Ühel päeval avaldas sõber mulle ülitundlikkuse puhul kaastunnet. Ja teate, mis juhtus? Vastasin automaatselt, et see on puhas rõõm ja kingitus. Need on imelised omadused, millega tänapäeva lapsed juba suuresti sünnivad. Ainult märgakem ja võtkem nad vastu. Ei uue ajastu lapsed, ega ka ülitundlikud täiskasvanud (ÜTI) ei saa end ümber teha. Nad on juba uue maailma ilusate omadustega kehastunud. Ja see on puhas õnnistus!

Täna saan öelda, et ülitundlikkus on suur kingitustest, mida elu meile sünniga kaasa anda saab. Kas seda on kerge vastu võtta ja kanda? Ei, mitte alati! Kuid ülitundlikkusega kaasa saadud omadused pakuvad meile imelise võimaluse elu takistavatest, iganenud ja valu põhjustavatest kogemustest läbi minemiseks, et need vabastada ning seeläbi elule endale teed teha. Just ülitundlikkusega kaasas käivad omadused loovad tugeva baasi, mis lubab ehedat elu kogu meie hinge olemuses täiega kogeda, kui ainult julgeme elu sisse astuda.

Siinkohal toon taas lühidalt välja ülitundliku inimese baasomadused, mida PhD Elanie N. Aron võtab kokku lühendiga SÜET (ingl. DOES: D = deep, O = overstimulation, E = emphasis on emotional reactions, S = sensitivity). Olen neid täiendanud mõne sõnaga vastavalt oma kogemusele.

S tähistab vastuvõetava- ja töödeldava info sügavust. Sellest tulenevalt on üks ÜTI käitumismall sageli olukorra jälgimine enne tegutsemist. Me töötleme kogetud infot põhjalikult, olenemata sellest, kas oleme sellest teadlikud või mitte. Seetõttu oleme täpsed.

Ü tähistab ülestimuleerimise ohtu. Pöörates kõigele toimuvale ja olevale tähelepanu. Märgates pisimaidki seoseid ja detaile, väsime me paratamatult kiiremini. Me vajame minimaalset stimulatsiooni, et elusat ja külluslikku elu kogeda. Kui me ei suuda parasjagu erinevatel põhjustel ümbritsevat infot vastu võtta ja läbi kogeda, võib tekkida ülestimulatsiooni ja ülemõtlemise või liigse passiivsuse oht.

E tähistab emotsionaalsete reaktsioonide intensiivset kogemist ning suurt empaatia võimet, mis aitab muuhulgas nii sise- kui välismaailmas toimuvat märgata ja sellest kiirelt õppida. Tugevate emotsioonide esiletulek lubab elu endas kogeda, kasutada emotsioon kui teejuhte ja need ka kiirelt vabastada. Et minna elu kogemises veelgi sügavamale.
​
T tähistab tundlikkust ka peenete nüansside osas.

Milline hõrk ja võimalusi täis omadustega isend? Kas pole? Täna julgen ka väita, et enamus teisi ülitundliku isiksusega seostatavad omadused, on sageli vaid kõrvalekalle meie oma olemusest, sellest kelleks elu meid loonud on. Sest juba sõna isiksus ise on vaid meele õpitud kaitse ja loodud ellujäämismehhanismide kogum, mille läbi püüame elust aru saada. Aga elu ei saa mõistusega lõpuni lahti seletada. See pole püsiv. Me nimelt pole oma mõtteid genereeriv meel ega ka mitte neile järgnevad emotsioonid. Me oleme kehastunud hinged.

Hetkel, kui oleme läbi kogenud ja vastu võtnud suure tulva äärmuslikke emotsioone, mis paljastavad meie mõttemustreid, satume elu sees olevasse vaiksesse voolamisse. Ülitundlikel on väga suur potentsiaal sinna jõuda, kui me ainult julgeme aina uuesti ja uuesti elus osaleda. Kui ainult oleme piisavalt vaprad, et läbi näha meile minevikust ja suguvõsaliini mööda kaasa pakitud kandamid. Kui suudame jääda armastusse paigale ka siis, kui näeme, mida oleme endas kandnud ja mis meie eluteed seni alateadvuses on juhatanud. Ja oleme ka nendest peidetud kohtadest tõusvad tunded valmis väärikalt vastu võtma ning läbi kogema. Sel hetkel lõppeb jooksmine, lõppeb põgenemine ja me liigume elu ühtlases voos.

Sageli on ülitundlikel emotsioone raske tunda, siis neid vastu võtta ja neist lõpuni läbi minna. Vastuseisu põhjustab tihti teadmatus, et milleks see kõik ja kogetava intensiivsus. Meele soov elu kontrollida, mitte usaldada. Sageli võib hirmu põhjustada ka võime näha suuremat pilti ja sügavamaid seoseid. Võime näha, kuidas elu kogu oma lihtsuses, meele poolt loodud põhjuste ja tagajärgede seoses on meid kandnud siia kohta, kus hetkel oleme. Ja vahel on meil selle koha peal väga valus olla nii hinges kui kehas. Siis oleme unustanud, et just see sama omadus loob võimaluse ka need korduvad mustrid lõpetada ja jubab oleva alkeemikuna transformeerida. Just siin kohapeal saam elu usaldada.

Sageli me eraldame end kogetava intensiivsuse tõttu elust, kuid nii jääb hing ikka hüüdma. Hing jääb kinni. Sest me oleme loodud siin maapeal üheskoos ja ühenduses helisema. Sageli keelame endal ja teistel elu kogemist ehk elamist, püüdes luua norme, struktuure või moraalitseda, märkamata, et ka eelnev on vaid üks elu eest põgenemises varjatud moodus, julgemata tegelikult ise elu elada. Sest elu ei jäta enne, kui meie nurgad ning konarused on maha lihvitud ja kalliskivid välja puhastanud, elu ei jäta enne, kui oleme kerged, selged, helged ja valged. Kui oleme lõpuni välja oma tõelises elusas olemuses. Tehes seda mida vaja. Tehes rõõmus lihtsaid ja maiseid, kehastust toetavaid tegevusi.

Nii, et kallid, olles sündinud ülitundlikena, oleme me juba elu enese poolt määratud suuresti olemisse, mitte tegemisse. Me ei pea elu tegema, vaid ainult oma olemuse täielikult vastu võtma. Ja just sellel hetkel saame võime elu sisse astuda, sest meie tundlikkus on meie suurim teejuht, kaitsja ja õpetaja. Meie võime märgata ja tajuda ümbritsevat sügavuti, annab võimaluse, ka ümbritsevat keskkonda korrastada, seeläbi luues elu arenguks soodsamaid tingimusi. Sest elu annab meile külluslikult kõike, mida vajame.

Meil on võime elu aeglustada või kiirendada, luues nii tasakaalu. Tuues sellesse aeglust, kui elu intensiivsus on liialt tõusnud. Ja meil on võime elu kiirendada, kui kogeme elu hävitavat passiivsust. Ehk siis meie võime on luua ja hoida maailmas vaikset kohalolu. Meil on võime luua tasakaalu. Olles ise nii enese kui ümbritseva tasakaalustajateks, lihtsalt läbi oma ülitundliku olemuse.

Ainus, mis meil tuleb teha, on oma roll siin maailmas austuse ja tänuga vastu võtta. Lubada nähtavale enda sees olevad äärmuslikud emotsioonid, neid juhtima õppida ja need läbi kogeda. Sealjuures toita ja austada oma tundlikku keha, kui eelneva jaoks loodud imepärast toetavat tööriista. Võtta vastu oma võime näha elu toimimise seoseid, neile otsa vaadata ja iganenud mõtte ning käitumismustrid vabastada. Taibata, et me pole oma meel! Meil tuleb minna meele taha.

Võttes nii vastu oma hinge tee. Kummardada, tänada ning seeläbi asuda elu enese teenistusse. Seejuures ennast ja elu austades, lubades endal olla sundimatult ja ootusteta, lubades endal puhata, kui oleme väsinud ja tegutseda, kui selleks on vajadus. Hoides järjepidevalt oma piire. Sest elu vajab meid elusa ja endaga ühenduses olevana. Elul on omad rütmid, mida meil tuleb jälgida.

Kui lubame elul endal meid armastada ja kanda, oleme elu teenistuses. Sest just selleks me, ülitundlikud, loodud oleme. Oleme loodud elu endas edasi kandma, oleme loodud endas olevat siirast ja sügavat armastust edasi andma. Oleme loodud elu arengut kaitsma. Ja nii sünnivad aina tundlikumad lapsed, sest ka see on elu enese plaan. Sest nii saab maailm jätkusuutlikult areneda. Me oleme elule väärtuslikud just nii, kui me ei püüa enam keegi olla, siis kui väärtustame seda, mis meil juba olemas on. Ja elu ise õnnistab meid läbi oma hinguse.
---
Marilii Toots
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi.

Marilii kasvamise teekond on vormumas raamatuteks.
Sul on võimalus panustada tema järgmiste teoste ilmumisse siin: https://www.hooandja.ee/projekt/rannud-hingemaastikul

Tänan Sind
 
Foto: Ruudu Rahumaru

"Olen tundlik, märkan väiksematki ebakõla ning selle kahjustavat mõju endale ja mu lähedastele.

Seetõttu olen alati teel veel elutervema elu suunas ning ei lase mitte tervetel ja mitte toimivatel mõttemustritel ning hoiakutel ennast kaasa tõmmata.

Olen ülimalt tänulik oma tundlikkusele, mis aitab mul head ja tervet eristada kahjulikust."

Ebe

„Mu naine ja tütred näevad mind pigem oma valge hobuse seljas suremas, kui vaatavad, kuidas ma maha kukun.“

Mida sa mõtled, kui kuuled sõna ´tundlik´ mehe kirjeldamisel? Võimalik, et meenuvad sõnad nagu nõrgad, liiga emotsionaalsed või ebamehelikud. Isegi, kui teie esimene mõte pole negatiivne, ei pea te tõenäoliselt silmas selliseid sõnu nagu tugev, mehelik või julge. Maailm tunneb mehi ja naisi kindlate käitumis standardite järgi ning viimased kannavad sageli suuri ootusi.

Brené Brown jagab oma TED-kõned anekdoodi kohtumisest mehega, kes rääkis talle meestele pandud ebaõiglastest ootustest. „Sa ütled, et otsi abi, räägi oma lugu, ole haavatav. Kuid (mu naine ja tütred) eelistavad näha mind ennemini valgel hobusel suremas kui maha kukkumas. Kui otsime abi ja oleme haavatavad, lüüakse meid risti. Ja ärge öelge, et seda teevad poisid, treenerid ja isad, sest naised mu elus on karmimad kui keegi teine.“

Mees ei räägi ülitundlikkusest, kuid valu, mida ta tunneb nende näiliselt võimatute ootuste tõttu, mis ümbritsevad sugu, käitumist ja emotsioone, on tundliku mehega seotud. Meie kultuur vaatleb meeste tundlikkust nõrkusena, sest ei mõista tundlikkuse tõde.

On aeg see vaatesuund muuta.
 
Kuidas ühiskond seostab käitumisootuseid sooga
Siinkohal võiksite mõelda, et miks naisautor kirjutab meestest ja tundlikkusest. Ma blogin sageli Myers-Briggs tüüpidest ja olen varem käsitlenud "mõtlevaid" või loogikapõhiseid naisi ja "tundvaid" või emotsioonidest juhitud mehi.

Meie kultuur kaldub liigitama isiksusetüüpidega seotud mõtleja tunnuseid „mehelikeks“ ja tundetüüpe „naiselikuks.“ Ühiskondliku survega toimetulek, mis ütleb, et teie isiksus ei sobi teie sooga, võib olla tohutu võitlus, nagu olen näinud oma INTJ „mõtleva” õe või oma „tundliku” isa ja vennaga (vastavalt ISFJ ja ENFJ).

Sarnane lugu juhtub ülitundlike meestega.

Vähemalt 15-20 protsenti elanikkonnast peetakse ülitundlikuks - see tähendab, et nende aju töötleb kõike veidi sügavamalt, sealhulgas emotsioone ja füüsilist keskkonda. See omadus ilmneb võrdselt nii meestel kui naistel, kuid enamik inimesi ei mõista seda. Ja kuna see pole mõistetav, leiavad mehed, kes on bioloogiliselt tundlikud sageli, et ühiskond vaatab neile ülevalt alla.

Nad võivad isegi oma tundlikkusse halvasti suhtuda, tundes häbi, nagu oleks tundlikkus halb. Kuid tundlik pole midagi, mis on oma olemuselt halb või hea - see lihtsalt "on". Sellel omadusel on palju positiivseid külgi (nagu häälestumine loodusmaailmas ilule) ja mõnikord ka masendavaid külgi (näiteks kui soovid filmi vaadata, sest teised ütlevad, et lugu on geniaalne, kuid tead, et vägivald toob sulle õudusunenägusid).

