2016. aastal juhatas sõber mu Elaine N. Aron raamatuni „Ülitundlik inimene.“ Toll hetkelt tundus see mulle justkui pääsemine. Lugesin ja pisarad nagu ikka voolasid kergendusest. Kas tõesti, kas tõesti olen tegelikult täiesti normaalne inimene? Ja mul polegi kogu see aeg tegelikult midagi viga olnud? Nii alustasin www.ulitundlikinimene.ee leheküljega. Tõenäolisel alguses selleks, et ise uskuma jääda, et minu inimeseks olemise jooned on täiesti normaalsed ja vastuvõetavad.

Minu enesele lähemale liikumise teekond sai alguse juba aastas 2008, mil alustasin joogaõpetajaks õpinguid. Ehk isegi juba enne seda, kui õpilasena esimestes joogatundides osalesin. Kus samm sammu haaval hakkas mu maailmavaade muutuma ja võimaldas näha iseennast järjest selgemamini. Minu välised kaitsekihid hakkasid kordamööda küll langema ning taas kasvama. Vahel tõmbasin teki isegi tugevamini üle pea, sest see mis paljastuma hakkas, oli kohati hirmutav. Nii oli liikumine alguses aeglane, kuid seda polnud enam võimalik peatada. Ratas oli veerema pandud!

Ülitundlikkuseni jõudsin, nagu näha, head aastad hiljem. Täna tunnen, et ka see mõiste on tegelikult juba mõnda aega mind pitsitama hakanud. Ma lihtsalt ei saa ega soovi enam jagada materjali, mis juhatab meid maailmaga vastanduma, mis juhatab eraldatusesse ja võitlusesse. Meie maailm muutub ja duaalsusel pole enam kandvat kohta. Samuti pole eraldatus reeglina ÜTI sügavam hinge kutse. Otse vastupidi. Jah, see on üks mõnus vaheetapp ja platvorm, millel tunda end omaksvõetuna, millel korraks jalgu sirutada, välja hingata ja siis lasta ka kõik siinsed sildid lahti ja edasi, ikka endale ja ühendusele lähemale liikuda. See tundub olevat üks ÜTI-de varjatud elu kutse.

Ma ei arva, et ülitundlikkuse mõiste on kuidagi vale. See on täpselt samasugune mõistuse poolt välja mõeldud nimetus nagu ka depressioon või miks mitte südamehaigus. Usun, et sina, kes sa seda teksti loed, oled taibanud, et paljud nii psüühiliste kui kehaliste nö. haiguste nimetused, on selleks, et fikseerida koht, kus parasjagu oleme. Ja need ei tähenda tingimata jäävat  ning ohvri seisundit. Mis ei tähenda omakorda seda, et inimesele kasvaks jalg tagasi või tema sünnipärane ajuehitus muutuks. Ega ka seda, et inimese keha ei väljendaks end edaspidi enam haiguste kaudu. Ei. Küsimus on maailmavaate muutumises. Mille järgi me mõõdame inimese tervist ja terviklikkust? Mis tingimused selleks oleme pealtnäha seadnud?

Ehk siis julgen väita, et inimene on terve siis, kui ta on terviklik ja kooskõlas oma sünnipäraste omadustega. Veelkord, see ei tähenda tingimata, et selgroovigastus paraneb täielikult, operatsiooni käigus eemaldatud elud tagasi kasvab, meie keha seisund muutub või meie sünnipärane tundlikkus väheneb nö. „normaalseks.“ Vahel on see otse vastupidi. Mida lähemale iseendale liigume, seda suuremaks läheb tundlikkus. Seda rohkem on võimalus kuulda keha vaikseid sosinaid. Märgata ebakõlasid. Ja see on hästi. Oleme inimesed, kelle kasv jätkub järjepidevalt. See on elus elu.

Me ei saa lihtsalt liikumist peatada ja tuleb minna edasi niikaua, kui meie suurim needus on saanud suurimaks kingituseks. Ehk siis liigume niikaua, kuni meis on kerkinud rahu, sellega mis on. Ja ka see ei tähenda, et me enam edasi ei liiguks või kasvaks. Inimese loomus on laieneda. No vaadake taimi. Seda, kuidas nad ikka oma nina päikese poole pööravad ja kasvavad. Kasvamine ei peatu. Muutus on vältimatu.

Oluline on märgata, et me ei räägiks endale enda peas, et peame olema õnnelikud. Selliselt ei veena me kedagi. Vähemasti mitte ülitundlikku inimest, kes on juba iseenesega üsnagi joondunud. Sest sõnad ei veena, veenab tunne, mida edastame. Vastasel juhul külvaksime ainult segadust. Ja ka selle kogemuse võtab tundlik inimene kiirelt kinni. Me saame olla ausad, me saame olla aktsepteerivad toimuva osas, saame olla tänulikud oma tundlikkuse eest, seda küll.

ÜTI ei oska või õigemini ei saa valetada, ega sageli ka varjata seda, mis tema sees on. See peegeldub kohe kas meele või keha häirituses. Seega oleme justkui suunatud minema enese ära tundmises aina edasi. Sest, kui midagi meis veel on, siis tunneme seda. Sageli on ÜTI-d suguvõsaliini traumade tervendajateks. Sest oma täiuse püüdluses, otsime me kooskõla. ÜTI on rabavalt lihtne ja aus. Just nii, et ehmatab vahel ennastki. Ja see kõik kannustab liikuma oma hingele lähemale. Otsides aina sügavamat tõde, milleni meid üha juhatatakse.

Elaine N. Aron on eelpool nimetatud teoses välja toonud ÜTI neli põhilist omadust. Need on olnud mulle headeks teetähisteks ise enese paremini tundma õppimisel. Toon need siinkohal välja. Ta võtab ülitundliku inimese (ÜTI) olemuse kokku lühendiga SÜET (ingl DOES: D=deep, O=overstimulation, E= emphasis on emotional reactions, S= sensitivity).

• S - tähistab töötlemisprotsessi sügavust, mille üks olulisem käitumismall on olukorra jälgimine ja läbi tunnetamine enne tegutsemist. Nad töötlevad kõike teistest põhjalikumalt, olenemata sellest, kas olla sellest teadlik või mitte.
• Ü - tähistab üle stimuleerimise ohtu, sest pöörates kõigele toimuvale tavapärasest enam tähelepanu, väsivad nad paratamatult kiiremini.
• E - tähistab emotsionaalsete reaktsioonide rõhutamist ning suurt empaatiat, mis aitab muuhulgas märgata ja õppida.
• T - tähistab tundlikkust ka vaevu märgatavate nüansside suhtes.

Olen tähendanud, et ÜTI hinge toob rahu see, kui ta tunneb oma elu mõtestatuna, olulisena. Kui ta on oma missioonil. Ja see juhtub siis, kui oleme omas voolamises. Ka siin ei tasu üle mõelda, sest inimestena olme me kõik ühtemoodi erilised ja olulised. Sind võib viia voogu lillede eest hoolitsemine, koolis õpetaja ameti pidamine, luuletuste kirjutamine, olemises olemine või hoopis suure ettevõtte juhtimine. Peamine, et oleksid enda suhtes aus. Me ei saa ega tohi end teistega võrrelda. Ühenduskoht on iseendaga ühenduses olek. Kõik muu on meelepete ja tingimuslik ettekujutus.

Täna ei vahetaks ma oma teekonda enam välja. Sest mulle on antud kõik, mis on mind juhatanud üha lähemale mu tõelisele olemusele. ÜTI-na on mind juhatatud jooga õpetuse juured. Juba selleni jõudmise algusaegades hakkasin minema sügavamale ja sügavamale. Ikka ÜTI-le omaselt hakates nägema seoseid. Oi kui põnev see oli. Õppisin vaatama end ja maailma kõrvalt, kogema tundeid ja tunnetama kuidas keha, meel ja hingamine on omavahel seotud. Ja liigun ikka veel sügavamale. Kehaga ühenduse taastamine ja selle märguannete kuulamine üha enam ja enam on tänuväärne teejuht ning kingitus.

Kogu see infotulv ja taipamiste arv on olnud kohati täiesti ülestimuleeriv. Siis olen end sulgenud, suutmata olevat vastu võtta ja endast läbi lasta. Olen vahepeal puhanud oma keha tugevdades, sest mulle on antud ka keha peentasandite tajumise võime. Ja nagu ÜTI-le omane, ka valu tundlikkus. Mis omakorda teeb ettevaatlikuks, sest ka valu tunneme me teravalt. Nagu ka emotsioone. Ja ei tasu mainimata jätta, et tunneme sügavuti ka rõõmu, kergust, ühendust ja armastust. Kõigele sellele otsa vaatamine ja olevas paigale jäämine on vajanud paindlikkuse ja tugevuse kasvatamist endas. Ja taas tuleb siin keha appi. Sest seedimise tugevnedes, hingamise sügavamaks minemisega suureneb ka meie vastuvõtlikkus elule.

Keha üks meie tänuväärsemaid abilisi. See näitab ja toob välja pisima ebakõla. Hingamine ei valeta. Ja nii me liigume, kord avatud voolamises ja siis puhkame suletuses. Mäletan väga selgelt veel ka hetke, kus astusin nö peast südamesse. Kus julgesin minna meele taha, väljuda üle mõtlemisest, mis on ka sageli ÜTIle omane. Kuid mitte loomuomane, vaid tingitud lihtsalt sellest, et me ei suuda vahel kõike, mida kogeme ja tunneme veel vastu võtta ja endast läbi lubada voolata. See on samuti üks enese kaitse moodus, aga mitte meie olemus – otse vastupidi. Mina liigun neil hetkedel tagasi joogaõpetuse juurde, keha juurde, keha ja fookuse hoidmise tugevdamise juurde, meeleliste naudingute juurde. Sest keha on loodud meid siin paindlikult kehastama.

Näen ja tunnen, seda kõike siin kirja pannes, et mul on veel nii palju veel öelda ja jagada. Olen end tagasi hoidnud, kartes kaotada tasakaalu. Töötades läbi ise oma enese teed ja sügavaid traumasid, mida ÜTI-na pole võimalik maha suruda, kui need iseendale lähemale liikudes avalduvad ja vabanevad. Olen neid vaatamas ja vaadanud. Ka siin pole midagi häbeneda, sest me tegelikult keegi ei tea, mis on meile esivanemate poole kaas pakitud seljakottides ja ka ühisväljas peidus, seni kuni ei soovi või julge sinna sisse vaadata. Siis aga kogeme ehk ühel hetkel, et seal pole midagi nii hirmsat, mida me ei suuda kohale jäädes läbi hingata ning lahustada. Nii oleme vabad valima ega pea enam elu eest põgenema.

Luban, et ei hoia end enam nii palju tagasi. Mitte rohkem, kui see on vajalik selleks, et end voolamises ehk tasakaalus hoida. Vähemalt praeguses hetkes on mu elu rütm endiselt sarnane päikesele ja kuule, ööle ja päevale, tõusudele ja mõõnadele. Endiselt liigun looduse rütmides - voolan ja jagan ning siis eemaldun, et teie tagasiside täielikult vastu võtta. Et vastuvõetu täielikult läbi seedida ja puhata ning siis uuesti välja tulla. Ja ka see on hästi, sest me vajame pause, et elu kogeda.

Ehk siis kokkuvõttena soovin öelda, et ühel hetkel, kui märkame ning tõeliselt kogeme oma omaduste väärtust, kaob ära ka vajadus mõiste „ülitundlik inimene“ järgi. Sest ÜTI, nii nagu ka tegelikult kõigi teiste nimetustega inimtüüpide suurimaks südame kutseks on ühendus. Ja ühendust pole võimalik luua läbi eraldavate nimetuste ja siltide. Me jõuame ühendusse läbi elu erinevate ilmingute omaksvõtu ja väärtustamise. Ja siit algab inimlik elu.
 
Marilii Toots
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi

 
Marilii kasvamise teekond on vormumas raamatuteks.
Sul on võimalus panustada tema järgmiste teoste ilmumisse siin: https://www.hooandja.ee/projekt/rannud-hingemaastikul

Tänan Sind

Foto: Ruudu Rahumaru

Ellujäämise reziimil
Emotsionaalselt reaktiivne.
Ülestimuleeritud, kurnatud ja jõuetu.
Ülekoormatud närvisüsteemiga.
Süütundes, kui ütleb ei. Annab liiga palju.
Loomingulisus on blokeeritud.
Tema anded on ülestimulatsiooni taga peidus.
Lihtsalt püüab päeva kuidagi õhtusse saada.
Kannatab kõrge stressitaseme, ärevuse ja/või depresiooni käes.
Tunneb tühjust, on ühenduseta ja/või üksildane.
Madal enesehinnang ja eneseväärikus.
 
Omas väes
Võime peatuda, peegeldada ja vastata.
Teab kuidas reguleerida ja tasakaalustada energiat.
Rahulik ja paindlik.
Austab oma ja teiste vajadusi ning ütleb ei ilma süütundeta.
Tugevas loomingulises voolus.
Jagab oma andeid maailmaga.
Loob ja elab elu, mis on tema jaoks tähenduslik.
Muudab maailma paremaks paigaks.
Liigub elu kõrgemas potentsiaalis.
Elab autentsuses ja rõõmus.

Sellest kõigest on palju räägitud. Aga kuidas tõesti ellujäämise režiimilt liikuda oma väe suunas ja see ka vastu võtta? See on omajagu vaprust nõudev teekond. Kui oled selleks valmis, siis tuleb teele asuda. Alustades just sealt, kus parasjagu oleme. See on ainus võimalus.

Mina olen valinud liikuda. Samm sammult, üha rohkem iseendale ja meist suuremale elu jõule lähemale - ühendusse. Sest just seda see omas väes elamine tähendab. Ja see võib tähendada ikka ja jälle kogu oma elukorralduse, mõtete, suhtumiste, suhte, arusaamade ja isegi maitsete ja tajude ümber vaatamist. Palju muutuseid – sest ainult vanal kahjustava minna lastes, teeme uuele toetavale ruumi. Ja mis iga sügavama kihi alt välja koorub, ei tea tegelikult keegi. Põnev, kas pole?

ÜTId kardavad sageli sügavale minna oma tugevate emotsioonide ja viimseni timmitud tundlikkuse tõttu. Me tunneme sügavuti ja eredalt nii puudutusi, emotsioone kui ka öeldud sõnade võnkeid. Ka kogetud traumad on jätnud meile sügavad armid. Neile taas otsa vaadata ja alla surutud emotsioonid läbi elada võib tunduda üle jõu käiv. Ometi see nii pole. ÜTIdel on antud ka põhjalikkus ja seoste nägemise oskus, mis siin aitavad. Samuti pole vaja minna kõike korraga kaevama, vaid endast hoolida ja kasvamiseks aega anda. Kevadel külvatud seemnest ei kasva ju kohe järgmiseks päevaks vili? Miks siis endalt seda vahel ootame?

Ellujäämis režiimil elavad ÜTId on sageli reaktiivsed ja seetõttu elavad vajaduses ümbritsevat kontrollida, hirmus iseenese üle kontrolli kaotada. Hirmus seeläbi teisi kahjustada. Mida aga tähendab kontrolli kaotamine? Ühenduse kaotamist meist suuremaga, ühenduse kaotamist iseendaga, ühenduse nõrgenemist eluga ja energia vooluga. Me kogeme segadust ja teadmatust ning on oht hakata üle mõtlema. Elades usus, et peame ise kogu maailma seljas kandma, võib tõesti üsna kurnav olla. Pole siis ime, et ärevus ja/või depressioon kummitava tulevad.

Samuti kannatavad suhted, sest kaks reaktiivset inimest lihtsalt reageerivad omavahel ja põrkuvad, ega suhtle üldse, sest ühendus on puudulik. Võib-olla karjutakse või haugutakse üksteisele vastu, eemaldutakse, räägitakse mööda, teist tegelikult kuulmata. Vähegi teadlikum inimene sageli märkab ja püüab mitte reageerida, aga see ei õnnestu alati. Sageli on siin segajateks peidetud traumad need, mis vajavad lahustamist. Ja mida see omakorda üldse tähendab?

Lisaks veel see tundlikkus – teiste emotsioonide tajumine ja tugevate tundmuste tõttu oma keskme kaotamine suhtluses. Nii on meie suhted vastakad – samaaegselt kutsuvad ja tõukavad, igatsuses ja tõrjuvas kaitsehoiakus. Kogeme ju kogu maailma ilu ja valu tugevalt iseenese kehas. Ime oleks, et eeltoodu ülevoolavalt kurnavaks ei osutuks! Ja enesehinnang ning eneseväärkikus tõesti kannatavad selle kõige all. Sest hetkedel, kui ühenduse kaotame, maailm lihtsalt liigutab meid paigast, justkui sõidab üle ja nii võime tunda end üsna abituna.

Aga head ÜTId, ellujäämis režiimil elamine ei pea olema teie elu. Me ei tea, kui kaugel keegi meist iseendast on, kui pikk on juba käidud tee ja kui palju veel minna, kuid minule teadaolev võimalus on liikuda. Oluline on lubada eluenergia taas voolama, sest just see annab meile keskme ja ühenduse suuremaga. Kui energia meist läbi voolab, siis tajume ja tunneme maailma. Seda ei saa peatada ja pole vajagi, sest see on eriline kingitus. Oluline on kasvatada eristamisvõimet – mis tuleb enese sees, mis väljas poolt. Samuti on hea arendada hinnangutevaba vaatlejat iseendas. Tore on see, et just eristamisvõime suurendamine aitab ühendust luua.

Energia lisandudes tuleb nähtavale nii ilus kui inetu, nii valu kui rõõm. Elu muutub iga sammuga elusamaks. Mida tugevam on meie ühendus, seda kergem on liikuda. Seda lihtsam on otsa vaadata olnud traumadele ja maha surutud südamesoovidele ning elu antud kogemustele ning need vabastada. Samas kogeda ka sügavat õnnistust ja heaolu. Nii saamegi üha kergemalt ja kergemalt omas väes olla. Ühe Hinge tee algusest võid lugeda raamatust „Kukkudes armastusse.“

Hea, kui meil on sel teel keegi kõrval, keegi, kes näeb selle rännu olulisust ja olemust, nii kergust kui raskust, samas liigselt sekkumata, lihtsalt kohalolus tunnistajana olemas olles. Vahel kaastundes, vahel tehes, mida vaja, vahel koos naerdes. Oma teed mööda, aga tuleb igal ühel ise liikuda. Neil hetkedel, kui tundub, et kogu teadaolev maailm meie ümber kukub kokku, on sageli toeks õpetus.

​Minu tee aluseks on joogaõpetus, mis põhineb suuresti Patañjali jooga suutratel. Ja ka siin on erinevad võimalused, suund üks. See tekst sisaldab elu baastõdesid maailma toimimise, inimese olemuse kui ka edasi juhatavate praktikate kohta. Ja seda samm sammult rakendades me areneme.

