Sest me juba teame, mis tunne on olla oma keha ja meele peremees. Kuid meie keha veel ei tea, et see, mida temalt oodatakse on talle ohutu ja jõukohane. Et see, mida pakutakse on nauditav, ega proovi teda enam viimse piirini pingule suruda, teiseks vormida, süüdistada, häbistada, alavääristada või alusetult õpetada.

On vaid koos elu kogemus.

Keha mäletab oma aegade alguseid ja seega on vaja asendada vana, haiget tegev kogemus, uue ja toetavamaga. Ka see juhtub läbi korduvate tegevuste ja kinnistub ajaga. Kuniks keha enam ei reageeri iseenesest. Me ei tea, milline olukord meis midagi sügavalt üles kergitab.

Sel ajal aga, kui oleme teadlikud, oleme õppimas. Just siis vahel keha reageerib. Mõni kord haarab see kaasa ka meele. Vahel meel aga keha reaktsioonist enam ei heitu vaid lubab kehal omasoodu toimetada, et viimane saaks vabanemise ja hoituse kogemuse. See on vaatleja vaatleja ehk aiapidaja, kes nii toimetab.

Seda selleks, et keha tunneks, et pole vaja endas enam pinget hoida. Raskust pole vaja edasi kanda hirmust elu hävitamise ees. Kõik see, mis juhtub hoitud ruumis kontrollita, on lubatud – hukkamõistuta. Pole mõtet seletada, et kartma ei pea. On vaja armastuse kogemust hirmuta!

Nii ongi sõnumid vastakad, sest keha teeb traumatööd. Reageerides vahel tugevalt, kuid siis rahunedes, sest miski ümbritsev ega ka seesmine, pole teda enam ohustav. Meel jääb rahulikuks ja rõõmustab, sest just tänu sellele, et kunagine „traumeeriv“ olukord taas alateadvusest ehk kehast üles kerkis – on vabastav. Vabastades müürid, mis ühendust veel segavad.

Me valime suhetes, kas meist saavad pidurid või toetajad. Me valime, mida näeme ja mida arvame olevat, lähtuvalt enesest. Ja vahel me ei tea, ei kuula südamega ning hakkame, ise enda hirmust lähtuvalt, välja mõtlema lugu teise kohta, mida pole kaaslase vereringes enam ammu voolamas. Aga kehas veel on loo jälgi (arme) nähtaval. Kas lubame taimel suureks kasvada? Kas rõõmustame, et ta on vigastustest taastumas?

Tee oma tööd ja ära sega neid, kes pühendunult omasse on sukeldunud. Jah, kinni püütud sõnumid võivad olla veel vastakad, kui sina valid, kas kuulad Allika ühendust läbi südame, aidates nii teisel tema potensiaalis avaneda või… tuleb sul unustusest ärgata ning taibata, et aiapidaja on Looja staatuses!?

Väljavõte veel ilmumata teosest "Ise enese sees."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/
Viimane on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Andi Kokk

 Sageli pööratakse füüsilise keskkonna mõjule inimese füüsilisele kehale vähe tähelepanu. Liigagi tihti ja kergekäeliselt hakatakse abi otsima psüühikast. Olen tähendanud, et segamini aetakse ärevus ehk hirm ja keha pikaaegne füüsiline ülestimulatsioon. Ega räägita keha terviklikkusest, mis sisaldab nii sisemist kui ka välimist füüsilist keskkonda, ajukeemiat, emotsioone kui omandatud käitumis ja mõttemustreid, mis meid inimestena „drivevad.“

Ülestimulatsiooni võimalikest tekitajatest / mõjuteguritest oleme rääkinud eespool. Ka sellest, et rohkem on stiimulitele avatud lapsed, inimesed, kes mõne haigusega kimpus või seda läbi põdemas ja eakad ning siis teatud kiht täiesti tervid täisealisi, kes on läbi elu õnnistatud seoste loomise oskuse ja sügavate kehatajudega.

Lapseeas kujuneb välja meie füüsiline kehastus konkreetsete hoiakute ning suhtumistega. Hoiakud on muuhulgas mõjutatud kasvukeskkonnast. Ehk siis meie keha loomuomane olek on olla keskjoonelt füüsiliselt tugevalt suletud. Nii on meie isiksus ja identiteet välja kujunenud ja elu kaitstud. Meie energia taastootmine leiab aset loomulikult iga inimese iseenda sees. Kui keskjoon on füüsiliselt tugev ja hoitud, oleme välistele mõjutajate suhtes vastupidavamad ja seetõttu välisele maailmale rohkem avatud. Valmis osalema.

Siinkohal ei räägi ma sünniga kaasa saadud omadustest, sest need on juba teatud kindlate omaduste peegeldumine kehas. Need kas tekitavad kesk joones / teljes häiritust ja liigset avali olekut või siis mitte. Isiksused, psüühika jms pole käesoleva teose põhiteema. Siin räägime maisest kehast, lihtsustatult looduse baaselementidest ja keha hoiakutest ning viimaseid mõjutavatest emotsioonidest ning võimalikust varjatud generatsioonide ülesest traumast.

Kui inimese keha on juba kõndima hakates järjepidevas füüsilisest keskkonnast tingitud ülestimulatsioonis, siis on ta suurema tõenäosusega liialt vastuvõtlik igasugustele välistele mõjutustele sh psüühilisest ülepingest tingitud surumisele. Ta on LIIGA avatud, et olla vastuvõtlik pidevalt muutuvale maailmale ning see võib tekitada omakorda maailmast ning inimestest eraldatuse.

Ülestimulatsioon võib olla tingitud nii psühholoogilisest kui ka füüsilisest keskkonnast või nende koosmõjust. Ja nii võib välja kujuneda segadus ehk laiali pillutus, sest pole teada, kust ebamugavuse ning pideva surve tunne kehasse tuleb. Nii on inimene altim oma keha maha jätma, seda kahjustama ja sellest „eemalduma.“

Kui oleme psüühika rahustanud, siis jäävad alles kehalised stiimulid. Nüüd jõuame varjatud tehiskeskkonna ehk tehiskiirgusteni. Siia alla kuuluvad muuhulgas valgus, helid ja vibratsioonid. Need, mis on suurele hulgale inimestest kõrvaga kuulmatud, silmale nähtamatud ning ka puutuda neid ei saa. Ometi on need olemas ja me kasutame neid. Näiteks elekter, näiteks mikrolained, näiteks internet, näiteks raadio ning TV lained jms. Me ei näe neid otse silmaga, vaid need saavad meie jaoks nähtavaks ja kuuldavaks läbi tehniliste vahendite. Kuidas need sinna jõuavad, me sageli ei tea. Ja kus nad meie igas hetkes ümber asuvad, me ei tea.

Need võnked ja helid on väga erinevatel sagedustel. Vahel on need loomadele tajutavad. Vahel kainimestele läbi keha kogetava surinana. Sagedasti mõjutavad need rohkem inimgruppe, kes on vastuvõtlikumad. Kellede tajud on peenemad või siis närvisüsteem on tundlikum kas siis sünnipäraselt, pidevast varjatud ülestimulatsioonist tingitud või mõne trauma tagajärjel vms. Ja inimene pole seda katnud ignorantsuse tuimestavate kaitsemehhanismidega.

Kui inimese keha on rohkem avatud ehk kesktelg pole veel tugevaks kujunenud või siis vanadus, mõni haigus vms, on meie kesktelje tasakaalust välja viinud, siis oleme välistele varjatud mõjutajatele inimestena rohkem vastuvõtlikud. Inimkeha on samuti energia ning me koosneme sagedustest, mis omakorda loovad kehakeemia ja mateeria. Kahjuks pean siia lisama ka raseduse perioodi ning sünnituse, kus nii noor ema kui laps on avatud loovas seisus, nii et väline keskkond võib neid mõjutada.

Kujutagem nüüd ette, et meie keha on järjepidevalt, pikema aja jooksul mõjutatud millegagi, mida me kuuleme (või siis mitte), mis järjepidevalt keha stimuleerib võimaluseta ebaloomulikust stimulatsioonist puhata. Me ei sa ka öösel end välja lülitada ehk uni ei taasta elujõudu, sest häiritust tekitav stiimul on järjepidev. Tekib sagedasti arusaamatu kurnatus. Hiljem rahulolematus. Viimane on kõige loomulikum seisund üldse, sest keha reageerib tema jaoks ebanormaalsele situatsioonile normaalselt ehk häirekella andes.

Nii võivad hakata tasapisi tekkima unehäired, keha (ja kogu elu) võib hakata tasapisi laiali vajuma, sest selle koos ehk terviklikuna hoidmine nõuab suuremat pingutust, kui organismi energiavarud võimaldavad. Kuid organism ei saa end enam taastada, nii nagu loodus on seda ette näinud, hakkame tasapisi energiast tühjaks jooksma. Sellisel juhul hakkavad pikema aja jooksul tekkima nii psüühilised kui füüsilised häiritused inimese meeles ning kehas. Ja inimese süda on järjepidevalt ülekoormuses. Nii võime leida end ühel hetkel situatsioonist, kus anname igas hetkes oma parima, aga soovitu jääb kätte saamata! Sest pidevas häirituses me lihtsalt ei suuda püsida kehas kohal, et meile määratu vastu võtta. Siin räägime vahel ka aju udust.

Sagedasti on organismi mõjutav ülestimulatsioon selle algusaegadel mitte nii tugeva koormusega (vaevumärgatav), et masinad seda veel ei tuvasta. Inimese hing on kõige tundlikum instrument otse Allika ühendusega! Inimene hakkab lihtsalt tasapisi väsima, suutmata oma keha sõna otseses mõttes keskteljel koos hoida ehk selle kasutamist optimeerida nii, et me ise endale sisepingetest ja survest põhjustatud valu juurde ei tekita. Ning organismi nõrgemad (eluenergia kriisis) kohad hakkavad neis esile tulevate haigustena nähtavaks saama.

Selleks, et inimkeha suudaks konkreetse organismi jaoks tugeva ebaloomuliku keskkonnaga kohaneda on vaja tervet psüühikat, tugevat taustsüsteemi ning algupäraselt korralikult keskmesse joondatud füüsilist keha. Ning teadlikkust, kus on sinu kese ning kuidas seda hoida. Teada oma väärtust! Meil tuleb elada südames! Meil tuleb hoida südant ja siinjuures mitte ainult inseendaga arvestada! Sest meie ümber on nii palju inimesi, kelle keha ei suuda enam kohaneda liialt kiirelt areneva tehislikuga!

Keha sh inimese psüühika ja närvisüsteem taastuvad (olenevalt kõrvalekaldest) loomulikult kunstlike stiimulite vabas keskkonnas nii, et organism vajub tagasi algpunkti, kus ta on joondatud enda sees oleva energiakeskusega. Siin ei saa olla hirmu, sest vajumist ja ka kerkimist tuleb lubada.

Liigsete stiimulite vabas keskkonnas saame kasutada elus ja kasvatada eristamisvõimet ning näeme, mida loome oma tasakaalutu psüühikaga ning mis on välisest keskkonnast tingitud. Samuti adume, mis on alguse saanud südamekeskusest. Selleks, et keha vajadused rahuldada, ta järjepidevast ülestimulatsioonist eraldada, et me saaksime selgelt mõelda, öelda ja tegutseda, vajame rahulikku (mitte ülestimuleeritud) meelt ning elutervet psüühikat!

Oleme inimestena siin maailmas loomas tasakaalu. Mitte muutustele vastu võitlema, mitte omavahel sõdima vaid elu eest seisma, koos kasvama ning sealjuures elusa elu hoidmisele kaasa aitama. Kuid selleks peame teadma, mis on inimese elus peamine. Kus asub inimkeha kese. Kus on elu Allikas. Mis on muutuv ja mis muutumatu!

Ja selleks on meil vaja keha koos ehk ise enda sees  keskjoonest lähtuvalt suletud hoida. Liikuda muutuvas välises maailmas hoides paigas iseenese kesktelje, terviklikult hingata, end niimoodi kehasse ankurdada ehk maandada, tegutseda ja liikuda läbi rahuliku, kehas joondatud ning kindla südame! Nii pole me välise suhtes liialt haavatavad. Ega mõjutatud äärmustest. Nii on meil „süda õige koha peal!“ Sest viimane vabastab meid ülestimulatsioonist ning lubab puhata!

Väljavõte veel ilmumata teosest "Kogedes iseennast."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Aimar Säärits

Ülestimulatsioon kui üle kuumenemine.

Vaata tuld! Õpi seda tundma.

Tuld saame tunda alles siis kui vetega ühendus olemas! Ehk oled oma veed voolama saanud, su kehasse kinni jäänud emotsioonid on liikuma lubatud ning voolud pole enam murrangulised vaid üsna tasased. Vahel puldbitseb kusagilt ülemäärast vett, kui see pole enam maad hävitava mõjuga. Oled vett juhtima õppinud!

Nüüd vaatad ülestimulatsiooni ehk keha, mis kipub üle kuumenema vaid teatud keskkondades veel. Ja seni oled sa püüdnud surmahirmus neid paiku vältida. Aga nüüd on aeg ka see tingimus elule vabastada!

Sa vaatad tuld. Kogu su keha tundub olevat leekides. Miski su sees põleb suure leegiga, aga vesi on lähedal. Sa tead, kuidas elu hoida, seega seisad nüüd tulega vastastikku. Su sisemine tuli on suur! Kuid sa ei luba sel maja põlema panna. See annab sooja nii sinule endale kui su lähedastele.

Sul tuleb nüüd tuld tundma õppida! Ja üle kuumenemist!

Kuumus suureneb, kui jahutust pole ehk sul puudub kontakt veega. Tuli suureneb, kui osakesed su ümber liiguvad nii kiiresti, et sa tajud neid ja nad kipuvad sind kaasa haarama, aga see pole sinu rütm ehk sa ei jõua siis enam kuumust maha jahutada ning põled läbi. Sa ei sa end ümbritsevaid osakesi aeglustada, sa ei saa sundida ende omavahelisi põrkumisi lõppema, sa saad mitte sekkuda. Sa ei haara enam neis, kui sinus endas pole haakumist.

Sa kartsid linna, sest seal oli meelele palju ahvatlusi ja sa kippusid ikka veel sinna lõksu langema ning keha üle pingutama, üle kasutama, üle käsutama. Sa kippusid ennast unustama ja see tegi haiget. Aga nüüd enam su meel ei haara nii tugevalt. Ja su kõrval on vesi, mis jahutab!

Nüüd vaatad sa keskkonda, kus oled ja vaatad, kas meele jahtudes on sinus endiselt ülestimulatsiooni või on seal all, sügaval veel kehamälus need kogemused, mis lihtsalt juba sõna linn kuuldes su pingesse tõmbuvad, sest sellega on varem seostunud valu. Su keha on end linnas pingesse tõmbumisega kaitsma õppinud.

Ka muda. Heli on peen tasand, kuid väikesele lapsele muutub heli müraks, kui seda oskamatult kasutada. Ehk siis väike laps on võimeline oma hooldajate tekitatud müra, mis tekib elu mitte toetavatest keha mustrite kasutamisest, kuulma. Ja see tekitab valu. Ta õpib juba heli tasemel oma keha tasapisi ignoreerime.

Seega, jälgi milline müra su ümber veel on. Ja mida sa ise tekitada. Mille saad endast läbi lasta ja mille ajutiselt summutada. Su eesmärk pole end ümbritsevat maailma vaikima sundida. Vajad vahel vaid vaikuse ruumi, kus saad stiimulite vabalt hingata. Sa vajad pausi, et enda kehasse varasest traumakogemusest tekkinud pinged vabastada. Sa vajad hingamise ruumi, et end 0-punkti ehk rahu ruumi lõdvestuda. Siis oled kodus ja saad taas maailmas edasi rännata. Nii on sinu heli, mida välja saadad puhas ja selge ning oled valmis taas Paradiisi kehastama.

Sest Elu armastab sind!

Nii et armas ülitundlik inimene, sa oled elule lähemal, kui esmapilgul paistab. Sa oled oma südameruumile lähemal kui ehk isegi arvata oskad ja eelkõige oled sa kodu lähedal. Nüüd vajad sa vaid veel nõtkelt tugevat keha, et oma tundlikkust kehastada, sest sa juba oled KODUS!

Jälgi, kuidas su keha pidevale ülestimulatsioonile vastab. Ta väsib, ta annab märku, et energiat pole, sest sa ei suuda kogetut enam läbi hingata ning hakkad ehk söögist seda kadu otsima. Aga söök ei aita, kui keha ei omasta. Seega võib-olla sööd üle ja su kaal kerkib, et raskem olla, et su sõna maksaks, et maapeal püsida.

See viimane on lõks. Sest tegelikult liigud nii ise enda vajadusest elu aeglustada eemale. Vaata kuidas õpid tantsima või uut muusikapala, algul oled aeglane ja kohmakas, kuniks sammud selged, sõrmed osavad, ning siis oled vaba improviseerima. Sul tuleb olla tähelepanelik, kus hetkel oled. Ning elu kuulata ise enda sees. Ta juhatab.

Oluline on see, et su keha saab liikudes hingata. Ainult nii oled jätkusuutlik ja laiened püsivalt. Sinust saab pikamaajooksja ja oled kannatlik. Kiireid spurte võib teha igaüks, kuid püsida? Kust tuleb liigne kuumus su kehasse? Kust see alguse saab? See on kunst!

Väljavõte veel ilmumata teosest "Kogedes iseennast."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Fotod: Ruudu Rahumaru

Enamuse konfliktide juurpõhjuseks on vale arusaam. See, et määratleme enda väärtust koha järgi, kus parasjagu oleme. Lisaks veel suur soov pingutada, edasi liikuda, suur soov osaleda, suur tahtmine olla nagu teised, kes ka ehk ise ennast üle pingutavad.

Üks keerulisemaid teemasid minu jaoks on olnud vist oma koha omaksvõtt. Sest kuni ma soovisin sellest aru saada, oli see otseselt seotud mu enese väärikusega. Lisaks veel võhiklikud kommentaarid „üle võimete elamisest“ jms. Viimane on siis puhtalt meelepete, kuid ka tugev väline surve, millele pole just kerge mitte tähelepanu pöörata, kuni see sind ümbritses.

Mul õnnestus oma koht määratleda alles siis, kui hakkasin oma keha peenelt tajuma. Tajuma seda, kuidas hingamine liigub tõesti sabaotsast jalataldadeni ja läbi südameruumi ning pealae. Alles siinkohal taipasin, kus on minu piirid. Ja mida see kõik tähendab. Ka koha küsimus kadus, sest kohal olemine on ise enese kehas tajutav. Ja ei, see ei tule ei peast ega südamest vaid kogu inimkeha hinge ning vaimu tervikust!