Olla ülitundlik tähendab, et tajute elu teisiti. Ja üks võimalus mõelda sellest laiemalt kui nõrkusest, on meeste tundlikkust mõista, mida tähendab olla tundlik – sest see pole see, mida enamus arvab.
 
5 tundlik mehe võtmetunnust

1. Oled üliteadlik oma keskkonna peensustest
Elaine Aron leidis, et kõrge tundlikkus ei piirdu ainult inimestega. Kõigi kõrgemate loomade - hiirte, kasside, koerte, hobuste, ahvide - ja teistegi puhul on umbes 15–20 protsendil ülitundlike tunnustega.

Toon selle esile, sest nii on lihtne näha, kuidas keskkonnast teadlik olemine loomi aitab. Kus oleks metshobuste kari ilma selle üheta, kes märkab esimest vihjet kiskja lõhnale või kes tunneb kaugelt vee lähedust. Õnneks ei pea enamik meist ellujäämiseks mõtlema nagu saakloomad, kuid võib -olla pidage seda hobust meeles järgmisel korral, kui teid ärritab asjaolu, et ehmatate valju müra peale, märkate, et tuled on liiga heledad või kirtsutate nina lõhna peale, mida keegi teine ei märka. Tajumisvõime ei ole halb. Tegelikult on see juhtimisega seotud võtmekvaliteet, mis on midagi – üllatus, üllatus – millega ülitundlikud inimesed (ÜTI) silma paistavad.

2.Ülekoormusest tingitud stress kurnab sind
Enamik inimesi satub stressi, kui nad tunnevad end ülekoormatuna, kuid ÜTIt tabab ülekoormus varem, kui teisi. Seda seetõttu, et nad on sensoorse stimulatsiooni suhtes eriti tundlikud. Kõik, mis ärritab sinu füüsilisi meeli või närvisüsteemi – kofeiin, valu, vali müra, muutused rutiinis, jämedakoelised kangad, inimlik puudutus, ranged tähtajad – võivad ÜTI kiiresti üle koormata.

Meie kiirusel põhineval moodsas maailmas võidakse ülitundlikele meestele vaadata ülevalt alla. Kuid selles pole midagi halba, kui soovite elu aeglasemalt võtta. Lisaks töötab see omadus hoiatussüsteemina. See näitab, kus piire seada, aitab olla kohusetundlik ja paneb märkama, kui teised inimesed ei täida nende vajadusi.

Kui leiate, et ülekoormus segab teil elu nautimist, saate seda parandada.

3.Teie siseelu on hämmastavalt lahe
Kuulasin teismelisena palju kantrimuusikat. Üks nendest lauludest oli Brad Paisey „Võrgus,“ kus ta laulab mehe vaatenurgast, kes on „interneti võrgus palju lahedam.“ Ülitundlikd mehed peaksid seda rida muutma öeldes „seestpoolt palju lahedam.“

Tundlikud inimesed töötlevad elu sügavuti. Samuti leiavad nad, et välismaailm on ülestimuleeriv ja nad vajavad laadimiseks eemaldumist. (Umbes 30% ÜTIdest on ekstravertsed, kuid see punkt kehtib nende kohta samuti kui introvertsete ÜTIde puhul.) Need omadused toetavad rikkaliku siseelu arenemisel.

4.Oled emotsionaalne ja empaatiline
See on üks ülitundlikkuse tunnustest, mida ühiskond peab peaaegu eranditult naiselikuks. Mehed võivad naistega suheldes „sellest vabaneda.“ See on üks põhjus, miks paljud tundlikku tüüpi mehed, kellega olen rääkinud, on öelnud, et enamik nende sõpradest on naised. Aga kui oled mees, kes pole kooskõlas oma ja teiste emotsioonidega, siis inimesed ei reageeri sellele alati hästi.

On kurb, et seda omadust ei hinnata. Sest ausalt öeldes on see üks hämmastavamaid ÜTI omadusi. Muidugi, teiste inimeste emotsioonide vastuvõtmine võib olla kurnav, kuid kas suudate mõista inimesi, keda armastate, sügaval ja sisulisel tasandil? See on hindamatu. Ja ma ütlen seda mitte ainult ÜTI -na, vaid ka ÜTI -meeste tütre, õe ja sõbrana.

5.Sulle ei meeldi konkurents ja vägivald
See, kuhu sellega jõuad (nagu ka teised tundlikkuse omadused) varieerub individuaalselt. Kuid suur osa ÜTIsid on vähem võistlushimulised, kui teised. Nad on ka palju tundlikumad julmuse ja vägivalla suhtes, isegi kui see toimub ainult väljamõeldud valdkonnas.

Maailmas, kus mehi õpetatakse sageli alla suruma muid emotsioone peale viha, võib see ÜTI omadus tunduda eriti soovimatu. Ja ometi, kas ühiskond pole juba aastaid rääkinud, et mehed vajavad tervislikumaid emotsioonide väljendamise viise peale vägivalla? Ja et koostöö on kõigile parem kui konkurents?
 
Mulle tundub, et maailm võib tundlike meeste kuulamisest palju kasu saada, selle asemel et neile öelda, et nendega on midagi valesti.
 
Need viis omadust ei ole ainsad tundlike inimeste tunnused, kuid need hõlmavad enamikku, mis eristavad ÜTI -sid ülejäänud elanikkonnast. On aeg lõpetada tundlikkuse nägemine nõrkusena, olenemata soost.

Marissa Baker

Inglise keelse artikli leiad siit.

Vaba tõlkena eesti keelde pannud Marilii Toots.
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi
 
Marilii kasvamise teekond on vormumas raamatuteks.
Sul on võimalus panustada tema järgmiste teoste ilmumisse siin: https://www.hooandja.ee/projekt/rannud-hingemaastikul

Tänan Sind

Foto: Aimar Säärits

Olin taas mõnda-aega sügaval koopas iseendaga. Ilma igasuguse välise kontaktita ja pean ütlema, et tunnen end seal mugavalt. Tunnen end iseendaga olles hästi ja rahus. Kuid selge on ka see, et see ainult iseendaga olemine pole minu tee siin selles elus. Otse vastupidi. Minu tee on kogu selle iseendaga olemises kogetud ühendus ja taipamised välismaailma rakendada. Nii kui väljas, nii ka sees ja vastupidi. Sisemine muutus toimub enne ja väline reaalsus tuleb järgi. Ega jää kunagi tulemata. Ja nüüd ehmun, vaatan, kus oma elus asetsen ja saan kinnituse, et just seda mida elan ka kirjutan.

Siin on elul olnud mulle, ja nii mõnelegi meist, omajagu ülesandeid ette visata. Lähed ühest läbi, arvad, et nüüd oled valmis edasi liikuma, et jõuad eluterve partnerlussuhteni ja avastad end järgmisest meele poolt püstitatud püünisest. Ja alustad jälle puhastustööd. Ei me pole kunagi sama kohapeal tagasi. Liigume aina sügavamale ja edasi. Kuid ei saa salata, vahel tuleb ka meeleheide peal. Sest meel keeldub toimuvat mõistmast ega oska enam ammu seletada, mis on ja just neil hetkedel leiab aset meis senise identiteedi muutus. Just siin saame astuda esivanemate mustritest välja.

Minu jaoks on kogu elu olnud olulisel kohal perekond, kogukond ja suhted. Lähedus, ühendus, puudutus ja partnerlus. Loomulikult ka sõbrad. Ja mida te arvate, mida olen suure osa läbi senise elu kogenud? Üksindust, mahajäetust, ilma perekonnata ja toetuseta olekut, oma koha puudumist seltskondades ja võimetust suhteid luua ja hoida. See on see lugu, mida on rääkinud mulle mu meelemuster. Sest kehas on olnud valdavalt selline tunne. Nüüd räägime juba sügavale kudedesse salvestunud kehamälust. On olnud mingi ebameeldiv ja eemale lükkav tunne. Neil hetkedel meel jahvatab. Ja nii ma seal pimedas siis otsustasin seda tunnet vaadata. Ja teata mis, ka ära tunda ja kogeda. Päris äge eks!? Araks ma end just lugeda ei saa, sest iseendaga tõtt vaatamine nõuab julgust.

„Arg pole see, kes ei karda vaid see, kes iseenese ebamugavate tunnete eest jookseb.“

Niisiis – otsustasin vaadata suhteid läbi oma elus olnud ja olevate meeste. Seda loomulikult ikka läbi ise enese silmade. Minda tänaseks tean, on pikka aega juhtinud sügaval pinna all olev lahendamata traumareaktsioon ja ebaturvaline kiindumusmuster. Täna vaatan neid lugusid läbi silmade, mis on näinud ja kogenud minu enese sees olevat mees- ja nais printsiipi ning sellele väljastpoolt maise peegelduse saanud. Kuvandit, mis on juurdunud põlvkondi pere egregori energiavälja ja millele alateadlikult nii vastet, kui lahendust otsime. See on inimeseks olemise üks fenomene.

Nagu me juba enamuses teame, on maailm meie peegelpilt. Ja nii näitavad meie elus olevad mehed meile meie sisemist meest. Jah, tõsi see sisemine mees on saanud oma algse olemuse meie isalt, kes on saanud selle omakorda oma isalt jne. Sama kehtib meie sisemise naise kohta. Kes on saanud oma algsel olemuse meie emalt, kes omakorda oma emalt jne. Kuna olen naisena sündinud, on mul lihtsam jälgida oma elus olnud ja olevaid mehi, sest süda soovib kogeda maist kontakti. Tulla kokku, et ühineda partneriga maises kehastuses. Nii ka mehed, teie saate jälgida oma nais suhteid. Sest just seal kohas, keda ligi tõmbame, oma sisemises kasvamises oleme. See võib meie meelele meeldida ja mugav olla, kuid kas see on see, kus suunas tegelikult hing kutsub?

Ja siis saame valida, kas kasvada koos, teadmata, kes oleme. Ehk siis suure tõenäosusega, kasvame lahku. Aga tore on koos kasvada. Ja ka lahtilaskmine on kerge, kui me pole just ebaturvalise kiindumusstiiliga üles kasvanud. Siis võime pikalt püsida suhetes, mis kumbagi enam ammu ei teeni. Ehk oleme rahulolematud selles osas, keda ligi tõmbame? Või kasvame iseseisvalt aina rohkem sisemisse tasakaalu.

Mina isiklikult tunnen, et minu jaoks on hetkel ainus võimalus usaldada sisetunnet ehk iseenda ja teise inimese energia koos kõlamist. Ehk siis liigume meele taha ja jätame kõik välised vasturääkivused kõrvale. Ka tahtmised kõrvale. Oluline on ühine loov ja tõstev energeetika. Ja ka siin ei tea me tegelikult, kuhu see kannab. Kuid peaasi et lubame end elul kanda, kas pole? Ja ka siin peegeldab maailm meile vastu ikka meie hetke seisu sisemist meest ja sisemist naist.

Minu sisemine mees ja nais printsiip on olnud pikalt konfliktis. Ja üks kitsaskoht on olnud juba eelpool mainitud ebaturvaline kiindumusstiil ja sellest tulenenud vältiv – sõltuv suhtlemis dünaamika. See on minuga niikaua kui mäletan kaasas olnud. Olen pikalt otsinud oma identiteeti ja turvatunnet endast väljastpoolt. Ja seda pole tulnud või siis ühel hetkel olen taibanud, et selline suhtlus mind tegelikult ei täida ja rahulda. Ja nii on mu suhted kippunud olema varjatud kujul ikka sõltuvad, vältivad ja tingimuslikud. Ehk siis mu identiteedil on puudunud juured. Olen olnud klammerduv. Ja kui selle läbi nägin siis tõrjuv, et mitte olla vajav. Seetõttu on minu jaoks seni olnud aina uute ja uute suhete loomine keeruline protsess. Ja mida aeg edasi, seda rohkem vajadusi maha suruv, saades ikka sarnast peegeldust.

Kuni selleni välja, et igasugune suhtlemine on tegelikult olnud pikka aega väga keerukas. Sest enam ei suuda seda sama ringi käia. Tunda end kohatu ja ühenduseta, tõrjutu ja välja praagituna. Sest inimesed väljastpoolt on suutnud mind tugevalt kõigutada. Kuni selleni, et ma enam ei suutnud välja tulla, sest ise olemise identiteet on olnud nõrk ja nii on usaldus ümbritseva suhtes kadunud, kuna need vanad haavad on taaskord verisek tõmmatud. Ometi soov suhelda ja suhestuda aina kasvab.

Seeläbi on mu vajadused pikka aega olnud maha surutud ja nii muutume taas vajavaks. Neil hetkedel olen tundnud end kadunud olevana, sest ma ei tea, kes olen olnud. Olen tundnud, et mind pole omaks võetud, et mulle pole kohta antud. Ja ma ei räägi siin enam mõttemustritest. Neid oleme juba ammu kuulnud, räägin kontrollimatutest keha reaktsioonidest, mis mind ikka veel salamisi jälitavad ja ei lepi enam vähema, kui ainult täie tõega. Mis väga selgelt on näidanud sisemise ja välimise reaalsuse olnud konflikti. Ja enam ei vaiki.