Kus keegi meist parasjagu oma teel asub, millisest praktikast alustada jms., seda tuleb vaadata personaalselt. Igal juhul on juba suur samm tehtud, kui oled langetanud otsuse ja valinud hakata liikuma. Liigutades võib paljugi nähtavale tulla ja juhtuda. Ka sellist, mida me esialgu ehk näha ei soovi. Samas saavad valgustatud ka meis peidus olevad anded ja kingitused. Lihtsalt püsi endaga ja liigu edasi.

Jah, koos on kergem. Lubades enesel kasvada ilmuvad varem või hiljem välja ka need kaaslased, kes küll igaüks omal teel, kuid samas suunas liiguvad. Püsides endaga, tehes hukkamõistuta seda, mida vaja. Ennast kaasteelisest ei paremaks ega halvemaks pidades, sest alles kohalolus saab alguse koos kasvamine.
​
Imeline on kogeda nende teede põimumist, kus südames oma rada käivate kaaslaste teed ristuvad ja annavad nii üksteisele sära ning hoogu juurde. Tunnen, et koos saame tõusta kõrgemale ja minna sügavamale. Just kooslus lubab meil igaühel olla omal teel, sealt kõrvale kaldumata, jagades seda, mis just konkreetsele inimesele kingitusena antud. Mulle tundub, et just nii saame maailma suuremat pilti tajuda ja südamest panustada. Nii on võimalik kogeda, et kõike ei peagi tegelikult ise tegema ja elu kannab. Oleme siin koos toimetades üksteisele väärtuslikud kaaslased. Lubame elul end kanada.
 
Marilii Toots
Rändame hingemaastikul.
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee

Algse tabeli allikas: www.sensitive-empowerment.com
Foto: Aimar Säärits

Kas sinu tuttavad peavad sind üliemotsionaalseks? Või pead sa üliemotsionaalseks kedagi enda tutvusringkonnast? Kuigi ülitundlikud inimesed näivad välispidisel vaatlusel täiesti tervetena, on nad seest nii õrnad, et neid saaks isegi defektseks – puudega – pidada. Ülitundlikud inimesed peavadki oma erilisust sageli puudeks ja häbenevad ja varjavad seda, kuigi võiksid seda sama hästi pidada ka õnnistuseks.

Psühholoogiline leksikon koosneb müriaadist mõistetest, mille tühipaljas nägeminegi tavapärase mõistuse plahvatama paneb. Üksainus külaskäik psühhiaatri juurde võib lõppeda spetsialisti poolt paberile sirgeldatud märkmetega, mille lugemine võiks patsiendi neuroosilaadsesse seisundisse viia. Seepärast ongi mõnikord meie endi terve mõistuse ja arusaadavuse piires mõtekas keerulisi termineid rahvapärasteks muundada. Samuti on mõtekas ühe teadusvaldkonna mõisteid või nähtusi tõlgendada teadmistega teistest distsipliinidest. 

Kuid selleks, et mõista erinevust psüühilise visaduse variatsioonide vahel, peame seekord appi võtma botaanika.

Iga potiaiandusega tuttav rohenäpp teab, et kuigi orhidee kasvatamine võib nõuda eritingimusi, saab rutiinseid protseduure järgides ülinõudlikku lille edukalt ka koduses kliimas kasvatada. Orhidee on kaunis, kuid õrn epifüüt, mille enamik liike kasvab millegi peal, olgu selleks siis puutüved, kivid või koguni surnud taimed. Neid kvalifitseeritaksegi kasvumoe järgi, mille neljast grupist vaid üks kasvab mullas.

Kui sa vaatad nüüd oma toanurgas närbuvat toataime, mis müüja kinnitusel ei vaja muud kui kastmist, siis võid vaid arvata, milliseid eritingimusi vajab kasvamiseks taim, mis ei talu otsest päikest ja üle- ega alakastmist ning mille juured on katmata ja vajavad hingamiseks spetsiaalseid potte.

Kui paluda sul nüüd nimetada mõnda vastupidiseid kasvutingimusi tolereerivat lille, siis ilmselt nimetaksid sa esimese valikuna mõnda umbrohtu. Võilille näiteks. Sedasama nuhtlust, millega aiapidajad suvi läbi võitlevad ja mis juba järgmisel päeval peale muru niitmist taas oma pika kaela välja sirutab. Kui sa soovid teda välja juurida, siis ära sa mõtlegi seda tervelt kätte saada. Ilmselgelt küünitab võilille juur ennast teisele poole maakera, mis teebki ta nii vastikult vastupidavaks. Kui orhidee vale kasvatamine viib lille hukuni, siis võilille väljarookimine ajab enne aiapidaja hauda.

Nende kahe lille erinev nõudlikkus elamistingimuste suhtes on andnud alust liigitada sarnastel alustel ka inimlapsi, kes sirguvad kui lilled koduses pinnases. Ühtesid neist liigitatakse orhideelasteks ja teisi võilillelasteks. Kui me juba räägime lilledest, siis võiksime eeldada, et nende erinevuse ei tingi mitte nende inimestest emad, vaid Emake Loodus isiklikult.


ÕRNAD JA SITKED LAPSED
Orhideelapsed on ujedad, hoiavad pigem omaette ja tulevad nurgast välja vaid turvalise ja sõbraliku seltskonna olemasolul. Nad on ülitundlikud iga ärritaja suhtes ja sellega kaasneva neurootilisuse tõttu võib nendega koos kasvamine olla vahest tõeline väljakutse. Sellised lapsed tunduvad ekstsentrilised ja eemalehoidvad, neil on kummalised fantaasiad ja iseloomulikud mõtted, mis põhjustab eakaalsaste seas võõristust ja kiusamist. Kuid kui tagada orhideedele piisav juurdepääs päikesevalgusele, õhule ja veele, sirguvad neist tõelised aiapärlid. Orhideelastest saavad südamlikud, loovad, tundelised inimesed, kes kaunistavad igat ühiskonda ja on inimlikkuse alustalaks.
Ja siis on teised väänikud. Kui orhideelaste jaoks on vaja vähest, et neid endast välja ajada, siis võilillelaste jaoks on vaja vähest, et neid õitsemas hoida. Uued olukorrad ja võõrad keskkonnad ei hirmuta neid, nad on ettevõtlikud ja pöörased. Ka nende kõrval üles kasvada võib olla vahest tõeline piin, vähemalt orhiidelapse jaoks kindlasti.

!!!Me oleme nüüdseks juba tuttavad introvertide ja ekstravertide erinevate mõtteprotsesside tagamaadega!!! Introverdid toetuvad otsuste tegemisel rohkem tunnetele, samas kui ekstraverdid kalduvad infot vastu võtma sellisena, nagu see sensorite kaudu tajudesse siseneb, ilma emotsionaalset filtrit rakendamata. Samuti kogevad nad väliseid stiimuleid sügavuti, millega kaasneb põhjalik protsess.

Erinev informatsiooni omandamise viis ja emotsionaalne ülereageerimine muudab introvertsed orhideelapsed väliste stiimulite rohkusele märksa haavatavamateks. Tundlikku väikelast võib ehmatada väiksemgi heli, samas kui võilillelaps jookseb uudishimulikult iga heli poole. Esimese koolipäeva esimesel vahetunnil katab orhideelaps oma kõrvad laste kisa käes, samas kui võilillelaps jookseb rahutult ringi ja tekitab ise seda kisa. Orhideelaps hakkab süüd koolikiusamise pärast enda kanda võtma, võilillelaps ei saa arugi, kui ta oma käitumisega teistele haiget tegi. Orhideelaps otsib huumoris või kunstis viisi ennast väljendada, võilillelaps tarbib seda huumorit ja kunsti.

Nende kahe erinev maailmavaade pärineb erinevatest instantsidest. Orhideelaps tõlgendab kõike hingega, võilillelaps silmade ja kõrvadega. Võilillelapse tasakaalust välja lükkamiseks on tarvis sama suurt energiat kui võilille juurte välja kitkumiseks. Orhideelaps pudeneb vähimagi ebakõla peale kokku nagu orhidee, mille juured on õrnad ja pinnapealsed. Võilill elab põua naljatlevalt üle, enne närtsib muu taimestik tema ümber. Orhidee seevastu sõltub pidevast niiskuse ja kuivuse balansist ja närbub esimesena.


TUNDLIKKUSE TAGAMAAD
Hans Eysencki teooria kohaselt võiksime liigitada orhideelapsi kõrgendatud neurootilisusega isikute hulka – !!! neurootilisusest kui isiksusejoonest saad lugeda lähemalt sellest artiklist !!! Ka psühholoogidest abielupaar Aronid on defineerinud meelelise ülitundlikkuse, millel on oma mõju emotsioonide kujunemisel ja kognitiivsete otsuste tegemisel. Aronite arvates moodustab ülitundlike isikute suhtarv tavainimeste seas kuni 20 protsenti. Need inimesed reageerivad positiivsemalt meeldivatele impulssidele ja skoorivad kõrgemalt Suure Viisiku avatuse skaalal. 

Väärkoheldavas keskkonnas hävitatakse aga nende enesekindlus järjekindlalt. Isegi nii tühised välised ärritajad, nagu vali müra, ere valgus, temperatuuri kõikumine, torkiv riietus või liivatera kinga sees viivad nad kergesti tasakaalust välja. Seepärast ongi tarvis rõhutada individuaalsele tunnetuslikusele mitte objektiivsusele.

Neuroosidega seonduvad paljud ärevus- ja sõltuvushäired, sest neuroosid põhjustavad mitmeid puudujääke psüühilise vastupanuvõime toimimises. Nendeks on suutmatus kontrollida tunge; mittekohased toimetulekumehhanismid; kalduvus kaevelda; ebarealistlikud ideed; kõikuvad emotsioonid; negatiivsete emotsioonide valdavus. Kuna neurootilisusel on niivõrd määrav roll patoloogilises käitumises, siis on sellele hakatud isiksusehäirete tekkeloos tähtsat kohta omistama.

Selline käitumine on samas strateegiline valik, saavutamaks väliste stiimulite optimaalset vastuvõtlikkust; mis pole kaugeltki halb strateegia, sest on loodud just nimelt ülitundlikkuse reguleerimiseks. Samuti kaasavad introvertid ülitundlikkuse reguleerimiseks sotsiaalselt isoleerivat käitumist. Kuna nende meeled on juba bioloogiliselt nii erutatud, siis üritavad nad lisastimulatsioonist eemale hoida, mis on aga vastandlik ekstravertidele, kes on vastupidiselt introvertidele bioloogiliselt alastimuleeritud. Nad tunnevad kergesti igavust ja kalduvad impulsiivsusele. Antud reaktiivus ei vähene mõne lapse puhul paraku isegi vanuse kasvades.


ÄREV AJU
Kõrgendatud motoorse reaktiivsuse (kiired liigutused, kõrge valutundlikkus) ja negatiivse afektiivsusega (pidevalt nutvad, ärevad) imikute parem ajupoolkera on juba varakult aktiivne ja see ennustab paraku ka kõrgendatud neurootilisust hilisemas lapsepõlves, mis võib olla ka mõjutajaks käitumisprobleemide tekkimisele.

Neuroteadlased on avastanud, et isikud, kelle vasak otsmikusagar on aktiivsem, kogevad ärevust vähem ja suudavad ülistimuleerivatest kogemustest edukamalt lahti lasta kui isikud aktiivse parempoolse ajupoolkeraga. Ajuaktiivsuse uuringud on tõestanud, et vasak ajupoolkera on otseselt seotud positiivsete ja parem poolkera negatiivsete emotsioonidega. 

Lihtsustatult väljendades – kellel on aktiivsem parem otsmikusagar, kalduvad olema depressiivsemad, kellel vasak otsmikusagar, kalduvad olema optimistlikumad. Vasaku otsmikusagara aktiivsus pärsib emotsioone väljutava mandeltuuma aktiivsust – nagu noomib vanem ulakat last -, võimaldades psüühikal stressist kiiremini taastuda ja kavandada tegevusstrateegiaid negatiivsetest emotsioonidest sõltumatult. Suure Kuuiku kohaselt on nende isikute säilenõtkus positiivne ja Suure Viisiku neurootilisus madal.

Parema ajupoolkera aktiivsus viitab introvertsele eemaletõmbumise strateegiale, mis väikelaste puhul, kellel tekib võõristus tundmatute inimeste vastu, on tavapärane nähtus. Paljudel lastel säilib samas tervislik uudishimu uudsete stiimulite vastu, mis lubab neil ühelt poolt maailma avastada, kuid teisalt tajuda ohte, mis võivad selle avastamisega kaasneda.

Lähenemine või kaugenemine (võitlemine või põgenemine) on kõige olulisem psühholoogiline valik, mis organismil tuleb langetada suhtes keskkonnaga. Seega on loodus mänginud ülitundlikele lastele vingerpussi, motiveerides neid pigem kartma kui huvituma võõrastest situatsioonidest, mis on organismi täisväärtuslikuks arenguks üliolulised.

Lapse ülitundlikkus muudab ta sõltuvaks vanema tagatud turvalisusest või eemalehoidvaks. Vanemlik ülesanne on „kiusliku“ looduse agendat purustada ja muuta laps julgemaks ja sotsiaalselt osavamaks ehk aidata lapsel kindlalt kiinduda. Antud juhul peavadki keskkonna mõjud tasakaalustama looduslikke mõjutusi.


Ülitundlikkusel on ka mitmeid positiivseid omadusi, iseäranis väärkohtlevas keskkonnas, aidates lapsel juba varakult tajuda lähenevat hädaohtu, mida võib vanema käitumises pinnapealselt märgata (kahemõttelised näoilmed, ähvardav vaikus, kriitilised kommentaarid), kuid teisalt nõuab see lapse psüühikalt tohutut lõivu, sest ülireaktiivsus kulutab meeletut energiat ja vajab pidevat valmisolekut, mis kurnab nii psüühiliselt kui füüsiliselt. Kuid teisalt on depressiivsete vanemate lapsed märksa kaastundlikumad oma mängukaaslaste vastu ja sotsiaalselt osavõtlikumad kui mittedepressiivsete vanemate lapsed, mis võib olla ka tõestuseks, miks paljud raske lapsepõlvega isikud kalduvad altruismile ja valivad elukutseks teiste abistamise.

Halvemal juhul viib elutee neid kokku suhtekiskjatega, kelle probleeme nad asuvad ennastsalgavalt lahendama. Teadagi on selline käitumine osa psüühilise toimetuleku mehhanismidest, millel on prosotsiaalne väljund. See aitab vähendada emotsionaalsuse ärevat fooni ja loob kunstliku sisemise rahulolutunde, sest need inimesed kogevad teiste isikute stressi ja ärevust otsekui iseenda omana, mida tuleb kuidagi leevendada. Kui teine isik on rahul ja õnnelik, on teda lohutav ja abistav ülitundlik inimene samuti rahul ja õnnelik. Mis muudab nad mõlemad paarisuhtes olles ajapikku kaassõltlasteks.


PÄRITAV TUNDLIKKUS
Vapustaval moel saame me inimese psüühilise tervise tulevikku juba tema sünni hetkel ette ennustada. Anestesioloog Virginia Apgar juurutas 1952. aastal ämmaemandate seas sisse nn. Apgari skoori, mille järgi hinnatakse vastsündinud beebi tervist esimesel viiel sünnijärgsel minutil. Ämmaemandad saavad punktiskaalal (0 on minimaalne ja 2 maksimaalne) mõõta vastsündinud beebi nahavärvi, südame tööd, reflekse, lihastoonust ja hingamist. Tervel ja tegusal lapsel on võimalik seega skoorida maksimaalselt 10 punkti. Vähem kui 7 punktiga skoorinud vastsündinud võivad vajada täiendavat välist stimuleerimist ja halvemal juhul isegi elustamist. Kuna sünd on erakordne ja äärmiselt stressirohke sündmus, siis väljendab Apgari skoor kujundlikult inimlapse võimet füüsilise maailma rünnakutega toime tulla.

Kaasa arvatud psüühiliste rünnakutega, sest värske uurimus seostab Apgari skoori hilisema elu toimetulelikkusega. Ligi 34 tuhat last hõlmanud uuringuga leiti, et alla 10 punkti skoorinud lapsed on viiendal eluaastal märksa vastuvõtlikumad välistele mõjutustele. Viiendal eluaastal oli laste arengutundlikkuse hindajateks õpetajad ja lasteaiakasvatajad, kellel polnud mingit teadmist lapse Apgari skoorist või selle seostest antud uuringuga. Nende jaoks olid madalama hinde saanud lapsed püsimatud, kannatamatud ja hajevil, väljendades vähest võimet kohaneda keskkonna nõuetega, nagu nad olid seda ka vastsündinuna.


KUID KÕIK ON PARANDATAV
Kui sinagi tundsid ennast ära orhideelapsena, siis võiksid sa ennast õnnelikuna tunda.  Tõsi, sul on raske oma emotsioone taltsutada ja kontrollida, kuid ilma emotsioonideta kaotaksid sa oma tõelise tundliku mina, mis on inimühiskonnas haruldus, nagu eelnevalt lugeda võisid. Sa ei pea häbenema oma ülepaisutatud emotsionaalsust, vaid võtma seda kui õnnistust. Sinul on anne teisi inimesi mõista ja abistada, luua omapärast kunsti või puudutada oma näitlemisoskustega tuhandete või isegi miljonite inimeste südameid!!! 

Sul on vaja vaid mõista enda ainulaadsust ja suunama oma emotsioone praktiliselt, sinu enda ja teiste huvides. Emotsioonid ei pea sind hävitama, nad on antud sulle hindamatuteks abilisteks. Sa ei pea emotsioonide haldamiseks kujundama välja ratsionaalset mõtlemist, mis võib tunduda isegi robotlik. Sa pead muutuma teadlikuks! Teadlikuks, et sa ei ole mingil määral vigane või haige, sa oled lihtsalt eriline ja normaalne üheaegselt, arvestades loomariigi liigirohkust. Sina oled pärit inimliigist, kuid sinu võimed on erilised. Ära kunagi kahtle enda erilisuses ja kindlasti ära häbene seda!


Ülitundliku inimesena võid sa leida abistavat materjali kõigile orhideelastele pühendatud internetilehelt Ülitundlik inimene.ee

Allikas: Suhtekiskja.ee

Mõned ööd tagasi läksin magama kusagil kella nelja paiku. Ise ka imestan, et kuidas on võimalik, et hommikul olen endiselt selges ja kerges olekus. Aga nii on, iga hetk on uus ja endine enam ei kehti…
​
Minu tõelised südamesoovid on mingi ajani minevikus, olnud tugevate emotsioonide taga peidus. Enne seda veel omakorda maha surutus emotsioonide ehk emotsioonitusse taga. Ja enne seda kehavaludes jne. Me, inimesed suudame enda ümber kasvatada päris tugevad kaitsemüürid. Kust tõesti midagi ei lähe välja ega tule sisse. Elusus hakkas nii hääbuma. Ainult kitsaks ja pimedaks läks. Varem teadsin seda, nüüd kogen erinevate lainetena. See viimane on oluline vahe. Taipamise integreerimine vajab sageli iseendaga kannatlik olemist… ja ka see on hästi.

