Ülitundlik inimene, ole hea, vaata hästi ausalt oma maailma. Vaata ise enda sees olevat ülestimulatsiooni. Siin on midagi, mis sind pidevalt sinust endast üle ja välja surub. Lihtsalt vaata seda. Vaata seda paika, mis ei lase sul rahulikult oma kehas püsida ja sügavuti kehasse hingata.

Ja ei, palun ära mine oma mõtetesse sorkima ja end valeks tegema, end halvustama või õigustama. Sellisel juhul oled juba vastusest eemal. Oleksid juba sõjas ise endaga. Ära tee seda, palun. Ole hea, vaata oma kehakeemiat, selle sundkäitumisi ja keskkonda. Palun ära kritiseeri ega halvusta, sest see lisab vaid kuuma. Viimast on sul juba niigi liiast, kui juhtud parasjagu ülestimulatsioonis olema.

Sa tead, et vajad maandatust, et kehas püsida. Selleks on sul vaja end oma kehas ja keskkonnas hästi tunda. Ole hea, loe see lause uuesti. Sul on tarvis end oma kehas ja keskkonnas hästi tunda, selleks pead kehas ja keskkonnas püsima. Ja algul võid kehas püsides end hoopis halvasti tunda, sest sa pole kehas ammu püsinud. Keskkonnaga sama lugu. Kuid selleks, et kogeda vastuseid, on sul vaja ülestimulatsiooni ajal oma keha kogeda.

• Ja siis hakkad sa kogema kehakeemiat ehk sõltuvusi. Mis need on? Vaata neid? Ehk ei oska sa üle pingutuseta elada? Või oled kasvanud keskkonnas, kus elus püsimiseks on vaja järjepidevat draamat ja kriisi, sest see on pikalt olnud ainus paik, mis sind eluga ühendab? Kuid ole tähelepanelik – draama teeb su korraks vägevaks ja selgeks, kuid pikalt sa sellise seisundis ei kesta. See ongi pidev keha keemiline ülestimulatsioon. 

Ja kui oled olnud kunagi sellega harjunud ja juba teadlik ning sellest hetkel väljas, siis ole eriti tähelepanelik, sest elu pakub sulle kriisi ja draamat, mis pole enam sinu elu osa, kuid kehal on veel sõltuvus. Keha mälus on see selge tunne, mis natuke draamat ja tragöödiat lisades su instinktiivselt selgeks teeb ja sa tahad seda veel ja veel kogeda! Nii oledki taas sõltuvuse lõksu tõmmatud! Hoia eemale!

• Ja keskkond. Vaata keskkonda, kuhu end tuttava ja turvalise paigana ikka ja jälle sätitad. Kas see tekitab sinus mehhaanilist ülestimulatsiooni. Ehk su meeled ja sensoorne süsteem on pideva pinge all ja ei lõdvestu täielikult. See toodab küll lühiajaliselt lisa energiat ning naudingut, kuid pikemaajaliselt on organismi koormav ning hävitav.

Ja jälle vaata lihtsalt ümbritsevat keskkonda ja tunneta oma kehatajusid.
*Vaata müra taset oma elukeskkonnas. Kas on võimalikud vaikused hetked, et kuulmine saaks puhata?
*Vaata, kas vesi mida joogiks, toiduks ja pesemiseks tarbid, on puhas ja kemikaalide vaba?
*Märka tehis valguse tugevust. Kas saad luua loomuliku pimeduse ja hämaruse, et su silmad saaksid puhata?
*Märka öö une kvaliteeti. See on kõnekas. Kui ärkad hommikuti pinges, siis pole sa välja puhanud! Sa ei saa päeva alustada selge ja värskena!
*Vaata su keha puudutavaid materjale. Kas need kriibivad, ei hinga ning tekitavad kehas ebamugavust?
*Märka õhku, mida sisse hingad, kas suudad seda vastu võtta või pead end ümbritsevate haisude eest pinnapealselt hingama suruma?
*Ja vaata temperatuuri, millise viibid? Vaata kas, keha peab järjepidevalt pingutama, et sind ülekuumenemise või alajahtumise eest kaitsta?
*Ja vaata ümbritsevate suhtumisi, kas nad arvestavad su baasvajadustega? Kas sa ise arvestada ja austad oma keha ja hinge ruumi?
*Ja jah, ka tehiskiirguste kontsentratsiooni, sest just see viimane võib olla salakaval, kuid pidev närvisüsteemi närija.
 
Ja kui sa elektrivõrkusid oma kehas ei taju, siis ole hea, palun ära hakka siin vaidlema. Meie tundlikkus ongi erinev ja see pole ei õige ega vale. Parem kujuta ette, et elaksid pidevalt elektrikapi surinas. Kas seda oleks sinu jaoks parasjagu või leiaksid end ühel hetkel üle stimuleerituna?

Ja tea ka seda, et mitte ükski keskkonnamõju ega keskkond pole vale, küsimus on vaid stimuleeriva kontsentreerituses ja tasakaalus. Kui oled näiteks linnast väljas, siis ei tarvitse sa ülestimulatsioonist midagi teada, sest su keha saab selle välise tehiskeskkonnaga ideaalselt hakkama. Samuti võid ka linnas ideaalselt toimida ülestimulatsioonita, sest mõjutajate tasakaal on täpselt paras. Ja su keha on kohanemisvõimeline! Küsimus on vaid hetke tasakaalus.