Just see eelpool nimetatu on see kaua varjul olnud ning seetõttu aina kuhjunud ja aastatega kogunenud teadvustamata trauma põhjustatud käitumine. Sest tõde on see, et olen nii väga pikalt elanud puuduse teadvuses. Tõde on see, et olen pikalt igatsenud eluterveid suhteid. Tõde on see, et mu keha tahab puudutada ja olla hoitult puudutatud. Mu sees oleva armastus tahab end väljendada ja tunda end oodatuna. Tõde on see, et vajame oma ellu teisi inimesi, kogukonda ja iga elukogemus on jagatuna elusam. Vajame paika, kus saame oma tões panustada ja andeid jagada. Tõde on see, et vajame turvatunnet.

Olen pikalt otsinud väljastpoolt mehe printsiipi, mis mind iseeneses täiendaks. Meest, kes seda sisemist, end kaitsetuna tundvat tüdrukut trööstiks, aga mida teeb maailm? Saadab mu ellu mehe, kes ka vajab tröösti. Ja kui laps seda ei saa, sest kumbki lihtsalt ei oska anda, lahkub üks suhtest. Selle asemel, et südame kutset kuulata ja koos õppida. See on koht, kus mees ja naine tunnevad end ilma suhteta poolikuna. See on koht, kus soovimata isekasvada, seame oma partnerile tingimusi ja armastame neid ainult juhul, kui nad neid tingimusi täidavad.

Kujutage ette, milline koorem ja vastutus see on, kui pead oma olemusega kellegi identiteeti kandma. Sest, kui sina komistad, kaotab ka tema jalgealuse. Autsh, valus. Sellisel juhul kannab ja veab üks osapool kogu eluvankrit. Ja teine ei vastuta ise oma elu eest. Me lükkume ja tõmbume, aga suhtesse ei jõua, sest mõlemad vajavad ja ootavad impulssi endast väljast poolt, sest sus endas elu ei pulbitse? Seetõttu on minu jaoks olnud aina uute ja uute suhete loomine keeruline protsess.

Aga mis siis teha? Mis siis saab, kui olemegi just sellisel eluteel, kus ei sisemine mees ega naine pole osanud suureks kasvada? Nad ei tea, kes nad on ilma väliste tingimusteta? Nad on identifitseerinud end läbi suhete. Läbi oma partneri, läbi perekonna, läbi töö, läbi sõprade. Või siis pole identifitseerinud ega samastunud üldse ja nii puudub neil jalge all igasugune pinnas. Nii me eitame iseennast ja oma päritolu. Ja tihti põhjusega. Keeldudes edasi kanduvast valust. Kuid ikka ei saa me siin üle ega ümber sellest, kust tuleme. Sest see ei jäta meid enne, kui sinna vaatame. Sinna sukeldume ja oleva hellalt omaks võttes lahustame.

Ei see ei tähenda, et peame kordama oma sugupõlve raskuseid. Ega ka seda, et peame minema tagasi esivanemate paikadesse, edasi käima nende radadel, kordama nende käitumist ja uskumuste süsteeme. See võib tähendada ka seda, et kui suguvõsa pole seni oma elu ülesannet täitma asunud ja meile sünniõigusega määratud kohta andnud, siis võtame selle nüüd ise. Seda, et valime just nimelt esivanemate kannatusi austades ja väärtustades teise tee. Valime alustada uuesti, valime kannatuste vaba kasvamise, valime vastu võtta nii oma sisemise mehe kui naise ehk oma ema ja isa ning lubame neil ise enese sees suureks kasvada. Me sünnime justkui uuesti.

Lubame oma sisemisel poisil kasvada meheks, ilma teda eemale lükkamata, suures austuses. Ja lubame oma sisemisel tüdrukul kasvada suureks. Kogu lugupidamisega. Sirguda imeilusaks naiseks. Kes austab oma esivanemate teed ja lõpetab nende kannatused võttes ise vastu selle, kes ta on ja kust ta tuleb. Ja siit saab alguse mehe ja naise koos kasvamine – kus igaüks kasvab iseenese see, kuid ometi koos. Vaadates teist, kui peeglit, mitte kui päästjat või tugisammast. Siit algab vastutus oma enese elu eest.

Suureks kasvanud sisemine mees ja naine ei külva enam kannatust. Nad pole enam vajamise puuduses ega otsi kedagi, kes neid täiendaks. Saumuti ei eita nad endas olevaid traumasid. Kuid jah, nüüd on nii mees kui naine avatud koos kasvamisele, nii et kummagi identiteet ei sõltu teisest. Nüüd on nad teineteisele kingituseks. Nii, et nad teavad, kes nad on, kui elu tahab neid proovile panna. Nad teavad, kes nad on, kui elu peaks nad laiali pillutama, nad ei lagune enam koost ja on iseseisvad. Ning nad teavad, et nad tulevad taas kokku, et teineteist emmata. Et jagada, seda kes nad on.

Nii, et kes ma siis olen?

Minul on au olnud tulla siia ilma Eve ja Toivo tütre, Mariliina. Olen sündinud Tartus, kodu on Saaremaal. Enne mind sündis samasse perre, mu vanem õde Anne-Mai. Minu ülesandeks on saanud suguvõsa suhete egregori tervendamine. Tervendades enese see mees ja nais printsiipi nii kaua, kuni jõuan elu edasist arengut toetavasse partnerlussuhtesse. Kuni kuulun ja panustan kogukonda. Kuni osalen elus.

Olen kohtunud ärevusega, siis depressiivsusega, erinevate kehavaludega, siis ülitundlikkusega, oma tunnete eitamisega, siis nende läbi kogemisega, ümbritseva keskkonna energiate tajumisega ja puhastamisega ning otsa vaadanud sõltuv-vältiv traumakäitumistele, mille peale oli järjest ja järjest uusi haiget saamisi kuhjunud ning vastu astunud autoimuun haigusele.

Usun, et nii mõnigi teist suudab ette kujutada, mida see pidevalt eemale lükatud armastus kõigi nende lämmatavate kihtide all on pidanud kogema. Ta on koguaeg olemas ja on hõiganud, et teda kuuldaks ja nähtaks. Pole ime, et iseendana nähtavale tulemine pole olnud just lihtne protsess.

Näen nüüd selle kõige taga päris ennast. Nii on minust saanud märkamatult ise enese ja ka ümbritseva ruumi tervendaja, kes toob nähtavale iga ebakõla. See on olnud üks pikk rännak, ja lõputa lugu, mis on seni kirja saanud juba vähemasti nelja proosateksti ja nelja luulekogusse, milledest ainult esimene raamat „Kukkudes armastusse“ on täna ilmavalgust näinud.

Minust on saanud teekonna käigus kirjanik, kelle ülesandeks on oma enese kasvuprotsessi kajastada ja seeläbi teisi sarnasel teel olevaid hingerändurid toetada. Läbi kirjutamise olen pühendanud end oma sõltumatu identiteedi loomisele ja juurte kinnitamisele. Ehk siis tänasest saab minu lugu alguse minust enesest. Ja praegusest hetkest.

Samas olen ka kehatöö praktik, keskendudes viimasel ajal küll suuresti just hingamismustrite korrigeerimisele ning meditatsioonile, lubades kehal läbi lõdvestumise vanad, sinna kogunenud teadvuse mustrid vabastada ja uued luua. Ehk siis olen keha tugevdamise ja taastamise protsessis.

Olen suurepärane kohal olev kaasrändur oma partnerile, ema oma lastele ja koduhoidja perele. Ruumi looja sõpradele, kaaslastele ja lastele. Elusa elu hoidja. Minu hing on koduks muusikale, lauludele ja luulele ning keha liigutab tants. Loodus liigutab meelt. Olen rahus oma haavatavuses, valmis hoitud ruumis puudutatud saama ja üha enam avanema.

Olen ka kogemusnõustaja. Ja kes usaldab ning julgeb iseeneses avatult kasvada, siis saan juhatada sind sinule enda hingele lähemale. Olles ka ise endiselt teel, sest elu kestab.

Kes sina oled, kallis?
---
Marilii Toots
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi
 
Marilii kasvamise teekond on vormumas raamatuteks.
Sul on võimalus panustada tema järgmiste teoste ilmumisse siin: https://www.hooandja.ee/projekt/rannud-hingemaastikul

Tänan Sind

Foto: Ruudu Rahumaru

"Ava suu, et saaksin su hambaid korralikult puhastada," ütlen oma pojale.
"MA OLEN!" mu nelja-aastane hüüab mulle vastu.
 
See on arutelu lõpp, mis näib olevat enamustel hommikutel, kui olen ärritunud ja kiirustan oma kolme poega end kooliks valmis seadma.

„Ära karju mu peale,“ nähvan ja mu poeg satub südant lõhestvatesse pisaratesse. Palun kiirelt andeks. Tean nüüdseks oma tundliku pojaga mitte häält tõsta; tean nüüd mitte äkitselt oma tooni muuta – kuid olen inimene ja mõnikord saab hommikune kiirustamine minust võitu.

Tunnen end kehvasti ja luban olla tähelepanelikum oma tooni, helitugevuse ja hääle suhtes.

Kellelegi ei meeldi tõstetud hääl.
Karm toon ei meeldi kellelegi.
Kellelegi ei meeldi, kui teda ära tõugatakse.

Kuid ülitundlikku last (ÜTL), tabavad eeltoodud veelgi raskemalt.
 
Siin on kaheksa põhjust, miks õrn lähenemine distsipliinile töötab ülitundliku lapsega tõhusalt.
 
1. Ülitundlikud lapsed on müra suhtes tundlikud
kerkiv müra helitugevus, kui tõstad häält, eriti just äkitselt, mõjutab tundlikku last sügavalt; see võib neid ehmatada või hirmutada. Tõstetud range hääl võib põhjustada ÜTL stressi ja ärevust – samuti ka paljudel täiskasvanud ÜTI-del. Mürasein, millena ÜTL tõstetud häält kogeb, blokeerib su sõnumi.

2. Ülitundlikud lapsed satuvad kergemini üle stimulatsiooni ja ärritusse
ÜTL emotsioonid on intensiivsemad kui vähem tundlikul lapsel. Nad ei saa õlgu kehitades vähem tunda. Negatiivsed tunded võimenduvad ja kestavad ÜTL kauem. Seega  on tõenäoline, et su laps kardab juba, on vihane, endast väljas, ülestimulatsioonis, kui ta teab, et on teinud midagi valesti.

Kui nad on juba häiritud, upub sõnade taga olev sõnum nende emotsionaalsesse seisundisse. Emotsionaalne ülestimulatsioon tähendab, et rohkem sisendeid ei töödelda.

Oota kuni sina ise ja su laps olete rahulikud ja saate mõlemad rääkida ratsionaalselt ja vaikselt, nii et saad keskenduda sõnumile, mida soovid, et laps kuuleks. Tavaliselt võtab lapsel umbes kakskümmend minutit, et rahuneda.

3. Ülitundlikud lapsed töötlevad infot sügavuti
ÜTL-d töötlevad sensoorset infot sügavuti – see hõlmab kõike seda, mida neile öeldakse ja kuidas neile öeldakse. See tähendab, et sügavalt teravad sõnad lõikavad tugevalt.

4. Ülitundlikel lastel on tugev häbitunne
Hääle range toon, viha või pettumus võib põhjustaada ÜTL-l süütunnet või häbi - isegi kui see hääl ütleb midagi kellelegi teisele.

Kujutage ette, kuidas õpetaja üritab klassiruumis vägivallatsejat tuvastada. ÜTL võib tunda end süüdi, isegi kui ta pole teoga üldse seotud.

Kui olete avalikus kohas ja teie lapse käitumine vajab teie sekkumist, on kõige parem eemaldada laps teiste inimeste juurest ja leida vaikne, privaatne ruum. Nende häbi võib põhjustada ummikseisu ja haiguspuhanguid, kui parandate oma ÜTL avalikult.

Nad kipuvad käituma ise enese distsiplineerijatena; nende häbitunne on sageli tugev ja nad löövad ise end selle eest, mida nad on teinud, mentaalselt oma peas ja tunnevad end halvasti, kui täiskasvanud neile midagi ei ütle. ÜTL-d on enesekriitilised ja neile pole vaja öelda, et nad on „ulakad.“

5. Ülitundlikud lapsed otsivad heakskiitu
ÜTL võib muretseda hätta sattumise pärast ja ärevuses olles võib näha ümbritseva pahameele märke (või ridade vahelt lugeda) - kas kodus või klassiruumis. Kiitus teeb ÜTL jaoks imet. Isiklik kriitika, eriti hetkelises üle kuumenenud seisundis, võtab ta südamesse ja see võib ÜTL enesehinnangut süüa.