Viimastel aegadel olen tundunud, et mu südamesoovid on nähtaval. Täiesti, päriselt, siin maapealse mateerias eksisteerimas! Vaatan neid, näen neid, elan neid.

Oli aeg, kus ma neid ära ei tundnud. Kuna ei julgenud oma tugevaid emotsioone tunda. Nii jäin ka sügavama kutse kuulamisel kahtlevaks, sest südamehääleke tundus nii kaugel ja nõrgalt kuulda. Jah, mu emotsioonid on vägevad, liigutavad, kohati tormised, samas värvilised ja täis elu. Alles olid jäänud vaid tahtmatud reageeringud, kus lasin elul lihtsalt endast välja purskuda. Pinge kogunes, kogunes ja siis plahvatas välja, sageli pisaratena või eemaldumisena, mida polnud võimalik tagasi hoida. See kontrollis mu elu. Mina ainult reageerisin, aga tegelik ühendus südame ja hingekutsega oli puudulik. Elu minus oli maha surutud ja otsis väljapääsu. Aga elada, lihtsalt reageerides… midagi oli väga valesti.

Olin end nii eneselegi teadmata paljustki ilma jätnud. Tasapisi hakkasin endale taas tundeid lubama. Alguses jaokaupa, vältides üleväsimuse hetki, keerumamaid situatsioone jne. Teadsin, et siis võib maha surutu taas minust välja plahvatada. Ka nii oli elu üsna piiratud, kuid siiski tegin samme, et taas välja minna, avardada, suhelda, kasvada. Selle käigus tuli esile palju puuduse ja üksinduse tunnet. Tõmbusin tagasi ja siis läksin taas edasi, sest taipasin, et ainus viis sügavama kutseni jõuda on ka nendest tunnetest läbi minna. Õigemini ümber valida, sest emotsioon on energia ja saab meid kas takistada või toetada. See, mida mu süda tõeliselt igatses, oli seal, just nende müüride taga…

Hakkasin tundeid tundma. Vabastada on olnud rohkem, kui soovinud oleksin. Ja teekond jätkub. Mul tuli esile tulevaid tundeid kogeda. Nii olin andnud maailmale ja elule võimaluse. Andnud endale võimaluse elu vastu võtta.

Iga läbikogetud tunne annab mulle avarust, lisa energiat, suurendab sisemist ruumi ja lubab elu avastada. Nii sai minust alkeemik, kes elusas elus kasvamist ning raputavat sõitu on üha enam ja enam nautimas.

Vahetasin puuduse teadvuse külluse vastu.
Hirmus sulgumise asemel valisin armastuse.
Häbist sai uudishimulikkus.
Kadedusest inspiratsioon.
Vihast elurõõm.
Ja palju kardetud üksindusest sügav tänulikkus ning hingerahu loov ühendus Suuremaga.

Ja nii on kogu suletuse taga üha enam kuuldavaks saanud südame hääle, elu kutse, elu armastus, Looja juhatus, sisemine valgus… kuidas iganes me seda nimetame. See on see, mis meid kannab ja juhatab läbi elu. Et teda kuuleksime vajame iseenese sees ruumi, avatust, avarust, et valgus ligi pääseks. Ja kuulamist, kuulamist, kuulamist… Ta juhatab kohtadesse, kus ma varem pole kunagi käinud, just sinna, mida süda on koguaeg igatsenud ja seni võimatuna tunduv saab võimalikuks…

Isegi, kui vahel on ebamugav ja soovin ära joosta või sulguda, jään paigale. Ei, mitte jõuga, see oleks vägivald. Jõuga läbisurumised tekitavad haavu ja jätavad arme. Samm-sammult. Andes endale aega kohaneda, avaneda, puhata ja siis edasi minna. On päevi, kus ainus, mida tegelikult teha on võimalik, ongi hingata, lõõgastuda ning naeratada. Vahel lisaks liigutada keha ja laulda. Sest neil pinges hetkedes surudes, lisaksime arme, valu ja suurendaksime vastupanu. Vahel tuleb soovitut kannatlikult oodata ja lopsakas õis avaneb. See on olemas. Iga takistuse läbides sisemine energia suureneb, elutahe kasvab, elusus tärkab ja aina kergem on edasi liikuda. Tee on üha selgem, üha kindlam, üha täpsem.

Ja elu on võimalik ka väsinuna, sest kui sügaval sisimas on minevikuhaavad paranemas, siis me ei kaota end enam kontrollimatutesse reageeringutesse ega ka suurtesse emotsioonidesse… kuigi tõsi, need on minus endiselt olemas ja võtavad vahel oma lainetuses üle. Siis hingan, olen kohal, võtan vastu, naeratan ja annan endale taas kannatlikult aga ja ruumi.
 
Kuidas jätkuvad Rännud hingemaastikul alguse said, uuri täpsemalt raamatust "Kukkudes armastusse"
 
Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Kaassõltuvus võib alata lapsepõlves, kui tundlikud lapsed häälestavad end oma vanemate energiasse ning kohandavad sellega iseenda oma.

Ülitundliku ja empaatilise lapsena võib olla väga lihtne lapsevanema rolli asuda, kui vanematel endil pole isiklikke tugevaid energeetilisi piire, kui nad on emotsionaalselt tasakaalutud või kannavad endas lahendamata valu.

Laps tunneb oma vanemate emotsioone ja siseelu justkui enda oma ning võib uskuda, et vanemate heaolu on nendega seotud – näiteks, kui nad suudaksid olla natuke paremad, rahulikumad, armsamad, vaiksemad, siis nende vanemad armastaksid neid. Võib olla, et valu, mure või hirm tunduvad nii tõelised, nagu oleksid need lapse enda tunded. Ainus lootus neid emotsioone mitte tunda, on proovida aidata oma vanemaid.

Siit kujuneb välja sõltuvus. Laps hakkab hoolitsema oma vanemate eest ja jäljendab nende emotsionaalset, mentaalset ja energeetilist olemust.

Näiteks niipea, kui vanem tuleb koju, hakkab laps vanema energiasse häälestama ning kohandama enda energiat ja olemise olekut nii, et ei peaks tundma vanemate emotsioone.

See on koht, kus laps hakkab kaotama kontakti omaenda tunnete ja siseeluga. Järsku ei pöörata tähelepanu sellele, mida laps vajab, vaid laps vaatab alati välist - kuidas tema vanemad end tunnevad - ja kohaneb siis vastavalt.

Nii saab sageli alguse ka väsimus ja tugev seotus sooviga inimestele heameelt teha. Oled nii keskendunud teiste inimeste heaolule, oma vajadusi märkamata või oled püüdnud leida oma sisemist väärtust väliskeskkonnast, püüdes sisemist tühjust täita.

Kui meid pole kunagi vanemate poolt lastena peegeldatud, siis on suur tõenäosus, et jätkame alateadlikult selle kinnituse otsimist.

Kui laps hakkab kaotama kontakti omaenda energia ja tõega, kaotab laps kontakti sellega, kes ta tegelikult on.

Kas kõlab tuttavalt? Võib juhtuda, et oled ülitundlik inimene (ÜTI), sest ÜTId, nagu ka teised, võivad olla hädas kaassõltuvusega. Siin saate teadlikuks, kuidas kaassõltuvus välja näeb ja kuidas sellest paraneda.
 
Sisemise tühjuse täitmine

Sisemise tühjuse asendamiseks võid vanemaks saades hakata otsima armastust teistelt inimestelt või kohtadest. Armusuhted võivad olla emotsionaalselt intensiivsed ja võib tekkida igatsus, et teine inimene sind täielikult näeks ja armastaks, et kogeda seda, mida kunagi lapsepõlves ei kogetud.

Kuid kõik see, mida suhetes kohtame, on iseenese peegeldud, mis paneb meid pettuma. Meile tundub, nagu oleksime teinud kõik õigesti, veendudes, et teised tunnevad end hästi, kuid siiski tunneme end tühjana ja mitte nähtuna.

Me ei mõista veel, et lahendus peitub meis endis.

Teised märgid, et püüame eneses olevat tühjust täita võivad väljenduda ekstreemsustes ostlemisel, hasartmängudes või seksis, kinnisideedes, sõltuvustest või muus sarnases käitumises, mis võib olla märgiks, et me pole iseendaga kontaktis, et kontakt sisemise tõega on kadunud.

Kaassõltuvad inimesed püüavad oma sisemist tühjust kompenseerida, kuid miski väline ei saa neid täita – see tugevdab lihtsalt tühjuse ja üksinduse tundeid. Lõpuks võib see minna nii kaugele, et muutume agressiivseks või jääme ebatervetesse suhetesse, sest see on ainus armastus, mida lapsepõlvest teame. See on veelgi suurem hoiatussignaal, et meil tuleb iseenda juurde tagasi pöörduda ja iseeneses armastus leida. See, kuidas me teisi kohtleme, peegeldub otseselt selleda, kuidas end seesmiselt tunneme.
 
Katkesta emotsionaalse valu tsükkel
Tagasitee enda juurde nõuab sageli, et tunneksime emotsioone, mis tekkisid iseendaga kontakti kaotamisest. See tähendab istumist koos hüljatuse, eemale lükatuse ja nähtamatuse tundega. Meil tuleb minna enese sees kohta, mida polnud kuuldud, nähtud või väärtustatud ning millele polnud armastust antud.

Sellest rääkimine võib aidata, kuid vahel pole see piisav. Peame vabastama enda sees oleva emotsionaalse valu jäljed, et saaksime vabastada ruumi ja võtta vastu rohkem jumalikku armastust (tingimusteta armastust) – teiste sõnadega tõe selle kohta, kes oleme ja armastuse, mida kõik otsime.

Lapsepõlves endasse kogutud valu vabastamiseks tuleb meil luua side tingimusteta armastusega kaastunde ja kohalolu kaudu. On oluline iseendale anda seda, mida meie vanemad meile lastena anda ei osanud, et ravida valu ja mitte anda seda tulevastele põlvedele. Me ei soovi seda tsüklit oma lastega korrata. Keegi peab selle katkestama.
 
Kuidas alustada tervenemist kaassõltuvusest?

Emotsionaalselt tundlikel inimestel on võime valu ületada, sest nad:

• on sellest teadlikud;
• on suure sisemise jõuga;
• nad suudavad seda tunda, seega ka vabastada.

 
Täiskasvanuna oma sisemise lapsega ühenduse loomine ja talle vajaliku andmine võib aidata meil paraneda. Õpi:

• Ütlema ei;
• Võtma aega iseenda soovide ja vajaduste tundma õppimiseks;
• Iseenese heaolu eest vastutama;
• Iseenese heaolu eest vastutamise rutiini, kus keskendud enda toetamisele ja armastamisele, oma tassi täitmisele. Näiteks meditatsiooni, jooga, lemmik tee, jalutuskäikudega looduses, vaikuses olemisega, endale lilled ostmisega, kirjutamisega, harjutades kehateadlikkust: iseenese armastava puudutamisega ja lahkelt suhtlemisega.
• Tervete piiride seadmist;
• Et sa pole vastutav teist tervendamise või heaolu eest;
• Tervenda uskumused/mõtted/emotsioonid, mis andsid sulle tunde, nagu oleksid pidanud teiste eest hoolitsema, et olla armastatud või kaitstud;
• Vabasta ohvriroll ning vastuta iseenese elu eest;
• Ühendu sisemise lapsega ning anna talle teada, et see pole tema süü, et tema hooldaja ei suutnud lapse vajadusi täita;
• Andesta, ole kaastundlik ja luba minna;
• Võta abi vastu inimeselt, keda usaldad või kelleltki, kellel on samas valdkonnas kogemusi;
• Jaga oma tundeid inimestega, kes teid austavad ja kuulavad ilma hukkamõistuta;
• Märka, kas tunnete end tühjana. Armasta ennast, et sa alateadlikult ei otsiks armastust väljastpoolt;
• Vabasta käitumised, mõtted, harjumused, suhtumised, situatsioonid, inimesed ja kohad oma elust, mis sind ei teeni;
• Ole läbielatud kogemuste eest tänulik ja mõista, et see õpetab sulle palju. Sa saad seda kasutada teiste abistamiseks.
• Sa saad sellega hakkama.
• Ainult meie ise saame end päästa. Kui leiad, et tunned millestki puudust, võid avastada, et tundsid iseendast puudust.

 
Need sammud võivad aset leida aja jooksul ja sa ei pruugi neid märgata enne, kui need muutuvad väga valusaks.

Eriti viha või agressiivsus võivad olla märkideks, et meis on lahendamata emotsioonid, mida vaadata, endal tunda lubama ja lahti lasta.

Me kõik vastutame enda paranemise ja oma vanematele andestuse eest. Me kõik anname endast parima, lähtudes oma teadlikkuse ja võimekuse tasemest igal ajahetkel.
Andestamine on veel üks suurepärane vahend, mis aitab meil terveneda ja end minevikust vabastada, nii individuaalselt kui ka ühiselt.

Mida intensiivsem tunne - seda suurem on kutse meie endi sisemisele armastusele.

Sa saad sellega hakkama.

Sa oled tugev.
 
Vanessa berggren
 
Eesti keelde pannud Marilii Toots "Rännud hingemaastikul"
Originaalartikli leiad siit.

Su hinges on nii palju sügavust. Las ma arvan, oled väga tundlik, kas pole? Jap, võib nii nimetada küll. Meie, ülitundlikud inimesed, oleme oma isiksuse kihtide tõttu nii loomingulised ja kunstilised. Toon allpool veel detaile, kuid lihtsalt tea, et see, mis kunagi tundus needusena, saab olla miski, mille üle uhke olla. Kui sa ei nuta nurgas üle ääre ajanud piima pärast, siis hoia oma kunstniku olemuses ja loovuses pea püsti.
 
Kust sa selle võtad?
Mul on hea meele, et sa seda küsid. Psühholoog Scott Barry Kaufmani raamatust nimega „Wired to Create: Unraveling the Mysteries of the Creative Mind ja HuffPost Senioris kirjutanud Carolyn Gregorie artiklist.“

Üks võimsamaid tsitaate on järgmine:
„Loova meelega inimene, mis iganes valdkonnas, on järgmine: isik, kes on sündinud ebaharilikult, ebainimlikult tundlikuna.“ – Pearl S. Buck.
 
Kuulus näide
Tean, et öeldes, et oled paljuski minu moodi, pole piisav, et sind selle uue avastusega enesekindlat tundma panna. Las ma räägin sulle pisut kellestki nimega Michael Jackson, kes oli väga tundlik. Te ei arvaks tema esinemiste järgi, et ta oli palju kannatanud ja üksinduses olnud. Kuid nii oli jajust see oli üks koht, millest ta oma kunsti loomisel lähtus.
Ühes Oprah Winfrey intervjuus tsiteeriti Michaelit, öeldes: „Tunnen, et olin valitud vahendiks, et anda maailmale muusikat, armastust ja harmooniat.“
 
Kummalised esinejad
Raamat ja HuffPosti artikkel toovad välja, et paljudel esinejatel näib elus sarnane paradoks olevat. Ühest küljest on nad avatud olemusega inimesed ja teisest küljest tundlikud. Psühholoog Mihaly Csikszentmihaly nimetas need kaks isikuomadust vastanditeks. Ta peab neid mitte ainult külgedeks, mis kõige loomingulisemates inimestes koos eksisteerivad, vaid ka isiksuse tuumaks. See on ainus viis selgitada seda, kuidas esinejad on võimelised oma kummalisel moel `lava omama`, samal ajal olles emotsionaalselt piisavalt laetud, et tundeid edasi anda.

Tegelikult on lihtsam seda selgitada Csikszentmihaly tsitaadiga:
„Loomeinimeste avatus ja tundlikus viib neid sageli kannatuste ja valuni, kuid samas ka suure naudinguni.“
Selle tsitaadi lugemine avab tundlikkuse ja loomingulisuse olemuse.
 
Lisanäited
Mõistan. Arvate, et Michael Jackson võis olla juhus. Mis siis, kui panustaksin Yo-yo Ma´le, suurepärasele tšellistile. „Mida,“ ütled sina, „Ta ei osanuid isegi ´moonwalki,´ kuidas see siin aitab?“
Esiteks, kuidas sa tead, et ta ´moonwalki`ei osanud? Teiseks, tema hea sõber Mark Salzman jagas kirjeldust. Ta iseloomustas Ma´d, kui kõige rõõmsameelsemat inimest, keda ta kunagi kohanud on. Märkides ka, et aegadel, mil too koges negatiivseid emotsioone, olid need samuti sügavad. Tal olid kõrged tõusud ja sügavad madalseisud. Ma oli tundlik ümbritsevate emotsioonide suhtes. Kui ta tajus ümbritsevate leina, peegeldus see ka temas ja ta koges seda koos teistega.
Võime kogeda teiste emotsioone on kõige kindlamalt üks, mida suudame tunda läbi tema muusika.
 
Milline on tundlike inimeste osakaal?
Ülitundlikud moodustavad umbes 15 kuni 20 protsenti inimkonnast.

Mandy Waysman
 
Eesti keelde pannud Marilii Toots "Rännud hingemaastikul"
Originaalartikli leiad siit.

Tee test - kas sina oled ülitundlik inimene?

Kas ka teie olete ülitundlik? Säärased inimesed on väliselt nagu kõik teised, kuid tajuvad maailma veidi teisiti. Nad tunnetavad sügavuti teiste inimeste emotsioone, on tundlikumad müra, ereda valguse, valu ja teiste stiimulite vastu ning töötlevad infot veidi erinevalt. Nii selgitab südamelähedast teemat kogemusnõustaja, joogaõpetaja ja ülitundlike eestkõneleja MARILII TOOTS, kes ilmutas tänavu omapärase autobiograafiliste sugemetega raamatu.
 
Nimetad end joogapraktikuks ja -juhendajaks, info vastuvõtjaks ja vahendajaks. Hingelt Loojaks. Aga ka kogemusnõustajaks. Peale koolitustelt saadud teadmiste kasutad kogemusi. Millistes valdkondades sa suudad teisi aidata?
Lähtun oma tegemistes nii tavapsühholoogiast, joogafilosoofiast kui ka intuitsioonist. Samuti on tähtis osa üle kümne aasta kestnud joogapraktikal ning minu enda elamustel ja kogemustel. Jagan huvilistega kogemusi, mida olen ülitundliku inimesena saanud eneseleidmise otsingutel ja igapäevaeluga toimetulekul. Annan soovitusi, kuidas teadlikult lõdvestuda, leida oma sisemine vägi ning tulla toime ärevushäirete, läbipõlemise, sõltuvuste, depressiooni ja psühhosomaatiliste kehareaktsioonidega.
 
