Ülitundlikkusest meie muutuvas maailmas

2016. aastal juhatas sõber mu Elaine N. Aron raamatuni „Ülitundlik inimene.“ Toll hetkelt tundus see mulle justkui pääsemine. Lugesin ja pisarad nagu ikka voolasid kergendusest. Kas tõesti, kas tõesti olen tegelikult täiesti normaalne inimene? Ja mul polegi kogu see aeg tegelikult midagi viga olnud? Nii alustasin www.ulitundlikinimene.ee leheküljega. Tõenäolisel alguses selleks, et ise uskuma jääda, et minu inimeseks olemise jooned on täiesti normaalsed ja vastuvõetavad.

Minu enesele lähemale liikumise teekond sai alguse juba aastas 2008, mil alustasin joogaõpetajaks õpinguid. Ehk isegi juba enne seda, kui õpilasena esimestes joogatundides osalesin. Kus samm sammu haaval hakkas mu maailmavaade muutuma ja võimaldas näha iseennast järjest selgemamini. Minu välised kaitsekihid hakkasid kordamööda küll langema ning taas kasvama. Vahel tõmbasin teki isegi tugevamini üle pea, sest see mis paljastuma hakkas, oli kohati hirmutav. Nii oli liikumine alguses aeglane, kuid seda polnud enam võimalik peatada. Ratas oli veerema pandud!

Ülitundlikkuseni jõudsin, nagu näha, head aastad hiljem. Täna tunnen, et ka see mõiste on tegelikult juba mõnda aega mind pitsitama hakanud. Ma lihtsalt ei saa ega soovi enam jagada materjali, mis juhatab meid maailmaga vastanduma, mis juhatab eraldatusesse ja võitlusesse. Meie maailm muutub ja duaalsusel pole enam kandvat kohta. Samuti pole eraldatus reeglina ÜTI sügavam hinge kutse. Otse vastupidi. Jah, see on üks mõnus vaheetapp ja platvorm, millel tunda end omaksvõetuna, millel korraks jalgu sirutada, välja hingata ja siis lasta ka kõik siinsed sildid lahti ja edasi, ikka endale ja ühendusele lähemale liikuda. See tundub olevat üks ÜTI-de varjatud elu kutse.

Ma ei arva, et ülitundlikkuse mõiste on kuidagi vale. See on täpselt samasugune mõistuse poolt välja mõeldud nimetus nagu ka depressioon või miks mitte südamehaigus. Usun, et sina, kes sa seda teksti loed, oled taibanud, et paljud nii psüühiliste kui kehaliste nö. haiguste nimetused, on selleks, et fikseerida koht, kus parasjagu oleme. Ja need ei tähenda tingimata jäävat  ning ohvri seisundit. Mis ei tähenda omakorda seda, et inimesele kasvaks jalg tagasi või tema sünnipärane ajuehitus muutuks. Ega ka seda, et inimese keha ei väljendaks end edaspidi enam haiguste kaudu. Ei. Küsimus on maailmavaate muutumises. Mille järgi me mõõdame inimese tervist ja terviklikkust? Mis tingimused selleks oleme pealtnäha seadnud?

Ehk siis julgen väita, et inimene on terve siis, kui ta on terviklik ja kooskõlas oma sünnipäraste omadustega. Veelkord, see ei tähenda tingimata, et selgroovigastus paraneb täielikult, operatsiooni käigus eemaldatud elud tagasi kasvab, meie keha seisund muutub või meie sünnipärane tundlikkus väheneb nö. „normaalseks.“ Vahel on see otse vastupidi. Mida lähemale iseendale liigume, seda suuremaks läheb tundlikkus. Seda rohkem on võimalus kuulda keha vaikseid sosinaid. Märgata ebakõlasid. Ja see on hästi. Oleme inimesed, kelle kasv jätkub järjepidevalt. See on elus elu.

Me ei saa lihtsalt liikumist peatada ja tuleb minna edasi niikaua, kui meie suurim needus on saanud suurimaks kingituseks. Ehk siis liigume niikaua, kuni meis on kerkinud rahu, sellega mis on. Ja ka see ei tähenda, et me enam edasi ei liiguks või kasvaks. Inimese loomus on laieneda. No vaadake taimi. Seda, kuidas nad ikka oma nina päikese poole pööravad ja kasvavad. Kasvamine ei peatu. Muutus on vältimatu.

