26 punkti, mille järgi tean, et kasvasin üles sotsiaalse ärevusega

Kasvades olin alati häbelik, vaikne laps. Ma ei mõelnud sellele rohkem kuni sain üheksateistkümne aastaseks ja mul diagnoositi sotsiaalne ärevus. Ma ei uskunud seda alguses. Mõtlesin, et kuna olin võimeline majast lahkuma, inimestega rääkima ja elus osalema, ei saa mul olla sotsiaalset ärevus. Mäletan, et peale diagnoosi aktsepteerimist, vaadates sotsiaalse toe foorumit, ütles seal keegi, et kui suudad inimestega rääkida, sul on töö/käid koolis või omad sõpru, pole sul tegelikult sotsiaalset ärevust. Tundsin end järsult invaliidina. Tundsin nagu oleksin selle välja mõelnud.

See polnud nii. Mul olid teistsugused kogemused.

Kui su kogemus on minu oma sarnane, siis nii see on. Kui su kogemused on minu omast erinevad, siis nii see lihtsalt on. Siin on toodud loetelu, mille põhjal tean, et mul oli ja on sotsiaalne ärevus:

1. Kui olin neljane ja alustasin lasteaiaga, oli sõprade leidmine raske. Kartsin ükskõik kellele mänguväljakul läheneda.
2. Kooli minnes ja ka kõigi kooliaastate jooksul kartsin esitada küsimusi või õpetajaga üldse rääkida. Selle asemel lihtsalt istusin segaduses olles.
3. Kartsin kõiki autoritaarseid kujusid. Samuti kartsin pahandustesse sattuda. Ma ei rääkinud kunagi, kui õpetaja rääkis ega astunud piiridest üle.
4. Kui olin viiene, ei öelnud ma kuue kuu jooksul õpetajale sõnagi. Ma ei öelnud, et olen kohal. Ta rääkis minuga, kuid ma ei vastanud rohkem kui ainult raputasin pead või noogutasin. Soovisin temaga rääkida, kuid tundsin, et ei suuda.
5. Kui olin kaksteist, oli mul esimene suuline esitlus. Värisesin kontrollimatult. Kui teised õpilased pidid tagasisidet andma, mainisid nad seda esimesena.
6. See jätkus mõned aastad. Sain värinad kontrolli alla, kuid isegi pragu tunnen iiveldust, kui mõtlen esitlustele.
7. Õpetaja-lapsevanema vestluses tuli alati kommentaar minu kohta, et ma ei panusta klassis piisavalt.
8. Mul oli alati vähe sõpru, mõnel juhul polnudki sõpru, sest kartsin eemale tõukamist ning olin liiga vaikne ja „igav“.
9. Mõte telefonikõnest tähendas tunde ette planeerimist, et mida öelda. Tihti kõne mittetegemist.
10. Enne toidu tellimist restoranis harjutasin seda eelnevalt korduvalt ja korduvalt.
11. Kui minult küsiti lisainformatsiooni, sattusin paanikasse.
12. Järjepidev mure, et võõrad vaatavad mind ja annavad hinnanguid.
13. Kui sõbrad kohtusid ilma minuta, muretsesin, et nad vihkavad mind ja räägivad minust või varjavad midagi minu eest.
14. Igakord, kui nad vestlesid ilma minuta, tundsin sama.
15. Igakord, kui keegi kohtumise tühistas, eeldasin, et nad ei soovi mu lähedal olla.
16. Kui kuulsin, et keegi ütles mu nime, eeldasin, et nad räägivad, kui kohutav ma olen.
17. Hukkamõistu hirmus olen tähelepanelik, et millist arvamust avaldan, arvates, et parim on olla vaikiv ja nõusolev.
18. Planeerin vestluseid ajas ette – nii tõsiseid kui ka vähetähtsaid.
19. Ja iial ei lähe need nii kuis plaanitud.
20. Veedan tunde analüüsides olnud vestluseid ja mõtlen kõigele, mida oleksin pidanud teisiti tegema.
21. Ja siis leian end pisarates voodis lebamas, vihates end, mitte öeldes õigeid sõnu.
22. Uute inimeste läheduses tunnen end närvilisena ja sulgun. Väga raske on midagi öelda.
23. Ja siis olen kindel, et nad vihkavad mind, kuna olen nii vaikne.
24. Eeldan, et iga aeglane vastus sõnumile tähendab, et see inimene ei soovi minuga enam suhelda või on midagi hirmsat juhtunud.
25. Kui alustasin teraapiat tõi mõte võõraga rääkimisest mu päevadeks pisaratesse.
26. Ja esile tulid kõik liiga tuttavad hirmud, et ma ei meeldi kellelegi ja keegi ei soovi minuga rääkida.

Kui midagi eelnevast kõlab nagu sinu kogemus, siis tea, et see leiab päriselt aset ja ei pea nii jääma. Sa saad abi, sa väärid abi ja sul läheb paremaks.

Vania C.

Inglisekeelse artikli leiad siit.
 
Hea ülitundlikinimene, tea et, kui oled üles kasvanud sotsiaalse ärevusega, siis see pole sinu loomulik olemus. Sa pole ärevus. Ärevus on vaid mööduv pilv sinu elus ja sinu tõeline, ilus ja tundlik loomus saab avalduda. Ära jäta end üksi. Ole enese suhtes kannatlik, aus ning hooliv ja küsi vajadusel abi. Ära kasuta ülitundlikkust vabandusena. Maailm vajab Sinu andeid, loomulikku siirast olemust ja panust. Kui enese kasvamise protsessi austad, teevad seda ka teised.

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

---