Ametit läksid õppima maaülikooli. Kelleks sa seal õppisid?
Elav loodus on mind alati kõnetanud, seepärast läksingi õppima maastikuarhitektuuri. Oli majandustõus ja lõpetajatele jagus tööd. Mõistsin paraku üsna kiiresti, et see töö pole minu jaoks. Liiga tehniliseks läks, otsustajad ja teostajad olid erinevad ning sealt koorusid välja lahkhelid.
 
Kas sel ajal puutusidki esimest korda kokku joogaga?
Jah, see oli umbes 14 aastat tagasi. Joogaõpetajaks hakkasin õppima mõni aasta hiljem, sees tähendas suuri muudatusi. Õppisin klassikalist joogat, mida ei saa nimetada konkreetseks joogastiiliks, vaid pigem personaalseks lähenemiseks. Klassikalise jooga tunnid järgivad  Krishnamacharya traditsiooni, õpetan suutrate põhiselt.
 
Mida see endast kujutab?
Klassikalise jooga tundides õpime keskenduma, olema kohal hetkes, tunnetama ja kuulama oma keha ning pingutama ja lõdvestama end sellest lähtudes. Õpime kasutama füüsilisi asanaid ehk asendeid, mis aitavad arendada keha ja meelt ning muuta harjumuslikke mustreid. Samuti õpime teadlikult hingama ja tajuma, kuidas see mõjutab ja toetab meie enesetunnet. Kasutame häält, kujustamist ning keskendumis- ja hingamisharjutusi. Jälgime ennast. Räägime jooga filosoofilisest taustast.
 
Igapäevaelu toob kaasa vaimset ja füüsilist pinget. Oled seda ka ise kogenud.
Mida tunneb pinges inimene?
Pinges inimene võib tunda, et on pimeduses, sest elujõud on takistatud. Pingetest vabanedes võib tajuda, kuidas igapäevaelu taas liikuma hakkab ja lahendus leidub ka kõige keerukamatele olukordadele. Elus on endiselt nii rõõmu kui ka kurbust, nii luhtumisi kui kordaminekuid, aga kui lõdvestuse ja kohalolu kaudu on taastatud nii sisemine kui ka füüsiline jõud, siis pole inimene äärmustest enam nii tugevalt mõjutatud. Kannatusi on vähem ja elu saab sujuvamalt kulgeda mööda loomulikku teed.  
Märkasin, et intensiivsete emotsioonide tagasihoidmine (kui püüad käituda mõistlikult või vastata kellegi oletatavatele ootustele) ei lase edasi liikuda. Näiteks võivad meeles ilmneda ärevus, tuimus ja jõuetus ning kehas valud, pinged ja väsimus, koguni kurnatus. Samuti võivad pikema aja jooksul välja kujuneda haigused.
 
Millised?
Pikaajaline füüsiline ja vaimne pinge ning võimetus lõdvestuda võib endaga kaasa tuua tervisehädasid, nagu näiteks kõrge vererõhu, hingamisraskused, ärevushäired ja depressiooni. Samuti suhtlemisraskused või õppimis- ja töövõime vähenemise ning ohu kaotada töö või langeda välja koolist. Hirmud ning mured põhjustavad omakorda pingeid. Vaimne väsimus tekitab füüsilist kurnatust ja vastupidi.

Mis saab, kui ei osata lõdvestuda?
Sellele võib järgneda läbipõlemine. Keha ja meel on omavahel seotud tervikuks hingamise ja eneseteadlikkuse kaudu. Kui inimene pole oma loomupärastest omadustest ja vajadustest teadlik (iga inimene on ainulaadne), siis võibki ta unustada end pingutama ja raisata mõttetult energiat.
Võttes aluseks teadmise, et emotsioonide äratundmine ja juhtimine on eluterve inimese vundament, hakkasin otsima vastust küsimusele, kuidas varjatud emotsioone nähtavale tuua ning vabastada vägivallatult, nii et me ei kahjustaks ennast ega teisi. Märkasin, et see leiab aset sundimatult täielikule kohalolule suunatud tegevuse, vahel ka lihtsalt nimetamise või märkamise kaudu. Pingetest vabastavad joogapraktikad jm. Räägin joogast ka oma kodulehel www.joogatunnid.ee.
 
Õpetad teistele teadlikku lõdvestumist.
Jah, teadliku lõdvestumise kaudu on võimalik lubada minna teetõketel, mis elu enam ei toeta, ning saada jõudu või teha ruumi uute või käsil olevate ettevõtmiste tarvis. Keha ja meele lõdvestumise abil on võimalik taastada sisemine selgus ja energiavarud, et olla valmis uuteks pingutusteks ja ettevõtmisteks.

Kuidas tuleks lõdvestuda?
Lähtuda tuleks nii keha kui meele tasandil inimese isikuomadustest ja harjumustest. Mida rahutumad on keha ja meel, seda individuaalsemat lähenemist lõdvestusvahendite valikul vajatakse. Joogas kasutatakse keha ja meele teadlikuks lõdvestamiseks tehnikaid, lähtudes inimese hetkeseisundist ja vajadustest. Nende hulka kuuluvad füüsilised asendid, hingamistehnikad, visualiseerimine, keskendumisharjutused ning filosoofia ja eneseuuringu abil eneseteadlikkuse suurendamine. Väga head on ka looduses viibimine, tants, helid ja šamaanitrumm.
 
Kui tähtis on teadlikult hingata?
Kui teadvustame hingamist, saame võimaluse oma elu paremini suunata. Kui meis tekib viha, meeleheide või valu, siis saame need vastu võtta ning end täielikult aktsepteerida. Keskendudes hingamisele, saame ebameeldivad tunded hajutada. Mida kauem te teadlikult hingamisele keskendute, seda enam keha rahuneb. Hingamisele tuleks keskenduda ja seda suunata järjepidevalt ja iga päev, siis on tulemused püsivad. Elul on omaenese veatu rütm.

Sinu tööriistade hulgas on hääl.
Jah, eraldi võib esile tuua häälekasutuse ning seal omakorda eristada veedadest pärinevate mantrate retsiteerimise. Veedad on iidsed pühad sanskritikeelsed tekstid, mis koosnevad mantratest ja kätkevad endas väidetavalt vastuseid kõikidele küsimustele. Mantrad on võimsad helid. Kui hääldada neid õigesti ning hea kavatsusega, siis levitavad need meie kehas erilist vibratsiooni. Sellel on võime mõjutada meie füsioloogilist seisundit, vähendada pingeid, parandada füüsilist, vaimset ja emotsionaalset tervist. Mantrad pikendavad väljahingamist, mis aitab lõdvestuda. Need soodustavad keskendumist ja on meditatsiooni töövahend.

Sind on tituleeritud ülitundlike eestkõnelejaks. Kuidas iseloomustada ülitundlikku inimest?
Ülitundlike inimesi kiputakse sildistama: liiga tundeküllane, liiga nõrk, liiga tundlik… Uuringud näitavad, et nad ei saa sinna midagi parata, nad on lihtsalt bioloogiliselt selliseks loodud ja kui aus olla, ei vahetaks nad oma ülitundlikkust millegi vastu.
Doktor Elanie N. Aron võtab ülitundliku inimese olemuse kokku lühendiga SÜET, kus S tähistab töötlemisprotsessi sügavust, mille tähtis käitumismall on enne tegutsemist olukorda jälgida ja järele mõelda. Ülitundlik inimene töötleb kõike teistest põhjalikumalt, olenemata sellest, kas on sellest teadlik või mitte. Ü tähistab ülestimuleerimise ohtu, sest pöörates kõigele toimuvale tavapärasest enam tähelepanu, väsivad nad paratamatult kiiremini. E tähistab emotsionaalsete reaktsioonide rõhutamist ning suurt empaatiat, mis aitab muu hulgas märgata ja õppida.
T tähistab nüansitundlikkust .
 
Kuidas ülitundlikku inimest ära tunda?
Ta meeldib peaaegu küigile, sest suudab olla teiste emotsioonide vastu empaatiline ja on hea kuulaja. Ülitundlik tunneb sageli kohe ära, kas tema ellu tulnud võõras on tema inimene või mitte, samuti tajub ta, kui teine ei ole üdini usaldusväärne.
Ülitundlik eelistab tervislikku toitu ja muid tooteid, sest ei talu mürke.
Ta mõistab suhteid sügavamalt kui enamik teisi ja tal on suurepärane oskus näha tervikpilti. Ühtlasi võib ta olla väga loominguline ning teda mõjutavad tugevalt muusika, loodus ja kunst.
Lisame suurepärase oskuse teisi innustada ja mõjutada tänu enda kogetud emotsioonidele, mis võivad olla nii tugevad, et neid hakkavad tundma ka teised.
Tugev intuitsioon aitab ülitundlikul inimesel teha uute võimaluste avanedes või uutes olukordades õigeid otsuseid. Kui ta astub mõnda ruumi, siis teab sageli, kas see on meeldiv või mitte. Ülitundlik tajub hästi oma keha reaktsioone ja toimimist ning saab tänu sellele kiiresti reageerida, kui miski on valesti. Ent neil on ka pimedaid hetki, mil nad tajuvad ja näevad vähe. Siis tuleb kasuks arendada nende hetkede eristamise oskust.
 
Me oleme vist kõik mõnel hetkel ülitundlikud?
Jah, kindlasti. Näiteks pärast üksinda mägionnis veedetud kuud. Samuti muutuvad kõik inimesed vananedes tundlikumaks. Enamikul inimestest, tunnistavad nad siis seda või mitte, on suure tõenäosusega tundlikum külg, mis ilmneb teatud olukordades.
Ülitundlikud ja teised õrna hingega inimesed võivad tunda, et vestlus kurnab ja pingestab neid. Tõenäoliselt püüavad nad olla lahked ja tähelepanelikud ning keskenduda kuulamisele. Tänu sellele tõmbavad nad lausa võluväel ligi neid, kes tahavad oma muret kurta.
 
Millised eelised on ülitundlikul inimesel?
Määratledes ennast ülitundliku inimesena on sul mitmeid eeliseid. Ent samuti manitseb see ettevaatlikkusele, sest tundliku närvisüsteemi tekkepõhjused võivad olla ka muus. Kui sul on olnud traumasid ja traumajärgset stressi, sarnaneb sinu haavatavus ja rahutus sellega, mida tunnevad ülitundlikud inimesed. Arvates ennast olevat ülitundlik, ei pruugi sa otsida oma hingetraumadele õiget abi. Ka ülitundlikuna võib sul olla vaimseid häireid. Vaimse tervise eest võdeldes vajatakse abi ka siis, kui olllakse ülitundlik.
 
Milliseid võtteid sobib ülitundlikul inimesel vaimse tervise eest võideldes kasutada?
Dr Aron eristab kuut enesekaitse meetodit: vähendamine ehk minimeerimine, süüdistamine, ülepingutamine, ülepaisutamine, projitseerimine ja võistlusest hoidumine. Nende käitumisviiside eesmärk on (ennast) kaitsta, ent need võivad teha suhtlemisolukorrad tulevikus keerulisemaks. Seetõttu saab inimene tõrjuva reaktsiooni osaliseks kahel korral: esimest korda, kui vastab ennast kaitstes ja tunneb teiste halvakspanu, ning teist korda siis, kui teine tajub tema väljaütlemist agressiivsena ja vastab omakorda agressiivselt.
 
Palun räägi veidi lähemalt neist meetoditest.
Vähendamine ehk minimeerimine tähendab seda, et reageeritakse minimaalselt, alahinnates olukorda või enese tegelikku reageeringut. Süüdistamine tähendab tunnet, et sinu reaktsioonides või olukorras on süüdi keegi teine, või enesesüüdistust, kui ei suudeta olukorda aktsepteerida. Ülepingutamine tähendab seda, et kui püütakse liiga tugevasti, tekib enese väärkasutamise ja a teiste survestamise oht. Ülepaisutamine tähendab seda, et reageeritakse üle, võtmata enesele aega rahuneda, mistõttu võib tekkida lisapingeid. Projitseerimine on oma emotsioonide ja/või kogemuste teisele ülekandmine, mis võib tekitada valesti mõistmist. Otsus mitte võistelda võib päädida sellega, et ennast jäetakse soovitud elust kõrvale. Lähemalt saab lugeda seda ka mu kodulehelt www.ulitundlikinimene.ee.
 
Kuidas peaks ülitundlik inimene tulema toime igapäevaeluga?
Luba enesele sügavaid ja tugevaid tundeid, kuid teadvusta, et enamasti on tegu mööduvate emotsioonidega. Anna hetkeseisundist endale ausalt aru. Vajaduse korral võta aega rahuneda. Ühel momendil märkad, et oma tajudest ja tunnetest on võimalik saada jõudu, kasvatada eneseusaldust ning õppida üles-alla käivatel elumerelainetel surfama. See tähendab, et osaled oma elus ega tõmbu kõrvale. Kas just seda me sisimas ei soovigi:ellujäämise kõrval siiralt ja südamest elada, arvestades iseenda ning teiste eripära ja omadusi.
 
Oled ise kogenud ärevushäireid. Mis on ärevus?
Ärevus on enamasti sisemise konflikti tagajärg. Sageli on konfliktis alateadlikult hästi kätteõpitud käitumismustrid, mõtted, emotsioonid ja sisetunne. Midagi surutakse maha, mingi energia ei ole pikka aega leidnud väljapääsu ja rakendust. Ärevushäire võib olla peidus igaühes. Jah, ka aastaid praktiseerinud joogajuhendajal.
Ärevus võib vallanduda lahtuva depressiooni järel, mil pika pimeda perioodi järel muutub nii mõndagi nähtavaks. Vahel võib nähtavat olla nii palju, et me ei suuda seda läbi töötada. Ka siis võib tekkida sisemine vastupanu ning järgneda ärevus.
Ärevusega inimesed on sageli oma pimedast poolest teadlikud. Nad on teel selguse poole. Me ei tea, kui sügavad on hingehaavad, mida tuleb konkreetsel inimesel tervendada. Me ei tea, kui suur on raskus, mida teisel inimesel kanda tuleb. See ei paista kõrvaltvaatajale välja. Ent teame, et kui on pimedus, siis on alati ka valgus. Ja ikka laieneb see, millele me keskendume.
 
Kuidas sellega toime tulla?
Tänu järjepidevale teadlikule joogapraktikale (ennast kõrvalt jälgides ja märgatut parandades) on võimalik neid korduvaid mustreid selgemalt näha ja ära tunda ning leida leevendust. See muudab meie meeed ja tajud teravamaks, nii et oleme oma selgemad ja täpsemad, ja aitab ärevuse algust selgemini ära tunda. Praktika käigus muutub ärevuseudu episoodilisemaks, vahel ka intensiivsemaks ja sügavamaks. Teisalt muutuvad episoodid järjest lühemaks ning selguse ja ühenduse hetked laienevad.
See on teekond, mille me saame läbi teha koos või eraldi. Me ei saa seda väevõimuga muuta ega jõuda kohe lõpp-punkti. Selliste nõudmistega suurendame pinget ja ärevust ning pikendame teekonda. Küll saame protsessi usaldada ja uskuda, et annaksime koos lähedastega igas hetkes parima.
​Tervendav ravim on lihtne: tuleb olla avatud, austada elu ja ka ärevust – eelkõige iseendas. Just sellisena, nagu see parasjagu on. Lubada sel olla. Siis näeme, kuidas ärevus muutub.
Kui keskendume ajale, mil ärevus puudub, suurenevad kerged ja rõõmsad hetked ja saabub aeg, kui ärevus hajub. See ei tähenda, et ignoreerime toimuvat seda alla surudes või eitades. Lihtsalt tunneme ära, võtame omaks ja laseme minna. Lubage ärevusel olla, võtke see omaks ning see taandub samm-sammult turvalisse usaldusse, muutub nurruvaks kollaseks kiisuks – see ongi peamine, mida ärev nii eneselt kui ümbritsevalt vajab.
 
Mida ütled depressiooni kohta?
Depressiooni põhjustab sageli käitumismuster, mis põhineb endassesulgumisel ja blokeerumisel – see on harjumus, mille oleme välja kujundanud, et kaitsta end ähvardavate, kahjustavate ja muul moel valusate tunnete eest. 
Brandon Bays ja Kevin Billett kirjeldavad raamatus „Valgus tunneli lõpus“ depressiooni, levinumaid müüte ja võimalusi sellest vabaneda. Raamatu autorid ütlevad, et aja möödudes meie harjumus kõike maha suruda üksnes tugevneb, see muutub automaatseks mustriks ja kristalliseerub lõpuks üheks kindlaks seisundiks – emotsionaalseks sulgumiseks ja ummikuks.
 
Oma kogemustest kirjutad ka esimeses raamatus, mis jõudis lugejateni sel aastal?
See raamat on ühe hinge lugu. Ühe lapse naiseks sirgumise lugu. Teos toob välja selle, kuidas lapsepõlves omandatud sügavad mõtte- ja käitumismustrid meie elu märkamatult juhivad. See jutustab rännakute kaudu enesest teadlikumaks saamisest. Sellest, kuidas mõte ja tunne loovad tegelikkuse ning kuidas universum vastab inimese enda loodud tunde- ja energiasagedusele. Teos viitab joogapraktikate, šamaanirännakute, muusika ja loomise toetavale jõule ning kirjeldab tundliku isiksusetüübi iseendale lähemale kasvamist. Kõik see toimub hirmudega silmitsi seistes, asendades need elu, enese armastuse ning usaldusega.​
 
Kellele sa kirjutasid?
Trükivalgust näinud raamat tahab pakkuda meile kõigile julgust ka võimatuna näivatel, lootusetutel ja rasketel hetkedel edasi liikuda – liikuda iseendale lähemale, usalduses ja armastuses.
 
