandu geneetiliselt
Aastatuhande vahetusele eelneval perioodil kulutati meeletuid summasid geneetilistele uurimustele, et kaardistada inimese genoomi, inimkonna DNAmustrit. Peadpööritavaks eesmärgiks oli luua nii põhjalik ja kõikehõlmav mudel, et oleks võimalik ennustada inimese elu kvaliteeti, tervist ja saatust. Eesmärgiks oli luua omamoodi teaduslik „kristallkuul“, mis võimaldaks vähestel privilegeeritutel heita pilk inimese olemuse sügavustesse, mõistmaks kogu meie elu. Selle meetodi abil loodeti võimalikult täpselt ennustada igaühe soodumusi, käitumist ja tervist ehk et milliseid haigusi nad põdema hakkavad. Ja lõpuks (kõigi kindlustusstatistikute rõõmuks) loodeti, et on ehk võimalik ennustada ka seda, mille kätte ja millal me sureme. Ja siis muugitigi see kood lahti ja inimese genoom kaardistati, kuid selgus, et see ennustab ette vaid väga vähest. Järgnevad aastad olid täis teaduslikke pettumusi, kui saadi aru, et inimese käitumist, harjumusi ja tervist on siiski väga raske mõista ja peaaegu võimatu ette ennustada. Kiirelt jõuti järeldusele, et lisaks geenijärjestusele on siiski väga palju teisi faktoreid, mis mõjutavad meie bioloogilist ja meditsiinilist saatust. Uurimistöö rõhuasetus muutus, kuna saadi aru, et kavand on siiski kõigest kavand. Ja kavandid on kõigest suunised; oletused, kuidas üks struktuur võiks hakata kuju võtma, kavand ei kujuta seda struktuuri üks-ühele. Tegemist on siiski vaid metafooridega – need on varieeruvad, muutlikud ja avatud erinevatele tõlgendustele. Viimastel aastatel on epigeneetika avastanud, et üksikud geenid meie DNA järjestuses võivad pealtnäha suvaliselt kas siis sisse lülituda ja avalduda või välja lülituda. Teisisõnu, igal ajahetkel võivad teatud geenid või geenigrupid kas siis mõju avaldada või mitte. Epigeneetika on kõvasti edasi arenenud ja uuringutes on avastatud, et vaatamata sellele, et teatud käitumismustreid ja eelistusi on võimalik edasi anda järgmisele generatsioonile, mõjutab ometigi nende sisse- või väljalülitumist otseselt nii lihtne faktor, nagu on seda meie uskumused. Meie personaalsed valikud ning oma kogemuste ja ümbritseva maailma isikupärane tajumine ja kaardistamine mõjutavad otseselt meie geneetilise materjali reaktsiooni ning sellest tulenevat. Kokkuvõtvalt võib öelda, et me ei ole oma geneetilise pärandi orjad ega ka vangid. Sõltumata sellest, mida olete kuulnud või lugenud, depressioon ei ole vältimatu pärandus ühelt põlvkonnalt teisele. Kunagi ei ole tegemist ette määratud prognoosiga. Kuigi samalaadne keskkond ning teiste inimeste samalaadne käitumine ja suhtumised võivad meid sügavalt mõjutada, pole depressioon kunagi siiski vältimatu. Huvi korral tehke ise internetis väike uurimus depressiooni teemal. Kaevuge tavapärasest sügavamale, tutvuge kaasaegsete depressiooni käsitlevate uurimustega, ja ka teid võib šokeerida seesama asi, mida minagi avastasin: depressioon ei ole tegelikult see, milleks me teda oleme harjunud pidama; ravimifirmad ja tavameditsiin on rääkinud meile sellist juttu, mis neile sobib. Ja kui depressioon pole tegelikult ükski neist, siis mis see tegelikult on?

Depressiooni põhjuseks on käitumismuster, mis põhineb emotsionaalsel endassesulgumisel ja blokeerumisel – see on harjumus, mille oleme välja kujundanud, et kaitsta end ähvardavate, kahjustavate ning muul moel valusate tunnete eest.

Depressiooni tõeliseks põhjuseks on meie alateadlik harjumus emotsioone alla suruda ja blokeerida, et hoida enda elust eemal hirm, ahastus ja valu. Aja möödudes meie harjumus kõike maha suruda üksnes tugevneb; see muutub automaatseks mustriks ja lõpuks kristalliseerub see üheks kindlaks seisundiks – emotsionaalseks sulgumiseks ja ummikuks. Põhimõtteliselt on depressioon emotsionaalse blokeerumise seisund, mis on sündinud meie meeleheitlikest ja ebaefektiivsetest katsetest hoida halvad asjad oma elus kontrolli all. Tahan veelkord rõhutada järgmist: depressioon ei ole haigus – ei vaimne ega ka füüsiline –, vaid põhimõtteliselt on tegu emotsioonide allasurumisest põhjustatud seisundiga.

Asja iroonia seisneb selles, et oma harjumuse tõttu ennast emotsionaalselt sulgeda põhjustame omale lõpuks palju rohkem valu kui see halb, mille eest me end nende abil kaitsta soovisime. Esialgu tõmbusime endasse, et kaitsta end valu ja mingi tugeva emotsiooni eest – aga sellest sai muster, kuna hakkasime seda tegema sageli. Ehk teisisõnu, kui mingi emotsioon muutis meie enesetunde halvaks, siis surusime selle alateadlikult alla – ja nii iga kord. Tõmbusime aina sügavamale iseendasse ja lõime aina paksemaid ja paksemaid kaitsekihte ning loobusime järk-järgult igasugustest emotsionaalsetest reaktsioonidest. Mässisime end iseenda valmistatud hullusärki ja oleme seal lõksus. See ei kaitse meid enam, vaid põhjustab meile hoopiski ise valu – vastumürk on muutunud mürgiks ja välja on kujunenud depressiooniseisund, mis hakkab tugevamalt kinnistuma. Depressioonist vabanemise all mõtlengi ma vabanemist nendest alateadlikest harjumustest, nendest emotsionaalsetest manipulatsioonidest, vabanemist eraldatusest ja üksindusest; vabanemist emotsionaalse eraldatuse vanglast; vabanemist loomulike inimlike tunnete allasurumisest, mis lõppude lõpuks põhjustab tohutu suurt valu. Mõtlen selle all vabadusele elada oma elu täiel rinnal, vabadust tunda ja end väljendada, olla see, kes oled ja oskust olla oma eluga rahul. Pean silmas vabadust olla sina ise: see, kes sa tegelikult oled. Lõppeesmärk on selge: peame leidma viisi, kuidas vabaneda vanadest ahistavatest harjumustest, et saaksime elu väljakutsetele vastata elutervemal ja positiivsemal moel. Peame õppima, kuidas lubada endal tunda erinevaid emotsioone, lastes neil endast läbi voolata ja lõpuks raugeda.

Brandon Bays, Kevin Billett "Valgus tunneli lõpus. Vabanemine stressi, läbipõlemise ja depressiooni tõelistest põhjustest", kirjastus Pilgrim 2018
https://pilgrim.ee/valgus-tunneli-lopus.html

​Allikas: Elutark

Erinevad laste arengut käsitlevad teooriad leiavad, et väga varajase lapsepõlve ajal kogetud pereliikmete vahelised suhted mõjutavad laste emotsionaalset arengut. Samas pole need teooriad saanud seni kinnitust, kuna see nõuab väga pikaajalist uurimist. Nüüd on aga olemas uuring, mis pani selle väite paikapidavuse proovile pikaajalise uuringuga.

Tampere ülikoolis kaitses doktoritöö Jallu Lindblom, kelle uuring lähtuski eelmainitud psühhodünaamilistest ja evolutsioonilistest arenguteooriatest. Ta kasutas pikaajalise – enam kui 10 aasta vältel kogutud – uuringu andmeid, milles osales 710 soome peret.

