Lugu meestest, naistest, perekonnast, sõpradest ja teistest suhetest – oma identiteedist ja kohast siin elus

Olin taas mõnda-aega sügaval koopas iseendaga. Ilma igasuguse välise kontaktita ja pean ütlema, et tunnen end seal mugavalt. Tunnen end iseendaga olles hästi ja rahus. Kuid selge on ka see, et see ainult iseendaga olemine pole minu tee siin selles elus. Otse vastupidi. Minu tee on kogu selle iseendaga olemises kogetud ühendus ja taipamised välismaailma rakendada. Nii kui väljas, nii ka sees ja vastupidi. Sisemine muutus toimub enne ja väline reaalsus tuleb järgi. Ega jää kunagi tulemata. Ja nüüd ehmun, vaatan, kus oma elus asetsen ja saan kinnituse, et just seda mida elan ka kirjutan.

Siin on elul olnud mulle, ja nii mõnelegi meist, omajagu ülesandeid ette visata. Lähed ühest läbi, arvad, et nüüd oled valmis edasi liikuma, et jõuad eluterve partnerlussuhteni ja avastad end järgmisest meele poolt püstitatud püünisest. Ja alustad jälle puhastustööd. Ei me pole kunagi sama kohapeal tagasi. Liigume aina sügavamale ja edasi. Kuid ei saa salata, vahel tuleb ka meeleheide peal. Sest meel keeldub toimuvat mõistmast ega oska enam ammu seletada, mis on ja just neil hetkedel leiab aset meis senise identiteedi muutus. Just siin saame astuda esivanemate mustritest välja.

Minu jaoks on kogu elu olnud olulisel kohal perekond, kogukond ja suhted. Lähedus, ühendus, puudutus ja partnerlus. Loomulikult ka sõbrad. Ja mida te arvate, mida olen suure osa läbi senise elu kogenud? Üksindust, mahajäetust, ilma perekonnata ja toetuseta olekut, oma koha puudumist seltskondades ja võimetust suhteid luua ja hoida. See on see lugu, mida on rääkinud mulle mu meelemuster. Sest kehas on olnud valdavalt selline tunne. Nüüd räägime juba sügavale kudedesse salvestunud kehamälust. On olnud mingi ebameeldiv ja eemale lükkav tunne. Neil hetkedel meel jahvatab. Ja nii ma seal pimedas siis otsustasin seda tunnet vaadata. Ja teata mis, ka ära tunda ja kogeda. Päris äge eks!? Araks ma end just lugeda ei saa, sest iseendaga tõtt vaatamine nõuab julgust.

„Arg pole see, kes ei karda vaid see, kes iseenese ebamugavate tunnete eest jookseb.“

Niisiis – otsustasin vaadata suhteid läbi oma elus olnud ja olevate meeste. Seda loomulikult ikka läbi ise enese silmade. Minda tänaseks tean, on pikka aega juhtinud sügaval pinna all olev lahendamata traumareaktsioon ja ebaturvaline kiindumusmuster. Täna vaatan neid lugusid läbi silmade, mis on näinud ja kogenud minu enese sees olevat mees- ja nais printsiipi ning sellele väljastpoolt maise peegelduse saanud. Kuvandit, mis on juurdunud põlvkondi pere egregori energiavälja ja millele alateadlikult nii vastet, kui lahendust otsime. See on inimeseks olemise üks fenomene.

Nagu me juba enamuses teame, on maailm meie peegelpilt. Ja nii näitavad meie elus olevad mehed meile meie sisemist meest. Jah, tõsi see sisemine mees on saanud oma algse olemuse meie isalt, kes on saanud selle omakorda oma isalt jne. Sama kehtib meie sisemise naise kohta. Kes on saanud oma algsel olemuse meie emalt, kes omakorda oma emalt jne. Kuna olen naisena sündinud, on mul lihtsam jälgida oma elus olnud ja olevaid mehi, sest süda soovib kogeda maist kontakti. Tulla kokku, et ühineda partneriga maises kehastuses. Nii ka mehed, teie saate jälgida oma nais suhteid. Sest just seal kohas, keda ligi tõmbame, oma sisemises kasvamises oleme. See võib meie meelele meeldida ja mugav olla, kuid kas see on see, kus suunas tegelikult hing kutsub?