Ja ikka veel näen, kuidas ise endas vahel pingeid tekitan. Seda kõike seepärast, et olen keha üksipulgi läbi tunda võtnud. Tähelepanu on olnud nii puusadel, jalataldadel, kõhul, ülaseljal, südamel, kaelal, kätel kui ka peal. Ja seda tähelepanu tasub hoida. Sest see ütleb sulle, kas liigud läbi kahjustavate harjumuste pingutuse pealt või suudad elu poolt antud olukorra sügavuti läbi hingata.

Kui suudad ükskõik millise olukorra läbi oma keha hingata nii, et keha suudab tagasi terviklikku hingamisse lõdvestada, oled sa kohal. Ja sinu väärtus on ka siin kohal hindamatu. Sest oled eluga otse ühenduses.

Ja ärevus tekib, pinged tekivad hetkedel, kui sa pikemat aega järjest seda ühendust ei kuula, selle järgi ei liigu ja samme ei sea. Ehk siis ma pingutan üle. Isegi kui see pealtnäha kellegile näib tühine, siis minu hingamine pole enam terviklik. Ja siin ei saa vaielda. Et peaks nii või peaks naa. Hetkel on nii. Kui üle pingutada, siis eluratas ei veere enam sujuvalt. Ja järgneb paratamatult kraav.

Kes on õppinud mängima mõnd muusikainstrumenti, see teab. Tahaks ju kohe suuri ja kiireid akorde ja rütme mängida. Aga ei saa. Me õpime kõigepealt aeglustades sujuvalt mängima ja siis kiirendame pea märkamatult. Nii elu ratta veeremine ei peatu. Ja hoovõtud ning pidurdused on sujuvad!

Ehk siis siin me ei saa vaielda ühegi inimese hingamisega. Ja me ei saa kuulata inimesi, kes ise oma terviklikust hingamisest midagi ei tea. Me saame vaid ise enda kehas hingamist kuulama õppida ja sellest lähtuda. Kui hinge lööb kinni juba mõnda aega, siis on vaja teha midagi kas teistmoodi või puhata. On vaja märgata, mida me teeme, et vabalt hingata ei saa. Siin võib olla märkamatu liigutus, mille teadvustades, saame pinge vabastada ja teha teistmoodi. Eluratta seisukohalt tähendab see, et üks auk on taas silutud ning ratas saab veereda sujuvamalt.

Konfliktid tekivad ikka valearusaama pealt. Ehk et me arvame, et teine ei taha aidata, peab end paremaks või kuidas ta väsib situatsioonis, mis mind ei väsita. Aga me ei tea. Hingamine ei valeta. Ja näiteks mina ise, olen ikka veel, suurest soovist nii, nii palju ära teha või osaleda end liiga ära väsitanud ja siis pole muud võimalust, kui puhata. Ja teised võivad arvata, mida tahavad, kuid ilma 0-punkti lõdvestuseta kaotaksin ma endas ühenduse Suure Vaimuga taas.

Ja ka see pole lihtne koht vastu võtmiseks, sest kedagi teist me muuta ei saa. Vahel ei saa ka endas toimuvast rääkida, kuid saab ise enda eluratast veeretada üha sujuvamalt ja oma tahtmised kõrvale jätta, sest nii saab hulga rohkem tehtud nende vahepealsete „ära kukkumiste“, närvipinge ja kurnatuseta. Ja see võib tähendada aeglaselt liikumist, vähem tegemist ja osalemist. Viimane omakorda tekitab arusaamatusi.

Kuid endast välja minemise tekitame me ise oma enda püüdlikusega. Kus surume keha vastupidavuse viimase piirini pingule. Enam pole ruumi eksida, sest me lihtsalt ei suuda olukorda läbi hingata. Ja nii muutume kannatamatuks, liialt kirglikuks või intensiivseks, hingamine pole neil hetkedel terviklik, sest pinges kehas on ebamugav kohalolus püsida. Nii oleme me suhtluses suruvad ja ehk ei märka teisi südamega kuulata?

Püsides ausalt ja väärikalt iseenda tervikliku hingamisega, välistest stiimulitest haaramata, nendega tingimata, meid muuta tahtmata, me oleme kohale ja oma olemises väärtuslikumad kui kunagi varem, sest me PANEME TÄHELE nii ennast, teisi kui ka ümbritsevat. Ja see on väärtus! Tähele panemine loob väärtust! Tähelepanu loob. Ja seda kõik vaid terviklikult hingates.

Väljavõte veel ilmumata teosest "Hüpe tühjusesse."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Aimar Säärits

Pean tunnistama, et ma pole pikalt aru saanud tujude ehk „meele olude“ mõttest. Nad tulevad, kerkivad kui keeristorm ja hakkavad sind töötlema.

Kuniks taipasin, et tuju on vaid meisse kinni jäänud keha tunne, mis otsib läbivat teed, väänleb ning trikitab, et vabadusse pääseda. Et meist saaks emotsioonide vood taas selgelt, vaikselt ja terviklikult ehk takistusteta voolata.

Ja kui voolud on takistatud, siis tulevad tujud, mis panevad meid algul salaja, siis avalikult nägusid tegema, kulmu kortsutama, nina kirtsutama, jalgu kõigutama, käsi viibutama. Ja ühel hetkel võivad meid muuta kontrollimatult vägivaldseks iseenda või teiste suhtes. Või passiivselt agressiivseks. Sa jagad pehme ja voolava häälega, isegi naeratades kurje mõtteid ja sõnu. Sest meie sisemise väe vool on takistatud ja liigutab keha iseeneses oleva harjumuse jõuga.

Nii me tunneme end ebapiisavatena ja oleme ebakindlad, sest me ei koge väljapääsu otsivat tunnet täielikult enda kehas läbi. Oleme hirmunud, sest meie keha on etteaimamatu ja kontrollimatu. Meil puudub kindlus, sest keha ei püsi või paindu. Siin puudub ühendus ja koostöö keha, hinge ning meele ühendus. Või kogemusele ei järgne vastavat tegu. Ehk me eitame enda hetke olemust ja hinge sõnumeid.

Siis tuju hakkab meid ringi väntsutama. Otsides keha seest väljapääsu, kuni ta väsib ja rahuneb. Või väsib hoopis su keha või meel. Või siis leiab tuju enda all oleva emotsiooni ning kehatunde ning selle vastuvõtmise läbi väljapääsu keha kitsikusest ja enam olnud kujul sinu sisse tagasi ei tule. Ta ei saa lihtsalt tulla, sest on muutunud, on teisenenud millekski muuks.

Sa pole tujukas, kui su keha on avatud, rahulik ning tänus. Ja siis tuleb see tujukus… Sind sarkastiliselt lõbustaba. Nii, et enam rahus ei saa paigal püsida, sul tuleb liikuda, käsi ja jalgu trampida, kurnatuseni tööd teha või tuju all peidus tunne läbi näha, sügavuti ise enda sees ära kogeda. Keha sees, ilma mõtlemata. Lihtsalt niisama – see lihtsalt läbi kogeda.

Nüüd on selge, et tujud tulevad meile me tundeid näitama, siis kui ei emotsioon ega kehatunne ise pole veel täielikult ära tuntav ning kogetav. Nad tulevad meid aitama ning teed tagasi koju näitama.

Väljavõte veel ilmumata teosest "Hüpe tühjusesse."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Aimar Säärits

Kivid, kännud, kraavid! Ratas veereb – kivid, kännud, kraavid! Auk! Auk, auk! Mäletate seda laste mängu, kus sa põnnina ronisid täiskasvanu põlvedele ja alustasid oma iseseisva elu sõitu?

Tunnen enda elu siin ära. Tunnen ikka veel ära selle, kuidas keha on läinud üle pingesse. Ja see juhtub märkamatult. Sest kui märkaksin igas hetkes kohal olla, siis hoian piire ja seda ei juhtu. Üksi olles loomulikus keskkonnas ei juhtugi, koos teiste inimestega ja tehisruumis viibides, aga küll.

Ja siis see juhtub – ratas veereb, veereb, mäng kestab, tants kestab, siis tekib unisus ja unustus – kraaaav! Ja keha annab märku, et enam ratas ei veere. Enam ei saa edasi ilma puhkamata. Puhkamata nii, et saad korralikult iseendasse tagasi lõdvestuda. Kogu närvisüsteem läheb muidu errorisse ja lihtsalt nii on. Siis pole mõtet enam midagi seletada – kraav. Saab vaid olla lubada. Sest nii taastub vool kõige kiiremini.

Need on elu tsüklid. Looduse tsüklid. Seotud keha iseregulatsiooni võimega, kui seda lubada. Kui pingutus on piisav, et edasi liikuda, kuid samas ka õrn, et mitte suruda. Sa õpid üha enam ruumi kuulama, tundma ja nägema ning nii saad ühel hetkel kraave täielikult vältida. Võib-olla. Aga võib-olla pole see vajalik, kui kraave lubada ja mitte hakata kraavi kukkudes hädaldama, näägutama, arutama ja analüüsima… Vaid lihtsalt tehes seda, mida vaja. Antud juhul siis lubades iseendal puhakat.

Olen korduvalt kirjutanud keha intelligentsusest. Siin pole mingit pistmist intellektuaalsusega. Pigem on see viimasest kaugel. Keha kogemus on vaid läbi tunnetuse. Ja nüüd ma kirjeldan, mis nende kollapside ajal keha mikromaailmas toimub – üla selg on vajunud küüru, alaselja nõgusus hakkab suurenema, ehk siis kõht hakkab minema pingesse, keskkoht kaduma ning pundub, pea hakkab liikuma kukklasse, hambad on juba kergelt kokku surutud, õlad ja kael lähevad pingesse. Nüüd liigud sa edasi „elu kiuste“ ja „hambad ristis.“ Seda siis juba keha energiavõla pealt, maandust enam pole ja närvisüsteem on pideva pinge alla. Sa oled südameühendusest eraldatud. Paus, paus, paus! Oled oma keha hetke piiridest liiga pikalt üle. Ehk siis keha ei tule igapäevategevustes tagasi nulli enam. Ei taasta energiat! Kurnatus kasvab.

Kui veel peenemalt vaadata, siis võid märgata, kuidas su jäsemed on krampis, põlvedes pinge ja sõrmeotsad ning varbad kipuvad kronksu tõmbuma. Kehas on tajutav surin. Seda märkad ja koged sa eriti hästi öösel. Sinu hingamine pole ehk enam nii palju energiat andev ja keha ägab öösel pingeseisundis, püüdes lõdvestuda. Kui aga lõdvestumist ei toimu, sa nii vajalikku eluenergiat ei taasta ja hakkad toimetama juba ka une võla peal.

Ometi me vajame pingutust, et nendest tahtmatutest ja seni suunamatutest kollapsidest läbi minna. Ainus tee, mida mina tean, on keha tundlikkuse kuulamine, märkamine ja närvisüsteemi ülepingest tekkinud kollapside lubamaine. Jah, see on hirmutav ning tekitab omakorda pinget, nii et need saavad tekkida. Kollapside lubamine olles igapäevaelu sees inimeste keskel. Sest vastasel juhul jääksid sa neid varjama ja see tekitab sinus pingeid ja jälle kollapsid juhtuvad. Aga kui need on lubatud. Oih, näed juhtus.

Nüüd on nii. Ja siis sa taastud täpselt niikaua, kui keha on taas nullis ja oma energia režiimis tagasi, siis järgmine kokkaps tuleb väga palju suurema pinge pealt ja pikema aja pärast. Sa kasvad, su võimekus elus terviklikult osaleda suureneb iga päevaga. Sul pole enam tarvis mööda nurgataguseid hiilida.

• Sest esiteks õpid sa enda piire üha täpsemalt hoidma ning näed kuidas su kese loomulikult taastub – veereb, veereb, veereb, auk - puhkad, puhkad, taastud. Ja elu ratas veereb edasi. Ei ole raske, ei pea üle kändude ronima ega kraavides kolama.
• Teiseks, mida rohkem sa kollapse lubad, seda vähem need ilmnevad. Mida rohkem lubad, seda kergemad need on.
• Kolmandaks, mida rohkem on need su lähedaste poolt lubatud, seda suurem on tõenäosus, et neid enam ei teki. Sest väline surve kaob ja sisemine surve ka kaob. Või siis sa eemaldud inimestest, kes sind väliselt neil hetkedel survestavad.
• Neljandaks. Las tekivad. Sest meil on aastaajajad, vihmased ilmad ja päikesepaiste ja siis on ka maavärinad ja äikesetormid. Ja need ka tekivad, tekivad pinge ja rõhu kohtades, et ülemäärane surve vabastada ja taas edasi minna uue ja muutunud koha pealt. Elu jätkub.
• Viiendaks, üks hetk hakkad sa ka kollapse armastama, sest need on sinu osad. Ja mida/keda armastad, selle lased vabaks.

Ja nüüd isiklikust kogemusest – minu kõige suurem raskus on olnud see, et närvisüsteemi ülekoormusest ja pingete kuhjumisest tekkivad vältimatud kollapsid juhtuvad inimeste keskel. Ja need on seni juhtunud alati, kui oma piire laiendan.

Lähedased ja inimesed, kes sel hetkel minuga koos elavad näevad või tajuvad neid. Ja siis on minu riski ja pinge koht. Sest olen proovinud vastutada kõigi eest, teha endast olenev, et neid ei juhtuks, et teisi kaitsta! Ja siis nad juhtuvad. Sest just nii tekib mu sees pinge.

Olen minevikus kogenud, et nad – need teised -  ei saa mu kollapsidega hakkama või siis hakkavad mind õpetama, õiendama, näägutama, parandama, suunama, „abistama,“ selle asemel, et anda hingamise ruumi ja lihtsalt lubada sest kohast meil kõigil koos läbi vajuda. Üleliigset draamat, karmi distsipliini ja paanikat ning tegelikult ka mingit ekstra tegu pole vaja. Minul on vaja neil hetkedel, et nad ise oma ruumi hoiaksid, ise enda sees kerkivaga hakkama saaksid, tavaeluga jätkaksid, mitte endast välja ei läheks, midagi ekstra teeks või minu ruumi tungiks.

Ma usun, tean ja kogen järjepidevalt keha ise enda reguleerimis võimet. Neil hetkedel on igaühel vaja jõuda tagasi oma rütmi, oma südameruumi ja mul on vaja, et Sina, hea sõber vastutaksid enda eest ja isegi, kui kollapsi nägemine või minuga samasse paika kohale jäämine on sinu jaoks hirmutav, siis palun ära hakka mind fixima. Tegele endaga, hoia oma ruumi ja usalda, et ma tean, mida teen. Sest ma usaldan oma keha ja oma kogemust! Usaldan suuremat! Ja ma usaldan sind!

Ja kõik, kes tõrjuvad või ära jooksevad – nemad pole minu inimesed. Ja kes paigale jäävad – nemad on – nemad armastavad, sest nad lubavad. Mina jään paigale ja luban elul olla elu. Isegi kui maa vahel väriseb!

Mida vähem paanikat, seda kiirem taastumine! Mida vähem kunstlikult tekitatud tehis stimulatsiooni ja surkimist väljast poolt, seda kiirem taastumine, sest sisemine turvaruum võtab üle.

Loomulikus keskkonnas keha taastub, kui ta pinge alt välja võtta. Ja kui tõesti on abi vaja, siis ma küsin! Samuti usaldan sind, et sa hoiad oma ruumi, oma hinge, meele ja keha tasakaalus ning kui vajad abi ja toetust või teist arvamust, lisa infot vms - sa lihtsalt küsid, ilma ekslikke lugusid välja mõtlemata. Küsid neilt, kel on kogemus sarnastest tormidest läbi tulemisega!

Väljavõte veel ilmumata teosest "Hüpe tühjusesse."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Andi Kokk

Sündides kehasse oleme kaasa saanud oma loomuliku kaitsemehhanismi, kui ainult oskame seda väärtustada ja tahame kuulata! Ja tundlik keha on peentaseme õnnistus, mis aitab meil sügavuti eluga ühenduses püsida. Kuid viimast vaid juhul, kui keha märke usaldame, kuulame ja neist juhindume! Vastasel juhul võib saada tundlik keha kestva kannatuse allikaks!

Sest sa ei saa mitte tajuda ja samal ajal olla ühenduses Suuremaga! Või otsustad oma tajud sulgeda ja hakkad elama „ilma kehata,“ seda järjepidevalt kahjustades, sellest üle sõites, liiga tehes, naeruvääristades, hukka mõistes jne. Nii on sõda alanud sinu enda sees!

Mäletan juba lapsena, kuidas mul oli halb olla. Lihtsalt selline migreenilaadne ja nõrk seisund (täna näen, et see on keskkonnast ning ebatervetest suhetest tingitud emotsionaalne mürgitus). Eluterve keha lihtsalt läheb puhastusprotsessi, kui ta enam ei suuda väliste mõjutajatega enda sees toime tulla ehk neid sügavuti läbi seedida ning hingata. Ja seda puhastusprotsessi tuleb lubada! Sa ei katkesta sünnitust poole pealt, kui see juba on alanud! Vastasel juhul järgneks vigastus või isegi surm! Läbi kogemata emotsioonide puhul pole see lihtsalt alati vahetult märgatav! Me õpime nii elu ise enda sees austama!

Sügavuti läbi keha hingata on aga tarvis, et end kehasse maandada ning järjepidevalt null-punkti tagasi tulla, sest see on turvakoht ehk kodu, kus puhkame ning end laeme ja oma energiavarud taastame! See on hädavajalik, et elukeeristes taastuda ning siis taas teistega suhtluses osaleda. Vastasel juhul, kui me ei suuda ega oska end kehasse tagasi hingata, hakkavad meid juhtima alateadlikud takistused.

Ehk siis teiste sõnadega - eluenergia ei saa enam vabalt  keha sees liikuda ning me hakkame seda kompenseerima oma hoiakute ja jäigastunud uskumustega! Hoiakutega, mis sõna otseses mõttes liikumist takistavad või vaid teatud viisil liikuda lubavad. Kuid seda vahel veel pealtnäha nii vähe, et silm, mis pole harjunud nägema, ei oska seda tuvastada! Või siis on need ühiskonna poolt heaks kiidetud hoiakud, mis ei pruugi aga keha loomuliku voolamisega sobida.

Vaadates tagasi seda alles kasvavat last – ta võis olla ca 12 aastane – ta kannatas, ta muutus virilaks, ta keha streikis, sest ta ei saanud end temas olevast raskusest välja puhata. Ta tahtis olla rohkem endaga ehk taastada ühenduse elurõõmuga, aga teda sunniti välja süsteemi minema ilma Suurema ühenduseta läbi südame.

Ja kui su keha on tundlikkusega, siis katsu ette kujutada, mis tunne on minna maailma ilma Suurema ühenduseta ehk nii, et kehas on takistused ning sa ei saa end vabalt elusituatsioonides maandatusse hingata? See on hirmutav, sest asjad hakkavad juhtuma, sa saad haiget, sa oled justkui elu poolt lükata tõmmata, sest juured ja jalad pole enam tugevalt vastu maad! Ja selle üle vaid naerdakse. Aga keegi ei oska sind tegelikult aidata?!