Uuringu tarvis vaadati, kuidas peresuhete kvaliteet raseduse ajal ja imikueas ennustab laste hilisemat tunnetega toimetulekut, kaitsemehhanisme ja sõpradega läbisaamist.​

Kuidas sellist uuringut tehakse?
710 perekonna puhul küsiti mõlemalt lapsevanemalt nende tegevusvabaduse (ehk autonoomia) ja läheduse kohta nii peresuhetes kui vanema suhetes lapsega ning seda küsiti raseduse teisel trimestril (4.–6. raseduskuul), lapse 2. elukuul ning 12. elukuul.

Kui laps oli saanud 7- või 8-aastaseks täitsid lapsevanemad küsimustiku lapse tunnetega toimetuleku, kaitsemehhanismide ja teistega kohanemise kohta.

Uuringualuste laste 10. eluaastal valiti neist 79 eksperimentaalkatsesse, milles hinnati nende tähelepanu kallutatust vihaste ja rõõmsate näoväljenduste märkamisel (facial dot-probe task). Peresuhete mõju lapsele analüüsiti võttes arvesse nii muutuja- kui katsealusekeskseid meetodeid.

Mis selgus?
Uuringu esimese etapi andmete analüüs näitas, et vanemate kesine tegevusvabadus ja vähene lähedus nii peresuhetes kui suhetes lapsega andsid aimu lapse hilisemast vähesest võimekusest oma tundeid kontrollida ning sõltuvusest kaitsemehhanismidest.
Siinkohal ei olnudki oluline lapse vanus ehk see, kas laps oli mõnekuune või aastane – lapsevanemate kesised peresuhted ja suhted lapsega avaldasid mõju mõlema vanuse puhul.

Sellest võib järeldada, et kui üks lapsevanem leiab, et tema panus lapsega tegelemisse on vajalik alles hilisemas, näiteks väikelapse eas, mõjutab lapse emotsionaalset arengut. Teistpidi öelduna tähendab see, et lapse tundekäitumise arenguks on vajalik lapsevanemate lähedane ja kaasav käitumine nii peresuhetes kui suhtes lapsega.

Uuringu teises osas kategoriseeris Jallu Lindblom pered vastavalt nende omavaheliste suhete profiilidele. Need olid järgmised:
Kolmas uuringuosa näitas, et emotsionaalselt kauged, suurenevas kriisis, väheneva ja keerulise sidususega perekondade tüübid ennustasid laste vähest võimekust tundeid kontrollida ning lõid soodsa pinnase ärevuse ja depressiooni tekkeks.

Enamikku ärevuse ja depressiooniga seotud probleemidest põhjustas laste oskamatus oma tundeid kontrollida. See omakorda mõjutas keskmises lapseeas sõprade leidmist ja nendega läbisaamist.

Neljandas uuringuosas näitas autor, et teatud peresuhete tüüpitel on iseäralikud suhted lapse tundetaibu arengule. Näiteks väheneva sidususega perekondade lapsed näitasid üles kõrgendatud tähelepanu ohumärkidele, samas kui emotsionaalselt kaugete perede lapsed kippusid kaitsemehhanismina hoopis ohumärke eirama.

Mida on lapsevanematel sellest uuringust õppida?
Lapse sünd toob vanematele igapäevaelus kaasa suuri muutusi, mis panevad proovile nii kaasadevahelised suhted kui ka peresuhted tervikuna. See on ühtlasi aga periood, mil laps areneb väga kiiresti. Sellises perekondlikult mitut pidi keerulises olukorras õpib laps oma tundeid kontrollima, oma vanematega sidet looma ning kohanduma perekonna kui grupiga.

Tundelistelt vanematelt õpivad lapsed oma tunnetega toime tulemist, kuid kui peresuhetes peegeldub ebakindlus, kujundavad need lastes oskamatust tunnetega toime tulla ning selle tulemusena õpivad nad kasutama kaitsemehhanisme, mis omakorda takistavad sõprus- ja lähisuhete loomist.

Läheduse kesisus või puudumine peresuhetes soodustab lapseeas ärevuse ja depressiooni kujunemist.

Suure tegutsemisvabadusega lapsevanemad, kes suhtlevad oma lapsega palju, õpetavad selle käigus ühtlasi oma emotsioone teadvustama ja nendega toime tulema.

Vanemad, kelle lähisuhetes on tegutsemisvabadus piiratud, võivad lapsega suhtlemisel olla kartlikud või hoopis pealetükkivad, sundides lapsele peale oma tundeid, mille käigus kujuneb lapsel hiljem vastureaktsioonina hoopis kaitsemehhanism, näiteks neuroootiline ja ebaküps reageerimine ärritajatele.

Viimane on osaliselt tingitud võimetusest mõista oma vajadusi ja tundeid ning selliseid reageeringuid võidakse sõprussuhetes pidada eemaletõukavateks.

Jallu Lindblomi doktoritöö uuringute pinnalt tuleks lapse meeleoluhäirete puhul vaadata perekonda kui tervikut. Lapse vaimse tervise ning tunnetega toimetulemise analüüsimisel on vaja arvesse võtta ja kaasata mõlemaid lapsevanemaid ning abielulisi ja muid perekondlikke partnerlussuhteid.

Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et teatud peresuhete olukordades kohandavad lapsed oma kiindumust ning see mõjutab nende oskust töödelda emotsionaalset informatsiooni.
Vähem oluline pole selle pikaajalise uuringu tulemus, et laste psühhopatoloogiliste häirete väljaarenemisel on oluline roll väga varases lapsepõlves kogetud lähisuhted. Just kesised pere- ja lähisuhted võivad luua soodsa pinnase meeleoluhäirete väljakujunemisel hilisemas eas.

Jallu Lindblomi doktoritöö: "Significance of Early Family Environment on Children's Affect Regulation. From family autonomy and intimacy to attentional processes and mental health"

​Allikas: Novaator.err.ee

„Ära usu kõike, mida kuuled – isegi mitte oma meelt.“ – Dr. Daniel Amen

Enamus inimestest, kel tuleb tegeleda ärevuse ja depressiooniga ei oska välja tuua selle algset põhjust. Isiklike traumade kõrval (nagu näiteks sõda, armastatu surm) on tihti keeruline taibata, mis täpselt juhtus ja põhjustas ärevuse ning depressiooni.

On arusaadav, et depressioonil ja ärevusel pole üks ainus põhjus. Meditsiinis nimetatakse, et ärevus ja depressioon on erinevate faktorite kombinatsioon: geenid, minevikukogemused, praegused asjaolud jne.

Alati polegi põhjuse mõistmine kõige olulisem. On oluline, et ärevuse ja depressiooniga inimesed mõistaksid, et see pole nende süü. Ärevus ja depressioon on haigused ning füüsilisele haigusele sarnaselt võivad kõiki mõjutada.

Teatud elustiilivalikud võivad otseselt depressiooni ja ärevuse teket soodustada või põhjustada. Seisund võib olla äge (lühiajaline) või krooniline (pikaajaline). Kõik sõltub eelnevalt nimetatud kooslusest. Teadmine on jõuallikas, sest nii saame mõned põhjused, mis seisundit mõjutavad, kõrvaldada.

Järgnevad seitse levinud ärevuse ja depressiooni põhjust:

1. Ainete kasutamine
Inimesed väärkasutavad rahusteid ja alkoholi väga erinevatel põhjustel. Ainete väärkasutus on harjumus, mis võib kujuneda igal ajal, kaasaarvatud lapsepõlv ja teismelise aeg.

Ravimid ja alkohol „uuendavad“ ajukeemiat; häirides neurotransmitterite tavapärast ühendust. Neurotransmitterid on „ühenduse kemikaalid“ ajus ja kehas, mis kontrollivad iga füüsilist ja psühholoogilist kogemust.

