1. Su tunded on sügavad ja kipud olema emotsionaalne.
   
2. Eelistad individuaalseid spordialasid.
3. Otsuste tegemine võtab aega.
4. Sa märkad peeneid nüansse ja pisidetaile.
5. Oled sügavalt teadlik ja äärmiselt heade kommetega.
6. Kui sul on olnud halvad minevikukogemused, oled aldis ärevusele ja depressioonile.
7. Vägivaldsed- ja õudusfilmid pole sinu jaoks.
8. Töötad hästi meeskonnas.

Vaata inglise keelset videot täpsemate selgitustega.

„Mulle ei meeldi, kui ühiskonnas kedagi maha tehakse, häbistatakse või nurka surutakse...olin lapsepõlves kõva väljaastuja. Täiskasvanuna oleme rohkem piirides aga peale teise lapse sündides tajun jälle lapsepõlve olekut.

Ja ma olen põhjas käinud...iseendas. Teinud ka vigu aga õppetunnid on nii head, et olen tänulik kogu selle tunde eest. Nüüd on mu poeg kolmene.

Tunnen et jälle hakkab uus ajastu. Ma armastan oma lapsi samapalju, aga mina avardun uuele lainele. Tunnen kehas elektritunnet...

Kas ma rohkem lapsi tahan? Jätan alati uksed avatuks aga hetkel soovin seda avardatud tunnet kogeda.

Ma näen pea iga öösel und mida mäletan. Ja uni annab palju infot. Arvan, et emaks olemine on kõike seda väärt. Endas kasvamist. Tunneksin tohutut tühjust kui mul ei oleks lapsi.“

​Axa, 35

​Depressiooni põhjuseks on käitumismuster, mis põhineb emotsionaalsel endassesulgumisel ja blokeerumisel – see on harjumus, mille oleme välja kujundanud, et kaitsta end ähvardavate, kahjustavate ning muul moel valusate tunnete eest. Brandon Bays ja Kevin Billett kirjeldavad raamatus "Valgus tunneli lõpus" depressiooni, levinumaid müüte ja võimalusi sellest vabaneda. Siin neli levinumat müüti.​

Teiseks. Depressioon ei ole füüsiline haigus
Depressioon ei ole otseses meditsiinilises mõttes füüsiline haigus. Sellel ei ole spetsiifilisi jälgitavaid kahjustusi ja see ei põhjusta konkreetseid ennustatavaid rakulisi muutusi ning selle areng ei kulge mööda lineaarset rada. See pole ei viiruslik ega nakkuslik. Depressiooni nimetamine haiguseks on sama hea kui stressi nimetamine haiguseks: stress võib põhjustada haigust, aga stress ise ei ole haigus.

Loomulikult võib depressioon põhjustada füüsilisi hädasid ja häireid. Raskekujulise vormi korral lööb see segamini endokriinsüsteemi ja põhjustab hormonaalset tasakaalutust. See võib lammutada immuunsüsteemi, jättes meid viiruste ja teiste haiguste meelevalda. Tegelikult on väga ebaproduktiivne defineerida või käsitleda ja ravida depressiooni nii, nagu see oleks haigus. Sest sellisel juhul tekib oht, et me ei hakkagi otsima neid tegelikke asjaolusid, mis seda seisundit põhjustavad, olgu need siis isklikud või keskkonnast tulenevad, ja hakkame end nägema „selle asja“ ohvrina. Ja loodame siis, et seda saab tabletiga ravida, aga kahjuks ei saa. Meil pole olemas ühtegi ravimit, mis efektiivselt suudaks ravida depressiooni – mitte ainsatki.