6. Ülitundlikul lapsel on tugev õiglustunne
ÜTL kuulamine nende käitumise (ja selle põhjuste) kohese hindamise asemel, on nende jaoks oluline, kuna neil on tavaliselt tugev õiglustunne.

Kui tunned, et otsus on ebaõiglane ja nende juhtum pole läbi vaadatud, häirib see ÜTL tõsiselt. Neid võib rohkem haarata tajutud ebaõiglus, kui sõnum, mille soovite oma käitumise või tegevuse kohta saada.

7. Ülitundlikud lapsed suhtlevad peenelt
Juba väga noorest east alates võtavad ÜTL-d üles hääletooni, kehakeele, emotsioonid ja ütlemata sõnad. Hääled võivad seetõttu ÜTL-le kõlada valjult ja karmilt, isegi kui see pole nii mõeldud.

Teadlik pingutus, et rääkida õrnalt, aitab kindlustada, et su sõnad ja sõnum ei lähe kaotsi.
See on midagi, mis on eriti keeruline vähem tundlikele vanematele, kes ei pruugi mõista, kui vali või range hääl nende ÜTL-sse jõuab.

8. Ülitundlike laste jaoks on reeglite järgimine loomulik
Selgete ootuste, standardite ja reeglite edastamine aitab ÜTL tohutult, kuna nad kipuvad reeglitest kinni pidama. Üldiselt ei ole ÜTL-d riskivõtjad, nii et nad armastavad reegleid.

ÜTL-l on tugev sisemine moraalne kompass ja kui nad midagi valesti teevad, töötlevad nad vahejuhtumit sügavalt, veendumaks, et nad enam sama viga ei tee. Tegelikult ei vaja nad oma tehtud vigadest õppimiseks karme sõnu. Piisab õrnast korrektsioonist.

Lapse distsiplineerimisel on iga vanema eesmärk muuta edaspidist käitumist. Eesmärk on tagada, et laps mäletaks järgmisel korral õppetundi, ja et nad käituksid sarnases olukorras erinevalt. Keegi ei võida, kui õppetundi varjutab karistuse karmus või hooldaja reaktsioon - ja see võib ÜTL puhul hõlpsasti juhtuda.

Kuid kui võtate distsipliinis leebema lähenemisviisi, võite sattuda ise kriitika alla nii laiendatud perelt, sõpradelt kui ka täiesti võõrastelt (eriti nendelt, kes ise on rangelt kasvanud). Need inimesed võivad süüdistada teid selles, et olete oma lapse suhtes liiga pehme, lubate lapsel teiega manipuleerida või lubamatu käitumisega pääseda.

Vajadusel või kui see muudab teie enda enesetunde mugavamaks, selgitage, et räägite lapsega juhtunust siis, kui ta on rahulikum ja kui olete üksi. See on suurepärane viis kriitika kõrvale juhtimiseks.

ÜTL vanematena on meil reeglid, standardid ja piirid - ja meie lapsed peavad õppima nendes piirides püsima. Kuid temperamendi tüübi tõttu õpivad nad need piirid kõige tõhusamalt õrna lähenemise abil. Usaldage end, et tunnete oma tundlikku last ise kõige paremini.

Amanda Van Mulligen

Inglise keelse artikli leiad siit.

Vaba tõlkena eesti keelde pannud Marilii Toots.
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi
 
Marilii kasvamise teekond on vormumas raamatuteks.
Sul on võimalus panustada tema järgmiste teoste ilmumisse siin: https://www.hooandja.ee/projekt/rannud-hingemaastikul

Tänan Sind

Foto: Aimar Säärits

2016. aastal juhatas sõber mu Elaine N. Aron raamatuni „Ülitundlik inimene.“ Toll hetkelt tundus see mulle justkui pääsemine. Lugesin ja pisarad nagu ikka voolasid kergendusest. Kas tõesti, kas tõesti olen tegelikult täiesti normaalne inimene? Ja mul polegi kogu see aeg tegelikult midagi viga olnud? Nii alustasin www.ulitundlikinimene.ee leheküljega. Tõenäolisel alguses selleks, et ise uskuma jääda, et minu inimeseks olemise jooned on täiesti normaalsed ja vastuvõetavad.

Minu enesele lähemale liikumise teekond sai alguse juba aastas 2008, mil alustasin joogaõpetajaks õpinguid. Ehk isegi juba enne seda, kui õpilasena esimestes joogatundides osalesin. Kus samm sammu haaval hakkas mu maailmavaade muutuma ja võimaldas näha iseennast järjest selgemamini. Minu välised kaitsekihid hakkasid kordamööda küll langema ning taas kasvama. Vahel tõmbasin teki isegi tugevamini üle pea, sest see mis paljastuma hakkas, oli kohati hirmutav. Nii oli liikumine alguses aeglane, kuid seda polnud enam võimalik peatada. Ratas oli veerema pandud!

Ülitundlikkuseni jõudsin, nagu näha, head aastad hiljem. Täna tunnen, et ka see mõiste on tegelikult juba mõnda aega mind pitsitama hakanud. Ma lihtsalt ei saa ega soovi enam jagada materjali, mis juhatab meid maailmaga vastanduma, mis juhatab eraldatusesse ja võitlusesse. Meie maailm muutub ja duaalsusel pole enam kandvat kohta. Samuti pole eraldatus reeglina ÜTI sügavam hinge kutse. Otse vastupidi. Jah, see on üks mõnus vaheetapp ja platvorm, millel tunda end omaksvõetuna, millel korraks jalgu sirutada, välja hingata ja siis lasta ka kõik siinsed sildid lahti ja edasi, ikka endale ja ühendusele lähemale liikuda. See tundub olevat üks ÜTI-de varjatud elu kutse.

Ma ei arva, et ülitundlikkuse mõiste on kuidagi vale. See on täpselt samasugune mõistuse poolt välja mõeldud nimetus nagu ka depressioon või miks mitte südamehaigus. Usun, et sina, kes sa seda teksti loed, oled taibanud, et paljud nii psüühiliste kui kehaliste nö. haiguste nimetused, on selleks, et fikseerida koht, kus parasjagu oleme. Ja need ei tähenda tingimata jäävat  ning ohvri seisundit. Mis ei tähenda omakorda seda, et inimesele kasvaks jalg tagasi või tema sünnipärane ajuehitus muutuks. Ega ka seda, et inimese keha ei väljendaks end edaspidi enam haiguste kaudu. Ei. Küsimus on maailmavaate muutumises. Mille järgi me mõõdame inimese tervist ja terviklikkust? Mis tingimused selleks oleme pealtnäha seadnud?

Ehk siis julgen väita, et inimene on terve siis, kui ta on terviklik ja kooskõlas oma sünnipäraste omadustega. Veelkord, see ei tähenda tingimata, et selgroovigastus paraneb täielikult, operatsiooni käigus eemaldatud elud tagasi kasvab, meie keha seisund muutub või meie sünnipärane tundlikkus väheneb nö. „normaalseks.“ Vahel on see otse vastupidi. Mida lähemale iseendale liigume, seda suuremaks läheb tundlikkus. Seda rohkem on võimalus kuulda keha vaikseid sosinaid. Märgata ebakõlasid. Ja see on hästi. Oleme inimesed, kelle kasv jätkub järjepidevalt. See on elus elu.

Me ei saa lihtsalt liikumist peatada ja tuleb minna edasi niikaua, kui meie suurim needus on saanud suurimaks kingituseks. Ehk siis liigume niikaua, kuni meis on kerkinud rahu, sellega mis on. Ja ka see ei tähenda, et me enam edasi ei liiguks või kasvaks. Inimese loomus on laieneda. No vaadake taimi. Seda, kuidas nad ikka oma nina päikese poole pööravad ja kasvavad. Kasvamine ei peatu. Muutus on vältimatu.

Oluline on märgata, et me ei räägiks endale enda peas, et peame olema õnnelikud. Selliselt ei veena me kedagi. Vähemasti mitte ülitundlikku inimest, kes on juba iseenesega üsnagi joondunud. Sest sõnad ei veena, veenab tunne, mida edastame. Vastasel juhul külvaksime ainult segadust. Ja ka selle kogemuse võtab tundlik inimene kiirelt kinni. Me saame olla ausad, me saame olla aktsepteerivad toimuva osas, saame olla tänulikud oma tundlikkuse eest, seda küll.

ÜTI ei oska või õigemini ei saa valetada, ega sageli ka varjata seda, mis tema sees on. See peegeldub kohe kas meele või keha häirituses. Seega oleme justkui suunatud minema enese ära tundmises aina edasi. Sest, kui midagi meis veel on, siis tunneme seda. Sageli on ÜTI-d suguvõsaliini traumade tervendajateks. Sest oma täiuse püüdluses, otsime me kooskõla. ÜTI on rabavalt lihtne ja aus. Just nii, et ehmatab vahel ennastki. Ja see kõik kannustab liikuma oma hingele lähemale. Otsides aina sügavamat tõde, milleni meid üha juhatatakse.

Elaine N. Aron on eelpool nimetatud teoses välja toonud ÜTI neli põhilist omadust. Need on olnud mulle headeks teetähisteks ise enese paremini tundma õppimisel. Toon need siinkohal välja. Ta võtab ülitundliku inimese (ÜTI) olemuse kokku lühendiga SÜET (ingl DOES: D=deep, O=overstimulation, E= emphasis on emotional reactions, S= sensitivity).

• S - tähistab töötlemisprotsessi sügavust, mille üks olulisem käitumismall on olukorra jälgimine ja läbi tunnetamine enne tegutsemist. Nad töötlevad kõike teistest põhjalikumalt, olenemata sellest, kas olla sellest teadlik või mitte.
• Ü - tähistab üle stimuleerimise ohtu, sest pöörates kõigele toimuvale tavapärasest enam tähelepanu, väsivad nad paratamatult kiiremini.
• E - tähistab emotsionaalsete reaktsioonide rõhutamist ning suurt empaatiat, mis aitab muuhulgas märgata ja õppida.
• T - tähistab tundlikkust ka vaevu märgatavate nüansside suhtes.

Olen tähendanud, et ÜTI hinge toob rahu see, kui ta tunneb oma elu mõtestatuna, olulisena. Kui ta on oma missioonil. Ja see juhtub siis, kui oleme omas voolamises. Ka siin ei tasu üle mõelda, sest inimestena olme me kõik ühtemoodi erilised ja olulised. Sind võib viia voogu lillede eest hoolitsemine, koolis õpetaja ameti pidamine, luuletuste kirjutamine, olemises olemine või hoopis suure ettevõtte juhtimine. Peamine, et oleksid enda suhtes aus. Me ei saa ega tohi end teistega võrrelda. Ühenduskoht on iseendaga ühenduses olek. Kõik muu on meelepete ja tingimuslik ettekujutus.

Täna ei vahetaks ma oma teekonda enam välja. Sest mulle on antud kõik, mis on mind juhatanud üha lähemale mu tõelisele olemusele. ÜTI-na on mind juhatatud jooga õpetuse juured. Juba selleni jõudmise algusaegades hakkasin minema sügavamale ja sügavamale. Ikka ÜTI-le omaselt hakates nägema seoseid. Oi kui põnev see oli. Õppisin vaatama end ja maailma kõrvalt, kogema tundeid ja tunnetama kuidas keha, meel ja hingamine on omavahel seotud. Ja liigun ikka veel sügavamale. Kehaga ühenduse taastamine ja selle märguannete kuulamine üha enam ja enam on tänuväärne teejuht ning kingitus.

Kogu see infotulv ja taipamiste arv on olnud kohati täiesti ülestimuleeriv. Siis olen end sulgenud, suutmata olevat vastu võtta ja endast läbi lasta. Olen vahepeal puhanud oma keha tugevdades, sest mulle on antud ka keha peentasandite tajumise võime. Ja nagu ÜTI-le omane, ka valu tundlikkus. Mis omakorda teeb ettevaatlikuks, sest ka valu tunneme me teravalt. Nagu ka emotsioone. Ja ei tasu mainimata jätta, et tunneme sügavuti ka rõõmu, kergust, ühendust ja armastust. Kõigele sellele otsa vaatamine ja olevas paigale jäämine on vajanud paindlikkuse ja tugevuse kasvatamist endas. Ja taas tuleb siin keha appi. Sest seedimise tugevnedes, hingamise sügavamaks minemisega suureneb ka meie vastuvõtlikkus elule.