Nii hakkavad kaitsehoiakud kujunema. Ja ka kaitsed ei lähe maha läbi nõudmiste või etteheidete, et võta maskid maha ja tule südamesse! Tuleb süüvida keha sügavustesse. Kaitsed vabanevad loomulikult siis, kui meie sisemine ühendus hakkab taastuma ehk me saame taas vabamalt hingata ja hoiakud muutuvad, keha liikumine muutub, sa hakkad tantsima! Seestpoolt väljapoole kasvab vabadus. Aga seda ei saa nõuda ega sundida. Veel vähem läbi häbistamise kedagi avanema aidata!

Mine sügavuti, kui tõesti tahad ennast ja teisi aidata. Ei ole võimalik pinnapealsete hinnangutega kedagi toetada! Tuleb vaadata, mis on sügaval – sügaval meie keha sees, meie hinges ja alateadvuses! Meil tuleb õppida ise ennast ning oma teed austama! See ei saa olla teistsugune. Ainult nii saame minna suhtluses sügavuti ka teistega!

Suhtlus algab hingamise, keha ja meele ehk isa, poja ja vaimu ühendusega! Ja vankumatust sõprusest ise endaga! Seestpoolt väljapoole hakkab me loomulik kaitsemehhanism ehk immuunsus taastuma!

Väljavõte veel ilmumata teosest "Kogedes iseennast."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Aimar Säärits

Rõõm ja kergus südame ümber on inimeseks olemise loomulik sünniga kaasnev olek. Laps sünnib maailmale avatuna ja saab oma elu algusbaasi läbi ümbritseva. Ta sulgub, kui miski ta õrna südant hirmutab ja avaneb, kui miski talle kerguse ning rõõmu tunde toob.

Nii omandab ta oma baaskoiakud ja piirid – sh selle, kuidas ta oma keha kasutab. Tema rüht saab paika ja ka vaade elule. Kui arenguks pole piisavalt hingamisruumi, võimalust vigu teha ja eksida ning siis taas hoitusesse lõdvestuda, hakkab lapse keha väänduma. Ka meel hakkab väänduma, sest hirm haiget saada on asunud juhtima.

Kui lapse koorem on liiga raske, kui pole hingamisruumi, kus ta keha saab loomulikkusesse taastuda, kui ei jää eksimis- ja õppimisruumi, siis meie hingamise sügavus muutub pinnapealsemaks. Ja ühel hetkel jalad ei puuduta enam täielikult maad ja pea ei kanna väärikalt. See juhtub,  kui laps õpib, elab elu muutust ja arengut mitte toetavas keskkonnas. Hiljem hakkamb ta ise samuti käituma.

Siis noor läheb kergelt endast välja, sest keha vajub kokku või siis annab tugev, kuid elu mitte austavates mustrites füüsis võimu. Võimu keha üle, mida ära kasutada ja millega teiste elusid terroriseerida. Kuid ta liigub tahte jõuga, mitte hingeühenduse toel. Esimeses on tegemine, viimane loomulik elu kulgemine.

Siis võib täiskasvanuna leida, et hing on nööriga kaelas, või oled üleolev, sest kehas on jõud, aga hinge ei kuule. Sul puuduvad juured, mis sind maaküljes hoiavad ja kese, mis tasakaalu hoiab. Jalad pole vastu maad või on liiga rasked ja selgroog on kõver või jäigalt paindumatu.

Su hingeühendusele pole olnud ruumi, sellele peenele ühendusele, mis elu kannab ja su tiivad loomulikult sirutab. Sa ei saa olla lendamiseks liiga jäik või raske ega ka hingeühenduseta. Nii me ei pääse enam ligi südamele, sest see on õrn ja vajab hoitust. Nii on väändunud keha ka südame kaitseks, kuid paneb selle samal ajal puuri. Nii hakkab kaduma ühendus elusa elu endaga. Rõõm on hääbumas ja hing enam ei laula. Sa jääd vait, sest su sõna on nõder. Sa vajad elu sees lendamiseks kõike – nii keha, hingamist kui ka ümbritsevat maailma!

Nüüd, kui sa tead, kuhu kadus su rõõm südame ümber, siis saad sa selle tagasi võtta!

• Sa annad endale hingamise ruumi,
• Sa lubad endal vigu teha ja eksida.
• Sa tead et sa ei tea paljutki.
• Sa valid keskkonnad, mis su avanemist toetavad.
• Sa saad selja taas sirutada, su puusavöö lõdveneb ning sul on ruum läbi südame hingata. Nii jõuab hapnik taas ajusse ning sinusse seni tallatud närvisüsteemi teed hakkavad muutuma. Su kõht lõdvestub, selgroog tugevneb iga sammuga ning su pilk pole enam suunatud maha või üles. Sa vaatad otse ette ja nii on sul võimalik suunata sõnu! Sõnu, mida läbi ise enda edastad! Su hääle kõla pehmeneb ning su sõnal on jõud.
• Ja kui nüüd hapnik liigub läbi kõhu, aju ja südame, on su keha maandatud läbi su enda hingamise. Su jalad on tugevalt vastu maad, su sisemine pinge lõdvestub iga sammuga ja pea puudutab taevakaart ning su süda rõõmustab loomulikus kerguses iga elu poolt pakutava liikumisega!

Hingeliigutuse praktika annab sulle võimaluse siin oma kehas seda kogeda. Sest kust saab alguse taevas? Ehk juba maalt? Sa ei saa seda enne teada, kui oled valmis elu enda sees ära tundma ja koos elu kogema!

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Fotod: Aimar Säärits

Meil on standardid, standardid, millele iga täiskasvanu, iga laps, iga noor, iga vanur justkui peab vastama. Neisse normidesse meid hakatakse suruma. Hiljem õpime juba ise suruma. Ja kui me neisse ei mahu, siis hakkab varem või hiljem sotsiaalsetes ruumides häbi kerkima. Ja see kerkib meie kehas, sest meie keha on see, kes on pinge all deformeerumas või pideva kontrolli alla. Võimaluseta vabalt hingata.
 
Mäletan juba varasest lapsepõlvest, kuidas küsisin, et miks minu keha niisugune on. Ja sain vastuseks vaid, et ah, sul pole häda midagi. Häbitunne minu sees aga jäi püsima. Eks see saab alguse teisme east, kus meie kehad hakkavad jõudu koguma ja rohkem muutuma. Nad muutuvad ausamaks, väljendades seda, mis meie sees on. Ja oh hullu, kui see pole üldistele normidele vastav ja keegi ei oska meid tegelikult ka aidata.

Siis on mitmeid võimalusi, mida oma kehas välja arendame. Kas hoiame jäika vormi ja meist saavad trennisõltlased, vajume arvuti taha kössi ja keeldume välja minemast või hoopis näljutame end, sest me ei soovi oma vormi kehastada, see on me arvates kole ja hirmutav. Meie aga tahame kuuluda. Tahame koos olla ja oleme valmis selle nimel kasvõi nõrkema. Nõrkema, et mitte ise enda sees olevat näha ja kogeda.

Nii ei pääse me aga ligi oma sisemisele jõule ja jääme enesekindluse ning hinge ühenduseta. Ehk oleme kuulnud, kuidas meie vanemad oma kehast räägivad, kuidas sõbrad või tuttavad nimetavad kedagi paksuks, kedagi lodevaks ja kedagi loomuliku ujumisrõngaga olevat. Ja no, et miks sa trenni ei tee? Või et sa oled liiga kondine?

Ja siis hakkame end sagedasti vormi nimele (et kuuluda) hävitama. Üle treenima ja alatoituma.  Või üle toituma ja ala treenima. Igal juhul me keha on aus ja kehastab seda, mis meis on, seda mis ei lase vabalt liikuda ja hingata. Raskus aga aina kasvab ja seestpoolt nõrgestab meid. Närib, kuni tunneme, et selgroog enam ei kanna, oleme justkui kaheks kistud. Ülemine ja alumine poole ei ole kooskõlas.

Juba siin kehastab keha me suguvõsa ja kogukonna hoiakuid. Teed tööd hambad ristis või hüppad pea eest tulle? Oma keha kuulamata? Kael on kange, sa põled nii suure leegiga, et kehast on saanud kõrb? Sul on raske täielikult hingata? Kõhu keskosa punnitab? Oled pisemagi pinge all pooleks murdumas? Või tundetult jäik nii, et miski sind ei liiguta?  Just siin saavad paika me sisemised hoiakud, keha tugevus ja üldine tasakaal.

Kui tundsid end eelnevas ära ja soovid oma eluenergia tagasi võtta? Ilma uhkuse, ilma eelarvamuse ja ilma valehäbita. Sind on narritutud? Sind on su olemuse pärast kiusatud, välja jäätud või orjaks tehtud? Siis oled sa just nüüd julgelt iseendale otsa vaatama. Sest sinus pole midagi valesti. Sul pole vaja end häbeneda. Häbi on siin kohatu. Su keha on aus.

Ja see ongi see koht, kus kohtume. Keha näitab vilunud silmale seda, kus oleme. Mitte alati visuaalse vormina, sest seda oleme õppinu varjama. Varjama riiete, trennide, nälja jms-ga. Vaid läbi meie energiataseme, läbi öö une, läbi sisepingete, läbi valude ja lõdvestuse ja kõige lõpuks ikka läbi hingamise. Sest hingamine on see, mis meid kehaga ühendab.

Ja vahel on kehas juba nii halb, et meil on raske kehas püsida. Siis oleme ka loomulikku enesekindlust minetamas. On aeg see taastada! Ükskõik kus omadega hetkel oled. Su kehal on kesk telg, su keha sulgub ja avaneb ning tahab vabalt liikuda. Ta ei liigu vaid seetõttu, et viimane on olnud teda kahjustav. Kui aga õpid end märkama, oma liikumisi optimeerima, siis sa tantsid läbi elu ja iga tegevus on nauditav.

Nüüd sa küsid, et kas mina olen seal. Vahel olen ja vahel pole. Oleme siin, et üksteist keskmesse tagasi juhatada ja koos rännata! Ka siin on olnud tegu vaid valehäbiga, mis takistas meil end näha ja vaadata ning võis liikumise sootuks peatada.

Foto: Liisi Päeva

Ülestimulatsioon organismis on minu kogemuse põhjal see, kui survet kehas on liiga palju või liiga vähe (oleme vastuvõetamatu ning väljundita) ehk me loomulik voolamine on tasakaalust väljas. See läbi töötamata energia on kogetav elektrilaadse tundena kehas. Pideva pinge all pikaajaliselt elamine on organismi kurnav ning väsitav. Hingamine on siis muutunud katkendlikuks ning pinnapealeske. See on see, mis pealtnäha väljendamatut end väljendab.

Mina tunnen seda keha sisepingena nii, et organism ei suuda enam terviklikult hingata ja maandus kipub kaduma. Kui oleme sellest teadlik, siis ei hakka me seda kehasisest pingesse tõmbumise protsessi enam intellektualiseerima, midagi eeldama, arvama või selle pealt kerkivatesse emotsioonidesse kinni minema, sest viimased kipuvad neil hetkedel ka kehasse sulguma ning tüli tekitama. Ainus, mida neil hetkedel tean, on see, et vajan toetust ning lähedust ja ei lase inimesi endale ligi. See viimane on traumakäitumine ajast, mil meid meis vältimatu (sageli ümbritsevast keskkonnast tingitud) ülestimulatsiooni tõttu hukka mõisteti ja perekonnast, sotsiaalsetest ringidest, kogukonnast jne. eemale lükati. Ja see muidugi sulges meid omakorda tsüklisse nii, et ülestimulatsiooni pall aina plahvatusohtlikumaks suurenes…

Siin on koht, kus saab teisele ja ka iseendale näpuga näidata. Iseasi on see, milleks seda teha ja tegema peaks? Kuidas see peaks aitama kellelgi (sh iseendal) ülestimulatsiooni pingest vabaneda? Hukka mõista saavad siin ka teised tundlikud inimesed, sest nad on võimelised sinu ja minu sees olevat ülestimulatsiooni (ning sellest tingitud mittevastuvõetavat käitumist) isegi puudutuseta tajuma. See on ebameeldiv kogeda. See ei lase sügavuti hingata, on sagedasti kogetav keha jäikusena. Ja kui ka teisel pole soovi või jaksu seda koos läbi hingata, siis on tarvis suhtlemisel abi paluda. Vastasel juhul tekib me vahele kraav. Me vajame üksteist neil hetkedel enim, et aidata keha sisepinge läbi hingata lõpuni. Nii keha vabaneb! Vabaneb mõlemal, kes julgevad sügavuti koos kogeda.

Aga mida teeme meie inimestena, me tõrjume elu voolamist, me ei aita, me lükkame armastusevoo eemale, sest meil endal on halb. Ühiskond on juba viimse piirini pinges ning nii hakkame üksteist tõrjuma. Või siis jätame end ise kõrvale, sest meid on ülestimulatsiooni tõttu juba nii palju tõrjutud, et enam ei jaksa, enam ei suuda ja siis kaitseme teisi iseenda eest ja oleme lähisuhetes eraldatuse lõksus. Kuidas saab nii lähedale?

Meil on vaja ühiselt hingata läbi hukkamõistuta ka need ülestimulatsiooni kohad, sest need on need, mis meid lähendavad omavahel ja kogu eluga. Neid vältides hoidume vaid sügavatest suhetest. Ja ka igapäevane elukeskkond on see, mis tuleb vähem stimuleeriva vastu vahetada! Nii, et me ei elaks koguaeg viimase piiri peal. Jah, ma tean, järkjärgult saab juhtuma ka see.

Mõistan, et hirm on suur, püüame olla vaprad ning vastu pidada. Hea, kui oleme suutnud juba luua endale elukeskkonna, kus ülestimulatsioon meid igapäevaselt ei kimbuta. Mina leian end vahel ikka ka püüdmas sotsiaalsetesse normidesse sobituda, sest soovimatus elust päris välja kukkuda on vahel ikka veel suur. Ometi tuleb seda lubada. Ja lihtsalt seda, mis toimub jagada.

Ja lubada minna kõigil ja kõigel, kes ülestimulatsiooni pelgavad või üleolevalt hukka mõistavad, sest siis luban selle koha vabaks ka ise enda sees. Ei hoia seda endas kinni ja sisemine pinge väheneb, töövõime suureneb, ülestimulatsoon vabaneb vähehaaval ja hingamine muutub taas terviklikumaks.

Me vajame üksteist. Aga meie ellu sisenemise lähekohad on erinevad. On inimesi, kes juba ülestimulatsioonis kehaga, ülestimulatsiooni keskkonda sünnivad. Ülestimulatsioon muudab meid pealtnäha jäigaks, siis pidevast hõõrdumisest hüpertundlikkuks. Viimane on juba trauma reageering ehk neuroos. Me kehad muutuvad nii õrnaks, et loome kaitseseina vajades lähedust. Siin pole vaja näpuga näidata, et oled pinges või kinni ühes või teises. Sisepinge on tundlikule inimesele ise enda sees samuti tuntav ning tajutav.
​
Ole hea, väljenda enda vajadust kõigepealt ja ära lase sel kriiskavaks nõudmiseks paisuda. Ja kuula teist sügavuti, kui sa ise parasjagu ülepinges ei reduta. Suhtlus loob suhetes turvalise silla. Küsi luba ning kui see saadud, siis tule/mine ja kallista nii, et südamed ühenduvad ja hingamine rahuneb ning keha pehmeneb taas. Kõik muu oleks enese sabotaaž. Me avaneme ning vabaneme vaid siis, kui oleme vastu võetud just nii (ülestimuleerituna) nagu hetkel on…

Foto: Andi Kokk

Ülitundlik inimene, ole hea, vaata hästi ausalt oma maailma. Vaata ise enda sees olevat ülestimulatsiooni. Siin on midagi, mis sind pidevalt sinust endast üle ja välja surub. Lihtsalt vaata seda. Vaata seda paika, mis ei lase sul rahulikult oma kehas püsida ja sügavuti kehasse hingata.

Ja ei, palun ära mine oma mõtetesse sorkima ja end valeks tegema, end halvustama või õigustama. Sellisel juhul oled juba vastusest eemal. Oleksid juba sõjas ise endaga. Ära tee seda, palun. Ole hea, vaata oma kehakeemiat, selle sundkäitumisi ja keskkonda. Palun ära kritiseeri ega halvusta, sest see lisab vaid kuuma. Viimast on sul juba niigi liiast, kui juhtud parasjagu ülestimulatsioonis olema.

Sa tead, et vajad maandatust, et kehas püsida. Selleks on sul vaja end oma kehas ja keskkonnas hästi tunda. Ole hea, loe see lause uuesti. Sul on tarvis end oma kehas ja keskkonnas hästi tunda, selleks pead kehas ja keskkonnas püsima. Ja algul võid kehas püsides end hoopis halvasti tunda, sest sa pole kehas ammu püsinud. Keskkonnaga sama lugu. Kuid selleks, et kogeda vastuseid, on sul vaja ülestimulatsiooni ajal oma keha kogeda.

• Ja siis hakkad sa kogema kehakeemiat ehk sõltuvusi. Mis need on? Vaata neid? Ehk ei oska sa üle pingutuseta elada? Või oled kasvanud keskkonnas, kus elus püsimiseks on vaja järjepidevat draamat ja kriisi, sest see on pikalt olnud ainus paik, mis sind eluga ühendab? Kuid ole tähelepanelik – draama teeb su korraks vägevaks ja selgeks, kuid pikalt sa sellise seisundis ei kesta. See ongi pidev keha keemiline ülestimulatsioon. 

Ja kui oled olnud kunagi sellega harjunud ja juba teadlik ning sellest hetkel väljas, siis ole eriti tähelepanelik, sest elu pakub sulle kriisi ja draamat, mis pole enam sinu elu osa, kuid kehal on veel sõltuvus. Keha mälus on see selge tunne, mis natuke draamat ja tragöödiat lisades su instinktiivselt selgeks teeb ja sa tahad seda veel ja veel kogeda! Nii oledki taas sõltuvuse lõksu tõmmatud! Hoia eemale!

• Ja keskkond. Vaata keskkonda, kuhu end tuttava ja turvalise paigana ikka ja jälle sätitad. Kas see tekitab sinus mehhaanilist ülestimulatsiooni. Ehk su meeled ja sensoorne süsteem on pideva pinge all ja ei lõdvestu täielikult. See toodab küll lühiajaliselt lisa energiat ning naudingut, kuid pikemaajaliselt on organismi koormav ning hävitav.