Inimestel, kes on depressioonile ja ärevusele altid ja kes tarbivad aineid, on suurem tõenäosus mentaalse haiguse kujunemiseks.

2. Ületöötamine
Liigne raskest tööst kurnatus põhjustab kehas stressi reaktsiooni. Suurem osa inimesi tunnistavad, et nad on mõõdukalt tööstressist mõjutatud.

Kui aju on kroonilises stressis, siis on peen kemikaalide tase häiritud. Taaskord on need isikud ärevusele ja depressioonile vastuvõtlikumad. Kogedes pikaajalist stressi on vastuvõtlikkus ärevusele ja depressioonile suurem.

3. Lein ja trauma
Uudistes räägitakse sõjaväelaste puhul palju posttraumaatilisest stressist. Vägivalla tunnistajaks või ohvriks olemine võib käivitada bioloogilise reaktsiooni, mis areneb ärevuseks või depressiooniks.

Tundes armastatu või sõbra surmale järgnevat leina, on see küll ebamugav, kuid tervendav. Kuid siiski pikale veninud lein võib olla terviseprobleemide põhjustajaks.

4. Tervislik seisund
Inimesed, kellel on diagnoositud ravimatu haigus on kõrgenenud depressiooni riskiga. Vanusega seotud haigustega või piiravate seisunditega nagu Parkinsoni tõbi, Alzheimer, südame-veresoonkonna käigused või vähk, kaasneb sageli paanika ja abitus. Kui need tunded kestavad kaua, siis võib olla tagajärjeks ärevus või depressioon.

WebMD andmetel ärevuse/depressiooni diagnoosimine suureneb vanusega.

5. Äkilised ja stressirohked muutused
Kurikuulsa Wall Street`i kokkukukkuminsel 1929, mis viis biljonite dollarite kaotuseni, viis Suure Depressioonini. 23000 inimest sooritasid enesetapu – see on suurim enesetappude arv aastas.

Kuigi inimeste arvu, kes tapsid end ärevuse või depressiooni tõttu ei saa tõestada, on suur tõenäosus neil haigustel seal oma osa.

6. Ebaadekvaatne minapilt
Statistikat madala enesehinnanguga inimeste kohta on üsna raske leida. Mõned tähelepanekud:

• Naistel on suurema tõenäosusega madal enesehinnang;
• Madala enesehinnanguga inimesed on suurema tõenäosusega seotud riskikäitumistega (suitsetamine, alkohol ja ained, kehvad toitumisharjumused);
• On seos negatiivse minapildi ja enesetappude vahel.

Järjepidev negatiivne minapilt võib viia kinnismõtete mustrisse; välimus, raha, reputatsioon jne. Halvimal juhul muutub ajukeemia, hakates looma depressiooni ja ärevuse sümptomeid või seisundit.

7. Isolatsioon või eemalelükkamine
Inimesed on loomult sotsiaalsed olendid. Me vajame läbikäimist, et hästi funktsioneerida. Samuti igatsevad inimesed lähedust; teist inimest, kes hoolib, armastab ja toetab.

Isolatsioon, vabatahtlik või sunduslik eraldumine teistest; eemalelükkamine, teiste poolt mitteaktsepteerimine millegi osana, on vastupidine aju loomulikule kognitiivsele funktsioonile. Tulemusena omandab aju vastupidised mõttemustrid ja närvisüsteemi võrgu, mis segab loomulikku tasakaalu.

Isolatsioon või eemalelükkamine võib juhtida keemilisele tasakaalutusele, mis loob ärevust ja depressiooni.

Inglisekeelse algse teksti leiad siit.

Hea on teada, et oma mõtte-, tunde- ja käitumismustreid teadvustades ja muutes, saame mõjutada ka ajukeemiat ning protsessi sobivalt suunata. Eluterve elukeskkond ja aktsepteerivad ning toetavad suhted on imeliselt tervendavad. Siin on aluseks aga eelkõige enese mõistmine ja suhe iseendaga. Samuti ei tasu unustada, et eeltoodu on aluseks, et ärevust ja depresiooni ennetada.

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

​See pole miski, mida saan kontrollida.

Olen veider sõber, keda kõik järkjärgult põlgama õpivad. Tead mind – tüdrukut, kes kaob, kui tuju seda nõuab. Mulle meeldib seda nimetada „funk“, ülestimuleeriv tunne või lihtsalt sooviks olla oma mõtetega omaette.

See on paljude inimeste kummaline kontseptsioon – inimesed, kes soovivad ümbritseva maailmaga koos toimida ja ühenduses olla. Vahel soovin lihtsalt üksi olla. Vahel paneb idee inimkontaktist mu muretsema.

See algab tavaliselt õhtu enne, kui üritan valida riideid bowlingu või õhtusöögi või mõne teise vahva plaani jaoks, mille tegime heal päeval, mil arvasin, et saan sotsiaalne olemisega hakkama. Peaksin tõenäoliselt teksaseid kandma, mõtlen endamisi. Midagi nii lihtsat käivitab vältimatu spiraali äärmuslikku ebamugavusse.

Mittemiski ei istu õieti.
Kõik riided on inetud.
Miks ma pingutan? Olen niikuinii paks ja nähtamatu ja tunnen end koguaeg ebamugavalt.
Soovin sobituda.
Äkki ütlen midagi valesti? Isegi hullem, mis siis, kui ma ei tea, mida öelda? Teen end täiesti lolliks.
Võiksin lihtsalt kohtumise tühistada. Öelda, et Oliver on haige. Või, et ma ei tunne end hästi. Mu auto võis katki minna. Tõsiselt. Kõike võib juhtuda.
Aga ma ei soovi, et nad mõtleksid, et olen veider. Teen seda alati.
Olen kohtutav sõber. Olen kohtutav inimene. Ma ei vääri sõpru. Ma ei vääri sotsiaalset elu. Valmistan kõigile pettumuse.
Vihkan ennast.

Vahel sunnin end ärevust ignoreerima. Kuid enamus ajast tühistan kohtumise vabandusega. Vahel ma lihtsalt kaon sõnalausumata. Olen eksisteerimises läbikukkunud. Mul on liiga häbi ja piinlik tuua mõni lame vabandus.

Olen puudunud hea sõbra pulmadest. Olen kõrvale jäänud vennatütre sünnipäevast. Olen end nii tihti leidnud täielikult isoleeritult, ilma kohmakate kutseteta teha asju, kus mul tuleb leida kohtutavaid vabandusi, et mitte osaleda.

Ja kuigi see on olnud mu eesmärk, vastupidiselt faktile, et see näib olevat see, mida soovin, olen tegelikult meeletult õnnetu kui see juhtub.

Vahel soovin, et inimesed mõistaksid kuidas see tundub. Soovin, et nad ei solvuks mu kõikuvast temperamendist. See pole sina, soovin neile öelda, see olen mina. Mu aju kardab järjepidevalt, kontrollib mind järjekindlat hirmudega ja pole tähtis, kui tugevalt püüan olla teistsugune, mõelda teisiti, see ei näi toimivat.

Ma ei soovi olla murest neelatud.
Ma ei soovi olla mõtete ülekülluses.
Ma ei soovi olla halb sõber/tütar/tädi jne.

Ärevus pole valik; ma pole ebaviisakas või hoolimatu. See pole miski, mida saan teeselda, et kontrollin või mõistan täielikult. Ja kui sa mind armastad, siis kõik, mida palun on kannatlikkus, armastus ja lubadus mitte iial loobuda.

Ära lõpeta mu kutsumisi või kaasamist. Ära lõpeta mu soovimist enese lähedale. See on siiralt suurim, mida saad teha ärevusega inimese jaoks.

Emily Ligenfelser

Inglisekeelne artikli leiad siit.
 