Kolmandaks. Depressioon pole emotsioon
Depressioonis inimene võib olla ülimalt emotsionaalne või siis täiesti emotsioonitu. Olenevalt meie depressioonitasemest võib meie olek olla ähmaselt ebamugav või tuim ja udune või siis ülimalt valulik – kuid tegu pole iseenesest siiski emotsiooniga. Emotsioonid tulevad ja lähevad; need kerkivad esile ja lahtuvad, kestes mõnest sekundist kuni mõne minutini. Kui näete väikest last (kes on veel liiga noor, et osata emotsionaalse vastupanu strateegiaid või mänge) mängimise käigus haiget saamas – võibolla ütleb mängukaaslane midagi solvavat või teda ei võeta mängu või ta sai kriimustuse või lõi end ära, või lihtsalt miski ärritab teda emotsionaalselt –, siis näete tõenäoliselt järgmist pilti: pisarad on kerged tulema, seejärel muutub laps vihaseks ja pahuraks ning kurvaks, seejärel näib ta eksinuna, haprana ning haavata saanuna … ja ei möödu kuigi palju aega, kui see laps mängib juba rõõmsalt edasi, tegutsedes vabalt, olles valmis taas tundma kõike seda, mida iga uus hetk endaga kaasa toob. Lapsed lasevad oma tunnetel voolata, liikuda läbi keha ja seejärel sealt välja. Lapsed lasevad loomulikul emotsionaalsel protsessil lõpuni kulgeda. Emotsioonid tulevad ja lähevad oma rada. Ainult siis, kui püüame nendega manipuleerida – neile vastu panna, neid muuta või maha suruda –, ainult siis läheme me rappa ja põhjustame endale kestvaid probleeme. Sest niiviisi me kujundame oma emotsioonidest meeleolu ja meeleolu võib juba üsnagi pikalt kesta. Ja kui me jätkame nendega manipuleerimist ning õigustame millegagi oma emotsionaalset eraldumist, saab meeleolust meeleseisund ja sellest omakorda emotsionaalne seisund – ja meeleseisundid ning emotisonaalsed seisundid võivad kesta kuid, aastaid või isegi aastakümneid. Seega, depressioon ei ole emotsioon. See on seisund, olek, mille oleme loonud enesesse sulgudes, osutades vastupanu läbielamata loomulikele tunnetele, uinutades need magama.