Oluline on märgata, et me ei räägiks endale enda peas, et peame olema õnnelikud. Selliselt ei veena me kedagi. Vähemasti mitte ülitundlikku inimest, kes on juba iseenesega üsnagi joondunud. Sest sõnad ei veena, veenab tunne, mida edastame. Vastasel juhul külvaksime ainult segadust. Ja ka selle kogemuse võtab tundlik inimene kiirelt kinni. Me saame olla ausad, me saame olla aktsepteerivad toimuva osas, saame olla tänulikud oma tundlikkuse eest, seda küll.

ÜTI ei oska või õigemini ei saa valetada, ega sageli ka varjata seda, mis tema sees on. See peegeldub kohe kas meele või keha häirituses. Seega oleme justkui suunatud minema enese ära tundmises aina edasi. Sest, kui midagi meis veel on, siis tunneme seda. Sageli on ÜTI-d suguvõsaliini traumade tervendajateks. Sest oma täiuse püüdluses, otsime me kooskõla. ÜTI on rabavalt lihtne ja aus. Just nii, et ehmatab vahel ennastki. Ja see kõik kannustab liikuma oma hingele lähemale. Otsides aina sügavamat tõde, milleni meid üha juhatatakse.

Elaine N. Aron on eelpool nimetatud teoses välja toonud ÜTI neli põhilist omadust. Need on olnud mulle headeks teetähisteks ise enese paremini tundma õppimisel. Toon need siinkohal välja. Ta võtab ülitundliku inimese (ÜTI) olemuse kokku lühendiga SÜET (ingl DOES: D=deep, O=overstimulation, E= emphasis on emotional reactions, S= sensitivity).

• S - tähistab töötlemisprotsessi sügavust, mille üks olulisem käitumismall on olukorra jälgimine ja läbi tunnetamine enne tegutsemist. Nad töötlevad kõike teistest põhjalikumalt, olenemata sellest, kas olla sellest teadlik või mitte.
• Ü - tähistab üle stimuleerimise ohtu, sest pöörates kõigele toimuvale tavapärasest enam tähelepanu, väsivad nad paratamatult kiiremini.
• E - tähistab emotsionaalsete reaktsioonide rõhutamist ning suurt empaatiat, mis aitab muuhulgas märgata ja õppida.
• T - tähistab tundlikkust ka vaevu märgatavate nüansside suhtes.

Olen tähendanud, et ÜTI hinge toob rahu see, kui ta tunneb oma elu mõtestatuna, olulisena. Kui ta on oma missioonil. Ja see juhtub siis, kui oleme omas voolamises. Ka siin ei tasu üle mõelda, sest inimestena olme me kõik ühtemoodi erilised ja olulised. Sind võib viia voogu lillede eest hoolitsemine, koolis õpetaja ameti pidamine, luuletuste kirjutamine, olemises olemine või hoopis suure ettevõtte juhtimine. Peamine, et oleksid enda suhtes aus. Me ei saa ega tohi end teistega võrrelda. Ühenduskoht on iseendaga ühenduses olek. Kõik muu on meelepete ja tingimuslik ettekujutus.

Täna ei vahetaks ma oma teekonda enam välja. Sest mulle on antud kõik, mis on mind juhatanud üha lähemale mu tõelisele olemusele. ÜTI-na on mind juhatatud jooga õpetuse juured. Juba selleni jõudmise algusaegades hakkasin minema sügavamale ja sügavamale. Ikka ÜTI-le omaselt hakates nägema seoseid. Oi kui põnev see oli. Õppisin vaatama end ja maailma kõrvalt, kogema tundeid ja tunnetama kuidas keha, meel ja hingamine on omavahel seotud. Ja liigun ikka veel sügavamale. Kehaga ühenduse taastamine ja selle märguannete kuulamine üha enam ja enam on tänuväärne teejuht ning kingitus.

