„Sind on liiga palju!“
„Sa pole piisav.“

Elu pressib end läbi sinu ja sulle peale või ei osale sa elus kogu oma potentsiaaliga. Välismaailm näib nõudlik või takistav? Ja sa pole füüsiliselt su keha hoidvas paigas? Sinus on veel sisemist kannatust ja samal ajal kannatlikkust, et sellele kõigele otsa vaadata. Oled teel duaalsest maailmast ühisteadvuse küllusesse? Muidugi!? Sest oled tundlik ja tugev samal ajal! Sest sa ei saa ega oska teisti. Sest kõik olnud lood, suhtumised ja maailma nägemise viisid, mis on varjatult su oma sees, peegeldavad sulle sind ennast, aga mitte ainult.

Miks vahel tundub, et uued inimesed ja keskkonnad on toetavamad, kui vanad, need kes arvavad teadvat sind juba pikka aega? Sest, iga kord kui astud uude maailma, suhtled uute inimestega ja suhestud uute paikadega, näed sa ise enese hetkeseisu, paika kus praegu omadega oled. Ja sa kasvad ning arened pidevalt. Sa ei saa teisiti, oled eluga ühenduses ja see muutub. See muudab sind. Nii ongi vahel nii, et tõukad inimesed, kes olid su elus varem ja näitsasid sulle samuti su enda endist hetkeseisu, eemale? Kuid ehk pole ka nemad enam sama koha peal?

Selleks, et juba tuttavas ringkonnas või keskkonnas muutust luua, tuleb tugevalt endas püsida. Sest neis paigus ja inimestes on sageli mälu meelepildid endisest sinust, nende endisest kokkupuutest endise sinuga. Ja sinu mälus on pildid endistest paikadest. Ja kui need kokkupuuted ümbritsevaga pole olnud täies kohalolus või on su ehedale olemusele valu põhjustanud, siis meel tõrgub. Ja sul tuleb paika ning inimesi vaadata uue pilguga. Kannatlikult. Sest, kui sinus endas on toimunud muutus, on ka teised muutunud.

Paratamatult püüab inim-meel automaatselt asetada sind sinna mineviku paika, kus sa lähedaste jaoks kuid, võib-olla isegi aastaid oled olnud – nende oma meele peegeldusse, asetades sind kohta, mil olid nende arenguks tol ajahetkel parimas rollis. Ja, armas lugeja, niikaua kui opereerime meele tasandil, kehtib see samamoodi ka sinu enda kohta – meie kõigi kohta.

Õnnistatud on inimesed, kes igal hommikul näevad elu värske pilguga, alustavad elu uuelt leheküljelt ja lubavad nii endal, kui elul areneda. Lubades nii ennast, kui teisi vanadest mälupiltidest välja, surumata meid olnud olemistesse. Uutes ringides pole vanu mälupilte - nii lihtne see ongi. Aga inimesed, kes suudavad su hoolimata valusast minevikust uuesti ja uuesti uuena vastu võtta on imelised. Nad ei sildista sind, nad pole ego raamides kinni, nad reageerivad hetkele kohaselt, nad suudavad oma kohalolus alustada aina uuesti ja uuesti. Sest nii on nad kohal olemas nii iseenda, kui ümbritseva jaoks.

Meie maailm muutub kohe, kui toimub muutus meie igaühe enese sees ja kui ümbritsevad inimesed ja keskkond seda vastu ei võta, siis on muutus kehale raske ja valus. Vahel jääb see isegi toimumata ja me ei saagi oma elus edasi püsides mugavas ebamugavuses. Ehk siis me pole siin maailmas kunagi üksi, oleme suure eluvõrgustiku osad ning hoidjad. Kuid kui võrgustik hoiab meid meele lõksus olevate lähedaste näol tugevalt vanas pildis kinni, siis tuleb muuta oma elu keskkonda. Me ei saa jääda vanasse, sest see teeb valu. Sest oleme seesmiselt rohkem kohal, rohkem tasakaalus, rohkem ärkvel, armastavamad ja elu hoidvamad, kui kunagi varem.

On hingetee ja elu vastane püsida samas paigas, samasugusena, samades piirides, kui sinus endas on rohkem soojust ja hoidmist. Kui sind seni ümbritsenud keskkond on loodud kohaloluta, vihas, trotsis ja valus, siis on sinna sisse kodeeritud valu külvavad mustrid. Ja nii on su kehal selles paigas halb, su hingel valus. Kuid oma tänases kohalolus lood sa liikumist elusa elu suunas. Nii hakkad sa varem kehtinud struktuure ja mustreid üle kirjutama.

Elu aluseks on muutus, sa ei saa kergust ja harmooniat mitte luua, sest sa oled see. Sa ei teadnud seda ehk enne, või ei osanud tähele panna ja keha jäi aina haigemaks. Kuid nüüd sa tead ja lood enda ümber elu toetavat ruumi, sa muudad elu võrgustiku mustreid. Samas võtad sa oleva elu avatult vastu nii, et su kese püsib ühenduses suuremaga. Sa kerkid, sa ei saa sinna midagi parata, sest nii on hea, nii lõppeb kannatus nii sinu kui nende jaoks, kes su vastu võtavad. Sa tead teed Paradiisi, sa ei saa ega ka tohi jääda solidaarsusest koos kannatajatega valu juurde luues kannatama! Oma liikumisega näitad sa teed!

Sa näed ja tunned elu. Nüüd sa kuuled keha kõnelusi ja ei saa endast enam mitte hoolida, end enam mitte hoida. Sest elu ise toob ja loob meisse selgust ning armastust, kui elu kutset kuulame, kui selle vastu võtame. Luues nii maksimaalselt seda, mida sisaldame iseenda ümber. Kui ümbrus on jäik ning kaasa ei tule, ei kuula ja võitleb aina kerkiva ühtsusteadvuse vastu, siis valides elu, me vahetame asukohta, vahetame suhtlusringi. Universum loob selleks võimalused – sest sinu enese sees on nii looja kui hoidja - on nii keha kui meel. See ongi inimeseks olemise fenomen!

Oma hinge teel käimiseks vajame nii elu hoidvat hingeühendust, kui ka meelega loodud tervet keha ja füüsilist keskkonda. See on elu loomulik osa. Alles siis oleme tasakaalus ja duaalsus on lahustunud. Kallis, sina lood välise keskkonna ise enesest lähtuvalt. Kuula lihtsalt oma keha. Kuula iga õrna sõnumit! Kuula lapsi ja sõpru, kes elavad kohalolu kerguses. Igaühe ainumas vastutus on elumustri võrgustikus kerkida ja meelemustrist välja astuda, nii võimaldame seda ka lähedastel.

Ja nii loome valgustöötajatena läbi iseenda pidevat muutust. Loome pealtnäha kaost, mille keskmeks on kord ning kohalolu. Sina, jah just sina, oledki muutuse kehastaja ja looja. Sest sinu õrn keha annab valu või haigusega märku sellest, kui surve sinus enese sees läheb talumatult suureks. Kuid võid selle enne suureks paisumist kerguses vabastada! Kui ainult kuuled elu sosinaid!

Sa valid elu, sest sa ei saa endale enam haiget teha, sest nii haavad sa teisi ning nii haavad omakorda end. Sa ei saa elu hävitavat haigust toita. Sa oled elu ime. Ja ei, sind pole liiga palju, ega pole sa ka ebapiisav. Seda on rääkinud meel. Oled kehas kohal ning teda tänuga kuulates on ka su hing rahus!

---
Marilii Toots
Raamatute "Rännud hingemaastikul" ja "Kukkudes armastusse" autor

www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi.

Tänan Sind
 
Foto: Ruudu Rahumaru
Töötlus: Marilii Toots

Stressirohkes keskkonnas põleb ÜTI (ülitundlik inimene) suurema tõenäosusega läbi, või jääb haigeks.

Seintest kostub müra läbi. Mu südamelöögid kiirenevad. Tunnen kuidas mu nägemine kitseneb ja servadest tumeneb.

„Kõigile! Vaikust!“ karjun. Mu klass 36 lapsega tardub paigale. Nad teadsid, et midagi oli valesti. Nende õpetaja ei karju kunagi. Vaatasin tuikava peaga nende murelikesse nägudesse.

Siis jäin pimedaks.

Ma polnud kunagi varem migreeni kogenud. Mulle öeldi, millega tegu. Visuaalne migreen, mis lisandus aina kasvavate tervisemurede nimekirja. Nädal varem nihestasin roide. Pooleteist aasta jooksul, mil õpetasin, oli mul rohkem haiguspäevi, kui lubatud. Kuid hullem oli veel ees.

Paar kuud hiljem sattusin haiglasse. Minu immuunsüsteem lülitus välja. Olin haige, kuid tundsin siiski kergendust. Mul oli põhjus töölt lahkuda.

Stressirohkel keskkonnal on ÜTI jaoks palju suurem mõju, kui teistele. Kui teised õpetajad said hakkama valjude ja kaootiliste klassiruumide, emotsionaalse koormuse ja tundide pikkuse paberitööga, siis minu närvisüsteem ei suutnud sellega toime tulla.

M.D. Thomas Boyce uuringute kohaselt haigestuvad ülitundlikud inimesed stressirohketes keskkondades suurema tõenäosusega. Nad on vastuvõtlikumad ärevuse, paanikahoogude, depressiooni, immuunsüsteemi häirete ja isegi füüsiliste haiguste suhtes. See võib tunduda halva uudisena, kuid sellel on ka teine külg – rahulikus keskkonnas läheb meil suurepäraselt ja haigestume vähem kui teised.

Elain Aron, üks juhtivaid ülitundlike inimeste uurijaid, nimetab seda „diferentsiaalseks vastuvõtlikkuseks.“
 
Miks ÜTId on haavatavamad neid ümbritseva keskkonna osas

Võib-olla oled märganud: perekonnas leiab aset stressirohke sündmus, näiteks vaesus, surm, lahutus või väärkohtlemine, kuid õed-vennad reageerivad sellele täiesti erinevalt. Üks laps näib kohanevat ja jätkab nagu tavaliselt, samas kui teine laps muutub haavatavaks, depressiivseks ja ta enesetunne halveneb.

Diferentsiaalne vastuvõtlikkus tähendab, et ÜTI-d töötavad kõrge stressiga keskkondades palju halvemini kui teised. Beyco täheldas oma uurimustöös, et ÜTI lapsed, kes kogevad kodus stressi, olid palju kehvemas seisus kui mitte ÜTI-d.

ÜTI-dele tekitavad stressi ka asjaolud, mis teistes mitte. Meie tundlik närvisüsteem tähendab, et töötleme teavet erinevalt ja sügavamalt. Kui üks laps võib kohaneda valju ja kaootilise kodukeskkonnaga, võib tema ÜTI-st õde-vend tunda end pidevalt ülekoormatuna ja pinges ning jääda seetõttu haigeks.

Boyce avastas ka, et ÜTI lapsed saavad stressivabas keskkonnas palju paremini hakkama kui nende mitte ÜTIdest eakaaslased. See on diferentsiaalse tundlikkuse teine pool. Toetavas keskkonnas on nad:

• tervemad;
• õppimises edukad ja tõenäoliselt andekad;
• andekad mitmes valdkonnas, seal hulgas loomingulised, sageli isegi rohkem kui mitte ÜTI-d.

 
Ta nägi, et kui stressirohkest keskkonnast eemaldada mitte ÜTI, on sellel väike mõju. Võtke aga ÜTI laps pingeseisundist välja ja mõju on drastiline. Nad reageerivad tugevalt oma keskkonnale – nii toetavale kui mittetoetavale.
 
Mida see ÜTI-le tähendab

Kõrge stress on ÜTI-dele palju ohtlikum kui mitte ÜTI-dele. Õpetamine on minu jaoks liiga suur stress. Vajasin palju vaiksemat keskkonda, kus on vähem kohtakti inimestega. Niipea kui õpetamise lõpetasin, paranes mu tervis järsult.

Kuidas saame vähendada oma tundlikkuse negatiivset mõju?
On oluline, et:

1. Kuulaksid oma keha

Sinu keha ütleb, mida vajad, kui seda tähele paned. Elame tööl pingutamise kultuuris – tunnid lähevad aina pikemaks; ülemustel on suuremad ootused; survestame end aina rohkem; ootame rohkem, et saavutaksime paremaid tulemusi; tegeleme kõrval tegevustega, töötame kahel töökohal ja asutame igapäevase töö kõrval ettevõtteid.

ÜTI-dena on oluline, et end regulaarselt kontrolliksime ja küsiksime: „ Kas mu keha (ja vaim) tuleb toime survega, mida talle avaldan?“

• Esimesed märgid, et vajad puhkust on järgmised:
• Kiire pulss, pinnapealne hingamine, peavalud või mao ärritus.
• Ülemäärane väsimus või pidev väsimuse tunne.
• Entusiasmi kadumine.
• Keskendumisraskused ja unustamine.
• Une- või ärkamisprobleemid.
• Sagedased haigestumised,
• Muutused söömisharjumustes – söögiisu on tavapärasest väiksem või suurem.

 
2. Vähenda stressi tervislike elustiilivalikutega

Treenimine toodab endorfiini, mis tõstab sinu tuju, aitab paremini magada (aitab toime tulla pingega) ja vähendab stressiharmoone nagu adrenaliin ja kortisoon.

Tervislikult toitumine, piisavalt magamine ning puhkuse ja töö tasakaalustamine aitavad sul hästi stressi maandada.

3. Õpi ütlema ei

Konfliktide vältimiseks nõustuvad mõned ÜTI-d tegema asju, mida nad ei taha. Konflikt võib ÜTI jaoks olla raske, kuid kindlate piiride seadmine on vajalik ja tervislik.

Öeldes ei, mõtle sellele, et avad end jah ütlemisele võimaluste puhuks, mida tõesti oma ellu soovid. Kui ütled ei madalapalgalisele tööle, oled vaba, et öelda jah kõrgema palgaga tööle. Kui ütled ei sõbrale tema maja koristamise juures, saad öelda jah, et oma perega rohkem aega veeta.

Ära võrdle end mitte ÜTI-dega või mõtle, „Kõik teised näivad toime tulevat, ma peaksin ka.“ Õpi tundma oma isiklikke limiite ja ära muretse selle pärast, kas need on teiste omadest erinevad. Kui tead, et vali kontsert on sinu jaoks liiga palju, on ei ütlemine aktsepteeritav.

4. Väärtusta oma keskkonda

Tööta selle nimel, et vähendada üle stimulatsiooni ja kaost oma kodus ja töökohas. ÜTI-dena peame tähelepanu pöörama endale rahuliku keskkonna loomisele. See võib tähendada korrastamist, panipaikade loomist, laua teisse kohta paigutamist vms.

Kuidas võtta parim positiivsest

Meie erinev vastuvõtlikkus tähendab, et areneme ja õitseme toetavas keskkonnas rohkem kui mitte ÜTI-d. ÜTI-d on sügavad tajujad, nii et kui meie keskkond on loodud toetavaks ja rahulikuks, me õitseme. ÜTI-d reageerivad võimsalt:

• Enese arendamisele ning vastavatele programmidele;
• Teraapiale;
• Enesehoolitsemisele;
• Mentorlusele või õppimise võimalustele.

Kõrge tundlikkus muudab meid keskkonnast rohkem mõjutatuks, nii negatiivselt kui positiivselt. Tõenäoliselt polnud meil lapsena palju kontrolli selle üle, kus kasvasime, kuid täiskasvanuna saame oma vastuvõtlikkust ära kasutada ja näha seda pigem tugevuse kui nõrkusena.

ÜTI-dena saame end sisse seada keskkonda, kus õitseme – kasutades oma tundlikkust arenemiseks.

Kuidas teie keskkond teid mõjutab?

Kelly Eden
​

Inglise keelse artikli leiad siit.

Vaba tõlkena eesti keelde pannud Marilii Toots - raamatute "Kukkudes armastusse" ja "Rännud hingemaastikul" autor.

www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi

​Foto: Aimar Säärits

Päris tugev väide, kas pole? Täpsem on väita, et kasutades väljendit „ülitundlik inimene“ esindab see lihtsalt ühte nähtaval olevat inimeseks olemise omaduste kogumit, olles nii ühiseks nimetajaks. Ja see ühendav, hetkel olevate omaduste kohtumispunkt, on vägagi olemas. Küll aga pole see midagi jäävat, paratamatut ja püsivat.

Nimetus „ülitundlik inimene“ ei sisalda endas head ega halba, ilusat ega inetut, ei ohvrimeelsust, kannatajat ega ka võidukat teistest paremat olemist ja erinevat maailmataju. See nimetus, nagu ka kõik teised isiksuse tüüpide nimetused, aitavad meie meelel meie hetkeseisu paremini mõista. See nimetus aitab meil meid positsioneerida. Olles üheks teeviidaks, üheks lähtepunktiks, kus kohtuda ja siis koos edasi liikuma hakata. Niisiis "ülitundliku inimese" mõiste esindab täpselt samasugust õpitud mõttemustrite-, emotsionaalsete reageeringute- ja käitumiste kogumit nagu iga teinegi isiksuse tüüp.

Ja kõik need õpitud ning ehk juba põlvkondi edasi kantud meelemustrid võivad meile põhjustada raskuseid ja kannatusi või siis samahästi ka kergust ja rõõmu. Või hoopis jätavad meid neutraalseks, sest meis lihtsalt on hetkel teatud omadused väljendunud. Millised inimeseks olemise ilmingud parasjagu väljenduvad on sõltuvuses juba mitmetest teistest kaasteguritest – näiteks meie sünnikeskkonnast, ümbritsevate suhete kvaliteedist, põhivajaduste rahuldamise oskustest, elus toimuvast üldiselt jne.

Seega, kui soovime inimestena luua eraldatust, siis kasutagem selle loomiseks iseenda ja iga teise inimese kohta nimetusi ning silte. Või, kui soovime kogeda ühendatust, siis leidkem nimetuses teetähis, mis toob kokku parasjagu sarnasel teel olevaid inimesi, kes vahel käivad koos pikemat aega ning teid, vahel lühemaid käike. Ja kohtuvad just tänu meele poolt antud nimetusele, mis annab võimaluse üksteist ära tunda!

---

Marilii Toots
Raamatute "Kukkudes armastusse" ja "Rännud hingemaastikul" autor

Tänan Sind
 
Foto: Aimar Säärits

Olen ka juba varem nimetanud, et elu on külluslik ja täis võimalusi. Ühtepidi on see lihtne ja teistpidi omajagu keerukas taipamine ning kogemus. Sest kuidas siis ikkagi saab nii olla, kui sul parasjagu justkui midagi väga olulist pole. Sa tunned millestki esmaseks ellujäämiseks vajalikust puudust. Oled midagi alati tahtnud jne. Kuidas saab siis olla nii, et sina kehastad veel puudust, aga maailm on külluslik paik?

Olgu öeldud, et ma ei pea siin silmas välist rikkust ja omatavate asjade ning raha hulka. Väga sageli väljendub puudusteadvus just väliselet vastupidisel kujul – vajaduses aina rohkem omada, rohkemana näida, kuid mis jätab meid ikka seesmiselt tühjaks. Sest inimestena vajame me tegelikult minimaalselt, kuid tõsi seda kõike rikkalikult. Ja küllus annab meile kõik kõige kvaliteetsema, mis meie kehastuse terviklikkust toetab. Ei rohkem ega vähem – täpselt parasjagu.

Nojah ja see viimane on seotud meie, inimeste, võimega elu ära tunda ja vastu võta. Vahel öeldakse sulle üsna käskivalt, et „võta vastu.“ Aga nii see ei toimi, sa ei saa vastu võtta, kui sinus pole ruumi. Sa ei saa rohkem vastu võtta, kui eest ära lubad. Ja sa ei saa ka vastu võtta seda, mis su kehastust ei toeta. Sul tuleb end ja elu tunda.

Ehk siis vastuvõtmine on seotud meie elu kogemise ja endast läbi lubamise võimega ning ka elu usaldusega. Puhta ja avatud ruumiga meie eneste sees. Tegelikult on see ju vägagi loogiline. Täis klaasi, ei saa vedelikku juurde valada. Meie seedimine ja toitumisharjumused on siin kõnekad ja näitavad suunda. Mida sa vastu ei võta, mis liigub sust läbi kiiremini, kui jõuab keha toita, mis tekitab loidust või muid kehareaktsioone? Kas üldse oled võimeline kogema, kuidas toit sind mõjutab? Keha räägib meiega kõnekalt.

Aga, miks me siis millelgi takistaval minna ei lase, kus see takistus on ja miks vahel on nii, et midagi tuleb meisse ja enam ära ei lähe? Laiendame nüüd eelneva seedimise jutu meie meelele sh. mõtetele, emotsioonidele ja tunnetele. Ehk oled kuulnud emotsionaalsest kõhukinnisuses? Ja tuleme tagasi kehasse, keha näitab meile meie emotsionaalset kõhukinnisust. Energiakeha näitab jäiku mõttemustreid jne. Need on kohad, kus elu ei saa meist enam vabalt läbi voolata. Ja mida aeg edasi, siis on need sõnumid meie kehades üha rohkem välja paistvad. Meie kehad muutuvad nimelt jäigaks.

Teiseks on küllusliku elu lubamisel oluline osa elule alistumisel. Ehk siis vastuvõtmise ja minnalaskmise tasakaalul. Ja veelgi olulisem osa on elus osalemisel. See pole nii, et keegi meist ei osale elus. Me osaleme igaüks omal viisil. Kohe kui vaatame, mida me elu situatsiooni panustame, soovimata midagi saada, samas ka iseend ehk elu mitte kahjustades, oleme elu teenistuses.

Välja võib see näha väga erinev. Sa võid töötada otseselt inimeste, loomade ning paikadega või teha tööd, mis inimestega üldse pealtnäha kokku ei puutu. Kaudselt aga küll. Oluline on märgata, kas tekitame juurde avatust ja vastuvõtlikkust või suletust. Me nimelt oleme kõik ühendatud. Seega igal hetkel, kui vastutame oma elu eest, iga olukorra eest, kus oled andja kasvõi oma kohaloluga, siis oled sa elu teenistuses.

Ja kui annad parasjagu endale, sest su keha valutab või on katki, siis see on esmane, mida saad elu teenimiseks teha. Mitte valu maha suruda, mitte seda eitada, mitte selle peale vihastada, sest kõik eelnev töötab elu vastu. Sa saad vast võtta sõnumid, mida elu sulle läbi su oma keha annab. Ehk siis, mida rohkem teed sa ruumi oma kehas, seda rohkem lubad sa elul olla ja seda enam saad asuda tingimusteta elu teenistusse. Vastasel juhul sa ainult arvad, et teenid elu. Sest kui sa samal ajal ennast hävitad, taipamata, et sa ka ise esindad elu, lood sa eraldatust ja kannatust juurde isegi siis, kui su kavatsused on parimad. Kui eluvool on sinus takistatud, siis sa lihtsalt ei saa anda rohkem, kui sul on.

Ja nii ongi, et saame anda ja vastu võtta just selle kohapeal, kus ise oleme, ei rohkem ega vähem. Saame järjepidevalt enda sees olevaid sisemisi takistusi vabastada ning elu annab meile taas rohkem. Siit tulenevadki meie piirid ja tingimuslikkust. Meie avardumine juhtub samm, sammult järk järgult, kerkides spiraalina aina kõrgemale, kui nii valime. Nii suudame eluga püsida, keset ja tasakaalu hoida ja vaikselt edasi voolata. Sest kui elu tuleb üha rohkem meisse, siis see lihtsalt sunnib meid enese sees olevaid takistusi vabastama.

Avardumine ja kasv on elu reeglid. Ja kui elu armastust on ehk hetkel meile liiga palju, siis me ei tunne teda ära ega võta vastu. Ja ka see on hästi, sest elu on armuline. Sest elu ei jäta ja on ikka meiega. Ja teate ju küll – maailm on külluslik paik.

---
Marilii Toots
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi.

Tänan Sind
 
Foto: Ruudu Rahumaru

​Ülitundlikud on tähelepanelikumad end ümbritsevate peenete detailide osas – sama puudutab ka seksi.