Neljandaks. Depressioon ei pärandu geneetiliselt
Aastatuhande vahetusele eelneval perioodil kulutati meeletuid summasid geneetilistele uurimustele, et kaardistada inimese genoomi, inimkonna DNAmustrit. Peadpööritavaks eesmärgiks oli luua nii põhjalik ja kõikehõlmav mudel, et oleks võimalik ennustada inimese elu kvaliteeti, tervist ja saatust. Eesmärgiks oli luua omamoodi teaduslik „kristallkuul“, mis võimaldaks vähestel privilegeeritutel heita pilk inimese olemuse sügavustesse, mõistmaks kogu meie elu. Selle meetodi abil loodeti võimalikult täpselt ennustada igaühe soodumusi, käitumist ja tervist ehk et milliseid haigusi nad põdema hakkavad. Ja lõpuks (kõigi kindlustusstatistikute rõõmuks) loodeti, et on ehk võimalik ennustada ka seda, mille kätte ja millal me sureme. Ja siis muugitigi see kood lahti ja inimese genoom kaardistati, kuid selgus, et see ennustab ette vaid väga vähest. Järgnevad aastad olid täis teaduslikke pettumusi, kui saadi aru, et inimese käitumist, harjumusi ja tervist on siiski väga raske mõista ja peaaegu võimatu ette ennustada. Kiirelt jõuti järeldusele, et lisaks geenijärjestusele on siiski väga palju teisi faktoreid, mis mõjutavad meie bioloogilist ja meditsiinilist saatust. Uurimistöö rõhuasetus muutus, kuna saadi aru, et kavand on siiski kõigest kavand. Ja kavandid on kõigest suunised; oletused, kuidas üks struktuur võiks hakata kuju võtma, kavand ei kujuta seda struktuuri üks-ühele. Tegemist on siiski vaid metafooridega – need on varieeruvad, muutlikud ja avatud erinevatele tõlgendustele. Viimastel aastatel on epigeneetika avastanud, et üksikud geenid meie DNA järjestuses võivad pealtnäha suvaliselt kas siis sisse lülituda ja avalduda või välja lülituda. Teisisõnu, igal ajahetkel võivad teatud geenid või geenigrupid kas siis mõju avaldada või mitte. Epigeneetika on kõvasti edasi arenenud ja uuringutes on avastatud, et vaatamata sellele, et teatud käitumismustreid ja eelistusi on võimalik edasi anda järgmisele generatsioonile, mõjutab ometigi nende sisse- või väljalülitumist otseselt nii lihtne faktor, nagu on seda meie uskumused. Meie personaalsed valikud ning oma kogemuste ja ümbritseva maailma isikupärane tajumine ja kaardistamine mõjutavad otseselt meie geneetilise materjali reaktsiooni ning sellest tulenevat. Kokkuvõtvalt võib öelda, et me ei ole oma geneetilise pärandi orjad ega ka vangid. Sõltumata sellest, mida olete kuulnud või lugenud, depressioon ei ole vältimatu pärandus ühelt põlvkonnalt teisele. Kunagi ei ole tegemist ette määratud prognoosiga. Kuigi samalaadne keskkond ning teiste inimeste samalaadne käitumine ja suhtumised võivad meid sügavalt mõjutada, pole depressioon kunagi siiski vältimatu. Huvi korral tehke ise internetis väike uurimus depressiooni teemal. Kaevuge tavapärasest sügavamale, tutvuge kaasaegsete depressiooni käsitlevate uurimustega, ja ka teid võib šokeerida seesama asi, mida minagi avastasin: depressioon ei ole tegelikult see, milleks me teda oleme harjunud pidama; ravimifirmad ja tavameditsiin on rääkinud meile sellist juttu, mis neile sobib. Ja kui depressioon pole tegelikult ükski neist, siis mis see tegelikult on?

Depressiooni põhjuseks on käitumismuster, mis põhineb emotsionaalsel endassesulgumisel ja blokeerumisel – see on harjumus, mille oleme välja kujundanud, et kaitsta end ähvardavate, kahjustavate ning muul moel valusate tunnete eest.

Depressiooni tõeliseks põhjuseks on meie alateadlik harjumus emotsioone alla suruda ja blokeerida, et hoida enda elust eemal hirm, ahastus ja valu. Aja möödudes meie harjumus kõike maha suruda üksnes tugevneb; see muutub automaatseks mustriks ja lõpuks kristalliseerub see üheks kindlaks seisundiks – emotsionaalseks sulgumiseks ja ummikuks. Põhimõtteliselt on depressioon emotsionaalse blokeerumise seisund, mis on sündinud meie meeleheitlikest ja ebaefektiivsetest katsetest hoida halvad asjad oma elus kontrolli all. Tahan veelkord rõhutada järgmist: depressioon ei ole haigus – ei vaimne ega ka füüsiline –, vaid põhimõtteliselt on tegu emotsioonide allasurumisest põhjustatud seisundiga.