Ja siis saame valida, kas kasvada koos, teadmata, kes oleme. Ehk siis suure tõenäosusega, kasvame lahku. Aga tore on koos kasvada. Ja ka lahtilaskmine on kerge, kui me pole just ebaturvalise kiindumusstiiliga üles kasvanud. Siis võime pikalt püsida suhetes, mis kumbagi enam ammu ei teeni. Ehk oleme rahulolematud selles osas, keda ligi tõmbame? Või kasvame iseseisvalt aina rohkem sisemisse tasakaalu.

Mina isiklikult tunnen, et minu jaoks on hetkel ainus võimalus usaldada sisetunnet ehk iseenda ja teise inimese energia koos kõlamist. Ehk siis liigume meele taha ja jätame kõik välised vasturääkivused kõrvale. Ka tahtmised kõrvale. Oluline on ühine loov ja tõstev energeetika. Ja ka siin ei tea me tegelikult, kuhu see kannab. Kuid peaasi et lubame end elul kanda, kas pole? Ja ka siin peegeldab maailm meile vastu ikka meie hetke seisu sisemist meest ja sisemist naist.

Minu sisemine mees ja nais printsiip on olnud pikalt konfliktis. Ja üks kitsaskoht on olnud juba eelpool mainitud ebaturvaline kiindumusstiil ja sellest tulenenud vältiv – sõltuv suhtlemis dünaamika. See on minuga niikaua kui mäletan kaasas olnud. Olen pikalt otsinud oma identiteeti ja turvatunnet endast väljastpoolt. Ja seda pole tulnud või siis ühel hetkel olen taibanud, et selline suhtlus mind tegelikult ei täida ja rahulda. Ja nii on mu suhted kippunud olema varjatud kujul ikka sõltuvad, vältivad ja tingimuslikud. Ehk siis mu identiteedil on puudunud juured. Olen olnud klammerduv. Ja kui selle läbi nägin siis tõrjuv, et mitte olla vajav. Seetõttu on minu jaoks seni olnud aina uute ja uute suhete loomine keeruline protsess. Ja mida aeg edasi, seda rohkem vajadusi maha suruv, saades ikka sarnast peegeldust.

Kuni selleni välja, et igasugune suhtlemine on tegelikult olnud pikka aega väga keerukas. Sest enam ei suuda seda sama ringi käia. Tunda end kohatu ja ühenduseta, tõrjutu ja välja praagituna. Sest inimesed väljastpoolt on suutnud mind tugevalt kõigutada. Kuni selleni, et ma enam ei suutnud välja tulla, sest ise olemise identiteet on olnud nõrk ja nii on usaldus ümbritseva suhtes kadunud, kuna need vanad haavad on taaskord verisek tõmmatud. Ometi soov suhelda ja suhestuda aina kasvab.

Seeläbi on mu vajadused pikka aega olnud maha surutud ja nii muutume taas vajavaks. Neil hetkedel olen tundnud end kadunud olevana, sest ma ei tea, kes olen olnud. Olen tundnud, et mind pole omaks võetud, et mulle pole kohta antud. Ja ma ei räägi siin enam mõttemustritest. Neid oleme juba ammu kuulnud, räägin kontrollimatutest keha reaktsioonidest, mis mind ikka veel salamisi jälitavad ja ei lepi enam vähema, kui ainult täie tõega. Mis väga selgelt on näidanud sisemise ja välimise reaalsuse olnud konflikti. Ja enam ei vaiki.

Just see eelpool nimetatu on see kaua varjul olnud ning seetõttu aina kuhjunud ja aastatega kogunenud teadvustamata trauma põhjustatud käitumine. Sest tõde on see, et olen nii väga pikalt elanud puuduse teadvuses. Tõde on see, et olen pikalt igatsenud eluterveid suhteid. Tõde on see, et mu keha tahab puudutada ja olla hoitult puudutatud. Mu sees oleva armastus tahab end väljendada ja tunda end oodatuna. Tõde on see, et vajame oma ellu teisi inimesi, kogukonda ja iga elukogemus on jagatuna elusam. Vajame paika, kus saame oma tões panustada ja andeid jagada. Tõde on see, et vajame turvatunnet.

