2. Keha mäss ja "aeglustumine"
Kui inimesed hakkavad keha järele ootama, kogevad nad sageli suurt väsimust. Seda nimetatakse "püha väsimuse" faasiks. Keha, mis toimetas aastakümneid meelemustrites, vaid tahtejõu abil ja stressihormoonide najal, kukub kokku ja nõuab puhkust. Inimesed räägivad vajadusest magada 10–12 tundi, võimetusest teha asju endises tempos ja vajadusest õppida ütlema füüsilise keha kurnatuse tõttu "ei".

3. Mateeria "vastupanu" ja korrastumine
Need, kes on selle tee läbinud, märkavad, et alguses on füüsilise elu (raha, kodu, tervis) korda tegemine väga ränk, sest see nõuab korduvust. Kui meeles tekib muutus sekundiga, siis materiaalses maailmas tuleb asju teha iga päev. Läbiv kogemus on see, et tavaelu hakkab sujuma alles siis, kui lõpetatakse selle vihkamine ja hakatakse nautima pisiasju – mustriteks saavad rutiinsed tegevused, millest varem üle hüpati.

Kuidas mateeriat "tavaellu" aidata?

• Mikrosammud: Too suured vaimsed ideed igapäevastesse pisikestesse füüsilistesse rituaalidesse (nt teadlik ja terviklik hingamine nõusid pestes, aeglane kõndimine).
• Keha hääle kuulamine: Luba kehal öelda "ei" ka siis, kui meel ütleb "ma ju suudan ja tahan". Mateeria austamine tähendab tema piiride aktsepteerimist.
• Keskkonna lihtsustamine: Aita mateeriat sellega, et lood oma füüsilises ümbruses (kodu, töölauad, graafikud) võimalikult palju selgust ja vähe stimulatsiooni.

See, mida Sa teed, on vaimu maandamine ainesse. See ongi kõige raske, kuid püsivaim muutuse vorm.

Miks mateeria muutub aeglaselt?

• Rakumälu inerts: Keha koed ja närvisüsteem salvestavad aastakümnete pikkust stressi, ellujäämisrežiimi ja harjumusi füüsiliste mustrite ehk alateadlike (keha) hoiakutena.
• Füüsilise maailma tihedus: Meel toimib valguse kiirusel, kuid mateeria (keha, rahandus, suhted, igapäevane rutiin) on tihe ja nõuab korduvat, igapäevast füüsilist tegevust, et kuju muuta.
• Närvisüsteemi ümberprogrammeerimine: Kroonilisest "eest ära jooksmisest" väljatulek nõuab turvatunde loomist igas keharakus, mis saab toimuda vaid läbi pikaajalise stabiilsuse.

Miks keha maha jääb?
Meie meel (mõtted, soovid, otsused) võivad muutuda sekunditega, kuid keha toimib füüsikaliste ja keemiliste seaduste järgi, mis nõuavad aega.

• Hormoonide lagunemine: Kui meel rahuneb pärast stressi, ringlevad stressihormoonid (kortisool ja adrenaliin) veres veel minuteid või tunde.
• Rakulised protsessid: Keha vajab füüsilist aega energiavarude (glükogeen) taastamiseks ja kilede parandamiseks.
• Närvisüsteemi inerts: Ohutunde kadumisel võtab parasümpaatilise (rahustava) närvisüsteemi käivitumine aega.
• Neuroplastilisus: Mõttes võid otsustada uue harjumuse kasuks hetkega, kuid aju vajab nädalaid uute füüsiliste närviteede loomiseks.

Kuidas meel keha eest ära jookseb?

• Läbipõlemine: Vaimselt tahad ja jaksad teha suuri plaane, kuid keha on krooniliselt kurnatud ja keeldub voodist tõusmast.
• Traumast taastumine: Emotsionaalselt oled intsidendist üle saanud, kuid keha vappub või võpatab ikka veel sarnaste stiimulite peale.
• Eesmärkide seadmine: Otsustad homsest treenima hakata, kuid lihased ja liigesed vajavad kohanemiseks kuid, mitte päevi.

Kuidas keha järele oodata?

• Soodusta pausi: Anna endale teadlikult aega lihtsalt olemiseks, ilma uute vaimsete stiimuliteta.
• Kasuta maandamist: Tegele füüsiliste tegevustega (jalutamine, venitamine, soe vann), mis toovad meele kehasse tagasi.
• Aktsepteeri tempot: Ära sunni end tagant, kui vaim on valmis, aga keha annab märku raskusest või väsimusest.

Vastavate teadusuuringute kohta vaata täpsemalt siit.

Maailm otsib ja loob loomulikult tasakaalu. Iga tasakaalutus tuleb nähtavale järgmistes põlvedes üha teravamalt, kuniks kitsikus läheb nii teravaks, pinge nii suureks, et edasi enam ei saa. Siin jõuab autor isaliini juurde, mis samuti läbi tema tasakaalu on otsinud.

Kogu suguvõsa uurimuse eesmärk on liikuda tagasi aega, kuis kannatust veel ei tuntud. Närvisüsteemist lähtuvalt on eesmärk jõuda ŠOKI, ÜLEKOORMUSE või KEHA SULGUMISE eelsesse paika, kus toona kehakoodid muudetud said. Paika, kus keha ei saanud enam võimalust emotsioone täielikult läbi kogeda (terviklikult hingata). Paika, kus ühendus eheda eluga hakkas hajuma ning elujõud suguvõsast välja lekkima nii, et MATEERIA ei saanud võimalust elutervelt EDASI KASVADA. Paika, kus ELU KAITSVAD PIIRID hajusid ja midagi süsteemis muutus KONTROLLIVAKS, midagi pidi varjama, miski kandus läbi keha üle järgmistele põlvkondadele ja samas jäi nähtamatuks ning uduseks.

Siine põlvkondi jätkunud lugu ei ole olnud selgepiiriline ega lihtsalt läbinähtav. Kannatus on olnud väga lähedal SÜDAMES OLEVALE ARMASTUSELE. Just siin on tulnud otsest, jätkuvalt peale voolavat valu ning raskust kanda ning taluda. Hajuva ning jätkuva kahjustuse integratsioon on olnud igapäevaelu ilmingute tõttu vaevaline. On vaid pinnapealt natuke leevendanud, kuid pole andnud püsivat tulemust. Autor on pikalt loonud ressurssi, et see jada ISE enda sees ja ka välises maailmas lõpetada.

Tal on tulnud EEMALOLEKU VALU keha sees vabastada sellele üha lähemale liikudes, nii et ta suudaks õigel hetkel, Jumala ühendust reetmata, tänus ja väärikalt vaikida. Et ta suudaks end lihtsuses kogu kehaga väljendada. Ilma mineviku reaktsioonideta loo omaks võtta, seljataha jäta ning omal (elu kandvail) jalul terviklikuna edasi astuda.

Niisiis - ka meesliinil on tarvis liikuda tagasi paika, kus kannatust veel ei tuntud. Ja see paik võib-olla siinsamas juuresoleval fotol näha. Samas, kui vaadata tähelepanelikult kehasid, tuleb võib-olla liikuda rohkem tagasi.