Ülitundlikud inimesed (ÜTI) tajuvad rohkem neid ümbritsevaid detaile – sama kehtib ka seksi kohta.

Ülitundlikud inimesed on peenelt häälestunud ümbritsevale keskkonnale ja oma kehadele. Võrreldes mitte ÜTIdega, on nad hästi kursis suhkru mõjuga, oma kofeiini- ja alkoholi piiridega, kui palju und nad vajavad (vihjena: rohkem kui mitte ÜTId) ja nad teavad, millal vajavad puhkust. Need omadused võivad tunduda teistele mõistetamatud, eriti kui sõbrad ja lähedased on vähem teadlikud oma kehas toimuvatest peenetest muutustest.

Seks pole erand.

Seksuaalne intiimsus on paljude ÜTIde jaoks ühenduse oluline osa. Kuid erineb nendest, kes pole tundlikud. Siin on toodud mõned peamised omapärad, mida teadvustada olles ÜTI või suhtes ÜTIga.
 
10 viisi, kuidas seks ÜTI jaoks erineb

1.ÜTId eelistavad intiimsuses armastust ja pühendumist.
ÜTId, eriti tundlikud naised, eelistavad sageli enne füüsiliseks muutumist, pühendunud suhet. Paljudel juhtudel ootavad nad, kuni nad oma partnerit tõesti armastavad.
Tundlikul inimesel võib olla keeruline hüpata seksuaalsesse suhtesse, millel puudub tugev emotsionaalne side. Vastavalt dr Elaine Aroni („Ülitundlik inimene ja armastus“ autor) uuringu tulemustele, väitsid naised, et nad ei naudi seksi kellegagi, keda nad ei armasta.

Loomulikult on kõik erinevad ja see ei tähenda, et ülitundlikel poleks juhusuhteid. Kuid see, mida seni on uuritud, on näidanud, et ÜTId vajavad oma partneriga emotsionaalset sidet, et tõeliselt lõõgastuda ja end kogemuses hoitult tunda.

2.Võime vältida seksi üle erutuse tõttu.
ÜTI, küll naudib seksi, kuid peab olema selle algatamiseks või sellega nõustumiseks õiges seisundis.

Ülitundlikud inimesed on tavalise päeva jooksul sageli erinevatel viisidel üle stimuleeritud. Kui oleme hakkama saanud tööstressiga, puutunud kokku liiklusega, planeerinud õhtusöögi ja toime tulnud igapäevaste stiimulitega, võib seksuaalse tegevuse alustamine tunduda liiga palju.

Kui vajate ÜTIt, kellel on olnud eriti stressirohke või kiire päev, ei pruugi armatsemine talle eriti ahvatlev tunduda. ÜTId võivad seksi asemel eelistada kaisus olemist ja hea filmi vaatamist (seal juures enese maandatusse lubamist). Sest esimene võib eriti emotsioonide rohkel päeval tunduda lisakiirendusena.

Ja päev ei pruugi tavalistest standarditest lähtuvalt tunduda „väga hõivatud.“ ÜTIdel võib olla ülimalt aktiivne meel ja me võime tunda end kurnatuna juba lihtsalt sotsiaalses suhtluses või liigse müra läheduses. Paljud ÜTId peavad seksi imeliseks ja isegi maagiliseks - vajame lihtsalt aega ja ruumi, et sellele häälestuda.

3.Kui ÜTI on aga häälestunud, on peened näpunäited oodatud.
Uuringud näitavad, et ÜTIdel on kõrgem positiivse reaktsiooni võime kui mitte ÜTIdel. Me kogeme positiivseid emotsioone intensiivselt, sealhulgas erutusega seotud tundeid ja emotsioone.

Kui puudutus on liiga puine või partner on liiga jõuline, võivad ÜTId end pigem välja lülitada. Liialt järsk lähenemine võib olla frustreeriv. Kuni mõlemad osapooled õpivad, et rohkem pole alati parem. (Suhtlemine on võti).

Kerged soovitused (mitte tugevad selgesõnalised vihjed) lülitavad ÜTI sisse – näiteks õrnad puudutused, komplimendid või naeratus. Kui partner seda teab, võib see muuta seksi ja selleni viivad hetked imeliseks nii tundliku kui vähem tundliku partneri jaoks.

4.Naudingu ja valu vahel on peen joon.
ÜTId kogevad kõike intensiivsemalt kui mitte ÜTId. Kui miski ei tundu päris õige võib see põhjustada valu või ebamugavust. Tundlikud inimesed võivad vajada rohkem suhtlust, et märgata äkiliste või tugevate tunnete tekkimist. See on veel üks põhjus, miks ÜTId võivad eelistada seksi kellegagi, keda nad armastavad – sest armastus tuleb (loodetavasti) usaldusega ja on piisavalt mugav, et end avatult jagada.

ÜTId võivad muret tunda ka valu väljendamise pärast. Võib-olla arvavad nad, et nad ei tohiks olla üle stimuleeritud või võivad arvata, et nende partner naudib kogemust ega taha seda katkestada. Kuid see on ka põhjus, miks ÜTId vajavad partnerit, kes neid kuulab ja soovib olla tundlik nende ainulaadsete vajaduste osas.

5.Üleminekud on olulised.
Hiljutine uuring näitas, et ÜTIde aju tunneb pärast emotsionaalselt stimuleerivat kogemust sügavuti, ka puhke olekus. Meil kulub aega, et naasta tavaellu pärast midagi, mis on meid sügavalt puudutanud.

Samamoodi võime pärast seksi vajada aega, et väärtustada seda hetke enne päeva (öösse) naasmist. Mõne jaoks võib see tähendada kaisutamist või partneriga pehmelt rääkimist või lihtsalt vaikselt koos olemist.

See on ka vastupidi. ÜTId hüppavad harva ilma ettevalmistuseta millessegi stimuleerivasse. Seks võib tunduda mägironimisena, kui pole erutust – on vaja meeleolu luua. Selleks võib sobida oma partnerga rääkimine. Mõne jaoks võib see tähendada sekis planeerimist kindlale ajale, sinna kus teil pole enne ja pärast liiga palju toimumas. Ehkki see ei tundu nii seksikas, võib ootamine tegelikult mõlemale poolele põnev olla! (Lisaks võib see vähendada meie ÜTIde üle stimulatsiooni.)

6.ÜTId on oma partneri seksuaalsete vajaduste suhtes tundlikud.
Uuringud näitavad, et ÜTId on sageli väga empaatilised, kuna nad tajuvad hästi teiste emotsioone ja see laieneb ka magamistuppa. Tundlik inimene soovib, et tema partneril oleks hea ja ta võib isegi teise õnnelikuks tegemise soovist oma vajaduste jagamist vältida.

ÜTId märkavad peensusi, näiteks ka kehakeelt, isegi voodis ja teavad sageli, kas partner tunneb end ebamugavalt või ei taju olukorda. Nad võivad korjata üles vihjeid enne, kui partner ise on kindel, mida vajab. See võib muuta tundliku inimese väga tähelepanelikuks ja hoolivaks armastajaks. Samal ajal võivad tundlikud hinged vajada rohkem oma vajaduste väljendamist, eriti suhte alguses, kui nende partner on vähe intuitiivne.

„ÜTIde jaoks muutub suhtlus koos nauditava seksiga suureks osaks emotsionaalsest seotusest ja intiimsusest,“ väidab ÜTI klientidega töötanud litsentseeritud abielu- ja pereterapeut Dr. Aprile Andelle. „Nii et plussiks on seksikas vestlus partneriga ning avatud ja aus olemine selles, mida teete või naudite.“

7.Mitmekesisus pole alati vajalik.
Dr. Aroni sõnul leiavad ÜTId, et seks on salapärasem ja võimsam kui mitte ÜTId. Samas eelistavad nad seksuaalsuse osas rutiini. Nad on juba piisavalt lummatud seksuaalsest ühendusest endast ega pruugi tunda vajadust asju keeruliseks muuta.

Samuti eelistavad tundlikud hinged seda sageli aeglaselt võtta ja naudinguna üles ehitada. Kuigi meedia võib kujutada suurepärast seksi intensiivsena koos suurte orgasmidega, võivad ÜTId saada suurema rahulduse peentest liigutustest ja aeglastest ning ühtlastest sammudest. Liiga kiire ja liiga palju võib isegi haiget teha ja anda hoopis vastupidise tulemuse.

8.Häirimine võib teelt kõrvale juhtida.
Helid, märgid või isegi mõtted, mis segavad olukorda, võivad ÜTId seksist eemale juhtida.
Kui nad on mures sotsiaalse suhtluse pärast päeva alguses, kuulevad nad naabrit õues muru niitmas, linad on liiga karedad, valgust on liiga palju (või pole piisavailt) jne., võib see nautimist raskendada.

ÜTIna on 100% normaalne seksi puhul initsiatiiv haarata ja luua stiimuleid hellitav keskkond. Sh. valgustus, muusika, esteetika jms.,“ väidab dr. Andelle.

ÜTIde partnerid võivad seda fakti kasutada meeleolu loomiseks! Küsige ÜTIlt, mis neile meeldib (ja mis ei meeldi) ja nautige ideaalsete tingimuste ettevalmistamist. Lõppude lõpuks on keskkond ÜTIde jaoks nii oluline ja võib tõesti nende meeleolu ja mugavust mõjutada.

9.Üle stimulatsioon? Ei, aitäh. Parim on aeglane ja sujuv.
Mis tahes soost tundlikud inimesed, sealhulgas ÜTI mehed, võivad kergesti üle stimuleeritud saada. Seetõttu võivad ülitundlikud inimesed end aeglustada, kui nad kipuvad sekis ajal liialt erutuma, ega suuda enam hetke nautida.

„ÜTId keskenduvad tõenäoliselt rohkem erutusele `aeglustunud seksiga,` mitte kiirustamisega. Nii kus iga osapool võtab aega, et puudutada ja tunnetada.“ Ütleb Dr. Andelle. Niisiis aeglane ja ühtlane on sageli koht, kust alustada.

10.Seksi järgne emotsionaalne pohmell…  Isegi hea kogemus võib ÜTI jaoks tunduda palju.
Uuringud on näidanud, et nii mehed kui naised kogevad pärast seksi nn. seksijärgset düsfooriat või nutavad peale vahekorda. ÜTId kipuvad üldiselt kergemini nutma, nii et kui neil on pärast armatsemist intensiivsed emotsioonid, on see kogemus täiseti normaalne. Neil võib olla tugev emotsionaalne reaktsioon, sest nad on õnnelikud, rahul või lihtsalt kogu toimunust üle stimuleeritud. (see on veel üks põhjus, miks me, tundlikud tüübid, vajame aega, et kogemus lahustada enne, kui igapäeva toimetuste juurde naaseme.)

ÜTI empaatiline olemus võib neist teha suurepärased seksuaal partnerid. Seks võib endiselt tunduda tabu teemana, kuid sellest on oluline rääkida, eriti ÜTIdega, sest meie kogemused võivad tavapärastest normidest erineda. Rõõm, eelistused ja soovid võivad kõigile olla vahel keerulised. Ja tundliku inimese jaoks võib siin olla veelgi rohkem kihte.

Kõik ÜTId saavad (väärivad!) seksi nautimist nagu kõik teisedki. Meie empaatiline olemus võib teha meist suurepärased armastajad. Sageli vajame lihtsalt partnerit, kes mõistab meie vajadusi, muresid ja kommunikeerumise soovi ühenduse loomiseks.

Lauren Valkko 

Inglise keelse artikli leiad siit.

Vaba tõlkena eesti keelde pannud Marilii Toots.
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi
 
Marilii kasvamise teekond on vormumas raamatuteks.
Sul on võimalus panustada tema järgmiste teoste ilmumisse siin: https://www.hooandja.ee/projekt/rannud-hingemaastikul

Tänan Sind

Foto: Aimar Säärits

Ühel päeval avaldas sõber mulle ülitundlikkuse puhul kaastunnet. Ja teate, mis juhtus? Vastasin automaatselt, et see on puhas rõõm ja kingitus. Need on imelised omadused, millega tänapäeva lapsed juba suuresti sünnivad. Ainult märgakem ja võtkem nad vastu. Ei uue ajastu lapsed, ega ka ülitundlikud täiskasvanud (ÜTI) ei saa end ümber teha. Nad on juba uue maailma ilusate omadustega kehastunud. Ja see on puhas õnnistus!

Täna saan öelda, et ülitundlikkus on suur kingitustest, mida elu meile sünniga kaasa anda saab. Kas seda on kerge vastu võtta ja kanda? Ei, mitte alati! Kuid ülitundlikkusega kaasa saadud omadused pakuvad meile imelise võimaluse elu takistavatest, iganenud ja valu põhjustavatest kogemustest läbi minemiseks, et need vabastada ning seeläbi elule endale teed teha. Just ülitundlikkusega kaasas käivad omadused loovad tugeva baasi, mis lubab ehedat elu kogu meie hinge olemuses täiega kogeda, kui ainult julgeme elu sisse astuda.

Siinkohal toon taas lühidalt välja ülitundliku inimese baasomadused, mida PhD Elanie N. Aron võtab kokku lühendiga SÜET (ingl. DOES: D = deep, O = overstimulation, E = emphasis on emotional reactions, S = sensitivity). Olen neid täiendanud mõne sõnaga vastavalt oma kogemusele.

S tähistab vastuvõetava- ja töödeldava info sügavust. Sellest tulenevalt on üks ÜTI käitumismall sageli olukorra jälgimine enne tegutsemist. Me töötleme kogetud infot põhjalikult, olenemata sellest, kas oleme sellest teadlikud või mitte. Seetõttu oleme täpsed.

Ü tähistab ülestimuleerimise ohtu. Pöörates kõigele toimuvale ja olevale tähelepanu. Märgates pisimaidki seoseid ja detaile, väsime me paratamatult kiiremini. Me vajame minimaalset stimulatsiooni, et elusat ja külluslikku elu kogeda. Kui me ei suuda parasjagu erinevatel põhjustel ümbritsevat infot vastu võtta ja läbi kogeda, võib tekkida ülestimulatsiooni ja ülemõtlemise või liigse passiivsuse oht.

E tähistab emotsionaalsete reaktsioonide intensiivset kogemist ning suurt empaatia võimet, mis aitab muuhulgas nii sise- kui välismaailmas toimuvat märgata ja sellest kiirelt õppida. Tugevate emotsioonide esiletulek lubab elu endas kogeda, kasutada emotsioon kui teejuhte ja need ka kiirelt vabastada. Et minna elu kogemises veelgi sügavamale.
​
T tähistab tundlikkust ka peenete nüansside osas.

Milline hõrk ja võimalusi täis omadustega isend? Kas pole? Täna julgen ka väita, et enamus teisi ülitundliku isiksusega seostatavad omadused, on sageli vaid kõrvalekalle meie oma olemusest, sellest kelleks elu meid loonud on. Sest juba sõna isiksus ise on vaid meele õpitud kaitse ja loodud ellujäämismehhanismide kogum, mille läbi püüame elust aru saada. Aga elu ei saa mõistusega lõpuni lahti seletada. See pole püsiv. Me nimelt pole oma mõtteid genereeriv meel ega ka mitte neile järgnevad emotsioonid. Me oleme kehastunud hinged.

Hetkel, kui oleme läbi kogenud ja vastu võtnud suure tulva äärmuslikke emotsioone, mis paljastavad meie mõttemustreid, satume elu sees olevasse vaiksesse voolamisse. Ülitundlikel on väga suur potentsiaal sinna jõuda, kui me ainult julgeme aina uuesti ja uuesti elus osaleda. Kui ainult oleme piisavalt vaprad, et läbi näha meile minevikust ja suguvõsaliini mööda kaasa pakitud kandamid. Kui suudame jääda armastusse paigale ka siis, kui näeme, mida oleme endas kandnud ja mis meie eluteed seni alateadvuses on juhatanud. Ja oleme ka nendest peidetud kohtadest tõusvad tunded valmis väärikalt vastu võtma ning läbi kogema. Sel hetkel lõppeb jooksmine, lõppeb põgenemine ja me liigume elu ühtlases voos.

Sageli on ülitundlikel emotsioone raske tunda, siis neid vastu võtta ja neist lõpuni läbi minna. Vastuseisu põhjustab tihti teadmatus, et milleks see kõik ja kogetava intensiivsus. Meele soov elu kontrollida, mitte usaldada. Sageli võib hirmu põhjustada ka võime näha suuremat pilti ja sügavamaid seoseid. Võime näha, kuidas elu kogu oma lihtsuses, meele poolt loodud põhjuste ja tagajärgede seoses on meid kandnud siia kohta, kus hetkel oleme. Ja vahel on meil selle koha peal väga valus olla nii hinges kui kehas. Siis oleme unustanud, et just see sama omadus loob võimaluse ka need korduvad mustrid lõpetada ja jubab oleva alkeemikuna transformeerida. Just siin kohapeal saam elu usaldada.

Sageli me eraldame end kogetava intensiivsuse tõttu elust, kuid nii jääb hing ikka hüüdma. Hing jääb kinni. Sest me oleme loodud siin maapeal üheskoos ja ühenduses helisema. Sageli keelame endal ja teistel elu kogemist ehk elamist, püüdes luua norme, struktuure või moraalitseda, märkamata, et ka eelnev on vaid üks elu eest põgenemises varjatud moodus, julgemata tegelikult ise elu elada. Sest elu ei jäta enne, kui meie nurgad ning konarused on maha lihvitud ja kalliskivid välja puhastanud, elu ei jäta enne, kui oleme kerged, selged, helged ja valged. Kui oleme lõpuni välja oma tõelises elusas olemuses. Tehes seda mida vaja. Tehes rõõmus lihtsaid ja maiseid, kehastust toetavaid tegevusi.

Nii, et kallid, olles sündinud ülitundlikena, oleme me juba elu enese poolt määratud suuresti olemisse, mitte tegemisse. Me ei pea elu tegema, vaid ainult oma olemuse täielikult vastu võtma. Ja just sellel hetkel saame võime elu sisse astuda, sest meie tundlikkus on meie suurim teejuht, kaitsja ja õpetaja. Meie võime märgata ja tajuda ümbritsevat sügavuti, annab võimaluse, ka ümbritsevat keskkonda korrastada, seeläbi luues elu arenguks soodsamaid tingimusi. Sest elu annab meile külluslikult kõike, mida vajame.

Meil on võime elu aeglustada või kiirendada, luues nii tasakaalu. Tuues sellesse aeglust, kui elu intensiivsus on liialt tõusnud. Ja meil on võime elu kiirendada, kui kogeme elu hävitavat passiivsust. Ehk siis meie võime on luua ja hoida maailmas vaikset kohalolu. Meil on võime luua tasakaalu. Olles ise nii enese kui ümbritseva tasakaalustajateks, lihtsalt läbi oma ülitundliku olemuse.

Ainus, mis meil tuleb teha, on oma roll siin maailmas austuse ja tänuga vastu võtta. Lubada nähtavale enda sees olevad äärmuslikud emotsioonid, neid juhtima õppida ja need läbi kogeda. Sealjuures toita ja austada oma tundlikku keha, kui eelneva jaoks loodud imepärast toetavat tööriista. Võtta vastu oma võime näha elu toimimise seoseid, neile otsa vaadata ja iganenud mõtte ning käitumismustrid vabastada. Taibata, et me pole oma meel! Meil tuleb minna meele taha.

Võttes nii vastu oma hinge tee. Kummardada, tänada ning seeläbi asuda elu enese teenistusse. Seejuures ennast ja elu austades, lubades endal olla sundimatult ja ootusteta, lubades endal puhata, kui oleme väsinud ja tegutseda, kui selleks on vajadus. Hoides järjepidevalt oma piire. Sest elu vajab meid elusa ja endaga ühenduses olevana. Elul on omad rütmid, mida meil tuleb jälgida.

Kui lubame elul endal meid armastada ja kanda, oleme elu teenistuses. Sest just selleks me, ülitundlikud, loodud oleme. Oleme loodud elu endas edasi kandma, oleme loodud endas olevat siirast ja sügavat armastust edasi andma. Oleme loodud elu arengut kaitsma. Ja nii sünnivad aina tundlikumad lapsed, sest ka see on elu enese plaan. Sest nii saab maailm jätkusuutlikult areneda. Me oleme elule väärtuslikud just nii, kui me ei püüa enam keegi olla, siis kui väärtustame seda, mis meil juba olemas on. Ja elu ise õnnistab meid läbi oma hinguse.
---
Marilii Toots
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi.

Marilii kasvamise teekond on vormumas raamatuteks.
Sul on võimalus panustada tema järgmiste teoste ilmumisse siin: https://www.hooandja.ee/projekt/rannud-hingemaastikul

Tänan Sind
 
Foto: Ruudu Rahumaru

„Mu naine ja tütred näevad mind pigem oma valge hobuse seljas suremas, kui vaatavad, kuidas ma maha kukun.“

Mida sa mõtled, kui kuuled sõna ´tundlik´ mehe kirjeldamisel? Võimalik, et meenuvad sõnad nagu nõrgad, liiga emotsionaalsed või ebamehelikud. Isegi, kui teie esimene mõte pole negatiivne, ei pea te tõenäoliselt silmas selliseid sõnu nagu tugev, mehelik või julge. Maailm tunneb mehi ja naisi kindlate käitumis standardite järgi ning viimased kannavad sageli suuri ootusi.

Brené Brown jagab oma TED-kõned anekdoodi kohtumisest mehega, kes rääkis talle meestele pandud ebaõiglastest ootustest. „Sa ütled, et otsi abi, räägi oma lugu, ole haavatav. Kuid (mu naine ja tütred) eelistavad näha mind ennemini valgel hobusel suremas kui maha kukkumas. Kui otsime abi ja oleme haavatavad, lüüakse meid risti. Ja ärge öelge, et seda teevad poisid, treenerid ja isad, sest naised mu elus on karmimad kui keegi teine.“

Mees ei räägi ülitundlikkusest, kuid valu, mida ta tunneb nende näiliselt võimatute ootuste tõttu, mis ümbritsevad sugu, käitumist ja emotsioone, on tundliku mehega seotud. Meie kultuur vaatleb meeste tundlikkust nõrkusena, sest ei mõista tundlikkuse tõde.

On aeg see vaatesuund muuta.
 
Kuidas ühiskond seostab käitumisootuseid sooga
Siinkohal võiksite mõelda, et miks naisautor kirjutab meestest ja tundlikkusest. Ma blogin sageli Myers-Briggs tüüpidest ja olen varem käsitlenud "mõtlevaid" või loogikapõhiseid naisi ja "tundvaid" või emotsioonidest juhitud mehi.

Meie kultuur kaldub liigitama isiksusetüüpidega seotud mõtleja tunnuseid „mehelikeks“ ja tundetüüpe „naiselikuks.“ Ühiskondliku survega toimetulek, mis ütleb, et teie isiksus ei sobi teie sooga, võib olla tohutu võitlus, nagu olen näinud oma INTJ „mõtleva” õe või oma „tundliku” isa ja vennaga (vastavalt ISFJ ja ENFJ).

Sarnane lugu juhtub ülitundlike meestega.

Vähemalt 15-20 protsenti elanikkonnast peetakse ülitundlikuks - see tähendab, et nende aju töötleb kõike veidi sügavamalt, sealhulgas emotsioone ja füüsilist keskkonda. See omadus ilmneb võrdselt nii meestel kui naistel, kuid enamik inimesi ei mõista seda. Ja kuna see pole mõistetav, leiavad mehed, kes on bioloogiliselt tundlikud sageli, et ühiskond vaatab neile ülevalt alla.

Nad võivad isegi oma tundlikkusse halvasti suhtuda, tundes häbi, nagu oleks tundlikkus halb. Kuid tundlik pole midagi, mis on oma olemuselt halb või hea - see lihtsalt "on". Sellel omadusel on palju positiivseid külgi (nagu häälestumine loodusmaailmas ilule) ja mõnikord ka masendavaid külgi (näiteks kui soovid filmi vaadata, sest teised ütlevad, et lugu on geniaalne, kuid tead, et vägivald toob sulle õudusunenägusid).

Olla ülitundlik tähendab, et tajute elu teisiti. Ja üks võimalus mõelda sellest laiemalt kui nõrkusest, on meeste tundlikkust mõista, mida tähendab olla tundlik – sest see pole see, mida enamus arvab.
 
