1. Nad meeldivad enamusele inimestest, sest nad suudavad olla üldiselt empaatilised teiste inimeste emotsioonide suhtes ja olla head kuulajad.
2. Tunnevad kohe ära, kas nende ellu tulnud uus inimene on nö. nende inimene või mitte.
3. Tajuvad väga hästi seda, kui mõni inimene ei ole üdini usaldusväärne.
4. Kipuvad eelistama tervislikku toitu ja muid tooteid, sest nad ei talu mürke enda ümber.
5. Mõistavad suhteid oluliselt sügavamalt, kui enamus teisi inimesi seda teha suudavad ja neil on suurepärane oskus näha suuremat tervikpilti.
6. Nad võivad olla väga loomingulised ja nende loomingulisusele avaldab tugevat mõju muusika, loodus ja/või kunst.
7. Suurepärane oskus teisi inimesi innustada ja mõjutada ning seda tänu just ülitundlike endi poolt kogetud emotsioonidele (näiteks õnnetunne, nauding, rahu, elevus), mis võivad olla isegi nii tugevad, et neid tundeid hakkavad ka teised inimesed tundma.
8. Tugev intuitsioon, mis hõlbustab nende jaoks õigete otsuste tegemist uute võimaluste avanedes või uutes olukordades.
9. Kui ülitundlik inimene siseneb mõnda ruumi, hoonesse või muusse keskkonda, siis teab ta koheselt, kas see on tema jaoks meeldiv koht või mitte.
10. Tunnetavad väga hästi oma keha reaktsioone ja funktsioneerimist ning tänu sellele saavad nad kiiresti reageerida kui midagi on valesti.
 
Need on ainult mõned eelised, mida me võiksime nautida olles ise ülitundlikud inimesed. Need omadused koos paljude teiste isiksuse omadustega aitavad kujundada ja luua just sellise elu, mis meile endile kõige rohkem meeldib. Tuleb meeles pidada, et mitte kõik tundlikkuse vormid ei pruugi esialgu tunduda õnnistusena. Tihti läheb aega enne, kui õnnestub õppida oma tundlikkust enda jaoks positiivseks omaduseks pidama ja see on igati normaalne. Nii anname sageli ümbritsevatel olukordadel võimaluse meid kontrollida, kas siis pärssides või piirates meie arengut. Kuid me ei pea kannatama aastaid enne, kui õpime kasutama kõiki oma iseloomujooni selleks, et saada parimaks võimalikuks iseendaks. Me võime tormata läbi elu, aga saame elada ka kuulates oma tundlikkust ja nii luua endale just sellise elu, millises me peaksime elama.

Inglisekeelse artikli leiad siit. 
Eestikeelne versioon: Meelis Riiseberg ja Marilii Toots

​Neljas kokkuleppes“ paljastab don Miguel Ruiz ennastpiiravate, elurõõmu röövivate ja asjatuid kannatusi tekitavate uskumuste juured. Iidsel tolteegi õpetusel põhinev raamat pakub jõulise käitumisjuhise, mis võib kiiresti muuta meie elu uueks vabaduse, tõelise õnne ja armastuse kogemuseks. 
„Don Miguel Ruizi raamat on nagu maanteekaart, mis juhatab valgustuse ja vabaduseni.“ 
Deepak Chopra, „Edu seitse vaimset seadust“ autor 
„Inspireeriv, mitme suure õppetunniga raamat ...“ 
Wayne Dyer, „Tõelise maagia“ autor 
„Ruiz eristab tolteegi õpetusest olulisima Castaneda vaimus, väljendades selgelt ja laitmatult, mida tähendab nii meestele kui ka naistele elada tänapäevases maailmas rahumeelse sõdalasena.“ 
Dan Millman, „Rahumeelse sõdalase tee“ autor