Olen pikalt otsinud väljastpoolt mehe printsiipi, mis mind iseeneses täiendaks. Meest, kes seda sisemist, end kaitsetuna tundvat tüdrukut trööstiks, aga mida teeb maailm? Saadab mu ellu mehe, kes ka vajab tröösti. Ja kui laps seda ei saa, sest kumbki lihtsalt ei oska anda, lahkub üks suhtest. Selle asemel, et südame kutset kuulata ja koos õppida. See on koht, kus mees ja naine tunnevad end ilma suhteta poolikuna. See on koht, kus soovimata isekasvada, seame oma partnerile tingimusi ja armastame neid ainult juhul, kui nad neid tingimusi täidavad.

Kujutage ette, milline koorem ja vastutus see on, kui pead oma olemusega kellegi identiteeti kandma. Sest, kui sina komistad, kaotab ka tema jalgealuse. Autsh, valus. Sellisel juhul kannab ja veab üks osapool kogu eluvankrit. Ja teine ei vastuta ise oma elu eest. Me lükkume ja tõmbume, aga suhtesse ei jõua, sest mõlemad vajavad ja ootavad impulssi endast väljast poolt, sest sus endas elu ei pulbitse? Seetõttu on minu jaoks olnud aina uute ja uute suhete loomine keeruline protsess.

Aga mis siis teha? Mis siis saab, kui olemegi just sellisel eluteel, kus ei sisemine mees ega naine pole osanud suureks kasvada? Nad ei tea, kes nad on ilma väliste tingimusteta? Nad on identifitseerinud end läbi suhete. Läbi oma partneri, läbi perekonna, läbi töö, läbi sõprade. Või siis pole identifitseerinud ega samastunud üldse ja nii puudub neil jalge all igasugune pinnas. Nii me eitame iseennast ja oma päritolu. Ja tihti põhjusega. Keeldudes edasi kanduvast valust. Kuid ikka ei saa me siin üle ega ümber sellest, kust tuleme. Sest see ei jäta meid enne, kui sinna vaatame. Sinna sukeldume ja oleva hellalt omaks võttes lahustame.

Ei see ei tähenda, et peame kordama oma sugupõlve raskuseid. Ega ka seda, et peame minema tagasi esivanemate paikadesse, edasi käima nende radadel, kordama nende käitumist ja uskumuste süsteeme. See võib tähendada ka seda, et kui suguvõsa pole seni oma elu ülesannet täitma asunud ja meile sünniõigusega määratud kohta andnud, siis võtame selle nüüd ise. Seda, et valime just nimelt esivanemate kannatusi austades ja väärtustades teise tee. Valime alustada uuesti, valime kannatuste vaba kasvamise, valime vastu võtta nii oma sisemise mehe kui naise ehk oma ema ja isa ning lubame neil ise enese sees suureks kasvada. Me sünnime justkui uuesti.

Lubame oma sisemisel poisil kasvada meheks, ilma teda eemale lükkamata, suures austuses. Ja lubame oma sisemisel tüdrukul kasvada suureks. Kogu lugupidamisega. Sirguda imeilusaks naiseks. Kes austab oma esivanemate teed ja lõpetab nende kannatused võttes ise vastu selle, kes ta on ja kust ta tuleb. Ja siit saab alguse mehe ja naise koos kasvamine – kus igaüks kasvab iseenese see, kuid ometi koos. Vaadates teist, kui peeglit, mitte kui päästjat või tugisammast. Siit algab vastutus oma enese elu eest.

