See kergelt ulmeline lugu räägib Hinge sügavustes rändamisest ja lahti laskmisest. Selleks, et tõusta kõrgele ja seal püsida, on sagedasti vaja laskuda sügavustesse, et stabiliseerida ja tugevdada vundamenti. Sel korral, mitte enam juhuslikult armastusse kukkudes, vaid vägagi teadlikult, hetkes püsides ja ka pimedas silmi lahti hoides, kuulates ja nähes. Just neid võimalusi käesolev raamat lugejale pakubki, võttes inimhinge aina peenemateks osadeks lahti, et siis taas kokku panna ja veelgi täielikuma, terviklikuma, puhtama, avarama ja selgemana elada.

See on imeilus armastuslugu, mis pole määratud lõppema. Autor ei teadnud seda kirja pannes veel, kui ambitsioonikas käesolev teos on ning kui palju aega kulub, et lugu kehastada iseeneses! RAAMAT SOBIB HÄSTI MURDUNUD SÜDAMETE TERVENDAMISEKS JA ARMASTUSE INTEGREERIMISEKS ISEENESES!

Lugu juhatab lugeja vaimuilmast igapäevaelu kogemisse. Füüsilistesse paikadesse, tunnete ning aina tugevneva südamehääle äratundmiseni iseenese sees. See tõstab lugeja üha enam elusa elu sisse. See näitab Naise teekonna vahendusel, kuidas on võimalus liikuda aina enam ühes rütmis ning kooskõlas elu armastusega.

Nii on raamat kasvanud kahe osaliseks. Peategelane püüdis pikalt armastusest lahti lasta, kuid mässis end nii ainult aina sügavamalt sellesse. Ja kogu lugu on saanud uue alguse just nüüd, kui armastus ületab inimliku tingliku piiratuse ning vabaneb elu lõputusse avarusse.
​
„Ja Kallis, ainult armastades saab lahti lasta! Lendame!“

Tutvu raamatuga lähemalt varakambris. Sealt leiad viite ka ilmunud audio raamatutele!

Kergelt ulme valdkonda kalduv lugu räägib Hinge sügavustes rändamisest ja koormavast lahti laskmisest. Selleks, et tõusta kõrgele ja seal püsida, on sagedasti vaja laskuda sügavustesse. Seda selleks, et stabiliseerida ja tugevdada vundament. Sel korral seikleb peategelane, mitte enam juhuslikult kukkudes,  vaid vägagi teadlikult. Püsides hetkedes ja ka pimedas silmi lahti hoides, kuulates ja nähes Universumi sõnumeid. Ja vahel ka illusioonis elades!

Just neid elu kogemise võimalusi käesolev raamat lugejale pakubki. Võttes inimhinge aina peenemateks osadeks lahti, et siis taas kokku panna veelgi täielikuma, terviklikuma, puhtama, avarama ja selgemana. Lugu kirja pannes autor veel ei teadnud, et kuhu see kõik teda juhatab!

See on imeilus,  igatsust täis armastuslugu, kus Naine rändab ülemises, alumises ja keskmises ilmas ning unenägudes, saades nii elult sõnumeid, mis kostavad aina sügavamalt tema enese seest. Raamatu esimeses osas kipub peategelane veel sümboolselt KEHAST VÄLJA LENDAMA! SIIN ON SAANUD ALGUSE HIRMUST VÄLJA KASVAMISE LUGU. Mis toimub aga samal ajal maises reaalsuses?

Nii tuleb mõndagi Naise olemusest päevavalgele. Peategelane liigub iseendale aina lähemale, et veelgi sügavamalt võtta vastu esivanemate hingepärand – nii kingitused kui võlad, seeläbi ise suuremaks saada ning iseenda ning Allikaga ühte sulanduda.

Väljaandja Hingemaastikul 2025, kirjutatud 2020-2022, 2024
Sarja Rännud Hingemaastikul seitsmes teos.
Tutvu raamatuga lähemalt varakambris.