Don Miguel Ruiz sündis Mehhiko maapiirkonnas ravitsejate peres, kus teda kasvatasid tervendajast (curandera) ema ja šamaanist (nagual) vanaisa. Perekond ootas, et Miguelist saab tolteekide sajanditevanuse tervendamisõpetuse ja esoteerilise tarkuse edasikandja. Migueli aga ahvatles moodne elu. Ta asus õppima meditsiini ja omandas kirurgi kutse. Migueli elu sai uue pöörde pärast kehavälist kogemust 70-ndate aastate alguses. Ruiz oli ühel hilisõhtul autot juhtides rooli taga magama jäänud ja ärganud, kui auto vastu betoonseina kihutas. Don Miguel mäletab, kuidas ta väljus oma kehast ning jälgis end kõrvalt, kuidas ta oma kaht sõpra autost välja toimetas. Kogemusest vapustatuna alustas mees intensiivseid eneseotsinguid. Ta pühendas end esivanemate iidse tarkuse tundmaõppimisele – harjutades innukalt ema kõrval ja täiendades end õpipoisina šamaani juures Mehhiko kõrbes. Unenägudes õpetas teda ka lahkunud vanaisa. Tolteekide traditsioonis juhatab nagual inimese tema isikliku vabaduseni. Don Miguel Ruiz, Kotkarüütli liinist pärinev nagual, on pühendanud oma elu iidse tolteegi tarkuse levitamisele.

Metsas jalutades leian alati eheda ja vägeva enda üles.  Niiga puhta, selge teadmise ja arusaamad, mis ümbritsevad elu sel perioodil ja juhivad tegemisi.
​
Olen tundlik ja väga emotsionaalne ning kirglik inimene. Olen läbi udu või mõttesudu mõistnud, et olen kergelt mõjutatav ja oma suure empaatiaga võtan tihti üle inimeste tunded, emotsioonid ja mõtted, kellega ma juhuslikult koos olen. Tihtipeale kaotan enda lausa paariks päevaks.

Läbi selle sudu, mis katab kergelt mu olemust leian alati tee metsa või parki jalutama, et taas kohtuda iseendaga. Mets ületab alati igasuguse pargi ja toob täiusliku selguse. Olen seda teadlikult praktiseerinud ja katsetanud juba aastaid. Olles koos inimesega kellel on tugev energia, jagan ma tema elukogemust sel hetkel või koosolemisel. Minust saab osa temast ja tema elust. See on alati ilus ja õpetlik, kuid kui tema tegemised, soovid ja tunded kattuvad minu soovidega elust, siis võib tulla veidraid olukordi. Eriti, kui see inimene on ka tundlik ja/või juhivad teda tugevad emotsioonid.

Olen hetkel, kui siin kirjutan 36 aastane, noor, tugev ja terve mees. Ma pole veel täielikult õppinud kontrollima seda kõike, mis toimub. Olen sinna teel igapäevaga aina rohkem ja rohkem. Vaadates tagasi oma elule, olen ma rohkem elanud teiste elu kui enda. Kuigi see kõik on minu. Hea ja ülev sisemine tunne on, olles sellest kõigest teadlik.

Olen alati võtnud aega endale, et olla mina. Ehe mina. Nooremana oli see keerulisem, nüüd on juba lihtsam, kuid siiski vajan tugevalt aega iseendale. Ainult siis on mul naeratus alati näol. Mul on raske olnud ennast avada ja kui aus olla, polegi seda teha saanud. Kui siis sahtlisse kirjutades. Paber ja pliiats on püha ja võlujõuga. See loomisvorm on viis, kuidas enda isiksust kõige arusaadavamal viisil teistele edasi anda.

Meil kõigil on mõned sõbrad, kellele end jagada. Aga nad ei mõista. Mul on üks sõber, kes on hea kuulaja. Uks parimaid. Ta arvab, et ta tunneb mind. Tõsiasi on see, ma arvan, et isegi mu oma ema ei tunne mind. Ja see pigem on mu oma süü. Olen alati eemale hoidnud. Juba lapsena tekitasin ma alati oma koha, kus olla rahus. Ilma teisi tunnetamata. Rahu pole kunagi olnud piisavalt. Sest minu juurde lihtsalt tullakse, olen nagu magnet.

