Ma pole ebaviisakas, mul on ärevus...

​See pole miski, mida saan kontrollida.

Olen veider sõber, keda kõik järkjärgult põlgama õpivad. Tead mind – tüdrukut, kes kaob, kui tuju seda nõuab. Mulle meeldib seda nimetada „funk“, ülestimuleeriv tunne või lihtsalt sooviks olla oma mõtetega omaette.

See on paljude inimeste kummaline kontseptsioon – inimesed, kes soovivad ümbritseva maailmaga koos toimida ja ühenduses olla. Vahel soovin lihtsalt üksi olla. Vahel paneb idee inimkontaktist mu muretsema.

See algab tavaliselt õhtu enne, kui üritan valida riideid bowlingu või õhtusöögi või mõne teise vahva plaani jaoks, mille tegime heal päeval, mil arvasin, et saan sotsiaalne olemisega hakkama. Peaksin tõenäoliselt teksaseid kandma, mõtlen endamisi. Midagi nii lihtsat käivitab vältimatu spiraali äärmuslikku ebamugavusse.

Mittemiski ei istu õieti.
Kõik riided on inetud.
Miks ma pingutan? Olen niikuinii paks ja nähtamatu ja tunnen end koguaeg ebamugavalt.
Soovin sobituda.
Äkki ütlen midagi valesti? Isegi hullem, mis siis, kui ma ei tea, mida öelda? Teen end täiesti lolliks.
Võiksin lihtsalt kohtumise tühistada. Öelda, et Oliver on haige. Või, et ma ei tunne end hästi. Mu auto võis katki minna. Tõsiselt. Kõike võib juhtuda.
Aga ma ei soovi, et nad mõtleksid, et olen veider. Teen seda alati.
Olen kohtutav sõber. Olen kohtutav inimene. Ma ei vääri sõpru. Ma ei vääri sotsiaalset elu. Valmistan kõigile pettumuse.
Vihkan ennast.

Vahel sunnin end ärevust ignoreerima. Kuid enamus ajast tühistan kohtumise vabandusega. Vahel ma lihtsalt kaon sõnalausumata. Olen eksisteerimises läbikukkunud. Mul on liiga häbi ja piinlik tuua mõni lame vabandus.

Olen puudunud hea sõbra pulmadest. Olen kõrvale jäänud vennatütre sünnipäevast. Olen end nii tihti leidnud täielikult isoleeritult, ilma kohmakate kutseteta teha asju, kus mul tuleb leida kohtutavaid vabandusi, et mitte osaleda.

Ja kuigi see on olnud mu eesmärk, vastupidiselt faktile, et see näib olevat see, mida soovin, olen tegelikult meeletult õnnetu kui see juhtub.

Vahel soovin, et inimesed mõistaksid kuidas see tundub. Soovin, et nad ei solvuks mu kõikuvast temperamendist. See pole sina, soovin neile öelda, see olen mina. Mu aju kardab järjepidevalt, kontrollib mind järjekindlat hirmudega ja pole tähtis, kui tugevalt püüan olla teistsugune, mõelda teisiti, see ei näi toimivat.

Ma ei soovi olla murest neelatud.
Ma ei soovi olla mõtete ülekülluses.
Ma ei soovi olla halb sõber/tütar/tädi jne.

Ärevus pole valik; ma pole ebaviisakas või hoolimatu. See pole miski, mida saan teeselda, et kontrollin või mõistan täielikult. Ja kui sa mind armastad, siis kõik, mida palun on kannatlikkus, armastus ja lubadus mitte iial loobuda.

Ära lõpeta mu kutsumisi või kaasamist. Ära lõpeta mu soovimist enese lähedale. See on siiralt suurim, mida saad teha ärevusega inimese jaoks.

Emily Ligenfelser

Inglisekeelne artikli leiad siit.
 
Meid vabastab hetke ärevuse aktsepteerimine, maailmapildi avardamine ning teiste märkamine. Iseendale ja oma loole sügavas mõistmises, aususes ja armastuses otsa vaatamine. Vaatamata ärevusele enesele õnnelik olemise lubamine. Olevikus elamine ja taipamine, et minevik ei loo tulevikku. Iga tänane mõte ja tunne loob järgneva momendi.

Mäletan üht sõpra lausuvat: „Hirmust vabastab nii suur soov olla vaba, et julgeme valu sisse astuda... Hetk, mil teise inimese turvatunnet pakkuv kohalolek annab usalduse avaneda ja oma valu läbi elades sellest vabaneda.“

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

---