Aasta võib olla sellel fotol umbes 1960. Siia aega on sündinud Beebibuumi generatsioon (1946–1964), kus kollektiivse teadvuse peamisteks iseloomujoonteks olid optimism, enesekindlus ja võistluslikkus. Emotsioonid on seotud staatuse ja eduga. Usk sellesse, et maailma saab (ja peab) muutma. Sellesse ajavahemikku jääb autori isa Toivo (1957) sünniaasta.

Kuid astume veel ühe sammu tagasi ja jõuame kahe venna Elmari (1923) ja Jaanini (1933). Elmari sünd jääb Suurima põlvkonna aega (1901–1927), kus peamisteks iseloomustavateks omadusteks olid kangelaslikkus, ohvrivalmidus ja stoilisus. Emotsioonid suruti alla ühise eesmärgi ja ellujäämise nimel. Tugev kollektiivne uhkus. Elmar on Toivo isa ja autori vanaisa.

Teise venna Jaani sünd jääb Vaikse põlvkonna aega (1928–1945), mille kollektiivteadvust iseloomustavateks omadusteks olid kohusetunne, alandlikkus ja ettevaatlikkus. Emotsioonid olid privaatsed. Väärtustati stabiilsust ja reeglite järgimist, et vältida konflikte.

Igaks-juhuks läheme veel ühe põlvkonna mööda meesliini ajas tagasi - Elmari isa oli Karl-Johannes (1891). tema sünniaasta jääb Kadunud põlvkonda (1883–1900), kus peamisteks omadusteks olid mässumeelsus, pettumus ja küünilisus. Esimese maailmasõja šokk purustas usu traditsioonidesse; emotsioone väljendati läbi kunsti või hedonismi.

Siinkohal autor tegelikult ei tea täpselt, kas ja miks vendade Elmari ja Jaani vahel viha tekkis. Ta teab vaid, et lugu oli seotud nende isa (Karl-Johannese) maja müügiga. Ta ei tea, kas vennad olid isaliini emotsionaalse raskuse edasikandjad ning nende omavaheline konflikt oli viimane piisk ehk kulmininatsioon, et viha ja ANDESTAMATUS neis teravalt väljenduks. Võib-olla oli midagi juhtunud juba varem, nii et vennad üksteisega suhtlemise täiskasvanueas lõpetasid.

Autor teab vaid juttude järgi, et lahkheli põhjuseks olevat olnud nende isa Karl-Johannese (surm 1965) talu. Ta teab, et siin kusagil ajaliinis juhtus midagi nii teravat, et vennad, peale isa talu (vanema venna tahte vastast) müüki enam üksteisega ei suhelnud. Kas vara jaotus ei olnud tasakaalus ja võrdsetel alustel? Või oli siin midagi veelgi sügavamat südames?

Vanem vend oli ehitanud endale ise maja ning noorem oli saanud päranduseks (kelleltki teiselt, mitte oma isalt) endale maja elamispinnana. Päranadi jagamisel jäi vendade isa maja noorema venna käsutusse. Ta olevat lubanud, et seda ei müü. Kuid müük siiski toimus. Ja nii vennad enam ei suhelnud. See raskus ja vastasseis läks nende mõlemaga hauda kaasa. Seega võis siit osa kanduda edasi Toivole.

Toivo abiellus ja sündisid kaks last. Üks neist Marilii (sünd 1982) käesoleva teksti autor. Marilii sündis Y- põlvkonda (1981-1996). Seda kollektiivteadvust iseloomustab eneseteostus, empaatia ja ärevus. See on esimene põlvkond, kes hakkas emotsioone avalikult analüüsima. Pidev pinge "eriline olemise" ja reaalsuse vahel.

Siinne meesliini TRAUMA ei ole selgepiiriline. On pigem varjatud draama ja (südame) VALU, mis närvisüsteemi järjepidevalt ÜLEKOORMUSES on hoidnud, see on teinud keha ülitundlikuks. Mille kaitseks on olnud loomeruumi ning mateeria jäik kontroll. See on muutunud elu pea liikumatuks ning selle edasikandumise ilmvõimatuks.

Siia kusagile on põimunud ELU mitte tõsiselt võtmine, bioloogia ehk surelikkusega mitte arvestamine, vimm ning usaldamatus naiste suhtes, ebaõigluse tunne ja selle, mis ei kanna endas elu, tõeseks pidamine.

Eelneva all on ehk olnud peidus vereliinis olev venna VIHA, mis välja tulla ei tohtinud? Seda muidugi autor kindlalt väita ei tea. Kuid ometi on valu teravate sõnadena nähtaval ning lahustumas. Selle olemus on olnud hägune, justkui puuduks RAAMISTIK ja PIIRID. On olnud liigne PIIRATUS ehk on puudunud tegevusluba ja on olnud KONTROLL ehk hirm kaotada midagi, mis (südame sügavustes) õigusega on kuulunud pärijale? Miski, mis on ette nähtud edasi kandmiseks? On olnud USALDAMATUS kõige ja kõigi suhtes. Aga kui ka eraldatus nii väga haiget teeb?

Kestma on jäänud DEPRESSIIVSUS (sest edasi liikumist pole olnud, kasv on olnud rangelt piiratud) ja varjatud viha ehk isegi abituses on peitnud lõks. Eelnev tundub olevat meesliini närvisüsteemi tsükkel, mida autor oma sünniga tahtmatult võimendanud on, sest looja loomus ja armastus soovivad vabaneda SELGUSESSE. Autor lisab igaks juhuks veelkord, et ta ei tea ja kirjutab vaid läbi isikliku kogemuse.

• Isaga on olnud tal aastakümneid sarnane situatsioon – kui autor rääkis vajadusest keskkonda muuta või parendada, kuulis isa selles üleskutset tegutseda. Nende kogemused ei kattunud.
• Kui autor kirjeldas oma enesetunnet, jõudis see isani sageli kriitikana. Autor õpib siinkohal märkama, kui palju ja millises kohas end tegelikult jagada on võimalik.
• Autor otsis lahendusi, pakkus variante, koostas projekte, kuid isa koges seda survena. NENDES HETKEDES POLE SÜNDINUD ÜHIST LIIKUMIST. AUTOR SAAB VALIDA, KAS JÄÄDA SELLESSE RINGI VÕI ASTUDA SAMM TAGASI.
• Isa jaoks võib naine (tema tütar) kõlada rahulolematu või ennast õigustavana. Seda ei ole võimalik täielikult muuta, kuid autor saab oma tähelepanu suunata sinna, kus kontakt on päriselt olemas ning loovast ideest kasvab läbi praktilise tegevuse tulemus.

See suhtlus on naise jaoks olnud nagu köiel kõnd – lihtne on kukkuda ohvrisse ja lihtne on kaotada tasakaal ning üle reageerida või ise juhtima asuda. Kuid ükski eelnimetatud teedest ei kannaks teda tõelises naiselikus olemuses. See vaid koormaks liialt ta vaimu ning keha ja hinge kutse hakkaks tuhmuma.
 
