Juba mõni aeg tagasi märkasin oma ülitundlikkust...

„Juba mõni aeg tagasi märkasin oma ülitundlikkust. Raske oli jääda iseenda juurde, kui kõik ümbritsev mõjutab nii väga. Kui tundsin ennast kaotavat ja kõikusin kaasa lähedaste meeleoludega, sellega, mis nendega toimus, nende arvamustega jne. Siis juba ütlesin endale, jah, kui mulle on antud see ülitundlikkus, siis ei pea see põhjustama kannatusi, vaid võib olla õnnistuseks ja rõõmuks ja sellest võib kasvatada midagi imelist. Mitte, et see mul nüüd õnnestuks, aga olen seda loomas ja selle poole teel. Olen mõistnud, et hirmust haiget saada ei tohiks südant sulgeda ja endale müüre ümber ehitada. Sellest samast kohast, kust tulevad valusad kogemused, tuleb ka rõõm, ilu armastus, headus. Sama tugevalt, kui võin kogeda valu, kogen kõike seda head, olen ju sellele nii vastuvõtlik. See ongi õnnistus, mis meile on antud. Avatud südamega elu vastu võtta, sest selles on nii palju head ja imelist. Kui süda on avatud, siis me mitte ainult ei näe, kuule ja märka kõike, vaid ka tunneme tõeliselt. Olge hoitud.“
​
Siiri, 62

---