5 tundlik mehe võtmetunnust

1. Oled üliteadlik oma keskkonna peensustest
Elaine Aron leidis, et kõrge tundlikkus ei piirdu ainult inimestega. Kõigi kõrgemate loomade - hiirte, kasside, koerte, hobuste, ahvide - ja teistegi puhul on umbes 15–20 protsendil ülitundlike tunnustega.

Toon selle esile, sest nii on lihtne näha, kuidas keskkonnast teadlik olemine loomi aitab. Kus oleks metshobuste kari ilma selle üheta, kes märkab esimest vihjet kiskja lõhnale või kes tunneb kaugelt vee lähedust. Õnneks ei pea enamik meist ellujäämiseks mõtlema nagu saakloomad, kuid võib -olla pidage seda hobust meeles järgmisel korral, kui teid ärritab asjaolu, et ehmatate valju müra peale, märkate, et tuled on liiga heledad või kirtsutate nina lõhna peale, mida keegi teine ei märka. Tajumisvõime ei ole halb. Tegelikult on see juhtimisega seotud võtmekvaliteet, mis on midagi – üllatus, üllatus – millega ülitundlikud inimesed (ÜTI) silma paistavad.

2.Ülekoormusest tingitud stress kurnab sind
Enamik inimesi satub stressi, kui nad tunnevad end ülekoormatuna, kuid ÜTIt tabab ülekoormus varem, kui teisi. Seda seetõttu, et nad on sensoorse stimulatsiooni suhtes eriti tundlikud. Kõik, mis ärritab sinu füüsilisi meeli või närvisüsteemi – kofeiin, valu, vali müra, muutused rutiinis, jämedakoelised kangad, inimlik puudutus, ranged tähtajad – võivad ÜTI kiiresti üle koormata.

Meie kiirusel põhineval moodsas maailmas võidakse ülitundlikele meestele vaadata ülevalt alla. Kuid selles pole midagi halba, kui soovite elu aeglasemalt võtta. Lisaks töötab see omadus hoiatussüsteemina. See näitab, kus piire seada, aitab olla kohusetundlik ja paneb märkama, kui teised inimesed ei täida nende vajadusi.

Kui leiate, et ülekoormus segab teil elu nautimist, saate seda parandada.

3.Teie siseelu on hämmastavalt lahe
Kuulasin teismelisena palju kantrimuusikat. Üks nendest lauludest oli Brad Paisey „Võrgus,“ kus ta laulab mehe vaatenurgast, kes on „interneti võrgus palju lahedam.“ Ülitundlikd mehed peaksid seda rida muutma öeldes „seestpoolt palju lahedam.“

Tundlikud inimesed töötlevad elu sügavuti. Samuti leiavad nad, et välismaailm on ülestimuleeriv ja nad vajavad laadimiseks eemaldumist. (Umbes 30% ÜTIdest on ekstravertsed, kuid see punkt kehtib nende kohta samuti kui introvertsete ÜTIde puhul.) Need omadused toetavad rikkaliku siseelu arenemisel.

4.Oled emotsionaalne ja empaatiline
See on üks ülitundlikkuse tunnustest, mida ühiskond peab peaaegu eranditult naiselikuks. Mehed võivad naistega suheldes „sellest vabaneda.“ See on üks põhjus, miks paljud tundlikku tüüpi mehed, kellega olen rääkinud, on öelnud, et enamik nende sõpradest on naised. Aga kui oled mees, kes pole kooskõlas oma ja teiste emotsioonidega, siis inimesed ei reageeri sellele alati hästi.

On kurb, et seda omadust ei hinnata. Sest ausalt öeldes on see üks hämmastavamaid ÜTI omadusi. Muidugi, teiste inimeste emotsioonide vastuvõtmine võib olla kurnav, kuid kas suudate mõista inimesi, keda armastate, sügaval ja sisulisel tasandil? See on hindamatu. Ja ma ütlen seda mitte ainult ÜTI -na, vaid ka ÜTI -meeste tütre, õe ja sõbrana.

5.Sulle ei meeldi konkurents ja vägivald
See, kuhu sellega jõuad (nagu ka teised tundlikkuse omadused) varieerub individuaalselt. Kuid suur osa ÜTIsid on vähem võistlushimulised, kui teised. Nad on ka palju tundlikumad julmuse ja vägivalla suhtes, isegi kui see toimub ainult väljamõeldud valdkonnas.

Maailmas, kus mehi õpetatakse sageli alla suruma muid emotsioone peale viha, võib see ÜTI omadus tunduda eriti soovimatu. Ja ometi, kas ühiskond pole juba aastaid rääkinud, et mehed vajavad tervislikumaid emotsioonide väljendamise viise peale vägivalla? Ja et koostöö on kõigile parem kui konkurents?
 
Mulle tundub, et maailm võib tundlike meeste kuulamisest palju kasu saada, selle asemel et neile öelda, et nendega on midagi valesti.
 
Need viis omadust ei ole ainsad tundlike inimeste tunnused, kuid need hõlmavad enamikku, mis eristavad ÜTI -sid ülejäänud elanikkonnast. On aeg lõpetada tundlikkuse nägemine nõrkusena, olenemata soost.

Marissa Baker

Inglise keelse artikli leiad siit.

Vaba tõlkena eesti keelde pannud Marilii Toots.
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi
 
Marilii kasvamise teekond on vormumas raamatuteks.
Sul on võimalus panustada tema järgmiste teoste ilmumisse siin: https://www.hooandja.ee/projekt/rannud-hingemaastikul

Tänan Sind

Foto: Aimar Säärits

Olin taas mõnda-aega sügaval koopas iseendaga. Ilma igasuguse välise kontaktita ja pean ütlema, et tunnen end seal mugavalt. Tunnen end iseendaga olles hästi ja rahus. Kuid selge on ka see, et see ainult iseendaga olemine pole minu tee siin selles elus. Otse vastupidi. Minu tee on kogu selle iseendaga olemises kogetud ühendus ja taipamised välismaailma rakendada. Nii kui väljas, nii ka sees ja vastupidi. Sisemine muutus toimub enne ja väline reaalsus tuleb järgi. Ega jää kunagi tulemata. Ja nüüd ehmun, vaatan, kus oma elus asetsen ja saan kinnituse, et just seda mida elan ka kirjutan.

Siin on elul olnud mulle, ja nii mõnelegi meist, omajagu ülesandeid ette visata. Lähed ühest läbi, arvad, et nüüd oled valmis edasi liikuma, et jõuad eluterve partnerlussuhteni ja avastad end järgmisest meele poolt püstitatud püünisest. Ja alustad jälle puhastustööd. Ei me pole kunagi sama kohapeal tagasi. Liigume aina sügavamale ja edasi. Kuid ei saa salata, vahel tuleb ka meeleheide peal. Sest meel keeldub toimuvat mõistmast ega oska enam ammu seletada, mis on ja just neil hetkedel leiab aset meis senise identiteedi muutus. Just siin saame astuda esivanemate mustritest välja.

Minu jaoks on kogu elu olnud olulisel kohal perekond, kogukond ja suhted. Lähedus, ühendus, puudutus ja partnerlus. Loomulikult ka sõbrad. Ja mida te arvate, mida olen suure osa läbi senise elu kogenud? Üksindust, mahajäetust, ilma perekonnata ja toetuseta olekut, oma koha puudumist seltskondades ja võimetust suhteid luua ja hoida. See on see lugu, mida on rääkinud mulle mu meelemuster. Sest kehas on olnud valdavalt selline tunne. Nüüd räägime juba sügavale kudedesse salvestunud kehamälust. On olnud mingi ebameeldiv ja eemale lükkav tunne. Neil hetkedel meel jahvatab. Ja nii ma seal pimedas siis otsustasin seda tunnet vaadata. Ja teata mis, ka ära tunda ja kogeda. Päris äge eks!? Araks ma end just lugeda ei saa, sest iseendaga tõtt vaatamine nõuab julgust.

„Arg pole see, kes ei karda vaid see, kes iseenese ebamugavate tunnete eest jookseb.“

Niisiis – otsustasin vaadata suhteid läbi oma elus olnud ja olevate meeste. Seda loomulikult ikka läbi ise enese silmade. Minda tänaseks tean, on pikka aega juhtinud sügaval pinna all olev lahendamata traumareaktsioon ja ebaturvaline kiindumusmuster. Täna vaatan neid lugusid läbi silmade, mis on näinud ja kogenud minu enese sees olevat mees- ja nais printsiipi ning sellele väljastpoolt maise peegelduse saanud. Kuvandit, mis on juurdunud põlvkondi pere egregori energiavälja ja millele alateadlikult nii vastet, kui lahendust otsime. See on inimeseks olemise üks fenomene.

Nagu me juba enamuses teame, on maailm meie peegelpilt. Ja nii näitavad meie elus olevad mehed meile meie sisemist meest. Jah, tõsi see sisemine mees on saanud oma algse olemuse meie isalt, kes on saanud selle omakorda oma isalt jne. Sama kehtib meie sisemise naise kohta. Kes on saanud oma algsel olemuse meie emalt, kes omakorda oma emalt jne. Kuna olen naisena sündinud, on mul lihtsam jälgida oma elus olnud ja olevaid mehi, sest süda soovib kogeda maist kontakti. Tulla kokku, et ühineda partneriga maises kehastuses. Nii ka mehed, teie saate jälgida oma nais suhteid. Sest just seal kohas, keda ligi tõmbame, oma sisemises kasvamises oleme. See võib meie meelele meeldida ja mugav olla, kuid kas see on see, kus suunas tegelikult hing kutsub?

Ja siis saame valida, kas kasvada koos, teadmata, kes oleme. Ehk siis suure tõenäosusega, kasvame lahku. Aga tore on koos kasvada. Ja ka lahtilaskmine on kerge, kui me pole just ebaturvalise kiindumusstiiliga üles kasvanud. Siis võime pikalt püsida suhetes, mis kumbagi enam ammu ei teeni. Ehk oleme rahulolematud selles osas, keda ligi tõmbame? Või kasvame iseseisvalt aina rohkem sisemisse tasakaalu.

Mina isiklikult tunnen, et minu jaoks on hetkel ainus võimalus usaldada sisetunnet ehk iseenda ja teise inimese energia koos kõlamist. Ehk siis liigume meele taha ja jätame kõik välised vasturääkivused kõrvale. Ka tahtmised kõrvale. Oluline on ühine loov ja tõstev energeetika. Ja ka siin ei tea me tegelikult, kuhu see kannab. Kuid peaasi et lubame end elul kanda, kas pole? Ja ka siin peegeldab maailm meile vastu ikka meie hetke seisu sisemist meest ja sisemist naist.

Minu sisemine mees ja nais printsiip on olnud pikalt konfliktis. Ja üks kitsaskoht on olnud juba eelpool mainitud ebaturvaline kiindumusstiil ja sellest tulenenud vältiv – sõltuv suhtlemis dünaamika. See on minuga niikaua kui mäletan kaasas olnud. Olen pikalt otsinud oma identiteeti ja turvatunnet endast väljastpoolt. Ja seda pole tulnud või siis ühel hetkel olen taibanud, et selline suhtlus mind tegelikult ei täida ja rahulda. Ja nii on mu suhted kippunud olema varjatud kujul ikka sõltuvad, vältivad ja tingimuslikud. Ehk siis mu identiteedil on puudunud juured. Olen olnud klammerduv. Ja kui selle läbi nägin siis tõrjuv, et mitte olla vajav. Seetõttu on minu jaoks seni olnud aina uute ja uute suhete loomine keeruline protsess. Ja mida aeg edasi, seda rohkem vajadusi maha suruv, saades ikka sarnast peegeldust.

Kuni selleni välja, et igasugune suhtlemine on tegelikult olnud pikka aega väga keerukas. Sest enam ei suuda seda sama ringi käia. Tunda end kohatu ja ühenduseta, tõrjutu ja välja praagituna. Sest inimesed väljastpoolt on suutnud mind tugevalt kõigutada. Kuni selleni, et ma enam ei suutnud välja tulla, sest ise olemise identiteet on olnud nõrk ja nii on usaldus ümbritseva suhtes kadunud, kuna need vanad haavad on taaskord verisek tõmmatud. Ometi soov suhelda ja suhestuda aina kasvab.

Seeläbi on mu vajadused pikka aega olnud maha surutud ja nii muutume taas vajavaks. Neil hetkedel olen tundnud end kadunud olevana, sest ma ei tea, kes olen olnud. Olen tundnud, et mind pole omaks võetud, et mulle pole kohta antud. Ja ma ei räägi siin enam mõttemustritest. Neid oleme juba ammu kuulnud, räägin kontrollimatutest keha reaktsioonidest, mis mind ikka veel salamisi jälitavad ja ei lepi enam vähema, kui ainult täie tõega. Mis väga selgelt on näidanud sisemise ja välimise reaalsuse olnud konflikti. Ja enam ei vaiki.

Just see eelpool nimetatu on see kaua varjul olnud ning seetõttu aina kuhjunud ja aastatega kogunenud teadvustamata trauma põhjustatud käitumine. Sest tõde on see, et olen nii väga pikalt elanud puuduse teadvuses. Tõde on see, et olen pikalt igatsenud eluterveid suhteid. Tõde on see, et mu keha tahab puudutada ja olla hoitult puudutatud. Mu sees oleva armastus tahab end väljendada ja tunda end oodatuna. Tõde on see, et vajame oma ellu teisi inimesi, kogukonda ja iga elukogemus on jagatuna elusam. Vajame paika, kus saame oma tões panustada ja andeid jagada. Tõde on see, et vajame turvatunnet.

Olen pikalt otsinud väljastpoolt mehe printsiipi, mis mind iseeneses täiendaks. Meest, kes seda sisemist, end kaitsetuna tundvat tüdrukut trööstiks, aga mida teeb maailm? Saadab mu ellu mehe, kes ka vajab tröösti. Ja kui laps seda ei saa, sest kumbki lihtsalt ei oska anda, lahkub üks suhtest. Selle asemel, et südame kutset kuulata ja koos õppida. See on koht, kus mees ja naine tunnevad end ilma suhteta poolikuna. See on koht, kus soovimata isekasvada, seame oma partnerile tingimusi ja armastame neid ainult juhul, kui nad neid tingimusi täidavad.

Kujutage ette, milline koorem ja vastutus see on, kui pead oma olemusega kellegi identiteeti kandma. Sest, kui sina komistad, kaotab ka tema jalgealuse. Autsh, valus. Sellisel juhul kannab ja veab üks osapool kogu eluvankrit. Ja teine ei vastuta ise oma elu eest. Me lükkume ja tõmbume, aga suhtesse ei jõua, sest mõlemad vajavad ja ootavad impulssi endast väljast poolt, sest sus endas elu ei pulbitse? Seetõttu on minu jaoks olnud aina uute ja uute suhete loomine keeruline protsess.

Aga mis siis teha? Mis siis saab, kui olemegi just sellisel eluteel, kus ei sisemine mees ega naine pole osanud suureks kasvada? Nad ei tea, kes nad on ilma väliste tingimusteta? Nad on identifitseerinud end läbi suhete. Läbi oma partneri, läbi perekonna, läbi töö, läbi sõprade. Või siis pole identifitseerinud ega samastunud üldse ja nii puudub neil jalge all igasugune pinnas. Nii me eitame iseennast ja oma päritolu. Ja tihti põhjusega. Keeldudes edasi kanduvast valust. Kuid ikka ei saa me siin üle ega ümber sellest, kust tuleme. Sest see ei jäta meid enne, kui sinna vaatame. Sinna sukeldume ja oleva hellalt omaks võttes lahustame.

Ei see ei tähenda, et peame kordama oma sugupõlve raskuseid. Ega ka seda, et peame minema tagasi esivanemate paikadesse, edasi käima nende radadel, kordama nende käitumist ja uskumuste süsteeme. See võib tähendada ka seda, et kui suguvõsa pole seni oma elu ülesannet täitma asunud ja meile sünniõigusega määratud kohta andnud, siis võtame selle nüüd ise. Seda, et valime just nimelt esivanemate kannatusi austades ja väärtustades teise tee. Valime alustada uuesti, valime kannatuste vaba kasvamise, valime vastu võtta nii oma sisemise mehe kui naise ehk oma ema ja isa ning lubame neil ise enese sees suureks kasvada. Me sünnime justkui uuesti.

Lubame oma sisemisel poisil kasvada meheks, ilma teda eemale lükkamata, suures austuses. Ja lubame oma sisemisel tüdrukul kasvada suureks. Kogu lugupidamisega. Sirguda imeilusaks naiseks. Kes austab oma esivanemate teed ja lõpetab nende kannatused võttes ise vastu selle, kes ta on ja kust ta tuleb. Ja siit saab alguse mehe ja naise koos kasvamine – kus igaüks kasvab iseenese see, kuid ometi koos. Vaadates teist, kui peeglit, mitte kui päästjat või tugisammast. Siit algab vastutus oma enese elu eest.

Suureks kasvanud sisemine mees ja naine ei külva enam kannatust. Nad pole enam vajamise puuduses ega otsi kedagi, kes neid täiendaks. Saumuti ei eita nad endas olevaid traumasid. Kuid jah, nüüd on nii mees kui naine avatud koos kasvamisele, nii et kummagi identiteet ei sõltu teisest. Nüüd on nad teineteisele kingituseks. Nii, et nad teavad, kes nad on, kui elu tahab neid proovile panna. Nad teavad, kes nad on, kui elu peaks nad laiali pillutama, nad ei lagune enam koost ja on iseseisvad. Ning nad teavad, et nad tulevad taas kokku, et teineteist emmata. Et jagada, seda kes nad on.

Nii, et kes ma siis olen?

Minul on au olnud tulla siia ilma Eve ja Toivo tütre, Mariliina. Olen sündinud Tartus, kodu on Saaremaal. Enne mind sündis samasse perre, mu vanem õde Anne-Mai. Minu ülesandeks on saanud suguvõsa suhete egregori tervendamine. Tervendades enese see mees ja nais printsiipi nii kaua, kuni jõuan elu edasist arengut toetavasse partnerlussuhtesse. Kuni kuulun ja panustan kogukonda. Kuni osalen elus.

Olen kohtunud ärevusega, siis depressiivsusega, erinevate kehavaludega, siis ülitundlikkusega, oma tunnete eitamisega, siis nende läbi kogemisega, ümbritseva keskkonna energiate tajumisega ja puhastamisega ning otsa vaadanud sõltuv-vältiv traumakäitumistele, mille peale oli järjest ja järjest uusi haiget saamisi kuhjunud ning vastu astunud autoimuun haigusele.

Usun, et nii mõnigi teist suudab ette kujutada, mida see pidevalt eemale lükatud armastus kõigi nende lämmatavate kihtide all on pidanud kogema. Ta on koguaeg olemas ja on hõiganud, et teda kuuldaks ja nähtaks. Pole ime, et iseendana nähtavale tulemine pole olnud just lihtne protsess.

Näen nüüd selle kõige taga päris ennast. Nii on minust saanud märkamatult ise enese ja ka ümbritseva ruumi tervendaja, kes toob nähtavale iga ebakõla. See on olnud üks pikk rännak, ja lõputa lugu, mis on seni kirja saanud juba vähemasti nelja proosateksti ja nelja luulekogusse, milledest ainult esimene raamat „Kukkudes armastusse“ on täna ilmavalgust näinud.

Minust on saanud teekonna käigus kirjanik, kelle ülesandeks on oma enese kasvuprotsessi kajastada ja seeläbi teisi sarnasel teel olevaid hingerändurid toetada. Läbi kirjutamise olen pühendanud end oma sõltumatu identiteedi loomisele ja juurte kinnitamisele. Ehk siis tänasest saab minu lugu alguse minust enesest. Ja praegusest hetkest.

Samas olen ka kehatöö praktik, keskendudes viimasel ajal küll suuresti just hingamismustrite korrigeerimisele ning meditatsioonile, lubades kehal läbi lõdvestumise vanad, sinna kogunenud teadvuse mustrid vabastada ja uued luua. Ehk siis olen keha tugevdamise ja taastamise protsessis.

Olen suurepärane kohal olev kaasrändur oma partnerile, ema oma lastele ja koduhoidja perele. Ruumi looja sõpradele, kaaslastele ja lastele. Elusa elu hoidja. Minu hing on koduks muusikale, lauludele ja luulele ning keha liigutab tants. Loodus liigutab meelt. Olen rahus oma haavatavuses, valmis hoitud ruumis puudutatud saama ja üha enam avanema.

Olen ka kogemusnõustaja. Ja kes usaldab ning julgeb iseeneses avatult kasvada, siis saan juhatada sind sinule enda hingele lähemale. Olles ka ise endiselt teel, sest elu kestab.

Kes sina oled, kallis?
---
Marilii Toots
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi
 
Marilii kasvamise teekond on vormumas raamatuteks.
Sul on võimalus panustada tema järgmiste teoste ilmumisse siin: https://www.hooandja.ee/projekt/rannud-hingemaastikul

Tänan Sind

Foto: Ruudu Rahumaru

"Ava suu, et saaksin su hambaid korralikult puhastada," ütlen oma pojale.
"MA OLEN!" mu nelja-aastane hüüab mulle vastu.
 
See on arutelu lõpp, mis näib olevat enamustel hommikutel, kui olen ärritunud ja kiirustan oma kolme poega end kooliks valmis seadma.

„Ära karju mu peale,“ nähvan ja mu poeg satub südant lõhestvatesse pisaratesse. Palun kiirelt andeks. Tean nüüdseks oma tundliku pojaga mitte häält tõsta; tean nüüd mitte äkitselt oma tooni muuta – kuid olen inimene ja mõnikord saab hommikune kiirustamine minust võitu.

Tunnen end kehvasti ja luban olla tähelepanelikum oma tooni, helitugevuse ja hääle suhtes.

Kellelegi ei meeldi tõstetud hääl.
Karm toon ei meeldi kellelegi.
Kellelegi ei meeldi, kui teda ära tõugatakse.

Kuid ülitundlikku last (ÜTL), tabavad eeltoodud veelgi raskemalt.
 
Siin on kaheksa põhjust, miks õrn lähenemine distsipliinile töötab ülitundliku lapsega tõhusalt.
 
1. Ülitundlikud lapsed on müra suhtes tundlikud
kerkiv müra helitugevus, kui tõstad häält, eriti just äkitselt, mõjutab tundlikku last sügavalt; see võib neid ehmatada või hirmutada. Tõstetud range hääl võib põhjustada ÜTL stressi ja ärevust – samuti ka paljudel täiskasvanud ÜTI-del. Mürasein, millena ÜTL tõstetud häält kogeb, blokeerib su sõnumi.

2. Ülitundlikud lapsed satuvad kergemini üle stimulatsiooni ja ärritusse
ÜTL emotsioonid on intensiivsemad kui vähem tundlikul lapsel. Nad ei saa õlgu kehitades vähem tunda. Negatiivsed tunded võimenduvad ja kestavad ÜTL kauem. Seega  on tõenäoline, et su laps kardab juba, on vihane, endast väljas, ülestimulatsioonis, kui ta teab, et on teinud midagi valesti.

Kui nad on juba häiritud, upub sõnade taga olev sõnum nende emotsionaalsesse seisundisse. Emotsionaalne ülestimulatsioon tähendab, et rohkem sisendeid ei töödelda.

Oota kuni sina ise ja su laps olete rahulikud ja saate mõlemad rääkida ratsionaalselt ja vaikselt, nii et saad keskenduda sõnumile, mida soovid, et laps kuuleks. Tavaliselt võtab lapsel umbes kakskümmend minutit, et rahuneda.

3. Ülitundlikud lapsed töötlevad infot sügavuti
ÜTL-d töötlevad sensoorset infot sügavuti – see hõlmab kõike seda, mida neile öeldakse ja kuidas neile öeldakse. See tähendab, et sügavalt teravad sõnad lõikavad tugevalt.

4. Ülitundlikel lastel on tugev häbitunne
Hääle range toon, viha või pettumus võib põhjustaada ÜTL-l süütunnet või häbi - isegi kui see hääl ütleb midagi kellelegi teisele.