Aastakümneid ja põlvkondi kestnud mustri sisu võis olla järgmine:

• Vanem ei peegeldanud last tagasi, ei kuulanud ega valideerinud;
• Tõlgendas last järjepidevalt omal viisil,
• Pidas lapses kerkivaid emotsioone isiklikuks rünnakuks,
• Ei austanud lapse valikuid.

Õige sõnastus ega parem suhtlemisoskus ei pruugi siin midagi muuta. Ka süüdistamisest ei ole abi. Autor ei ole enam laps ja isa ei ole paha. Lihtsalt on puudunud selge ning avatud kommunikatsioon. Miski on takistanud südamega kuulamast ja nägemast. Võimalik, et mõlema osapoole närvisüsteem on liikunud sarnases tsüklis – LOOTUS – KONTAKT – VALU – HIRM – TUGEVAM KIINDUMUS. Võib-olla on toimunud tahtmatud ülekanded, mida kumbki ei ole osanud seninpeatada.

Igal juhul, kui see tsükkel kestma jääks, siis autor ei saaks oma väge loova naisena täielikult kasutada. Seni pole tal veel õnnestunud sellest korduvusest ohutult mööduda. Ikka on keha isetahtsi valuliselt reageerinud. Kirjeldatud tsükkel on surunud teda lapse energiasse ning puuduses elama, kuid nii poleks võimalik kohtuda ELU ARMASUSEGA maapeal ehk abikaasaga.

Elu omadus on laieneda. Seda ei saa teha pinnal, mis pole oma, TEGEVUSLOATA. Keeruline on olnud edasi liikuda, kui kokkulepped on olnud tingimuslikud ja võisid ootamatult igal hetkel muutuda. Kasvuruum pole olnud TURVALINE. Siin jätkuks ebakindlus, surve, tõrjumine ning KODU sõda. Just siin samas oli peidus ka varjatud OOTUS. Ootus rahule ning lunastusele.

Jäigas piiratuses põle võimalik vabana elada, sest elu loomulik voolamine, mis tekib ühenduses loojaga igas ühes eneses, peatuks. Nii saaksidki tekkida paisukohad, mis üks hetk plahvatustena välja purskuksid. Aastaid kestnud ÜLESTIMULATSIOON ehk materiaalse väljundita looja loomusele on eluliselt vajalik vabastada suguvõsa ARMASTUSE tee.

Nii sündisid sõnad autoris seestpoolt, otse keha sügavustest ja tekstid said paberile. Need hakkasid võtma kuju piltidena, kõlama laulude ja luuletustena, need moodustasid rütme ja isegi süsteemseid võrgustikke, kogunesid läbi käsikirjades arvutisse ja nüüd on suur osa neist raamatuteks vormumas. Neis kõigis on säilinud käiguteed!

Nii sai käesoleva teksti autorist looja piiratuses. Otse ta südamest ja keha seest hakkasid tema oma piirid laienema, keha hoiakud lõdvenema ning samas keskjoon ning ühendus Allika Armastusega tugevnema. Seda kõike selleks, et kehast saaks portaal, mil pea taevas, kuid jalad kindlalt maapeal. Selleks, et ulatuda uuena ühendusse ja luua teda ümbritsenud materiaalne maailm elu toetavaks.

Lisame ka siia loosse selguse mõttes ühe võimaliku närvisüsteemi taastumise (lihtsustatud) progresseeruva mudel – ŠOKK ehk dissotsatsioon ehk lõhestumine - DEPRESSIIVSUS – ÄREVUS / HÜPERAKTIIVSUS – VALU (emotsionaalne ja füüsiline) – VIHA ja piiride taastamine – SELGUS ja mõistmine – LEIN – INTEGREERIMINE ja taastumine. Viimases etapis pole närvisüsteem enam trauma ümber orienteeritud, see stabiliseerub. Inimeses tekib (hingamise) RUUM enne keha (autonoomse närvisüsteemi) reageerimist.

Autori seljataguses naisliinis (vt 5.4) on olnud pikka aega intensiivne surve närvisüsteemile, mil keha oli ülekoormuse all ägav ja samas selge väljendusoskuseta looja. Meesliin oli uduses, jäikade, kuid samas mateerias ebakindlate piiridega ning salamisi elu halvustavas vaikimises. Neil puudusid omavahel selged ühendused. Naisliin ei osanud tõenäoliselt mehi austada ja mehed ei osanud armastada arusaamatut naist. Nad elasid pikalt Jumalata ISE enda sees.

Siinkohal leidis autor end justkui lõksus tiirlevat, sest kummaski liinis ei tundunud olevat väljapääsu. Meesliin nõudis naisliini „täiuslikuks“ (traumast välja) muutumist ning naisliin nõudis meesliini „täiuslikuks“ (traumast välja) muutumist. Kumbki ei taganenud Jumalasse. Oli umbne, kaua kestev ning kurnav suluseis. Ja nii ei saanudki ELU võimalust välises maailmas edasi liikuda.

Pingutus oli süguliinile liigne. Autoril polnud pakkuda „täiuslikke“ (traumavabasid) lahendusi ning nii oli jäänud ta mateerias vajaliku toetuseta, leidmata pikalt võimalust kasutada elu stardipakuna seda, mis hetkel olemas on. Ta ei saanud end turvalise ruumi puudumise tõttu välismaailmas ka kiirelt loojana realiseerida. Kõigepealt oli tarvis vabastada voolud ja ühendusteed otse allikaga keha sees. Just selline on olnud naise sünni algus ja senine maine tee.

Kuid ta on jõudmas SELGUSE ja MÕISTMISENI. Kas ta suudab (Jumala poja enda abiga) oma sisemise mehe ehk mateerias KEHA vabastada raskusest ning vastupanust armastusele nii, et ta õitseb taas ja tema ellu saab vabalt siseneda maine kaasa ehk JUMALIK MEES, nii et LOODU saab TÕES MATEERIALISEERUDA?

Kas ta suudab astuda veelkord tagasi ISE endasse ja võtta need kaks sekundit närvisüsteemi rahustamiseks? Hingata kogu kehaga? Jääda täielikult endasse? JUST SIIA ON KIRJUTATUD UUE LOO ALGUS JA VANA KAOB.

Autori suurim unistus ja südame soov on vabalt KEHAS olles KOOS ELUS (Jumaliku muusika saatel) TANTSIDA!
​
Ja just siin paigas hakkab ta vaikselt nägema oma MAIST KODU ja PEREKONDA. Piirid selginevad ning naise tõeline olemus muutub üha NÄHTAVAMAKS.

Iga väljakutse, mida koged oma vaimses ja emotsionaalses elus, on põhimõtteliselt närvisüsteemi probleem, sest sinu närvisüsteem määrab, millise reaalsuse versioonis sa igal hetkel elad. Kui kannatad ärevuse all, on see sellepärast, et sinu närvisüsteem on jäänud lõksu pideva ohu detekteerimise seisundisse, skaneerides iga suhtlust ohu suhtes, mida tegelikult ei pruugi olemas olla.