Valu ei ole märk sellest, et midagi on pingul, lühike, kinni või vajab venitamist. Valu on kaitsereaktsioon. Närvisüsteem otsustab, et midagi tundub hetkel ohtlik, võõras või talumatu ja reageerib sellele tundlikkuse suurendamisega. See võib avalduda valuna, jäikusena, kaitsva reaktsioonina või piiratusena, kuid see ei tähenda automaatselt, et lihast tuleb venitada.

Kui valu on tingitud kaitsereaktsioonist, siis venitamine ei aita sageli üldse. Inimesed venitavad tugevamini, kauem ja sagedamini, kuid midagi ei muutu. Mõnikord tundub isegi, et olukord halveneb. See ei ole tingitud sellest, et venitamine tehakse valesti, vaid sellest, et venitamine ei aita lahendada põhjust, miks närvisüsteem üldse kaitsereaktsiooni tekitab. Kui keha tajub liikumist ohtlikuna, siis liikumisulatuse suurendamine veenab seda harva vastupidises. Tavaliselt tugevdab see sõnumit, et midagi on valesti.

Sellepärast jäävadki paljud inimesed lõputusse venitamise ringi, mis ei too leevendust. Eeldatakse, et ebamugavustunne on võrdne jäikade lihastega ja jäigad lihased vajavad venitamist. Tegelikult tunduvad lihased sageli jäigad, kuna närvisüsteem suurendab kaitseks pinget. Selle reaktsiooniga venitamise abil võitlemine on nagu suitsuanduriga vaidlemine selle asemel, et kontrollida, miks see tööle hakkab.

Muutus toimub tavaliselt siis, kui tähelepanu nihkub pingetuse tagaajamiselt liikumise usalduse taastamisele. Järkjärguline harjutamine, keha koormuse muutmine, ohu vähendamine ja taluvuse parandamine on palju olulisemad, kui lihaste tugevam venitamine. Kui närvisüsteem tunneb end turvalisemalt, kaob pingetunne sageli ilma, et peaks üldse venitama.

Seega, kui olete usinalt venitusi teinud ja tulemusi ei ole saavutanud, ei ole see ebaõnnestumine. See on märk sellest, et valu täidab oma ülesannet kaitsva reaktsioonina ja et lahendus peitub probleemi paremini mõistmises, mitte tugevamas venitamises.

Allikas: Bradley Blair Osteopath

Vaba tõlkena eesti keelde pannud Marilii Eliisabet - Autor / hingamis- ja kehatööpraktik ning juhendaja / kogemusnõustaja
​

Foto: Aimar Säärits

***
Väljaandja ÜTI 2019, kirjutatud 2017-2018
See on Marilii esimene teos! 
Tutvu raamatuga lähemalt varakambris.

Pimeruumid
2024.12.29

Nägin seoseid ja uusi ühendusi. Ja ka seda, et olen õigel teel ning häiritused mu sees aina vabanevad läbi kaastundlikkuse ja kannatlikkuse. Kohati tundus vaid nüri see töö, rõõmutu, sest mu sisemine naine ja laps polnud pikalt hullanud ega südamelaulu laulnud. Sisemine mees oli teinud ränka tööd.
​
Kuid arvestades seda, millest viimase nelja aasta jooksul läbi olen tulnud, siis edasi saab olema vaid röömu ning kerguse tee, sest nii keha vabaneb loomulikumalt veel jäänud raskusest. Vaid natuke veel. Olen rõõmu teel koos teiste minejatega. Mu sügavamad taipamised ja uus töö saab kirja teoses „Ise enda sees“. See on juba alustatud ning sai uue suuna, kuidas inimese keha, meele ja hinge seostele lähenen läbi sügavuse, mateeria ja ka lõbusa kerguse.

***

Tutvu raamatuga lähemalt varakambris.