Kujutage ette, kuidas õpetaja üritab klassiruumis vägivallatsejat tuvastada. ÜTL võib tunda end süüdi, isegi kui ta pole teoga üldse seotud.

Kui olete avalikus kohas ja teie lapse käitumine vajab teie sekkumist, on kõige parem eemaldada laps teiste inimeste juurest ja leida vaikne, privaatne ruum. Nende häbi võib põhjustada ummikseisu ja haiguspuhanguid, kui parandate oma ÜTL avalikult.

Nad kipuvad käituma ise enese distsiplineerijatena; nende häbitunne on sageli tugev ja nad löövad ise end selle eest, mida nad on teinud, mentaalselt oma peas ja tunnevad end halvasti, kui täiskasvanud neile midagi ei ütle. ÜTL-d on enesekriitilised ja neile pole vaja öelda, et nad on „ulakad.“

5. Ülitundlikud lapsed otsivad heakskiitu
ÜTL võib muretseda hätta sattumise pärast ja ärevuses olles võib näha ümbritseva pahameele märke (või ridade vahelt lugeda) - kas kodus või klassiruumis. Kiitus teeb ÜTL jaoks imet. Isiklik kriitika, eriti hetkelises üle kuumenenud seisundis, võtab ta südamesse ja see võib ÜTL enesehinnangut süüa.

6. Ülitundlikul lapsel on tugev õiglustunne
ÜTL kuulamine nende käitumise (ja selle põhjuste) kohese hindamise asemel, on nende jaoks oluline, kuna neil on tavaliselt tugev õiglustunne.

Kui tunned, et otsus on ebaõiglane ja nende juhtum pole läbi vaadatud, häirib see ÜTL tõsiselt. Neid võib rohkem haarata tajutud ebaõiglus, kui sõnum, mille soovite oma käitumise või tegevuse kohta saada.

7. Ülitundlikud lapsed suhtlevad peenelt
Juba väga noorest east alates võtavad ÜTL-d üles hääletooni, kehakeele, emotsioonid ja ütlemata sõnad. Hääled võivad seetõttu ÜTL-le kõlada valjult ja karmilt, isegi kui see pole nii mõeldud.

Teadlik pingutus, et rääkida õrnalt, aitab kindlustada, et su sõnad ja sõnum ei lähe kaotsi.
See on midagi, mis on eriti keeruline vähem tundlikele vanematele, kes ei pruugi mõista, kui vali või range hääl nende ÜTL-sse jõuab.

8. Ülitundlike laste jaoks on reeglite järgimine loomulik
Selgete ootuste, standardite ja reeglite edastamine aitab ÜTL tohutult, kuna nad kipuvad reeglitest kinni pidama. Üldiselt ei ole ÜTL-d riskivõtjad, nii et nad armastavad reegleid.

ÜTL-l on tugev sisemine moraalne kompass ja kui nad midagi valesti teevad, töötlevad nad vahejuhtumit sügavalt, veendumaks, et nad enam sama viga ei tee. Tegelikult ei vaja nad oma tehtud vigadest õppimiseks karme sõnu. Piisab õrnast korrektsioonist.

Lapse distsiplineerimisel on iga vanema eesmärk muuta edaspidist käitumist. Eesmärk on tagada, et laps mäletaks järgmisel korral õppetundi, ja et nad käituksid sarnases olukorras erinevalt. Keegi ei võida, kui õppetundi varjutab karistuse karmus või hooldaja reaktsioon - ja see võib ÜTL puhul hõlpsasti juhtuda.

Kuid kui võtate distsipliinis leebema lähenemisviisi, võite sattuda ise kriitika alla nii laiendatud perelt, sõpradelt kui ka täiesti võõrastelt (eriti nendelt, kes ise on rangelt kasvanud). Need inimesed võivad süüdistada teid selles, et olete oma lapse suhtes liiga pehme, lubate lapsel teiega manipuleerida või lubamatu käitumisega pääseda.

Vajadusel või kui see muudab teie enda enesetunde mugavamaks, selgitage, et räägite lapsega juhtunust siis, kui ta on rahulikum ja kui olete üksi. See on suurepärane viis kriitika kõrvale juhtimiseks.

ÜTL vanematena on meil reeglid, standardid ja piirid - ja meie lapsed peavad õppima nendes piirides püsima. Kuid temperamendi tüübi tõttu õpivad nad need piirid kõige tõhusamalt õrna lähenemise abil. Usaldage end, et tunnete oma tundlikku last ise kõige paremini.

Amanda Van Mulligen

Inglise keelse artikli leiad siit.

Vaba tõlkena eesti keelde pannud Marilii Toots.
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi
 
Marilii kasvamise teekond on vormumas raamatuteks.
Sul on võimalus panustada tema järgmiste teoste ilmumisse siin: https://www.hooandja.ee/projekt/rannud-hingemaastikul

Tänan Sind

Foto: Aimar Säärits

2016. aastal juhatas sõber mu Elaine N. Aron raamatuni „Ülitundlik inimene.“ Toll hetkelt tundus see mulle justkui pääsemine. Lugesin ja pisarad nagu ikka voolasid kergendusest. Kas tõesti, kas tõesti olen tegelikult täiesti normaalne inimene? Ja mul polegi kogu see aeg tegelikult midagi viga olnud? Nii alustasin www.ulitundlikinimene.ee leheküljega. Tõenäolisel alguses selleks, et ise uskuma jääda, et minu inimeseks olemise jooned on täiesti normaalsed ja vastuvõetavad.

Minu enesele lähemale liikumise teekond sai alguse juba aastas 2008, mil alustasin joogaõpetajaks õpinguid. Ehk isegi juba enne seda, kui õpilasena esimestes joogatundides osalesin. Kus samm sammu haaval hakkas mu maailmavaade muutuma ja võimaldas näha iseennast järjest selgemamini. Minu välised kaitsekihid hakkasid kordamööda küll langema ning taas kasvama. Vahel tõmbasin teki isegi tugevamini üle pea, sest see mis paljastuma hakkas, oli kohati hirmutav. Nii oli liikumine alguses aeglane, kuid seda polnud enam võimalik peatada. Ratas oli veerema pandud!

Ülitundlikkuseni jõudsin, nagu näha, head aastad hiljem. Täna tunnen, et ka see mõiste on tegelikult juba mõnda aega mind pitsitama hakanud. Ma lihtsalt ei saa ega soovi enam jagada materjali, mis juhatab meid maailmaga vastanduma, mis juhatab eraldatusesse ja võitlusesse. Meie maailm muutub ja duaalsusel pole enam kandvat kohta. Samuti pole eraldatus reeglina ÜTI sügavam hinge kutse. Otse vastupidi. Jah, see on üks mõnus vaheetapp ja platvorm, millel tunda end omaksvõetuna, millel korraks jalgu sirutada, välja hingata ja siis lasta ka kõik siinsed sildid lahti ja edasi, ikka endale ja ühendusele lähemale liikuda. See tundub olevat üks ÜTI-de varjatud elu kutse.

Ma ei arva, et ülitundlikkuse mõiste on kuidagi vale. See on täpselt samasugune mõistuse poolt välja mõeldud nimetus nagu ka depressioon või miks mitte südamehaigus. Usun, et sina, kes sa seda teksti loed, oled taibanud, et paljud nii psüühiliste kui kehaliste nö. haiguste nimetused, on selleks, et fikseerida koht, kus parasjagu oleme. Ja need ei tähenda tingimata jäävat  ning ohvri seisundit. Mis ei tähenda omakorda seda, et inimesele kasvaks jalg tagasi või tema sünnipärane ajuehitus muutuks. Ega ka seda, et inimese keha ei väljendaks end edaspidi enam haiguste kaudu. Ei. Küsimus on maailmavaate muutumises. Mille järgi me mõõdame inimese tervist ja terviklikkust? Mis tingimused selleks oleme pealtnäha seadnud?

Ehk siis julgen väita, et inimene on terve siis, kui ta on terviklik ja kooskõlas oma sünnipäraste omadustega. Veelkord, see ei tähenda tingimata, et selgroovigastus paraneb täielikult, operatsiooni käigus eemaldatud elud tagasi kasvab, meie keha seisund muutub või meie sünnipärane tundlikkus väheneb nö. „normaalseks.“ Vahel on see otse vastupidi. Mida lähemale iseendale liigume, seda suuremaks läheb tundlikkus. Seda rohkem on võimalus kuulda keha vaikseid sosinaid. Märgata ebakõlasid. Ja see on hästi. Oleme inimesed, kelle kasv jätkub järjepidevalt. See on elus elu.

Me ei saa lihtsalt liikumist peatada ja tuleb minna edasi niikaua, kui meie suurim needus on saanud suurimaks kingituseks. Ehk siis liigume niikaua, kuni meis on kerkinud rahu, sellega mis on. Ja ka see ei tähenda, et me enam edasi ei liiguks või kasvaks. Inimese loomus on laieneda. No vaadake taimi. Seda, kuidas nad ikka oma nina päikese poole pööravad ja kasvavad. Kasvamine ei peatu. Muutus on vältimatu.

Oluline on märgata, et me ei räägiks endale enda peas, et peame olema õnnelikud. Selliselt ei veena me kedagi. Vähemasti mitte ülitundlikku inimest, kes on juba iseenesega üsnagi joondunud. Sest sõnad ei veena, veenab tunne, mida edastame. Vastasel juhul külvaksime ainult segadust. Ja ka selle kogemuse võtab tundlik inimene kiirelt kinni. Me saame olla ausad, me saame olla aktsepteerivad toimuva osas, saame olla tänulikud oma tundlikkuse eest, seda küll.

ÜTI ei oska või õigemini ei saa valetada, ega sageli ka varjata seda, mis tema sees on. See peegeldub kohe kas meele või keha häirituses. Seega oleme justkui suunatud minema enese ära tundmises aina edasi. Sest, kui midagi meis veel on, siis tunneme seda. Sageli on ÜTI-d suguvõsaliini traumade tervendajateks. Sest oma täiuse püüdluses, otsime me kooskõla. ÜTI on rabavalt lihtne ja aus. Just nii, et ehmatab vahel ennastki. Ja see kõik kannustab liikuma oma hingele lähemale. Otsides aina sügavamat tõde, milleni meid üha juhatatakse.

Elaine N. Aron on eelpool nimetatud teoses välja toonud ÜTI neli põhilist omadust. Need on olnud mulle headeks teetähisteks ise enese paremini tundma õppimisel. Toon need siinkohal välja. Ta võtab ülitundliku inimese (ÜTI) olemuse kokku lühendiga SÜET (ingl DOES: D=deep, O=overstimulation, E= emphasis on emotional reactions, S= sensitivity).

• S - tähistab töötlemisprotsessi sügavust, mille üks olulisem käitumismall on olukorra jälgimine ja läbi tunnetamine enne tegutsemist. Nad töötlevad kõike teistest põhjalikumalt, olenemata sellest, kas olla sellest teadlik või mitte.
• Ü - tähistab üle stimuleerimise ohtu, sest pöörates kõigele toimuvale tavapärasest enam tähelepanu, väsivad nad paratamatult kiiremini.
• E - tähistab emotsionaalsete reaktsioonide rõhutamist ning suurt empaatiat, mis aitab muuhulgas märgata ja õppida.
• T - tähistab tundlikkust ka vaevu märgatavate nüansside suhtes.

Olen tähendanud, et ÜTI hinge toob rahu see, kui ta tunneb oma elu mõtestatuna, olulisena. Kui ta on oma missioonil. Ja see juhtub siis, kui oleme omas voolamises. Ka siin ei tasu üle mõelda, sest inimestena olme me kõik ühtemoodi erilised ja olulised. Sind võib viia voogu lillede eest hoolitsemine, koolis õpetaja ameti pidamine, luuletuste kirjutamine, olemises olemine või hoopis suure ettevõtte juhtimine. Peamine, et oleksid enda suhtes aus. Me ei saa ega tohi end teistega võrrelda. Ühenduskoht on iseendaga ühenduses olek. Kõik muu on meelepete ja tingimuslik ettekujutus.

Täna ei vahetaks ma oma teekonda enam välja. Sest mulle on antud kõik, mis on mind juhatanud üha lähemale mu tõelisele olemusele. ÜTI-na on mind juhatatud jooga õpetuse juured. Juba selleni jõudmise algusaegades hakkasin minema sügavamale ja sügavamale. Ikka ÜTI-le omaselt hakates nägema seoseid. Oi kui põnev see oli. Õppisin vaatama end ja maailma kõrvalt, kogema tundeid ja tunnetama kuidas keha, meel ja hingamine on omavahel seotud. Ja liigun ikka veel sügavamale. Kehaga ühenduse taastamine ja selle märguannete kuulamine üha enam ja enam on tänuväärne teejuht ning kingitus.

Kogu see infotulv ja taipamiste arv on olnud kohati täiesti ülestimuleeriv. Siis olen end sulgenud, suutmata olevat vastu võtta ja endast läbi lasta. Olen vahepeal puhanud oma keha tugevdades, sest mulle on antud ka keha peentasandite tajumise võime. Ja nagu ÜTI-le omane, ka valu tundlikkus. Mis omakorda teeb ettevaatlikuks, sest ka valu tunneme me teravalt. Nagu ka emotsioone. Ja ei tasu mainimata jätta, et tunneme sügavuti ka rõõmu, kergust, ühendust ja armastust. Kõigele sellele otsa vaatamine ja olevas paigale jäämine on vajanud paindlikkuse ja tugevuse kasvatamist endas. Ja taas tuleb siin keha appi. Sest seedimise tugevnedes, hingamise sügavamaks minemisega suureneb ka meie vastuvõtlikkus elule.

Keha üks meie tänuväärsemaid abilisi. See näitab ja toob välja pisima ebakõla. Hingamine ei valeta. Ja nii me liigume, kord avatud voolamises ja siis puhkame suletuses. Mäletan väga selgelt veel ka hetke, kus astusin nö peast südamesse. Kus julgesin minna meele taha, väljuda üle mõtlemisest, mis on ka sageli ÜTIle omane. Kuid mitte loomuomane, vaid tingitud lihtsalt sellest, et me ei suuda vahel kõike, mida kogeme ja tunneme veel vastu võtta ja endast läbi lubada voolata. See on samuti üks enese kaitse moodus, aga mitte meie olemus – otse vastupidi. Mina liigun neil hetkedel tagasi joogaõpetuse juurde, keha juurde, keha ja fookuse hoidmise tugevdamise juurde, meeleliste naudingute juurde. Sest keha on loodud meid siin paindlikult kehastama.

Näen ja tunnen, seda kõike siin kirja pannes, et mul on veel nii palju veel öelda ja jagada. Olen end tagasi hoidnud, kartes kaotada tasakaalu. Töötades läbi ise oma enese teed ja sügavaid traumasid, mida ÜTI-na pole võimalik maha suruda, kui need iseendale lähemale liikudes avalduvad ja vabanevad. Olen neid vaatamas ja vaadanud. Ka siin pole midagi häbeneda, sest me tegelikult keegi ei tea, mis on meile esivanemate poole kaas pakitud seljakottides ja ka ühisväljas peidus, seni kuni ei soovi või julge sinna sisse vaadata. Siis aga kogeme ehk ühel hetkel, et seal pole midagi nii hirmsat, mida me ei suuda kohale jäädes läbi hingata ning lahustada. Nii oleme vabad valima ega pea enam elu eest põgenema.

Luban, et ei hoia end enam nii palju tagasi. Mitte rohkem, kui see on vajalik selleks, et end voolamises ehk tasakaalus hoida. Vähemalt praeguses hetkes on mu elu rütm endiselt sarnane päikesele ja kuule, ööle ja päevale, tõusudele ja mõõnadele. Endiselt liigun looduse rütmides - voolan ja jagan ning siis eemaldun, et teie tagasiside täielikult vastu võtta. Et vastuvõetu täielikult läbi seedida ja puhata ning siis uuesti välja tulla. Ja ka see on hästi, sest me vajame pause, et elu kogeda.

Ehk siis kokkuvõttena soovin öelda, et ühel hetkel, kui märkame ning tõeliselt kogeme oma omaduste väärtust, kaob ära ka vajadus mõiste „ülitundlik inimene“ järgi. Sest ÜTI, nii nagu ka tegelikult kõigi teiste nimetustega inimtüüpide suurimaks südame kutseks on ühendus. Ja ühendust pole võimalik luua läbi eraldavate nimetuste ja siltide. Me jõuame ühendusse läbi elu erinevate ilmingute omaksvõtu ja väärtustamise. Ja siit algab inimlik elu.
 
Marilii Toots
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi

 
Marilii kasvamise teekond on vormumas raamatuteks.
Sul on võimalus panustada tema järgmiste teoste ilmumisse siin: https://www.hooandja.ee/projekt/rannud-hingemaastikul

Tänan Sind

Foto: Ruudu Rahumaru

Ellujäämise reziimil
Emotsionaalselt reaktiivne.
Ülestimuleeritud, kurnatud ja jõuetu.
Ülekoormatud närvisüsteemiga.
Süütundes, kui ütleb ei. Annab liiga palju.
Loomingulisus on blokeeritud.
Tema anded on ülestimulatsiooni taga peidus.
Lihtsalt püüab päeva kuidagi õhtusse saada.
Kannatab kõrge stressitaseme, ärevuse ja/või depresiooni käes.
Tunneb tühjust, on ühenduseta ja/või üksildane.
Madal enesehinnang ja eneseväärikus.
 
Omas väes
Võime peatuda, peegeldada ja vastata.
Teab kuidas reguleerida ja tasakaalustada energiat.
Rahulik ja paindlik.
Austab oma ja teiste vajadusi ning ütleb ei ilma süütundeta.
Tugevas loomingulises voolus.
Jagab oma andeid maailmaga.
Loob ja elab elu, mis on tema jaoks tähenduslik.
Muudab maailma paremaks paigaks.
Liigub elu kõrgemas potentsiaalis.
Elab autentsuses ja rõõmus.

Sellest kõigest on palju räägitud. Aga kuidas tõesti ellujäämise režiimilt liikuda oma väe suunas ja see ka vastu võtta? See on omajagu vaprust nõudev teekond. Kui oled selleks valmis, siis tuleb teele asuda. Alustades just sealt, kus parasjagu oleme. See on ainus võimalus.

Mina olen valinud liikuda. Samm sammult, üha rohkem iseendale ja meist suuremale elu jõule lähemale - ühendusse. Sest just seda see omas väes elamine tähendab. Ja see võib tähendada ikka ja jälle kogu oma elukorralduse, mõtete, suhtumiste, suhte, arusaamade ja isegi maitsete ja tajude ümber vaatamist. Palju muutuseid – sest ainult vanal kahjustava minna lastes, teeme uuele toetavale ruumi. Ja mis iga sügavama kihi alt välja koorub, ei tea tegelikult keegi. Põnev, kas pole?

ÜTId kardavad sageli sügavale minna oma tugevate emotsioonide ja viimseni timmitud tundlikkuse tõttu. Me tunneme sügavuti ja eredalt nii puudutusi, emotsioone kui ka öeldud sõnade võnkeid. Ka kogetud traumad on jätnud meile sügavad armid. Neile taas otsa vaadata ja alla surutud emotsioonid läbi elada võib tunduda üle jõu käiv. Ometi see nii pole. ÜTIdel on antud ka põhjalikkus ja seoste nägemise oskus, mis siin aitavad. Samuti pole vaja minna kõike korraga kaevama, vaid endast hoolida ja kasvamiseks aega anda. Kevadel külvatud seemnest ei kasva ju kohe järgmiseks päevaks vili? Miks siis endalt seda vahel ootame?

Ellujäämis režiimil elavad ÜTId on sageli reaktiivsed ja seetõttu elavad vajaduses ümbritsevat kontrollida, hirmus iseenese üle kontrolli kaotada. Hirmus seeläbi teisi kahjustada. Mida aga tähendab kontrolli kaotamine? Ühenduse kaotamist meist suuremaga, ühenduse kaotamist iseendaga, ühenduse nõrgenemist eluga ja energia vooluga. Me kogeme segadust ja teadmatust ning on oht hakata üle mõtlema. Elades usus, et peame ise kogu maailma seljas kandma, võib tõesti üsna kurnav olla. Pole siis ime, et ärevus ja/või depressioon kummitava tulevad.

Samuti kannatavad suhted, sest kaks reaktiivset inimest lihtsalt reageerivad omavahel ja põrkuvad, ega suhtle üldse, sest ühendus on puudulik. Võib-olla karjutakse või haugutakse üksteisele vastu, eemaldutakse, räägitakse mööda, teist tegelikult kuulmata. Vähegi teadlikum inimene sageli märkab ja püüab mitte reageerida, aga see ei õnnestu alati. Sageli on siin segajateks peidetud traumad need, mis vajavad lahustamist. Ja mida see omakorda üldse tähendab?

Lisaks veel see tundlikkus – teiste emotsioonide tajumine ja tugevate tundmuste tõttu oma keskme kaotamine suhtluses. Nii on meie suhted vastakad – samaaegselt kutsuvad ja tõukavad, igatsuses ja tõrjuvas kaitsehoiakus. Kogeme ju kogu maailma ilu ja valu tugevalt iseenese kehas. Ime oleks, et eeltoodu ülevoolavalt kurnavaks ei osutuks! Ja enesehinnang ning eneseväärkikus tõesti kannatavad selle kõige all. Sest hetkedel, kui ühenduse kaotame, maailm lihtsalt liigutab meid paigast, justkui sõidab üle ja nii võime tunda end üsna abituna.

Aga head ÜTId, ellujäämis režiimil elamine ei pea olema teie elu. Me ei tea, kui kaugel keegi meist iseendast on, kui pikk on juba käidud tee ja kui palju veel minna, kuid minule teadaolev võimalus on liikuda. Oluline on lubada eluenergia taas voolama, sest just see annab meile keskme ja ühenduse suuremaga. Kui energia meist läbi voolab, siis tajume ja tunneme maailma. Seda ei saa peatada ja pole vajagi, sest see on eriline kingitus. Oluline on kasvatada eristamisvõimet – mis tuleb enese sees, mis väljas poolt. Samuti on hea arendada hinnangutevaba vaatlejat iseendas. Tore on see, et just eristamisvõime suurendamine aitab ühendust luua.

Energia lisandudes tuleb nähtavale nii ilus kui inetu, nii valu kui rõõm. Elu muutub iga sammuga elusamaks. Mida tugevam on meie ühendus, seda kergem on liikuda. Seda lihtsam on otsa vaadata olnud traumadele ja maha surutud südamesoovidele ning elu antud kogemustele ning need vabastada. Samas kogeda ka sügavat õnnistust ja heaolu. Nii saamegi üha kergemalt ja kergemalt omas väes olla. Ühe Hinge tee algusest võid lugeda raamatust „Kukkudes armastusse.“

Hea, kui meil on sel teel keegi kõrval, keegi, kes näeb selle rännu olulisust ja olemust, nii kergust kui raskust, samas liigselt sekkumata, lihtsalt kohalolus tunnistajana olemas olles. Vahel kaastundes, vahel tehes, mida vaja, vahel koos naerdes. Oma teed mööda, aga tuleb igal ühel ise liikuda. Neil hetkedel, kui tundub, et kogu teadaolev maailm meie ümber kukub kokku, on sageli toeks õpetus.

​Minu tee aluseks on joogaõpetus, mis põhineb suuresti Patañjali jooga suutratel. Ja ka siin on erinevad võimalused, suund üks. See tekst sisaldab elu baastõdesid maailma toimimise, inimese olemuse kui ka edasi juhatavate praktikate kohta. Ja seda samm sammult rakendades me areneme.

Kus keegi meist parasjagu oma teel asub, millisest praktikast alustada jms., seda tuleb vaadata personaalselt. Igal juhul on juba suur samm tehtud, kui oled langetanud otsuse ja valinud hakata liikuma. Liigutades võib paljugi nähtavale tulla ja juhtuda. Ka sellist, mida me esialgu ehk näha ei soovi. Samas saavad valgustatud ka meis peidus olevad anded ja kingitused. Lihtsalt püsi endaga ja liigu edasi.