Keha üks meie tänuväärsemaid abilisi. See näitab ja toob välja pisima ebakõla. Hingamine ei valeta. Ja nii me liigume, kord avatud voolamises ja siis puhkame suletuses. Mäletan väga selgelt veel ka hetke, kus astusin nö peast südamesse. Kus julgesin minna meele taha, väljuda üle mõtlemisest, mis on ka sageli ÜTIle omane. Kuid mitte loomuomane, vaid tingitud lihtsalt sellest, et me ei suuda vahel kõike, mida kogeme ja tunneme veel vastu võtta ja endast läbi lubada voolata. See on samuti üks enese kaitse moodus, aga mitte meie olemus – otse vastupidi. Mina liigun neil hetkedel tagasi joogaõpetuse juurde, keha juurde, keha ja fookuse hoidmise tugevdamise juurde, meeleliste naudingute juurde. Sest keha on loodud meid siin paindlikult kehastama.

Näen ja tunnen, seda kõike siin kirja pannes, et mul on veel nii palju veel öelda ja jagada. Olen end tagasi hoidnud, kartes kaotada tasakaalu. Töötades läbi ise oma enese teed ja sügavaid traumasid, mida ÜTI-na pole võimalik maha suruda, kui need iseendale lähemale liikudes avalduvad ja vabanevad. Olen neid vaatamas ja vaadanud. Ka siin pole midagi häbeneda, sest me tegelikult keegi ei tea, mis on meile esivanemate poole kaas pakitud seljakottides ja ka ühisväljas peidus, seni kuni ei soovi või julge sinna sisse vaadata. Siis aga kogeme ehk ühel hetkel, et seal pole midagi nii hirmsat, mida me ei suuda kohale jäädes läbi hingata ning lahustada. Nii oleme vabad valima ega pea enam elu eest põgenema.

Luban, et ei hoia end enam nii palju tagasi. Mitte rohkem, kui see on vajalik selleks, et end voolamises ehk tasakaalus hoida. Vähemalt praeguses hetkes on mu elu rütm endiselt sarnane päikesele ja kuule, ööle ja päevale, tõusudele ja mõõnadele. Endiselt liigun looduse rütmides - voolan ja jagan ning siis eemaldun, et teie tagasiside täielikult vastu võtta. Et vastuvõetu täielikult läbi seedida ja puhata ning siis uuesti välja tulla. Ja ka see on hästi, sest me vajame pause, et elu kogeda.

Ehk siis kokkuvõttena soovin öelda, et ühel hetkel, kui märkame ning tõeliselt kogeme oma omaduste väärtust, kaob ära ka vajadus mõiste „ülitundlik inimene“ järgi. Sest ÜTI, nii nagu ka tegelikult kõigi teiste nimetustega inimtüüpide suurimaks südame kutseks on ühendus. Ja ühendust pole võimalik luua läbi eraldavate nimetuste ja siltide. Me jõuame ühendusse läbi elu erinevate ilmingute omaksvõtu ja väärtustamise. Ja siit algab inimlik elu.
 
Marilii Toots
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi

 
Marilii kasvamise teekond on vormumas raamatuteks.
Sul on võimalus panustada tema järgmiste teoste ilmumisse siin: https://www.hooandja.ee/projekt/rannud-hingemaastikul

Tänan Sind

Foto: Ruudu Rahumaru

Kas märkad väikseid detaile enda ümber, mida teised ei näe? Eriti üksikasju ümbritsevate inimeste kohta? Kas sul tekib kiirelt ülestimulatsioon, kui su ülesannete loetelu on pikk, su nädalavahetus on tihe või kui veedad aega lärmakas ja kaootilises keskkonnas? Kas tajud oma kogemusi sügavuti ja tunned emotsioone suurelt?

Kui jah, siis võid olla ülitundlik inimene (ÜTI). Vaatame nelja suuremat erinevust.

1. Su aju reageerib dopamiinile teisiti
Dopamiin on aju premeeriv kemikaal. Lihtsalt öeldes sunnib see sind tahtma teatud asju teha ja seejärel annab sulle võidu ja naudingu tunde.

Mitmed ülitundlikkusega seotud geenid mõjutavad aju dopamiini kasutamist – viisil, mida me veel isegi täielikult ei mõista. ÜTI-t tõmbavad välised hüved tõenäoliselt vähem kui mitte ÜTI-t. Preemiateks on pigem elu „kuldsed kleebised.“ Näiteks edutamine tööl, palgatšekk või sotsiaalsesse gruppi kuulumine. Sarnaselt introvertidele pole ÜTI-de jaoks sageli lihtsalt need teemad nii põnevad, mida teised jälgivad.

See on osa sellest, mis võimaldab ÜTI-del teabe töötlemise ajal end jälgida ja tähelepanelik olla. Tõenäoliselt takistab see sama ka liikumast tugevalt stimuleerivate olukordade poole, mis lõppeksid ülestimulatsiooniga.

Kui oled ÜTI ja sulle lihtsalt ei paku huvi lärmakad peod ja suured riskid, pead selle eest tänama oma dopamiini süsteemi.

2. Sinu peegelneuronid on aktiivsemad
Peegelneuronid mängivad suurt rolli ÜTI ajus. Need aitavad meil oma tegude põhjal mõista, mida keegi teine kogeb. Sisuliselt võrdlevad need ajurakud teise inimese käitumist aegadega, mil olete ise sarnaselt käitunud „peegeldades“ neid tõhusalt, et mõista mis teistes toimub.

See on paljudel põhjustel oluline. Kuid peamiselt lubab see meil tunda teiste suhtes empaatiat ja kaastunnet. Kui tunneme ära valu (või rõõmu), mida keegi läbi elab ning haakume sellega, on see just selle süsteemi tõttu. Suurem peegelneuronite aktiivsus viitab empaatilisemale inimeses – nagu ÜTI.

ÜTI-del pole tingimata rohkem peegelneuroneid kui teistel, pigem on nende peegelneuronite süsteemid aktiivsemad. 2014. aastal leiti uuringutes, et ÜTI-de aju aktiivsus oli sotsiaalsuse ja emotsioonide töötlemise osas kõrgem. Selline aktiivsus kerkis isegi võõrastega seotud katsetes. Mis omakorda tähendab, et ÜTI-d võivad hõlpsasti kaastunnet jagada ka isikule, keda nad ei tunne. (Mõju on siiski kõige suurem lähedaste puhu.)

ÜTI jaoks on peegelneuronid sammaegselt supervõimeks kui ka ebamugavuseks – näiteks, kui sa ei saa vaadata sama TV saadet, kui teised, sest see on liiga vägivaldne. Kuid siit pärineb ka see, mis muudab su soojaks, hoolivaks ja läbinägelikuks teiste inimeste läbielamiste suhtes.

3. Sa tõesti koged emotsioone elavamalt
Eesajju on peidetud põnev piirkond. See on ühendatud mitmesse süsteemi, mis hõlmavad emotsioone, väärtushinnanguid ja töötlevad sensoorset infot. Kui ütleme, et ülitundlikud inimesed töötlevad infot teistest sügavamini, juhtub see suure tõenäosusega just siin.

Kuigi selle piirkonna roll pole veel täielikult mõistetav, on see kindlalt seotud emotsioonide reguleerimisega ning võimaldab neid kogeda teatava erksusega. Kõik meist tunnevad elu emotsionaalsetel hetkedel end elavamana. Kuid kõrge tundlikkus on seotud geenidega, mis iseäranis rõhutab emotsioonide sügavat tajumist. See geen võimaldab palju sügavamat kogemust.

Mida see ÜTI-de jaoks tähendab? Erinevalt peegelneoronitest, pole emotsionaalne erksus tingimata seotud sotsiaalsusega. See on seotud sellega, kui tugevalt tunned emotsioone ise enese sees vastusena ümberringi toimuvale. Seega, kui tundub, et koged emotsioone tugevamini kui teised, pole see ainult sinu peas (olgu, see on täielikult sinu peas, aga mõistad, mida mõtlen!). ÜTI-d on tundlikult häälestatud, et kogeda isegi peeneid emotsionaalseid vihjeid ja neile reageerida.

4. Teised inimesed on eredalt sinu radaril
Vähem tundlike inimeste jaoks on teiste inimeste välja lülitamine lihtne. Kuid ÜTI aju on loodud veidralt märkamaks ja lugemaks inimesi.

See on selgelt nähtav paljudes teistes aju osades, mis muudab ÜTI eriti aktiivseks sotsiaalsetes situatsioonides. Näiteks ajupildi uuringud tõid esile kõrgenenud aktiivsuse piirkondades, mis võivad luua suurema teadlikkuse ja hetkes teadval olemise. Need piirkonnad on palju aktiivsemad teiste inimeste piltide suhtes, eriti nende osas, kes on sobiliku sotsiaalse või emotsionaalse suunitlusega.

Teisisõnu: ülitundlikud inimesed muutuvad sotsiaalses kontekstis tegelikult erksamaks ja „teadlikumaks.“ Kui oled ÜTI, on sinu radaril kõige eredamalt inimesed.
 
Ülitundlikku aju kingitus
Ülitundliku aju kingituse kohta on paljugi öelda. See töötleb teavet põhjalikult, näeb rohkem seoseid ja suhtleb teistega sügavuti.

Võib olla on sinu kõige olulisem kingitus ÜTI-na just see, mis on mõeldud sinu kaitsmiseks. Sinu aju on häälestunud kõigi ümbritsevate käitumise märkamisele ja lugemisele. Kui kellelgi on halb uudis, tead sa seda. Kui keegi ei hakka sind õigesti kohtlema, näed seda tulemas. Kui olukord pole sinu jaoks toetav, tead tõenäoliselt ka seda.

See on oluline, sest ÜTI vajavad arenemiseks tervislikku keskkonda ja toetavaid lähedasi – vahest ehk isegi rohkem kui teised.

Kui oled ÜTI võib su aju olla kõige võimsam sotsiaalne masin kogu universumis!

Andre Solo

Inglisekeelse artikli leiad siit. 

Vaba tõlkena eesti keelde pannud Marilii Toots.
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi
 
Marilii kasvamise teekond on vormumas raamatuteks.
Sul on võimalus panustada tema järgmiste teoste ilmumisse siin: https://www.hooandja.ee/projekt/rannud-hingemaastikul

Tänan Sind

Meie viieaastase tütre kasvatamine on õpetanud mind palju tavapäraseid vanemlikke nõuandeid ümber vaatama. Viimase viie aasta jooksul olen loobunud aja mahavõtmisest (jään endale kindlaks, usun distsipliini), hääle tõstmisest ja nõudmisest nö. pimedale kuulekusele.
 
Pärast selliste taktikate proovimist taipasin, et need muutsid vaid niigi keerulisi olukordi hullemaks. Aja mahavõtmine põhjustas raevuhooge, rangus hääles viis täielikult suletud lapseni ja nõudmised "sest ma olen vanem ja ma ütlesin nii" viisid üha trotslikuma käitumiseni.
 
Mis meie lapsega toimub? Hakkasin mõtlema. Tema kasvamine ei toimunud kindlasti raamatu järgi.
 
Kuidas ära tunda ülitundlikku last?
Sain teada ülitundlikkuse tunnusest, kui meie tütar oli kolmeaastane. Raamatu „Ülitundlik laps“ autor dr Elaine Aron selgitab, et ülitundlikkus on normaalne ja seda esineb umbes 20% elanikkonnast.
 
Dr Aron kirjutab, et ülitundlikud inimesed tajuvad maailma intensiivselt nende aju ülesehituse tõttu. Nad pole kõik ühesugused (70% on introverdid, samas kui 30% on näiteks ekstraverdid), kuid kõik tajuvad keskkonda sügavamal viisil.
 
Mõiste "ülitundlikkus" pani mind algul mõtlema häbelikule ja introvertsele lapsele, kuid see pole üldse meie tütar. Ta on ülimalt sotsiaalne, ekstravertne, armastab olukordi juhtida ja on dramaatiline. Kuid pärast selle isiksuseomaduse kohta lähemat lugemist oli selge, et meie tütar on just sellisel viisil veider.
 
Näiteks ülitundlikkuseta laps võib klassiruumi astuda, sõpru näha ja mängida. Ülitundlik laps (ÜTI) võib sama teha, kuid ta märkaks kohe ka ruumi ümberkorraldamist, et õpetaja on lihtsalt teda vaadates halva tujuga, ta hakkaks mõtlema, miks on õpetajal halb tuju ja ta märkaks siis sõbranna äsja augustatud kõrvu. Kuna ÜTI-d märkavad oma keskkonnas peensusi ja töötlevad neid sügavalt, on neid kerge üle stimuleerida, kuna nende närvisüsteem žongleerib korraga nii paljude sisenditega.
 
Mõistes, kuidas tema närvisüsteem töötab, sain lõpuks aru, miks ta pulmavastuvõtul jooksis pidevalt vannituppa, et valjust muusikast puhata. Miks ta karjub, kui tema õde nutab. Miks ta sai üle stimuleeritud, kui blenderit käivitasin, ilma et oleksin teda eelnevalt hoiatanud. Ja miks ta väljendab oma emotsioone nii intensiivselt, olgu need siis õnnelikud või ärritunud.
 