Meid vabastab hetke ärevuse aktsepteerimine, maailmapildi avardamine ning teiste märkamine. Iseendale ja oma loole sügavas mõistmises, aususes ja armastuses otsa vaatamine. Vaatamata ärevusele enesele õnnelik olemise lubamine. Olevikus elamine ja taipamine, et minevik ei loo tulevikku. Iga tänane mõte ja tunne loob järgneva momendi.

Mäletan üht sõpra lausuvat: „Hirmust vabastab nii suur soov olla vaba, et julgeme valu sisse astuda... Hetk, mil teise inimese turvatunnet pakkuv kohalolek annab usalduse avaneda ja oma valu läbi elades sellest vabaneda.“

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Kasvades olin alati häbelik, vaikne laps. Ma ei mõelnud sellele rohkem kuni sain üheksateistkümne aastaseks ja mul diagnoositi sotsiaalne ärevus. Ma ei uskunud seda alguses. Mõtlesin, et kuna olin võimeline majast lahkuma, inimestega rääkima ja elus osalema, ei saa mul olla sotsiaalset ärevus. Mäletan, et peale diagnoosi aktsepteerimist, vaadates sotsiaalse toe foorumit, ütles seal keegi, et kui suudad inimestega rääkida, sul on töö/käid koolis või omad sõpru, pole sul tegelikult sotsiaalset ärevust. Tundsin end järsult invaliidina. Tundsin nagu oleksin selle välja mõelnud.

See polnud nii. Mul olid teistsugused kogemused.

Kui su kogemus on minu oma sarnane, siis nii see on. Kui su kogemused on minu omast erinevad, siis nii see lihtsalt on. Siin on toodud loetelu, mille põhjal tean, et mul oli ja on sotsiaalne ärevus:

1. Kui olin neljane ja alustasin lasteaiaga, oli sõprade leidmine raske. Kartsin ükskõik kellele mänguväljakul läheneda.
2. Kooli minnes ja ka kõigi kooliaastate jooksul kartsin esitada küsimusi või õpetajaga üldse rääkida. Selle asemel lihtsalt istusin segaduses olles.
3. Kartsin kõiki autoritaarseid kujusid. Samuti kartsin pahandustesse sattuda. Ma ei rääkinud kunagi, kui õpetaja rääkis ega astunud piiridest üle.
4. Kui olin viiene, ei öelnud ma kuue kuu jooksul õpetajale sõnagi. Ma ei öelnud, et olen kohal. Ta rääkis minuga, kuid ma ei vastanud rohkem kui ainult raputasin pead või noogutasin. Soovisin temaga rääkida, kuid tundsin, et ei suuda.
5. Kui olin kaksteist, oli mul esimene suuline esitlus. Värisesin kontrollimatult. Kui teised õpilased pidid tagasisidet andma, mainisid nad seda esimesena.
6. See jätkus mõned aastad. Sain värinad kontrolli alla, kuid isegi pragu tunnen iiveldust, kui mõtlen esitlustele.
7. Õpetaja-lapsevanema vestluses tuli alati kommentaar minu kohta, et ma ei panusta klassis piisavalt.
8. Mul oli alati vähe sõpru, mõnel juhul polnudki sõpru, sest kartsin eemale tõukamist ning olin liiga vaikne ja „igav“.
9. Mõte telefonikõnest tähendas tunde ette planeerimist, et mida öelda. Tihti kõne mittetegemist.
10. Enne toidu tellimist restoranis harjutasin seda eelnevalt korduvalt ja korduvalt.
11. Kui minult küsiti lisainformatsiooni, sattusin paanikasse.
12. Järjepidev mure, et võõrad vaatavad mind ja annavad hinnanguid.
13. Kui sõbrad kohtusid ilma minuta, muretsesin, et nad vihkavad mind ja räägivad minust või varjavad midagi minu eest.
14. Igakord, kui nad vestlesid ilma minuta, tundsin sama.
15. Igakord, kui keegi kohtumise tühistas, eeldasin, et nad ei soovi mu lähedal olla.
16. Kui kuulsin, et keegi ütles mu nime, eeldasin, et nad räägivad, kui kohutav ma olen.
17. Hukkamõistu hirmus olen tähelepanelik, et millist arvamust avaldan, arvates, et parim on olla vaikiv ja nõusolev.
18. Planeerin vestluseid ajas ette – nii tõsiseid kui ka vähetähtsaid.
19. Ja iial ei lähe need nii kuis plaanitud.
20. Veedan tunde analüüsides olnud vestluseid ja mõtlen kõigele, mida oleksin pidanud teisiti tegema.
21. Ja siis leian end pisarates voodis lebamas, vihates end, mitte öeldes õigeid sõnu.
22. Uute inimeste läheduses tunnen end närvilisena ja sulgun. Väga raske on midagi öelda.
23. Ja siis olen kindel, et nad vihkavad mind, kuna olen nii vaikne.
24. Eeldan, et iga aeglane vastus sõnumile tähendab, et see inimene ei soovi minuga enam suhelda või on midagi hirmsat juhtunud.
25. Kui alustasin teraapiat tõi mõte võõraga rääkimisest mu päevadeks pisaratesse.
26. Ja esile tulid kõik liiga tuttavad hirmud, et ma ei meeldi kellelegi ja keegi ei soovi minuga rääkida.

Kui midagi eelnevast kõlab nagu sinu kogemus, siis tea, et see leiab päriselt aset ja ei pea nii jääma. Sa saad abi, sa väärid abi ja sul läheb paremaks.

Vania C.

Inglisekeelse artikli leiad siit.
 
Hea ülitundlikinimene, tea et, kui oled üles kasvanud sotsiaalse ärevusega, siis see pole sinu loomulik olemus. Sa pole ärevus. Ärevus on vaid mööduv pilv sinu elus ja sinu tõeline, ilus ja tundlik loomus saab avalduda. Ära jäta end üksi. Ole enese suhtes kannatlik, aus ning hooliv ja küsi vajadusel abi. Ära kasuta ülitundlikkust vabandusena. Maailm vajab Sinu andeid, loomulikku siirast olemust ja panust. Kui enese kasvamise protsessi austad, teevad seda ka teised.

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Vaimse tervise häired ja kõrvalekalded on läänemaailma jaoks paljuski veel keeruline valdkond. Arusaamad nende olemuse ja võimaliku ravi kohta muutuvad pidevalt ja vahel üsna äärmuslikult. Veel tänapäeval leidub ususekte, kus peetakse vaimse tervise kõrvalekalded saatana tööks ning püütakse neid ravida mitmesuguste rituaalide abil, mis on häire all kannataja jaoks nii kehaline kui ka vaimne väärkohtlemine, mis vahel hõlmab isegi seksuaalset kuritarvitamist. Lääne meditsiin ja ravimiettevõtted näevad vaimse tervise häireid üksnes ajukeemia tasakaalu puudumisena, mida saab korrigeerida psühhoteraapia ja  ravimite abil. Igal juhul nähakse vaimse tervise häiretes probleemi, mis tuleks kõrvaldada.


Sarnaselt autismile, mille olemuse kohta on viimastel aastatel toodud välja uusi huvitavaid teooriaid, on ka erinevate vaimuhaiguste kohta olemas teistsuguseid vaatenurki. Ühe huvitava lähenemise esitab kirjanik Stephanie Marohn oma raamatus “Natural Medicine Guide to Bipolar Disorder”.