Kui tunned end masendunult ja eraldatult, siis on sinu närvisüsteem seiskunud, säästes energiat, kuna on õppinud, et kaasalöömine on mõttetu. Pealetükkivad mõtted, võimetus tunda rõõmu – need kõik on märgid närvisüsteemist, mis ei suuda rahuneda.

Sinu mõtted ei loo sinu närvisüsteemi seisundit – sinu närvisüsteemi seisund loob sinu mõtete kvaliteedi ja sisu, mistõttu positiivne mõtlemine üksi ei tööta kunagi, kuniks sinu bioloogia karjub, et oled ohus.

Reguleeritud närvisüsteem muudab sinu vaimset ja emotsionaalset kogemust, sest see muudab aluspõhja, millest kõik sinu tajud lähtuvad. Reguleeritud olekus saad selle, mida terapeudid nimetavad "taluvuse aknaks" – võime kogeda raskeid emotsioone ilma nende poolt alla neelamata, silmitsi seista väljakutsetega ilma kokku varisemata või plahvatamata.

Sa lakkad olemast emotsionaalsete reaktsioonide pantvang, sest sinu süsteem suudab liikuda sujuvalt aktiveerumise ja puhkuse vahel ilma kinni jäämata. Sinu suhted süvenevad, sest suudad taluda lähedust ilma seda ohuna tajumata. Sinu töö muutub rahuldust pakkuvamaks, sest stress ei käivita enam täielikke ellujäämisreaktsioone. Sinu minatunne stabiliseerub, sest sa pole enam reaktiivsete seisundite killustatud kogu, vaid terviklik inimene.

Närvisüsteemi reguleerimine on sügavalt oluline, sest see käsitleb sinu kannatuste juurt, mitte ei halda ainult sümptomeid. Trauma ei puuduta seda, mis sinuga juhtus – see puudutab seda, kuidas need kogemused kodeeriti püsivateks ootusteks selle kohta, kuidas elu toimib.

Kui sinu närvisüsteem õpib uusi mustreid, ühendad sõna otseses mõttes ümber ennustusmashina, mida sinu aju kasutab kogemuse loomiseks. Enesekritika vaibub, sest reguleeritud närvisüsteem liigub loomulikult enesekaastunde suunas. Sotsiaalne ärevus väheneb, sest sinu süsteem lakkab tõlgendamast neutraalseid nägusid vaenulikena.

Eksistentsiaalne hirm tõmbub tagasi, sest rahus olev närvisüsteem kogeb elu pigem juhitavana kui ähvardavana. See on erinevus vaimse tervise raskustega toimetuleku ja nende tegeliku lahendamise vahel seal, kus need loodi.

Teksti autor teadmata

Foto: Aimar Säärits

„Esivanemate pärand“ on Venemaa telesaate „Selgeltnägijate tuleproov“ (""Битва экстрасенсов"") 16. hooaja võitja Viktoria Raidose kauaoodatud raamat, mis räägib sellest, kuidas kaugete esivanemate teod mõjutavad ka meie saatust. Ühtlasi vastab ta kõige tähtsamale küsimusele: kas on võimalik muuta seda, mis on sõna otseses mõttes „saatusest määratud“.

Oskus vigadest õppida ja paremaks saada põhineb nii bioloogilisel kui ka vaimsel arenemisel. Teadlik tähelepanu oma elukäigu vastu on siin inimesele üheks kõige olulisemaks abivahendiks. See on tähtis ka oma põlvnemise suhtes: lähimad esivanemad mõjutavad meid iseenesest ja et selle toimet kuidagi muuta, tuleb sellest esmalt aru saada, kuid kaugete esiisade mõjutusi ja võimalikku toetust on pea võimatu tunnetada ja vastu võtta ilma teadmisteta nende saatuse ja nende endi kohta.
​
Õigeks tegutsemiseks on harilikult vaja mõista seda, kes me oleme ja kus asume. Viktoria Raidos on veendunud, et enamjaolt tuleb see mõistmine oma suguvõsa ja esivanemate tundmisest. Jõud, mida antakse sajandite jooksul põlvest põlve edasi ning mis peitub meie füüsises ja psüühikas, võtab kuju teatud sündmustes, mis mõjutavad ka meie elu.

Kui õpime neid nägema ja muutma, õpime muutma ka oma saatust.

Inimesed elavad ühtses maailmaruumis. Põnev on vaadata seda läbi erinevate generatsioonide naisliini ning selle, kuidas emotsioone neis ruumides käsitletud ja ka kogetud on või ei ole.

Kogu uurimuse eesmärk on liikuda tagasi aega, kuis kannatust veel ei tuntud ehk antud loo põhjal piisab juba 19. sajandi keskpaigast. Närvisüsteemist lähtuvalt on eesmärk jõuda Šoki eelsesse paika, kus kehakoodid muudetud said. Paika, kus keha ei saanud enam võimalust emotsioone terviklikult läbi kogeda (hingata). Paika, kus ühendus eheda eluga hakkas hajuma. Selle põhjuseks võivad olla - ŠOKK, ÜLEKOORMUS, NUTT VÕI SULGUMINE.

Autor jõudis tagasi Jenny vanemateni (Hindrik ja Mari Luht), kelle majapidamine oli heal järjel ja peres kasvas 6 last. Nad kõik sirgusid täisealiseks, mis oli tolle aja kohta (alates 1880 aastast) haruldane. Jenny oli teadaolevalt pere neljas laps (südn 1895). Ta sirgus suureks ja abiellus Augustiga. See ongi paik, kus suguvõsas kannatust veel järgneval kujul ei tuntud / kogetud.

Jenny sünniaeg jääb Kadunud põlvkonda (1883-1900), mille peamisteks iseloomuomadusteks olid mässumeelsus, pettumus ja küünilisus. Esimese maailmasõja šokk purustas usu traditsioonidesse; emotsioone väljendati läbi kunsti või hedonismi.

Jenny ja August Tischleril oli teadaolevalt kolm tütart. Esimene suri. Üks neist autori vanaema Laine (sünd 1924). Laine sünd jääb Suurima põlvkonna ajaraamidesse (1901-1927), mida esindas kangelaslikkus, ohvrivalmidus ja stoilisus. Emotsioonid suruti alla ühise eesmärgi ja ellujäämise nimel. Tugev kollektiivne uhkus.

August Tichler suri 1928 (Laine 4a), Jenny Tichler suri 1935 (Laine 10a). Jenny suri püstoli laskude läbi, mis oli mehe käes, kes oli arvatavasti ärritunud olekus. Mainitakse ka äkkviha. Jutud räägivad armukadedusest, kuid kindlaid tõendeid siin pole. Mees surmas ka enda. Tapjast mehe kui ka Jenny laibad leidis esimesena 12 aastane tütar.