Küsimusi esitas HELO TALVA

 LISA
Marilii kirjutas nii
…Vahel on teiste edastatud sõnad ja tunded vastuolus. Siis saab määravaks see, mis on tajutav. See on sügavam ja mõjusam kui sõna.
…Universumil on kombeks meie kutsele vastata. Maailm on kord juba nii loodud.
…Valu on tingitud inimese sisemisest kitsikusest, vastuoludest ja kokkupressitusest.
…Depressiooni näol on tegu millegagi, mis pole isiksuse vajalik ja loomulik osa. Millegagi, mis on tema teadvustamata mõtte- ja käitumismustrite tagajärg.
…Ta ei mõista veel, et tema reageeringud pole lihtsalt hetkeemotsioonid, vaid sügavale maha surutud ja kuhjunud minevikuvalud ja -rõõmud. Need on eelmistelt põlvkondadelt päritud negatiivsed käitumismustrid ning tema enda mahasurutud valu ja pettumus.
…Kaugelt suuremat pilti vaadates lubame vähem tähtsal oma elust kaduda. Alles jääb see, mis tõesti on hngele tähtis. See, mis hinge väestab ja toidab. Vahel võetakse meie elust midagi ära, et näeksime selgemalt seda, mis oleks muidu muude asjatoimetuste, mõtete, tunnete ja tegevuste keerises tähelepanuta jäänud.
…Kõigil inimestel on siin elus koht. Kõigil, kelle elu on valinud siin olema, on põhjus ja anne. See tuleb ainult üles leida, seda tuleb kasta, kasvatada ja jagada.
…Kõige tähtsam on elada iseendaga kooskõlas, lihtsuses ja aususes, siis vähenevad kannatused. Kui olakse loodusrütmidega kooskõlas, vähenevad ärevus ja tänapäeva kirjus, müra- ja valikuterohkes maailmas üsna kergesti saabuv ülestimulatsioon.
…Käesolev hetk on ainus, mis meil tõeliselt on.
…Vahel kanname eneselegi teadmata põlvkondade kaupa koormavat taaka üha edasi ja edasi. Oleme unustanud selle maha panna. Hetkel, kui vanast taagast loobume, on meil käed vabad ja tekib ruumi armastusele.
…Iga teekonnal astutud samm on tähtis. Iga komistus ja jalgele tõus on elu rütm. Me oleme alati õigel ajal ja õiges kohas. Koos kasvades – teekonda austades ja usaldades. Märgates. Kukkudes armastusse. Nüüd tuleb ainult koos püsida. Püsida armastuses. Peatuda, püsida, hingata ja nautida elu elusaid hetki, laineharju ja sügavikke. Lubades elul endast läbi voolata. Lubades elul olla elu. Elu on ja armastus on.
 
Marilii raamatust „Kukkudes armastusse. Lugu sellest, kuidas me oleme alati kohal.“

Esmakordselt avaldadtud 02.01.2019 Telegram.ee-s.

“Nüüd lõpuks, armsad lugejad, võtan julguse kokku ja kirjutan Armastusest,” alustab oma aasta esimest kirjatükki Telegramile maastikuarhitekt, joogaõpetaja ja ülitundlikkuse eestkõneleja Marilii Toots. “Armastus on tundunud minu jaoks midagi suurt, aukartust äratavat, tundmatu ja kättesaamatut; pigem haiget tegev, kuid samal ajal külgetõmbav. See näis olevat midagi, mida saab vaadata filmidest, kuuleb lauludest ja mille kohta saab lugeda raamatutest; midagi, mis teistel on, aga minul pole. Midagi, mis on kusagil kaugel-kaugel ja seda saab eemalt vaadata. Puudutada seda ei julge. Võib-olla saab läheneda arglikult.
Armastades võib ju kukkuda?”

Armastades, armastuse ruumi luues ning hoides ja nii endale kui ka teisele hoogu andes tuleb osata armastatu õigel ajal lahti lasta. Täpselt parajal hetkel, et hoog õhkutõusmiseks on veel sees; täpselt hetkel, kus kinni hoida enam ei saa, sest see muutuks mõlemale ohtlikuks. Just minna lubades, sel kõige armsamal. Tänu Armastusele on ta tiivad tugevaks muutunud. Olete lendu tõusmas. Sa tunned seda, teine tunneb seda ja nüüd on kolm võimalikku varianti: lennata kõrvuti koos, hoida üksteist tagasi ja mitte õhku tõusta või lubada mõlemal minna oma südameteed. Armastuse teed on ettearvamatud. Garantiisid pole.​

Ärme nüüd kartma löö, ärme hoia ei ennast ega teist tagasi. Meil mõlemal tuleb liikuda – edasi minna – oleme jõudsalt kasvanud ja kui me edasi ei liigu, siis läheb kitsaks. Võib isegi juhtuda, et hakkame teineteist lämmatama. Meie maailm laieneb ja areneb järjepidevalt. Aega üha tuleb. Me ei saa takistada arenevatel linnupoegadel, nende just kandma hakkavaid tiibu, sirutamast. Me ei saa Armastust puuris hoida. Siis ta ei lenda, on meie lähedal, aga õnnetu. Nüüd tuleb usaldada, et armsa tiivad kannavad ja tal minna lubada. Ka tuleb oma sisetunnet usaldada ning teha enda jaoks valik – kas jääda maapinnale või lennata.

Vastasel korral saame mõlemad kurbuse osaliseks ja hakkame tasapisi armastusest tühjaks jooksma. Üha raskem on lendu tõusva linnu jalgadest kinni hoida, see nõuab aina suuremat pingutust ja teisel on üha võimatum oma tiibade kandvust eirata. Me oleme sündinud vabaks. Armastus kannab vabas voolamises. Vahel võib olla, et püüame end pidurdada, püüame end seada ja sättida teiste järgi, mitte lennata, aga sisimas hakkab Armastusel nii kitsas. Ta hakkab tuhmuma ja lõpuks ei kanna enam. Armastus on metsik, ta kannab usalduses. Ehk on just varjus olev usaldus see, mis Armastuse metsikus loomuses lubab sel alati nähtaval olla? Kui ainult oskame märgata ja sel vabalt olla lubada. See lind on sündinud lendama.

Armastuses peituvad nii juured kui ka tiivad. Üks teiseta lihtsalt ei kanna. Armastuselind saab hoogu juurde teades, et teda oodatakse tagasi, aga lubatakse taas ka minna; teades, et teda usaldatakse, teades, et temas endas on kandev pesa olemas – nii ta lendab üha kaunimalt ja voolavamalt. Me saame sellest puudutatud. Me tunneme armastuselinnu südames ära ja lubame endale lähedale. Jah, sa võid lennates kukkuda. Ja, me võime koos kukkuda, et uuesti lendu tõusta või loobuda? Valik on meie. Kui lubame armastuselinnu vabaks, siis ta ei pruugigi väga kaugele või kõrgele soovida. Ka võime märgata, et Iseendale lähedal olles polegi võimalik sügavikku kukkuda – Armastus on alati kohal.

Lõpetuseks meenuvad ühe laulu sõnad – Kui me seisame Maailma äärel, kas siis kukume endasse tagasi?

Kui kõik see siin pole armastus, siis mis armastus üldse on?
Armastuses ja ümbritsetud armastusega.

Marilii Toots
Raamatu “Kukkudes armastusse“ autor
Raamat on tänu teile, head toetajad, nüüd müügil!
​Otse autorilt: http://www.ulitundlikinimene.ee/raamat.html 
Rahva Raamat: https://www.rahvaraamat.ee/p/kukkudes-armastusse-lugu…/…/et…
Apollo: https://www.apollo.ee/kukkudes-armastusse.html

Ühist loomise teekonda näed siin: http://www.ulitundlikinimene.ee/kukkudes-armastusse.html

Ärevushäire ja tundlik isiksus käivad sageli koos, aga mitte tingimata. Sageli aetakse need kaks segamini. Hiljuti jäin mõttesse, et ega ma neid ise ometi segamini pole ajanud… üleväsimuse udus võib paljugi juhtuda.

Ärevus
Kui juba ärevus üleval on, siis ei saa enam millestki kindel olla. Kui siis ainult sellest, et nüüd tahab see tähelepanu ja samas ei taha ka. Tahab, et teda eristatakse, nimetataks ja juhtimine käest ära võetakse. Ehk siis vajalik on teadvustamine ja meele kontroll. Suunates meel sellele, millele tegelikult soovime keskenduda. No näiteks midagi ära teha, kogeda, osaleda, puhata vms. Ärevusel nimelt on salakaval võime meie elu juhtimine märkamatult üle võtta. Ja uskuge mind, end veel õigustada ka. Samas pole ärevus üldse üleni paha. Tuleb ainult vahet teha, kas tegu on hetkel pinnapealse hirmule keskendunud õpitud ja selgelt tajumist segav käitumismustriga (näiteks uuele reageerida paanikaga) või keha tõsine appikarje ja seeläbi suunanäitamine sügavama eluvoo teel.

Olen pikalt mõelnud ja uurinud, et mis ärevuse sõnum minu enda puhul on olnud. Ega muidu ei uurikski, kui ei märkaks, et taas olen kas suhetes, koolis või töös lasknud tal oma vankris kutsari kohale istuda. Tõsi küll, ajutiselt ja ikka lühemat ja lühemat aega. Aga ega ta ohje kergelt ära anda ei taha. Ning nii on vahel sõit pime ja pingeline, kuigi… mulle väga meeldivad hobused. Ohjad lõdvenevad siis, kui taas suudan eristada meele oma tõelisest olemusest ning meeleseisund ehk kutsar edastab juhiseid hobustele kindlalt ja selgelt. Mina nimelt ei ole emotsioon. See on inimese üks meele seisud. Meie, inimeste olemus on selge, valge, kerge, vaba ja rahus.

Tundliku isiksuse omapära
Ülitundlikkus on sünnipärane ja vähe levinud, kuid täiesti tavapärane isiksuse tüüp – kaasasündinud tundlik närvisüsteem. See tähendab laias laastus seda, et tajume detaile peentasandil ja sügavuti. Eristame suurt hulka värve, helisid jms. Nii võtame vastu infot, kuniks ajumaht saab täis ja on tarvis seda protsessida ehk siis aeg maha võtta ja anda endale võimalus olemiseks. Sama kehtib ka emotsioonide kohta, kuna need on intensiivsed ning värvikad, siis nende läbi kogemine võtab meilt rohkesti energiat. Sageli kogeme ka teiste inimeste emotsioone just kui omasid ja kui neid endast päris läbi ei suuda lubada, siis väsime kiiresti. Väsime tegelikult ka siis, kui suudame, sest kujutage ise ette, mis tunne võib olla kui suured lained sind pidevalt kõigutavad. Ei, laev põhja ei lähe, ainult oma keset tuleb järjepidevalt paigas hoida. Lisandub veel sensoorne tundlikkus. Ja uskuge mind see kõik on normaalne ja ümber seda teha pole vaja ega ka võimalik, sest see on tugevus, kui oma potentsiaali kasutada.

Enese tundmine
Nagu öeldud ärevus on salakaval ja perutavad hobused tugevad. Kõige eelneva arvestamine võib tähendada julguse treenimist, et ühiskonna keskmistest normidest eristuda. Kõige lihtsam on öelda, et unustame kõik, mis meile seni on õpetatud ja hakkame igas hetkes ise olema. Hakkame ausalt tajuma ja tunnetama oma vajadusi ning nende järgi ka elama.

Küsides endalt:
Mida tegelikult sügaval sisimas soovin ja vajan?
Miks midagi teen?
Milline on minu sügavam sisetunne?

Mõnel puhul võib selguse loomise ja säilitamise võti olla järjepidev märkamine ja teisiti mõtlemine ning käitumine, mõnel juhul iseenda omaduste omaksvõtmine. Selle aluseks on hea enese tundmine. Enda tundma õppimisel aitab päris palju kirjandus, kuigi ei tasu unustada, et kirjapandu on kellegi teise kogemus. Enim annab tagasisidet suhtlemine, toimuva vaatlemine ning meele enese sügavamast olemusest eristamisvõime treening. Selleks tuleb leida igale inimesele eraldi personaalselt sobivad praktikad. Sageli saab siin toeks olla sarnasel teel kulgeja. Mina ise toimetan peamiselt hingamise, heli, keha ja meeletreeningutega ning jagan soovijatega kogemusi.

Ärevus teejuhina
Pinnapealne ärevus tekib sageli kas lahendamata traumade või tundliku isiksuse puhul (nii välimise kui sisemise) ülestimulatsiooni tagajärjel ehk siis ebateadlike, antud inimesele, kahjustavate käitumismallide korduva rakendamise tagajärjel. Rõhutan siin, et me ei pea pidevalt midagi muutma või ümber tegema, piisab märkamisest. Oma omadustega rahus elamine ja põnevusega samm-sammult kasvamine, on loomulikeim protsess üldse. Elame lihtsalt ja naudime seda! Sügavam teadmine on alati kohal, iseasi, kas seda märkame kuulata! Vaadake näiteks lille! Lill ei lõpeta arenemist ega kasvamist. Kuul on omad tsüklid ja aastaajad vahelduvad. Elu kujundab meid loomulikult.

Sügavamat ärevust või sisemist pitsitust märkame siis, kui pinnapealne udu on hajunud. See tekib siis, kui käime teed, mis pole meie olemusega kooskõlas. Sellisel juhul tuleb suunda muuta. Eriti tundlikul inimesel. Siis on tegu targa teenäitajaga, keda kuulata. Te märkate seda ise, nii kui suund on muudetud, läheb enesetunne kergeks ja vabaks. Oluline on siin nende kahe - emotsiooni ja sisetunde eristamine.

Suuna muutmine
Hea on teada, et saame oma meelt treenida nii nagu kehagi ja õppida sünnipäraste omadustega siin maailmas rõõmsalt elama, omade reeglite järgi. Võtmeks on kohalolu, sisemine selgus ehk siis sügav hea tunne. Siis oleme oma tugevustes usutavad ka välisele maailmale. Tundlikel isiksustel on muuhulgas oma sünnipäraste omaduste tõttu kaasa saadud ka oskus sügavat sisemist teadmist kuulda. Väljakutseks võib osutuda vahel sellega kontaktihoidmine, sest ka muud tajud on tugevad.

Kui oskame enda enesetunnet märgata ja meil on vahendid, kuidas end meele kõikumiste puhul keskmesse tagasi tuua, siis on oluline neid mitte unustada rakendada ja ka mitte heituda, kui see kõik kohe püsima ei jää ning meeletaevasse ilmuvad äikesepilved. Nii saame korrata, korrata ja korrata. Ärgem unustagem sealjuures kogu protsessi nautida ja puhata, sest peale tormi on sageli näha just kõige säravam vikerkaar. Ja tegelikult oleme me igas hetkes ja koguaeg kohal – päike pole kusagile kadunud.

Samas tuleb ka vähendada ülitundlike puhul sageli just nimelt ülestimulatsiooni tekitajaid ehk siis muuta elukorraldus sobivaks. Lubada endal toimetada omal moel ja omas tempos ning salakavalad mustreid loonud traumad vabastada. Nii saame oma energiataset tõsta ja hoida. Ja nii mõnelegi üllatuseks pole siis välisel maailmal meiega enam probleemi, sest oleme enda teel ja ise selles kindlad.

Kõike seda siin kirja pannes märkan, et pinnapealne ärevus on taaskord tuhmunud ähmaseks mälestuseks ning meeles on toimunud avardumine. Nii jõuame kiht-kihi haaval oma sisemisele valgusele lähemale ja lähemale, kuni üks hetk on see märkamatult muutunud stabiilseks ja kandvaks ühenduseks, mis loob vabaduse.

Hingan sisse ja hingan välja.
Naeratan.
 
Marilii Toots
Raamatu „Kukkudes armastusse“ autor
www.joogatunnid.ee

Raamat on tänu teile, head toetajad, nüüd müügil!
​Otse autorilt: http://www.ulitundlikinimene.ee/raamat.html 
Rahva Raamat: https://www.rahvaraamat.ee/p/kukkudes-armastusse-lugu…/…/et…
Apollo: https://www.apollo.ee/kukkudes-armastusse.html

Ühiskond teeb näo, nagu neid ei oleks. Õpetajad tahaksid, et neid ei oleks. Emad-isad on murelikud, sest nad on olemas. Ja igal aastal tuleb neid üha juurde. Psühholoogid on avaldanud arvamust, et aastaks 2050 võib neid olla umbes pool inimkonnast.
​
Me nimetame neid erinevalt, nende hulgas on autiste, autistlike tunnustega, Aspergeri sündroomiga lapsi ja lihtsalt neid, kes teadmata põhjusel ei tule ühiskondliku survega toime. Igal aastal ilmub psühholoogide ja psühhiaatrite vastuvõtule sadu vaevatud vanemaid oma sama vaevatud lastega.

Edu valem
Auahned vanemad pluss auahne kool pluss ühiskondlik surve võrdub edukas laps. Imetletud. Au­hin­na­tud. Au­tahv­lis­tatud. Aga kui laps ei taha? Keeldub ühel heal päeval kooli minemast. Nutab. Põgeneb oma toa, arvuti, filmide, raamatute maailma, tekialuse vaikusse. Turvalisse ja mis peamine – reaalsusest eemal olevasse maailma.
Ei tahagi olla edukas? No mis jutt see siis nüüd on! Marss kooli! Oksendamine, peavalud, äng, enese­lõikamine. Murelik kooli­psühholoog ja suures osas täiesti mõistmatud õpetajad. Puudub tunnist, kui meil on kontrolltöö? Üks sisse. Puudub kuu aega – palju ühtesid. Nende parandamiseks on aega üks kord nädalas.
Tunnistusele tulevad kahed. Paras, ärgu siis puudugu. Mis tähendab haige? Mis haigus see ka on? Ja viimanegi habras side kooli ja lapse vahel kaob, motivatsioon haihtub, enesehinnang samuti. Meie edule orienteeritud ühiskonna silmis on ta paaria, nõrk, pehmo. Kõlbmatu ja seega häbistatud.

Psühhiaatri juurde
Kõige parem, mis seal teada saab, on see, et sa pole oma murega üksi. Et sadu teisi täiesti korralikke vanemaid, kes on oma lapsi väga hoidnud ja armastanud, on hädas sama murega. Vanalinnas töötava kontorirahva viiest liikmest kolmel on sellised lapsed. Kahel on diagnoositud autistlikud jooned, kolmanda diagnoos on depressioon.
Depressiooniravimeid on võtnud aga kõik kolm last. Koolis käimine on kõige raskem ülesanne. Päev korraga. Laps tuleb kooli saata, kõigi nende pea- ja kõhuvalude ning oksendamiste kiuste. Sest teisiti pole meie ühiskonnas võimalik. Tulemus on nullilähedane.
Muide, need lapsed on kõikvõimalike muude parameetrite järgi täiesti normaalsed, isegi andekad. Ühel (õieti kõigil) neist on kõrge IQ, teisel kunstianne, kolmas mängib iga pilli, mis talle sülle tõstetakse. Neil on hea huumorimeel, suur lugemus, lai silmaring ja isegi sõbrad. Aga nad ei saa hakkama paljude kohustustega. Võõraste paikade ja inimestega. Lärmiga. Tundmatute asjadega. Edukusega.

Alternatiivid
Kõige esmalt ja tihti ainuvõimalikuks alternatiiviks on selliste laste puhul erakoolid – näiteks Waldorfi kool, kus stressifaktorid püütakse viia miinimumini. Surve vähendamine, õpetajate ja õpilaste inimlikud suhted ning eelkõige sügav mõistmine, et inimesed on erinevad ja selles peitubki maailma mitmekesisus, aitab murelastel uuesti end leida.
Pole ju nende süü, et nad ihkavad teistsugust elu. Neid ei meelita tegutsema lubadus, et kui sa hästi õpid, saab sinust advokaat või minister ja sa hakkad teenima palju raha. Sest neid ei huvita raha ega asjad.
Teine võimalus on koduõpe. See on komplitseeritud. Esimene hurraa-seisund ja usk endasse läheb ruttu üle. On keeruline sobitada koduõpet vanemate töö, kohustuste ja koduse eluga. Laps saab õige varsti aru, et nüüd on võimalik olukord enda kasuks keerata. Peale selle ei oska iga lapsevanem automaatselt näiteks seitsmenda klassi tasemel matemaatikat või prantsuse keelt.
Koolid ei ole üldiselt koduõppest huvitatud ja see on ka täiesti loomulik – keegi ei korva õpetajate tohutut lisatööd ja -tunde. Kui õnnestubki kooli veenda, et laps koduõppele jääks, algavad eespool nimetatud probleemid. Ja kust võtta raha, et maksta eraõpetajatele?