Suureks kasvanud sisemine mees ja naine ei külva enam kannatust. Nad pole enam vajamise puuduses ega otsi kedagi, kes neid täiendaks. Saumuti ei eita nad endas olevaid traumasid. Kuid jah, nüüd on nii mees kui naine avatud koos kasvamisele, nii et kummagi identiteet ei sõltu teisest. Nüüd on nad teineteisele kingituseks. Nii, et nad teavad, kes nad on, kui elu tahab neid proovile panna. Nad teavad, kes nad on, kui elu peaks nad laiali pillutama, nad ei lagune enam koost ja on iseseisvad. Ning nad teavad, et nad tulevad taas kokku, et teineteist emmata. Et jagada, seda kes nad on.

Nii, et kes ma siis olen?

Minul on au olnud tulla siia ilma Eve ja Toivo tütre, Mariliina. Olen sündinud Tartus, kodu on Saaremaal. Enne mind sündis samasse perre, mu vanem õde Anne-Mai. Minu ülesandeks on saanud suguvõsa suhete egregori tervendamine. Tervendades enese see mees ja nais printsiipi nii kaua, kuni jõuan elu edasist arengut toetavasse partnerlussuhtesse. Kuni kuulun ja panustan kogukonda. Kuni osalen elus.

Olen kohtunud ärevusega, siis depressiivsusega, erinevate kehavaludega, siis ülitundlikkusega, oma tunnete eitamisega, siis nende läbi kogemisega, ümbritseva keskkonna energiate tajumisega ja puhastamisega ning otsa vaadanud sõltuv-vältiv traumakäitumistele, mille peale oli järjest ja järjest uusi haiget saamisi kuhjunud ning vastu astunud autoimuun haigusele.

Usun, et nii mõnigi teist suudab ette kujutada, mida see pidevalt eemale lükatud armastus kõigi nende lämmatavate kihtide all on pidanud kogema. Ta on koguaeg olemas ja on hõiganud, et teda kuuldaks ja nähtaks. Pole ime, et iseendana nähtavale tulemine pole olnud just lihtne protsess.

Näen nüüd selle kõige taga päris ennast. Nii on minust saanud märkamatult ise enese ja ka ümbritseva ruumi tervendaja, kes toob nähtavale iga ebakõla. See on olnud üks pikk rännak, ja lõputa lugu, mis on seni kirja saanud juba vähemasti nelja proosateksti ja nelja luulekogusse, milledest ainult esimene raamat „Kukkudes armastusse“ on täna ilmavalgust näinud.

Minust on saanud teekonna käigus kirjanik, kelle ülesandeks on oma enese kasvuprotsessi kajastada ja seeläbi teisi sarnasel teel olevaid hingerändurid toetada. Läbi kirjutamise olen pühendanud end oma sõltumatu identiteedi loomisele ja juurte kinnitamisele. Ehk siis tänasest saab minu lugu alguse minust enesest. Ja praegusest hetkest.

Samas olen ka kehatöö praktik, keskendudes viimasel ajal küll suuresti just hingamismustrite korrigeerimisele ning meditatsioonile, lubades kehal läbi lõdvestumise vanad, sinna kogunenud teadvuse mustrid vabastada ja uued luua. Ehk siis olen keha tugevdamise ja taastamise protsessis.

Olen suurepärane kohal olev kaasrändur oma partnerile, ema oma lastele ja koduhoidja perele. Ruumi looja sõpradele, kaaslastele ja lastele. Elusa elu hoidja. Minu hing on koduks muusikale, lauludele ja luulele ning keha liigutab tants. Loodus liigutab meelt. Olen rahus oma haavatavuses, valmis hoitud ruumis puudutatud saama ja üha enam avanema.

Olen ka kogemusnõustaja. Ja kes usaldab ning julgeb iseeneses avatult kasvada, siis saan juhatada sind sinule enda hingele lähemale. Olles ka ise endiselt teel, sest elu kestab.

Kes sina oled, kallis?
---
Marilii Toots
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi
 
Marilii kasvamise teekond on vormumas raamatuteks.
Sul on võimalus panustada tema järgmiste teoste ilmumisse siin: https://www.hooandja.ee/projekt/rannud-hingemaastikul

Tänan Sind

Foto: Ruudu Rahumaru