Parem moodus ülitundliku lapse kasvatamiseks
Mõistmine, et meie tütar on ülitundlik, aitas mul teda uues valguses näha. Aga kuidas mu vanemlik käitumine selle äsja avastatud temperamendi tüübi tõttu muutuks? Dr Aroni raamat andis mulle mõned ideed oma vanemlike otsuste ümbervaatamiseks.
 
Siin on viis õppetundi, mida olen omandanud pärast viit aastat, mis on aidanud kasvatada meie imelist ja väga tundlikku last - loodetavasti aitavad need ka teid.
 
1. Kaastundlikkus
Empaatia väljendamine meie tütre suhtes, kui ta on ärritunud, aitab peaaegu alati rahuneda. Oma lapsepõlvest pärit lugude jagamine juhtumitest, mis on sarnased sellega, mida ta tol hetkel kogeb, viib teda ärritunud tundest mõistetud olemise kogemuseni. Teda sülle tõmmates võin öelda: "Kunagi, kui olin väike, murdis mu vend mu lemmik värvi pliiatsi ja mul oli nii kurb."
 
Lõpuks kuivab ta pisarad, esitab mulle küsimusi minu kogemuste kohta ja naaseb oma õnneliku mina juurde. Olen õppinud emotsioonide nimetamist, mis on kaasaelamisel abiks, kuid noores eas emotsiooni peatamine seda pole. Näiteks väidan, et ta tunneb kurbust, kuid ma ei palu tal põhjalikult selgitada, miks ta arvab, et end nii tunneb.
 
2. Võtke aega endasse vaatamiseks, mitte aeg maha
Ma olin kindel, et aeg-ajalt aja mahavõtmise kasutamisega olin õigel teel - minutiline aeg iga lapse vanuse aasta kohta, nii on võimalik lugeda kasvatuse raamatutest. Kuid peagi mõistsin, et tütre üksi oma tuppa saatmine ei lahendanud probleemset käitumist. Kui midagi üldse toimus, siis pigem see tegevus võimendas ärritust. Kui ma ta jõuliselt tema tuppa saatsin, hakkaks ta trampima, uksi paugutama ja asju loopima.
 
Varsti taipasin, et just need väljakutsuvad ajad olid need, kui ta vajas mind kõige rohkem. Ta oli üle stimuleeritud ja tal puudusid oskused end üksi maha rahustada. Hakkasime koos tegema endasse vaatamisi, kus lõime ühenduse ja saime toimuva sõnadesse panna.
 
Me võisime rääkida sellest, miks teatud käitumine oli vastuvõetamatu, mida ta võiks järgmisel korral selle asemel teha ja mis oleks selle tagajärg, kui tehtud tegu korduks. Näiteks "Võib olla pahane, kuid pole õige õe mänguasju ära võtta. Järgmine kord võid temalt küsida, kas võid mänguasjaga mängida. Kui otsustad mänguasja uuesti võtta, siis läheme koos õe juurde ja räägime, miks me temalt mänguasju ei võta."
 
Ülitundlike laste puhul piisab nende käitumise korrigeerimiseks tavaliselt lihtsalt meelde tuletamisest, mida neilt oodatakse ja milline võib olla tagajärg: „Ma palusin sul küpsiste saamiseks mitte lauale ronida. Näen, et sa teed seda ikka. Kui sa nii jätkad, siis lähme koos sinu tuppa ja räägime sellest, et miks sa seda ikka teed.“

3. Distsiplineeri, kui oled ise rahulik
Ma arvasin, et distsiplineerimise meetodid ja tagajärjed peavad olema kohesed. Kui meie tütar oleks mind näiteks löönud, arvasin, et korrigeerimine peab toimuma kohe. Olen õppinud, et tõhususe huvides saab parandusi teha ainult siis, kui olen ise rahulik. Minu vihast tulenev tõstetud hääl või häbistavad sõnad (“Kuidas sa seda võisid teha?”) ei viiks  kuhugi. Meie tütar sulguks või jääksime võimuvõitlusse.
 
Olen õppinud, et kõigepealt tuleb võtta aeg enese maha rahustamiseks. Isegi kui see tähendab, et anname meie tütrele midagi 10 minutit vaadata - mis tavaliselt tundub kui autasu. See kui ma hingan sügavalt või lähen ise rahunemiseks välja, enne kui teda korrigeerin, on ülioluline. Kui ma olen rahulik, kuulab meie tütar mind ja olukorra läbirääkimine õnnestub.
 
4. Ole leebe, kui teie laps on üle stimuleeritud, näljane või väsinud
Olen õppinud muutma seda, mida meie tütrelt ootan, lähtudes sellest, kas ta on üle stimuleeritud, liiga näljane või liiga väsinud. Ta aitab tavaliselt hea meelega, kuid kui on üle stimuleeritud või liiga väsinud, võib ka kõige väiksem soov talle tunduda tohutu. Olen õppinud lugema, kui tema närvisüsteemil on koormatud. Märkan hetki, kus teda rohkem tegema sundides (pika päeva lõpus mänguasju korjata, enne hommikusööki voodit teha, kui ta on äärmiselt näljane), võib põhjustada tarbetu läbipõlemise.
 
Alguses arvasin, et olen temaga "liiga leebe" ja vastuoluline, painutades oma ootusi ja küsides temalt mõnikord vähem. Nüüd kasutan neid hetki eneseteadvustamise õpetamiseks. "Tundub, et oled kurnatud - kui suudad hambaid pesta ja pidžaama selga panna, siis korjan täna su mänguasjad kokku" ja õpetan teda enese eest hoolitsemine „Sa tundud näljane, teeme pausi õuna söömiseks, siis proovi seda uuesti."
 
5. Hoidke keskkond lihtsana
Varem arvasin, et kui palju mänguasju korraga väljas on, soodustab see paremat mängu (rohkem valikuid, rohkem millega mängida, eks?). Varsti mõistsin, et mida rohkem mänguasju tuppa kuhjasin, seda rohkem peaks mu tütre närvisüsteem hakkama saama helide, vaatamisväärsuste, tekstuuride ja isegi lõhnadega. Liiga palju mänguasju põhjustas liiga palju valikuid ja elevust, mis käivad talle üle jõu.
 
Nüüd olen aru saanud, et vähem mänguasju on rohkem. Vähem mänguasju tähendab vähem valikuid, vähem asju, mida töödelda, vähem asju, mida korjata, ja vähem üle stimulatsiooni. Vähem mänguasju tähendab ka suuremat korda, mis aitab luua rahulikuma keskkonna ja meie puhul ka õnnelikuma lapse.
 
Kindlasti pole ma lapsevanemaks olemist lõpuni mõistnud. Inimene, kellest ma väga lugu pean, ütles kord, et kui me teame vanemluse kohta midagi kindlat, siis on see vanemluse küsimärk. Ja kuigi mõistame oma tütart ja seda, kuidas teda paremini kasvatada nüüd palju paremini kui paar aastat tagasi, kehtib lapsevanemaks olemise küsimärk siiski ka meie kohta.
 
Meil on aeg-ajalt ikka veel läbipõlemised, eriti ülemineku ajal (kooli alustamine, puhkuselt naasmine, uude majja kolimine). Kuid vähemalt on meil nüüd olemas vahendid, mida vajame vanemlikkuse paremaks mõistmiseks.
 
Teadliku ja kannatliku vanemana usun, et meie tütar õpib oma ülitundlikkust omaks võtma ja suunama selle maailma - mida ta nii sügavalt kogeb - paremaks muutmiseks.
 
Julia Ubbenga

Eesti keelde pannud Marilii Toots "Rännud hingemaastikul"
Originaal artikli leiad siit. 

Ellujäämise reziimil
Emotsionaalselt reaktiivne.
Ülestimuleeritud, kurnatud ja jõuetu.
Ülekoormatud närvisüsteemiga.
Süütundes, kui ütleb ei. Annab liiga palju.
Loomingulisus on blokeeritud.
Tema anded on ülestimulatsiooni taga peidus.
Lihtsalt püüab päeva kuidagi õhtusse saada.
Kannatab kõrge stressitaseme, ärevuse ja/või depresiooni käes.
Tunneb tühjust, on ühenduseta ja/või üksildane.
Madal enesehinnang ja eneseväärikus.
 
Omas väes
Võime peatuda, peegeldada ja vastata.
Teab kuidas reguleerida ja tasakaalustada energiat.
Rahulik ja paindlik.
Austab oma ja teiste vajadusi ning ütleb ei ilma süütundeta.
Tugevas loomingulises voolus.
Jagab oma andeid maailmaga.
Loob ja elab elu, mis on tema jaoks tähenduslik.
Muudab maailma paremaks paigaks.
Liigub elu kõrgemas potentsiaalis.
Elab autentsuses ja rõõmus.

Sellest kõigest on palju räägitud. Aga kuidas tõesti ellujäämise režiimilt liikuda oma väe suunas ja see ka vastu võtta? See on omajagu vaprust nõudev teekond. Kui oled selleks valmis, siis tuleb teele asuda. Alustades just sealt, kus parasjagu oleme. See on ainus võimalus.

Mina olen valinud liikuda. Samm sammult, üha rohkem iseendale ja meist suuremale elu jõule lähemale - ühendusse. Sest just seda see omas väes elamine tähendab. Ja see võib tähendada ikka ja jälle kogu oma elukorralduse, mõtete, suhtumiste, suhte, arusaamade ja isegi maitsete ja tajude ümber vaatamist. Palju muutuseid – sest ainult vanal kahjustava minna lastes, teeme uuele toetavale ruumi. Ja mis iga sügavama kihi alt välja koorub, ei tea tegelikult keegi. Põnev, kas pole?

ÜTId kardavad sageli sügavale minna oma tugevate emotsioonide ja viimseni timmitud tundlikkuse tõttu. Me tunneme sügavuti ja eredalt nii puudutusi, emotsioone kui ka öeldud sõnade võnkeid. Ka kogetud traumad on jätnud meile sügavad armid. Neile taas otsa vaadata ja alla surutud emotsioonid läbi elada võib tunduda üle jõu käiv. Ometi see nii pole. ÜTIdel on antud ka põhjalikkus ja seoste nägemise oskus, mis siin aitavad. Samuti pole vaja minna kõike korraga kaevama, vaid endast hoolida ja kasvamiseks aega anda. Kevadel külvatud seemnest ei kasva ju kohe järgmiseks päevaks vili? Miks siis endalt seda vahel ootame?

Ellujäämis režiimil elavad ÜTId on sageli reaktiivsed ja seetõttu elavad vajaduses ümbritsevat kontrollida, hirmus iseenese üle kontrolli kaotada. Hirmus seeläbi teisi kahjustada. Mida aga tähendab kontrolli kaotamine? Ühenduse kaotamist meist suuremaga, ühenduse kaotamist iseendaga, ühenduse nõrgenemist eluga ja energia vooluga. Me kogeme segadust ja teadmatust ning on oht hakata üle mõtlema. Elades usus, et peame ise kogu maailma seljas kandma, võib tõesti üsna kurnav olla. Pole siis ime, et ärevus ja/või depressioon kummitava tulevad.

Samuti kannatavad suhted, sest kaks reaktiivset inimest lihtsalt reageerivad omavahel ja põrkuvad, ega suhtle üldse, sest ühendus on puudulik. Võib-olla karjutakse või haugutakse üksteisele vastu, eemaldutakse, räägitakse mööda, teist tegelikult kuulmata. Vähegi teadlikum inimene sageli märkab ja püüab mitte reageerida, aga see ei õnnestu alati. Sageli on siin segajateks peidetud traumad need, mis vajavad lahustamist. Ja mida see omakorda üldse tähendab?

Lisaks veel see tundlikkus – teiste emotsioonide tajumine ja tugevate tundmuste tõttu oma keskme kaotamine suhtluses. Nii on meie suhted vastakad – samaaegselt kutsuvad ja tõukavad, igatsuses ja tõrjuvas kaitsehoiakus. Kogeme ju kogu maailma ilu ja valu tugevalt iseenese kehas. Ime oleks, et eeltoodu ülevoolavalt kurnavaks ei osutuks! Ja enesehinnang ning eneseväärkikus tõesti kannatavad selle kõige all. Sest hetkedel, kui ühenduse kaotame, maailm lihtsalt liigutab meid paigast, justkui sõidab üle ja nii võime tunda end üsna abituna.

Aga head ÜTId, ellujäämis režiimil elamine ei pea olema teie elu. Me ei tea, kui kaugel keegi meist iseendast on, kui pikk on juba käidud tee ja kui palju veel minna, kuid minule teadaolev võimalus on liikuda. Oluline on lubada eluenergia taas voolama, sest just see annab meile keskme ja ühenduse suuremaga. Kui energia meist läbi voolab, siis tajume ja tunneme maailma. Seda ei saa peatada ja pole vajagi, sest see on eriline kingitus. Oluline on kasvatada eristamisvõimet – mis tuleb enese sees, mis väljas poolt. Samuti on hea arendada hinnangutevaba vaatlejat iseendas. Tore on see, et just eristamisvõime suurendamine aitab ühendust luua.