Kuid siin tuleb olla aus paiga suhtes kus ise enda sees oled ja mitte end pidevalt edasi suruda. Ka viimane võib olla ülestimulatsiooni tekitajaks! Pole võimalik elada koguaeg viimase piiri peal. Sul tuleb ise endale jätta elu jaoks ruumi, et oleksid kohanemis võimeline ka antud keerukamates situatsioonides. Anna endale hingamise ruum, paik kus saad tõesti pinged endast välja puhata!

Vaata seda kui sügavalt ning sujuvalt suudad oma elukeskkonnas loomulikult hingata. Mitte pidevalt hingamist suunates, vaid vaata kohta, kus su kehal on loomulikult hea. Need paigad on olemas, sa tunned selle ära, nii ise enda sees kui ka ümbritsevas, kui seal kohal oled. Ja ära unusta, et sügaval sisimas oleme üks, kuid elu kogemused on iga ühes erinevad.

Foto: Liis Seli

Hingeliigutuse praktika on kursuste sarja "Maandumine kehasse ehk Tere tulemast koju" autori poolt vastu võetud info, mis läbi erinevate kehatajude end ühel hetkel temas lihtsalt avaldas. Autor ise on praktiseerinud seda tänaseks üle aasta, oma rändudel ja elukeeristes, sest see on aidanud tal endaga jääda, ise ennast valida ning elu toetavaid valikuid teha. Sest see on see, mille ta ise enda puhul tõesti süvatasandil avava on leidnud.

***

Alustame sellest, et sinu keha on ääretult tark, temas peitub meie alateadvus, „esivanemate“ tarkus ning patud, ühendus suuremaga, naudingud, tunded, elu tajumis viis jne. Läbi kogetud või siis kogemata emotsioonid vormivad meid ja tingivad seda, kuidas maailma läbi ise enda tunneme ning kogeme, kuidas elus liigume. Siit tuleneb ka see, kui avatud või suletud oleme, millised on me elu valikud ja eelistused. Ja kõik see, millel eelnev põhineb. Kui käitumine põhineb seni teadvustamata survel, juhusel või põgenemisel, siis juhib meid midagi, mis juba on talletatud kehas.

See ongi see lugu, mida kehas „välja mängime.“ See on see, mida väline meie kehavibratsioonis tajub, hoiakutes näeb ja millele vahel väljast poolt näpuga näidatakse. Hoiame takistusi end sees ja need suunavad meid ühel või teisel viisil liikuma. See pole elu hoidmine, kuigi pealtnäha võib algul nii paista. See on elu puuri panemine ehk vangistus. Siin pole me vabad, ega ka eluga otse ühenduses, tunneme end sageli tühjana, sest käime teiste poolt ette antud teid. Ja ajapikku võib hakata elu meis hääbuma.

Siin pole oluline see, kuidas su elu hetkel välja paistab. Oluline on see, mis sind edasi kannab. Igas süsteemis kuhu siseneme on erinevad nõrgemad ning tugevamad kohad. Mida mõnes sotsiaalses ringiks nõrkuseks nimetatu võib ühel hetkel avalduda tugevusena ja vastupidi. On oluline see, kuivõrd iga süsteemis osalev indiviid on iseenda eluga tasakaalus ning oma koha peal, keegi kompenseerib liigselt kedagi või sunnib jõuga endast välja ja nii tegelikult kogukonda nõrgestab.

Hingeliigutuse praktikas lood sa ühenduse ise enda sees elu ja hinge juhatusega. Ning see hakkab sind liigutama mööda teid, mis varem võimalikud polnud. Me hakkame avarduma ja kasvama liigse valu ning häbita, elule andudes. Kogeme küll oma teel takistusi, need ilmuvad kas mõttemustrite, emotsioonide või sageli keha valudena, kuid hingame end neist järkjärgult läbi ning vajume tagasi kehasse. Seda ei saa teha jõuga surudes. Saame vaid läbi lubamise ning fookuse lasta elul endas voolata.

Nüüd on meil valik, kas hakata keha ja oma hingamist, hinge juhatust kuulama või seda ignoreerida edasi, sest veel saab. Kuniks saab?! Sest vanast on raske loobuda? Ikka veel otsid vabandusi, et miks ei saa? Veel jaksad sa jõu pealt liikuda. Kuid liigud vaid seetõttu, et su seljataga on tugev surve, mis sind kannustab ning suunab? Hakkad väsima? Kui palju on sel kõigel üldse seost sinu endaga eluga? Just siin aitab sind (üli)tundlikkus ning võime oma keha tajusid jälgida!

Ja kui seda seljatagust jõudu pole või see hoopis sind tagasi kannatusse sikutab? Mis siis? Siis oled endas tuvastanud trauma kogemuse, mis on tarvis ise enda keha mälu sügavustest vabastada, sest see on takistanud sul igapäevaelu elada. Ehk sa polegi varem saanud vabalt hingata ja hingamise taktis liikuda. Kuid su keha tahab seda kogeda!

Ja siin tuleb taas pilti hingeliigutuse praktika, mis salaja integreerub läbi korduva ja korduva kogemise kehasse ning tuleb nii ka su igapäevaelu toetama. Viimane aitab nimelt elus läbi hingamise ja kohalolu, ilma liigse pingutuseta liikuda!

***

Autor tunneb, et on aeg igaühe iseenda see olevat väge kogeda! Ja soovib praktilist kogemust Sinuga jagada! Nii on ka sinul võimalik ise enda sees luua ühendus eluga! Lihtsalt tule ühisesse ruumi ise endaga kohtuma! Ja koos rändama.

Foto: Andi Kokk