Vaimuhaigus kui sõnum teisest ilmast
Šamaanid näevad vaimuhaigusi kui “ravitseja sündi”, selgitab Lääne-Aafrikast pärit kirjanik Malidoma Patrice Somé. Vaimseid häired tuleks käsitleda kui spirituaalseid kriise, aitamaks ravitsejal ilmale tulla. Dagara hõimus, kus Somé sündinud on, peetatakse läänemaailmas haigusteks peetavaid ilminguid “headeks uudisteks teisest ilmast”. Kriisi läbiv inimene on valitud meediumiks, kelle kaudu vaimumaailm saab edastada kogukonnale sõnumeid. Vaimuhaigused ja erinevad käitumishäired viitavad sellele, et kaks omavahel mittesobivat energiat on ühinenud üheks energiaväljaks. Vaimse tervise hälbed ja käitumishäired on tingitud sellest, et inimene ei saa piisavat abi, et toime tulla teiselt tasandilt pärineva energia kohaloluga enda kehas.

1980. aastal saabus Somé esimest korda Ameerika Ühendriikidesse kõrgemat haridust omandama ning ta kirjeldab, kui erinev ja üllatav oli tema jaoks see, kuidas seal käsitletakse vaimse tervise häireid. Kui tema kaasõpilane sattus depressiooni tõttu haiglasse, läks Somé teda külastama ning teda šokeeris see, mida ta nägi. See oli tal esimene kord olla silmitsi läänemaailma lahendustega samadele sümptomitele, mida ta oli ka oma külas näinud. Eelkõige mõjus ehmatavana see, et vaimse tervise häiret käsitletakse kui patoloogiat – seisundit, mille peab välja ravima. See oli täpselt vastupidine sellele, kuidas Dagara kultuuris vaimse tervise häireid nähakse. Vaadates ringi sünges haiglas, kus mõned olid hullusärkides, teised karjusid või olid ravimite mõjul täiesti apaatsed, nentis Dagara, et niimoodi koheldakse läänemaailmas ravitsejaid, kes püüavad sinna sündida. Milline kaotus – inimene,  kes lõpuks on saanud ühendust jõuga teisest maailmast, läheb lihtsalt raisku.


Moodne vaimsete häirete ravi süvendab probleeme
Kui sõnastada seda ümber nii, et see oleks lääne inimesele paremini arusaadav, siis n-ö arenenud maades ei ole inimesi õpetatud aktsepteerima või toime tulema vaimumaailmaga. Inimeste selgeltnägemisvõimeid halvustatakse. Kui vaimumaailma energia avaldub lääne kultuuris kasvanud inimese kaudu, siis ei ole ta saanud ettevalmistust sellega integreerumiseks või isegi arusaamiseks, mis temaga toimub. Tagajärjed on hirmuäratavad – ilma õige konteksti ja abita, et läbimurdega reaalsuse teistele tasanditele toime tulla, on inimene praktilisest seisukohast lihtsalt hull. Kangete ravimite abil raskendatakse probleemi ning ei lasta toimuda integratsioonil, mis viiks selle hinge kasvamisele ja arengule.

Vaimuhaiglas nägi Somé mitmeid “olendeid” ja “entiteete”, kes liikusid patsientide ümber ringi. Enamusele on need nähtamatud, kuid selgeltnägijad ja šamaanid suudavad neid näha. Need olendid põhjustasid inimestes kriisi, püüdes ravimite mõju kehast välja saada, et inimeste energiaväljaga ühineda, kuid suurendasid selle käigus vaid inimeste valu, käitudes patsientide energiaväljas justnagu ekskavaatorid. Inimesed karjusid ja kriiskasid selle valu käes ning Somé ei suutnud seda pealt vaadata ja lahkus haiglast.


Vaimse tervise häired avalduvad läänemaailmas ülitundlikel inimestel
Dagara traditsioonide kohaselt aitab kogukond inimesel toime tulla vaimumaailma ja maise reaalsuse erineva energia ühinemisega. Siis on see inimene võimeline olema sillaks kahe maailma vahel, aidates inimestel terveneda ja vahendades informatsiooni. Vaimne kriis lõpeb uue ravitseja sünniga. Olendid, kes vaimuhaiglas suurendasid patsientide valu, püüdsid tegelikult nendega ühineda selleks, et tuua siia maailma uusi sõnumeid. Kuid nende valitud inimesed ei saanud vajalikku abi, et õppida, kuidas olla sillaks kahe maailma vahel. Tulemuseks oli täielik energiasegadus ning ravitseja sünni katkestamine.

Somé leiab, et läänemaailm ignoreerib järjekindlalt ravitsejate sündi. Selle tagajärjel püüab aga vaimumaailm jõulisemalt katsetada ühinemist võimalikult paljude inimeste puhul, lootes vähemalt kellegagi edu saavutada. Vaime tõmbab selliste inimeste poole, kelle taju ei ole tuimestatud. Tundlikkus on sisuliselt kutse sisenemiseks. N-ö vaimse tervise häired arenevad välja neil, keda lääne kultuuris nimetataks ülitundlikeks inimesteks. Põlisrahvad ei näe seda nii – tundlikud inimesed ei taju ennast ülitundlikena. Läänemaailma närviline kiirustamine, kõikide meelte pommitamine pideva infovooga ning vägivaldne energia on tundlike inimeste jaoks sageli üleliia kurnav.


Skisofreenia ja võõras energia
Skisofreenia puhul on tegemist erilise vastuvõtlikkusega infole ja piltidele, mida ei ole võimalik kontrollida. Kui selline jõuline infovoog juhtub hetkel, mida inimene ei ole ise valinud ning kui inimesele ilmnevad visualiseeringud on hirmutavad ja vastuolulised, siis ta hullub. Sellise olukorra puhul aidatakse šamanistlike praktikate abil puhastada inimese energiaväli võõrast energiast, mille järel ei ole too enam vastuvõtlik tohutule infovoole ning tal ei ole enam põhjust olla hirmunud. Seejärel on võimalik aidata inimest, et häälestada tema energiat sobivaks vaimolendiga, kes püüab temasse siseneda ning sel moel temast ravitseja teha.

Ravitsejal on väga kõrge vibratsiooniga energia, kui see jääb blokeerituks, siis põletab see inimese läbi nagu elektrilühis. Šamanistliku lähenemise korral aidatakse kõrvaldada takistused, energia ei “põleta korke läbi” ning inimesest võib saada ravitseja, mitte hullusärgis märatsev olend. Loomulikult tasub märkida, et mitte kõik vaimolendid ei püüa inimesega ühineda sel eesmärgil, et temast ravitseja saaks. On olemas ka negatiivseid vaimolendeid, kelle kohalolu inimese energeetilisest väljast vaid puhastataks šamanistlike praktikate abil ega häälestata inimest selle vaimolendi vastu võtmiseks.


Alex: USA-s hull, Aafrikas ravitseja
Katsetamaks oma usku sellesse, et šamanistlik vaatenurk vaimuhaigustesse vastab tõele nii läänemaailmas kui ka põlisrahvaste juures, võttis Somé ühe patsiendi endaga kaasa Aafrikasse oma kodukülla. Teda tõukas tagant uudishimu, soov saada kinnitust sellele, et vaimse tervise häireid on võimalik viia ühendusse ja tasaakaalu olenditega teisest ilmast.

Alex oli 18-aastane noormees, kes oli läbinud psühhootilise murdumise 14 aasta vanusena. Tal olid hallutsinatsioonid, suitsidaalsed mõtted ning raske depressiooni hood. Haiglas viibimine ja rohkete ravimite tarbimine ei olnud abi toonud. Vanemad olid teinud tema heaks kõik, mida oskasid, kuid edutult. Nad ei suutnud midagi enamat teha. Nende loaga viis Somé Alexi Aafrikasse. Pärast kaheksat kuud seal viibimist oli Alex muutunud üsna normaalseks. Ta sai isegi aidata ravitsejaid, veetes terveid päevi nendega koos istudes ja nende töös osaledes. Alex elas omal soovil selles külas neli aastat, tundes ennast seal palju turvalisemalt kui Ameerikas.