Kolmapäev
2020.10.06

8.10 Qikong.
8.35 Meditatsioon mantraga.
9.00 Smuuti.
9.05 Füüsiline joogapraktika ja hingamisharjutus.
​
9.45 Tõlgin teksti sellest, kuidas ülitundlikiku last kasvatada, kuid väsin sellest õige pea. Ehk seetõttu, et tunnen, kui väga  ise vajaksin sarnast toetavat käitumist. Samas tean, et väljastpoolt pole seda täiskasvanu eas mõtet enam oodata, saan ainult ise endaga soovitud viisil käituda. Kurvastan, et ikka on minus veel midagi, mida läbi töötada ja ikka veel pole ma oma traumade ja olemuse oskamatu rakendamise tõttu jõudnud armastava sõpruskonna, pere ja lähisuhteni. Ikka olen põrkunud ja saanud eemalelükkamise osaliseks. Olen justkui iseeneses tingimuslik? Soovin üle kõige saada vabaks, ehk siis iseennast juhtida nii leebelt, et keegi väljast oma oskamatusega ei saals mind enam kahjustada!
​
***

Tutvu raamatuga lähemalt varakambris.

Mul on teile kingitus – kõige värskem, mis olla saab! Mu hetkel käsil olevast raamatust!
Tee on olnud pikk. No, mis teha, kui lühemalt ei saa. Siia ilma kehastumisega saavad mõned meie maised pidepunktid paika ja just neist on tulnud mul oma rändudel lähtuda. Nii meil kõigil – kui lähemalt vaadata.

Igal juhul -

• 2008 aastal said alguse Joogaõpetaja õpingud - Krishnamacharya koolkond
• 2016 aastal alustasin ulitundlikinimene.ee-ga
• 2018 aastal sai alguse raamatute sari „Rännud hingemaastikul“
• 2021 aastal sattusin Transpersonaalse Psühholoogia ja Hüpnoteraapia erakooli Teadlik Mina õpingutele.
• Ja nüüd 2025 aastal, kui täitub seitse aastat mu täiesti uue elusuuna algusest autorina- olen jätkuvalt loomas.

 
Olen kombineerinud hingamise- ja kehatööd transpersonaalse psühholoogia ning hüpnoteraapiaga. Sest läbi minu on need kogemused voolanud ning tublisti elus edasi aidanud. Ja kõik see ka mu senises autori loomingus kajastub!

***

Hetkel on fookuses kaheteistkümnes teos - "Ise enese sees. Armastuskirjad kehale ehk salaaed." Teoses sisalduvad meditatsioonid kehas ja kehale. Siit leiab lugeja mõned lühijutud, juhendatud meditatsioonid läbi sisemiste silmade. Ja liikumised, kus juhendajaks on kujustamine ning meele ühendus hingamisega. Need on kirjeldused meie sisemisest aiast. Illustreeriva materjalina on seekord olulisel kohal skeemid ja autori joonistused.

Oled oodatud loomisprotsessist osa saama ja seda toetama läbi järgmiste linkide:
* http://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html / Hingemaastikul FB
* https://www.paypal.com/paypalme/hingemaastikul /PayMe Paypal
* https://linktr.ee/hingemaastikul / kogutud lingid
 
Tänades,
Marilii Eliisabet

Sest me juba teame, mis tunne on olla oma keha ja meele peremees. Kuid meie keha veel ei tea, et see, mida temalt oodatakse on talle ohutu ja jõukohane. Et see, mida pakutakse on nauditav, ega proovi teda enam viimse piirini pingule suruda, teiseks vormida, süüdistada, häbistada, alavääristada või alusetult õpetada.

On vaid koos elu kogemus.

Keha mäletab oma aegade alguseid ja seega on vaja asendada vana, haiget tegev kogemus, uue ja toetavamaga. Ka see juhtub läbi korduvate tegevuste ja kinnistub ajaga. Kuniks keha enam ei reageeri iseenesest. Me ei tea, milline olukord meis midagi sügavalt üles kergitab.

Sel ajal aga, kui oleme teadlikud, oleme õppimas. Just siis vahel keha reageerib. Mõni kord haarab see kaasa ka meele. Vahel meel aga keha reaktsioonist enam ei heitu vaid lubab kehal omasoodu toimetada, et viimane saaks vabanemise ja hoituse kogemuse. See on vaatleja vaatleja ehk aiapidaja, kes nii toimetab.

Seda selleks, et keha tunneks, et pole vaja endas enam pinget hoida. Raskust pole vaja edasi kanda hirmust elu hävitamise ees. Kõik see, mis juhtub hoitud ruumis kontrollita, on lubatud – hukkamõistuta. Pole mõtet seletada, et kartma ei pea. On vaja armastuse kogemust hirmuta!