Vanema õigused
Kõige drastilisem näide pärineb mu oma tutvusringkonnast, kus emalt taheti vanemlikud õigused ära võtta, sest ta üsna suur laps keeldus kooli minemast. Kes veel ei tea, siis Eesti Vabariigis on põhikoolis käimine kohustuslik ja kes seda ei tee, selle vanemaid karistatakse üpris priske rahatrahviga või ootab last ees internaatkool.
Neile, kes kannatavad sügava depressiooni, ärevushäire või autistlike joonte all, oleks selline kodunt välja saatmine võrreldav otsese enesetapule tõukamisega. Sest selliste laste jaoks on oma kodu turvaline ja pehme keskkond sageli ainus koht, kus nad ennast kaitstuna tunnevad.
Selliste laste vanematel ei ole tegelikult mingeid õigusi. Nad on hädas ja nõutud, söövad ise antidepressante ja üritavad eluga toime tulla. Lastepsühhiaatrid on tööga üle koormatud, neile kiiresti aega saada on sama hästi kui võimatu. Ja kunagi ei tea, millal laps oma suitsiidiähvarduse ellu viib.
Niisiis päev korraga. Kellel on häid ettepanekuid?

Autor: 

ETHEL LILLEMÄGI
lapsevanem, ajakirjanik,
prantsuse keele õpetaja

Allikas: Õpetajate Leht

Esmakordselt avaldadtud 28.12.2018 Telegram.ee-s.

“Enamus meist soovib olla hea, kaasinimesi toetada ja aidata. Aga miks me arvame, et teised tingimata meie abi vajavad, kui nad pole seda küsinud? Mis siis kui suurest heast tahtest sekkume vägivaldselt teise inimese ellu? Surudes teisele peale oma tõde, oma nägemust elu õigsusest. Oled Sa päris kindel, et sinu eluviis ja tõekspidamised teisele parimad on? Miks arvame sageli, et teame teisest paremini, mis talle hea on? Ja teine ise ei tea,” küsib oma mõtiskluses Telegramile maastikuarhitekt, joogaõpetaja ja ülitundlikkuse eestkõneleja Marilii Toots.

Kas poleks mitte kergem elul lihtsalt olla lubada? Hoides turvalist ruumi ning seal kuulata ja näha, mida teine tegelikult vajab? Tasub vaadata, kas abi saaja on tegelikult ka õnnelik, kas ta särab ja õitseb või on ta sinu suurest abistamisest hoopis longu vajunud ja hingeliselt näljas? Oled sa mõelnud, et vahel võib juhtude, et oma suure ja iseka abistamissooviga ennast aitajana hästi tunda, teeme teise elu hoopis keerukamaks?

Siin aitab sageli otse küsimine, et kuidas teine end tunneb, mida ta vajab ja vastuse avatud kuulamine. Vahel pole meil võimalus küsimusi esitada, kuid me näeme ja tajume teise enesetunnet. Loomulikult on ka ausalt vastamisel vastajal siin oma osa. On tõsi, et vahel ei julgeta või osata küsida, vahel vastata, aga enne kellegi aitamist on otstarbekas pidada siiski maha dialoog. Nii austame teise vaba tahet ja anname talle võimaluse oma elu ise juhtida. Jaa, vastus võib teise inimese tõest mõnikord suuresti erineda ja siis vahel me lihtsalt polegi võimelised seda vastu võtma, välja ütlema või teist lõpuni mõistma. See aga ei tähenda, et meie ise või teine tingimata eksib või valel teel oleme. Vaatame siinkohal lille.

Sagedasti on parim, mida me teise heaks teha saame, luua ja hoida ruumi. Taimele siis sobiv kasvukeskkond. Hoitud ruumis võib juhtuda, et puhkeb ka juba närtsinud lill taas õitsele. Väga sageli me ei tea, millised aarded teises peidus on. Me ei tea, millise lillega on tegu. Kuid me saame longu vajunud taime kasta, saame vahetada mulla ja tõsta ta varjust päikese kätte, lisada temperatuuri või see just mõnusalt jahedaks lubada. Jälgides tähelepanelikult samal ajal, mis lillega toimub. Igal lillel on omad kasvuvajadused. Me ei heida ju lillele tema lilleks olemist ette, me ei nõua ega oota taimelt loomaks muutumist.

Ja siis, parajal hetkel, kui on just käesolevale liigile soodsad kasvutingimused ja õige aeg, saame imetleda õit, mis on puhkenud. Ei see õis pole selline nagu ette kujutasime või ootasime. See õis on just selline, milliseks ta oli algselt loodud. Puhkenud õie omadused said paika juba seemnesegu külvamisega, aga olime need unustanud. Sageli pole me isegi teadnud, et millist seemet täpselt on kasutatud. Rukkilillest ei saa kunagi karikakart ega moonist parti. Ometi on need kõik ilusad ja elusad liigid.
​
Kõige paremini areneme ka meie, inimesed, just meie omadustele vastavates kasvutingimustes. Nii nagu ka taimed vajame me vett, maad, soojust, õhku ja ruumi. Lihtsalt erinevates kogustes. Me oleme kõik inimesed, aga nii nagu on erinevatest seemnetest külvatud lilled erinevate õite ning viljadega, nii on ka meie puhul erinevused sünnipärased. Kui seeme on külvatud, siis saame taimekese eest hoolt kanda, jälgides uudishimuga, mis või kes idust areneb. Juba seemne külvamisega on taimes olemas kogu tema potentsiaal. Luues taime kasvuks soodsa keskkonna, võime näha, kuidas avaneb imeline õis otse meie silme all.​

Marilii Toots
Raamatu “Kukkudes armastusse“ autor
Raamat on tänu teile, head toetajad, nüüd müügil!
​Otse autorilt: http://www.ulitundlikinimene.ee/raamat.html 
Rahva Raamat: https://www.rahvaraamat.ee/p/kukkudes-armastusse-lugu…/…/et…
Apollo: https://www.apollo.ee/kukkudes-armastusse.html

Ühist loomise teekonda näed siin: http://www.ulitundlikinimene.ee/kukkudes-armastusse.html
Sünniloost leiad siit: http://www.ulitundlikinimene.ee/huvitavat/raamatu-kukkudes-armastusse-sunniloost

Alistumine, andumine spirituaalselt vaadates on midagi mis on lõplik. Ärgata üles, saada valgustatud juhtub siis, kui alistud usaldusele, usule ja enda kaunile olemusele. Alistud elule usaldades enda salasoove ja hinge väljendus vajadust. Alistud millelegi suuremale, kui su füüsiline keha millest me kümne küünega kinni hoiame. Alistud usule, et Universum täidab kõik sinu mõtted ja unistused täpselt siis, kui sa oled valmis ja sul on vaja ärgata, et seda näha.

Alistud oma inimlikule rumalusele, et tead kõike mis on vaja sulle ja teistele, kuigi pole midagi õppinud ja see iseenesest ongi juba vihje. Alistud ignorantsusele ja ülbusele, targutades avada suud seal kus pole vaja. Alistud tõsiasjale, et sul on üks suu ja kaks kõrva, ning see on vihje kasutada neid proportsionaalselt. Alistud vingumisele, süüdistamisele ja tagarääkimis vajadusele.

Alistud elule, elades täiel rinnal ja olles see kes sa oled. Me arvame, et oleme kadunud ja ei tea oma teed, kuid alistudes ja vaikuses enda hinge häält kuulates sa mõistad, et pole kuhugi kadunud ja kasvad selleks kelleks sa saama pead, seega pole kunagi kuhugi kadunud ja oled lihtsalt teel. Alistudes mõttele, et sa ei ole see kus ja kellena sa töötad, ning sa ei ole ka oma minevik ja need lood mida sa räägid endale ja teistele. Alistuda oma hirmudele on meie kõigi kohus ja risttee kuskil ajas, kuhu me jõuame alati.

Alistuda oma annetele ja südamesoovidele jagada oma unikaalset häält maailmaga.

Alistuda tõele mis on meis kõigis sügaval on lihtne, kuid me arvame, et on raske ja kardame midagi mida pole olemas. Alistuda on lihtsam, kui sa arvad, sa lihtsalt ei tea seda, sest sa ei julge proovida. Alistuda ja anduda tõele, et sa lihtsalt kardad olla siiras, aus ja näidata oma haavatavust, ning oma ilusat hinge kõigile kes seda soovivad. Alistuda oma hirmudele sellest, mis keegi meist mõtleb ja kuidas meid näeb, kui me ei tunne veel iseennastki.

Aus ja ebamugav on tõsiasi, et me kõik avastame mingi hetk, kui võltsid me oleme, ning me tunneme kuidas inimesed näevad ja tunnevad seda sama. Sellepärast, et me “üritame” seda kõike varjata ja me “üritame” olla keegi kes me ei ole. Üritamine ei ole alistumine ja on raskem energiavorm mis on kõigile kogetav. Andu endale ausalt ja näita endale oma nõrkust, sest sa ju tead, et see on seal.  Seda tehes saab nõrkusest jõud. Alistu tõsiasjale, et tõtt on valus kuulata ja kõik see mis ajab sind närvi või ärritab on miskit sinus eneses mis vajab tähelepanu. Alistu sellele, mis sind inspireerib ja tea, et see ongi see, sinu südamesoov ja hinge vajadus särada. Aga “ei” ütleme me endale ja andume hoopis oma egole, kes kisub meid tagasi sinna kuhu me ei kuulu. “Ei” ütleb su aju alistumisele ja surub sind tagasi mugavustsooni mis on tuttav. Lihtne on anda käest ära oma jõud ja süüdistada kõiges kõiki teisi. Lihtsam on alistuda iseendale, sest alistumist saab õppida, kui sa seda tahad. Kui su elutee on ette näinud, neid ülesandeid millest sa üle ja läbi käima pead, et seda kõike õppida, siis ehk ongi see põhjus miks sa seda siin loed, sest, kas sa näed seda juba või mitte aga sa oled sinna poole teel. Et tõeliselt alistuda, peab kõigepealt endale andestama!

Väike harjutus sulle, kui soovid end tundma õppida? Alistu hetkele, põlvita maha, ning lasku alandlikult ja puuduta oma otsmikuga maad. Vaata kas suudad olla nii 5 minutit. Jälgi oma mõtteid ja tundeid mida selline harjutuse soovitus sinus tekitab.

Alistu millegile suuremale, kui sa ise.
Me kõik salaja palvetame! Me kõik salaja alistume!

Armastust ja hinge puhtust.
 
Maiko Johanson

Mul on viimasel ajal olnud au veeta aega inimestega ja keskkondades, kus olen unustanud ülitundlikkuse. Olen isegi esitanud küsimuse, et milleks selline eristumine? On see ikka vajalik? Me kõik oleme erinevad. Rõõmuga saan nentida, et osa inimgruppe on aktiivselt väärtustamas ja aktsepteerimas iga inimesi isiksuseomadusi ja sellest lähtuvalt nende potentsiaali. Taandades üksteise vahelise konkureerimise, võitluse ja vaidlusevajaduse ise enese armastamisele; enese vajaduste teadvustamisele ja enese eest vastutuse võtmisele, hoolimisele ja seeläbi teistest hoolimisele.

Me elame oma tõde, kuid meie tõde pole ainus eksisteeriv. On veel palju erinevaid vaatenurki ja tõdesid, mis teevad maailma mitmekesisemaks. Inimene saab paraku teistest hoolida ainult niisama palju, kui ta iseennast ja oma vajadusi austab. Rohkemaks pole inimloomus võimeline. Kuulates ennast ja kuulates teisi, saame erinevuseid arvestada. Kui elame oma omadustest lähtuvat elu, rakendades andeid, püüdmata end või teisi suruda kindlatesse normpiiridesse, siis sellisel juhul kaob ära vajadus end eristada kui ülitundlikku inimest.

Me oleme inimestena omavahel seotud, üksteist mõjutades ning peegeldame omadusi. Nii tundlikud, kui vähemtundlikud. Mida tundlikum on inimene, seda sügavam ning kiirem on sageli peegeldus. Oleme siin maailmas põhjusega erinevad. Jälgigem, millist keskkonda me ise pakume ja loome nii endale kui teistele. See, millist keskkonda enda ümber täiskasvanueas lubame, on meie oma mõttemaailma peegeldus.

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Andestamine ja selle vastuvõtmine on väga oluline samm emotsionaalse vabaduse leidmisel, kuigi see ei tähenda, et seda on lihtne saavutada. Mõnede inimeste jaoks on isegi andestuse idee vastuseisu ja ebamugavustunnet tekitav. “Ma lihtsalt ei andesta ja kõik” aaarh…
​
On levinud veendumus mida paljud arvavad andestusest, et kui te olete otsustanud kellegile andestada, siis vale on tänu sellele tehtud õigeks ja teie silmis siis, teile haiget teinud inimene on konksu otsast vaba ja sellega on raske leppida. Kui hoiate seda veendumust, siis olete ainus, kes selles olukorras kannatab.

Kui te õpite andestusele vaatama, kui oma pahameele, viha ja valu vabastamise teele, muutub see vajalikuks sammuks teie vabaduse ja õnne suunas. Ja kõik, mida te tegelikult vajate, et sinna ilusasse kohta jõuda endas, selleks on üks koostisosa see on... LOOTUS.

Lootus on võimas vastumürk pahameelele ja meeleheitele. Erinevus nende vahel, kes lasevad maailma väärtegudel neid endale tuua, ja need, kes otsustavad andestada - ja omaks võtta elu headust -, on võime usaldada ja uskuda, et kõik on välja arenemas täpselt nii nagu peab. Kõik loksub paika. See on Lootus.

Lootusega tähistatud elu on elu, mida iseloomustab optimism ja võime lahendada konflikte seestpoolt. See ei tähenda, et olete alati õnnelik või et te ei tunne selliseid emotsioone nagu valu ja viha, kuid see tähendab, et te vaatate negatiivsed asjaolud ajutisteks, et teil on usku, et sa saad pimedusest välja, ning, et teil on võim ise endale andeks anda. Tänu sellele paraneda ja muutuda paremaks inimeseks.

Ükskõik kui suur on see takistus, millega sa praegu tegeled, kui sa saad omaks võtta lootuse elemendid, et andestada - ja vabastada ennast pahameelest ja vihast, siis võimalus saavutada sisemist rahu on kohe nurga taga.

Me oleme väärt olemaks vaba ja õnnelik!

Maiko Johanson

Kõik inimesed reageerivad aastaaegade vaheldumisele, meil eriti suve lõpule, kuid mõned elavad seda raskemini üle kui teised. Nad muutuvad sügise saabudes tujutuks ja uniseks. Masendus, mille põhjuseks on loodusliku spektriga valguse vähesus, võib tekkida juba varasügisel, oktoobris ja kesta varakevade ehk märtsini välja.

Mis on talvemasendus?
Sügis-või talvemasendus (seasonal affective disorder - SAD) on üks depressiooni alaliike. Kuni 25% põhjaeurooplastest kannatavad talvemasenduse mingisuguse vormi all ning selline seisund tekib naistel keskmiselt kaks korda sagedamini kui meestel. Selle põhjuseks arvatakse hormonaalset erinevust, sünnituste mõju naise organismile ning lisaks naiste ja meeste erinevaid igapäevaelu stressoreid.

Tavaliselt on sümptomiteks

• väsimus, unehäired ja suurenenud unevajadus
• otsustusvõime ja aktiivsuse nõrgenemine ning energiavaegus
• huvi kaotamine töö või sotsiaalse tegevuse vastu, soov sulguda üksindusse
• seletamatu sisemine pinge ja ärrituvus
• masendus ja meeleheide
• liigsöömine ja soov magusa järele
• kaalutõus
• vähenenud huvi seksuaalelu vastu
• vastuvõtlikkus viirusinfektsioonidele ning krooniliste haiguste ägenemine

Sümptomid ilmnevad oktoobrist märtsini, kusjuures on leitud, et enim esineb talvemasendust detsembris, jaanuaris ja veebruaris. Talvemasenduse all võivad kannatada ka teismelised ja lapsed.

Kuidas talvemasendusest hoiduda?
Päevavalgus. Püüa liikuda rohkem õues, et saada päikesevalgust. Lase valgus tuppa! Piisava valguse saamine tasakaalustab melatoniini (hormoon, mis teeb meid uniseks) ja serotoniini (neurotransmitter, mis mõjutab meie aktiivsust) taset organismis.(Üks viis pimedal ajal enam valgust püüda, on valgusteraapia lambid, mida kasutatakse näiteks ka paljudes Eesti SPA-des.) Külmaga võib toas püsimine tunduda mugavam, kuid päikesevalguse ammutamine on äärmiselt oluline – eriti hommikuse paari tunni sees, mil ärgatakse. Loomulik valgus aitab keha bioloogilist kella reguleerida ning und ja meeleolu parandada.

Liikumine. Püüa iga päev tegeleda spordiga (Või vähemalt kolm korda nädalas 40-60 min.) Piisab kas või tempokast kõnnist, veelgi paremad on kepikõnd, jooksmine,ujumine, aeroobika vms. Tähtis on vaid, et sporti tehtaks korrapäraselt, terve talv läbi. Samuti aitab liikumine vähendada stressi, ärevust jt hooajalise meeleolulanguse sümptomeid. Seega - mine õue ning liigu rohkelt jalgsi, eriti valgel ajal. Trenn tõstab ka toonust ja muudab organismi vastupidavamaks erinevatele haigustele.

Toitumine. Söö korrapäraselt ja tasakaalustatud toitu. Väldi söömist halva enesetunde,närvilisuse või masenduse leevendamiseks. Eelista erinevaid teraviljatooteid, söö rukkileiba – need toiduained ergutavad serotoniini sünteesi. Jälgi, et saaksid piisavalt D-vitamiini. Vitamiin D3 ehk kolekaltsiferool stimuleerib samuti organismis serotoniini tootmist. Söö D-vitamiinirikkaid toiduaineid nagu nt päevalilleseemneid või avokaadot.
Head teevad ka oomega-rasvhapped,mida saab muu hulgas merekalast, näiteks lõhest ja heeringast. Head oomega-3-rasvhapete allikad on ka lina-,kõrvitsa- ja rapsiseemned ning -õlid,kreeka pähklid ning rohelised lehtköögiviljad. Lisaks muudele headele omadustele on oomega-3 rasvhapped vajalikud ajutegevuse normaalseks tööks, mõjuvad soodsalt meeleolule ja õppimisvõimele ning tugevdavadsüdame-veresoonkonda ja immuunsüsteemi.