Ja jälle vaata lihtsalt ümbritsevat keskkonda ja tunneta oma kehatajusid.
*Vaata müra taset oma elukeskkonnas. Kas on võimalikud vaikused hetked, et kuulmine saaks puhata?
*Vaata, kas vesi mida joogiks, toiduks ja pesemiseks tarbid, on puhas ja kemikaalide vaba?
*Märka tehis valguse tugevust. Kas saad luua loomuliku pimeduse ja hämaruse, et su silmad saaksid puhata?
*Märka öö une kvaliteeti. See on kõnekas. Kui ärkad hommikuti pinges, siis pole sa välja puhanud! Sa ei saa päeva alustada selge ja värskena!
*Vaata su keha puudutavaid materjale. Kas need kriibivad, ei hinga ning tekitavad kehas ebamugavust?
*Märka õhku, mida sisse hingad, kas suudad seda vastu võtta või pead end ümbritsevate haisude eest pinnapealselt hingama suruma?
*Ja vaata temperatuuri, millise viibid? Vaata kas, keha peab järjepidevalt pingutama, et sind ülekuumenemise või alajahtumise eest kaitsta?
*Ja vaata ümbritsevate suhtumisi, kas nad arvestavad su baasvajadustega? Kas sa ise arvestada ja austad oma keha ja hinge ruumi?
*Ja jah, ka tehiskiirguste kontsentratsiooni, sest just see viimane võib olla salakaval, kuid pidev närvisüsteemi närija.
 
Ja kui sa elektrivõrkusid oma kehas ei taju, siis ole hea, palun ära hakka siin vaidlema. Meie tundlikkus ongi erinev ja see pole ei õige ega vale. Parem kujuta ette, et elaksid pidevalt elektrikapi surinas. Kas seda oleks sinu jaoks parasjagu või leiaksid end ühel hetkel üle stimuleerituna?

Ja tea ka seda, et mitte ükski keskkonnamõju ega keskkond pole vale, küsimus on vaid stimuleeriva kontsentreerituses ja tasakaalus. Kui oled näiteks linnast väljas, siis ei tarvitse sa ülestimulatsioonist midagi teada, sest su keha saab selle välise tehiskeskkonnaga ideaalselt hakkama. Samuti võid ka linnas ideaalselt toimida ülestimulatsioonita, sest mõjutajate tasakaal on täpselt paras. Ja su keha on kohanemisvõimeline! Küsimus on vaid hetke tasakaalus.

Kuid siin tuleb olla aus paiga suhtes kus ise enda sees oled ja mitte end pidevalt edasi suruda. Ka viimane võib olla ülestimulatsiooni tekitajaks! Pole võimalik elada koguaeg viimase piiri peal. Sul tuleb ise endale jätta elu jaoks ruumi, et oleksid kohanemis võimeline ka antud keerukamates situatsioonides. Anna endale hingamise ruum, paik kus saad tõesti pinged endast välja puhata!

Vaata seda kui sügavalt ning sujuvalt suudad oma elukeskkonnas loomulikult hingata. Mitte pidevalt hingamist suunates, vaid vaata kohta, kus su kehal on loomulikult hea. Need paigad on olemas, sa tunned selle ära, nii ise enda sees kui ka ümbritsevas, kui seal kohal oled. Ja ära unusta, et sügaval sisimas oleme üks, kuid elu kogemused on iga ühes erinevad.

Foto: Liis Seli

Foto: Aimar Säärits

Kallis ülitundlik inimene, sa pole tühja koha täide. Kuigi tõenäoliselt oled õppinud tühje kohti tasakaalustama ja neid täitma.

• Sa tunned liiga palju paigus, kus ümbritsev maailm näib tundetut?
• Sa väljendad end liiga palju, kui ümbritsev näib vait olevat?
• Sa oled aktiivne, kui oled ümbritsetud passiivsusega?
• Ja passiivne, kui sind ümbritsev maailm on liialt aktiivne?
• Sa võtad sügavuti vastu seda, mida ümbritsev vastu ei võta?
• Sa tõrjud seda, mida on su lähiümbruses juba pealtnäha liiga palju?

Jne.

Kui jah, siis oled tõenäoliselt veel maatriksis lõksus.

Võib olla on „koha täiteks olemine“ sinu jaoks seotud vaid veel mõne üksiku teemaga su elus. Tea, et see on ilus omadus, kuid sa ei saa välisest sõltuda. Sa oled vaba alles siis, kui oma sisemise autonoomia saavutad.

• Ehk sa ei viska oma annet minema, kuid tasakaalustad vaid enda.
• Sa näed ja tajud välist maailma, kuid ei luba ülekandel enam nii lihtsalt toimida.
• Sa eristad seda, mis on sinu ja mis sind „tühja koha täiteks" meelitab.
  
• Sa oled empaatiline ja kaastundlik, kuid ei võta enam vastutust kogu maailma valu eest.
  
• Sa vastutad ise enda heaolu eest.
• Sa koged elu väärtust ise enese sees.

Ja nii saab su energiasüsteem tasakaalu. Sa taastoodad energiat endas, sind ümbritseb su oma kaitsev auraväli ning sul on valik, kas suhestud ümbritseva maailmaga või vajad praegu aega puhkamiseks. Sa ei pea suhtlema, kuid sa oled vaba seda tegema. Sa pole enam suvaliselt elusse kistud. Sa pole enam manipuleeritav! Ning lõpuks ometi saad asuda kohale, mis sulle sünniõigusega on antud.

Foto: Andi Kokk

Täna kirjutan ma pealkirjas nimetatud teemal pigem kehatajude ülitaju võtmes. Siia alla kuulub ka varjuna sensoorne ülitundlikkus, mis võib tekitada kannatusi, kuid võib ka olla suurim avaja.

Nagu ikka, kipub olema nii, et meie kõige väärtuslikumad kingitused kipuvad tulema pakendis, mis koheselt huvi ei ärata. Või siis, kui äratavadki huvi, siis lähemale minna ja sisse vaadata ei julge. Ja selleks on mitu, vägagi mõistetavat põhjust.

Panen selle osa, mis minule praeguseks hetkeks on end avanud – kirja.

• Me kardame valu, sest läbi kogemata emotsioonid tekitavad kehas ebamugavaid aistinguid.
• Läbi elamata trauma kogemuse tõttu su keha reageerib sinu tahtele allumata ääretult tugevalt. Ja see on hirmutav. Ta lihtsalt sulgub ning see võib valu ja isegi lämbumise tunnet põhjustada.  Või siis tundub, et plahvatab. See pole koht, kust end või kedagi teist jõuga läbi saab suruda!
• Ja nii hakkab trauma ehk läbi elamata emotsioonide hulk sinu keha sees sinu liikumist piirama, sinu tegevusi ning suhteid tingima jne. See hakkab sinu ehedat olemust moonutama. Sest sul on sügaval sisimas kehal valus.
• Kehasse salvestunud emotsioonide hulk võib sind su keha baasvajaduste rahuldamisest eemale tõmmata. „Sa lähed endast välja. Sa unustad end ära.“ See omakorda tekitab valu ning puuduse tunnet su füüsilise keha sees. Ja oledki tsüklis, sest kehal on halb.
• Moonutusi sa ka ei taha, seega hakkad sa inimesi, kes sinus pealtnäha seda ebameeldivat kogemust tekitavad, vältima. Ja samas on neis midagi nii kutsuvat. Tead seda tunnet?
• Sa lähed kingitusele lähemale, aga kui sa ei oska veel „tuld“ hoida, siis saadki sa kõrvetada. Ja kui sa veel ei tea, et kogu protsess käib su enda sees, siis näitad näpuga, et näed, teine tegi seda minule. Sinuga ma sulgun. Sinuga tunnen end halvasti. Aga kas see on kogu tõde? Miski meid ju kokku tõmbas?
• Ja teine tegi mida? Oli lihtsalt oma olemuses olemas? Tõi sinus sinusse endasse kinni jäänud emotsiooni ja kaasneva kehatunde nähtavale? Hurraa! Nüüd sa näed seda. Nüüd sa saad selle läbi kogeda.
• Aga kuidas seda teha? Kehas on nii halb, seedimine ei toimi enam nii nagu peab, sul on raske hingata, sul keha vaevleb raskuses ja valudes. Ja jälle oled kohas, kust edasi ei saa suruda. Ometi kuuled elu kutsumas.
• Tunned end üksiku, mahajäetu ja eraldatuna. Sest oled kehaga ühendust kaotamas. Ja, seda on ebamugav ja hirmutav kogeda?
• Ootad kannatlikult – kuni pinge järgi annab nii, et saad taas vabamalt hingata.
• Neil hetkedel mässid end kuldsesse kaastundlikkusse nii tugevalt, et mitte keegi väljast, ega ka sina ise ei saa olevat haavata. Sest sa vajad seda hoitud ruumi, et edasi vabamalt hingata ning taas liikuda sunnita.
• Neil hetkedel saavad olla sinuga inimesed, kes su haavatavust näevad ja suudavad sinuga jääda, ilma iseenese häirituseta. Kes ei hakka näpuga näitama ega kommenteerime, et kuidas sa peaksid oma vabanemise protsessist läbi minema.
  
• Sa ei pööra pead ära, vaid vaatad edasi ise enda sisse, vaatad edasi, hingad edasi. Ehk kohtad veel vastupanu kehas. Ja vahel ei taha see kiirelt vabaneda, sest ehk on kuhjumine olnud pikk või kogum väga hirmuäratav või hoopis salakavalalt peidetud. Aga sa jääd paigale. Mitte jäigalt. Sa ei suru edasi, aga ei astu ka tagasi. Sa lihtsalt oled kohal hingates.
• Kuniks keha hakkab taas sügavamalt vabanema, sa saad taas liikuda. Ja ehk voolavad pisarad. Sa ei tea isegi miks, aga see on nauditav. Su hinges midagi liigutas!
• Ja sa oled läinud läbi alateadlikus kehamälus peidus olnud emotsioonide puntrast, mis su kehale haiget tegi, mis su iseendast lahutas ja mis su ehk liikumatult seisma pani ega lasknud hingata.
• Sa kartsid seda surutust kogeda. Aga sa olid õrn. Sa olid järjepidev ja nii, minevikuvalu läbi kogedes, ja mitte seda enam endasse kuhjates, sa vabaned järjest selle, mis ootamatult võib kerkida.
• Ja keha tundlikkus on kõige selle juures suur abistaja. Sa usaldad hingamist, mis sinust läbi voolab ja lubad pause, peatumisi, kui neid vajad. Sa lubad endal puhata.
• Me ei tea, mis meis peidus on. Meil pole garantiisid, et seda valu enam ei pea kogema, kuid on teadmine, et ka see haavatav paik on vastuvõetud ja turvaline.
• Sa oled iseendale ja teistele turvaline, sest lubad elu.
• Sa kommunikeerid seda, mis sinuga toibub. Etteheidete ja süüdistusteta, aga ei jäta end ka väljendamata, sest nii annad sa vähemalt elule võimaluse dialoogiks ja ehedad ning tõeliselt lähedased suhted saavad sündida. Ja seda nii iseenda kui teistega!
• Midagi sinu sees on taas jäädavalt muutunud. Ja see on hea! Su kehal on hea. Sa saad jälle vabalt hingata ning elus edasi liikuda.

Just selles äärmuslikus ja kohati tülikana tunduvas üli kehatajus on peidus ka võimalus sügavaks läheduseks ning traumade vabastamiseks. Vana seljataha jätmiseks ning uue vastu võtmiseks. Ja see pole koht, kus saad eluga tingid. Sa lihtsalt tänad südamest ja liigud edasi juba ilma valudeta. Ilma selle koormata, mis muidu su kehamälus ikka kraapis ning pinnale kippus kerkima. Midagi sinus on taas lahustunud igavikku.

Ja need pakendid. Need pakendid on tegelikult kutsuvad, kui neid südamega vaatad. Sa tunned nad koheselt ära. Aga vahel ei julge sisse piiluda. Senikaua tants kestab, kuni sa pakendi avad. Näed, mis seal tegelikult on. Ning siis sa enam ei karda. Sest midagi nii ilusat pole sa varem oma silmaga näinud ega kehas kogenud. Sa isegi ei teadnud seda kogemust võimalik olevat!

Jah, see ongi teekond julgetele, aga tundliku inimesena sa teisiti lihtsalt ei saa!

Foto: Liisi Päeva

Kallis, ma kirjutan ühe loo. Võib-olla see "triggerdab" sind nii palju, et sa ei suuda lõpuni lugeda või soovid mulle silte külge panna ja selle endast eemale tõrjuda, sest pealtnäha see sind ei puuduta. Ometi aga oled lugema asunud. Huvitav miks?

Mina ise olen proovinud sest teemast mööda hiilida, siis üle olla ja jõuga läbi minna, siis välja naerda ja siis abitult eemalduda ning sisimas nutta. Olen proovinud südamesoove eitada ja siis rääkinud lugusid, et ei need ja need pole „minu inimesed,“ et see kõik pole minu jaoks, olen end isegi elust eemaldanud, väga edukalt. Isegi nii, et pealtnäha osalen. Nii edukalt, et keegi ligi ei saa. Vähemasti mitte mu südamele, sest seal südame sees on olnud üks väike ja hirmunud laps, kes tunneb end ikka veel, jah ikka veel vahel täiesti üksi ja eraldatuna, ikka veel!!!

Jaa, ikka veel vahel soovib, et ta kõrval on inimesed, kes teda just neis haavatavates kohtades hoiavad. Neis kohtades, kus ta on pealtnäha täiskasvanu kehas, on küps ja arukas naine, ja siis äkki ilmub välja sisemine hirmunud ja haavatav laps, kes soovib koos minna, soovib su käest kinni võtta, soovib, et ütleksid, et kõik saab korda ka siis, kui see sama naine hetkeks, ainult veel selleks üheks hetkeks, on ühenduse suuremaga ise enese sees kaotanud – ta alateadvus on nimelt ta keha korraks veel kokku pitsitanud ja see lämmatab teda – see sama täiskasvanud naine ei saa sõna otseses mõttes hingata ning on kägaras valudes! Ja ta on haavatav – ta sisemine, pikalt tähelepanuta olnud laps, on üle võtnud.

See sama laps peab nüüd elu juhtima ja hukkamõistu taluma, sest sa oled ju täiskasvanud ja “pead“ ise hakkama saama. See sama laps, kes end näitab – ikka veel, sest keegi pole, ikka veel teda siit kohas läbi aidanud ja ta ise lämbub, ta ise…. Huu… Seda kõik on ühele väiksele lapsele liiga palju – muidugi on, sest üks väike laps polegi loodud ise ja ihuüksi suures maailmas hakkama saama. Ta on ehk alles kolmene ja keegi ei kuula teda!

Ja õnneks tuleb siin nüüd elu appi, sest olen õppinud kogu seda protsessi kõrvalt jälgima. Näen, kuidas alateadvuse trauma, ehk keha ikka veel vahel reageerib hirmus ja tasapisi saan teda lahti arutada. Avanema tuua, aga mitte sundides, mitte hukka mõistes, või mitte ka sõimates, nõudes või näpuga näidates ta üle irvitades. Mitte ka jõuga käituma õpetades nagu arutut ning hingeta olendit. Vaid armastuses, ma näen teda, ma hoian teda ja ma luban tal enese kaitseks sulguda. Lõpuks ometi on ta kuuldud ja nähtud ning hoitud.

Ma luban tal minna tagasi paika, kus ta tundis end ihuüksi, sest inimesed, kes pidid neil hetkedel ta eest hoolt kandma, olid iseendaga nii hõivatud, olid oma meelemustrites nii kinni, et ei märganud teda. Ei märganud lapse südamesoove ja sundisid ta vaikima. Ja laps vaikis, kuid mitte eriti edukalt. Sest ta ei saanud kuidagi tundmist lõpetada. Ja seal pimedas istudes jäi ta ilma võimalusest oma südamesoove täitumas kogeda. Ta jäi üksi, sest õppis oma südant mitte kuulama… Kuniks ta oma südame taas avastas.

Ja nüüd vaatan ma seda hirmunud ja sulgunud last. Ja hoian teda, hingan koos temaga ja ei suru teda välja minema enne, kui ta on ühenduse ise enda sees elu endaga taastanud ehk siis ma ei suru teda elu sisse enne, kui ta saab taas korralikult hingata. Kui ta saab läbi hingamise liikuda, sest siis pole ta kunagi üksi. Mitte kunagi! Kõik muu oleks vägivald ja meelepete. Kõik muu hävitaks ta. Aga ma armastan seda väikest tüdrukut. Jah, armastan!

Seega ma ei hoia teda enda küljes enam kinni ega sunni ka vaikima. Ma ei hoia tema keha alateadlikus meelevallas, ei sunni teda ka kaljult alla hüppama, vaid annan talle hingamise ruumi. Sest nüüd ma tean, et kui annan talle ruumi, siis sirutab ta tiivad ja lendab. Lendab ise nii, et õhuvoolud kannavad. Ja minu süda on rõõmus ainult siis, kui näen teda naisena lendamas.

Isegi siis, kui siin taga peitub mu oma hirm, et ehk - ehk lendab ta kaugele ja unustab mu. Kuid ka see on ainult hirm, sest südames ma tean – kui luban armsa vabalt lendama, siis elu kannab meid ja me ei pea teineteise külge klammerduma. Tead küll seda merikajakat, kes lendab ja kelle suurim rõõm on näha teisi enda ümber lendamas! Mina tean!

Kallis, just selline lugu voolas must välja 30.märtsil 2023 vähem kui kümne minutiga. Siin lehel avaldamiseks sai aeg küpseks aga alles nüüd! Sest ma lihtsalt luban endal hingata, luban tunda ka neid kõige salajasemaid väikses lapse tundeid, mida täiskasvanud naine ehk tunda ei tohiks. Kuid niikaua kui nende eest põgenen, neid eitan ja ei koge, niikaua me ei kohtu seal üleval, õhuvooludes, vabalt lennates. Aga ka seda sa juba tead! Sest oled vabana sündinud ja su piiriks on ehk taevakaar… kui sedagi. Sest me mõlemad armastame elu ja lendamine, see lihtsalt on me and!

Nii, et kui su süda igatseb lendu tõusta, siis jää oma kehaga, sest see on see, mis sind just siin maapeal eluga ühendab ning tiivad avanema paneb!

***

Ela ise, siis lased ka teistel elada.
Elu saab kogeda.

Seega tule tundi või lühiseminaridele (mis varsti ajas ning ruumis avanevad) või kutsu mind külla. Anna endast märku aadressil [email protected], kui soovid koos rännata.

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/maandumine-kehasse.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Kunagi kirjutasin artikli, et ülitundlikkust pole olemas. Täna täpsustan, et inimese tundlikkus ehk peen maailma tajumine ise enda, oma pere, sõprade ja ümbritseva maailma osas, on üks ütlemata äge ja hingerahu toov omadus. Seda aga ainult siis, kui seda kuulama õppida, vastavalt tegutseda ning nii keha kahjustavast keskkonnast kui neuroosidest vabaneda.

Lisan veel, et tundlik maailma tajumine pole kuidagi kellegi privilegeeritud omadus ja on suuresti välja arendatav. Seda muidugi siis, kui selleks on soov. Samuti on vaja valmisolekut iseenda ja maailmaga sõdimine lõpetada. Kui tahad endiselt sõdida, õigem, parem või tugevam, vägevam või vaimsem olla, siis sa veel pole õppinud maailma kuulama.