Jah, koos on kergem. Lubades enesel kasvada ilmuvad varem või hiljem välja ka need kaaslased, kes küll igaüks omal teel, kuid samas suunas liiguvad. Püsides endaga, tehes hukkamõistuta seda, mida vaja. Ennast kaasteelisest ei paremaks ega halvemaks pidades, sest alles kohalolus saab alguse koos kasvamine.
​
Imeline on kogeda nende teede põimumist, kus südames oma rada käivate kaaslaste teed ristuvad ja annavad nii üksteisele sära ning hoogu juurde. Tunnen, et koos saame tõusta kõrgemale ja minna sügavamale. Just kooslus lubab meil igaühel olla omal teel, sealt kõrvale kaldumata, jagades seda, mis just konkreetsele inimesele kingitusena antud. Mulle tundub, et just nii saame maailma suuremat pilti tajuda ja südamest panustada. Nii on võimalik kogeda, et kõike ei peagi tegelikult ise tegema ja elu kannab. Oleme siin koos toimetades üksteisele väärtuslikud kaaslased. Lubame elul end kanada.
 
Marilii Toots
Rändame hingemaastikul.
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee

Algse tabeli allikas: www.sensitive-empowerment.com
Foto: Aimar Säärits

Kas sinu tuttavad peavad sind üliemotsionaalseks? Või pead sa üliemotsionaalseks kedagi enda tutvusringkonnast? Kuigi ülitundlikud inimesed näivad välispidisel vaatlusel täiesti tervetena, on nad seest nii õrnad, et neid saaks isegi defektseks – puudega – pidada. Ülitundlikud inimesed peavadki oma erilisust sageli puudeks ja häbenevad ja varjavad seda, kuigi võiksid seda sama hästi pidada ka õnnistuseks.

Psühholoogiline leksikon koosneb müriaadist mõistetest, mille tühipaljas nägeminegi tavapärase mõistuse plahvatama paneb. Üksainus külaskäik psühhiaatri juurde võib lõppeda spetsialisti poolt paberile sirgeldatud märkmetega, mille lugemine võiks patsiendi neuroosilaadsesse seisundisse viia. Seepärast ongi mõnikord meie endi terve mõistuse ja arusaadavuse piires mõtekas keerulisi termineid rahvapärasteks muundada. Samuti on mõtekas ühe teadusvaldkonna mõisteid või nähtusi tõlgendada teadmistega teistest distsipliinidest. 

Kuid selleks, et mõista erinevust psüühilise visaduse variatsioonide vahel, peame seekord appi võtma botaanika.

Iga potiaiandusega tuttav rohenäpp teab, et kuigi orhidee kasvatamine võib nõuda eritingimusi, saab rutiinseid protseduure järgides ülinõudlikku lille edukalt ka koduses kliimas kasvatada. Orhidee on kaunis, kuid õrn epifüüt, mille enamik liike kasvab millegi peal, olgu selleks siis puutüved, kivid või koguni surnud taimed. Neid kvalifitseeritaksegi kasvumoe järgi, mille neljast grupist vaid üks kasvab mullas.

Kui sa vaatad nüüd oma toanurgas närbuvat toataime, mis müüja kinnitusel ei vaja muud kui kastmist, siis võid vaid arvata, milliseid eritingimusi vajab kasvamiseks taim, mis ei talu otsest päikest ja üle- ega alakastmist ning mille juured on katmata ja vajavad hingamiseks spetsiaalseid potte.

Kui paluda sul nüüd nimetada mõnda vastupidiseid kasvutingimusi tolereerivat lille, siis ilmselt nimetaksid sa esimese valikuna mõnda umbrohtu. Võilille näiteks. Sedasama nuhtlust, millega aiapidajad suvi läbi võitlevad ja mis juba järgmisel päeval peale muru niitmist taas oma pika kaela välja sirutab. Kui sa soovid teda välja juurida, siis ära sa mõtlegi seda tervelt kätte saada. Ilmselgelt küünitab võilille juur ennast teisele poole maakera, mis teebki ta nii vastikult vastupidavaks. Kui orhidee vale kasvatamine viib lille hukuni, siis võilille väljarookimine ajab enne aiapidaja hauda.

Nende kahe lille erinev nõudlikkus elamistingimuste suhtes on andnud alust liigitada sarnastel alustel ka inimlapsi, kes sirguvad kui lilled koduses pinnases. Ühtesid neist liigitatakse orhideelasteks ja teisi võilillelasteks. Kui me juba räägime lilledest, siis võiksime eeldada, et nende erinevuse ei tingi mitte nende inimestest emad, vaid Emake Loodus isiklikult.


ÕRNAD JA SITKED LAPSED
Orhideelapsed on ujedad, hoiavad pigem omaette ja tulevad nurgast välja vaid turvalise ja sõbraliku seltskonna olemasolul. Nad on ülitundlikud iga ärritaja suhtes ja sellega kaasneva neurootilisuse tõttu võib nendega koos kasvamine olla vahest tõeline väljakutse. Sellised lapsed tunduvad ekstsentrilised ja eemalehoidvad, neil on kummalised fantaasiad ja iseloomulikud mõtted, mis põhjustab eakaalsaste seas võõristust ja kiusamist. Kuid kui tagada orhideedele piisav juurdepääs päikesevalgusele, õhule ja veele, sirguvad neist tõelised aiapärlid. Orhideelastest saavad südamlikud, loovad, tundelised inimesed, kes kaunistavad igat ühiskonda ja on inimlikkuse alustalaks.
Ja siis on teised väänikud. Kui orhideelaste jaoks on vaja vähest, et neid endast välja ajada, siis võilillelaste jaoks on vaja vähest, et neid õitsemas hoida. Uued olukorrad ja võõrad keskkonnad ei hirmuta neid, nad on ettevõtlikud ja pöörased. Ka nende kõrval üles kasvada võib olla vahest tõeline piin, vähemalt orhiidelapse jaoks kindlasti.

!!!Me oleme nüüdseks juba tuttavad introvertide ja ekstravertide erinevate mõtteprotsesside tagamaadega!!! Introverdid toetuvad otsuste tegemisel rohkem tunnetele, samas kui ekstraverdid kalduvad infot vastu võtma sellisena, nagu see sensorite kaudu tajudesse siseneb, ilma emotsionaalset filtrit rakendamata. Samuti kogevad nad väliseid stiimuleid sügavuti, millega kaasneb põhjalik protsess.

Erinev informatsiooni omandamise viis ja emotsionaalne ülereageerimine muudab introvertsed orhideelapsed väliste stiimulite rohkusele märksa haavatavamateks. Tundlikku väikelast võib ehmatada väiksemgi heli, samas kui võilillelaps jookseb uudishimulikult iga heli poole. Esimese koolipäeva esimesel vahetunnil katab orhideelaps oma kõrvad laste kisa käes, samas kui võilillelaps jookseb rahutult ringi ja tekitab ise seda kisa. Orhideelaps hakkab süüd koolikiusamise pärast enda kanda võtma, võilillelaps ei saa arugi, kui ta oma käitumisega teistele haiget tegi. Orhideelaps otsib huumoris või kunstis viisi ennast väljendada, võilillelaps tarbib seda huumorit ja kunsti.

Nende kahe erinev maailmavaade pärineb erinevatest instantsidest. Orhideelaps tõlgendab kõike hingega, võilillelaps silmade ja kõrvadega. Võilillelapse tasakaalust välja lükkamiseks on tarvis sama suurt energiat kui võilille juurte välja kitkumiseks. Orhideelaps pudeneb vähimagi ebakõla peale kokku nagu orhidee, mille juured on õrnad ja pinnapealsed. Võilill elab põua naljatlevalt üle, enne närtsib muu taimestik tema ümber. Orhidee seevastu sõltub pidevast niiskuse ja kuivuse balansist ja närbub esimesena.


TUNDLIKKUSE TAGAMAAD
Hans Eysencki teooria kohaselt võiksime liigitada orhideelapsi kõrgendatud neurootilisusega isikute hulka – !!! neurootilisusest kui isiksusejoonest saad lugeda lähemalt sellest artiklist !!! Ka psühholoogidest abielupaar Aronid on defineerinud meelelise ülitundlikkuse, millel on oma mõju emotsioonide kujunemisel ja kognitiivsete otsuste tegemisel. Aronite arvates moodustab ülitundlike isikute suhtarv tavainimeste seas kuni 20 protsenti. Need inimesed reageerivad positiivsemalt meeldivatele impulssidele ja skoorivad kõrgemalt Suure Viisiku avatuse skaalal. 

Väärkoheldavas keskkonnas hävitatakse aga nende enesekindlus järjekindlalt. Isegi nii tühised välised ärritajad, nagu vali müra, ere valgus, temperatuuri kõikumine, torkiv riietus või liivatera kinga sees viivad nad kergesti tasakaalust välja. Seepärast ongi tarvis rõhutada individuaalsele tunnetuslikusele mitte objektiivsusele.

Neuroosidega seonduvad paljud ärevus- ja sõltuvushäired, sest neuroosid põhjustavad mitmeid puudujääke psüühilise vastupanuvõime toimimises. Nendeks on suutmatus kontrollida tunge; mittekohased toimetulekumehhanismid; kalduvus kaevelda; ebarealistlikud ideed; kõikuvad emotsioonid; negatiivsete emotsioonide valdavus. Kuna neurootilisusel on niivõrd määrav roll patoloogilises käitumises, siis on sellele hakatud isiksusehäirete tekkeloos tähtsat kohta omistama.

Selline käitumine on samas strateegiline valik, saavutamaks väliste stiimulite optimaalset vastuvõtlikkust; mis pole kaugeltki halb strateegia, sest on loodud just nimelt ülitundlikkuse reguleerimiseks. Samuti kaasavad introvertid ülitundlikkuse reguleerimiseks sotsiaalselt isoleerivat käitumist. Kuna nende meeled on juba bioloogiliselt nii erutatud, siis üritavad nad lisastimulatsioonist eemale hoida, mis on aga vastandlik ekstravertidele, kes on vastupidiselt introvertidele bioloogiliselt alastimuleeritud. Nad tunnevad kergesti igavust ja kalduvad impulsiivsusele. Antud reaktiivus ei vähene mõne lapse puhul paraku isegi vanuse kasvades.


ÄREV AJU
Kõrgendatud motoorse reaktiivsuse (kiired liigutused, kõrge valutundlikkus) ja negatiivse afektiivsusega (pidevalt nutvad, ärevad) imikute parem ajupoolkera on juba varakult aktiivne ja see ennustab paraku ka kõrgendatud neurootilisust hilisemas lapsepõlves, mis võib olla ka mõjutajaks käitumisprobleemide tekkimisele.

Neuroteadlased on avastanud, et isikud, kelle vasak otsmikusagar on aktiivsem, kogevad ärevust vähem ja suudavad ülistimuleerivatest kogemustest edukamalt lahti lasta kui isikud aktiivse parempoolse ajupoolkeraga. Ajuaktiivsuse uuringud on tõestanud, et vasak ajupoolkera on otseselt seotud positiivsete ja parem poolkera negatiivsete emotsioonidega. 

Lihtsustatult väljendades – kellel on aktiivsem parem otsmikusagar, kalduvad olema depressiivsemad, kellel vasak otsmikusagar, kalduvad olema optimistlikumad. Vasaku otsmikusagara aktiivsus pärsib emotsioone väljutava mandeltuuma aktiivsust – nagu noomib vanem ulakat last -, võimaldades psüühikal stressist kiiremini taastuda ja kavandada tegevusstrateegiaid negatiivsetest emotsioonidest sõltumatult. Suure Kuuiku kohaselt on nende isikute säilenõtkus positiivne ja Suure Viisiku neurootilisus madal.

Parema ajupoolkera aktiivsus viitab introvertsele eemaletõmbumise strateegiale, mis väikelaste puhul, kellel tekib võõristus tundmatute inimeste vastu, on tavapärane nähtus. Paljudel lastel säilib samas tervislik uudishimu uudsete stiimulite vastu, mis lubab neil ühelt poolt maailma avastada, kuid teisalt tajuda ohte, mis võivad selle avastamisega kaasneda.

Lähenemine või kaugenemine (võitlemine või põgenemine) on kõige olulisem psühholoogiline valik, mis organismil tuleb langetada suhtes keskkonnaga. Seega on loodus mänginud ülitundlikele lastele vingerpussi, motiveerides neid pigem kartma kui huvituma võõrastest situatsioonidest, mis on organismi täisväärtuslikuks arenguks üliolulised.

Lapse ülitundlikkus muudab ta sõltuvaks vanema tagatud turvalisusest või eemalehoidvaks. Vanemlik ülesanne on „kiusliku“ looduse agendat purustada ja muuta laps julgemaks ja sotsiaalselt osavamaks ehk aidata lapsel kindlalt kiinduda. Antud juhul peavadki keskkonna mõjud tasakaalustama looduslikke mõjutusi.


Ülitundlikkusel on ka mitmeid positiivseid omadusi, iseäranis väärkohtlevas keskkonnas, aidates lapsel juba varakult tajuda lähenevat hädaohtu, mida võib vanema käitumises pinnapealselt märgata (kahemõttelised näoilmed, ähvardav vaikus, kriitilised kommentaarid), kuid teisalt nõuab see lapse psüühikalt tohutut lõivu, sest ülireaktiivsus kulutab meeletut energiat ja vajab pidevat valmisolekut, mis kurnab nii psüühiliselt kui füüsiliselt. Kuid teisalt on depressiivsete vanemate lapsed märksa kaastundlikumad oma mängukaaslaste vastu ja sotsiaalselt osavõtlikumad kui mittedepressiivsete vanemate lapsed, mis võib olla ka tõestuseks, miks paljud raske lapsepõlvega isikud kalduvad altruismile ja valivad elukutseks teiste abistamise.

Halvemal juhul viib elutee neid kokku suhtekiskjatega, kelle probleeme nad asuvad ennastsalgavalt lahendama. Teadagi on selline käitumine osa psüühilise toimetuleku mehhanismidest, millel on prosotsiaalne väljund. See aitab vähendada emotsionaalsuse ärevat fooni ja loob kunstliku sisemise rahulolutunde, sest need inimesed kogevad teiste isikute stressi ja ärevust otsekui iseenda omana, mida tuleb kuidagi leevendada. Kui teine isik on rahul ja õnnelik, on teda lohutav ja abistav ülitundlik inimene samuti rahul ja õnnelik. Mis muudab nad mõlemad paarisuhtes olles ajapikku kaassõltlasteks.


PÄRITAV TUNDLIKKUS
Vapustaval moel saame me inimese psüühilise tervise tulevikku juba tema sünni hetkel ette ennustada. Anestesioloog Virginia Apgar juurutas 1952. aastal ämmaemandate seas sisse nn. Apgari skoori, mille järgi hinnatakse vastsündinud beebi tervist esimesel viiel sünnijärgsel minutil. Ämmaemandad saavad punktiskaalal (0 on minimaalne ja 2 maksimaalne) mõõta vastsündinud beebi nahavärvi, südame tööd, reflekse, lihastoonust ja hingamist. Tervel ja tegusal lapsel on võimalik seega skoorida maksimaalselt 10 punkti. Vähem kui 7 punktiga skoorinud vastsündinud võivad vajada täiendavat välist stimuleerimist ja halvemal juhul isegi elustamist. Kuna sünd on erakordne ja äärmiselt stressirohke sündmus, siis väljendab Apgari skoor kujundlikult inimlapse võimet füüsilise maailma rünnakutega toime tulla.

Kaasa arvatud psüühiliste rünnakutega, sest värske uurimus seostab Apgari skoori hilisema elu toimetulelikkusega. Ligi 34 tuhat last hõlmanud uuringuga leiti, et alla 10 punkti skoorinud lapsed on viiendal eluaastal märksa vastuvõtlikumad välistele mõjutustele. Viiendal eluaastal oli laste arengutundlikkuse hindajateks õpetajad ja lasteaiakasvatajad, kellel polnud mingit teadmist lapse Apgari skoorist või selle seostest antud uuringuga. Nende jaoks olid madalama hinde saanud lapsed püsimatud, kannatamatud ja hajevil, väljendades vähest võimet kohaneda keskkonna nõuetega, nagu nad olid seda ka vastsündinuna.


KUID KÕIK ON PARANDATAV
Kui sinagi tundsid ennast ära orhideelapsena, siis võiksid sa ennast õnnelikuna tunda.  Tõsi, sul on raske oma emotsioone taltsutada ja kontrollida, kuid ilma emotsioonideta kaotaksid sa oma tõelise tundliku mina, mis on inimühiskonnas haruldus, nagu eelnevalt lugeda võisid. Sa ei pea häbenema oma ülepaisutatud emotsionaalsust, vaid võtma seda kui õnnistust. Sinul on anne teisi inimesi mõista ja abistada, luua omapärast kunsti või puudutada oma näitlemisoskustega tuhandete või isegi miljonite inimeste südameid!!! 

Sul on vaja vaid mõista enda ainulaadsust ja suunama oma emotsioone praktiliselt, sinu enda ja teiste huvides. Emotsioonid ei pea sind hävitama, nad on antud sulle hindamatuteks abilisteks. Sa ei pea emotsioonide haldamiseks kujundama välja ratsionaalset mõtlemist, mis võib tunduda isegi robotlik. Sa pead muutuma teadlikuks! Teadlikuks, et sa ei ole mingil määral vigane või haige, sa oled lihtsalt eriline ja normaalne üheaegselt, arvestades loomariigi liigirohkust. Sina oled pärit inimliigist, kuid sinu võimed on erilised. Ära kunagi kahtle enda erilisuses ja kindlasti ära häbene seda!


Ülitundliku inimesena võid sa leida abistavat materjali kõigile orhideelastele pühendatud internetilehelt Ülitundlik inimene.ee

Allikas: Suhtekiskja.ee

Mõned ööd tagasi läksin magama kusagil kella nelja paiku. Ise ka imestan, et kuidas on võimalik, et hommikul olen endiselt selges ja kerges olekus. Aga nii on, iga hetk on uus ja endine enam ei kehti…
​
Minu tõelised südamesoovid on mingi ajani minevikus, olnud tugevate emotsioonide taga peidus. Enne seda veel omakorda maha surutus emotsioonide ehk emotsioonitusse taga. Ja enne seda kehavaludes jne. Me, inimesed suudame enda ümber kasvatada päris tugevad kaitsemüürid. Kust tõesti midagi ei lähe välja ega tule sisse. Elusus hakkas nii hääbuma. Ainult kitsaks ja pimedaks läks. Varem teadsin seda, nüüd kogen erinevate lainetena. See viimane on oluline vahe. Taipamise integreerimine vajab sageli iseendaga kannatlik olemist… ja ka see on hästi.

Viimastel aegadel olen tundunud, et mu südamesoovid on nähtaval. Täiesti, päriselt, siin maapealse mateerias eksisteerimas! Vaatan neid, näen neid, elan neid.

Oli aeg, kus ma neid ära ei tundnud. Kuna ei julgenud oma tugevaid emotsioone tunda. Nii jäin ka sügavama kutse kuulamisel kahtlevaks, sest südamehääleke tundus nii kaugel ja nõrgalt kuulda. Jah, mu emotsioonid on vägevad, liigutavad, kohati tormised, samas värvilised ja täis elu. Alles olid jäänud vaid tahtmatud reageeringud, kus lasin elul lihtsalt endast välja purskuda. Pinge kogunes, kogunes ja siis plahvatas välja, sageli pisaratena või eemaldumisena, mida polnud võimalik tagasi hoida. See kontrollis mu elu. Mina ainult reageerisin, aga tegelik ühendus südame ja hingekutsega oli puudulik. Elu minus oli maha surutud ja otsis väljapääsu. Aga elada, lihtsalt reageerides… midagi oli väga valesti.

Olin end nii eneselegi teadmata paljustki ilma jätnud. Tasapisi hakkasin endale taas tundeid lubama. Alguses jaokaupa, vältides üleväsimuse hetki, keerumamaid situatsioone jne. Teadsin, et siis võib maha surutu taas minust välja plahvatada. Ka nii oli elu üsna piiratud, kuid siiski tegin samme, et taas välja minna, avardada, suhelda, kasvada. Selle käigus tuli esile palju puuduse ja üksinduse tunnet. Tõmbusin tagasi ja siis läksin taas edasi, sest taipasin, et ainus viis sügavama kutseni jõuda on ka nendest tunnetest läbi minna. Õigemini ümber valida, sest emotsioon on energia ja saab meid kas takistada või toetada. See, mida mu süda tõeliselt igatses, oli seal, just nende müüride taga…

Hakkasin tundeid tundma. Vabastada on olnud rohkem, kui soovinud oleksin. Ja teekond jätkub. Mul tuli esile tulevaid tundeid kogeda. Nii olin andnud maailmale ja elule võimaluse. Andnud endale võimaluse elu vastu võtta.

Iga läbikogetud tunne annab mulle avarust, lisa energiat, suurendab sisemist ruumi ja lubab elu avastada. Nii sai minust alkeemik, kes elusas elus kasvamist ning raputavat sõitu on üha enam ja enam nautimas.

Vahetasin puuduse teadvuse külluse vastu.
Hirmus sulgumise asemel valisin armastuse.
Häbist sai uudishimulikkus.
Kadedusest inspiratsioon.
Vihast elurõõm.
Ja palju kardetud üksindusest sügav tänulikkus ning hingerahu loov ühendus Suuremaga.

Ja nii on kogu suletuse taga üha enam kuuldavaks saanud südame hääle, elu kutse, elu armastus, Looja juhatus, sisemine valgus… kuidas iganes me seda nimetame. See on see, mis meid kannab ja juhatab läbi elu. Et teda kuuleksime vajame iseenese sees ruumi, avatust, avarust, et valgus ligi pääseks. Ja kuulamist, kuulamist, kuulamist… Ta juhatab kohtadesse, kus ma varem pole kunagi käinud, just sinna, mida süda on koguaeg igatsenud ja seni võimatuna tunduv saab võimalikuks…

Isegi, kui vahel on ebamugav ja soovin ära joosta või sulguda, jään paigale. Ei, mitte jõuga, see oleks vägivald. Jõuga läbisurumised tekitavad haavu ja jätavad arme. Samm-sammult. Andes endale aega kohaneda, avaneda, puhata ja siis edasi minna. On päevi, kus ainus, mida tegelikult teha on võimalik, ongi hingata, lõõgastuda ning naeratada. Vahel lisaks liigutada keha ja laulda. Sest neil pinges hetkedes surudes, lisaksime arme, valu ja suurendaksime vastupanu. Vahel tuleb soovitut kannatlikult oodata ja lopsakas õis avaneb. See on olemas. Iga takistuse läbides sisemine energia suureneb, elutahe kasvab, elusus tärkab ja aina kergem on edasi liikuda. Tee on üha selgem, üha kindlam, üha täpsem.

Ja elu on võimalik ka väsinuna, sest kui sügaval sisimas on minevikuhaavad paranemas, siis me ei kaota end enam kontrollimatutesse reageeringutesse ega ka suurtesse emotsioonidesse… kuigi tõsi, need on minus endiselt olemas ja võtavad vahel oma lainetuses üle. Siis hingan, olen kohal, võtan vastu, naeratan ja annan endale taas kannatlikult aga ja ruumi.
 
Kuidas jätkuvad Rännud hingemaastikul alguse said, uuri täpsemalt raamatust "Kukkudes armastusse"
 
Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Kaassõltuvus võib alata lapsepõlves, kui tundlikud lapsed häälestavad end oma vanemate energiasse ning kohandavad sellega iseenda oma.

Ülitundliku ja empaatilise lapsena võib olla väga lihtne lapsevanema rolli asuda, kui vanematel endil pole isiklikke tugevaid energeetilisi piire, kui nad on emotsionaalselt tasakaalutud või kannavad endas lahendamata valu.

Laps tunneb oma vanemate emotsioone ja siseelu justkui enda oma ning võib uskuda, et vanemate heaolu on nendega seotud – näiteks, kui nad suudaksid olla natuke paremad, rahulikumad, armsamad, vaiksemad, siis nende vanemad armastaksid neid. Võib olla, et valu, mure või hirm tunduvad nii tõelised, nagu oleksid need lapse enda tunded. Ainus lootus neid emotsioone mitte tunda, on proovida aidata oma vanemaid.