Uni. Kaamoseaja unevajadus on inimesel suurem, hommikune ärkamine on vaevaline ja inimene tunneb end tihti väsinuna. Organismi talitlusi reguleeriva päikesevalguse vähesus põhjustab masendust ning masendunutel tekib päevade lühenedes ja tavalise tehisvalguse korral unehormooni ehk melatoniini üleproduktsioon, mis põhjustabki väsimust päeval ja unehäireid öösel.
Kui valgusega puututakse kokku öösel, ajal kui loodus seda ette ei näe, võib see soodustada depressiooni, ärevust ja päevast unisust. Uneeksperdid soovitavad magada pimedas,sest see võib märkimisväärselt parandada melatoniini tootmise rütme, mille tulemusel paranevad tuju, energia ja unekvaliteet.
Kindlasti tuleks talvisel ajal heita magama senisest varem, sest talvel on une kvaliteet kehvem ja uni katkendlikum. Magamatus toob endaga kaasa stressihormoonide taseme tõusu, mis pärsib ajurakkude uuenemist.
Samas ei ole mõistlik magada ka liiga kaua, sest suvega võrreldes vajab inimene talvel vaid 10–15 minutit rohkem uneaega. Talvehommikuti tuleks tõusta kindlal ajal, et organism harjuks talvise ajarütmiga. Nädalavahetustel seevastu võib aga magada kuni und jagub.

Tegutsemine. Planeeri adekvaatselt oma aega, et vältida tegevuste kuhjumisest tingitud stressi. Stressis ja väsinuna kulub sama töö tegemiseks rohkem aega ning ka vigu tehakse rohkem.
Väsimuse allikaks võib olla ka rutiin ja üheülbalise tegevuse kallal nokitsemine. Puhanud vaim on loomingulisem, sestap oleks mõistlik teha iga 40-45 minuti tagant minipaus, sirvida ajalehte või võtta tassike teed.
Ära unusta ennast pikkadeks talveõhtuteks ninapidi arvutisse! Selle asemel, et arvuti taga silmi piinata, on arukam ja stressivabam tegeleda endale meelepärase hobi või tegevusega.

Püüa tõsta tuju. Leia igasse päeva positiivseid tegevusi - huvialadega tegelemist, suhtlemist toredate inimestega, massaazis käimist, millegi uue ja põneva õppimist jne. Jaga oma muresid ja rõõme heade sõprade ning lähedastega. Ära unusta, et tuju tõstmisel on abi ka meeldivast muusikast.

Suve, päikesepaiste ja soojuse kaotusega leppimine ei ole alati kerge. Ent püüa mõelda positiivselt – aastaajad vahetuvad, aeg lendab kiiresti ja varsti oleme taas päikeselises kevades!

P.S Kui talvemasendus ei taha taanduda või segab tuntavalt sinu igapäevast tegutsemist, otsi abi - võta ühendust oma perearstiga.

Refereeringu autor: Ivi Niinep
​Psühholoog

Inimolend on elu ime!
Me hinge tasandil soovisime inimkogemust?
Meie ema ja isa otsustasid meid luua…meie endi koostööna?
Me kõik võitsime esimese jooksu sündimiseni! 
Meile anti kingituseks kaasa edukus juba sündides! 
Kasvades suuremaks me hakkame nägema suuremat pilti.
Me oleme oma keskkonna toode, see on meie mõtteid ja harjumusi voolinud nägemaks elu teatud viisil.
Meist kasvavad iseseisvalt mõtlevad inimesed mis paneb meid oma teed otsima, et leida vastuseid ja näha läbi mineviku varjude.
Need alandlikud sõnad pärinevad mehelt... kes on alati elanud rõõmsalt aga magades. Pidin minema läbi nii paljude erinevat viisi valude, et aru saada ja mõista neid... meie sees olevaid võimeid.
Me kõik oleme loodud võrdselt, kõndimaks siin maa peal. Mingil moel mööda elu joont hakkame mõtlema, et oleme haiged ja ebapiisavad.
Me kaotame seotuse loomuliku olemisega, me kaotame enese oma mõttes ja me lubame end pimedaks teha.
Me teame tõde toitumisest, mis on meie kehale ja vaimsusele kasulik, kuid me ikka veel tarbime mürke.
Me laseme ennast programmeerida (kool,TV,raadio,ajalehed) Vastavalt sellele kuidas süsteem meid vajab ja ainult selleks, et meid raputada, et saaksime oma elus mingil hetkel ÄRGATA.
Ma ei näe seda mitte kui eksimust valitseva võimu poolt,
vaid lihtsalt kui ignorantsust ja rumalust, et nad arvavad end mõistvat, et nad teavad... kuidas meid peaks juhtima.
Ma mõtlen sageli oma ego üle ja kui kaugele ma saan lasta sellel minna, et ma enam ei näeks oma hinge puhtust.
Ma praktiseerin seda ainult selleks, et proovida mõista...
Mis on ahnus, mis on isekus, mis on kurjus?
Ma usun, et see on kõik valik, mida inimene teeb selles elus. Puudub õige ja vale on vaid õppetunnid, et end leida.
Minu mõtted on kogu mu elu jooksul olnud sügavad minu meelest ja mul on olnud probleeme, et väljendada ennast või isegi rääkida oma arvamustest.
Hakkasin mõistma seda juba noore poisina ja ma ei olnud valmis ennast jagama, mistõttu maailm ei olnud valmis mind KUULAMA.
Nagu ülalpool nii ka allpool, me kõik peegeldame kõike ja kõiki peeglitena. 
Kui hing muudab selle tõe enda lahutamatuks osaks, saab talle kingiks õppetund, et olla kannatlik ja usaldada oma kasvu teekonda.
Ma ei tea kindlalt, kas see kõik on tõde või lihtsalt loodud mõtlemise ja usu võimu poolt antud teemasse.
Ma tean seda, et me kõik oleme otsijad, me kõik oleme eluloo üliõpilased mille sihiks on meie jaoks leida oma tõde.
Jätkates vastuste otsimist on kindel see, et universum juhatab meid läbi elu kogemuste mis raputab meie maailma...
See võib olla nii sügav, et mõned meie eelnevad mõttemustrid surevad ja tekivad uued neuro ühendused, et me oleksime nüüd võimelised nägema... seda mida otsisime.
Oma elus olen leidnud sügavaimad tõed ja õppetunnid läbi suurte valude. Kui inimene kogeb surma lähedust muutub vaade elule.
Läbi selliste kogemuste leidsin ma lõputute võimaluste välja…. ma tean nüüd tõeliselt, et meie kui inimesed oleme võimelised kõigeks, midaiganes me tahame ja soovime oma ellu või elult.
Suure väega kaasneb suur vastutus!
Suur vastutus on mõista seda väge!

Maiko Johanson

Inimestega suhtlemine võib olla kohati vägagi väljakutsuv. Jagan siin üht võimalikku kogemust selleks, et kõrvaltvaatajal oleks võimalik näha ning mõista mõttevahtu, mis selle sees olijale tundub tõesõna uputavana.

Mõte… saan ma neid inimesi ikka usaldada? Aga, mis siis, kui pingesse lähen ja mul halb hakkab? See toimub nii ruttu vahel. Siis ma ei naudiks ju õhtut ja olen ka teistele koormaks ja vilets seltskond nii. Siis ei tahetagi minuga koos olla ju. Olen niikuinii lihtsalt vait ja mind ei märgata. Mida ma ise soovin? Mida ma hetkel vajan? Vajan ma puhkust? Või olen juba ülepuhanud ja jõud tegelikult on kasutamata? Ja see hakkab hoopis koormama? Kust tuleb eneselaadimine? Olen vaimselt väsinud. Vajan selgust! Ma ju ei tea. Kas saan tunda end koos teistega ka ärevana hoituna? Kas nad võtavad mu sellisena vastu? Sellisel juhul pinget juurde ei tekiks ja see hoopis taandub. Usaldada?

Seal on palju rahvast, müra, heli, valgust, kõik uus. Nii palju erinevat energiaid ja lisastimulatsiooni. Suudan, ma selle läbi töötada või on seda juba hetkel liiga palju? Kui sealne õhkkond on ärev või kellelgi teisel pinged, siis kas suudan endasse jääda? Või võtan ümbritseva mõjutuse üle? Kergelt piiripealne olek mul? Võib minna nii või teisiti? Ma ei tea… Raha tuleb ka vahepeal teenida… Kas ikka teen väljaminemise asemel tööd? Äkki ei tee tööd ka… Siis heidan seda enesele ette… On see põgenemine?

Jaa… kolmapäeval on tants ja töö ootab ka juba mõned päevad tegemist. Ei tea, kuis keha reageerib seekord? Kas jätangi ennast juba kõrvale? Aga kas on vaja ikka minna minemise pärast? Mida ma tegelikult soovin? Oi kuidas sooviks kuuluda ja märgatud olla ka siis, kui ei osale. Aga äkki nad unustavad mu lihtsalt ära, kui ma häält ei tee ja nähtav pole? Samas mu olemus ongi introvertne. Rahu, Marilii. Äkki olengi juba end distantseerunud ja natuke seina ette tõmmanud? Ise eemaldudes, sest eemale lükatud saadud ja mahajäetud olla on hulga raskem. Aga pingutades tekib pinget veelgi juurde ja endast väljaminek juhtub niikuinii. Kas tuleb pingutada? Mida teha? Appi!!!!

Tegemata arvutitöö viib hetkel mind ka endast välja, takistab energia voolamist – või on see lubatud tähtaeg? Vabandused, kõrvalejuhtimine! Raha on ka vaja, et seltskonnas ringi käia. Samas ei peaks end sundima midagi raha pärast tegema. Kas teen seda taas? Tulen ma ikka toime? On see vabandus tegelikult? Olen konkreetset tööd juba edasi lükanud ja lõppmatuseni seda teha ei saa… See pole päris minu teema niikuinii… aega ju tegelikult on ja saan hakkama… Tuleb pingutada ja hea tunne on, kui tehtud saab. Tähtajad ja ei soovi kedagi alt vedada. Enese survestamine? Ei tea…

Samas soovin nii-nii olla vastuvõetud ja kuuluda. Aga väsin ära ja siis pole minuga niikuinii lõbus. Mul endal pole hea. Võin pingesse minna, lihtsalt nutma hakata, kehas hakkab halb, kui neid segaseid tundeid maha surun… Neil on ilma minuta parem… Aga ma ise, mida mina vajan? Soovin omaksvõetud olla… Aga nad unustavad mu ära niikuinii varsti… Olen liiga keeruline… Riskida?

Jne...

Selline mõttearendus võiks veel kaua jätkuda, kui seda teadlikult ei katkesta. Mõistus hakkab ketrama, ärevus tõuseb… jälgin mängu… teen praktika… vaatan, kas saan eos ennetada teadvustamisega ja teisiti tegemisega selle, et enese loodud pinge väga kõrgele tõuseb. Vaatan, et ise end päris ära ei lõika teistest  ja kehasse lisapingeid juurde ei lubaks. Ehk siis teisisõnu toetan end ise.

​Hingan, hingan veel, teen veelkord praktika, et enese baasolemusega sügavam kontakt luua ja peast (hirmust) tõelisse olemusse tagasi tulla… kaissu ja pai vajan sel teel… ja teadmist, et olen hoitud ja kõik saab korda… Ehk siis parim, mida teha saan, on ise enese keha ja meele vajaduste eest hoolitseda. Siinkohal meenub üks vahva küsimus ja vastus sellele - kuidas tähelepanuvajadust rahuldada? Pöörates iseendale rohkem tähelepanu! Nii vajadus kaob ja meist saab vajaja asemel jagaja, sest oleme ise soovituga täidetud.

Minu elu, minu väljakutsed… Selline oli veel mõned head aastad tagasi üks mu varjatud sisedialoog, mis põhines vanadel hirmudel, mis endiselt vahel elu mõjutavad. Need omakorda põhinevad sügavatel, minevikus omandatud, alateadlikel, vähem või rohkem teadvustatud käitumis- ja mõttemustritel, millest läbiminemise teel tol hetkel olin ja olen praegugi, küll juba täiesti teises kohas… … jälgin toimuvat, ei samastu.
​
Kiht kihi haaval koorime end alasti, et ehe valgus nähtavalt särada saaks… Mida rohkem endas püsime, seda vähem tuleb kokku puutuda nende rahutute sisedialoogidega. Pean tunnistama, et kui harjutada neid kõrvaltvaatajana jälgima, siis on sellised dialoogid põnevad ja väärtuslikud õppematerjalid. Vahel ka väga naljakad. Ja alati, kui oleme vaatlejad, toetab meid teadmine, et tunne on mööduv torm, mis jätab inimese põhiolemuse puhtaks… kogu oma ilus ja metsikuses. Ka ärevus möödub!
 
Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Tahan jagada ühte huvitavat seost, mida märkasin. Nimelt ristsõna lahendades tuli küsimusele "ülitundlikkuse tekitaja" vastus "allergeen". Füüsilisel tasandil täiesti loogiline vastus. Kas ka mentaalsel tasandil?

Vikipeedia annab sellise definitsiooni:
"Allergia ehk ülitundlikkus on organismi häireseisund, mille korral mõni iseenesest kahjutu aine (allergeen) kutsub esile spetsiifiliste antikehade tootmise immuunsüsteemi poolt. Antigeenireaktsiooniga kaasnevad haigusnähud. See on immuunsüsteemi teatud liiki ülitundlikkus mingi aine suhtes."

Kas me võime rääkida ka vaimsest ülitundlikkusest mõnikord kui organismi häireseisundist mingite kindlate olukordade suhtes, mida vaimses kirjanduses nimetatakse "päästikuteks", mis vallandavad teatud reaktsiooni?
Olukorrad ise ei põhjusta ju kõigil reaktsioone, st iga inimene reageerib samadele olukordadele erinevalt. Sõltub sellest, kas see olukord käivitab minevikust mingi haigetsaamise vm emotsiooni. Ja kui seda on võimalik tervendada, siis peaks olema ju võimalik ka ülitundlikkust (õigemini ülereageerimist) vähendada?

Leidsin sama mõtte ka ÜTI kodulehelt: "Tegu on  täiesti normaalsete isiksuseomaduste kombinatsiooniga. Raskused on sageli tekkinud varases lapsepõlves kogetust ning ebateadlikust suhtumisest erinevate inimeste erinevatesse vajadustesse. Kui väljakutsed on juba tekkinud, siis neid on võimalik soovi korral vabastada ning õppida elama oma omadustega rahus. Sageli piisab senise elukorralduse muutmisest, harjumuste ümbervaatamisest ning eneseaustuse suurendamisest." 
Siit tekkis mul veel huvitav mõte füüsilise allergia kohta. Kui praegu enamikke allergiahaigeid ravitakse tablettide ja allergeenide vältimise abil, kas siis, kui leitaks õige põhjus, millest allergia tekkinud on ning seda tervendada, on ka võimalik (ja arvan, et on) allergiat vähendada või sellest hoopis terveneda.

Debbie Shapiro raamat "Sinu keha räägib sinuga" väidab, et allergia põhjuseks on sageli allasurutud tunded. Ja soovitab tegeleda nende vabastamisega.

Oma kogemustest võin väita, et mida rohkem saavad vabastatud ja tervendatud mineviku haigetsaamised, seda vähem tekib ülereageerimisi, seda rahuldustpakkuvam on elu.

Katrin Moisa

Metsas jalutades leian alati eheda ja vägeva enda üles.  Niiga puhta, selge teadmise ja arusaamad, mis ümbritsevad elu sel perioodil ja juhivad tegemisi.
​
Olen tundlik ja väga emotsionaalne ning kirglik inimene. Olen läbi udu või mõttesudu mõistnud, et olen kergelt mõjutatav ja oma suure empaatiaga võtan tihti üle inimeste tunded, emotsioonid ja mõtted, kellega ma juhuslikult koos olen. Tihtipeale kaotan enda lausa paariks päevaks.

Läbi selle sudu, mis katab kergelt mu olemust leian alati tee metsa või parki jalutama, et taas kohtuda iseendaga. Mets ületab alati igasuguse pargi ja toob täiusliku selguse. Olen seda teadlikult praktiseerinud ja katsetanud juba aastaid. Olles koos inimesega kellel on tugev energia, jagan ma tema elukogemust sel hetkel või koosolemisel. Minust saab osa temast ja tema elust. See on alati ilus ja õpetlik, kuid kui tema tegemised, soovid ja tunded kattuvad minu soovidega elust, siis võib tulla veidraid olukordi. Eriti, kui see inimene on ka tundlik ja/või juhivad teda tugevad emotsioonid.

Olen hetkel, kui siin kirjutan 36 aastane, noor, tugev ja terve mees. Ma pole veel täielikult õppinud kontrollima seda kõike, mis toimub. Olen sinna teel igapäevaga aina rohkem ja rohkem. Vaadates tagasi oma elule, olen ma rohkem elanud teiste elu kui enda. Kuigi see kõik on minu. Hea ja ülev sisemine tunne on, olles sellest kõigest teadlik.

Olen alati võtnud aega endale, et olla mina. Ehe mina. Nooremana oli see keerulisem, nüüd on juba lihtsam, kuid siiski vajan tugevalt aega iseendale. Ainult siis on mul naeratus alati näol. Mul on raske olnud ennast avada ja kui aus olla, polegi seda teha saanud. Kui siis sahtlisse kirjutades. Paber ja pliiats on püha ja võlujõuga. See loomisvorm on viis, kuidas enda isiksust kõige arusaadavamal viisil teistele edasi anda.

Meil kõigil on mõned sõbrad, kellele end jagada. Aga nad ei mõista. Mul on üks sõber, kes on hea kuulaja. Uks parimaid. Ta arvab, et ta tunneb mind. Tõsiasi on see, ma arvan, et isegi mu oma ema ei tunne mind. Ja see pigem on mu oma süü. Olen alati eemale hoidnud. Juba lapsena tekitasin ma alati oma koha, kus olla rahus. Ilma teisi tunnetamata. Rahu pole kunagi olnud piisavalt. Sest minu juurde lihtsalt tullakse, olen nagu magnet.

Mina, oma täisuslikkuses olen alati, juba lapsena olnud sama, mis ma olen hetkel täiskasvanud mehena. Nii super enesekindel, et nõrgemad näevad mu tundelisust ja enesekindlust, et tõmbab lausa mu poole. Ja ma kaitsen neid, sest tunnen nende nõrkust. Tugevad ja rumalad näevad seda sama ja nad näevad minus vaenlast ja rivaali. Ja sellepärast on mind lükatud, tõmmatud, pekstud, narritud, nokitud, tagakiustud, sest rumal inimene kardab seda, mis on teistmoodi ja võõras. Teist tüüpi enesekindlad ja tugevad näevad seda, kes ja mis ma olen ning leiavad minus liitlase ja kellegi, kellelt saada õpetust ja tuge. Minu enesekindlus ja kohalolek teeb teinekord enesekindlad nõrgemaks.