Oma klientide ja ka iseenda elukogemuse põhjal olen seni tähendanud, et inimesed, kes end mõnes eluetapis ülitundlikku isiksuse omadustega samastavad, on sageli sündinud tervist kahjustavas ja elu mittetäielikult toetava keskkonnas. Sageli on viimane asjaolu teadvustamata kõigi asjaosaliste jaoks. Vahel see on nii ja vahel pole ka. Vaatan iga inimest unikaalsena.

Neil, veel õrnade beebide ja lastena, on säilinud võime, maailma tundlikult ning vahetult tajuda. Sageli on nad rahutud lapsed. Ja vaesed vanemad, nemad ei ole enam võimelised aduma, mis nende võsukestega on toimumas. Ses nemad, olles ise samuti tundlikud, on oma eelnimetatud omaduse maskiga varjanud, et „julmas“ maailmas toime tulla. Nad pole õppinud tundlikkusest lähtudes tegutsema. Ja on proovinud viimast (kõige paremat soovides) ka oma lastele õpetada.

On tublid lapsed, kes õpivad ka ilusti maski kandma. Ja on neid, kellest saavad mässajad. Sest nad pole nõus maski ette panema. Nad tahavad olla ehedalt eluga kontaktis. Nende süda januneb tugevat ühendust iseenda ja ümbritseva maailmaga. Maski kandmine seda ei võimalda. Ilma vahetu tajuta tunnevad nad end justkui puurilinnud, kelle laul on kurb ja keda on sunnitud vaikima. Ja ka nende tundlik keha paraku väljendab sama - reageerides haiguse või valuga. Neil võib olla sageli palju füüsilisi kaebusi ja rahulolematust. Sest nad tunnevad elu kahjustava ära juba varakult, ilma et see veel pealtpoolt näha oleks. Või siis on näha vaid nendele, kes oskavad vaadata. Siit võib saada alguse ülitundlikkuse varjupoole.

Hüpertundlikkuseks võib areneda see ilus, õrn omadus, elu sügavuti tajuda, aga siis, kui on sündinud mässaja. On sündinud laps, kes pole valmis maski kandma ega eluga ühendusest loobuma. Ta on sündinud keha kahjustavasse keskkonda, mida ta tajub, julgeb väljendada ja soovib seda tervist hoidvamaks parandada, kõike ainult selleks, et ise end oma kehas hästi tunda ja viimast tervena säilitada.

Lapsena ta aga tihti ei tea kuidas ja täiskasvanud ei mõista teda püüdlusi. Teda tõlgendatakse sõnakuulmatu ja „paha“ lapsena. Tal puudub vastav sõnavara ja kogemus, kuniks ta selle ise juurde õpib ja avastab. Seni aga, kuna ta on ainult laps, siis tihti ei oskagi ta end veel selgelt väljendada ja teda ei kuulata. Ning nii hakkab temas ka psüühiline trauma kasvama, ta keha võib jääda nõrgemaks, ta ei saa enam hingata, sest ta on konfliktis oma peamiste hooldajatega (kellest lapsena sõltub ta elu) ning ta ei saa seda väljendada. Nii võib välja areneda segadus, vältimine ja kiindumine. Sest laps on jäänud ilma armastava ühenduseta. Ja vahel ei oska seda ka täiskasvanuna taastada ning sisemine laps tembutab edasi.

Siis on lapses kuhjunud palju segadust. Kuniks saabub teisme iga ja laps justkui põhjuseta plahvatab. Ja vahel ikka ei oska keegi midagi teha ega näha. Sest kuna ka vanemad on pikalt vaikinud, maskimisega oma tundlikkuse lämmatanud, siis nad ei mõista, miks laps end halvasti tunneb ja viriseb. Ta pole õppinud end selgelt väljendama, sest juba vanemad pole end tõeselt väljendanud, konkreetsetest tegudest rääkimata. Ta on väga palju kokku puutunud segase hämaga. Täiskasvanud aga mõistavad tihti ta püüde end ehedalt väljendada hukka. Ja nii hakkab kogu pere energia hääbuma. Sest laps on juba maha surutud. Ja varjatud kodu sõda - elusa elu nimel ja selleks vajalike muutuste vastu - alanud.

Aga see mässaja ei loobu. Ta ei soovi oma elu ohverdada. Sageli on nii, et ta kehal on juba varakult baasvajadused katmata. Ehk pole ehedat armastust (vaid on hangunud viha), ei anta ruumi (sest tuleb ellu jäämise nimel sõdida), pole õhku hingata (see hoiab energia madala) ja nii hakkab sisemine tuli (mis hoiab sädeme silmades) hääbuma, kannatus kuhjuma ning ka veed ei voola sujuvalt (jäikus kehas) ja maa on kuivamas (jõuetus). Keha piiramisega püütakse plahvatust ennetada, last vaos hoida. Märkamata, et seda tehakse ta elu hinnaga! Siin on juurpõhjus läbinägemata. Ja mässajad ei suuda pealiskaudsusega kaasa minna. Sest nad pole nõus oma elu armastusest loobuma. Nad ei lepi vähemaga kui elus elu, sest nad on võimelised seda tajuma. Nii kasvavad hüpertundlikud täiskasvanud.

Rahu nimel ei pea keegi end maha suruma ega kellegi meele järgi tantsima. Kindlasti mitte lapse meele järgi. Aga ka mitte meelevaldse täiskasvanu järgi. Siin tuleb osata vahet teha, mis on muutuv ja mis püsib muutumatuna ning mis elu tõesti toetab ning mis on meelepete. Sa ei saa (sisemist)last petta, kui proovid temaga manipuleerida. Laps usaldab sind, kui sa ise endale elu kohta ei valeta ja su maskid on maas. Sest ta tajub seda ja usaldab.

Kui tõesti soovid oma last toetada, siis ära kuula ise enda ega ka ümbritseva maailma hirmupõhiseid meele manipulatsioone. See ei anna sulle tõesust juurde ja ära proovi ka ülestõusu jõuga maha suruda. Sul tuleb ise enese sees tundlik ühendus eluga taastada! Sul tuleb koos hingamisega liikuda. Südames püsida. Sul tuleb elu ja lapse õrna keha kahjustav keskkond muuta elu taotavamaks. Jah, arusaamisele peab järgnema reaalne tegu! Muidu olukord ei parane. Ja siis laps kuulab sind. Ta kuulab sind alati, kui lähtud temaga suhtlemisel südamest. Ta ei kuula sind, kui proovid hirmu põhjal temaga manipuleerida.

Kui sa tunned ära end eelkirjeldatud lapse kuvandis ja oled täiskasvanu, siis tuleb sul edasi liikumiseks justkui nöörimööda kõndida („Walk on the line“). Seda saad sa teha vaid elu usaldades ning pisikeste sammudega. Tagasi vaatamata, kuid teele tulevaid takistusi ometi ära ja läbi tundes. Sul tuleb kiht kihi haaval maskid maha võtta ja keha tugevdada, samas mitte tagas sõtta minna vaid hingates pea väärikalt püsti hoida, kehas ning südames püsida ning otse hinge juhatuses edasi liikuda. Samuti tuleb oma elukeskkonda toetavamaks muuta. See lihtsustab ja kiirendab eluprotsessi. Las pirrud põlevad mõlemast otsast! Ja su maailm muutub!

Kõikumine jäikuse ja hüpertundlikkuse vahel hakkab järjepidevalt vähenema. Senikaua kui kahjustavat aina vähendad ühelt poolt meeles-, teiselt poolt füüsilises maailmas, ühelt poolt mineviku- ja teiselt poolt tuleviku lugudes - tuled sa aina rohkem ning püsivamalt tasakaalu kokku ja jääd sinna üha enam liikudes püsima. Samas märkad ka, et kui keha on hoitud, siis meelehäiritused taanduvad. Selleks aga tuleb kahjustav ära tunda ja siis sellest eemaldada. Kui äratundmine on toimunud, siis on hullumeelne ikka end edasi hävitades elada.

Sul tuleb materiaalses maailmas elamiseks oma füüsilises kehas tasakaal taastada. Muutes nii sise- kui väliskeskkonda läbi tegude ja meele selguse. Keha toites ning vägagi teadlikult liigutades ja energia tootmine sinus eneses hakkab taastuma. Samm-sammu haaval, sest kui liiga palju korraga energiat peale anda, võib aset leida üle vool või plahvatus, mis võib su vahepeal rajalt maha visata. Sa liigud kuniks keha on tugev ja keskkond eluterve. Nüüd liigud sa tasakaalus. Sa pole enam tingiv ega ka tuim, kuid valid ikka elu toetava. Nii saad sa liikuda järjepidevas ühenduses eluga, ilma äärmusliku ambivalentsuseta. Niikaua kui tasakaalu pole, sa justkui virvendad.

Kõigest sellest saame täpsemalt märgata, rääkida ja kogeda, kui kohtume.

***
Olen tänulik, kui teada annad, kuidas eespool nimetatud teemad sind kõnetavad. Materjali, mida jagada on palju, palju. Katsun välja selgitada, kust ja kuidas jagamisega alustada ja mida teie soovite kuulda.

• Mis on kõige põletatavam teema sinu elus?
• Mis on see, mida sina praegusel hetkel oma elus vajad?
  

Vasta julgelt FB kommentaarides või siis e-mailile [email protected]

Kogu mu raamatutesari "Rännud hingemaastikul" võtab inimese kihthaaval lahti - kehatajud, hingamise, mõttemustrid, emotsioonid, identiteet, ise olemine ning alles siis, alles siis adume nii lihtsalt põhjus-tagajärg füüsikat, mis meie keha nii tervendab kui kahjustab. Kõlab uskumatult, eks?

Ja samas rändab see üheskoos hingega, kes ei peatu enne, kui on sulandunud kehaga üheks ning hakanud siin maapeal lendama!

Rohkem materjale leiad - https://linktr.ee/hingemaastikul

***
​
Kui tunned, et soovid osaleda nende lugude väljatulemises ja lihtsalt toetada seda suurt elutööd, siis võimalused on loodud
Patreonis - https://www.patreon.com/hingemaastikul
või läbi Paypaly - https://www.paypal.com/paypalme/hingemaastikul.

***

Samuti olen kokku pannud kursustesarja "Maandumine kehasse," kus sul on võimalus, kas läbi HINGELIIGUTUSE praktika tundide, seminaride või kursuste, joogapõhise personaaltöö või kogemusnõustamise, koos minuga rännata!

Ootused puuduvad, alles on jäänud ainult tänu.
Kõik mis on, on Allika kingitus meile!

​Marilii Eliisabet

Foto: Liisi Päeva

• Su südames on kutse, mida sa pole aastaid kuulanud?
• Ja kui kuulma hakkasid, siis keegi sinust väljapool seda pikalt ei adunud? Ei näinud sinus seda, mida sina ise juba näed? Ei tundnud sind ära?
• Oled elanud justkui kellegi teise elu? Või nähtamatuna?
• Ja tundnud, et ei kuulu ega sobitu mitte kusagile? Ei paika, kuhu sündisid ega ka sinna kuhu süda kutsub?
• Kõlab tuttavalt?
  

***

Tõenäoliselt on tegu siin põlvkondi edasi kandunud varjatud traumaga! Vahel nimetatakse seda ka pärilikkuseks.

Keeruliseks ning pikaldaseks võib teha asja see, et keegi ei tea sellest, millest siin juttu tuleb. Keegi pole seda enne sind vaadanud ega näha tahtnud. Ja ometi on see müstiline miski kogu suguvõsa arengut pärssinud. Sa ei tea, kes ja milline on su vastane. Sa ei tea, kes või mis on su südame kutset ning selle ehedat kehastust nii kaua hävitanud.

„Hävitaja“ rolle võivad olnud mängida su esivanemad ja sugulased, sest ka nende elu kutse on olnud varjatud. Ka nemad on olnud nähtamatud, on olnud selle varjatud miski vangid ning truud kannatusele. Aga elu? Elu kutse? Nende elu kutse on jäänud kuulmata? On olnud instinktid, mis elu edasi annavad… Ja sina oled teinud justkui kõik „õigesti.“ Ja „nemad“ on teinud kõik „õigesti.“ Tundnud, kogenud, näinud, loonud teadlikult. Aga miski on elu loomulikku kulgu ikka kinni ning tagasi hoidnud!

Su keha on kasvanud trauma teadvuses! Ja on seda valu edukalt kehastanud! Su keha ning selle hoiakud on need, mis signaale ümbritsevale saadavad. Sinu hinges võib aga olla juba ammu hoopis midagi muud, kui välja paistab! Ja sa saadad endast välja segaseid sõnumeid. Tahtmatult! Sest su keha alles õpib südame järgi elama. Seega me ei tea, kas see, mida näeme, on sügavam tõde või vaid me Avatar. Me ei tea seda seni, kuni keha saab südame kutsega suuresti üheks! Siis segadus kaob! Ja siis on su südame kutse nähtav kogu ümbritsevale maailmale! Alles siis!

Seni, aga suudavad sind näha vähesed! Suudavad näha ja kogeda imelised inimesed, kes teavad, kes näevad, kes tunnevad armastuse juba kaugelt ära ega lase end segada kõrvalisel. Kes ei anna oma tähelepanuga jõudu ebaolulisele. Sest neil endil on otse ühendus suuremaga!

Sinul aga tuleb liikuda pimesi võõraid, veel tundmatuid radu just niikaua, kui vajalik. Ja sa teed seda. See on ainus võimalus näha seda, mida pole ehk aastasadu nähtud. Kuid, mis on külvanud salaja, su suguvõsas kannatust, haiguseid, konflikte ning on koguaeg olnud nähtamatu! Ja sina usaldad teejuhina ise enese sees sealjuures midagi, mida pole samuti aastaid kuulatud ega nähtud – oma südame kutset!

Ja nii ei kuulu sa mitte kusagile. Oled elanud justkui kahe maailma vahel. Sa ei saa vanasse tagasi, sest seal on valus. Sulle on näidatud uut, oled seda korduvalt kogenud. Sa tunned seda üha enam oma südames, kohtad sõprades, kes maapealseteks ingliteks kehastunud ja sa ei saa olevat maha vaikida, sest oled elu imet juba korduvalt ja korduvalt kogenud! Kuid pole veel teadnud, kuidas püsivalt uude maailma jääda. Oled sinna pikalt uut teed rajanud. Sest tuttavat tänavat, mida mööda käia, pole olnud. See on olnud keelatud tee. Sest see on paljudele võõras. Ja vana on tahtnud sind ikka veel korduvalt endasse tagasi tõmmata!

Sa lähed aina tugevamalt konflikti sellega, kelleks sind lapsest peale peeti. Kelleks sind kasvatati. Ja usaldad elu armastust. Ja mitte keegi ei näe sind. Sind püütakse „aidata“ ja paigutada sinna vanasse kasti tagasi, millisena su esivanemad sind näevad. Või sinna „kasti“ kellena su tuttavad sind praegusel hetkel näevad. Aga sa pole seal! Seal on valu, seal on lämbumine, seal ei saa hingata. Sa ei õitse seal. Su süda ei laula. Seega sa ei lähe sinna! Vaid liigud edasi. Lihtsalt lähed taas edasi teadmatusse!

Mis veel saab juhtuda? Oled ju kaotanud kõik tuttava. Kogu sulle varem teada olev maailm on tähtsuse minetanud. Seda pole enam! Sind on korduvalt eemale lükatud ja hüljatud. Ja sa ikka usaldad! Siin kohal ma armun taas elusse, sellesse mis läbi minu voolab, kui seda sama teksti siin kirjutan! Kõhus läheb soojaks ja ma ei mõtle… Päike paistab ja tean, et kohe-kohe lähen tantsima. Sõna otseses mõttes!

***

Sa kuulad oma südant. Seda õrna häält, mis on algul nii vaikne, kuid üha julgemalt sind juhatab. Sinus on siiras ja süütu usaldus, et see on see. Jaa, see ON see! Ning sinus on julgus see välja öelda, seda aina rohkem elada. Aga sind ei tunta ikka veel ära!? Sa ei kehasta ikka veel täielikult oma südame kutset!? Sa teed taas otsuse, et usaldad. Usaldad, kasvad ja kehastad! Kehastad iseennast nii tugevalt, et enam pole võimalik eksida!

• Sa valid edasi liikuda! Ja sa valid elu kutse, mitte esivanemate kannatuse! Sest sa oled oma elule juba nii lähedal!
• Sa tunned, kuidas liigud millestki ega kellestki haaramata, kuid elu kantuses!
• Oled pikka aega oled üksi.
• Oled kaotanud vahepeal veel tee ja kuulnud, kuidas ümberringi naerdakse ja näpuga näidatakse. Aga sa ei kuula enam väliseid hääli! Sa ei kiika enam teiste tegemistesse.
• Sa õnnistad elu, rõõmustad, kui midagi ilusat luuakse. Ja tead, et oled ka ise loojate sekka arvatud. Just see on su tee!
• Su keha on aina sirgem ja tugevam. Su silmavaade on aina selgem ja sa hingad aina sügavamalt!
• Sa näed, kuidas sõbrad ümberringi mängivad, aga sind veel mängu ei kutsu, sest nad ei tunne sind ikka veel ära! Ja sa enam ei vaata neid. Sa enam ei huvitu. Sa enam ei püüa sobituda!
• Sa lähed, kui sind kutsutakse ning oodatakse! Või siis valid oma tee. Sest see kutsub nii tugevalt, et sa enam ei saa seda eirata. Ja sul on nii palju põnevat, mida tahad elus kogeda!
• Sest sinu elu kutse on aina selgem! Nii selge, et lähed edasi ega vaata enam ringi. Su silmad on lahti. Sa näed ja tervitad vastutulijaid, kuid su fookus enam ei haju. Sa ei kaota enam ühendust ei ise enda ega teistega. Ja su keha! Su keha kehastab aina rohkem seda, kes oled.
  

Ja sind hakatakse nägema! Mitte seepärast, et sul oleks vaja nähtud olla, või et tahad keegi olla, vaid seepärast, et oled lõpuks ometi hakanud taas muutuma nähtavaks ning äratuntavaks.

Sa ei anna energiat enam traumale, kus tuled. Ja mida su eelkäiad kohati ikka veel läbi mängivad. Sa tead, et seda pole vaja teha! Sa tead, et kannatuses pole vaja elada.

Ja alles siis, alles siis taipad, et oled läbi valgustanud selle, millega või kellega sul oli tarvis võidelda. Seni oli olnud su vaenlane nähtamatu! Ja nii, nii salakaval, et sa ei teadnud, kust või kuna ta võib välja ilmuda. Kuid nüüd oled ta läbi näinud. Ta on taandumas!

• Ja kogu selle aja jooksule tundsin sind väga vähesed ära ning paljud ei võtnud omaks!?
• Sul tuli ise ennast ja pühendunult elu juhatust usaldada!
  