Selleks, et tema energia tuua samale võnkesagedusele temaga ühineda sooviva olendiga, läbis Alex šamanistliku rituaali, mis oli spetsiaalselt selleks otstarbeks loodud ning erines veidi külas sündinute puhul kasutatavast rituaalist. Kuigi rituaal oli veidi erinev, oli selle tulemus sama. Ning asjaolu, et energeetiline joondamine aitas Alexil terveneda, tõestas Somé jaoks, et seos vaimse tervise häirete ja teistelt tasanditelt pärit olendite vahel on universaalne.

Peale rituaali hakkas Alex jagama sõnumit, mida temaga ühinenud vaim tahtis selle maailmaga jagada. Kogu selle kogemuse läbimine viis selleni, et Alex läks kolledžisse psühholoogiat õppima. Peale nelja aastat Aafrikas naasis ta Ameerikasse, öeldes, et on avastanud kõik, mida tal vaja oli ning on valmis oma eluga edasi minema. Viimased uudised tema kohta olid sellised, et ta jätkas oma psühholoogiaõpinguid Harvardi ülikoolis. Mitte keegi poleks osanud oodata, et Alex on üldse kõrgema hariduse omandamiseks võimeline. Somé leiab kokkuvõtteks, et Alexi vaimuhaigus oli appikarje – tema elueesmärk oli olla ravitseja, kuid mitte keegi ei pööranud sellele tähelepanu.

Nähes, kui hästi šamanistlik lähenemine toimis Alexi puhul, leidis Somé, et vaimolendid on läänemaailmas täpselt sama oluline osa kui tema kogukonnas Aafrikas. Kuid lahendus sellele probleemile peab leiduma siiski kohapeal – iga patsient ei peaks selleks reisima teisele kontinendile. Peab leiduma viis vaadelda seda probleemi laiemalt kui lihtsalt patoloogiana ning see võimaldaks luua õiged rituaalid inimeste aitamiseks.


Igatsus vaimse ühenduse järele
Somé sõnul ühendab sageli lääne ühiskonnas “vaimuhaigusi” sarnane joon, et “väga iidne päritud energia, mis on olnud uinunud olekus, leiab lõpuks väljapääsu“. Tema ülesanne on sel juhul minna ajas tagasi ja otsida selle juuri. Sageli on see vaimolend seotud loodusega, eriti mägede ja suurte jõgedega. Näiteks kõnnib inimese kõrval mäe hing, mis toob kaasa aegruumi moondumise ning mõjutab inimest, kes selles olukorras on. Sellisel puhul on vajalik kahe erineva energia joondamine, et inimese ja mäe hing saaksid üheks. Selleks peab šamaan läbi viima spetsiaalse joondava rituaali.

Somé usub, et sellist olukorda kohtab nii sageli just Ameerika Ühendriikides, kuna “valdavalt on selle riigi olemus valmistatud masinate energiast ning selle tulemuseks on ühenduse katkemine minevikuga. Sa võid mineviku eest joosta, kuid sa ei saa end selle eest peita”. Looduse iidne hing tuleb taas külla. Ning sealjuures ei ole oluline mitte niivõrd see, mida vaimolendid soovivad, vaid see, mida inimesed soovivad.

Inimestes ilmneb igatsus millegi suurema järele – millegi järele, mis elule mõtte annab. Looduse hinged lihtsalt vastavad sellele kutsele. See kutse peegeldab tugevat igatsust tähendusrikka kontakti järele, mis ületab materialismi ning asjadekultuse ja liigub edasi kosmilisse dimensiooni. Valdavalt on see igatsus alateadlik, kuid vaimude jaoks ei ole sel vahet – nad vastavad võrdselt nii teadlikule kui ka alateadlikule kutsele.

Osana rituaalist, mille käigus ühendatakse mäe ja inimese energia, saadetakse rituaali keskmes olev inimene enda valitud mäestikku, kus ta leiab endale kivi, mis teda kõnetab. See saadab teda terve rituaali vältel ja isegi peale seda. Kivi aitab inimesel häälestada enda vastuvõtlikkust. Ta saab palju erinevat kasulikku informatsiooni ning see kivi on üheks käegakatsutavaks juhiks teisest ilmast, õpetades, kuidas oma elu edasi elada.

Kui tegemist on “jõe energiaga”, mis inimest kutsub, siis peale jõevaimuga suhtlemist leitakse jõest kivi, mis hakkab samasugust eesmärki täitma. “Inimesed arvavad, et sellises erilises olukorras tuleb midagi erilist ette võtta, kuid enamasti ei ole see nii. Vahel piisab millestki nii lihtsast nagu kivi kaasaskandmisest,” ütleb Somé.


Püha rituaali põhine lähenemine vaimse tervise häiretele
Üks and, mida šamaan saab anda läänemaailmale, on aidata inimestel taasleida rituaale, mida neil kahjuks praegu napib. Rituaalidest loobumine võib olla hävitava toimega. Vaimsest seisukohast on rituaalid vältimatud ja eluks väga vajalikud. Somé leiab, et ilma rituaalideta on võimatu elada tervemõistuslikku elu. Kuid Aafrika traditsioonilise külakogukonna rituaale ei saa lihtsalt üle kanda lääne ühiskonda. Seetõttu on Somé välja töötanud rituaale, mis täidavad väga erineva kultuurikonteksti vajadusi.

Kuigi rituaalid muutuvad olenevalt üksikisikutest või gruppidest, kes nendesse kaasatud on, on Somé veendunud, et laiemas plaanis on vajadus nende rituaalide järele väga suur. Üks selliseid rituaale aitab inimestel mõista, et nende kannatused tulenevad asjaolust, et “teiste tasandite olendid kutsuvad neid koostööle, et tegeleda tervendamisega”. Rituaalide abil õpivad inimesed kannatustest edasi liikuma ja seda kutset aktsepteerima.

Teine põhjus, miks vajatakse rituaale, on initsiatsioon. Kõikides põlisrahvaste kultuurides üle maailma läbivad noored teatud vanuses initsiatsiooniriituse, mis aitab neil siseneda täiskasvanuellu. Sellise riituse puudumine on üks põhjuseid, miks lääne inimesed on nii sügavas kriisis. Ta soovitab kogukondadel leida viisi, kuidas selliseid riituseid kogenud inimesed saaksid loovalt koostööd teha, et luua uus alternatiivne rituaal, mis võiks selle kriisi lõpetamisse panustada.


Probleemide põletamise rituaal
Üks rituaal, mis korduvalt näitab Somé jaoks tema juurde saabuvate inimeste vajadust riituste järele, hõlmab endas lõkke tegemist ning selles rituaalselt esemete põletamist, mis sümboliseerivad inimestes kantavaid probleeme. Need probleemid võivad olla näiteks seotud viha ja frustratsiooniga eelkäija vastu, kes on endast maha jätnud mõrvade ja orjastamise pärandi. Kui neid probleeme nähakse millegi sellisena, mis blokeerib inimese kujutlusvõimet, elu eesmärki ning taju elust – millegi sellisena, mida on võimalik parandada, aga selleks on vaja muuta mõtteviisi ja hakata neist probleemidest mõtlema kui teest loovama ja rahuldust pakkuvama eluni.

Somé loodud rituaalid, mis puudutavad esivanemate pärandit, käsitlevad tõsist häiret lääne ühiskonnas ning seetõttu vallandavad valgustumise paljudes osalejates. Nende rituaalidega käsitletakse probleemi, et eelkäijate pärandit eiratakse massiliselt. Mõned hinged, kes püüavad taas inimeste kaudu ennast avaldada, teevad seda eesmärgiga tuua maailmale seda tervenemist, mida nad oma füüsilises kehas olles tuua ei suutnud.