Mulle ei meeldi sildistamised, kuid teinekord on lihtsam kirjelduses kasutada mingeid omadussõnu. Minus on teadmine ja arusaamine, et iga inimene opereerib siin elus ringi oma teadvuse tasemelt, seega ei ole ma kellegi peale ka pahane, kes on minevikus teinud mulle haiget.

Maiko Johanson

Jaa, me inimestena oleme programmeeritavad. Olete te vahel mõelnud, et inimene toimib täpselt samuti nagu Google? No, et mida rohkem otsingusüsteemis mõistet sisestada, seda rohkem see esile tuleb. Nii ka meil, inimestel – millele sügava tundega keskendud, see saab jõu.

Selleks, et toetav uskumus meisse programmeerida, tuleb see kõigepealt leida. Tihti selgub see vestluse käigus ja vahel on see inimesel juba olemas. Sellele tuleb vaid väge juurde anda.

Taaskord on meil hetkel sisestajaks Reet ja programmeeritavaks siis mina. Minul on uskumus olemas. Jätan selle siinkohal enda teada. Varem või hiljem on selle peegeldus näha meie igapäevaelus. Teeme valitud uskumusega protsessi läbi.

Kõigepealt tuleb kehaasetuse abil luua ajus nö. tervikasend. Meie alateadvus nimelt kaitseb varasemat programmi. Esineb vastupanu - just nagu viirusetõrje arvutisüsteemis. Seekord on tarvidus varasemast programmist läbi minna.

Reet võtab appi pendli ja kontrollib selle abil minu keha reageerimist valitud uskumusele. Samuti saab see hinde praeguse tugevuse kohta ühest kümneni.

Kui keha on vastused andnud, on uskumus vaja seostada tundega. Selleks on tarvidus uskumust häälega korrata ning luua oma meeles pilt. Pilt loob tunde. Tunne avab aga ligipääsu meie alateadvusele. Kui uskumusega kooskõlas pilt on loodud, lubame selle mõned mintutid vaikuses kehas toimetada. Kehas on tunda liikumist ja lihaste lõdvestumist. Vastupanu väheneb. Toimub tunde hoidmine ja seisundi loomine. See kestab mõned minutid.

Peale seda kontrollib Reet taas pendli abil uskumuse tugevust taaskord skaalal ühest kümneni. Edaspidi on tarvidus 21 päeva jooksul uskumust iseseisvalt taas kinnitada läbi pildi ja tunde.

Inimene polegi Googlest kuigivõrd erinev. Valige targalt mille tarbeks ja milliste uskumustega end igapäevaselt programmeerite. Millele keskendute ja mida endale igapäevaselt sisendate. 

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Kohtusime seekord Reedaga Viljandis, et EFT ehk koputamise tehnikat ühiselt rakendada ning teiega jagada. Endiselt olen mina siin uudistaja ning Reet suunaja rollis.

Juhtus olema laadapäev ja linn kihas erinevatest tegevustest, kaupadest, muusikast ning loomulikult inimestest. Üle tunni kestnud autosõit oli seljataga. Valisime vestluse käigus siinkohal sessiooniga alustamiseks minu jaoks varasematel aastatel suureks segajaks olnud sotsiaalse ärevuse ning sellega seotud uskumused. Jaa, mul oli plaan pärast kohtumist ka laata uudistama ning nautima minna!

Võtsime appi koputuspuu, mis näitab taaskord kõnekalt alateadvusesse peidetud uskumuste, emotsioonide, sündmuste ja sümptomite seoseid. Nii saame neid nähtavale tuua ning erinevate tehnikate abil vabastada. Hoiame täna suunda EFT-l.

Sümptomid: sõltuvused, südamerütmihäired, kaaluprobleemid, kõrge vererõhk, valud, kõhuprobleemid jne.
Emotsioonid: häbi, süütunne, kahetsus, eemale tõukamine, viha, kurbus, jõuetus, hirm jne.
Sündmused: eemale hoidvad vanemad, kiusamine, reetmine/hülgamine, kuritarvitamine, liigne kriitilisus, füüsiline karistamine, peretülid, alkohoolikutest lähedased jne
Piiravad uskumused: „Ma ei suuda midagi õigesti teha,“ „Mul pole turvaline,“ „Ma pole armastust väärt,“ „Olen teistsugune,“ „Olen väärtusetu,“ „Ma pole piisav.“ Jne.
 
Keskendusin ühele situatsioonile ja ebameeldivale tugevale tundele, mis sellega kaasnes. Mu silme ette tuli pilt. Tavaliselt püütakse siinkohal jõuda juureni ehk siis kõige varasema tundega mälupildini, et piiravat uskumust lahustada. Need sündmused tulevad tihti järk-järgult nähtavale. Kogemus võib olla pildina, värvina, kehatundena vms. See sõltub juba igast inimesest individuaalselt. Tunde intensiivsust hindad sa ise skaalal ühest kümneni.

Alustasime nii, et Reet valis sisenduse, mina kordasin ning tema koputas ise läbi mu keha erinevaid punkte. Jätkasime nii, et tema nii sisendas kui koputas. Minu ülesanne oli nüüd tajude ja tunde muutust jälgida ning tagasisidet anda. Kordasime protsessi erinevate nurkade alt, mille käigus ka kogemused muutusid. Tunde muutusega muutus tõesti ka pilt.

Lisaks on meil tihti teisigi suunanäitajad, kui neid tähele panna. Nimelt sessiooni käigus hakkas äkki õuest kostma djembede rütme ning siis sama ruttu need ka vaibusid. Liikusime protsessis edasi. Minu näole tuli naeratus. Järgmisel hetkel oli kuulda juba meeste laulu sõnadega: „Lase minna.“ Läksin laadale ning nautisin seda…

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Üksindus, eitamine, igatsus, soov kuuluda ja omaks võetud olla? Need on vahel varjatud ja vahel nähtavad tunded. Enesekriitilisus, kriitilisus teiste suhtes, võõristamine? Kas teised peavad olema nagu meie või nagu meile sobib? Kas nad saavad olla? Kas meie peame olema oma põhiolemuselt teistsugused? Ja kas peame end siis paremaks ja täiuslikumaks arvates, et meie olemine ja olemus on kuidagi õigem? See kehtib nii gruppides, kui ka üksikisiku tasandil.

Igatsus, üksindus, oma tunnete eitamine. Kas me ehk soovime teisi kontrollida siis, kui me ise enda tunnetega toime ei tule? Soovime, et teised oleksid meile mugavad! Aga vot ei ole! Oleme kõik inimesed oma imelisel teekonnal. Kes on öelnud milline see „õige“ inimene ja „õige“ teekond peab olema? Häiritus tekib alati meis endis. Kui tekib häiritus, oleme kontakti iseenda olemusega selles hetkes kaotanud. Kui oleme iseendaga kontaktis, on hingerahu.

Olen korduvalt ja korduvalt erinevatelt inimestelt kuulnud, et nad soovivad lihtsat suhet. No mis on lihtne suhe? See, kui meil endil on iseendaga lihtne täpselt sellisena nagu me parasjagu oleme. Lihtne ka oma loomuomaste kiiksudega, sest need lihtsalt on. Ja vot iseendaga rahus olla pole alati lihtne ülesanne. See on igaühe sisemine teekond, mida saame külg külje kõrval koos käia. See ongi elu. Absoluutselt iga suhe, kus tunneme end iseendaga mugavalt on lihtne. Otsides täiuslikke inimesi ja partnereid eitame me iseennast ja teisi. Lähedus, kus on siin ausus ja nii väga igatsetud lähedus?

Kardame enda tundeid, mis meis tekivad, kui keegi meis ennast näeb ja end eitab? Kardame enda tundeid, kui näeme teises iseennast ja ennast eitame? Põgeneme, ründame?

Tõrjudes ja kritiseerides teisi, oodates neilt midagi, mida neil anda pole, eitame me enda neid osi, mida teistes näeme. Eitame ka teisi nende ausas olemises. Iseend täielikult omaksvõttes, olles enesele oma teekonnal lähedal, oleme me teistele nende teekonnal lähedal ja üksindus ning igatsus on saanud armastuse kaisutusse. Olles iseendale lähedal oleme lähedal ka teistele. Kaks inimest või ka grupp, kes on iseendale lähedal kogu oma olemuses, loovadki sügava läheduse. Nii ongi loodud nii igatsetud emotsionaalne kui ka füüsiline kooskõla.

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Reet liitus meiega varakevadel. Ta on isikliku arengu konsultant. Loe täpsemalt siit.

Kohtusin temaga eile Skype vahendusel eesmärgiga teha inimkatseid. Ehk siis täpsemalt valisime Reedaga teha tööd minu kui kliendiga, kasutades tema lähenemist. Edastame seda, mis kohtumistel aset leiab mõningal määral ka Sulle, armas lugeja. Jagan oma kogemust.

Püüdsin püsida avatult inimese/kliendi rollis ning mitte sekkuda kogemusterapeudi ja joogapraktikuna. Minu kohta leiad täpsemat infot siit.

Reeda esimene küsimus oli, et mida ma muuta tahan? Võtsime vastuse välja selgitamiseks toeks elu põhivaldkondade skeemi, mis aitab välja selgitada vajalikud suunad. Vt. joonis. Minu suunaks said partnerlus ja sotsiaalsed suhted.

Reet tutvustas teaduspõhise psühholoogia võimalusi. Ta rääkis jäämäest ja selle nähtavast tipust, mis kajastub inimese käitumises. Mõtted ja tunded jäävad sageli juba sügavale veepinna alla varjatuks. Selleks, et käitumuslikul tasemel toimuks muutus, tuleb aga just nimelt ligi pääseda peidetud osale ehk siis ühe osana teadvustamata tunnetele, mis meid ühel või teisel viisil käituma suunavad. Tihti märkame seda alles siis, kui leiame end päris mitu korda järjest samas panges kolistamas.

​Eeltoodud teemad on mulle läbi tavapsühholoogia, joogafilosoofia ja praktikate vägagi tuttavad, kuid meil kõigil on pimedad alad. Kuna tundlike emotsioonid on tihti küllaltki intensiivsed, siis sageli käime me ikka nagu kassid ümber palava pudru, ega julge ampsu võtta. Tõsi küll, tahaks ja vahel võibki seetõttu edasiliikumine olla takistatud. No kujutage ise ette, et ratsutate hobusega, ei, et tahate ratsutada, aga hoiate koguaeg päitseid tugevalt enda suunas ja reisi vastu hobuse külgi, samal ajal pidevalt looma liikuma ajades? Andes nii välja vastakaid impulsse ja lõpuks ei liigu tandem ei edasi ega tagasi. Loom satub segadusse, ta ei kuula sind enam ja läheb kuhu tahab. Sina istud ikka hobuse seljas saamata aru, et miks on tunne vale ja mis üldse toimub? Kuna sina ei edasta selgeid suuniseid, siis on hobune juhtimise üle võtnud. Ole tähelepanelik, hobune võib siin sümboliseerida ka meie meelt ja aistinguid.

Selgitasime Reedaga koos kõigepealt välja minu alateadlikke uskumusi ja peidetud teemasid. Mõned neist – suhted isaga, häbi, soovimatus. Kuidas valida inimesi, kes mind valivad ja väärtustavad? Soov meeldida, konflikte vältida? Jaa… aga sealjuures mitte end unustada ehk siis keha baasvajadused (söök, uni, vesi) peavad olema rahuldatud, siis ei lähe meie meel ka nii lihtsalt uitama ega teki ülestimulatsiooni või ärevust.

Edasi kulgeb protsess erinevate emotsioonide vabastamise vahendeid kasutades. Reet kasutab selleks muuhulgas näiteks EFTd. Edasi töötab ta efektiivsete käitumismustrite välja selgitamisega ja nende kinnitamisega. Selleks on samuti erinevad meetodid eesmärgiga luua inimesse uus programm. Kliendiga suhtlemisel uurib Reet välja ka selle, mida inimene juba teab ja millega on kokku puutunud. Kuidas ja kus saab olla tema panus ning siis pannakse koos paika tegevuskava.

Sain Reedalt kiita, et olen partnerluse ja suhete kohapeal väga mõnusas, mängulises laboratoorse töö protsessis. Peagi saime mõlemad südamest naerda, kui emotsionaalselt vahele ütlesin, et no ikka tahaks ju ruttu ja kohe. Üdini inimlik. Enam pole kiire, vaid on kasvanud uudishimu, et edasi liikuda teadlikult juba uute soodsate mustrite toel, tuul tiibades.

Joogapraktikal on samuti mustrite märkamise ja teadvustamise ning eelkõige meelekindluse kasvatamisl ja fookuse hoidmise treenimisel minu elus väga oluline osa. Kuid me lähme Reedaga koos sügavamale, sinna, kuhu ehk päris üksi ei julge veel piiluda. Sinna, kus olen ise nii mõnelgi puhul teistele peegliks. Seda enam on oluline iseendasse vaatamine. Reet on siin mulle toetaja ja vaatleja. Meid ootab põnev ühine teekond. Leppisime kokku uue aja kohtumiseks.

Ühel hetkel paneb elu meid valiku ette, kus vanaviisi enam edasi minna ei saa, siis hakkab põnev kasvamise ja avastamise protsess, kus on võimalik igas hetkes uuesti sündida ning uudistada maailma elevusega ja mänguliselt nagu väike laps.

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Kui empaat juhtub kokku võltsi inimesega, siis on tavapärane, et ta "lülitab ennast välja" enda kaitsmiseks.

Seda võib tähele panna ekslevates sõnades, selles, et mälu ei tööta hästi või ka mõtteprotsess tervikuna on häiritud. Igaüks, kes ei kiirga välja tõepäraseid võnkeid paneb empaadi kõrgendatud häire olekusse. Kuitöötasin kunagi juuksurina, ei saanud ma alguses aru, miks mõne meeldiva kliendi puhul tundsin sisemas väga halba tunnet. Alles siis, kui sain teada, et olen empaat hakkasin mõistma. Sain aru, et tunnen nende valu, mida nad üritasid peita. Silmakirjalikkust on väga erinevat ja selleks on palju erinevaid põhjuseid. Empaadi omaduste avastamise alguses ei ole alati just lihtne aru saada, miks keegi mõjub sulle nii halvasti.

Allpool on kirjas mõned iseloomujooned ja käitumised, mis võivad sind ennast halvasti tundma panna:
1.Keegi, kes tahab, et kõik keda ta kohtab, teda armastaksid. Keegi, kes käitub kenalt, et saada heakskiitu.
2. Keegi, kes on täis vihkamist või viha, kuigi tahab veenda maailma vastupidises.
3. Keegi, kellel on olnud emotsionaalselt raske lapsepõlv, mis on põhjustanud ta ebakindluse ja valu, kuid sellest hoolimata mängib "kõva meest".
4. Keegi, kes üritab olla hoopis teine inimene. Seda selleks, et peita inimest, kes ta tegelikult on, sest tema arvates ei oleks see inimene ühiskonna poolt aktsepteeritud.
5. Keegi, kes on täis ebasiirast kiitust.
6. Keegi, kes räägib väljamõeldud lugusid, et näida huvitava inimesena.
 
Ja edasi see, kuidas võid märgata ennast reageerimas:
1. Püüad vältida nende inimestega olemist, kuigi selleks ei tundu olema reaalset põhjust (nad ei ole sulle halvasti öelnud või sulle halba teinud).
2. Sa ei ole võimeline temaga rääkima. Sul on raske lauseid moodustada ja su aju käitub nagu sul poleks mälu. Sa küsid lihtsalt küsimusi ja kui räägid, siis tunned nagu see ei oleks üldse tähtis.
3. Sa tunned oma sisemuses pelglikku tunnet ja see tunne ei lähe ära enne, kui sa pole enam selle inimese lähedal.
4. Kui pead veetma koos selle inimesega rohkem kui tunni, siis see teeb su energiast tühjaks ja sa tunned ennast haigena.
5.Tunned ennast süüdlasena, sest inimene ise võib sulle meeldida, aga sulle ei meeldi see, mis tunde inimene sinus tekitab.
6. Tunned ennast selle inimese läheduses abituna.

Kui empaadid tunnevad võltsi ja valesid teistes ei tähenda see seda, et nad vahel ise endale ei valetaks. Vahel juhtub nii, et kui nad tunnevad ennast võltsi inimese läheduses halvasti, võib see tähendada, et nad tajuvad iseenda iseloomuomadusi, mis neile endale ei meeldi ja nad varjavad seda teiste eest.

Me kõik peame vahel "tegema nägusid" ja käituma võltsilt, aga mõne inimese puhul toimub see igapäevaselt. Võib-olla peame tundma end optimistliku ja õnnelikuna, kui oleme tegelikult õnnetud ja muserdanud. Võime käituda näivalt pahasena, kuigi oleme tegelikult ükskõiksed. Võime teeselda, et armastame oma tööd, mida tegelikult jälestame. Vahel võib teesklemine aidata meid läbi raskuste, kuid igapäevaselt nii elamine ei ole tervislik.

Empaadile on oluline paljastada oma varjatud jooned ja emotsioonid. Juhul kui varjame seda osa endast, mis meile ei meeldi, pole me iial õnnelikud ja terviklikud. Kahjuks paljud ei tea seda.

Õnnetu olemise üks peamiseid põhjuseid sellel planeedil on see, et inimesed ei tunne ennast. Kui peitume teiste eest endasse, teadmata põhjuseid, põhjustab see meile valu. Aus ja autentne olemine on emotsionaalselt vabastav. Need jooned, mida sageli eitame on meile pärandatud ja pereliini mööda edasi kantud või on need isegi eelmistest eludest. Kust iganes need tulevad, on oluline need paljastada. Ja kui neid pole võimalik muuta, saab neid aktsepteerida ja nendega elama õppida.

Tundlikud inimesed varjavad negatiivseid jooni, kuna teame, kui häirivad need on. Kuid nende varjamine ei kaota neid. Nad ilmuvad välja ja põhjustavad kahju.

Vihkamine, viha, kadedus ja hirm eemale lükatud saada on peamised jooned, mida varjatakse. Võime kedagi vihata selle eest, kuidas ta meiega käitus. Viha võib olla saadud päranduseks vihaselt vanemalt. Kiitus ja tähelepanu lapsepõlve sõprade või sugulaste poolt võib juhtida armukadeduseni. Olles lapsena eemale tõugatud näiteks ebateadliku vanema poolt, võib meis kasvatada tugeva hirmu eemale lükkamise ees. Väga lihtsad ja süütud päästikud võivad lumepallina juhtida meid sügavasse ebakindlusesse, kus tunneme vajadust peituda. Kui tunneme need jooned ära ja aktsepteerime neid, vabastavad need oma haarde.

​Inglisekeelse artikli leiad siit.
Eestikeelne versioon: Meelis Riiseberg ja Marilii Toots