SEE on koht, kui selle suguliini naiste jaoks aeg peatus keha sees. Šokk jäi kehasse kinni ega saanud võimalust olla läbi kogetud. Siit algas „emotsioonide vangistus“ mis väljendas end psühhoosides. Ja armastus ei pääsenud enam südamele ligi, sest tugevad kaitsed olid ees. Ometi kandus elu veel edasi. Siia koha aga oli sisse kirjutatud meele põhjustatud kannatus, mis hakkas tasapisi hävitama ka mateeriat ning keha.

Laine abiellus ja sünnitas kaks last. Eve (sünd 1957) käesoleva teksti autori ema. Eve sündis Beebibuumi põlvkonda (1946-1964). Mida iseloomustas optimism, enesekindlus ja võistluslikkus. Emotsioonid on seotud staatuse ja eduga. Usk sellesse, et maailma saab (ja peab) muutma. Eve elu on kulgenud suuresti ülekoormuse all. Edasi kandusid psühhoosid, nutt ja sulgumine.

Tõlgime selle nüüd kõik tänapäevasesse keelde. Üks võimalikest närvisüsteemi taastumise (lihtsustatud) progresseeruvast mudelist on järgmine – ŠOKK ehk dissotsatsioon ehk lõhestumine - DEPRESSIIVSUS – ÄREVUS / HÜPERAKTIIVSUS – VALU (emotsionaalne ja füüsiline) – VIHA ja piiride taastamine – SELGUS ja mõistmine – LEIN – INTEGREERIMINE ja taastumine. Viimases etapis pole närvisüsteem enam trauma ümber orienteeritud, see stabiliseerub. Inimeses tekib (hingamise) RUUM enne keha (autonoomse närvisüsteemi) reageerimist.

Eve abiellus ja sündisid kaks last. Üks neist Marilii (sünd 1982) käesoleva teksti autor. Marilii sündis Y- põlvkonda (1981-1996). Seda iseloomustab eneseteostus, empaatia ja ärevus. See on esimene põlvkond, kes hakkas emotsioone avalikult analüüsima. Pidev pinge "eriline olemise" ja reaalsuse vahel.

Kas tuleb tuttav ette armsad Y põlvkonna kaaslased? Siinkohal autor naeratab. Eeltoodu loob pildi sellest, kui seotud inimesed on kollektiivse teadvusega ja kuidas need seisundid ajas muutuvad. Muutus toimub läbi iga inimese sisemise töö ning TRAUMA integratsiooni kehasse. Vastasel juhul ei saaks elu enam võimalust edasi kanduda, sest sünnikanal muutub aina kitsamaks. See puhastustöö on looduse poolt ette nähtud aset leidma just nüüd.

Autori enda kogemus on siin asjakohane. Ta on teadvustanud ja läbi kogenud psühhoosid, depressiooni, ärevuse ja valu. Mateeriat ja keha tugevdanud nii palju, et ta suudab viha terviklikult läbi kogeda. Siin kohas saab NÄRVISÜSTEEM võimaluse järjepidev ÜLESTIMULATSIOON kehas vabastada. Jah, alles nüüd on võimalik õppida emotsioone juhtima. Just need kaks lisa sekundit ruumi enne reageerimist annavad selleks võimaluse. Jah nüüd on aeg piirid seada. Ja on ka lootus ning usk taas, sest sadu aastaid kestnud tsükkel läheneb lõpule. Armastus vabastab!

Autori ülestõusu teekond sai alguse juba 2017/2018 aastal, mil algas ka raamatute sari „Rännud Hingemaastikul“. Kogu teekond on kaardistatud ja käsil on (selle sarja) viimane 13. raamat. Teostes kõlab läbi kogemuslugu, mis on kohati poeetiline ja emotsioonaalselt intensiivne. Tekstid tõmbavad lugeja endasse, samas suunates teda ise enda sees oma maailma kogema ning  aduma, et inimestena pole me nendes lugudes üksinda. Sari kannab endas üht võimalikku teed närvisüsteemi ja mateeria tasakaalustamiseks ning ühtsuse taastamiseseks.

Eelnev lugu on vaid üks võimalikest, omavahel lõimunud, muutujatest üha selginevas elu arengu ajaliinis, kuid hea paik veelkord austusega tagasi astumiseks, sest me ei tea, mida keegi mest endas kannab. SÕDA lõpeb, kui oleme jõudnud ISE enda keha (närvisüsteemi) sees loomulikku KAASTUNDLIKKUSSE.

Eri põlvkondi võrdlevast koondtabelist on näha kollektiivne emotsioonidesse suhtumine ning evolutsioon aina tundlikumate indiviidide jätkumisena. Eluvaiba muster läheb aina peenemaks ja sisemine töö on igasse järgmisesse põlvkonda sisse kirjutatud, et mateeria saaks taastatud ja loodud Uue Maailmana.

Autor lisab vaid taipamise –
​ELU ON JUST SELLINE NAGU SEE HETKEL OLEMA LOODUD ON 

See kergelt ulmeline lugu räägib Hinge sügavustes rändamisest ja lahti laskmisest. Selleks, et tõusta kõrgele ja seal püsida, on sagedasti vaja laskuda sügavustesse, et stabiliseerida ja tugevdada vundamenti. Sel korral, mitte enam juhuslikult armastusse kukkudes, vaid vägagi teadlikult, hetkes püsides ja ka pimedas silmi lahti hoides, kuulates ja nähes. Just neid võimalusi käesolev raamat lugejale pakubki, võttes inimhinge aina peenemateks osadeks lahti, et siis taas kokku panna ja veelgi täielikuma, terviklikuma, puhtama, avarama ja selgemana elada.

See on imeilus armastuslugu, mis pole määratud lõppema. Autor ei teadnud seda kirja pannes veel, kui ambitsioonikas käesolev teos on ning kui palju aega kulub, et lugu kehastada iseeneses! RAAMAT SOBIB HÄSTI MURDUNUD SÜDAMETE TERVENDAMISEKS JA ARMASTUSE INTEGREERIMISEKS ISEENESES!

Lugu juhatab lugeja vaimuilmast igapäevaelu kogemisse. Füüsilistesse paikadesse, tunnete ning aina tugevneva südamehääle äratundmiseni iseenese sees. See tõstab lugeja üha enam elusa elu sisse. See näitab Naise teekonna vahendusel, kuidas on võimalus liikuda aina enam ühes rütmis ning kooskõlas elu armastusega.

Nii on raamat kasvanud kahe osaliseks. Peategelane püüdis pikalt armastusest lahti lasta, kuid mässis end nii ainult aina sügavamalt sellesse. Ja kogu lugu on saanud uue alguse just nüüd, kui armastus ületab inimliku tingliku piiratuse ning vabaneb elu lõputusse avarusse.
​
„Ja Kallis, ainult armastades saab lahti lasta! Lendame!“

Tutvu raamatuga lähemalt varakambris. Sealt leiad viite ka ilmunud audio raamatutele!

Kergelt ulme valdkonda kalduv lugu räägib Hinge sügavustes rändamisest ja koormavast lahti laskmisest. Selleks, et tõusta kõrgele ja seal püsida, on sagedasti vaja laskuda sügavustesse. Seda selleks, et stabiliseerida ja tugevdada vundament. Sel korral seikleb peategelane, mitte enam juhuslikult kukkudes,  vaid vägagi teadlikult. Püsides hetkedes ja ka pimedas silmi lahti hoides, kuulates ja nähes Universumi sõnumeid. Ja vahel ka illusioonis elades!