• Ja alles nüüd hakkasid su südamesoovid täituma. Riburadapidi, sest elu seaduste vastu ei saa! Nüüd, kui sa kehastad aina rohkem oma südame kutset.
• Ja sinuga tahetakse koos olla!
• Sind hakatakse kutsuma!
• Ja sa pole enam üksi!
  
• Sest elu armastab!

Kogu mu raamatutesari "Rännud hingemaastikul" võtab inimese kihthaaval lahti - kehatajud, hingamise, mõttemustrid, emotsioonid, identiteet, ise olemine ning alles siis, alles siis adume nii lihtsalt põhjus-tagajärg füüsikat, mis meie keha nii tervendab kui kahjustab. Kõlab uskumatult, eks?

Ja samas rändab see üheskoos hingega, kes ei peatu enne, kui on sulandunud kehaga üheks ning hakanud siin maapeal lendama!

Rohkem materjale leiad - https://linktr.ee/hingemaastikul

***
​
Ja kui tunned, et soovid osaleda nende lugude väljatulemises ja lihtsalt toetada seda suurt elutööd, siis võimalused on loodud
Patreonis - https://www.patreon.com/hingemaastikul
või läbi Paypaly - https://www.paypal.com/paypalme/hingemaastikul.

Ootused puuduvad, alles on jäänud ainult tänu.
Kõik mis on, on Allika kingitus meile!

​Marilii Eliisabet

Foto: Andi Kokk

Siin on toodud Liisi Seil poolt kirja pandud artikkel, mis ilmus käesoleva aasta aprillikuus ajakirjas Tiiu.

Suured tänud märkamast ja sõna andmast!
Lugemiseks kliki pildil!
Mõnusat nautimist.

Uuri lisa siit, kui huvitud Marilii Toots raamatutest "Kukkudes armastusse" ja "Rännud hingemaastikul,"  kogemusnõustamisest, personaalsetest kehatööpraktikatest ja võimalikest kursustest.

www.ulitundlikinimene.ee
Marilii Eliisabet Patreonis
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi
PayPal Hingemaastikul

Meil tuleb õpetada neil oma tundlikkust omaks võtma ja armastama juba noores eas – mitte lubama neil üles kasvada katkises tundes.

Ülitundlik laps (ÜTL) on eriline kingitus. Kahjuks paljud inimesed näevad endiselt tundlikkust nõrkusena.

Keegi kes oli ülitundlik laps, on nüüd ülitundlik inimene (ÜTI), mäletan, kuidas mu silmad kooliajal liiga eredate luminofoor lampide all põlesid. Teksapükste ahendav tunne täitis mind paanikaga, nii et kandsin kuni teismeeani retuuse. (Võib-olla hakkasin joogaõpetajaks just sellepärast, et saaksin äririietuse asemel retuuse kanda.) Kurdan siiani oma aluspesu õmbluste üle ja kirjutasin sellest isegi laulu.

Tean, mis tunne on tunda sügavat empaatiat oma pere suhtes ja emotsionaalset ülekoormatust globaalse ebaõigluse osas. Ma istun siin ja kirjutan, töötlen meele aktiivsuses nii palju, et keerukas on kirjutada sidusaid mõtteid.

Varem tundsin, et minuga on midagi valesti. Et ma olin kuidagi katki, sest "väikesed" asjad häirisid mind ja mul oli tugev emotsionaalne reaktsioon vägivallale või ilule, kuid mind ümbritsevatel inimestel seda ei olnud. Nüüd tean, et see, mida ma just kirjeldasin, on lihtsalt seotud kõrge tundlikkuse kingitusega – isegi kui see alati nii pole paistnud.

Mul kulus 30 nda eluaastani, et oma tundlikkust omaks võtta ja oma häält jagada. Täna juhin ülitundlikele inimestele ja introvertidele mõeldud retriite, et luua kuuluvustunnet nende seas, kes tunnevad end oma ainulaadsete omaduste tõttu autsaiderina. Paljud kohal viibijad ütlevad mulle, et lahkuvad neilt koosolemistelt uue tundega ise enda olemuse osas.

Usun, et on oluline õpetada lapsi juba noorest east alates armastama oma tundlikkust – ja mitte kasvama üles end murtuna tundes, nagu mina. Mõned neist tunnetest, mida jagan, olid sõnad, mida kuulsin lapsena. Teised on ütlused, mida oleksin soovinud kuulda.
 
Mida ülitundlik laps kuulda vajab

1. Kõik emotsioonid on aktsepteeritud
Mingil eluperioodil võidi teile öelda, et ärge nutke – eriti kui olete ülitundlik inimene. Kuigi pisarad võivad teenida ühiskonnas ka austuse, on emotsioonid nagu viha ja ärevus hinnatud „ebaterveteks.“

Tundlikud lapsed on loodud kogema kogu inimemotsioonide spektrit, sest kõigi ülitundlike inimeste jaoks – nii lapsele kui täiskasvanutel – on emotsioonid tugevad. Kui anname tundlikele lastele loa kogeda oma emotsioone ilma, et neile öeldakse, et nad on halvad, saavad nad sellest palju tuge. Seejärel saame õpetada neile tööriistu, et muuta "negatiivne" emotsioon, nagu viha, loovaks või kirglikuks kütuseks, et teha midagi konstruktiivset.

2. On eluterve kogeda tugevaid emotsioone ebaõigluse suhtes
Väikese lapsena olin äärmiselt emotsionaalne küsimustes, mis ulatusid rassismist kiusamiseni. Vanemaks saades võisid ebaõigluse teemalised poliitilised vestlused mind kergesti pisarateni viia.

Varases eas peavad ÜTL-d kuulma, et on okei tunda end emotsionaalsena, kui nad näevad, et teised kogevad valu. See on kaastundlik vastus, mitte ülereageerimine. Selle asemel, et nende kogemusi kõrvale lükata, peame tunnistama valu. Seejärel, kui on selleks õige aeg, pakkuge oma lapsele viise, kuidas saaks praktiliselt aidata, näiteks alustada rahakogumist, annetada või vabatahtlikuna tegutseda.

3. Anna teistele teada, et vajad omaette olemise aega
Ülitundlikud täiskasvanud ei ole ainsad, kes vajavad omaette aega. Nägin hiljuti videot ühest väikesest tüdrukust, kes väitis, et ta "tahab lihtsalt looduses inimestest eemal puhata." Video pani mind naeratama, sest suutsin samastuda – ta tundus mulle kindlasti tundliku introverdina.

ÜTL-d vajavad pärast stimuleerivaid tegevusi, nagu koolis või pidudel käimine, dekompressiooniks palju aega, sest nad töötlevad saadud stimulatsiooni sügavalt ja võivad end sellest kergesti väsinuna tunda. Õpetage oma tundlikku last konstruktiivselt üks olemist küsima, et see hiljem kokkuvarisemise vormis ei tekiks. 

4. Kuula oma keha
Ülitundlikud inimesed on tavaliselt väga intuitiivsed ja tajuvad kergesti peensusi, nagu pettunud pilk nende sõbra silmades või kahe sarnase värvitooni erinevus. Kahjuks lükkab tingimuslikkus meid eemale sellest, mida meie keha intuitiivselt ütleb, nii kaotame sageli vanemaks saades selle sideme.

Me saame õpetada tundlikke lapsi märkama, kuidas nende keha tunneb, näiteks kui nad söövad teatud toitu või veedavad aega mõne kindla sõbraga. Samuti saame õpetada neid leidma oma kehas kohta, mis tundub rahulik (nagu sõrm või varvas). See on võimas maandusoskus, mida ÜTL-d saavad kasutada, kui nad tunnevad end ülekoormatuna ja peavad reguleerima oma keha reaktsioone.

5. On OK öelda ei
Lapsed on harjunud kuulma oma vanemaid ütlemas sõna "ei," kuid tavaliselt ei saa nad luba seda ise kasutada. Ilmselgelt peavad vanemad määrama oma piirid, millal "ei" on vastuvõetav, kuid kaaluge enne vastuse andmist, kas teie laps ikka soovib Henry sünnipäevale minna. Kindlasti on "ei" ütlemine delikaatne tasakaalutegu koos lapsega, kuid kui seda teadlikult julgustada, võib see olla oluline samm tervislike piiride õppimisel.

6. Võta aega kogemiseks
Nii nagu ülitundlikud täiskasvanud, võivad ka ÜTL-d teabe töötlemiseks vajada lisaaega. Mõiste "ülitundlik inimene" loonud teadlase dr Elaine Aroni sõnul on üks neljastÜTI tunnusest "töötluse sügavus." See tähendab, et kui tundlikud lapsed saavad teavet, võtavad nad kõik, mida sealt saavad, analüüsivad ja ühendavad andmeid suurema pildiga – see kõik võtab aega.

Töötlemise sügavus võib muuta elu rikkaks ja tähenduslikuks, näiteks võimaldades tundlikel inimestel näha üksikasju, millest teised puudust tunnevad või saada sügavaid teadmisi. Kuid see ka aeglustab meid. Austa seda erilist kingitust nii, et ole lihtsalt kannatlik ja anna oma lapsele lisaaega töötlemiseks – näiteks siis, kui ta teeb otsused või vastab küsimusele.

7. Maailm vajab sinusuguseid inimesi
Pole kahtlust, et meie maailm vajab rohkem empaatiat, kuulamist ja teadlikkust. Tundlikud lapsed võivad olla ka äärmiselt analüütilised ja loovad. Tuletagem oma tundlikele lastele meelde, et kuigi maailm tundub vahel julm, on nende tundlikkus kingitus, mis võib teisi lugematul viisil toetada.
 
Melissa Noel Renzi

Inglise keelse artikli leiad siit.

Vaba tõlkena eesti keelde pannud Marilii Toots - raamatute "Kukkudes armastusse" ja "Rännud hingemaastikul" autor.

www.ulitundlikinimene.ee
Marilii Eliisabet Patreonis
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi
PayPal Hingemaastikul

​Foto: Aimar Säärits

Ülitundlik inimene (ÜTI) vajab elus enamat kui lihtsalt su armastus või sõprus. Ta vajab mõistmist.

Kas teie elus on ÜTI? Ja kas soovite oma suhteid nendega paranda?

Olgu, olete jõudnud õigele lehele. Selles artiklis jagan teiega viit praktilist nõuannet, kuidas teie suhteid ÜTI-ga parandada. Kuid kõigepealt katsume aru saada, et mida tähendab olla ülitundlik inimene ja mida peaksid tema kohta teadma.

Mida tähendab olla ülitundlik inimene?

Ülitundlik inimene on see, kes tajub ning töötleb igat tüüpi sensoorset sisendit sügavuti. ÜTI-d tunnevad kõike intensiivselt ning sageli võivad olla valesti mõistetud arvates, et nad on „liiga emotsionaalsed.“

Sa näed, et nad on nii füüsiliselt kui emotsionaalset tundlikud. Kuid see pole tingimata halb. See muudab nad empaatiliseks ja häälestunuks teiste inimeste emotsioonide suhtes.

Kuid arvesse võttes nende sensoorsete sisendite pidevat tajumist, võivad ÜTI-d tunda end nii füüsiliselt kui emotsionaalselt ülekoormatuna. Isikuna, kes hoolib ülitundlikust inimesest, pead olema teadlik, millal nende piir saabub – mis selle kaasa toob –  nii saad aidata tal sellega toime tulla. (Või veelgi parem, ennetage ülestimulatsiooni.)
​
Olles ise ÜTI, toon siin mõned viisid, kuidas luua temaga tugev ning sisukas suhe.

5 võimalust suhte parandamiseks ülitundliku inimesega

1. Selle asemel, et panna teda su tundeid ära arvama, suhelge järjepidevalt
Kuigi tõhus suhtlemine on iga terve suhte võti, on see veelgi olulisem, kui olete koos ülitundliku inimesega.

ÜTI-d on teiste tunnetest ja emotsioonidest teadlikumad, kuid nad ei ole mõtete lugejad ega suuda arvata, miks te end nii tunnete. See jätab palju ruumi oletustele ning nad püüavad aru saada, mida sa mõtled.

Ärge pange neid arvama ja oma järeldusi tegema. Selle asemel suhelge sageli ja andke neile teada, mida te mõtlete ja kuidas see teid tundma paneb.

Võin teile öelda, et meie ÜTI-d hindame ausat ja tihedat suhtlemist. Me tunneme teie emotsioone, nii et nende varjamise asemel lihtsalt valage need välja ja hoidke meid kursis.

2. Austage nende isiklikku ruumi ning piire
Kui olete romantilises suhtes ülitundliku inimesega, peate leidma tasakaalu intiimsuse ja tema isikliku ruumi austamise vahel.

Mõned ÜTI-d on tundlikud füüsilise puudutuse suhtes ja nende intiimsusega kohanemine võib võtta aega – seks on ülitundlike inimeste puhul erinev. Nii et andke neile aega ja võimalus teile omas tempos lähedale jõuda.

Võite alustada kiindumuse näitamist vaikselt, näiteks käe hoidmise ja kallistamisega, et nad tunneksid end füüsilises puudutuses mugavalt. Ja kui näete kõhklusi, on teie kohustus taganeda, sest nad ei pruugi tunda end hästi paludes teil lõpetada. (Piiride seadmine võib ÜTI jaoks olla keeruline.)

Tundlikud inimesed võivad end erinevatel aegadel erinevalt tunda, olenevalt nende energiatasemest. Nad võivad mõnel päeval jääda voodisse kaisutama ja mõnel päeval vajada omaette olemist. (Üldiselt väärtustavad ÜTI-d üksi oldud aega, nii et pidage meeles, et seal pole midagi tegemist teiega, vaid on seotud nendega ning nende vajadustega; see aitab neil pärast kogetud ülestimulatsiooni rahuneda.)

Seega austage nende isiklikku ruumi ja piire. Usu mind, nad austavad sind ja hindavad sind selle eest veelgi enam. Ja kui nad tagasi tulevad, on teie side tugevam.

3. Keskenduge pisiasjadele ja armastuse väikestele žestidele
Ülitundlik inimene märkab iga pisiasja. See tähendab, et nad hindavad ka iga väiksemat armastuse ja lahkuse žesti.

Lihtne suudlus laubale, lemmikmagustoidu tellimine kehva päeva lõpus, soe vann– kõik need on väikesed žestid, mis meile palju korda lähevad. Nende väikeste asjade tegemine võib sinu suhteid ülitundliku inimesega oluliselt parandada.

Ja see pole veel kõik! Me mäletame neid ja naeratame nende tõttu päevade ning nädalate jooksul. Meid on tegelikult üsna lihtne õnnelikuks teha – keskenduge lihtsalt läbimõeldud pisiasjadele.

4. Ära valeta ülitundlikule inimesele – sest nad teavad
Inimesed kasutavad sageli valgeid valesid. Näiteks kui keegi küsib sinult, et kuidas sul läheb, ütled sa: „Minuga on kõik hästi,“ isegi kui pole. Või peidad midagi, et takistada inimestel su pärast muretsemist või haiget saamist.

Selliste valgete valede taga peituv kavatsus võib olla hea ja need võivad tavaolukorras toimida, kuid mitte ülitundliku inimesega.

Miks? Sest teame, kui sa valetad. ÜTI-d võivad tunda isegi pisimat nihet emotsioonides ja me oskame kõige paremini kehakeelt lugeda, seega uurime kindlasti, kuidas te end tegelikult tunnete. (Me ei pruugi teid sellega seoses lohutada, kuid me teame.)

Nii et vältige valesid, isegi heade kavatsustega, ja olge ausad. Mõelge sellele, kui ülitundliku inimesega heade suhete esimesele reeglile: olge täiesti aus, kui olete suhtes ülitundliku inimesega.

5. Ärge oletage ning vältige sildistamist
ÜTI-d on ilmselt ühed kõige rohkem valesti mõistetud isikud. Kuna enamik inimesi pole kõrgest tundlikkusest teadlikud, sildistavad nad ÜTI-d sageli „liiga tundlikeks,“ „liiga emotsionaalseteks,“ või millegi veel hullemaga.

Palun ärge suurendage nende traumat stereotüüpide kujundamise või halvima oletamisega. Selle asemel proovige mõista nende vaatenurka ja esitada küsimusi, et seda paremini teha.

Selle asemel, et öelda: "Sa reageerid üle," proovige küsida: "Miks see sind mõjutab?" või "Kuidas saan aidata sul end paremini tunda?"

Küsige neilt, kuidas nad end tunnevad ja miks. Õppige kuulamise kunsti, selle asemel, et asju eeldada või neid "emotsionaalseks" või "dramaatiliseks" sildistada.

Kui soovite oma suhteid ülitundliku inimesega parandada, peate olema tema tunnete suhtes tundlik. Andke neile turvaline ruum, et väljendada oma emotsioone ilma hinnanguteta ja teil on tugev ning kauakestev side.

Ankita Raghuvanshi

Inglise keelse artikli leiad siit.

Vaba tõlkena eesti keelde pannud Marilii Toots - raamatute "Kukkudes armastusse" ja "Rännud hingemaastikul" autor.

www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
Marilii Eliisabet Patreonis
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi
PayPal Hingemaastikul

​Foto: Aimar Säärits

​Kallis, ülitundlik inimene. Ei, ma pole sind unustanud. Kuid mis veelgi olulisem, sa ise pole end unustanud. Võib-olla on sul praegu raske ja sa ei tahaks nii palju tunda? Võib olla oled sa vihane nähes kõike seda, mis maailmas toimuba? Või on sul lihtsalt valus? Aga äkki, äkki oled sa tänus, sest oled ise ennast vastu võtmas? Oled nii ääretult tänulik elu eest, tead miks sa siin maapeal oled ja mida on tarvis teha järgmiseks? Ehk oled end leidnud ja tead, et me keegi ei pea elama kannatuses?

Ja siis jälle vihastad. Pagana „heaolu ühiskonna“ ülespuhutud meele mängud! Pealiskaudsed õhulossid, mis varem või hiljem kokku kukuvada, kui baas, elu vundament, on paigast ära. Ja siin, hea ülitundlik inimene, tuled mängu sina. Sest sinu elu vundament on ka paigast ära olnud. Aga sina nüüd lood seda kerguses uuesti, sest su õhuloss kukkus juba kokku. Sest sa tunned, sest su keha on õrn, sest sa ei saa vales elada, isegi ilusas vales mitte. Sa oled sündinud siia ilma lihtsalt nii meeletult ja julmalt ausana. No, kui julged muidugi olla see, kes oled.

Ja selleks on sul olnud kõigepealt tarvis püsida varjus. Sul on vaja oma keha taastumisvõime taastada. Sul on tarvis jõuda punkti, kus lõdvestuseks ehk endasse tagasi tulemiseks kulub vähem energiat, kui pingutuseks. Ja sa oled siin. Ja siin tuleb sul kõigepealt ise ennast valida. Ei mitte isekalt, vaid isetult. Sest ilma kehata, pole meie hingel siin maapeal kodu. Keha on meie hinge tempel. Aga, mitte meie juht. Kuid kui keha on olnud kahjustatud, siis sul tuleb teda kuulata.