Asja iroonia seisneb selles, et oma harjumuse tõttu ennast emotsionaalselt sulgeda põhjustame omale lõpuks palju rohkem valu kui see halb, mille eest me end nende abil kaitsta soovisime. Esialgu tõmbusime endasse, et kaitsta end valu ja mingi tugeva emotsiooni eest – aga sellest sai muster, kuna hakkasime seda tegema sageli. Ehk teisisõnu, kui mingi emotsioon muutis meie enesetunde halvaks, siis surusime selle alateadlikult alla – ja nii iga kord. Tõmbusime aina sügavamale iseendasse ja lõime aina paksemaid ja paksemaid kaitsekihte ning loobusime järk-järgult igasugustest emotsionaalsetest reaktsioonidest. Mässisime end iseenda valmistatud hullusärki ja oleme seal lõksus. See ei kaitse meid enam, vaid põhjustab meile hoopiski ise valu – vastumürk on muutunud mürgiks ja välja on kujunenud depressiooniseisund, mis hakkab tugevamalt kinnistuma. Depressioonist vabanemise all mõtlengi ma vabanemist nendest alateadlikest harjumustest, nendest emotsionaalsetest manipulatsioonidest, vabanemist eraldatusest ja üksindusest; vabanemist emotsionaalse eraldatuse vanglast; vabanemist loomulike inimlike tunnete allasurumisest, mis lõppude lõpuks põhjustab tohutu suurt valu. Mõtlen selle all vabadusele elada oma elu täiel rinnal, vabadust tunda ja end väljendada, olla see, kes oled ja oskust olla oma eluga rahul. Pean silmas vabadust olla sina ise: see, kes sa tegelikult oled. Lõppeesmärk on selge: peame leidma viisi, kuidas vabaneda vanadest ahistavatest harjumustest, et saaksime elu väljakutsetele vastata elutervemal ja positiivsemal moel. Peame õppima, kuidas lubada endal tunda erinevaid emotsioone, lastes neil endast läbi voolata ja lõpuks raugeda.

Brandon Bays, Kevin Billett "Valgus tunneli lõpus. Vabanemine stressi, läbipõlemise ja depressiooni tõelistest põhjustest", kirjastus Pilgrim 2018
https://pilgrim.ee/valgus-tunneli-lopus.html

​Allikas: Elutark

​Ma arvan, et paremini kui praegu, mul minna ei saa. Olen vähendanud oma põhiravimi annust ja säilitan stabiilsust. Kõike suures osas tänu joogale. Tänu Sinu tundidele nii Pärnus kui Tartus tekkis usk, et jooga on üks võimalus.

Kaks aastat tagasi läksin peale Pärnut uudistama jooga näitlikke tunde. Nüüdseks olen grupis käinud kaks aastat ja tunnen, kuidas keha lõdvestub läbi hingamise ja venituste. Grupis töö on mõjunud väga hästi. Praegu püüan venitusi teha ka kodus.

Tiina, 57

​Mattias (Roland Laos) on keskkooli lõpetav noormees, kes unistab fotograafiaõpingutest Berliini Kunstiakadeemias. Tema plaanid seab ohtu armumine hulljulgesse bipolaarsesse kaunitari Hannasse (Jaanika Arum), kes tõmbab Mattiase sündmustekeerisesse, mis viib poisi seadusega pahuksisse. Päästes Hannat tema enese küüsist, paneb Mattias toime kuriteo, mis ähvardab ta aastateks trellide taha viia. Karistusest pääsemiseks on ainult üks viis – lasta end süüdimatuks tunnistada. Selleks aga tuleb Mattiasel teeselda ainsat vaimuhaigust, mida ta tunneb – bipolaarsust.

„Meie kannatused on valgustatud. Minul on pigem selles maailmas nii, nagu ÜTIl, et nad soovivad aidata teisi. Mis kõige imelik olengi avastanud, nagu mulle oleks kohe sellind ülesanne peale kodeeritud. Et kui eiran siis ikka leian ennast seda tegemas.

Peale esimese lapse sündi möödus seitse aastat ja sündis minu poeg, minu teine armastatud energiavampiirike. Olgu mainitud, et mõlemad lapsed on planeeritud ja sündinud armastusest.

Sain väljakutse ka meesliiniga tegeleda. Olin teadlikum ja ei nimeta seda energia võtmist enda puhul depressiooniks. Pigem käis heitlus minus endas.
​
Arenemine teisel tasandil. Minusse sisenes rohkem energiat. Peale laste sündi kasvasid tajud. Vahel on raske sellise tajuga elada ja kingiks selle siiralt kellelegi edasi.“

Axa, 35