Just neid elu kogemise võimalusi käesolev raamat lugejale pakubki. Võttes inimhinge aina peenemateks osadeks lahti, et siis taas kokku panna veelgi täielikuma, terviklikuma, puhtama, avarama ja selgemana. Lugu kirja pannes autor veel ei teadnud, et kuhu see kõik teda juhatab!

See on imeilus,  igatsust täis armastuslugu, kus Naine rändab ülemises, alumises ja keskmises ilmas ning unenägudes, saades nii elult sõnumeid, mis kostavad aina sügavamalt tema enese seest. Raamatu esimeses osas kipub peategelane veel sümboolselt KEHAST VÄLJA LENDAMA! SIIN ON SAANUD ALGUSE HIRMUST VÄLJA KASVAMISE LUGU. Mis toimub aga samal ajal maises reaalsuses?

Nii tuleb mõndagi Naise olemusest päevavalgele. Peategelane liigub iseendale aina lähemale, et veelgi sügavamalt võtta vastu esivanemate hingepärand – nii kingitused kui võlad, seeläbi ise suuremaks saada ning iseenda ning Allikaga ühte sulanduda.

Väljaandja Hingemaastikul 2025, kirjutatud 2020-2022, 2024
Sarja Rännud Hingemaastikul seitsmes teos.
Tutvu raamatuga lähemalt varakambris.

Valu ei ole märk sellest, et midagi on pingul, lühike, kinni või vajab venitamist. Valu on kaitsereaktsioon. Närvisüsteem otsustab, et midagi tundub hetkel ohtlik, võõras või talumatu ja reageerib sellele tundlikkuse suurendamisega. See võib avalduda valuna, jäikusena, kaitsva reaktsioonina või piiratusena, kuid see ei tähenda automaatselt, et lihast tuleb venitada.

Kui valu on tingitud kaitsereaktsioonist, siis venitamine ei aita sageli üldse. Inimesed venitavad tugevamini, kauem ja sagedamini, kuid midagi ei muutu. Mõnikord tundub isegi, et olukord halveneb. See ei ole tingitud sellest, et venitamine tehakse valesti, vaid sellest, et venitamine ei aita lahendada põhjust, miks närvisüsteem üldse kaitsereaktsiooni tekitab. Kui keha tajub liikumist ohtlikuna, siis liikumisulatuse suurendamine veenab seda harva vastupidises. Tavaliselt tugevdab see sõnumit, et midagi on valesti.

Sellepärast jäävadki paljud inimesed lõputusse venitamise ringi, mis ei too leevendust. Eeldatakse, et ebamugavustunne on võrdne jäikade lihastega ja jäigad lihased vajavad venitamist. Tegelikult tunduvad lihased sageli jäigad, kuna närvisüsteem suurendab kaitseks pinget. Selle reaktsiooniga venitamise abil võitlemine on nagu suitsuanduriga vaidlemine selle asemel, et kontrollida, miks see tööle hakkab.

Muutus toimub tavaliselt siis, kui tähelepanu nihkub pingetuse tagaajamiselt liikumise usalduse taastamisele. Järkjärguline harjutamine, keha koormuse muutmine, ohu vähendamine ja taluvuse parandamine on palju olulisemad, kui lihaste tugevam venitamine. Kui närvisüsteem tunneb end turvalisemalt, kaob pingetunne sageli ilma, et peaks üldse venitama.

Seega, kui olete usinalt venitusi teinud ja tulemusi ei ole saavutanud, ei ole see ebaõnnestumine. See on märk sellest, et valu täidab oma ülesannet kaitsva reaktsioonina ja et lahendus peitub probleemi paremini mõistmises, mitte tugevamas venitamises.

Allikas: Bradley Blair Osteopath

Vaba tõlkena eesti keelde pannud Marilii Eliisabet - Autor / hingamis- ja kehatööpraktik ning juhendaja / kogemusnõustaja
​

Foto: Aimar Säärits

***
Väljaandja ÜTI 2019, kirjutatud 2017-2018
See on Marilii esimene teos! 
Tutvu raamatuga lähemalt varakambris.

Pimeruumid
2024.12.29

Nägin seoseid ja uusi ühendusi. Ja ka seda, et olen õigel teel ning häiritused mu sees aina vabanevad läbi kaastundlikkuse ja kannatlikkuse. Kohati tundus vaid nüri see töö, rõõmutu, sest mu sisemine naine ja laps polnud pikalt hullanud ega südamelaulu laulnud. Sisemine mees oli teinud ränka tööd.
​
Kuid arvestades seda, millest viimase nelja aasta jooksul läbi olen tulnud, siis edasi saab olema vaid röömu ning kerguse tee, sest nii keha vabaneb loomulikumalt veel jäänud raskusest. Vaid natuke veel. Olen rõõmu teel koos teiste minejatega. Mu sügavamad taipamised ja uus töö saab kirja teoses „Ise enda sees“. See on juba alustatud ning sai uue suuna, kuidas inimese keha, meele ja hinge seostele lähenen läbi sügavuse, mateeria ja ka lõbusa kerguse.

***

Tutvu raamatuga lähemalt varakambris.

Kolmapäev
2020.10.06

8.10 Qikong.
8.35 Meditatsioon mantraga.
9.00 Smuuti.
9.05 Füüsiline joogapraktika ja hingamisharjutus.
​
9.45 Tõlgin teksti sellest, kuidas ülitundlikiku last kasvatada, kuid väsin sellest õige pea. Ehk seetõttu, et tunnen, kui väga  ise vajaksin sarnast toetavat käitumist. Samas tean, et väljastpoolt pole seda täiskasvanu eas mõtet enam oodata, saan ainult ise endaga soovitud viisil käituda. Kurvastan, et ikka on minus veel midagi, mida läbi töötada ja ikka veel pole ma oma traumade ja olemuse oskamatu rakendamise tõttu jõudnud armastava sõpruskonna, pere ja lähisuhteni. Ikka olen põrkunud ja saanud eemalelükkamise osaliseks. Olen justkui iseeneses tingimuslik? Soovin üle kõige saada vabaks, ehk siis iseennast juhtida nii leebelt, et keegi väljast oma oskamatusega ei saals mind enam kahjustada!
​
***

Tutvu raamatuga lähemalt varakambris.

Mul on teile kingitus – kõige värskem, mis olla saab! Mu hetkel käsil olevast raamatust!
Tee on olnud pikk. No, mis teha, kui lühemalt ei saa. Siia ilma kehastumisega saavad mõned meie maised pidepunktid paika ja just neist on tulnud mul oma rändudel lähtuda. Nii meil kõigil – kui lähemalt vaadata.