Energia lisandudes tuleb nähtavale nii ilus kui inetu, nii valu kui rõõm. Elu muutub iga sammuga elusamaks. Mida tugevam on meie ühendus, seda kergem on liikuda. Seda lihtsam on otsa vaadata olnud traumadele ja maha surutud südamesoovidele ning elu antud kogemustele ning need vabastada. Samas kogeda ka sügavat õnnistust ja heaolu. Nii saamegi üha kergemalt ja kergemalt omas väes olla. Ühe Hinge tee algusest võid lugeda raamatust „Kukkudes armastusse.“

Hea, kui meil on sel teel keegi kõrval, keegi, kes näeb selle rännu olulisust ja olemust, nii kergust kui raskust, samas liigselt sekkumata, lihtsalt kohalolus tunnistajana olemas olles. Vahel kaastundes, vahel tehes, mida vaja, vahel koos naerdes. Oma teed mööda, aga tuleb igal ühel ise liikuda. Neil hetkedel, kui tundub, et kogu teadaolev maailm meie ümber kukub kokku, on sageli toeks õpetus.

​Minu tee aluseks on joogaõpetus, mis põhineb suuresti Patañjali jooga suutratel. Ja ka siin on erinevad võimalused, suund üks. See tekst sisaldab elu baastõdesid maailma toimimise, inimese olemuse kui ka edasi juhatavate praktikate kohta. Ja seda samm sammult rakendades me areneme.

Kus keegi meist parasjagu oma teel asub, millisest praktikast alustada jms., seda tuleb vaadata personaalselt. Igal juhul on juba suur samm tehtud, kui oled langetanud otsuse ja valinud hakata liikuma. Liigutades võib paljugi nähtavale tulla ja juhtuda. Ka sellist, mida me esialgu ehk näha ei soovi. Samas saavad valgustatud ka meis peidus olevad anded ja kingitused. Lihtsalt püsi endaga ja liigu edasi.

Jah, koos on kergem. Lubades enesel kasvada ilmuvad varem või hiljem välja ka need kaaslased, kes küll igaüks omal teel, kuid samas suunas liiguvad. Püsides endaga, tehes hukkamõistuta seda, mida vaja. Ennast kaasteelisest ei paremaks ega halvemaks pidades, sest alles kohalolus saab alguse koos kasvamine.
​
Imeline on kogeda nende teede põimumist, kus südames oma rada käivate kaaslaste teed ristuvad ja annavad nii üksteisele sära ning hoogu juurde. Tunnen, et koos saame tõusta kõrgemale ja minna sügavamale. Just kooslus lubab meil igaühel olla omal teel, sealt kõrvale kaldumata, jagades seda, mis just konkreetsele inimesele kingitusena antud. Mulle tundub, et just nii saame maailma suuremat pilti tajuda ja südamest panustada. Nii on võimalik kogeda, et kõike ei peagi tegelikult ise tegema ja elu kannab. Oleme siin koos toimetades üksteisele väärtuslikud kaaslased. Lubame elul end kanada.
 
Marilii Toots
Rändame hingemaastikul.
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee

Algse tabeli allikas: www.sensitive-empowerment.com
Foto: Aimar Säärits

Kas sinu tuttavad peavad sind üliemotsionaalseks? Või pead sa üliemotsionaalseks kedagi enda tutvusringkonnast? Kuigi ülitundlikud inimesed näivad välispidisel vaatlusel täiesti tervetena, on nad seest nii õrnad, et neid saaks isegi defektseks – puudega – pidada. Ülitundlikud inimesed peavadki oma erilisust sageli puudeks ja häbenevad ja varjavad seda, kuigi võiksid seda sama hästi pidada ka õnnistuseks.

Psühholoogiline leksikon koosneb müriaadist mõistetest, mille tühipaljas nägeminegi tavapärase mõistuse plahvatama paneb. Üksainus külaskäik psühhiaatri juurde võib lõppeda spetsialisti poolt paberile sirgeldatud märkmetega, mille lugemine võiks patsiendi neuroosilaadsesse seisundisse viia. Seepärast ongi mõnikord meie endi terve mõistuse ja arusaadavuse piires mõtekas keerulisi termineid rahvapärasteks muundada. Samuti on mõtekas ühe teadusvaldkonna mõisteid või nähtusi tõlgendada teadmistega teistest distsipliinidest. 

Kuid selleks, et mõista erinevust psüühilise visaduse variatsioonide vahel, peame seekord appi võtma botaanika.

Iga potiaiandusega tuttav rohenäpp teab, et kuigi orhidee kasvatamine võib nõuda eritingimusi, saab rutiinseid protseduure järgides ülinõudlikku lille edukalt ka koduses kliimas kasvatada. Orhidee on kaunis, kuid õrn epifüüt, mille enamik liike kasvab millegi peal, olgu selleks siis puutüved, kivid või koguni surnud taimed. Neid kvalifitseeritaksegi kasvumoe järgi, mille neljast grupist vaid üks kasvab mullas.

Kui sa vaatad nüüd oma toanurgas närbuvat toataime, mis müüja kinnitusel ei vaja muud kui kastmist, siis võid vaid arvata, milliseid eritingimusi vajab kasvamiseks taim, mis ei talu otsest päikest ja üle- ega alakastmist ning mille juured on katmata ja vajavad hingamiseks spetsiaalseid potte.

Kui paluda sul nüüd nimetada mõnda vastupidiseid kasvutingimusi tolereerivat lille, siis ilmselt nimetaksid sa esimese valikuna mõnda umbrohtu. Võilille näiteks. Sedasama nuhtlust, millega aiapidajad suvi läbi võitlevad ja mis juba järgmisel päeval peale muru niitmist taas oma pika kaela välja sirutab. Kui sa soovid teda välja juurida, siis ära sa mõtlegi seda tervelt kätte saada. Ilmselgelt küünitab võilille juur ennast teisele poole maakera, mis teebki ta nii vastikult vastupidavaks. Kui orhidee vale kasvatamine viib lille hukuni, siis võilille väljarookimine ajab enne aiapidaja hauda.

Nende kahe lille erinev nõudlikkus elamistingimuste suhtes on andnud alust liigitada sarnastel alustel ka inimlapsi, kes sirguvad kui lilled koduses pinnases. Ühtesid neist liigitatakse orhideelasteks ja teisi võilillelasteks. Kui me juba räägime lilledest, siis võiksime eeldada, et nende erinevuse ei tingi mitte nende inimestest emad, vaid Emake Loodus isiklikult.


ÕRNAD JA SITKED LAPSED
Orhideelapsed on ujedad, hoiavad pigem omaette ja tulevad nurgast välja vaid turvalise ja sõbraliku seltskonna olemasolul. Nad on ülitundlikud iga ärritaja suhtes ja sellega kaasneva neurootilisuse tõttu võib nendega koos kasvamine olla vahest tõeline väljakutse. Sellised lapsed tunduvad ekstsentrilised ja eemalehoidvad, neil on kummalised fantaasiad ja iseloomulikud mõtted, mis põhjustab eakaalsaste seas võõristust ja kiusamist. Kuid kui tagada orhideedele piisav juurdepääs päikesevalgusele, õhule ja veele, sirguvad neist tõelised aiapärlid. Orhideelastest saavad südamlikud, loovad, tundelised inimesed, kes kaunistavad igat ühiskonda ja on inimlikkuse alustalaks.
Ja siis on teised väänikud. Kui orhideelaste jaoks on vaja vähest, et neid endast välja ajada, siis võilillelaste jaoks on vaja vähest, et neid õitsemas hoida. Uued olukorrad ja võõrad keskkonnad ei hirmuta neid, nad on ettevõtlikud ja pöörased. Ka nende kõrval üles kasvada võib olla vahest tõeline piin, vähemalt orhiidelapse jaoks kindlasti.

!!!Me oleme nüüdseks juba tuttavad introvertide ja ekstravertide erinevate mõtteprotsesside tagamaadega!!! Introverdid toetuvad otsuste tegemisel rohkem tunnetele, samas kui ekstraverdid kalduvad infot vastu võtma sellisena, nagu see sensorite kaudu tajudesse siseneb, ilma emotsionaalset filtrit rakendamata. Samuti kogevad nad väliseid stiimuleid sügavuti, millega kaasneb põhjalik protsess.

Erinev informatsiooni omandamise viis ja emotsionaalne ülereageerimine muudab introvertsed orhideelapsed väliste stiimulite rohkusele märksa haavatavamateks. Tundlikku väikelast võib ehmatada väiksemgi heli, samas kui võilillelaps jookseb uudishimulikult iga heli poole. Esimese koolipäeva esimesel vahetunnil katab orhideelaps oma kõrvad laste kisa käes, samas kui võilillelaps jookseb rahutult ringi ja tekitab ise seda kisa. Orhideelaps hakkab süüd koolikiusamise pärast enda kanda võtma, võilillelaps ei saa arugi, kui ta oma käitumisega teistele haiget tegi. Orhideelaps otsib huumoris või kunstis viisi ennast väljendada, võilillelaps tarbib seda huumorit ja kunsti.

Nende kahe erinev maailmavaade pärineb erinevatest instantsidest. Orhideelaps tõlgendab kõike hingega, võilillelaps silmade ja kõrvadega. Võilillelapse tasakaalust välja lükkamiseks on tarvis sama suurt energiat kui võilille juurte välja kitkumiseks. Orhideelaps pudeneb vähimagi ebakõla peale kokku nagu orhidee, mille juured on õrnad ja pinnapealsed. Võilill elab põua naljatlevalt üle, enne närtsib muu taimestik tema ümber. Orhidee seevastu sõltub pidevast niiskuse ja kuivuse balansist ja närbub esimesena.


TUNDLIKKUSE TAGAMAAD
Hans Eysencki teooria kohaselt võiksime liigitada orhideelapsi kõrgendatud neurootilisusega isikute hulka – !!! neurootilisusest kui isiksusejoonest saad lugeda lähemalt sellest artiklist !!! Ka psühholoogidest abielupaar Aronid on defineerinud meelelise ülitundlikkuse, millel on oma mõju emotsioonide kujunemisel ja kognitiivsete otsuste tegemisel. Aronite arvates moodustab ülitundlike isikute suhtarv tavainimeste seas kuni 20 protsenti. Need inimesed reageerivad positiivsemalt meeldivatele impulssidele ja skoorivad kõrgemalt Suure Viisiku avatuse skaalal. 

Väärkoheldavas keskkonnas hävitatakse aga nende enesekindlus järjekindlalt. Isegi nii tühised välised ärritajad, nagu vali müra, ere valgus, temperatuuri kõikumine, torkiv riietus või liivatera kinga sees viivad nad kergesti tasakaalust välja. Seepärast ongi tarvis rõhutada individuaalsele tunnetuslikusele mitte objektiivsusele.

Neuroosidega seonduvad paljud ärevus- ja sõltuvushäired, sest neuroosid põhjustavad mitmeid puudujääke psüühilise vastupanuvõime toimimises. Nendeks on suutmatus kontrollida tunge; mittekohased toimetulekumehhanismid; kalduvus kaevelda; ebarealistlikud ideed; kõikuvad emotsioonid; negatiivsete emotsioonide valdavus. Kuna neurootilisusel on niivõrd määrav roll patoloogilises käitumises, siis on sellele hakatud isiksusehäirete tekkeloos tähtsat kohta omistama.

Selline käitumine on samas strateegiline valik, saavutamaks väliste stiimulite optimaalset vastuvõtlikkust; mis pole kaugeltki halb strateegia, sest on loodud just nimelt ülitundlikkuse reguleerimiseks. Samuti kaasavad introvertid ülitundlikkuse reguleerimiseks sotsiaalselt isoleerivat käitumist. Kuna nende meeled on juba bioloogiliselt nii erutatud, siis üritavad nad lisastimulatsioonist eemale hoida, mis on aga vastandlik ekstravertidele, kes on vastupidiselt introvertidele bioloogiliselt alastimuleeritud. Nad tunnevad kergesti igavust ja kalduvad impulsiivsusele. Antud reaktiivus ei vähene mõne lapse puhul paraku isegi vanuse kasvades.


ÄREV AJU
Kõrgendatud motoorse reaktiivsuse (kiired liigutused, kõrge valutundlikkus) ja negatiivse afektiivsusega (pidevalt nutvad, ärevad) imikute parem ajupoolkera on juba varakult aktiivne ja see ennustab paraku ka kõrgendatud neurootilisust hilisemas lapsepõlves, mis võib olla ka mõjutajaks käitumisprobleemide tekkimisele.

