Sisemine teekond sügavaima reaktsioonini...

Alustage hingamisest; hingake täiesti teadlikult läbi keha keskpunkti, läbi alakõhu. Jälgige, et hingamiseprotsessis osaleks ka teie diafragma – kõigepealt hingake tugevasti suukaudu välja, nagu üritaksite õhupalli täis puhuda. Teie kõht tõmbub seejuures pingule. Seejärel sisse hingates teete seda juba automaatselt kõhupiirkonna kaudu. Hingamine peab toimuma automaatselt ja kergelt. Ainult hingamise protsess ise peab olema nö. Pikendatud. Siis kui olete hingamise paika saanud ja hingate kõhu, mitte rinnaga, võib see muutuda vähem intensiivseks ega pea enam käima suu kaudu.

Kui te olete rütmi kätte saanud, looge oma kujutluses enda ümber turvaline paik, kuhu kõik on teretulnud. Lubage kõigil tunnetel seal teadvustatud saada. Nendeks võivad olla kehalised aistingud – seljavalu, pingetunne kõri piirkonnas, kõhuprobleemid. Laske aistingul kasvada ning öelge endale, mida see näidata tahab. Võimalik, et te näete põgusalt mingit kuvandit. Või kuulete häält. Või kogete mingit emotsiooni. Või nende seeriat – füüsilisest tundest saab kujutluspilt. Võimalik, et hääl väljendab emotsiooni, mida te tajuma hakkate.

Pange seda kõike rahuolekus viibides tähele niipalju, kui võimalik. Kui tunded vajavad väljendamist – kui tunnete soovi naerda, nutta või vihastada – andke endale hetkeks see võimalus.

Seejärel, hakates tekkinud seisundist välja tulema, mõelge juhtunu üle järele. Mõelge tunnetele, mida te kogesite. Kuidas olid teie tunded seotud teie tundlikkusega? Seejärel sõnastage enda jaoks õpitu – mõelge, mida see teie jaoks kujutas, rääkige sellest kellegagi või pange kirja. 

​Elane N. Aron, PhD `Ülitundlik inimene `OÜ Hea Lugu, 2014 lk 73 -74

---