Somé sõnul järgneb kaos, kui elavate ja surnute suhetes ei valitse tasakaal. Dagara hõim usub, et sellise tasakaalutuse puhul on elavate kohus oma esivanemaid tervendada. Tervendamata jäänud esivanemate haige energia jääb kummitama nende inimeste hingi ja psüühikat, kes on vastutavad nende aitamise eest. Sellele probleemile pühendatud rituaalid keskenduvad nii spetsiifilistele ühe esivanemaga seotud probleemidele kui ka laiematele kultuurilistele iseärasustele minevikus ning Somé on näinud nende rituaalide käigus väga erilisi tervenemisi.

Vaadeldes vaimuhaigusi pühade rituaalide lähenemise kaudu, mitte nimetades inimest patoloogiliseks juhtumiks, saab anda haigusest vaevatud inimesele ja laiemalt tervele kogukonnale uue lootuse ja avastada terve hulga uusi võimalusi, kuidas rituaalide abil tervendada nii inimesi kui ka ühiskonda.

Allikas: Telegram

Läbipõlemine on sageli ebaadekvaatse psüühilise või füüsiline koormuse, enesepingestamise või madala enesehinnangu tagajärg. Ülitundlikule inimesele omased kõrged normid on sageli seatud madala enesehinnangu kompenseerimiseks. Mida rohkem arvad, et ei vääri hoolimist, ega hooli endast ise, seda rohkem end pingestad. Tundlik närvisüsteem ja keha võib sellele reageerida üsna kiirelt näiteks valu või pinge näol. Kui keha mitte kuulata/tähele panna ning enda vajaduste eest mitte hoolitseda, siis pole kaugel ka läbipõlemise võimalus. Pinges oleks segab omakorda eneseteadlikkust ja tunnetust tajumaks oma tõelisi vajadusi ning nii on lihtne langeda tagasi enese jaoks mittetoetavasse käitumismustrisse. Jah, vahel tuleb loobuda mõnest kutsest või tegevusest, sest puhanuna oleme selged, produktiivsemad, õnnelikumad ja ka isetumad. Pinges olekus kipuvad tundlikus, empaatia, loovus jms kaduma. ​​

Pärnus on sel hooajal tulemas spetsiaalne kursus -  eneseteadlikkuse suurendamine igapäeva elu toetamiseks. Alanud registreerimine sügisgruppidesse nii Pärnus kui ka Tartus. Samuti oled oodatud individuaaltundidesse ja -nõustamistele. Vaata lisa joogatundide kohta siit ja ülitundlike kohtumiste kohta siit.

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

„Dopamiin on neurodransmitter, mis aitab kontrollida aju premeerimis ja heaolu keskust. Samuti aitab see reguleerida liikumist ja emotsionaalseid reaktsioone ning mitte ainult näha autasu vaid ka ette võtta tegevusi soovitud suunas.“ – Psychology Today

1. Ära jää sõltuvusse
„Paljud jäävad sõltuvusse millestki kuna see annab neile kiire rahulduse – narkootikumid, alkohol, seks, pornograafia ja teised sõltuvuslikud käitumised aga omavad pikema aja kestel vastupidist efekti dopamiini tasemele. Kui oleme liialt sõltuvuses millestki, siis „auhinnaring“ meie ajus saab ülekoormatud ja me ihkame „kiiret lööki“. See pole jätkusuutlik lahendus dopamiini tootmiseks, mida saab ja peaks tegema naturaalsel viisil.“

2. Väikeste ülesannete kontrollnimekiri
„Dopamiini tase tõuseb, kui oleme organiseeritud ja lõpetame ülesandeid – olenemata kas ülesanne on väike või suur. Ära luba oma ajul muretseda asjade pärast, mis on vaja ära teha. Selle asemel kirjuta need üles ja kriipsuta maha ükshaaval. On teada, et see on aju dopamiini tasemele soodsam, kui me füüsiliselt tõmbame midagi oma tegevuste nimekirjast maha. Isegi siis kui sa mäletad ülesannet, kirjuta see üles ja tõmba maha.“

3. Loo midagi
„Kirjutajad, maalijad, skulptorid, poeedid, lauljad, tantsijad ja teised artistid samastuvad looduga. Kui oleme loovas meeleolus, suudame olla hüper keskendunud. Selle tulemusena suudame me siseneda seisundisse, mida nimetatakse vooluks. Dopamiin on ajukemikaal, mis laseb meil selle seisundi aktiveerida. Õppetund on: võta ette hobi või tegevus millega sa tõesti lood midagi katsutavat/nähtavat. Proovi kunsti, käsitööd, auto parandamist, fotograafiat või midagi muud, mis tundub huvitav.“

4. Treeningud
„Sama `sama vana`, mida teame. Arutleme korduvalt füüsiliste harjutuste tähtsuse ja kasu üle ja lisame selle taas siia. Harjutused mitte ainult ei aita vähendada stressi, saavutada paremat füüsilist vormi ja teha meid produktiivsemaks vaid need tõstavad ka dopamiini taset. Spetsiifilisemalt, harjutused suurendavad mitmeid neorotrasnmittereid – serotoniini ja endorfiini dopamiini kõrval saavad stimuleeritud. Ja veel midagi lahedat: harjutused ei pea olema kontimurdvad. Lihtsalt jalutamine või treppidest käimine aitab saavutada hea dopamiini muutuse.“

5. Hoia järjepidevat joont
„Kui loome kontroll-listi, hoides end sihil, on hea viis tõsta dopamiini taset. Selle artikli eesmärk on visuaalselt mäletada mitu päeva järjest sa midagi saavutad.
Hangi selle eesmärgiga kalender: kirjuta üles oma eesmärk ja nädalapäev või kuu kuhu see on plaanitud. Näiteks, kui töötad esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel, märgi need päevad kalendrisse terveks kuusk. Kui lõpetad töö, tõmba see kalendris maha. Hoia jooksvalt järjepidevust ja sa hoid dopamiini tulemas.“

6. Suurenda türosiini taset
„Kemikaalidest mis toetavad dopamiini tootmist pole ükski olulisem kui türoniin. Türoniin on arvestatav dopamiini ehitusplokk. Seetõttu on oluline saaksid seda piisavalt. On pikk nimekiri toitudest, mis suurendavad türosiini taset: mandlid, avokaado, banaanid, loomaliha, kana, šokolaad, kohv, munad, roheline tee, ananass, jogurt.“

7. Kuula muusikat
„Oled sa kunagi mõelnud, miks muusika teeb sind õnnelikuks? Pean silmas, et võime olla ühel hetkel kolkas, kuid kuulates lemmik muusika, oleme mõjutatud ja eemale raputatud… tunneme end üsna hästi! Selle põhjuseks on, et muusika kuulamine suurendab dopamiini taset. Teadlased väidavad tegelikult, et muusika kuulamisel on sama efekt kui lemmiktoidu söömisel või lemmiksaate vaatamisel TV-st. Kui oled madalseisus, viska peale mõni lemmik laul ja vea end välja.“

8. Mediteeri
„ Nagu füüsiliste harjutustegagi, avastame rohkem ja rohkem meditatsiooni hüvesid. Lisame selle taas nimekirje. Nagu vaatasime eelnevalt, inimese aju on aldis erinevatele sõltuvustele. Üks sõltuvuslik harjumus, mis meil on, on üle mõtlemine. Mõned Budistid on nimetanud seda sõltuvust: `ahvi meeleks`.
Üle mõtlemine pole lihtsalt segav harjumus, see on puhas sundlus, mis jätab meid segadusse ajavasse seisundisse, omades ka negatiivset efekti meie spirituaalsele arengule. Siiski on teadlased lõpuks jõudnud sinnani, mida Budistid on teadnud juba tuhaneid aastaid: meditatsioon ja ärksus on terve meele baas.“