Mina, oma täisuslikkuses olen alati, juba lapsena olnud sama, mis ma olen hetkel täiskasvanud mehena. Nii super enesekindel, et nõrgemad näevad mu tundelisust ja enesekindlust, et tõmbab lausa mu poole. Ja ma kaitsen neid, sest tunnen nende nõrkust. Tugevad ja rumalad näevad seda sama ja nad näevad minus vaenlast ja rivaali. Ja sellepärast on mind lükatud, tõmmatud, pekstud, narritud, nokitud, tagakiustud, sest rumal inimene kardab seda, mis on teistmoodi ja võõras. Teist tüüpi enesekindlad ja tugevad näevad seda, kes ja mis ma olen ning leiavad minus liitlase ja kellegi, kellelt saada õpetust ja tuge. Minu enesekindlus ja kohalolek teeb teinekord enesekindlad nõrgemaks.

Mulle ei meeldi sildistamised, kuid teinekord on lihtsam kirjelduses kasutada mingeid omadussõnu. Minus on teadmine ja arusaamine, et iga inimene opereerib siin elus ringi oma teadvuse tasemelt, seega ei ole ma kellegi peale ka pahane, kes on minevikus teinud mulle haiget.

Maiko Johanson

Jaa, me inimestena oleme programmeeritavad. Olete te vahel mõelnud, et inimene toimib täpselt samuti nagu Google? No, et mida rohkem otsingusüsteemis mõistet sisestada, seda rohkem see esile tuleb. Nii ka meil, inimestel – millele sügava tundega keskendud, see saab jõu.

Selleks, et toetav uskumus meisse programmeerida, tuleb see kõigepealt leida. Tihti selgub see vestluse käigus ja vahel on see inimesel juba olemas. Sellele tuleb vaid väge juurde anda.

Taaskord on meil hetkel sisestajaks Reet ja programmeeritavaks siis mina. Minul on uskumus olemas. Jätan selle siinkohal enda teada. Varem või hiljem on selle peegeldus näha meie igapäevaelus. Teeme valitud uskumusega protsessi läbi.

Kõigepealt tuleb kehaasetuse abil luua ajus nö. tervikasend. Meie alateadvus nimelt kaitseb varasemat programmi. Esineb vastupanu - just nagu viirusetõrje arvutisüsteemis. Seekord on tarvidus varasemast programmist läbi minna.

Reet võtab appi pendli ja kontrollib selle abil minu keha reageerimist valitud uskumusele. Samuti saab see hinde praeguse tugevuse kohta ühest kümneni.

Kui keha on vastused andnud, on uskumus vaja seostada tundega. Selleks on tarvidus uskumust häälega korrata ning luua oma meeles pilt. Pilt loob tunde. Tunne avab aga ligipääsu meie alateadvusele. Kui uskumusega kooskõlas pilt on loodud, lubame selle mõned mintutid vaikuses kehas toimetada. Kehas on tunda liikumist ja lihaste lõdvestumist. Vastupanu väheneb. Toimub tunde hoidmine ja seisundi loomine. See kestab mõned minutid.

Peale seda kontrollib Reet taas pendli abil uskumuse tugevust taaskord skaalal ühest kümneni. Edaspidi on tarvidus 21 päeva jooksul uskumust iseseisvalt taas kinnitada läbi pildi ja tunde.

Inimene polegi Googlest kuigivõrd erinev. Valige targalt mille tarbeks ja milliste uskumustega end igapäevaselt programmeerite. Millele keskendute ja mida endale igapäevaselt sisendate. 

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Mulle meeldib maalida. Ent vahetevahel muutub see kurnavaks: kui ma näen vaimusilmas uut kujutlust, kasvab minus erutus ja tekib sisemine vajadus maalida seda pilti lõuendile nii kiiresti kui võimalik."

Lise, 30

Ilse Sand `Armastades ennast` Pilgrim, 2016 lk. 25