Neuroteadlased on avastanud, et isikud, kelle vasak otsmikusagar on aktiivsem, kogevad ärevust vähem ja suudavad ülistimuleerivatest kogemustest edukamalt lahti lasta kui isikud aktiivse parempoolse ajupoolkeraga. Ajuaktiivsuse uuringud on tõestanud, et vasak ajupoolkera on otseselt seotud positiivsete ja parem poolkera negatiivsete emotsioonidega. 

Lihtsustatult väljendades – kellel on aktiivsem parem otsmikusagar, kalduvad olema depressiivsemad, kellel vasak otsmikusagar, kalduvad olema optimistlikumad. Vasaku otsmikusagara aktiivsus pärsib emotsioone väljutava mandeltuuma aktiivsust – nagu noomib vanem ulakat last -, võimaldades psüühikal stressist kiiremini taastuda ja kavandada tegevusstrateegiaid negatiivsetest emotsioonidest sõltumatult. Suure Kuuiku kohaselt on nende isikute säilenõtkus positiivne ja Suure Viisiku neurootilisus madal.

Parema ajupoolkera aktiivsus viitab introvertsele eemaletõmbumise strateegiale, mis väikelaste puhul, kellel tekib võõristus tundmatute inimeste vastu, on tavapärane nähtus. Paljudel lastel säilib samas tervislik uudishimu uudsete stiimulite vastu, mis lubab neil ühelt poolt maailma avastada, kuid teisalt tajuda ohte, mis võivad selle avastamisega kaasneda.

Lähenemine või kaugenemine (võitlemine või põgenemine) on kõige olulisem psühholoogiline valik, mis organismil tuleb langetada suhtes keskkonnaga. Seega on loodus mänginud ülitundlikele lastele vingerpussi, motiveerides neid pigem kartma kui huvituma võõrastest situatsioonidest, mis on organismi täisväärtuslikuks arenguks üliolulised.

Lapse ülitundlikkus muudab ta sõltuvaks vanema tagatud turvalisusest või eemalehoidvaks. Vanemlik ülesanne on „kiusliku“ looduse agendat purustada ja muuta laps julgemaks ja sotsiaalselt osavamaks ehk aidata lapsel kindlalt kiinduda. Antud juhul peavadki keskkonna mõjud tasakaalustama looduslikke mõjutusi.


Ülitundlikkusel on ka mitmeid positiivseid omadusi, iseäranis väärkohtlevas keskkonnas, aidates lapsel juba varakult tajuda lähenevat hädaohtu, mida võib vanema käitumises pinnapealselt märgata (kahemõttelised näoilmed, ähvardav vaikus, kriitilised kommentaarid), kuid teisalt nõuab see lapse psüühikalt tohutut lõivu, sest ülireaktiivsus kulutab meeletut energiat ja vajab pidevat valmisolekut, mis kurnab nii psüühiliselt kui füüsiliselt. Kuid teisalt on depressiivsete vanemate lapsed märksa kaastundlikumad oma mängukaaslaste vastu ja sotsiaalselt osavõtlikumad kui mittedepressiivsete vanemate lapsed, mis võib olla ka tõestuseks, miks paljud raske lapsepõlvega isikud kalduvad altruismile ja valivad elukutseks teiste abistamise.

Halvemal juhul viib elutee neid kokku suhtekiskjatega, kelle probleeme nad asuvad ennastsalgavalt lahendama. Teadagi on selline käitumine osa psüühilise toimetuleku mehhanismidest, millel on prosotsiaalne väljund. See aitab vähendada emotsionaalsuse ärevat fooni ja loob kunstliku sisemise rahulolutunde, sest need inimesed kogevad teiste isikute stressi ja ärevust otsekui iseenda omana, mida tuleb kuidagi leevendada. Kui teine isik on rahul ja õnnelik, on teda lohutav ja abistav ülitundlik inimene samuti rahul ja õnnelik. Mis muudab nad mõlemad paarisuhtes olles ajapikku kaassõltlasteks.


PÄRITAV TUNDLIKKUS
Vapustaval moel saame me inimese psüühilise tervise tulevikku juba tema sünni hetkel ette ennustada. Anestesioloog Virginia Apgar juurutas 1952. aastal ämmaemandate seas sisse nn. Apgari skoori, mille järgi hinnatakse vastsündinud beebi tervist esimesel viiel sünnijärgsel minutil. Ämmaemandad saavad punktiskaalal (0 on minimaalne ja 2 maksimaalne) mõõta vastsündinud beebi nahavärvi, südame tööd, reflekse, lihastoonust ja hingamist. Tervel ja tegusal lapsel on võimalik seega skoorida maksimaalselt 10 punkti. Vähem kui 7 punktiga skoorinud vastsündinud võivad vajada täiendavat välist stimuleerimist ja halvemal juhul isegi elustamist. Kuna sünd on erakordne ja äärmiselt stressirohke sündmus, siis väljendab Apgari skoor kujundlikult inimlapse võimet füüsilise maailma rünnakutega toime tulla.

Kaasa arvatud psüühiliste rünnakutega, sest värske uurimus seostab Apgari skoori hilisema elu toimetulelikkusega. Ligi 34 tuhat last hõlmanud uuringuga leiti, et alla 10 punkti skoorinud lapsed on viiendal eluaastal märksa vastuvõtlikumad välistele mõjutustele. Viiendal eluaastal oli laste arengutundlikkuse hindajateks õpetajad ja lasteaiakasvatajad, kellel polnud mingit teadmist lapse Apgari skoorist või selle seostest antud uuringuga. Nende jaoks olid madalama hinde saanud lapsed püsimatud, kannatamatud ja hajevil, väljendades vähest võimet kohaneda keskkonna nõuetega, nagu nad olid seda ka vastsündinuna.


KUID KÕIK ON PARANDATAV
Kui sinagi tundsid ennast ära orhideelapsena, siis võiksid sa ennast õnnelikuna tunda.  Tõsi, sul on raske oma emotsioone taltsutada ja kontrollida, kuid ilma emotsioonideta kaotaksid sa oma tõelise tundliku mina, mis on inimühiskonnas haruldus, nagu eelnevalt lugeda võisid. Sa ei pea häbenema oma ülepaisutatud emotsionaalsust, vaid võtma seda kui õnnistust. Sinul on anne teisi inimesi mõista ja abistada, luua omapärast kunsti või puudutada oma näitlemisoskustega tuhandete või isegi miljonite inimeste südameid!!! 

Sul on vaja vaid mõista enda ainulaadsust ja suunama oma emotsioone praktiliselt, sinu enda ja teiste huvides. Emotsioonid ei pea sind hävitama, nad on antud sulle hindamatuteks abilisteks. Sa ei pea emotsioonide haldamiseks kujundama välja ratsionaalset mõtlemist, mis võib tunduda isegi robotlik. Sa pead muutuma teadlikuks! Teadlikuks, et sa ei ole mingil määral vigane või haige, sa oled lihtsalt eriline ja normaalne üheaegselt, arvestades loomariigi liigirohkust. Sina oled pärit inimliigist, kuid sinu võimed on erilised. Ära kunagi kahtle enda erilisuses ja kindlasti ära häbene seda!


Ülitundliku inimesena võid sa leida abistavat materjali kõigile orhideelastele pühendatud internetilehelt Ülitundlik inimene.ee

Allikas: Suhtekiskja.ee

Mõned ööd tagasi läksin magama kusagil kella nelja paiku. Ise ka imestan, et kuidas on võimalik, et hommikul olen endiselt selges ja kerges olekus. Aga nii on, iga hetk on uus ja endine enam ei kehti…
​
Minu tõelised südamesoovid on mingi ajani minevikus, olnud tugevate emotsioonide taga peidus. Enne seda veel omakorda maha surutus emotsioonide ehk emotsioonitusse taga. Ja enne seda kehavaludes jne. Me, inimesed suudame enda ümber kasvatada päris tugevad kaitsemüürid. Kust tõesti midagi ei lähe välja ega tule sisse. Elusus hakkas nii hääbuma. Ainult kitsaks ja pimedaks läks. Varem teadsin seda, nüüd kogen erinevate lainetena. See viimane on oluline vahe. Taipamise integreerimine vajab sageli iseendaga kannatlik olemist… ja ka see on hästi.

Viimastel aegadel olen tundunud, et mu südamesoovid on nähtaval. Täiesti, päriselt, siin maapealse mateerias eksisteerimas! Vaatan neid, näen neid, elan neid.

Oli aeg, kus ma neid ära ei tundnud. Kuna ei julgenud oma tugevaid emotsioone tunda. Nii jäin ka sügavama kutse kuulamisel kahtlevaks, sest südamehääleke tundus nii kaugel ja nõrgalt kuulda. Jah, mu emotsioonid on vägevad, liigutavad, kohati tormised, samas värvilised ja täis elu. Alles olid jäänud vaid tahtmatud reageeringud, kus lasin elul lihtsalt endast välja purskuda. Pinge kogunes, kogunes ja siis plahvatas välja, sageli pisaratena või eemaldumisena, mida polnud võimalik tagasi hoida. See kontrollis mu elu. Mina ainult reageerisin, aga tegelik ühendus südame ja hingekutsega oli puudulik. Elu minus oli maha surutud ja otsis väljapääsu. Aga elada, lihtsalt reageerides… midagi oli väga valesti.

Olin end nii eneselegi teadmata paljustki ilma jätnud. Tasapisi hakkasin endale taas tundeid lubama. Alguses jaokaupa, vältides üleväsimuse hetki, keerumamaid situatsioone jne. Teadsin, et siis võib maha surutu taas minust välja plahvatada. Ka nii oli elu üsna piiratud, kuid siiski tegin samme, et taas välja minna, avardada, suhelda, kasvada. Selle käigus tuli esile palju puuduse ja üksinduse tunnet. Tõmbusin tagasi ja siis läksin taas edasi, sest taipasin, et ainus viis sügavama kutseni jõuda on ka nendest tunnetest läbi minna. Õigemini ümber valida, sest emotsioon on energia ja saab meid kas takistada või toetada. See, mida mu süda tõeliselt igatses, oli seal, just nende müüride taga…

Hakkasin tundeid tundma. Vabastada on olnud rohkem, kui soovinud oleksin. Ja teekond jätkub. Mul tuli esile tulevaid tundeid kogeda. Nii olin andnud maailmale ja elule võimaluse. Andnud endale võimaluse elu vastu võtta.

Iga läbikogetud tunne annab mulle avarust, lisa energiat, suurendab sisemist ruumi ja lubab elu avastada. Nii sai minust alkeemik, kes elusas elus kasvamist ning raputavat sõitu on üha enam ja enam nautimas.

Vahetasin puuduse teadvuse külluse vastu.
Hirmus sulgumise asemel valisin armastuse.
Häbist sai uudishimulikkus.
Kadedusest inspiratsioon.
Vihast elurõõm.
Ja palju kardetud üksindusest sügav tänulikkus ning hingerahu loov ühendus Suuremaga.

Ja nii on kogu suletuse taga üha enam kuuldavaks saanud südame hääle, elu kutse, elu armastus, Looja juhatus, sisemine valgus… kuidas iganes me seda nimetame. See on see, mis meid kannab ja juhatab läbi elu. Et teda kuuleksime vajame iseenese sees ruumi, avatust, avarust, et valgus ligi pääseks. Ja kuulamist, kuulamist, kuulamist… Ta juhatab kohtadesse, kus ma varem pole kunagi käinud, just sinna, mida süda on koguaeg igatsenud ja seni võimatuna tunduv saab võimalikuks…

Isegi, kui vahel on ebamugav ja soovin ära joosta või sulguda, jään paigale. Ei, mitte jõuga, see oleks vägivald. Jõuga läbisurumised tekitavad haavu ja jätavad arme. Samm-sammult. Andes endale aega kohaneda, avaneda, puhata ja siis edasi minna. On päevi, kus ainus, mida tegelikult teha on võimalik, ongi hingata, lõõgastuda ning naeratada. Vahel lisaks liigutada keha ja laulda. Sest neil pinges hetkedes surudes, lisaksime arme, valu ja suurendaksime vastupanu. Vahel tuleb soovitut kannatlikult oodata ja lopsakas õis avaneb. See on olemas. Iga takistuse läbides sisemine energia suureneb, elutahe kasvab, elusus tärkab ja aina kergem on edasi liikuda. Tee on üha selgem, üha kindlam, üha täpsem.

Ja elu on võimalik ka väsinuna, sest kui sügaval sisimas on minevikuhaavad paranemas, siis me ei kaota end enam kontrollimatutesse reageeringutesse ega ka suurtesse emotsioonidesse… kuigi tõsi, need on minus endiselt olemas ja võtavad vahel oma lainetuses üle. Siis hingan, olen kohal, võtan vastu, naeratan ja annan endale taas kannatlikult aga ja ruumi.
 
Kuidas jätkuvad Rännud hingemaastikul alguse said, uuri täpsemalt raamatust "Kukkudes armastusse"
 
Marilii Toots
www.joogatunnid.ee