Siit kujuneb välja sõltuvus. Laps hakkab hoolitsema oma vanemate eest ja jäljendab nende emotsionaalset, mentaalset ja energeetilist olemust.

Näiteks niipea, kui vanem tuleb koju, hakkab laps vanema energiasse häälestama ning kohandama enda energiat ja olemise olekut nii, et ei peaks tundma vanemate emotsioone.

See on koht, kus laps hakkab kaotama kontakti omaenda tunnete ja siseeluga. Järsku ei pöörata tähelepanu sellele, mida laps vajab, vaid laps vaatab alati välist - kuidas tema vanemad end tunnevad - ja kohaneb siis vastavalt.

Nii saab sageli alguse ka väsimus ja tugev seotus sooviga inimestele heameelt teha. Oled nii keskendunud teiste inimeste heaolule, oma vajadusi märkamata või oled püüdnud leida oma sisemist väärtust väliskeskkonnast, püüdes sisemist tühjust täita.

Kui meid pole kunagi vanemate poolt lastena peegeldatud, siis on suur tõenäosus, et jätkame alateadlikult selle kinnituse otsimist.

Kui laps hakkab kaotama kontakti omaenda energia ja tõega, kaotab laps kontakti sellega, kes ta tegelikult on.

Kas kõlab tuttavalt? Võib juhtuda, et oled ülitundlik inimene (ÜTI), sest ÜTId, nagu ka teised, võivad olla hädas kaassõltuvusega. Siin saate teadlikuks, kuidas kaassõltuvus välja näeb ja kuidas sellest paraneda.
 
Sisemise tühjuse täitmine

Sisemise tühjuse asendamiseks võid vanemaks saades hakata otsima armastust teistelt inimestelt või kohtadest. Armusuhted võivad olla emotsionaalselt intensiivsed ja võib tekkida igatsus, et teine inimene sind täielikult näeks ja armastaks, et kogeda seda, mida kunagi lapsepõlves ei kogetud.

Kuid kõik see, mida suhetes kohtame, on iseenese peegeldud, mis paneb meid pettuma. Meile tundub, nagu oleksime teinud kõik õigesti, veendudes, et teised tunnevad end hästi, kuid siiski tunneme end tühjana ja mitte nähtuna.

Me ei mõista veel, et lahendus peitub meis endis.

Teised märgid, et püüame eneses olevat tühjust täita võivad väljenduda ekstreemsustes ostlemisel, hasartmängudes või seksis, kinnisideedes, sõltuvustest või muus sarnases käitumises, mis võib olla märgiks, et me pole iseendaga kontaktis, et kontakt sisemise tõega on kadunud.

Kaassõltuvad inimesed püüavad oma sisemist tühjust kompenseerida, kuid miski väline ei saa neid täita – see tugevdab lihtsalt tühjuse ja üksinduse tundeid. Lõpuks võib see minna nii kaugele, et muutume agressiivseks või jääme ebatervetesse suhetesse, sest see on ainus armastus, mida lapsepõlvest teame. See on veelgi suurem hoiatussignaal, et meil tuleb iseenda juurde tagasi pöörduda ja iseeneses armastus leida. See, kuidas me teisi kohtleme, peegeldub otseselt selleda, kuidas end seesmiselt tunneme.
 
Katkesta emotsionaalse valu tsükkel
Tagasitee enda juurde nõuab sageli, et tunneksime emotsioone, mis tekkisid iseendaga kontakti kaotamisest. See tähendab istumist koos hüljatuse, eemale lükatuse ja nähtamatuse tundega. Meil tuleb minna enese sees kohta, mida polnud kuuldud, nähtud või väärtustatud ning millele polnud armastust antud.

Sellest rääkimine võib aidata, kuid vahel pole see piisav. Peame vabastama enda sees oleva emotsionaalse valu jäljed, et saaksime vabastada ruumi ja võtta vastu rohkem jumalikku armastust (tingimusteta armastust) – teiste sõnadega tõe selle kohta, kes oleme ja armastuse, mida kõik otsime.

Lapsepõlves endasse kogutud valu vabastamiseks tuleb meil luua side tingimusteta armastusega kaastunde ja kohalolu kaudu. On oluline iseendale anda seda, mida meie vanemad meile lastena anda ei osanud, et ravida valu ja mitte anda seda tulevastele põlvedele. Me ei soovi seda tsüklit oma lastega korrata. Keegi peab selle katkestama.
 
Kuidas alustada tervenemist kaassõltuvusest?

Emotsionaalselt tundlikel inimestel on võime valu ületada, sest nad:

• on sellest teadlikud;
• on suure sisemise jõuga;
• nad suudavad seda tunda, seega ka vabastada.

 
Täiskasvanuna oma sisemise lapsega ühenduse loomine ja talle vajaliku andmine võib aidata meil paraneda. Õpi:

• Ütlema ei;
• Võtma aega iseenda soovide ja vajaduste tundma õppimiseks;
• Iseenese heaolu eest vastutama;
• Iseenese heaolu eest vastutamise rutiini, kus keskendud enda toetamisele ja armastamisele, oma tassi täitmisele. Näiteks meditatsiooni, jooga, lemmik tee, jalutuskäikudega looduses, vaikuses olemisega, endale lilled ostmisega, kirjutamisega, harjutades kehateadlikkust: iseenese armastava puudutamisega ja lahkelt suhtlemisega.
• Tervete piiride seadmist;
• Et sa pole vastutav teist tervendamise või heaolu eest;
• Tervenda uskumused/mõtted/emotsioonid, mis andsid sulle tunde, nagu oleksid pidanud teiste eest hoolitsema, et olla armastatud või kaitstud;
• Vabasta ohvriroll ning vastuta iseenese elu eest;
• Ühendu sisemise lapsega ning anna talle teada, et see pole tema süü, et tema hooldaja ei suutnud lapse vajadusi täita;
• Andesta, ole kaastundlik ja luba minna;
• Võta abi vastu inimeselt, keda usaldad või kelleltki, kellel on samas valdkonnas kogemusi;
• Jaga oma tundeid inimestega, kes teid austavad ja kuulavad ilma hukkamõistuta;
• Märka, kas tunnete end tühjana. Armasta ennast, et sa alateadlikult ei otsiks armastust väljastpoolt;
• Vabasta käitumised, mõtted, harjumused, suhtumised, situatsioonid, inimesed ja kohad oma elust, mis sind ei teeni;
• Ole läbielatud kogemuste eest tänulik ja mõista, et see õpetab sulle palju. Sa saad seda kasutada teiste abistamiseks.
• Sa saad sellega hakkama.
• Ainult meie ise saame end päästa. Kui leiad, et tunned millestki puudust, võid avastada, et tundsid iseendast puudust.

 
Need sammud võivad aset leida aja jooksul ja sa ei pruugi neid märgata enne, kui need muutuvad väga valusaks.

Eriti viha või agressiivsus võivad olla märkideks, et meis on lahendamata emotsioonid, mida vaadata, endal tunda lubama ja lahti lasta.

Me kõik vastutame enda paranemise ja oma vanematele andestuse eest. Me kõik anname endast parima, lähtudes oma teadlikkuse ja võimekuse tasemest igal ajahetkel.
Andestamine on veel üks suurepärane vahend, mis aitab meil terveneda ja end minevikust vabastada, nii individuaalselt kui ka ühiselt.

Mida intensiivsem tunne - seda suurem on kutse meie endi sisemisele armastusele.

Sa saad sellega hakkama.

Sa oled tugev.
 
Vanessa berggren
 
Eesti keelde pannud Marilii Toots "Rännud hingemaastikul"
Originaalartikli leiad siit.

Su hinges on nii palju sügavust. Las ma arvan, oled väga tundlik, kas pole? Jap, võib nii nimetada küll. Meie, ülitundlikud inimesed, oleme oma isiksuse kihtide tõttu nii loomingulised ja kunstilised. Toon allpool veel detaile, kuid lihtsalt tea, et see, mis kunagi tundus needusena, saab olla miski, mille üle uhke olla. Kui sa ei nuta nurgas üle ääre ajanud piima pärast, siis hoia oma kunstniku olemuses ja loovuses pea püsti.
 
Kust sa selle võtad?
Mul on hea meele, et sa seda küsid. Psühholoog Scott Barry Kaufmani raamatust nimega „Wired to Create: Unraveling the Mysteries of the Creative Mind ja HuffPost Senioris kirjutanud Carolyn Gregorie artiklist.“

Üks võimsamaid tsitaate on järgmine:
„Loova meelega inimene, mis iganes valdkonnas, on järgmine: isik, kes on sündinud ebaharilikult, ebainimlikult tundlikuna.“ – Pearl S. Buck.
 
Kuulus näide
Tean, et öeldes, et oled paljuski minu moodi, pole piisav, et sind selle uue avastusega enesekindlat tundma panna. Las ma räägin sulle pisut kellestki nimega Michael Jackson, kes oli väga tundlik. Te ei arvaks tema esinemiste järgi, et ta oli palju kannatanud ja üksinduses olnud. Kuid nii oli jajust see oli üks koht, millest ta oma kunsti loomisel lähtus.
Ühes Oprah Winfrey intervjuus tsiteeriti Michaelit, öeldes: „Tunnen, et olin valitud vahendiks, et anda maailmale muusikat, armastust ja harmooniat.“
 
Kummalised esinejad
Raamat ja HuffPosti artikkel toovad välja, et paljudel esinejatel näib elus sarnane paradoks olevat. Ühest küljest on nad avatud olemusega inimesed ja teisest küljest tundlikud. Psühholoog Mihaly Csikszentmihaly nimetas need kaks isikuomadust vastanditeks. Ta peab neid mitte ainult külgedeks, mis kõige loomingulisemates inimestes koos eksisteerivad, vaid ka isiksuse tuumaks. See on ainus viis selgitada seda, kuidas esinejad on võimelised oma kummalisel moel `lava omama`, samal ajal olles emotsionaalselt piisavalt laetud, et tundeid edasi anda.

Tegelikult on lihtsam seda selgitada Csikszentmihaly tsitaadiga:
„Loomeinimeste avatus ja tundlikus viib neid sageli kannatuste ja valuni, kuid samas ka suure naudinguni.“
Selle tsitaadi lugemine avab tundlikkuse ja loomingulisuse olemuse.
 
Lisanäited
Mõistan. Arvate, et Michael Jackson võis olla juhus. Mis siis, kui panustaksin Yo-yo Ma´le, suurepärasele tšellistile. „Mida,“ ütled sina, „Ta ei osanuid isegi ´moonwalki,´ kuidas see siin aitab?“
Esiteks, kuidas sa tead, et ta ´moonwalki`ei osanud? Teiseks, tema hea sõber Mark Salzman jagas kirjeldust. Ta iseloomustas Ma´d, kui kõige rõõmsameelsemat inimest, keda ta kunagi kohanud on. Märkides ka, et aegadel, mil too koges negatiivseid emotsioone, olid need samuti sügavad. Tal olid kõrged tõusud ja sügavad madalseisud. Ma oli tundlik ümbritsevate emotsioonide suhtes. Kui ta tajus ümbritsevate leina, peegeldus see ka temas ja ta koges seda koos teistega.
Võime kogeda teiste emotsioone on kõige kindlamalt üks, mida suudame tunda läbi tema muusika.
 
Milline on tundlike inimeste osakaal?
Ülitundlikud moodustavad umbes 15 kuni 20 protsenti inimkonnast.

Mandy Waysman
 
Eesti keelde pannud Marilii Toots "Rännud hingemaastikul"
Originaalartikli leiad siit.

Tee test - kas sina oled ülitundlik inimene?

Kas ka teie olete ülitundlik? Säärased inimesed on väliselt nagu kõik teised, kuid tajuvad maailma veidi teisiti. Nad tunnetavad sügavuti teiste inimeste emotsioone, on tundlikumad müra, ereda valguse, valu ja teiste stiimulite vastu ning töötlevad infot veidi erinevalt. Nii selgitab südamelähedast teemat kogemusnõustaja, joogaõpetaja ja ülitundlike eestkõneleja MARILII TOOTS, kes ilmutas tänavu omapärase autobiograafiliste sugemetega raamatu.
 
Nimetad end joogapraktikuks ja -juhendajaks, info vastuvõtjaks ja vahendajaks. Hingelt Loojaks. Aga ka kogemusnõustajaks. Peale koolitustelt saadud teadmiste kasutad kogemusi. Millistes valdkondades sa suudad teisi aidata?
Lähtun oma tegemistes nii tavapsühholoogiast, joogafilosoofiast kui ka intuitsioonist. Samuti on tähtis osa üle kümne aasta kestnud joogapraktikal ning minu enda elamustel ja kogemustel. Jagan huvilistega kogemusi, mida olen ülitundliku inimesena saanud eneseleidmise otsingutel ja igapäevaeluga toimetulekul. Annan soovitusi, kuidas teadlikult lõdvestuda, leida oma sisemine vägi ning tulla toime ärevushäirete, läbipõlemise, sõltuvuste, depressiooni ja psühhosomaatiliste kehareaktsioonidega.
 
Ametit läksid õppima maaülikooli. Kelleks sa seal õppisid?
Elav loodus on mind alati kõnetanud, seepärast läksingi õppima maastikuarhitektuuri. Oli majandustõus ja lõpetajatele jagus tööd. Mõistsin paraku üsna kiiresti, et see töö pole minu jaoks. Liiga tehniliseks läks, otsustajad ja teostajad olid erinevad ning sealt koorusid välja lahkhelid.
 
Kas sel ajal puutusidki esimest korda kokku joogaga?
Jah, see oli umbes 14 aastat tagasi. Joogaõpetajaks hakkasin õppima mõni aasta hiljem, sees tähendas suuri muudatusi. Õppisin klassikalist joogat, mida ei saa nimetada konkreetseks joogastiiliks, vaid pigem personaalseks lähenemiseks. Klassikalise jooga tunnid järgivad  Krishnamacharya traditsiooni, õpetan suutrate põhiselt.
 
Mida see endast kujutab?
Klassikalise jooga tundides õpime keskenduma, olema kohal hetkes, tunnetama ja kuulama oma keha ning pingutama ja lõdvestama end sellest lähtudes. Õpime kasutama füüsilisi asanaid ehk asendeid, mis aitavad arendada keha ja meelt ning muuta harjumuslikke mustreid. Samuti õpime teadlikult hingama ja tajuma, kuidas see mõjutab ja toetab meie enesetunnet. Kasutame häält, kujustamist ning keskendumis- ja hingamisharjutusi. Jälgime ennast. Räägime jooga filosoofilisest taustast.
 
Igapäevaelu toob kaasa vaimset ja füüsilist pinget. Oled seda ka ise kogenud.
Mida tunneb pinges inimene?
Pinges inimene võib tunda, et on pimeduses, sest elujõud on takistatud. Pingetest vabanedes võib tajuda, kuidas igapäevaelu taas liikuma hakkab ja lahendus leidub ka kõige keerukamatele olukordadele. Elus on endiselt nii rõõmu kui ka kurbust, nii luhtumisi kui kordaminekuid, aga kui lõdvestuse ja kohalolu kaudu on taastatud nii sisemine kui ka füüsiline jõud, siis pole inimene äärmustest enam nii tugevalt mõjutatud. Kannatusi on vähem ja elu saab sujuvamalt kulgeda mööda loomulikku teed.  
Märkasin, et intensiivsete emotsioonide tagasihoidmine (kui püüad käituda mõistlikult või vastata kellegi oletatavatele ootustele) ei lase edasi liikuda. Näiteks võivad meeles ilmneda ärevus, tuimus ja jõuetus ning kehas valud, pinged ja väsimus, koguni kurnatus. Samuti võivad pikema aja jooksul välja kujuneda haigused.
 
Millised?
Pikaajaline füüsiline ja vaimne pinge ning võimetus lõdvestuda võib endaga kaasa tuua tervisehädasid, nagu näiteks kõrge vererõhu, hingamisraskused, ärevushäired ja depressiooni. Samuti suhtlemisraskused või õppimis- ja töövõime vähenemise ning ohu kaotada töö või langeda välja koolist. Hirmud ning mured põhjustavad omakorda pingeid. Vaimne väsimus tekitab füüsilist kurnatust ja vastupidi.

Mis saab, kui ei osata lõdvestuda?
Sellele võib järgneda läbipõlemine. Keha ja meel on omavahel seotud tervikuks hingamise ja eneseteadlikkuse kaudu. Kui inimene pole oma loomupärastest omadustest ja vajadustest teadlik (iga inimene on ainulaadne), siis võibki ta unustada end pingutama ja raisata mõttetult energiat.
Võttes aluseks teadmise, et emotsioonide äratundmine ja juhtimine on eluterve inimese vundament, hakkasin otsima vastust küsimusele, kuidas varjatud emotsioone nähtavale tuua ning vabastada vägivallatult, nii et me ei kahjustaks ennast ega teisi. Märkasin, et see leiab aset sundimatult täielikule kohalolule suunatud tegevuse, vahel ka lihtsalt nimetamise või märkamise kaudu. Pingetest vabastavad joogapraktikad jm. Räägin joogast ka oma kodulehel www.joogatunnid.ee.
 
Õpetad teistele teadlikku lõdvestumist.
Jah, teadliku lõdvestumise kaudu on võimalik lubada minna teetõketel, mis elu enam ei toeta, ning saada jõudu või teha ruumi uute või käsil olevate ettevõtmiste tarvis. Keha ja meele lõdvestumise abil on võimalik taastada sisemine selgus ja energiavarud, et olla valmis uuteks pingutusteks ja ettevõtmisteks.

Kuidas tuleks lõdvestuda?
Lähtuda tuleks nii keha kui meele tasandil inimese isikuomadustest ja harjumustest. Mida rahutumad on keha ja meel, seda individuaalsemat lähenemist lõdvestusvahendite valikul vajatakse. Joogas kasutatakse keha ja meele teadlikuks lõdvestamiseks tehnikaid, lähtudes inimese hetkeseisundist ja vajadustest. Nende hulka kuuluvad füüsilised asendid, hingamistehnikad, visualiseerimine, keskendumisharjutused ning filosoofia ja eneseuuringu abil eneseteadlikkuse suurendamine. Väga head on ka looduses viibimine, tants, helid ja šamaanitrumm.
 
Kui tähtis on teadlikult hingata?
Kui teadvustame hingamist, saame võimaluse oma elu paremini suunata. Kui meis tekib viha, meeleheide või valu, siis saame need vastu võtta ning end täielikult aktsepteerida. Keskendudes hingamisele, saame ebameeldivad tunded hajutada. Mida kauem te teadlikult hingamisele keskendute, seda enam keha rahuneb. Hingamisele tuleks keskenduda ja seda suunata järjepidevalt ja iga päev, siis on tulemused püsivad. Elul on omaenese veatu rütm.

Sinu tööriistade hulgas on hääl.
Jah, eraldi võib esile tuua häälekasutuse ning seal omakorda eristada veedadest pärinevate mantrate retsiteerimise. Veedad on iidsed pühad sanskritikeelsed tekstid, mis koosnevad mantratest ja kätkevad endas väidetavalt vastuseid kõikidele küsimustele. Mantrad on võimsad helid. Kui hääldada neid õigesti ning hea kavatsusega, siis levitavad need meie kehas erilist vibratsiooni. Sellel on võime mõjutada meie füsioloogilist seisundit, vähendada pingeid, parandada füüsilist, vaimset ja emotsionaalset tervist. Mantrad pikendavad väljahingamist, mis aitab lõdvestuda. Need soodustavad keskendumist ja on meditatsiooni töövahend.

Sind on tituleeritud ülitundlike eestkõnelejaks. Kuidas iseloomustada ülitundlikku inimest?
Ülitundlike inimesi kiputakse sildistama: liiga tundeküllane, liiga nõrk, liiga tundlik… Uuringud näitavad, et nad ei saa sinna midagi parata, nad on lihtsalt bioloogiliselt selliseks loodud ja kui aus olla, ei vahetaks nad oma ülitundlikkust millegi vastu.
Doktor Elanie N. Aron võtab ülitundliku inimese olemuse kokku lühendiga SÜET, kus S tähistab töötlemisprotsessi sügavust, mille tähtis käitumismall on enne tegutsemist olukorda jälgida ja järele mõelda. Ülitundlik inimene töötleb kõike teistest põhjalikumalt, olenemata sellest, kas on sellest teadlik või mitte. Ü tähistab ülestimuleerimise ohtu, sest pöörates kõigele toimuvale tavapärasest enam tähelepanu, väsivad nad paratamatult kiiremini. E tähistab emotsionaalsete reaktsioonide rõhutamist ning suurt empaatiat, mis aitab muu hulgas märgata ja õppida.
T tähistab nüansitundlikkust .
 
Kuidas ülitundlikku inimest ära tunda?
Ta meeldib peaaegu küigile, sest suudab olla teiste emotsioonide vastu empaatiline ja on hea kuulaja. Ülitundlik tunneb sageli kohe ära, kas tema ellu tulnud võõras on tema inimene või mitte, samuti tajub ta, kui teine ei ole üdini usaldusväärne.
Ülitundlik eelistab tervislikku toitu ja muid tooteid, sest ei talu mürke.
Ta mõistab suhteid sügavamalt kui enamik teisi ja tal on suurepärane oskus näha tervikpilti. Ühtlasi võib ta olla väga loominguline ning teda mõjutavad tugevalt muusika, loodus ja kunst.
Lisame suurepärase oskuse teisi innustada ja mõjutada tänu enda kogetud emotsioonidele, mis võivad olla nii tugevad, et neid hakkavad tundma ka teised.
Tugev intuitsioon aitab ülitundlikul inimesel teha uute võimaluste avanedes või uutes olukordades õigeid otsuseid. Kui ta astub mõnda ruumi, siis teab sageli, kas see on meeldiv või mitte. Ülitundlik tajub hästi oma keha reaktsioone ja toimimist ning saab tänu sellele kiiresti reageerida, kui miski on valesti. Ent neil on ka pimedaid hetki, mil nad tajuvad ja näevad vähe. Siis tuleb kasuks arendada nende hetkede eristamise oskust.
 
Me oleme vist kõik mõnel hetkel ülitundlikud?
Jah, kindlasti. Näiteks pärast üksinda mägionnis veedetud kuud. Samuti muutuvad kõik inimesed vananedes tundlikumaks. Enamikul inimestest, tunnistavad nad siis seda või mitte, on suure tõenäosusega tundlikum külg, mis ilmneb teatud olukordades.
Ülitundlikud ja teised õrna hingega inimesed võivad tunda, et vestlus kurnab ja pingestab neid. Tõenäoliselt püüavad nad olla lahked ja tähelepanelikud ning keskenduda kuulamisele. Tänu sellele tõmbavad nad lausa võluväel ligi neid, kes tahavad oma muret kurta.
 
Millised eelised on ülitundlikul inimesel?
Määratledes ennast ülitundliku inimesena on sul mitmeid eeliseid. Ent samuti manitseb see ettevaatlikkusele, sest tundliku närvisüsteemi tekkepõhjused võivad olla ka muus. Kui sul on olnud traumasid ja traumajärgset stressi, sarnaneb sinu haavatavus ja rahutus sellega, mida tunnevad ülitundlikud inimesed. Arvates ennast olevat ülitundlik, ei pruugi sa otsida oma hingetraumadele õiget abi. Ka ülitundlikuna võib sul olla vaimseid häireid. Vaimse tervise eest võdeldes vajatakse abi ka siis, kui olllakse ülitundlik.
 
Milliseid võtteid sobib ülitundlikul inimesel vaimse tervise eest võideldes kasutada?
Dr Aron eristab kuut enesekaitse meetodit: vähendamine ehk minimeerimine, süüdistamine, ülepingutamine, ülepaisutamine, projitseerimine ja võistlusest hoidumine. Nende käitumisviiside eesmärk on (ennast) kaitsta, ent need võivad teha suhtlemisolukorrad tulevikus keerulisemaks. Seetõttu saab inimene tõrjuva reaktsiooni osaliseks kahel korral: esimest korda, kui vastab ennast kaitstes ja tunneb teiste halvakspanu, ning teist korda siis, kui teine tajub tema väljaütlemist agressiivsena ja vastab omakorda agressiivselt.
 