Ja kuna oled tundlik, siis sa ei saa kuulata pealiskaudselt. Sa ei saa keha hõikeid maha suruda, sa ei saa mitte kuulata, sest sa tunned. Ja seda pole võimalik elusas elus kinni keerata. Ilus on see, et ainus, mis siin aitab on rohkem end kuulata, rohkem tähelapanu anda oma kehale, rohkem hoolida, rohkem kaastundlikkust ja jah, ka see ära leierdatud sõna – rohkem armastus. Aga mitte isekat armastust, vaid baasvajadustest lähtuvat elu tahet! Seda sädet su silmis, mis süttib, kui oled ühenduses! Sa tead, millest räägin!
​
Ehk siis, kui oled tükk aega pusinud meelemustrites, aga tunned, et pole ikka veel kusagile jõudnud (seda muide väidab su kriitiline meele), siis tunne, tunne kõiki emotsioone, mis üles tulevad. Ja neid sul on! Sest sa tunned! Koge need läbi. Koge veel ja siis veel ja veel ja veel ja veel. No ja siis natuke veel… Puhka! Ära unusta hingata! Kas sa ikka saad hingata sügavalt?

​

​Alusta siit. Kõik muu unusta ära. Ja tunne, tunne nüüd selles hoitud keskkonnas ning vaata, et su keha pingutusest taastuks. Ehk siis hinga, hinga end lihtsalt elust läbi, kogu kehaga! Sest nii keha taastub. Just nii sa saad tõeliselt välja puhata ning energiat taastoota. Sest sina toodad ise eluenergiat! Kuid siin seisneb ka vastutus, vastutus kuidas seda nii väärtuslikku jõudu ning elu andi kasutad! Ka see teadmine ei tule kusagilt väljastpoolt!

Sina ise oledki see energia generaator ning elu armastuse ruumi hoidja ning looja. Ja siin puudub isegi üleliigne müstika. Sina oledki see peen valguse kandja! Sina see oledki! Ja kuidas sa tead, et oled meele raputustest taastunud ja toodad energiat? See on su loomulik olek ja keha teab! Su hingamine on kerge ja sügav, kehas on lõdvestus, su meel on rahulik ja sinus on loomulik olemise kergus ehk rõõm elus olemisest. Usu mind, sa tead!

Ja nüüd vali elu ehk otsusta ise endast hoolida! Võta oma ülitundlikkus vastu! Sest ainult nii, hoolid sa teistest! See kõlab ehk liigagi lihtsalt, kuid kui keha baasvajadused, need tõelised, on rahuldatud, siis suur osa meelevahust, intellektuaalsetest kontseptsioonidest ja kannatusest lihtsalt hajub!
​
Seda kõike muidugi juhul, kui elu erinevatesse ilmingutesse kaastundlikult suhtud. Ja sina oled siin oluline. Su keha peegeldab elu peenemaidki nüansse ning su hinge sügavuses on ühendus allikaga nii, et sa ei saa kannatust juurde luua. Sul endale oleks siis liialt valus! Kas saab siin maapealses elus üldse olla nii palju armastust? Saab! Ja ka seda sa tegelikult juba tead!

Kogu mu raamatutesari "Rännud hingemaastikul" võtab inimese kihthaaval lahti - kehatajud, hingamise, mõttemustrid, emotsioonid, identiteet, ise olemine ning alles siis, alles siis adume nii lihtsalt põhjus-tagajärg füüsikat, mis meie keha nii tervendab kui kahjustab. Kõlab uskumatult, eks?

Rohkem materjale leiad - https://linktr.ee/hingemaastikul

***
​
Ja kui tunned, et soovid osaleda nende lugude väljatulemises ja lihtsalt toetada seda suurt elutööd, siis võimalused on loodud
Patreonis - https://www.patreon.com/hingemaastikul
või läbi Paypaly - https://www.paypal.com/paypalme/hingemaastikul.

Ootused puuduvad, alles on jäänud ainult tänu.
Sest mittemiski pole minu, kõik see, mis on, on Allika kingitus meile!

​Marilii Eliisabet

Fotod: Liisi Päeva, Andi Kokk, Urmas Volmer, Ruudu Rahumaru

Olen kuulnud ja ka kogenud suhtumist, et see on ju ainult psühhosomaatika, et selle oled ise välja mõelnud, et see pole päris või, kasva välja, oled lapsik. Oleks siis midagi meditsiinilist! Paraku aga on nii, et suur osa juba meditsiiniliseks kujunenud kaebusi on alguse saanud tähelepanuta jäetud psühhosomaatikast. Inimese loomupärane tundlikus on raskemate seisundite ennetamisel ainult boonuseks. Kuid jah, olen ka ise mingil hetkel endast mööda ja üle vaadanud, sest pole pikalt osanud leida võimalust kehas lõksus olevate tunnete teadvustamiseks ja läbi kogemiseks.

Ja nii ei saa me aru, et mis meiega toimub. Oleme vajavad, kohati nõudlikud, ebamugavuses, ülereageerivad ning ühenduse puuduses. Justkui teeme kõik õigesti, oleme õigesti, hoolime endast, püüame olla tänulikud, hoolitseme enda eest, austame teisi aga keha on ikka rahutu. Lihtne on siin tulema eemale tõukamine, endast eemaldumine, teistest eemaldumine - et ju on vale keha, ju on vale suhe, ju on vale inimene. No, et me ise oleme kuidagi valed. Aga ei ole valed! Täiesti õiged oleme.

Vaatleme natuke tunnetuslikult psühhosomaatikat. Mis see on ja kuidas on see kogetav? Vikipeedia ütleb, et Psühhosomaatiline häire on tervisehäire, mille puhul vaevused psüühikas või kesknärvisüsteemis tekitavad kehalisi (somaatilisi ehk somatoformseid) häireid. Ja nüüd lähme sügavamale. Sest see pole veel kõik. Esiteks see, mis meie kehas on, on püha, seega pole ka psühhosomaatikast tingitud häire kuidagi tühine või vähetähtis, sest see on meie kehas kogetav. Sageli öeldakse, et kuula oma keha tunnet, aga kui kehas räägib ka psühhosomaatika ehk sinna salvestunud alateadlik meeleprogramm, siis on ka keha kuulamine kaheldava väärtusega. Sest psühhosomaatika, see mis tekitab kehas valu või ebamugavust, ei esinda meie selget olemust vaid kinni jäänud vastupanu elule. See on see, mis häiritusi loob.

Olgu, liigume edasi selle juurde, et kust see psühhosomaatika ikkagi saab meie kehasse. Sest sageli on need häiritused baasi saanud juba varases lapsepõlves. Me jääme oma kehasse lõksu juba väga noorena ning siis arendame erinevaid ellujäämise- ning enesekaitse mehhanisme. Tuletan siinkohal meelde, et väiksed lapsed on väga tundlikud. Palju tundlikumad kui enamus täiskasvanutest. Ainult vähesed säilitavad suureks saades oma puhta (mitte neurootilise) tundlikkuse, sest nii on maailma valu kui ka rõõm sinu sees selgelt ning teravalt kogetav. Ja püsi siis kõige selle juures ka tasakaalus ja rahulik – eks ole? Lihtsam on mitte tunda. Kuid see pole lahendus. See peatab paraku elu loomuliku kulgemise ja ongi taas psühhosomaatika väljendumisele voli antud.

Tuleme tagasi lapsepõlve ja keskkonda, kuhu terve laps sünnib. Sageli on just siin alguse saanud ka psühhosomaatika ehk meie vahetute kehatajude eitamine. Siinkohal toon juurde ka suguvõsa käitumismustrid ja esivanemad. Sest just siin kipume me lõksu jääma. Sageli juba meie esivanemad olid tundekeeldudega. Juba nemad ei saanud, ei osanud ei tohtinud kerkivaid tajusid oma kehas läbi kogeda ja neid kuulata ning elu valikutes neist lähtuda. Oleme õppinud kannatama. Hetkel ei räägi ma emotsioonidest vaid ikka kehatajudest, millede peale alles hakkab kuhjuma kerkinud ning läbi elamata emotsioon. Selle tagajärjel kujuneb psühhosomaatika ehk keha reageerib teatud välistele mõjutajatele (situatsioonid, keskkonnad, suhtumised) kontrollimatult isegi siis, kui otsest kahjustajat tegelikult käesolevas momendis enam pole.

Nii, nüüd oleme väikelapse keha juures. Laps on rahutu, on häiritud, sest ta keha annab häiret. Lapse keha tajub täiskasvanute emotsioone intensiivse vibratsioonina, tunneb keskkonna mõjusid – sh õhu puudus, liigne kuivus, liigne müra, liigne niiskus, terav valgus, kunstlikud materjalid, kemikaalid sh tehisvibratsioonid ning kiirgused on lapse kehas hoopis teisiti tajutavad, kui enamusele täiskasvanutest seda kogevad või siis ei kogegi. Juba siit saab alguse keha lõks ning vastandumine.

Laps on viril ja „head“ täiskasvanud tunnevad end süüdi. Laps on rahutu, aga täiskasvanud ei tunne midagi. Laps on rahutu ja täiskasvanud püüavad last rahustada, väites, et ei ole midagi. Kavatsus on hea, kuid laps kogeb esimesi kordi eraldatust. Seda, et ta on vale! Laps kasvab suuremaks ja hakkab täiskasvanutest eemale hoidma, sest tema sees on „valed“ kogemused. Täiskasvanud on lapse suhtes rahulolematud. Ja kui laps püüab oma tundeid veel kord jagada ja väljendada, siis vanemad lähevad nii sügavale häbisse, hirmu või süütunnetesse, et kerkib lausa paanika. Ja ongi loodud eraldatuse lõks, ärevushäired, depressioon ja tegelikult ka lähisuhetes lahusoleku kogemus. Sest lähedale kuidagi ei saa. Ja ka lapsest on saanud ühel hetkel „hea täiskasvanu,“ kes kannatab aga vapralt edasi.

Lähedale saab ainult siis, kui suudame sellele, mis meis ja teises on, ausalt otsa vaadata. Alles siis saab nii igatsetud armastus piirideta taas tõeliselt vabaneda, ning igatsetud hingeühendus aset leida. Siis, kui suudame teise valus tema kõrvale kohale jääda ilma igasuguse hukkamõistuta, ilma et püüaksime teist korda teha või kritiseerida. Lubades tal tunda seda, mida ta tunneb ja teha seda, mida ta vajab, et valu läbi kogeda ning see lõpuks kehast vabastada.

Ehk, alles siis saame nõiaringist välja, kui antud näite puhul lapsevanem suudab lapse tõesti kohalolus ära kuulata, ilma et ta teda parandama hakkaks. Sest parandama hakkame me ikka seetõttu, et teise see olev aus ja ehe tunne tekitab meis ebamugavust, millega me ise hakkama ei saa. Ja siis on lihtne teist parandada, teise kallal näägutada või teda elama õpetada, juhendada ning paika panna. Märkamata, et seeläbi teeme teist väiksemaks ja väetimaks ning alateadlikult ennast tähtsamaks ja ehitame ainult aina kõrgemat eraldatuse müüri. Nii ei ole aga võimalik juba keha lõksus olevaid tundeid vabastada. Sageli sulgub lõks veelgi tugevamalt ning siiras armastus, millega laps siia ilma tuli jääb varjatuks.

Antud näite puhul on oluline hoopis kogu elukeskkond inimsõbralikuks muuta. Keha teda kahjustavast välja tõsta ja ka meel rahuneb, kui temalt pidevalt ei nõuta või temaga õiendata. Kui kuhjunud kehatajudele ning emotsioonidele antakse õigus olla nii, nagu need on. Kuid tõsi, kui kehas on juba psühhosomaatika salvestunud, siis esiteks on tarvis meelele anda tundlik ja turvaline ruum, kus juba olev saab avalduda.
​
On tarvis keha kuulata ja kui me reaalselt pole enam selles paigas ega situatsioonis, kus psühhosomaatilised reaktsioonid alguse on saanud, siis on võimalus keha teisiti reageerima juhatada. Olles sellisest lihtsast keha-meele toimemehhanismist teadlik, siis varem kuhjunud emotsioone, peale nende vabastamist, lihtsalt enam juurde ei teki. Siin saab tööle hakata inimese loomulik taastumismehhanism ja psühhosomaatika lõks kehamälust vabaneda.

Kogu mu raamatutesari "Rännud hingemaastikul" võtab inimese kihthaaval lahti - kehatajud, hingamise, mõttemustrid, emotsioonid, identiteet, ise olemine ning alles siis, alles siis adume nii lihtsalt põhjus-tagajärg füüsikat, mis meie keha kahjustab. Kõlab uskumatult, eks?

NB! Kui sinul või sinu sõbral on kirjastus, tead kedagi, kes soovib koos minuga kirjastada või kes näeb mu elutöö väärtust ja tunneb kutset, et leida nende väljaandmiseks rahastus, soovib raamatute ilmumisele ning levitamisele oma õla alla panna, siis palun kirjuta [email protected].

NB! NB! Kui sina või su sõber tunneb kutset muusikuna mu senise teekonna jooksul loodud laule koos viimistleda, siis palun kirjuta [email protected].
​
Rohkem materjale leiad - https://linktr.ee/hingemaastikul
***
Ja kui tunned, et soovid osaleda nende lugude väljatulemises ja lihtsalt toetada seda suurt elutööd, siis võimalused on loodud
Patreonis - https://www.patreon.com/hingemaastikul
või läbi Paypaly - https://www.paypal.com/paypalme/hingemaastikul.

Ootused puuduvad, alles on jäänud ainult tänu.
Sest mittemiski pole minu, kõik see, mis on, on Allika kingitus meile!
​Marilii Eliisabet

Foto: Andi Kokk

„Sind on liiga palju!“
„Sa pole piisav.“

Elu pressib end läbi sinu ja sulle peale või ei osale sa elus kogu oma potentsiaaliga. Välismaailm näib nõudlik või takistav? Ja sa pole füüsiliselt su keha hoidvas paigas? Sinus on veel sisemist kannatust ja samal ajal kannatlikkust, et sellele kõigele otsa vaadata. Oled teel duaalsest maailmast ühisteadvuse küllusesse? Muidugi!? Sest oled tundlik ja tugev samal ajal! Sest sa ei saa ega oska teisti. Sest kõik olnud lood, suhtumised ja maailma nägemise viisid, mis on varjatult su oma sees, peegeldavad sulle sind ennast, aga mitte ainult.

Miks vahel tundub, et uued inimesed ja keskkonnad on toetavamad, kui vanad, need kes arvavad teadvat sind juba pikka aega? Sest, iga kord kui astud uude maailma, suhtled uute inimestega ja suhestud uute paikadega, näed sa ise enese hetkeseisu, paika kus praegu omadega oled. Ja sa kasvad ning arened pidevalt. Sa ei saa teisiti, oled eluga ühenduses ja see muutub. See muudab sind. Nii ongi vahel nii, et tõukad inimesed, kes olid su elus varem ja näitsasid sulle samuti su enda endist hetkeseisu, eemale? Kuid ehk pole ka nemad enam sama koha peal?

Selleks, et juba tuttavas ringkonnas või keskkonnas muutust luua, tuleb tugevalt endas püsida. Sest neis paigus ja inimestes on sageli mälu meelepildid endisest sinust, nende endisest kokkupuutest endise sinuga. Ja sinu mälus on pildid endistest paikadest. Ja kui need kokkupuuted ümbritsevaga pole olnud täies kohalolus või on su ehedale olemusele valu põhjustanud, siis meel tõrgub. Ja sul tuleb paika ning inimesi vaadata uue pilguga. Kannatlikult. Sest, kui sinus endas on toimunud muutus, on ka teised muutunud.

Paratamatult püüab inim-meel automaatselt asetada sind sinna mineviku paika, kus sa lähedaste jaoks kuid, võib-olla isegi aastaid oled olnud – nende oma meele peegeldusse, asetades sind kohta, mil olid nende arenguks tol ajahetkel parimas rollis. Ja, armas lugeja, niikaua kui opereerime meele tasandil, kehtib see samamoodi ka sinu enda kohta – meie kõigi kohta.

Õnnistatud on inimesed, kes igal hommikul näevad elu värske pilguga, alustavad elu uuelt leheküljelt ja lubavad nii endal, kui elul areneda. Lubades nii ennast, kui teisi vanadest mälupiltidest välja, surumata meid olnud olemistesse. Uutes ringides pole vanu mälupilte - nii lihtne see ongi. Aga inimesed, kes suudavad su hoolimata valusast minevikust uuesti ja uuesti uuena vastu võtta on imelised. Nad ei sildista sind, nad pole ego raamides kinni, nad reageerivad hetkele kohaselt, nad suudavad oma kohalolus alustada aina uuesti ja uuesti. Sest nii on nad kohal olemas nii iseenda, kui ümbritseva jaoks.

Meie maailm muutub kohe, kui toimub muutus meie igaühe enese sees ja kui ümbritsevad inimesed ja keskkond seda vastu ei võta, siis on muutus kehale raske ja valus. Vahel jääb see isegi toimumata ja me ei saagi oma elus edasi püsides mugavas ebamugavuses. Ehk siis me pole siin maailmas kunagi üksi, oleme suure eluvõrgustiku osad ning hoidjad. Kuid kui võrgustik hoiab meid meele lõksus olevate lähedaste näol tugevalt vanas pildis kinni, siis tuleb muuta oma elu keskkonda. Me ei saa jääda vanasse, sest see teeb valu. Sest oleme seesmiselt rohkem kohal, rohkem tasakaalus, rohkem ärkvel, armastavamad ja elu hoidvamad, kui kunagi varem.

On hingetee ja elu vastane püsida samas paigas, samasugusena, samades piirides, kui sinus endas on rohkem soojust ja hoidmist. Kui sind seni ümbritsenud keskkond on loodud kohaloluta, vihas, trotsis ja valus, siis on sinna sisse kodeeritud valu külvavad mustrid. Ja nii on su kehal selles paigas halb, su hingel valus. Kuid oma tänases kohalolus lood sa liikumist elusa elu suunas. Nii hakkad sa varem kehtinud struktuure ja mustreid üle kirjutama.

Elu aluseks on muutus, sa ei saa kergust ja harmooniat mitte luua, sest sa oled see. Sa ei teadnud seda ehk enne, või ei osanud tähele panna ja keha jäi aina haigemaks. Kuid nüüd sa tead ja lood enda ümber elu toetavat ruumi, sa muudad elu võrgustiku mustreid. Samas võtad sa oleva elu avatult vastu nii, et su kese püsib ühenduses suuremaga. Sa kerkid, sa ei saa sinna midagi parata, sest nii on hea, nii lõppeb kannatus nii sinu kui nende jaoks, kes su vastu võtavad. Sa tead teed Paradiisi, sa ei saa ega ka tohi jääda solidaarsusest koos kannatajatega valu juurde luues kannatama! Oma liikumisega näitad sa teed!