Igal juhul -

• 2008 aastal said alguse Joogaõpetaja õpingud - Krishnamacharya koolkond
• 2016 aastal alustasin ulitundlikinimene.ee-ga
• 2018 aastal sai alguse raamatute sari „Rännud hingemaastikul“
• 2021 aastal sattusin Transpersonaalse Psühholoogia ja Hüpnoteraapia erakooli Teadlik Mina õpingutele.
• Ja nüüd 2025 aastal, kui täitub seitse aastat mu täiesti uue elusuuna algusest autorina- olen jätkuvalt loomas.

 
Olen kombineerinud hingamise- ja kehatööd transpersonaalse psühholoogia ning hüpnoteraapiaga. Sest läbi minu on need kogemused voolanud ning tublisti elus edasi aidanud. Ja kõik see ka mu senises autori loomingus kajastub!

***

Hetkel on fookuses kaheteistkümnes teos - "Ise enese sees. Armastuskirjad kehale ehk salaaed." Teoses sisalduvad meditatsioonid kehas ja kehale. Siit leiab lugeja mõned lühijutud, juhendatud meditatsioonid läbi sisemiste silmade. Ja liikumised, kus juhendajaks on kujustamine ning meele ühendus hingamisega. Need on kirjeldused meie sisemisest aiast. Illustreeriva materjalina on seekord olulisel kohal skeemid ja autori joonistused.

Oled oodatud loomisprotsessist osa saama ja seda toetama läbi järgmiste linkide:
* http://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html / Hingemaastikul FB
* https://www.paypal.com/paypalme/hingemaastikul /PayMe Paypal
* https://linktr.ee/hingemaastikul / kogutud lingid
 
Tänades,
Marilii Eliisabet

Sest me juba teame, mis tunne on olla oma keha ja meele peremees. Kuid meie keha veel ei tea, et see, mida temalt oodatakse on talle ohutu ja jõukohane. Et see, mida pakutakse on nauditav, ega proovi teda enam viimse piirini pingule suruda, teiseks vormida, süüdistada, häbistada, alavääristada või alusetult õpetada.

On vaid koos elu kogemus.

Keha mäletab oma aegade alguseid ja seega on vaja asendada vana, haiget tegev kogemus, uue ja toetavamaga. Ka see juhtub läbi korduvate tegevuste ja kinnistub ajaga. Kuniks keha enam ei reageeri iseenesest. Me ei tea, milline olukord meis midagi sügavalt üles kergitab.

Sel ajal aga, kui oleme teadlikud, oleme õppimas. Just siis vahel keha reageerib. Mõni kord haarab see kaasa ka meele. Vahel meel aga keha reaktsioonist enam ei heitu vaid lubab kehal omasoodu toimetada, et viimane saaks vabanemise ja hoituse kogemuse. See on vaatleja vaatleja ehk aiapidaja, kes nii toimetab.

Seda selleks, et keha tunneks, et pole vaja endas enam pinget hoida. Raskust pole vaja edasi kanda hirmust elu hävitamise ees. Kõik see, mis juhtub hoitud ruumis kontrollita, on lubatud – hukkamõistuta. Pole mõtet seletada, et kartma ei pea. On vaja armastuse kogemust hirmuta!

Nii ongi sõnumid vastakad, sest keha teeb traumatööd. Reageerides vahel tugevalt, kuid siis rahunedes, sest miski ümbritsev ega ka seesmine, pole teda enam ohustav. Meel jääb rahulikuks ja rõõmustab, sest just tänu sellele, et kunagine „traumeeriv“ olukord taas alateadvusest ehk kehast üles kerkis – on vabastav. Vabastades müürid, mis ühendust veel segavad.

Me valime suhetes, kas meist saavad pidurid või toetajad. Me valime, mida näeme ja mida arvame olevat, lähtuvalt enesest. Ja vahel me ei tea, ei kuula südamega ning hakkame, ise enda hirmust lähtuvalt, välja mõtlema lugu teise kohta, mida pole kaaslase vereringes enam ammu voolamas. Aga kehas veel on loo jälgi (arme) nähtaval. Kas lubame taimel suureks kasvada? Kas rõõmustame, et ta on vigastustest taastumas?

Tee oma tööd ja ära sega neid, kes pühendunult omasse on sukeldunud. Jah, kinni püütud sõnumid võivad olla veel vastakad, kui sina valid, kas kuulad Allika ühendust läbi südame, aidates nii teisel tema potensiaalis avaneda või… tuleb sul unustusest ärgata ning taibata, et aiapidaja on Looja staatuses!?

Väljavõte veel ilmumata teosest "Ise enese sees."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/
Viimane on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Andi Kokk

 Sageli pööratakse füüsilise keskkonna mõjule inimese füüsilisele kehale vähe tähelepanu. Liigagi tihti ja kergekäeliselt hakatakse abi otsima psüühikast. Olen tähendanud, et segamini aetakse ärevus ehk hirm ja keha pikaaegne füüsiline ülestimulatsioon. Ega räägita keha terviklikkusest, mis sisaldab nii sisemist kui ka välimist füüsilist keskkonda, ajukeemiat, emotsioone kui omandatud käitumis ja mõttemustreid, mis meid inimestena „drivevad.“

Ülestimulatsiooni võimalikest tekitajatest / mõjuteguritest oleme rääkinud eespool. Ka sellest, et rohkem on stiimulitele avatud lapsed, inimesed, kes mõne haigusega kimpus või seda läbi põdemas ja eakad ning siis teatud kiht täiesti tervid täisealisi, kes on läbi elu õnnistatud seoste loomise oskuse ja sügavate kehatajudega.

Lapseeas kujuneb välja meie füüsiline kehastus konkreetsete hoiakute ning suhtumistega. Hoiakud on muuhulgas mõjutatud kasvukeskkonnast. Ehk siis meie keha loomuomane olek on olla keskjoonelt füüsiliselt tugevalt suletud. Nii on meie isiksus ja identiteet välja kujunenud ja elu kaitstud. Meie energia taastootmine leiab aset loomulikult iga inimese iseenda sees. Kui keskjoon on füüsiliselt tugev ja hoitud, oleme välistele mõjutajate suhtes vastupidavamad ja seetõttu välisele maailmale rohkem avatud. Valmis osalema.

Siinkohal ei räägi ma sünniga kaasa saadud omadustest, sest need on juba teatud kindlate omaduste peegeldumine kehas. Need kas tekitavad kesk joones / teljes häiritust ja liigset avali olekut või siis mitte. Isiksused, psüühika jms pole käesoleva teose põhiteema. Siin räägime maisest kehast, lihtsustatult looduse baaselementidest ja keha hoiakutest ning viimaseid mõjutavatest emotsioonidest ning võimalikust varjatud generatsioonide ülesest traumast.

Kui inimese keha on juba kõndima hakates järjepidevas füüsilisest keskkonnast tingitud ülestimulatsioonis, siis on ta suurema tõenäosusega liialt vastuvõtlik igasugustele välistele mõjutustele sh psüühilisest ülepingest tingitud surumisele. Ta on LIIGA avatud, et olla vastuvõtlik pidevalt muutuvale maailmale ning see võib tekitada omakorda maailmast ning inimestest eraldatuse.