Nii ongi sõnumid vastakad, sest keha teeb traumatööd. Reageerides vahel tugevalt, kuid siis rahunedes, sest miski ümbritsev ega ka seesmine, pole teda enam ohustav. Meel jääb rahulikuks ja rõõmustab, sest just tänu sellele, et kunagine „traumeeriv“ olukord taas alateadvusest ehk kehast üles kerkis – on vabastav. Vabastades müürid, mis ühendust veel segavad.

Me valime suhetes, kas meist saavad pidurid või toetajad. Me valime, mida näeme ja mida arvame olevat, lähtuvalt enesest. Ja vahel me ei tea, ei kuula südamega ning hakkame, ise enda hirmust lähtuvalt, välja mõtlema lugu teise kohta, mida pole kaaslase vereringes enam ammu voolamas. Aga kehas veel on loo jälgi (arme) nähtaval. Kas lubame taimel suureks kasvada? Kas rõõmustame, et ta on vigastustest taastumas?

Tee oma tööd ja ära sega neid, kes pühendunult omasse on sukeldunud. Jah, kinni püütud sõnumid võivad olla veel vastakad, kui sina valid, kas kuulad Allika ühendust läbi südame, aidates nii teisel tema potensiaalis avaneda või… tuleb sul unustusest ärgata ning taibata, et aiapidaja on Looja staatuses!?

Väljavõte veel ilmumata teosest "Ise enese sees."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/
Viimane on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Andi Kokk

 Sageli pööratakse füüsilise keskkonna mõjule inimese füüsilisele kehale vähe tähelepanu. Liigagi tihti ja kergekäeliselt hakatakse abi otsima psüühikast. Olen tähendanud, et segamini aetakse ärevus ehk hirm ja keha pikaaegne füüsiline ülestimulatsioon. Ega räägita keha terviklikkusest, mis sisaldab nii sisemist kui ka välimist füüsilist keskkonda, ajukeemiat, emotsioone kui omandatud käitumis ja mõttemustreid, mis meid inimestena „drivevad.“

Ülestimulatsiooni võimalikest tekitajatest / mõjuteguritest oleme rääkinud eespool. Ka sellest, et rohkem on stiimulitele avatud lapsed, inimesed, kes mõne haigusega kimpus või seda läbi põdemas ja eakad ning siis teatud kiht täiesti tervid täisealisi, kes on läbi elu õnnistatud seoste loomise oskuse ja sügavate kehatajudega.

Lapseeas kujuneb välja meie füüsiline kehastus konkreetsete hoiakute ning suhtumistega. Hoiakud on muuhulgas mõjutatud kasvukeskkonnast. Ehk siis meie keha loomuomane olek on olla keskjoonelt füüsiliselt tugevalt suletud. Nii on meie isiksus ja identiteet välja kujunenud ja elu kaitstud. Meie energia taastootmine leiab aset loomulikult iga inimese iseenda sees. Kui keskjoon on füüsiliselt tugev ja hoitud, oleme välistele mõjutajate suhtes vastupidavamad ja seetõttu välisele maailmale rohkem avatud. Valmis osalema.

Siinkohal ei räägi ma sünniga kaasa saadud omadustest, sest need on juba teatud kindlate omaduste peegeldumine kehas. Need kas tekitavad kesk joones / teljes häiritust ja liigset avali olekut või siis mitte. Isiksused, psüühika jms pole käesoleva teose põhiteema. Siin räägime maisest kehast, lihtsustatult looduse baaselementidest ja keha hoiakutest ning viimaseid mõjutavatest emotsioonidest ning võimalikust varjatud generatsioonide ülesest traumast.

Kui inimese keha on juba kõndima hakates järjepidevas füüsilisest keskkonnast tingitud ülestimulatsioonis, siis on ta suurema tõenäosusega liialt vastuvõtlik igasugustele välistele mõjutustele sh psüühilisest ülepingest tingitud surumisele. Ta on LIIGA avatud, et olla vastuvõtlik pidevalt muutuvale maailmale ning see võib tekitada omakorda maailmast ning inimestest eraldatuse.