Palun räägi veidi lähemalt neist meetoditest.
Vähendamine ehk minimeerimine tähendab seda, et reageeritakse minimaalselt, alahinnates olukorda või enese tegelikku reageeringut. Süüdistamine tähendab tunnet, et sinu reaktsioonides või olukorras on süüdi keegi teine, või enesesüüdistust, kui ei suudeta olukorda aktsepteerida. Ülepingutamine tähendab seda, et kui püütakse liiga tugevasti, tekib enese väärkasutamise ja a teiste survestamise oht. Ülepaisutamine tähendab seda, et reageeritakse üle, võtmata enesele aega rahuneda, mistõttu võib tekkida lisapingeid. Projitseerimine on oma emotsioonide ja/või kogemuste teisele ülekandmine, mis võib tekitada valesti mõistmist. Otsus mitte võistelda võib päädida sellega, et ennast jäetakse soovitud elust kõrvale. Lähemalt saab lugeda seda ka mu kodulehelt www.ulitundlikinimene.ee.
 
Kuidas peaks ülitundlik inimene tulema toime igapäevaeluga?
Luba enesele sügavaid ja tugevaid tundeid, kuid teadvusta, et enamasti on tegu mööduvate emotsioonidega. Anna hetkeseisundist endale ausalt aru. Vajaduse korral võta aega rahuneda. Ühel momendil märkad, et oma tajudest ja tunnetest on võimalik saada jõudu, kasvatada eneseusaldust ning õppida üles-alla käivatel elumerelainetel surfama. See tähendab, et osaled oma elus ega tõmbu kõrvale. Kas just seda me sisimas ei soovigi:ellujäämise kõrval siiralt ja südamest elada, arvestades iseenda ning teiste eripära ja omadusi.
 
Oled ise kogenud ärevushäireid. Mis on ärevus?
Ärevus on enamasti sisemise konflikti tagajärg. Sageli on konfliktis alateadlikult hästi kätteõpitud käitumismustrid, mõtted, emotsioonid ja sisetunne. Midagi surutakse maha, mingi energia ei ole pikka aega leidnud väljapääsu ja rakendust. Ärevushäire võib olla peidus igaühes. Jah, ka aastaid praktiseerinud joogajuhendajal.
Ärevus võib vallanduda lahtuva depressiooni järel, mil pika pimeda perioodi järel muutub nii mõndagi nähtavaks. Vahel võib nähtavat olla nii palju, et me ei suuda seda läbi töötada. Ka siis võib tekkida sisemine vastupanu ning järgneda ärevus.
Ärevusega inimesed on sageli oma pimedast poolest teadlikud. Nad on teel selguse poole. Me ei tea, kui sügavad on hingehaavad, mida tuleb konkreetsel inimesel tervendada. Me ei tea, kui suur on raskus, mida teisel inimesel kanda tuleb. See ei paista kõrvaltvaatajale välja. Ent teame, et kui on pimedus, siis on alati ka valgus. Ja ikka laieneb see, millele me keskendume.
 
Kuidas sellega toime tulla?
Tänu järjepidevale teadlikule joogapraktikale (ennast kõrvalt jälgides ja märgatut parandades) on võimalik neid korduvaid mustreid selgemalt näha ja ära tunda ning leida leevendust. See muudab meie meeed ja tajud teravamaks, nii et oleme oma selgemad ja täpsemad, ja aitab ärevuse algust selgemini ära tunda. Praktika käigus muutub ärevuseudu episoodilisemaks, vahel ka intensiivsemaks ja sügavamaks. Teisalt muutuvad episoodid järjest lühemaks ning selguse ja ühenduse hetked laienevad.
See on teekond, mille me saame läbi teha koos või eraldi. Me ei saa seda väevõimuga muuta ega jõuda kohe lõpp-punkti. Selliste nõudmistega suurendame pinget ja ärevust ning pikendame teekonda. Küll saame protsessi usaldada ja uskuda, et annaksime koos lähedastega igas hetkes parima.
​Tervendav ravim on lihtne: tuleb olla avatud, austada elu ja ka ärevust – eelkõige iseendas. Just sellisena, nagu see parasjagu on. Lubada sel olla. Siis näeme, kuidas ärevus muutub.
Kui keskendume ajale, mil ärevus puudub, suurenevad kerged ja rõõmsad hetked ja saabub aeg, kui ärevus hajub. See ei tähenda, et ignoreerime toimuvat seda alla surudes või eitades. Lihtsalt tunneme ära, võtame omaks ja laseme minna. Lubage ärevusel olla, võtke see omaks ning see taandub samm-sammult turvalisse usaldusse, muutub nurruvaks kollaseks kiisuks – see ongi peamine, mida ärev nii eneselt kui ümbritsevalt vajab.
 
Mida ütled depressiooni kohta?
Depressiooni põhjustab sageli käitumismuster, mis põhineb endassesulgumisel ja blokeerumisel – see on harjumus, mille oleme välja kujundanud, et kaitsta end ähvardavate, kahjustavate ja muul moel valusate tunnete eest. 
Brandon Bays ja Kevin Billett kirjeldavad raamatus „Valgus tunneli lõpus“ depressiooni, levinumaid müüte ja võimalusi sellest vabaneda. Raamatu autorid ütlevad, et aja möödudes meie harjumus kõike maha suruda üksnes tugevneb, see muutub automaatseks mustriks ja kristalliseerub lõpuks üheks kindlaks seisundiks – emotsionaalseks sulgumiseks ja ummikuks.
 
Oma kogemustest kirjutad ka esimeses raamatus, mis jõudis lugejateni sel aastal?
See raamat on ühe hinge lugu. Ühe lapse naiseks sirgumise lugu. Teos toob välja selle, kuidas lapsepõlves omandatud sügavad mõtte- ja käitumismustrid meie elu märkamatult juhivad. See jutustab rännakute kaudu enesest teadlikumaks saamisest. Sellest, kuidas mõte ja tunne loovad tegelikkuse ning kuidas universum vastab inimese enda loodud tunde- ja energiasagedusele. Teos viitab joogapraktikate, šamaanirännakute, muusika ja loomise toetavale jõule ning kirjeldab tundliku isiksusetüübi iseendale lähemale kasvamist. Kõik see toimub hirmudega silmitsi seistes, asendades need elu, enese armastuse ning usaldusega.​
 
Kellele sa kirjutasid?
Trükivalgust näinud raamat tahab pakkuda meile kõigile julgust ka võimatuna näivatel, lootusetutel ja rasketel hetkedel edasi liikuda – liikuda iseendale lähemale, usalduses ja armastuses.
 
Küsimusi esitas HELO TALVA

 LISA
Marilii kirjutas nii
…Vahel on teiste edastatud sõnad ja tunded vastuolus. Siis saab määravaks see, mis on tajutav. See on sügavam ja mõjusam kui sõna.
…Universumil on kombeks meie kutsele vastata. Maailm on kord juba nii loodud.
…Valu on tingitud inimese sisemisest kitsikusest, vastuoludest ja kokkupressitusest.
…Depressiooni näol on tegu millegagi, mis pole isiksuse vajalik ja loomulik osa. Millegagi, mis on tema teadvustamata mõtte- ja käitumismustrite tagajärg.
…Ta ei mõista veel, et tema reageeringud pole lihtsalt hetkeemotsioonid, vaid sügavale maha surutud ja kuhjunud minevikuvalud ja -rõõmud. Need on eelmistelt põlvkondadelt päritud negatiivsed käitumismustrid ning tema enda mahasurutud valu ja pettumus.
…Kaugelt suuremat pilti vaadates lubame vähem tähtsal oma elust kaduda. Alles jääb see, mis tõesti on hngele tähtis. See, mis hinge väestab ja toidab. Vahel võetakse meie elust midagi ära, et näeksime selgemalt seda, mis oleks muidu muude asjatoimetuste, mõtete, tunnete ja tegevuste keerises tähelepanuta jäänud.
…Kõigil inimestel on siin elus koht. Kõigil, kelle elu on valinud siin olema, on põhjus ja anne. See tuleb ainult üles leida, seda tuleb kasta, kasvatada ja jagada.
…Kõige tähtsam on elada iseendaga kooskõlas, lihtsuses ja aususes, siis vähenevad kannatused. Kui olakse loodusrütmidega kooskõlas, vähenevad ärevus ja tänapäeva kirjus, müra- ja valikuterohkes maailmas üsna kergesti saabuv ülestimulatsioon.
…Käesolev hetk on ainus, mis meil tõeliselt on.
…Vahel kanname eneselegi teadmata põlvkondade kaupa koormavat taaka üha edasi ja edasi. Oleme unustanud selle maha panna. Hetkel, kui vanast taagast loobume, on meil käed vabad ja tekib ruumi armastusele.
…Iga teekonnal astutud samm on tähtis. Iga komistus ja jalgele tõus on elu rütm. Me oleme alati õigel ajal ja õiges kohas. Koos kasvades – teekonda austades ja usaldades. Märgates. Kukkudes armastusse. Nüüd tuleb ainult koos püsida. Püsida armastuses. Peatuda, püsida, hingata ja nautida elu elusaid hetki, laineharju ja sügavikke. Lubades elul endast läbi voolata. Lubades elul olla elu. Elu on ja armastus on.
 
Marilii raamatust „Kukkudes armastusse. Lugu sellest, kuidas me oleme alati kohal.“

Esmakordselt avaldadtud 02.01.2019 Telegram.ee-s.

“Nüüd lõpuks, armsad lugejad, võtan julguse kokku ja kirjutan Armastusest,” alustab oma aasta esimest kirjatükki Telegramile maastikuarhitekt, joogaõpetaja ja ülitundlikkuse eestkõneleja Marilii Toots. “Armastus on tundunud minu jaoks midagi suurt, aukartust äratavat, tundmatu ja kättesaamatut; pigem haiget tegev, kuid samal ajal külgetõmbav. See näis olevat midagi, mida saab vaadata filmidest, kuuleb lauludest ja mille kohta saab lugeda raamatutest; midagi, mis teistel on, aga minul pole. Midagi, mis on kusagil kaugel-kaugel ja seda saab eemalt vaadata. Puudutada seda ei julge. Võib-olla saab läheneda arglikult.
Armastades võib ju kukkuda?”

Armastades, armastuse ruumi luues ning hoides ja nii endale kui ka teisele hoogu andes tuleb osata armastatu õigel ajal lahti lasta. Täpselt parajal hetkel, et hoog õhkutõusmiseks on veel sees; täpselt hetkel, kus kinni hoida enam ei saa, sest see muutuks mõlemale ohtlikuks. Just minna lubades, sel kõige armsamal. Tänu Armastusele on ta tiivad tugevaks muutunud. Olete lendu tõusmas. Sa tunned seda, teine tunneb seda ja nüüd on kolm võimalikku varianti: lennata kõrvuti koos, hoida üksteist tagasi ja mitte õhku tõusta või lubada mõlemal minna oma südameteed. Armastuse teed on ettearvamatud. Garantiisid pole.​

Ärme nüüd kartma löö, ärme hoia ei ennast ega teist tagasi. Meil mõlemal tuleb liikuda – edasi minna – oleme jõudsalt kasvanud ja kui me edasi ei liigu, siis läheb kitsaks. Võib isegi juhtuda, et hakkame teineteist lämmatama. Meie maailm laieneb ja areneb järjepidevalt. Aega üha tuleb. Me ei saa takistada arenevatel linnupoegadel, nende just kandma hakkavaid tiibu, sirutamast. Me ei saa Armastust puuris hoida. Siis ta ei lenda, on meie lähedal, aga õnnetu. Nüüd tuleb usaldada, et armsa tiivad kannavad ja tal minna lubada. Ka tuleb oma sisetunnet usaldada ning teha enda jaoks valik – kas jääda maapinnale või lennata.

Vastasel korral saame mõlemad kurbuse osaliseks ja hakkame tasapisi armastusest tühjaks jooksma. Üha raskem on lendu tõusva linnu jalgadest kinni hoida, see nõuab aina suuremat pingutust ja teisel on üha võimatum oma tiibade kandvust eirata. Me oleme sündinud vabaks. Armastus kannab vabas voolamises. Vahel võib olla, et püüame end pidurdada, püüame end seada ja sättida teiste järgi, mitte lennata, aga sisimas hakkab Armastusel nii kitsas. Ta hakkab tuhmuma ja lõpuks ei kanna enam. Armastus on metsik, ta kannab usalduses. Ehk on just varjus olev usaldus see, mis Armastuse metsikus loomuses lubab sel alati nähtaval olla? Kui ainult oskame märgata ja sel vabalt olla lubada. See lind on sündinud lendama.

Armastuses peituvad nii juured kui ka tiivad. Üks teiseta lihtsalt ei kanna. Armastuselind saab hoogu juurde teades, et teda oodatakse tagasi, aga lubatakse taas ka minna; teades, et teda usaldatakse, teades, et temas endas on kandev pesa olemas – nii ta lendab üha kaunimalt ja voolavamalt. Me saame sellest puudutatud. Me tunneme armastuselinnu südames ära ja lubame endale lähedale. Jah, sa võid lennates kukkuda. Ja, me võime koos kukkuda, et uuesti lendu tõusta või loobuda? Valik on meie. Kui lubame armastuselinnu vabaks, siis ta ei pruugigi väga kaugele või kõrgele soovida. Ka võime märgata, et Iseendale lähedal olles polegi võimalik sügavikku kukkuda – Armastus on alati kohal.

Lõpetuseks meenuvad ühe laulu sõnad – Kui me seisame Maailma äärel, kas siis kukume endasse tagasi?

Kui kõik see siin pole armastus, siis mis armastus üldse on?
Armastuses ja ümbritsetud armastusega.

Marilii Toots
Raamatu “Kukkudes armastusse“ autor
Raamat on tänu teile, head toetajad, nüüd müügil!
​Otse autorilt: http://www.ulitundlikinimene.ee/raamat.html 
Rahva Raamat: https://www.rahvaraamat.ee/p/kukkudes-armastusse-lugu…/…/et…
Apollo: https://www.apollo.ee/kukkudes-armastusse.html

Ühist loomise teekonda näed siin: http://www.ulitundlikinimene.ee/kukkudes-armastusse.html

Ärevushäire ja tundlik isiksus käivad sageli koos, aga mitte tingimata. Sageli aetakse need kaks segamini. Hiljuti jäin mõttesse, et ega ma neid ise ometi segamini pole ajanud… üleväsimuse udus võib paljugi juhtuda.

Ärevus
Kui juba ärevus üleval on, siis ei saa enam millestki kindel olla. Kui siis ainult sellest, et nüüd tahab see tähelepanu ja samas ei taha ka. Tahab, et teda eristatakse, nimetataks ja juhtimine käest ära võetakse. Ehk siis vajalik on teadvustamine ja meele kontroll. Suunates meel sellele, millele tegelikult soovime keskenduda. No näiteks midagi ära teha, kogeda, osaleda, puhata vms. Ärevusel nimelt on salakaval võime meie elu juhtimine märkamatult üle võtta. Ja uskuge mind, end veel õigustada ka. Samas pole ärevus üldse üleni paha. Tuleb ainult vahet teha, kas tegu on hetkel pinnapealse hirmule keskendunud õpitud ja selgelt tajumist segav käitumismustriga (näiteks uuele reageerida paanikaga) või keha tõsine appikarje ja seeläbi suunanäitamine sügavama eluvoo teel.

Olen pikalt mõelnud ja uurinud, et mis ärevuse sõnum minu enda puhul on olnud. Ega muidu ei uurikski, kui ei märkaks, et taas olen kas suhetes, koolis või töös lasknud tal oma vankris kutsari kohale istuda. Tõsi küll, ajutiselt ja ikka lühemat ja lühemat aega. Aga ega ta ohje kergelt ära anda ei taha. Ning nii on vahel sõit pime ja pingeline, kuigi… mulle väga meeldivad hobused. Ohjad lõdvenevad siis, kui taas suudan eristada meele oma tõelisest olemusest ning meeleseisund ehk kutsar edastab juhiseid hobustele kindlalt ja selgelt. Mina nimelt ei ole emotsioon. See on inimese üks meele seisud. Meie, inimeste olemus on selge, valge, kerge, vaba ja rahus.

Tundliku isiksuse omapära
Ülitundlikkus on sünnipärane ja vähe levinud, kuid täiesti tavapärane isiksuse tüüp – kaasasündinud tundlik närvisüsteem. See tähendab laias laastus seda, et tajume detaile peentasandil ja sügavuti. Eristame suurt hulka värve, helisid jms. Nii võtame vastu infot, kuniks ajumaht saab täis ja on tarvis seda protsessida ehk siis aeg maha võtta ja anda endale võimalus olemiseks. Sama kehtib ka emotsioonide kohta, kuna need on intensiivsed ning värvikad, siis nende läbi kogemine võtab meilt rohkesti energiat. Sageli kogeme ka teiste inimeste emotsioone just kui omasid ja kui neid endast päris läbi ei suuda lubada, siis väsime kiiresti. Väsime tegelikult ka siis, kui suudame, sest kujutage ise ette, mis tunne võib olla kui suured lained sind pidevalt kõigutavad. Ei, laev põhja ei lähe, ainult oma keset tuleb järjepidevalt paigas hoida. Lisandub veel sensoorne tundlikkus. Ja uskuge mind see kõik on normaalne ja ümber seda teha pole vaja ega ka võimalik, sest see on tugevus, kui oma potentsiaali kasutada.

Enese tundmine
Nagu öeldud ärevus on salakaval ja perutavad hobused tugevad. Kõige eelneva arvestamine võib tähendada julguse treenimist, et ühiskonna keskmistest normidest eristuda. Kõige lihtsam on öelda, et unustame kõik, mis meile seni on õpetatud ja hakkame igas hetkes ise olema. Hakkame ausalt tajuma ja tunnetama oma vajadusi ning nende järgi ka elama.

Küsides endalt:
Mida tegelikult sügaval sisimas soovin ja vajan?
Miks midagi teen?
Milline on minu sügavam sisetunne?

Mõnel puhul võib selguse loomise ja säilitamise võti olla järjepidev märkamine ja teisiti mõtlemine ning käitumine, mõnel juhul iseenda omaduste omaksvõtmine. Selle aluseks on hea enese tundmine. Enda tundma õppimisel aitab päris palju kirjandus, kuigi ei tasu unustada, et kirjapandu on kellegi teise kogemus. Enim annab tagasisidet suhtlemine, toimuva vaatlemine ning meele enese sügavamast olemusest eristamisvõime treening. Selleks tuleb leida igale inimesele eraldi personaalselt sobivad praktikad. Sageli saab siin toeks olla sarnasel teel kulgeja. Mina ise toimetan peamiselt hingamise, heli, keha ja meeletreeningutega ning jagan soovijatega kogemusi.

Ärevus teejuhina
Pinnapealne ärevus tekib sageli kas lahendamata traumade või tundliku isiksuse puhul (nii välimise kui sisemise) ülestimulatsiooni tagajärjel ehk siis ebateadlike, antud inimesele, kahjustavate käitumismallide korduva rakendamise tagajärjel. Rõhutan siin, et me ei pea pidevalt midagi muutma või ümber tegema, piisab märkamisest. Oma omadustega rahus elamine ja põnevusega samm-sammult kasvamine, on loomulikeim protsess üldse. Elame lihtsalt ja naudime seda! Sügavam teadmine on alati kohal, iseasi, kas seda märkame kuulata! Vaadake näiteks lille! Lill ei lõpeta arenemist ega kasvamist. Kuul on omad tsüklid ja aastaajad vahelduvad. Elu kujundab meid loomulikult.

Sügavamat ärevust või sisemist pitsitust märkame siis, kui pinnapealne udu on hajunud. See tekib siis, kui käime teed, mis pole meie olemusega kooskõlas. Sellisel juhul tuleb suunda muuta. Eriti tundlikul inimesel. Siis on tegu targa teenäitajaga, keda kuulata. Te märkate seda ise, nii kui suund on muudetud, läheb enesetunne kergeks ja vabaks. Oluline on siin nende kahe - emotsiooni ja sisetunde eristamine.

Suuna muutmine
Hea on teada, et saame oma meelt treenida nii nagu kehagi ja õppida sünnipäraste omadustega siin maailmas rõõmsalt elama, omade reeglite järgi. Võtmeks on kohalolu, sisemine selgus ehk siis sügav hea tunne. Siis oleme oma tugevustes usutavad ka välisele maailmale. Tundlikel isiksustel on muuhulgas oma sünnipäraste omaduste tõttu kaasa saadud ka oskus sügavat sisemist teadmist kuulda. Väljakutseks võib osutuda vahel sellega kontaktihoidmine, sest ka muud tajud on tugevad.

Kui oskame enda enesetunnet märgata ja meil on vahendid, kuidas end meele kõikumiste puhul keskmesse tagasi tuua, siis on oluline neid mitte unustada rakendada ja ka mitte heituda, kui see kõik kohe püsima ei jää ning meeletaevasse ilmuvad äikesepilved. Nii saame korrata, korrata ja korrata. Ärgem unustagem sealjuures kogu protsessi nautida ja puhata, sest peale tormi on sageli näha just kõige säravam vikerkaar. Ja tegelikult oleme me igas hetkes ja koguaeg kohal – päike pole kusagile kadunud.

Samas tuleb ka vähendada ülitundlike puhul sageli just nimelt ülestimulatsiooni tekitajaid ehk siis muuta elukorraldus sobivaks. Lubada endal toimetada omal moel ja omas tempos ning salakavalad mustreid loonud traumad vabastada. Nii saame oma energiataset tõsta ja hoida. Ja nii mõnelegi üllatuseks pole siis välisel maailmal meiega enam probleemi, sest oleme enda teel ja ise selles kindlad.

Kõike seda siin kirja pannes märkan, et pinnapealne ärevus on taaskord tuhmunud ähmaseks mälestuseks ning meeles on toimunud avardumine. Nii jõuame kiht-kihi haaval oma sisemisele valgusele lähemale ja lähemale, kuni üks hetk on see märkamatult muutunud stabiilseks ja kandvaks ühenduseks, mis loob vabaduse.

Hingan sisse ja hingan välja.
Naeratan.
 
Marilii Toots
Raamatu „Kukkudes armastusse“ autor
www.joogatunnid.ee

Raamat on tänu teile, head toetajad, nüüd müügil!
​Otse autorilt: http://www.ulitundlikinimene.ee/raamat.html 
Rahva Raamat: https://www.rahvaraamat.ee/p/kukkudes-armastusse-lugu…/…/et…
Apollo: https://www.apollo.ee/kukkudes-armastusse.html

Ühiskond teeb näo, nagu neid ei oleks. Õpetajad tahaksid, et neid ei oleks. Emad-isad on murelikud, sest nad on olemas. Ja igal aastal tuleb neid üha juurde. Psühholoogid on avaldanud arvamust, et aastaks 2050 võib neid olla umbes pool inimkonnast.
​
Me nimetame neid erinevalt, nende hulgas on autiste, autistlike tunnustega, Aspergeri sündroomiga lapsi ja lihtsalt neid, kes teadmata põhjusel ei tule ühiskondliku survega toime. Igal aastal ilmub psühholoogide ja psühhiaatrite vastuvõtule sadu vaevatud vanemaid oma sama vaevatud lastega.

Edu valem
Auahned vanemad pluss auahne kool pluss ühiskondlik surve võrdub edukas laps. Imetletud. Au­hin­na­tud. Au­tahv­lis­tatud. Aga kui laps ei taha? Keeldub ühel heal päeval kooli minemast. Nutab. Põgeneb oma toa, arvuti, filmide, raamatute maailma, tekialuse vaikusse. Turvalisse ja mis peamine – reaalsusest eemal olevasse maailma.
Ei tahagi olla edukas? No mis jutt see siis nüüd on! Marss kooli! Oksendamine, peavalud, äng, enese­lõikamine. Murelik kooli­psühholoog ja suures osas täiesti mõistmatud õpetajad. Puudub tunnist, kui meil on kontrolltöö? Üks sisse. Puudub kuu aega – palju ühtesid. Nende parandamiseks on aega üks kord nädalas.
Tunnistusele tulevad kahed. Paras, ärgu siis puudugu. Mis tähendab haige? Mis haigus see ka on? Ja viimanegi habras side kooli ja lapse vahel kaob, motivatsioon haihtub, enesehinnang samuti. Meie edule orienteeritud ühiskonna silmis on ta paaria, nõrk, pehmo. Kõlbmatu ja seega häbistatud.