Ülestimulatsioon võib olla tingitud nii psühholoogilisest kui ka füüsilisest keskkonnast või nende koosmõjust. Ja nii võib välja kujuneda segadus ehk laiali pillutus, sest pole teada, kust ebamugavuse ning pideva surve tunne kehasse tuleb. Nii on inimene altim oma keha maha jätma, seda kahjustama ja sellest „eemalduma.“

Kui oleme psüühika rahustanud, siis jäävad alles kehalised stiimulid. Nüüd jõuame varjatud tehiskeskkonna ehk tehiskiirgusteni. Siia alla kuuluvad muuhulgas valgus, helid ja vibratsioonid. Need, mis on suurele hulgale inimestest kõrvaga kuulmatud, silmale nähtamatud ning ka puutuda neid ei saa. Ometi on need olemas ja me kasutame neid. Näiteks elekter, näiteks mikrolained, näiteks internet, näiteks raadio ning TV lained jms. Me ei näe neid otse silmaga, vaid need saavad meie jaoks nähtavaks ja kuuldavaks läbi tehniliste vahendite. Kuidas need sinna jõuavad, me sageli ei tea. Ja kus nad meie igas hetkes ümber asuvad, me ei tea.

Need võnked ja helid on väga erinevatel sagedustel. Vahel on need loomadele tajutavad. Vahel kainimestele läbi keha kogetava surinana. Sagedasti mõjutavad need rohkem inimgruppe, kes on vastuvõtlikumad. Kellede tajud on peenemad või siis närvisüsteem on tundlikum kas siis sünnipäraselt, pidevast varjatud ülestimulatsioonist tingitud või mõne trauma tagajärjel vms. Ja inimene pole seda katnud ignorantsuse tuimestavate kaitsemehhanismidega.

Kui inimese keha on rohkem avatud ehk kesktelg pole veel tugevaks kujunenud või siis vanadus, mõni haigus vms, on meie kesktelje tasakaalust välja viinud, siis oleme välistele varjatud mõjutajatele inimestena rohkem vastuvõtlikud. Inimkeha on samuti energia ning me koosneme sagedustest, mis omakorda loovad kehakeemia ja mateeria. Kahjuks pean siia lisama ka raseduse perioodi ning sünnituse, kus nii noor ema kui laps on avatud loovas seisus, nii et väline keskkond võib neid mõjutada.

Kujutagem nüüd ette, et meie keha on järjepidevalt, pikema aja jooksul mõjutatud millegagi, mida me kuuleme (või siis mitte), mis järjepidevalt keha stimuleerib võimaluseta ebaloomulikust stimulatsioonist puhata. Me ei sa ka öösel end välja lülitada ehk uni ei taasta elujõudu, sest häiritust tekitav stiimul on järjepidev. Tekib sagedasti arusaamatu kurnatus. Hiljem rahulolematus. Viimane on kõige loomulikum seisund üldse, sest keha reageerib tema jaoks ebanormaalsele situatsioonile normaalselt ehk häirekella andes.

Nii võivad hakata tasapisi tekkima unehäired, keha (ja kogu elu) võib hakata tasapisi laiali vajuma, sest selle koos ehk terviklikuna hoidmine nõuab suuremat pingutust, kui organismi energiavarud võimaldavad. Kuid organism ei saa end enam taastada, nii nagu loodus on seda ette näinud, hakkame tasapisi energiast tühjaks jooksma. Sellisel juhul hakkavad pikema aja jooksul tekkima nii psüühilised kui füüsilised häiritused inimese meeles ning kehas. Ja inimese süda on järjepidevalt ülekoormuses. Nii võime leida end ühel hetkel situatsioonist, kus anname igas hetkes oma parima, aga soovitu jääb kätte saamata! Sest pidevas häirituses me lihtsalt ei suuda püsida kehas kohal, et meile määratu vastu võtta. Siin räägime vahel ka aju udust.

Sagedasti on organismi mõjutav ülestimulatsioon selle algusaegadel mitte nii tugeva koormusega (vaevumärgatav), et masinad seda veel ei tuvasta. Inimese hing on kõige tundlikum instrument otse Allika ühendusega! Inimene hakkab lihtsalt tasapisi väsima, suutmata oma keha sõna otseses mõttes keskteljel koos hoida ehk selle kasutamist optimeerida nii, et me ise endale sisepingetest ja survest põhjustatud valu juurde ei tekita. Ning organismi nõrgemad (eluenergia kriisis) kohad hakkavad neis esile tulevate haigustena nähtavaks saama.

Selleks, et inimkeha suudaks konkreetse organismi jaoks tugeva ebaloomuliku keskkonnaga kohaneda on vaja tervet psüühikat, tugevat taustsüsteemi ning algupäraselt korralikult keskmesse joondatud füüsilist keha. Ning teadlikkust, kus on sinu kese ning kuidas seda hoida. Teada oma väärtust! Meil tuleb elada südames! Meil tuleb hoida südant ja siinjuures mitte ainult inseendaga arvestada! Sest meie ümber on nii palju inimesi, kelle keha ei suuda enam kohaneda liialt kiirelt areneva tehislikuga!

Keha sh inimese psüühika ja närvisüsteem taastuvad (olenevalt kõrvalekaldest) loomulikult kunstlike stiimulite vabas keskkonnas nii, et organism vajub tagasi algpunkti, kus ta on joondatud enda sees oleva energiakeskusega. Siin ei saa olla hirmu, sest vajumist ja ka kerkimist tuleb lubada.

Liigsete stiimulite vabas keskkonnas saame kasutada elus ja kasvatada eristamisvõimet ning näeme, mida loome oma tasakaalutu psüühikaga ning mis on välisest keskkonnast tingitud. Samuti adume, mis on alguse saanud südamekeskusest. Selleks, et keha vajadused rahuldada, ta järjepidevast ülestimulatsioonist eraldada, et me saaksime selgelt mõelda, öelda ja tegutseda, vajame rahulikku (mitte ülestimuleeritud) meelt ning elutervet psüühikat!

Oleme inimestena siin maailmas loomas tasakaalu. Mitte muutustele vastu võitlema, mitte omavahel sõdima vaid elu eest seisma, koos kasvama ning sealjuures elusa elu hoidmisele kaasa aitama. Kuid selleks peame teadma, mis on inimese elus peamine. Kus asub inimkeha kese. Kus on elu Allikas. Mis on muutuv ja mis muutumatu!

Ja selleks on meil vaja keha koos ehk ise enda sees  keskjoonest lähtuvalt suletud hoida. Liikuda muutuvas välises maailmas hoides paigas iseenese kesktelje, terviklikult hingata, end niimoodi kehasse ankurdada ehk maandada, tegutseda ja liikuda läbi rahuliku, kehas joondatud ning kindla südame! Nii pole me välise suhtes liialt haavatavad. Ega mõjutatud äärmustest. Nii on meil „süda õige koha peal!“ Sest viimane vabastab meid ülestimulatsioonist ning lubab puhata!

Väljavõte veel ilmumata teosest "Kogedes iseennast."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Aimar Säärits