Kogu see infotulv ja taipamiste arv on olnud kohati täiesti ülestimuleeriv. Siis olen end sulgenud, suutmata olevat vastu võtta ja endast läbi lasta. Olen vahepeal puhanud oma keha tugevdades, sest mulle on antud ka keha peentasandite tajumise võime. Ja nagu ÜTI-le omane, ka valu tundlikkus. Mis omakorda teeb ettevaatlikuks, sest ka valu tunneme me teravalt. Nagu ka emotsioone. Ja ei tasu mainimata jätta, et tunneme sügavuti ka rõõmu, kergust, ühendust ja armastust. Kõigele sellele otsa vaatamine ja olevas paigale jäämine on vajanud paindlikkuse ja tugevuse kasvatamist endas. Ja taas tuleb siin keha appi. Sest seedimise tugevnedes, hingamise sügavamaks minemisega suureneb ka meie vastuvõtlikkus elule.

Keha üks meie tänuväärsemaid abilisi. See näitab ja toob välja pisima ebakõla. Hingamine ei valeta. Ja nii me liigume, kord avatud voolamises ja siis puhkame suletuses. Mäletan väga selgelt veel ka hetke, kus astusin nö peast südamesse. Kus julgesin minna meele taha, väljuda üle mõtlemisest, mis on ka sageli ÜTIle omane. Kuid mitte loomuomane, vaid tingitud lihtsalt sellest, et me ei suuda vahel kõike, mida kogeme ja tunneme veel vastu võtta ja endast läbi lubada voolata. See on samuti üks enese kaitse moodus, aga mitte meie olemus – otse vastupidi. Mina liigun neil hetkedel tagasi joogaõpetuse juurde, keha juurde, keha ja fookuse hoidmise tugevdamise juurde, meeleliste naudingute juurde. Sest keha on loodud meid siin paindlikult kehastama.

Näen ja tunnen, seda kõike siin kirja pannes, et mul on veel nii palju veel öelda ja jagada. Olen end tagasi hoidnud, kartes kaotada tasakaalu. Töötades läbi ise oma enese teed ja sügavaid traumasid, mida ÜTI-na pole võimalik maha suruda, kui need iseendale lähemale liikudes avalduvad ja vabanevad. Olen neid vaatamas ja vaadanud. Ka siin pole midagi häbeneda, sest me tegelikult keegi ei tea, mis on meile esivanemate poole kaas pakitud seljakottides ja ka ühisväljas peidus, seni kuni ei soovi või julge sinna sisse vaadata. Siis aga kogeme ehk ühel hetkel, et seal pole midagi nii hirmsat, mida me ei suuda kohale jäädes läbi hingata ning lahustada. Nii oleme vabad valima ega pea enam elu eest põgenema.

Luban, et ei hoia end enam nii palju tagasi. Mitte rohkem, kui see on vajalik selleks, et end voolamises ehk tasakaalus hoida. Vähemalt praeguses hetkes on mu elu rütm endiselt sarnane päikesele ja kuule, ööle ja päevale, tõusudele ja mõõnadele. Endiselt liigun looduse rütmides - voolan ja jagan ning siis eemaldun, et teie tagasiside täielikult vastu võtta. Et vastuvõetu täielikult läbi seedida ja puhata ning siis uuesti välja tulla. Ja ka see on hästi, sest me vajame pause, et elu kogeda.

Ehk siis kokkuvõttena soovin öelda, et ühel hetkel, kui märkame ning tõeliselt kogeme oma omaduste väärtust, kaob ära ka vajadus mõiste „ülitundlik inimene“ järgi. Sest ÜTI, nii nagu ka tegelikult kõigi teiste nimetustega inimtüüpide suurimaks südame kutseks on ühendus. Ja ühendust pole võimalik luua läbi eraldavate nimetuste ja siltide. Me jõuame ühendusse läbi elu erinevate ilmingute omaksvõtu ja väärtustamise. Ja siit algab inimlik elu.
 
Marilii Toots
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi

 
Marilii kasvamise teekond on vormumas raamatuteks.
Sul on võimalus panustada tema järgmiste teoste ilmumisse siin: https://www.hooandja.ee/projekt/rannud-hingemaastikul

Tänan Sind

Foto: Ruudu Rahumaru