Psühhiaatri juurde
Kõige parem, mis seal teada saab, on see, et sa pole oma murega üksi. Et sadu teisi täiesti korralikke vanemaid, kes on oma lapsi väga hoidnud ja armastanud, on hädas sama murega. Vanalinnas töötava kontorirahva viiest liikmest kolmel on sellised lapsed. Kahel on diagnoositud autistlikud jooned, kolmanda diagnoos on depressioon.
Depressiooniravimeid on võtnud aga kõik kolm last. Koolis käimine on kõige raskem ülesanne. Päev korraga. Laps tuleb kooli saata, kõigi nende pea- ja kõhuvalude ning oksendamiste kiuste. Sest teisiti pole meie ühiskonnas võimalik. Tulemus on nullilähedane.
Muide, need lapsed on kõikvõimalike muude parameetrite järgi täiesti normaalsed, isegi andekad. Ühel (õieti kõigil) neist on kõrge IQ, teisel kunstianne, kolmas mängib iga pilli, mis talle sülle tõstetakse. Neil on hea huumorimeel, suur lugemus, lai silmaring ja isegi sõbrad. Aga nad ei saa hakkama paljude kohustustega. Võõraste paikade ja inimestega. Lärmiga. Tundmatute asjadega. Edukusega.

Alternatiivid
Kõige esmalt ja tihti ainuvõimalikuks alternatiiviks on selliste laste puhul erakoolid – näiteks Waldorfi kool, kus stressifaktorid püütakse viia miinimumini. Surve vähendamine, õpetajate ja õpilaste inimlikud suhted ning eelkõige sügav mõistmine, et inimesed on erinevad ja selles peitubki maailma mitmekesisus, aitab murelastel uuesti end leida.
Pole ju nende süü, et nad ihkavad teistsugust elu. Neid ei meelita tegutsema lubadus, et kui sa hästi õpid, saab sinust advokaat või minister ja sa hakkad teenima palju raha. Sest neid ei huvita raha ega asjad.
Teine võimalus on koduõpe. See on komplitseeritud. Esimene hurraa-seisund ja usk endasse läheb ruttu üle. On keeruline sobitada koduõpet vanemate töö, kohustuste ja koduse eluga. Laps saab õige varsti aru, et nüüd on võimalik olukord enda kasuks keerata. Peale selle ei oska iga lapsevanem automaatselt näiteks seitsmenda klassi tasemel matemaatikat või prantsuse keelt.
Koolid ei ole üldiselt koduõppest huvitatud ja see on ka täiesti loomulik – keegi ei korva õpetajate tohutut lisatööd ja -tunde. Kui õnnestubki kooli veenda, et laps koduõppele jääks, algavad eespool nimetatud probleemid. Ja kust võtta raha, et maksta eraõpetajatele?

Vanema õigused
Kõige drastilisem näide pärineb mu oma tutvusringkonnast, kus emalt taheti vanemlikud õigused ära võtta, sest ta üsna suur laps keeldus kooli minemast. Kes veel ei tea, siis Eesti Vabariigis on põhikoolis käimine kohustuslik ja kes seda ei tee, selle vanemaid karistatakse üpris priske rahatrahviga või ootab last ees internaatkool.
Neile, kes kannatavad sügava depressiooni, ärevushäire või autistlike joonte all, oleks selline kodunt välja saatmine võrreldav otsese enesetapule tõukamisega. Sest selliste laste jaoks on oma kodu turvaline ja pehme keskkond sageli ainus koht, kus nad ennast kaitstuna tunnevad.
Selliste laste vanematel ei ole tegelikult mingeid õigusi. Nad on hädas ja nõutud, söövad ise antidepressante ja üritavad eluga toime tulla. Lastepsühhiaatrid on tööga üle koormatud, neile kiiresti aega saada on sama hästi kui võimatu. Ja kunagi ei tea, millal laps oma suitsiidiähvarduse ellu viib.
Niisiis päev korraga. Kellel on häid ettepanekuid?

Autor: 

ETHEL LILLEMÄGI
lapsevanem, ajakirjanik,
prantsuse keele õpetaja

Allikas: Õpetajate Leht

Esmakordselt avaldadtud 28.12.2018 Telegram.ee-s.

“Enamus meist soovib olla hea, kaasinimesi toetada ja aidata. Aga miks me arvame, et teised tingimata meie abi vajavad, kui nad pole seda küsinud? Mis siis kui suurest heast tahtest sekkume vägivaldselt teise inimese ellu? Surudes teisele peale oma tõde, oma nägemust elu õigsusest. Oled Sa päris kindel, et sinu eluviis ja tõekspidamised teisele parimad on? Miks arvame sageli, et teame teisest paremini, mis talle hea on? Ja teine ise ei tea,” küsib oma mõtiskluses Telegramile maastikuarhitekt, joogaõpetaja ja ülitundlikkuse eestkõneleja Marilii Toots.

Kas poleks mitte kergem elul lihtsalt olla lubada? Hoides turvalist ruumi ning seal kuulata ja näha, mida teine tegelikult vajab? Tasub vaadata, kas abi saaja on tegelikult ka õnnelik, kas ta särab ja õitseb või on ta sinu suurest abistamisest hoopis longu vajunud ja hingeliselt näljas? Oled sa mõelnud, et vahel võib juhtude, et oma suure ja iseka abistamissooviga ennast aitajana hästi tunda, teeme teise elu hoopis keerukamaks?

Siin aitab sageli otse küsimine, et kuidas teine end tunneb, mida ta vajab ja vastuse avatud kuulamine. Vahel pole meil võimalus küsimusi esitada, kuid me näeme ja tajume teise enesetunnet. Loomulikult on ka ausalt vastamisel vastajal siin oma osa. On tõsi, et vahel ei julgeta või osata küsida, vahel vastata, aga enne kellegi aitamist on otstarbekas pidada siiski maha dialoog. Nii austame teise vaba tahet ja anname talle võimaluse oma elu ise juhtida. Jaa, vastus võib teise inimese tõest mõnikord suuresti erineda ja siis vahel me lihtsalt polegi võimelised seda vastu võtma, välja ütlema või teist lõpuni mõistma. See aga ei tähenda, et meie ise või teine tingimata eksib või valel teel oleme. Vaatame siinkohal lille.

Sagedasti on parim, mida me teise heaks teha saame, luua ja hoida ruumi. Taimele siis sobiv kasvukeskkond. Hoitud ruumis võib juhtuda, et puhkeb ka juba närtsinud lill taas õitsele. Väga sageli me ei tea, millised aarded teises peidus on. Me ei tea, millise lillega on tegu. Kuid me saame longu vajunud taime kasta, saame vahetada mulla ja tõsta ta varjust päikese kätte, lisada temperatuuri või see just mõnusalt jahedaks lubada. Jälgides tähelepanelikult samal ajal, mis lillega toimub. Igal lillel on omad kasvuvajadused. Me ei heida ju lillele tema lilleks olemist ette, me ei nõua ega oota taimelt loomaks muutumist.

Ja siis, parajal hetkel, kui on just käesolevale liigile soodsad kasvutingimused ja õige aeg, saame imetleda õit, mis on puhkenud. Ei see õis pole selline nagu ette kujutasime või ootasime. See õis on just selline, milliseks ta oli algselt loodud. Puhkenud õie omadused said paika juba seemnesegu külvamisega, aga olime need unustanud. Sageli pole me isegi teadnud, et millist seemet täpselt on kasutatud. Rukkilillest ei saa kunagi karikakart ega moonist parti. Ometi on need kõik ilusad ja elusad liigid.
​
Kõige paremini areneme ka meie, inimesed, just meie omadustele vastavates kasvutingimustes. Nii nagu ka taimed vajame me vett, maad, soojust, õhku ja ruumi. Lihtsalt erinevates kogustes. Me oleme kõik inimesed, aga nii nagu on erinevatest seemnetest külvatud lilled erinevate õite ning viljadega, nii on ka meie puhul erinevused sünnipärased. Kui seeme on külvatud, siis saame taimekese eest hoolt kanda, jälgides uudishimuga, mis või kes idust areneb. Juba seemne külvamisega on taimes olemas kogu tema potentsiaal. Luues taime kasvuks soodsa keskkonna, võime näha, kuidas avaneb imeline õis otse meie silme all.​

Marilii Toots
Raamatu “Kukkudes armastusse“ autor
Raamat on tänu teile, head toetajad, nüüd müügil!
​Otse autorilt: http://www.ulitundlikinimene.ee/raamat.html 
Rahva Raamat: https://www.rahvaraamat.ee/p/kukkudes-armastusse-lugu…/…/et…
Apollo: https://www.apollo.ee/kukkudes-armastusse.html

Ühist loomise teekonda näed siin: http://www.ulitundlikinimene.ee/kukkudes-armastusse.html
Sünniloost leiad siit: http://www.ulitundlikinimene.ee/huvitavat/raamatu-kukkudes-armastusse-sunniloost

Alistumine, andumine spirituaalselt vaadates on midagi mis on lõplik. Ärgata üles, saada valgustatud juhtub siis, kui alistud usaldusele, usule ja enda kaunile olemusele. Alistud elule usaldades enda salasoove ja hinge väljendus vajadust. Alistud millelegi suuremale, kui su füüsiline keha millest me kümne küünega kinni hoiame. Alistud usule, et Universum täidab kõik sinu mõtted ja unistused täpselt siis, kui sa oled valmis ja sul on vaja ärgata, et seda näha.

Alistud oma inimlikule rumalusele, et tead kõike mis on vaja sulle ja teistele, kuigi pole midagi õppinud ja see iseenesest ongi juba vihje. Alistud ignorantsusele ja ülbusele, targutades avada suud seal kus pole vaja. Alistud tõsiasjale, et sul on üks suu ja kaks kõrva, ning see on vihje kasutada neid proportsionaalselt. Alistud vingumisele, süüdistamisele ja tagarääkimis vajadusele.

Alistud elule, elades täiel rinnal ja olles see kes sa oled. Me arvame, et oleme kadunud ja ei tea oma teed, kuid alistudes ja vaikuses enda hinge häält kuulates sa mõistad, et pole kuhugi kadunud ja kasvad selleks kelleks sa saama pead, seega pole kunagi kuhugi kadunud ja oled lihtsalt teel. Alistudes mõttele, et sa ei ole see kus ja kellena sa töötad, ning sa ei ole ka oma minevik ja need lood mida sa räägid endale ja teistele. Alistuda oma hirmudele on meie kõigi kohus ja risttee kuskil ajas, kuhu me jõuame alati.

Alistuda oma annetele ja südamesoovidele jagada oma unikaalset häält maailmaga.

Alistuda tõele mis on meis kõigis sügaval on lihtne, kuid me arvame, et on raske ja kardame midagi mida pole olemas. Alistuda on lihtsam, kui sa arvad, sa lihtsalt ei tea seda, sest sa ei julge proovida. Alistuda ja anduda tõele, et sa lihtsalt kardad olla siiras, aus ja näidata oma haavatavust, ning oma ilusat hinge kõigile kes seda soovivad. Alistuda oma hirmudele sellest, mis keegi meist mõtleb ja kuidas meid näeb, kui me ei tunne veel iseennastki.

Aus ja ebamugav on tõsiasi, et me kõik avastame mingi hetk, kui võltsid me oleme, ning me tunneme kuidas inimesed näevad ja tunnevad seda sama. Sellepärast, et me “üritame” seda kõike varjata ja me “üritame” olla keegi kes me ei ole. Üritamine ei ole alistumine ja on raskem energiavorm mis on kõigile kogetav. Andu endale ausalt ja näita endale oma nõrkust, sest sa ju tead, et see on seal.  Seda tehes saab nõrkusest jõud. Alistu tõsiasjale, et tõtt on valus kuulata ja kõik see mis ajab sind närvi või ärritab on miskit sinus eneses mis vajab tähelepanu. Alistu sellele, mis sind inspireerib ja tea, et see ongi see, sinu südamesoov ja hinge vajadus särada. Aga “ei” ütleme me endale ja andume hoopis oma egole, kes kisub meid tagasi sinna kuhu me ei kuulu. “Ei” ütleb su aju alistumisele ja surub sind tagasi mugavustsooni mis on tuttav. Lihtne on anda käest ära oma jõud ja süüdistada kõiges kõiki teisi. Lihtsam on alistuda iseendale, sest alistumist saab õppida, kui sa seda tahad. Kui su elutee on ette näinud, neid ülesandeid millest sa üle ja läbi käima pead, et seda kõike õppida, siis ehk ongi see põhjus miks sa seda siin loed, sest, kas sa näed seda juba või mitte aga sa oled sinna poole teel. Et tõeliselt alistuda, peab kõigepealt endale andestama!

Väike harjutus sulle, kui soovid end tundma õppida? Alistu hetkele, põlvita maha, ning lasku alandlikult ja puuduta oma otsmikuga maad. Vaata kas suudad olla nii 5 minutit. Jälgi oma mõtteid ja tundeid mida selline harjutuse soovitus sinus tekitab.

Alistu millegile suuremale, kui sa ise.
Me kõik salaja palvetame! Me kõik salaja alistume!

Armastust ja hinge puhtust.
 
Maiko Johanson

Mul on viimasel ajal olnud au veeta aega inimestega ja keskkondades, kus olen unustanud ülitundlikkuse. Olen isegi esitanud küsimuse, et milleks selline eristumine? On see ikka vajalik? Me kõik oleme erinevad. Rõõmuga saan nentida, et osa inimgruppe on aktiivselt väärtustamas ja aktsepteerimas iga inimesi isiksuseomadusi ja sellest lähtuvalt nende potentsiaali. Taandades üksteise vahelise konkureerimise, võitluse ja vaidlusevajaduse ise enese armastamisele; enese vajaduste teadvustamisele ja enese eest vastutuse võtmisele, hoolimisele ja seeläbi teistest hoolimisele.

Me elame oma tõde, kuid meie tõde pole ainus eksisteeriv. On veel palju erinevaid vaatenurki ja tõdesid, mis teevad maailma mitmekesisemaks. Inimene saab paraku teistest hoolida ainult niisama palju, kui ta iseennast ja oma vajadusi austab. Rohkemaks pole inimloomus võimeline. Kuulates ennast ja kuulates teisi, saame erinevuseid arvestada. Kui elame oma omadustest lähtuvat elu, rakendades andeid, püüdmata end või teisi suruda kindlatesse normpiiridesse, siis sellisel juhul kaob ära vajadus end eristada kui ülitundlikku inimest.

Me oleme inimestena omavahel seotud, üksteist mõjutades ning peegeldame omadusi. Nii tundlikud, kui vähemtundlikud. Mida tundlikum on inimene, seda sügavam ning kiirem on sageli peegeldus. Oleme siin maailmas põhjusega erinevad. Jälgigem, millist keskkonda me ise pakume ja loome nii endale kui teistele. See, millist keskkonda enda ümber täiskasvanueas lubame, on meie oma mõttemaailma peegeldus.

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Andestamine ja selle vastuvõtmine on väga oluline samm emotsionaalse vabaduse leidmisel, kuigi see ei tähenda, et seda on lihtne saavutada. Mõnede inimeste jaoks on isegi andestuse idee vastuseisu ja ebamugavustunnet tekitav. “Ma lihtsalt ei andesta ja kõik” aaarh…
​
On levinud veendumus mida paljud arvavad andestusest, et kui te olete otsustanud kellegile andestada, siis vale on tänu sellele tehtud õigeks ja teie silmis siis, teile haiget teinud inimene on konksu otsast vaba ja sellega on raske leppida. Kui hoiate seda veendumust, siis olete ainus, kes selles olukorras kannatab.

Kui te õpite andestusele vaatama, kui oma pahameele, viha ja valu vabastamise teele, muutub see vajalikuks sammuks teie vabaduse ja õnne suunas. Ja kõik, mida te tegelikult vajate, et sinna ilusasse kohta jõuda endas, selleks on üks koostisosa see on... LOOTUS.

Lootus on võimas vastumürk pahameelele ja meeleheitele. Erinevus nende vahel, kes lasevad maailma väärtegudel neid endale tuua, ja need, kes otsustavad andestada - ja omaks võtta elu headust -, on võime usaldada ja uskuda, et kõik on välja arenemas täpselt nii nagu peab. Kõik loksub paika. See on Lootus.

Lootusega tähistatud elu on elu, mida iseloomustab optimism ja võime lahendada konflikte seestpoolt. See ei tähenda, et olete alati õnnelik või et te ei tunne selliseid emotsioone nagu valu ja viha, kuid see tähendab, et te vaatate negatiivsed asjaolud ajutisteks, et teil on usku, et sa saad pimedusest välja, ning, et teil on võim ise endale andeks anda. Tänu sellele paraneda ja muutuda paremaks inimeseks.

Ükskõik kui suur on see takistus, millega sa praegu tegeled, kui sa saad omaks võtta lootuse elemendid, et andestada - ja vabastada ennast pahameelest ja vihast, siis võimalus saavutada sisemist rahu on kohe nurga taga.

Me oleme väärt olemaks vaba ja õnnelik!

Maiko Johanson

Kõik inimesed reageerivad aastaaegade vaheldumisele, meil eriti suve lõpule, kuid mõned elavad seda raskemini üle kui teised. Nad muutuvad sügise saabudes tujutuks ja uniseks. Masendus, mille põhjuseks on loodusliku spektriga valguse vähesus, võib tekkida juba varasügisel, oktoobris ja kesta varakevade ehk märtsini välja.

Mis on talvemasendus?
Sügis-või talvemasendus (seasonal affective disorder - SAD) on üks depressiooni alaliike. Kuni 25% põhjaeurooplastest kannatavad talvemasenduse mingisuguse vormi all ning selline seisund tekib naistel keskmiselt kaks korda sagedamini kui meestel. Selle põhjuseks arvatakse hormonaalset erinevust, sünnituste mõju naise organismile ning lisaks naiste ja meeste erinevaid igapäevaelu stressoreid.

Tavaliselt on sümptomiteks

• väsimus, unehäired ja suurenenud unevajadus
• otsustusvõime ja aktiivsuse nõrgenemine ning energiavaegus
• huvi kaotamine töö või sotsiaalse tegevuse vastu, soov sulguda üksindusse
• seletamatu sisemine pinge ja ärrituvus
• masendus ja meeleheide
• liigsöömine ja soov magusa järele
• kaalutõus
• vähenenud huvi seksuaalelu vastu
• vastuvõtlikkus viirusinfektsioonidele ning krooniliste haiguste ägenemine

Sümptomid ilmnevad oktoobrist märtsini, kusjuures on leitud, et enim esineb talvemasendust detsembris, jaanuaris ja veebruaris. Talvemasenduse all võivad kannatada ka teismelised ja lapsed.

Kuidas talvemasendusest hoiduda?
Päevavalgus. Püüa liikuda rohkem õues, et saada päikesevalgust. Lase valgus tuppa! Piisava valguse saamine tasakaalustab melatoniini (hormoon, mis teeb meid uniseks) ja serotoniini (neurotransmitter, mis mõjutab meie aktiivsust) taset organismis.(Üks viis pimedal ajal enam valgust püüda, on valgusteraapia lambid, mida kasutatakse näiteks ka paljudes Eesti SPA-des.) Külmaga võib toas püsimine tunduda mugavam, kuid päikesevalguse ammutamine on äärmiselt oluline – eriti hommikuse paari tunni sees, mil ärgatakse. Loomulik valgus aitab keha bioloogilist kella reguleerida ning und ja meeleolu parandada.

Liikumine. Püüa iga päev tegeleda spordiga (Või vähemalt kolm korda nädalas 40-60 min.) Piisab kas või tempokast kõnnist, veelgi paremad on kepikõnd, jooksmine,ujumine, aeroobika vms. Tähtis on vaid, et sporti tehtaks korrapäraselt, terve talv läbi. Samuti aitab liikumine vähendada stressi, ärevust jt hooajalise meeleolulanguse sümptomeid. Seega - mine õue ning liigu rohkelt jalgsi, eriti valgel ajal. Trenn tõstab ka toonust ja muudab organismi vastupidavamaks erinevatele haigustele.

Toitumine. Söö korrapäraselt ja tasakaalustatud toitu. Väldi söömist halva enesetunde,närvilisuse või masenduse leevendamiseks. Eelista erinevaid teraviljatooteid, söö rukkileiba – need toiduained ergutavad serotoniini sünteesi. Jälgi, et saaksid piisavalt D-vitamiini. Vitamiin D3 ehk kolekaltsiferool stimuleerib samuti organismis serotoniini tootmist. Söö D-vitamiinirikkaid toiduaineid nagu nt päevalilleseemneid või avokaadot.
Head teevad ka oomega-rasvhapped,mida saab muu hulgas merekalast, näiteks lõhest ja heeringast. Head oomega-3-rasvhapete allikad on ka lina-,kõrvitsa- ja rapsiseemned ning -õlid,kreeka pähklid ning rohelised lehtköögiviljad. Lisaks muudele headele omadustele on oomega-3 rasvhapped vajalikud ajutegevuse normaalseks tööks, mõjuvad soodsalt meeleolule ja õppimisvõimele ning tugevdavadsüdame-veresoonkonda ja immuunsüsteemi.

Uni. Kaamoseaja unevajadus on inimesel suurem, hommikune ärkamine on vaevaline ja inimene tunneb end tihti väsinuna. Organismi talitlusi reguleeriva päikesevalguse vähesus põhjustab masendust ning masendunutel tekib päevade lühenedes ja tavalise tehisvalguse korral unehormooni ehk melatoniini üleproduktsioon, mis põhjustabki väsimust päeval ja unehäireid öösel.
Kui valgusega puututakse kokku öösel, ajal kui loodus seda ette ei näe, võib see soodustada depressiooni, ärevust ja päevast unisust. Uneeksperdid soovitavad magada pimedas,sest see võib märkimisväärselt parandada melatoniini tootmise rütme, mille tulemusel paranevad tuju, energia ja unekvaliteet.
Kindlasti tuleks talvisel ajal heita magama senisest varem, sest talvel on une kvaliteet kehvem ja uni katkendlikum. Magamatus toob endaga kaasa stressihormoonide taseme tõusu, mis pärsib ajurakkude uuenemist.
Samas ei ole mõistlik magada ka liiga kaua, sest suvega võrreldes vajab inimene talvel vaid 10–15 minutit rohkem uneaega. Talvehommikuti tuleks tõusta kindlal ajal, et organism harjuks talvise ajarütmiga. Nädalavahetustel seevastu võib aga magada kuni und jagub.

Tegutsemine. Planeeri adekvaatselt oma aega, et vältida tegevuste kuhjumisest tingitud stressi. Stressis ja väsinuna kulub sama töö tegemiseks rohkem aega ning ka vigu tehakse rohkem.
Väsimuse allikaks võib olla ka rutiin ja üheülbalise tegevuse kallal nokitsemine. Puhanud vaim on loomingulisem, sestap oleks mõistlik teha iga 40-45 minuti tagant minipaus, sirvida ajalehte või võtta tassike teed.
Ära unusta ennast pikkadeks talveõhtuteks ninapidi arvutisse! Selle asemel, et arvuti taga silmi piinata, on arukam ja stressivabam tegeleda endale meelepärase hobi või tegevusega.

Püüa tõsta tuju. Leia igasse päeva positiivseid tegevusi - huvialadega tegelemist, suhtlemist toredate inimestega, massaazis käimist, millegi uue ja põneva õppimist jne. Jaga oma muresid ja rõõme heade sõprade ning lähedastega. Ära unusta, et tuju tõstmisel on abi ka meeldivast muusikast.

Suve, päikesepaiste ja soojuse kaotusega leppimine ei ole alati kerge. Ent püüa mõelda positiivselt – aastaajad vahetuvad, aeg lendab kiiresti ja varsti oleme taas päikeselises kevades!

P.S Kui talvemasendus ei taha taanduda või segab tuntavalt sinu igapäevast tegutsemist, otsi abi - võta ühendust oma perearstiga.

Refereeringu autor: Ivi Niinep
​Psühholoog