Sa näed ja tunned elu. Nüüd sa kuuled keha kõnelusi ja ei saa endast enam mitte hoolida, end enam mitte hoida. Sest elu ise toob ja loob meisse selgust ning armastust, kui elu kutset kuulame, kui selle vastu võtame. Luues nii maksimaalselt seda, mida sisaldame iseenda ümber. Kui ümbrus on jäik ning kaasa ei tule, ei kuula ja võitleb aina kerkiva ühtsusteadvuse vastu, siis valides elu, me vahetame asukohta, vahetame suhtlusringi. Universum loob selleks võimalused – sest sinu enese sees on nii looja kui hoidja - on nii keha kui meel. See ongi inimeseks olemise fenomen!

Oma hinge teel käimiseks vajame nii elu hoidvat hingeühendust, kui ka meelega loodud tervet keha ja füüsilist keskkonda. See on elu loomulik osa. Alles siis oleme tasakaalus ja duaalsus on lahustunud. Kallis, sina lood välise keskkonna ise enesest lähtuvalt. Kuula lihtsalt oma keha. Kuula iga õrna sõnumit! Kuula lapsi ja sõpru, kes elavad kohalolu kerguses. Igaühe ainumas vastutus on elumustri võrgustikus kerkida ja meelemustrist välja astuda, nii võimaldame seda ka lähedastel.

Ja nii loome valgustöötajatena läbi iseenda pidevat muutust. Loome pealtnäha kaost, mille keskmeks on kord ning kohalolu. Sina, jah just sina, oledki muutuse kehastaja ja looja. Sest sinu õrn keha annab valu või haigusega märku sellest, kui surve sinus enese sees läheb talumatult suureks. Kuid võid selle enne suureks paisumist kerguses vabastada! Kui ainult kuuled elu sosinaid!

Sa valid elu, sest sa ei saa endale enam haiget teha, sest nii haavad sa teisi ning nii haavad omakorda end. Sa ei saa elu hävitavat haigust toita. Sa oled elu ime. Ja ei, sind pole liiga palju, ega pole sa ka ebapiisav. Seda on rääkinud meel. Oled kehas kohal ning teda tänuga kuulates on ka su hing rahus!

---
Marilii Toots
Raamatute "Rännud hingemaastikul" ja "Kukkudes armastusse" autor

www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi.

Tänan Sind
 
Foto: Ruudu Rahumaru
Töötlus: Marilii Toots

Stressirohkes keskkonnas põleb ÜTI (ülitundlik inimene) suurema tõenäosusega läbi, või jääb haigeks.

Seintest kostub müra läbi. Mu südamelöögid kiirenevad. Tunnen kuidas mu nägemine kitseneb ja servadest tumeneb.

„Kõigile! Vaikust!“ karjun. Mu klass 36 lapsega tardub paigale. Nad teadsid, et midagi oli valesti. Nende õpetaja ei karju kunagi. Vaatasin tuikava peaga nende murelikesse nägudesse.

Siis jäin pimedaks.

Ma polnud kunagi varem migreeni kogenud. Mulle öeldi, millega tegu. Visuaalne migreen, mis lisandus aina kasvavate tervisemurede nimekirja. Nädal varem nihestasin roide. Pooleteist aasta jooksul, mil õpetasin, oli mul rohkem haiguspäevi, kui lubatud. Kuid hullem oli veel ees.

Paar kuud hiljem sattusin haiglasse. Minu immuunsüsteem lülitus välja. Olin haige, kuid tundsin siiski kergendust. Mul oli põhjus töölt lahkuda.

Stressirohkel keskkonnal on ÜTI jaoks palju suurem mõju, kui teistele. Kui teised õpetajad said hakkama valjude ja kaootiliste klassiruumide, emotsionaalse koormuse ja tundide pikkuse paberitööga, siis minu närvisüsteem ei suutnud sellega toime tulla.

M.D. Thomas Boyce uuringute kohaselt haigestuvad ülitundlikud inimesed stressirohketes keskkondades suurema tõenäosusega. Nad on vastuvõtlikumad ärevuse, paanikahoogude, depressiooni, immuunsüsteemi häirete ja isegi füüsiliste haiguste suhtes. See võib tunduda halva uudisena, kuid sellel on ka teine külg – rahulikus keskkonnas läheb meil suurepäraselt ja haigestume vähem kui teised.

Elain Aron, üks juhtivaid ülitundlike inimeste uurijaid, nimetab seda „diferentsiaalseks vastuvõtlikkuseks.“
 
Miks ÜTId on haavatavamad neid ümbritseva keskkonna osas

Võib-olla oled märganud: perekonnas leiab aset stressirohke sündmus, näiteks vaesus, surm, lahutus või väärkohtlemine, kuid õed-vennad reageerivad sellele täiesti erinevalt. Üks laps näib kohanevat ja jätkab nagu tavaliselt, samas kui teine laps muutub haavatavaks, depressiivseks ja ta enesetunne halveneb.

Diferentsiaalne vastuvõtlikkus tähendab, et ÜTI-d töötavad kõrge stressiga keskkondades palju halvemini kui teised. Beyco täheldas oma uurimustöös, et ÜTI lapsed, kes kogevad kodus stressi, olid palju kehvemas seisus kui mitte ÜTI-d.

ÜTI-dele tekitavad stressi ka asjaolud, mis teistes mitte. Meie tundlik närvisüsteem tähendab, et töötleme teavet erinevalt ja sügavamalt. Kui üks laps võib kohaneda valju ja kaootilise kodukeskkonnaga, võib tema ÜTI-st õde-vend tunda end pidevalt ülekoormatuna ja pinges ning jääda seetõttu haigeks.

Boyce avastas ka, et ÜTI lapsed saavad stressivabas keskkonnas palju paremini hakkama kui nende mitte ÜTIdest eakaaslased. See on diferentsiaalse tundlikkuse teine pool. Toetavas keskkonnas on nad:

• tervemad;
• õppimises edukad ja tõenäoliselt andekad;
• andekad mitmes valdkonnas, seal hulgas loomingulised, sageli isegi rohkem kui mitte ÜTI-d.

 
Ta nägi, et kui stressirohkest keskkonnast eemaldada mitte ÜTI, on sellel väike mõju. Võtke aga ÜTI laps pingeseisundist välja ja mõju on drastiline. Nad reageerivad tugevalt oma keskkonnale – nii toetavale kui mittetoetavale.
 
Mida see ÜTI-le tähendab

Kõrge stress on ÜTI-dele palju ohtlikum kui mitte ÜTI-dele. Õpetamine on minu jaoks liiga suur stress. Vajasin palju vaiksemat keskkonda, kus on vähem kohtakti inimestega. Niipea kui õpetamise lõpetasin, paranes mu tervis järsult.

Kuidas saame vähendada oma tundlikkuse negatiivset mõju?
On oluline, et:

1. Kuulaksid oma keha

Sinu keha ütleb, mida vajad, kui seda tähele paned. Elame tööl pingutamise kultuuris – tunnid lähevad aina pikemaks; ülemustel on suuremad ootused; survestame end aina rohkem; ootame rohkem, et saavutaksime paremaid tulemusi; tegeleme kõrval tegevustega, töötame kahel töökohal ja asutame igapäevase töö kõrval ettevõtteid.

ÜTI-dena on oluline, et end regulaarselt kontrolliksime ja küsiksime: „ Kas mu keha (ja vaim) tuleb toime survega, mida talle avaldan?“

• Esimesed märgid, et vajad puhkust on järgmised:
• Kiire pulss, pinnapealne hingamine, peavalud või mao ärritus.
• Ülemäärane väsimus või pidev väsimuse tunne.
• Entusiasmi kadumine.
• Keskendumisraskused ja unustamine.
• Une- või ärkamisprobleemid.
• Sagedased haigestumised,
• Muutused söömisharjumustes – söögiisu on tavapärasest väiksem või suurem.

 
2. Vähenda stressi tervislike elustiilivalikutega

Treenimine toodab endorfiini, mis tõstab sinu tuju, aitab paremini magada (aitab toime tulla pingega) ja vähendab stressiharmoone nagu adrenaliin ja kortisoon.

Tervislikult toitumine, piisavalt magamine ning puhkuse ja töö tasakaalustamine aitavad sul hästi stressi maandada.

3. Õpi ütlema ei

Konfliktide vältimiseks nõustuvad mõned ÜTI-d tegema asju, mida nad ei taha. Konflikt võib ÜTI jaoks olla raske, kuid kindlate piiride seadmine on vajalik ja tervislik.

Öeldes ei, mõtle sellele, et avad end jah ütlemisele võimaluste puhuks, mida tõesti oma ellu soovid. Kui ütled ei madalapalgalisele tööle, oled vaba, et öelda jah kõrgema palgaga tööle. Kui ütled ei sõbrale tema maja koristamise juures, saad öelda jah, et oma perega rohkem aega veeta.

Ära võrdle end mitte ÜTI-dega või mõtle, „Kõik teised näivad toime tulevat, ma peaksin ka.“ Õpi tundma oma isiklikke limiite ja ära muretse selle pärast, kas need on teiste omadest erinevad. Kui tead, et vali kontsert on sinu jaoks liiga palju, on ei ütlemine aktsepteeritav.

4. Väärtusta oma keskkonda

Tööta selle nimel, et vähendada üle stimulatsiooni ja kaost oma kodus ja töökohas. ÜTI-dena peame tähelepanu pöörama endale rahuliku keskkonna loomisele. See võib tähendada korrastamist, panipaikade loomist, laua teisse kohta paigutamist vms.

Kuidas võtta parim positiivsest

Meie erinev vastuvõtlikkus tähendab, et areneme ja õitseme toetavas keskkonnas rohkem kui mitte ÜTI-d. ÜTI-d on sügavad tajujad, nii et kui meie keskkond on loodud toetavaks ja rahulikuks, me õitseme. ÜTI-d reageerivad võimsalt:

• Enese arendamisele ning vastavatele programmidele;
• Teraapiale;
• Enesehoolitsemisele;
• Mentorlusele või õppimise võimalustele.

Kõrge tundlikkus muudab meid keskkonnast rohkem mõjutatuks, nii negatiivselt kui positiivselt. Tõenäoliselt polnud meil lapsena palju kontrolli selle üle, kus kasvasime, kuid täiskasvanuna saame oma vastuvõtlikkust ära kasutada ja näha seda pigem tugevuse kui nõrkusena.

ÜTI-dena saame end sisse seada keskkonda, kus õitseme – kasutades oma tundlikkust arenemiseks.

Kuidas teie keskkond teid mõjutab?

Kelly Eden
​

Inglise keelse artikli leiad siit.

Vaba tõlkena eesti keelde pannud Marilii Toots - raamatute "Kukkudes armastusse" ja "Rännud hingemaastikul" autor.

www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi

​Foto: Aimar Säärits

Päris tugev väide, kas pole? Täpsem on väita, et kasutades väljendit „ülitundlik inimene“ esindab see lihtsalt ühte nähtaval olevat inimeseks olemise omaduste kogumit, olles nii ühiseks nimetajaks. Ja see ühendav, hetkel olevate omaduste kohtumispunkt, on vägagi olemas. Küll aga pole see midagi jäävat, paratamatut ja püsivat.

Nimetus „ülitundlik inimene“ ei sisalda endas head ega halba, ilusat ega inetut, ei ohvrimeelsust, kannatajat ega ka võidukat teistest paremat olemist ja erinevat maailmataju. See nimetus, nagu ka kõik teised isiksuse tüüpide nimetused, aitavad meie meelel meie hetkeseisu paremini mõista. See nimetus aitab meil meid positsioneerida. Olles üheks teeviidaks, üheks lähtepunktiks, kus kohtuda ja siis koos edasi liikuma hakata. Niisiis "ülitundliku inimese" mõiste esindab täpselt samasugust õpitud mõttemustrite-, emotsionaalsete reageeringute- ja käitumiste kogumit nagu iga teinegi isiksuse tüüp.

Ja kõik need õpitud ning ehk juba põlvkondi edasi kantud meelemustrid võivad meile põhjustada raskuseid ja kannatusi või siis samahästi ka kergust ja rõõmu. Või hoopis jätavad meid neutraalseks, sest meis lihtsalt on hetkel teatud omadused väljendunud. Millised inimeseks olemise ilmingud parasjagu väljenduvad on sõltuvuses juba mitmetest teistest kaasteguritest – näiteks meie sünnikeskkonnast, ümbritsevate suhete kvaliteedist, põhivajaduste rahuldamise oskustest, elus toimuvast üldiselt jne.

Seega, kui soovime inimestena luua eraldatust, siis kasutagem selle loomiseks iseenda ja iga teise inimese kohta nimetusi ning silte. Või, kui soovime kogeda ühendatust, siis leidkem nimetuses teetähis, mis toob kokku parasjagu sarnasel teel olevaid inimesi, kes vahel käivad koos pikemat aega ning teid, vahel lühemaid käike. Ja kohtuvad just tänu meele poolt antud nimetusele, mis annab võimaluse üksteist ära tunda!

---

Marilii Toots
Raamatute "Kukkudes armastusse" ja "Rännud hingemaastikul" autor

Tänan Sind
 
Foto: Aimar Säärits

Olen ka juba varem nimetanud, et elu on külluslik ja täis võimalusi. Ühtepidi on see lihtne ja teistpidi omajagu keerukas taipamine ning kogemus. Sest kuidas siis ikkagi saab nii olla, kui sul parasjagu justkui midagi väga olulist pole. Sa tunned millestki esmaseks ellujäämiseks vajalikust puudust. Oled midagi alati tahtnud jne. Kuidas saab siis olla nii, et sina kehastad veel puudust, aga maailm on külluslik paik?

Olgu öeldud, et ma ei pea siin silmas välist rikkust ja omatavate asjade ning raha hulka. Väga sageli väljendub puudusteadvus just väliselet vastupidisel kujul – vajaduses aina rohkem omada, rohkemana näida, kuid mis jätab meid ikka seesmiselt tühjaks. Sest inimestena vajame me tegelikult minimaalselt, kuid tõsi seda kõike rikkalikult. Ja küllus annab meile kõik kõige kvaliteetsema, mis meie kehastuse terviklikkust toetab. Ei rohkem ega vähem – täpselt parasjagu.

Nojah ja see viimane on seotud meie, inimeste, võimega elu ära tunda ja vastu võta. Vahel öeldakse sulle üsna käskivalt, et „võta vastu.“ Aga nii see ei toimi, sa ei saa vastu võtta, kui sinus pole ruumi. Sa ei saa rohkem vastu võtta, kui eest ära lubad. Ja sa ei saa ka vastu võtta seda, mis su kehastust ei toeta. Sul tuleb end ja elu tunda.

Ehk siis vastuvõtmine on seotud meie elu kogemise ja endast läbi lubamise võimega ning ka elu usaldusega. Puhta ja avatud ruumiga meie eneste sees. Tegelikult on see ju vägagi loogiline. Täis klaasi, ei saa vedelikku juurde valada. Meie seedimine ja toitumisharjumused on siin kõnekad ja näitavad suunda. Mida sa vastu ei võta, mis liigub sust läbi kiiremini, kui jõuab keha toita, mis tekitab loidust või muid kehareaktsioone? Kas üldse oled võimeline kogema, kuidas toit sind mõjutab? Keha räägib meiega kõnekalt.

Aga, miks me siis millelgi takistaval minna ei lase, kus see takistus on ja miks vahel on nii, et midagi tuleb meisse ja enam ära ei lähe? Laiendame nüüd eelneva seedimise jutu meie meelele sh. mõtetele, emotsioonidele ja tunnetele. Ehk oled kuulnud emotsionaalsest kõhukinnisuses? Ja tuleme tagasi kehasse, keha näitab meile meie emotsionaalset kõhukinnisust. Energiakeha näitab jäiku mõttemustreid jne. Need on kohad, kus elu ei saa meist enam vabalt läbi voolata. Ja mida aeg edasi, siis on need sõnumid meie kehades üha rohkem välja paistvad. Meie kehad muutuvad nimelt jäigaks.

Teiseks on küllusliku elu lubamisel oluline osa elule alistumisel. Ehk siis vastuvõtmise ja minnalaskmise tasakaalul. Ja veelgi olulisem osa on elus osalemisel. See pole nii, et keegi meist ei osale elus. Me osaleme igaüks omal viisil. Kohe kui vaatame, mida me elu situatsiooni panustame, soovimata midagi saada, samas ka iseend ehk elu mitte kahjustades, oleme elu teenistuses.

Välja võib see näha väga erinev. Sa võid töötada otseselt inimeste, loomade ning paikadega või teha tööd, mis inimestega üldse pealtnäha kokku ei puutu. Kaudselt aga küll. Oluline on märgata, kas tekitame juurde avatust ja vastuvõtlikkust või suletust. Me nimelt oleme kõik ühendatud. Seega igal hetkel, kui vastutame oma elu eest, iga olukorra eest, kus oled andja kasvõi oma kohaloluga, siis oled sa elu teenistuses.

Ja kui annad parasjagu endale, sest su keha valutab või on katki, siis see on esmane, mida saad elu teenimiseks teha. Mitte valu maha suruda, mitte seda eitada, mitte selle peale vihastada, sest kõik eelnev töötab elu vastu. Sa saad vast võtta sõnumid, mida elu sulle läbi su oma keha annab. Ehk siis, mida rohkem teed sa ruumi oma kehas, seda rohkem lubad sa elul olla ja seda enam saad asuda tingimusteta elu teenistusse. Vastasel juhul sa ainult arvad, et teenid elu. Sest kui sa samal ajal ennast hävitad, taipamata, et sa ka ise esindad elu, lood sa eraldatust ja kannatust juurde isegi siis, kui su kavatsused on parimad. Kui eluvool on sinus takistatud, siis sa lihtsalt ei saa anda rohkem, kui sul on.

Ja nii ongi, et saame anda ja vastu võtta just selle kohapeal, kus ise oleme, ei rohkem ega vähem. Saame järjepidevalt enda sees olevaid sisemisi takistusi vabastada ning elu annab meile taas rohkem. Siit tulenevadki meie piirid ja tingimuslikkust. Meie avardumine juhtub samm, sammult järk järgult, kerkides spiraalina aina kõrgemale, kui nii valime. Nii suudame eluga püsida, keset ja tasakaalu hoida ja vaikselt edasi voolata. Sest kui elu tuleb üha rohkem meisse, siis see lihtsalt sunnib meid enese sees olevaid takistusi vabastama.

Avardumine ja kasv on elu reeglid. Ja kui elu armastust on ehk hetkel meile liiga palju, siis me ei tunne teda ära ega võta vastu. Ja ka see on hästi, sest elu on armuline. Sest elu ei jäta ja on ikka meiega. Ja teate ju küll – maailm on külluslik paik.

---
Marilii Toots
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee
FB Rännud hingemaastikul
Youtube Rännud hingemaastikul
Soundcloud Rännud hingemaastikul
Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi.

Tänan Sind
 
Foto: Ruudu Rahumaru