9. Võta lisandeid
„Kuigi on palju suurepäraseid vahendeid dopamiini taseme suurendamiseks, mõnikord pole selleks aega. Õnneks on olemas naturaalsed lisandid turul, mis tõstavad dopamiini taset. Siit mõned:
Acetyl-l-tyrosine: Järjekordne dopamiini ehituskivi. Selle tervislik doos muudab ajule dopamiini tootmise lihtsamaks.
Kurkum: Aktiivne koostisosa mis on tavaline karris.
Ginko Biloba: Väga populaanre imelisand, mis samuti arvatakse suurendavat dopamiini taset ja hoiab seda ajus kauem ringlemas.
L-Theanine: sisaldab mitmeid nervotransmittereid ajus, sealhulgas dopamiin. Roheline tee on selle suurepärane allikas.“
​
10. Mürkidest puastamine
​„Imeline nagu meie keha on, kogume me ka mürke ja baktereid, mis on meile halvad. Endotoksiinid võivad anda löögi meie imuunsüsteemile ning see vähendab ka dopamiini tootmist. Mõned näpunäited, mis aitavad sooli endotoksiinidest puhastada: söö kääritatud toitu, maga piisavalt, ära anna järgi tungile süüa rasvast või suhkrust toitu.“
 
Inglisekeelene artikkel leitav siit.

Uuringud näitavad, et ärevatel inimestel on suurenenud empaatiavõime ja psüühiline suutlikus.

Ärevuse seisundit vaadatakse tihti meditsiinis häirena. Aga mis siis, kui ärevad inimesed on lihtsalt rohkem ühendatud kannatustega, mis leiavad aset nendes ja ümbritsevas maailma?

Mõne aasta tagused uuringud jõudsid järeldustele:
- Neil, kes kannatasid ärevuse all, oli suurenenud võime tajuda ja mõista ümbritsevate inimeste emotsioone.
- Need, kes kannatasid ärevuse all, said häid tulemusi verbaalse intelligentsuse testis.
- Äärmusliku ärevuse all kannatajate IQ testi tulemused olid kõrgemad, kui neil kellel ärevust niipalju ei esinenud. Ilmnes positiivne seos ärevuse taseme ja intelligentsuse vahel.
- Need, kes kannatasid ärevuse all, olid kiiremad ohu märkamisel ja samuti kiiremad ka sellele reageerimisel.

Loe inglisekeelset artiklit siit.

Haiguse teadvustamise, aktsepteerimise ja tunnistamisega saab alata tervenemine. Depressioon pole põhjus vaid millegi tagajärg. Depressioonis elame me justkui udus või pimeduses, tajumata ümbritsevat reaalsust, olles oma jõu minetanud. Ja elu ei tundu enam elamisväärne. Tea, et sa pole oma haigus vaid vajad abi. Abi küsimine nõuab tihti küll eneseületust ja pingutust, kuid tasub end kuhjaga ära.

Jagamine ja rääkimine aitab... Selleks on hea leida pigem neutraalne kolmas osapool, et depressioonist tingitud frustratsiooni mitte lähedaste peal välja elada - see võib olla neile liiga raske kanda. Lähedased võivad vajada aega selle mõttega harjumiseks. Vahel on ka nii, et mõned olulised inimesed meie elus eemalduvad keerukal perioodil, suutmata mõista või enese sees tekkiva raskusega hakkama saada. Nad pole selles süüdi, ka sina pole haiguses süüdi. Saame tegeleda endaga ja lase teistel minna. Nad tulevad tagasi, kui selleks on vajadus ja õige aeg või ei kuulugi nad tegelikult enam olnud kujul sinu ellu.

Depressioon on omamoodi puhastusprotsess, mis eemaldab elust selle, mis varjutas meie tajusid. Võtkem enesele aega tervenemiseks. Sa oled seda väärt. Elu on seda väärt. Depressiooni põhjusteks on tihti (kuhjunud ja teadvustamata) traumad, mille läbitöötamiseks vajab meie keha ja meel aega. Ka täielikku jõudeolekut. Et tasapisi tervenedes saaksid need samad ja/või uued inimesed täiesti erilisel moel (tagasi) tulla.

Peale põhjalikku sügavikus ja/või eemalolekut oleme ühel hetkel valmis taas samm-sammult muudatusteks, valmis mõistma seda, mis depressioonini viis. Mis oli see, mida me inimesena niiväga näha ei soovinud. Tehes elus ja mõttemustrites vajalikke korrektuure, küsides abi, andes enesele aega taastumiseks, võimaldades enesele rohkem toetust, on depressioon võimalik jätta harvaks külaliseks ja sellest võõrduda ning ühel hetkel märgata, et depressioon ei kuulu enam me ellu. Lubades sel minna...

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

1. «Naeratad, naerad ja oled iga päev tugev. Kui sa koju jõuad, oled sa emotsionaalselt ja füüsiliselt täiesti kurnatud.»
2. «See üksindusetunne, kuigi sind ümbritsevad inimesed.»
3. «Halvav hirm: ehk keegi märkab, et midagi on valesti. Valu, kui keegi ei märkagi.»
4. «Inimesed ei näe depressioonis välja, sest depressioon pole näoilme.»
5. «Kurbus, kui midagi head juhtub, sest depressioon paneb sind tundma, et sa ei vääri olla õnnelik.»
6. «Hirm. Hirm kaotada need, keda sa armastad. Hirm, et sõbrad pööravad sulle selja. Hirm, et sa jääd alatiseks selliseks.»
7. «On väga valus, kui inimesed su probleemidest ei hooli või ei austa sinu tundeid.»

​​8. «Mul kukub sokk käest maha ja ma hakkan nutma. Seda juhtub.»
9. «Medikamentide kõrvalnähud: unetus, tumedad mõtted, kuumalained, värisemine, iiveldus, ärevus.»
10. «Inimesed, kes on sulle selja pööranud, sest nad ei suuda mõista või kardavad depressiooni ja sellega seotud stigmat.»
11. «Depressioon nullib mu produktiivsuse. On päevi, mil ma tean, et ma ei suuda midagi teha, sest mu aju lihtsalt ei suuda mõelda.»
12. «Tappev süütunne, sest ma ei suuda telefonile vastata, rääkimata välja minemisest.»
13. «Ka me ise ei suuda vahel oma haigust uskuda. Vahepeal me muretseme, et teeskleme. See kahtlus on agoonia!»
14. «Kui raske on võtta tõsiselt, et sa oledki haige, olla nõus raviga – ning siis veenda teisi seda tõsiselt võtma.»
15. «Inimesed ei mõista, et depressioon ei ole lihtsalt üks emotsioon. See võib olla miljon tapvat tunnet – või see on tühjus.»
16. «Sa lõpetad rohtude võtmise, sest tunned end «paremini», aga vaatad ikka pidevalt üle õla, sest kardad, et haigus tuleb tagasi.»
17. «Te ei mõista, kui RASKE on end isegi voodist tõusma motiveerida, kui on rasked ajad. Kui raske on isegi teha täiesti tavalisi asju.»
18. «On päevi, kus me oleme oma tubades üksinda ning veendunud, et nüüd me lõpetame kõik. Aga me tõuseme püsti ning hoolimata sellest elame veel ühe päeva.»
19. «Ma vaatan kõiki postitusi hashtagiga #WhatYouDontSee ning nutan kergendusest, et on olemas inimesi, kes seda mõistavad.»
​
Allikas: 2016.04.21 Postimees

Probleemse lapsepõlvega ÜTIsid ohustavad depressioon, ängistus ja liigne ujedus rohkem, kui sarnastes tingimustes kasvanud inimesi, kes ei ole ülitundlikud; samas ülitundlikke, kelle lapsepõlv möödus piisavalt heades tingimustes, need ohud teistest rohkem ei ähvarda. Lisaks on oluline igapäevaelu stressitase. (Elane N. Aron, PhD)