Ülestimulatsioon võib olla tingitud nii psühholoogilisest kui ka füüsilisest keskkonnast või nende koosmõjust. Ja nii võib välja kujuneda segadus ehk laiali pillutus, sest pole teada, kust ebamugavuse ning pideva surve tunne kehasse tuleb. Nii on inimene altim oma keha maha jätma, seda kahjustama ja sellest „eemalduma.“

Kui oleme psüühika rahustanud, siis jäävad alles kehalised stiimulid. Nüüd jõuame varjatud tehiskeskkonna ehk tehiskiirgusteni. Siia alla kuuluvad muuhulgas valgus, helid ja vibratsioonid. Need, mis on suurele hulgale inimestest kõrvaga kuulmatud, silmale nähtamatud ning ka puutuda neid ei saa. Ometi on need olemas ja me kasutame neid. Näiteks elekter, näiteks mikrolained, näiteks internet, näiteks raadio ning TV lained jms. Me ei näe neid otse silmaga, vaid need saavad meie jaoks nähtavaks ja kuuldavaks läbi tehniliste vahendite. Kuidas need sinna jõuavad, me sageli ei tea. Ja kus nad meie igas hetkes ümber asuvad, me ei tea.

Need võnked ja helid on väga erinevatel sagedustel. Vahel on need loomadele tajutavad. Vahel kainimestele läbi keha kogetava surinana. Sagedasti mõjutavad need rohkem inimgruppe, kes on vastuvõtlikumad. Kellede tajud on peenemad või siis närvisüsteem on tundlikum kas siis sünnipäraselt, pidevast varjatud ülestimulatsioonist tingitud või mõne trauma tagajärjel vms. Ja inimene pole seda katnud ignorantsuse tuimestavate kaitsemehhanismidega.

Kui inimese keha on rohkem avatud ehk kesktelg pole veel tugevaks kujunenud või siis vanadus, mõni haigus vms, on meie kesktelje tasakaalust välja viinud, siis oleme välistele varjatud mõjutajatele inimestena rohkem vastuvõtlikud. Inimkeha on samuti energia ning me koosneme sagedustest, mis omakorda loovad kehakeemia ja mateeria. Kahjuks pean siia lisama ka raseduse perioodi ning sünnituse, kus nii noor ema kui laps on avatud loovas seisus, nii et väline keskkond võib neid mõjutada.

Kujutagem nüüd ette, et meie keha on järjepidevalt, pikema aja jooksul mõjutatud millegagi, mida me kuuleme (või siis mitte), mis järjepidevalt keha stimuleerib võimaluseta ebaloomulikust stimulatsioonist puhata. Me ei sa ka öösel end välja lülitada ehk uni ei taasta elujõudu, sest häiritust tekitav stiimul on järjepidev. Tekib sagedasti arusaamatu kurnatus. Hiljem rahulolematus. Viimane on kõige loomulikum seisund üldse, sest keha reageerib tema jaoks ebanormaalsele situatsioonile normaalselt ehk häirekella andes.

Nii võivad hakata tasapisi tekkima unehäired, keha (ja kogu elu) võib hakata tasapisi laiali vajuma, sest selle koos ehk terviklikuna hoidmine nõuab suuremat pingutust, kui organismi energiavarud võimaldavad. Kuid organism ei saa end enam taastada, nii nagu loodus on seda ette näinud, hakkame tasapisi energiast tühjaks jooksma. Sellisel juhul hakkavad pikema aja jooksul tekkima nii psüühilised kui füüsilised häiritused inimese meeles ning kehas. Ja inimese süda on järjepidevalt ülekoormuses. Nii võime leida end ühel hetkel situatsioonist, kus anname igas hetkes oma parima, aga soovitu jääb kätte saamata! Sest pidevas häirituses me lihtsalt ei suuda püsida kehas kohal, et meile määratu vastu võtta. Siin räägime vahel ka aju udust.

Sagedasti on organismi mõjutav ülestimulatsioon selle algusaegadel mitte nii tugeva koormusega (vaevumärgatav), et masinad seda veel ei tuvasta. Inimese hing on kõige tundlikum instrument otse Allika ühendusega! Inimene hakkab lihtsalt tasapisi väsima, suutmata oma keha sõna otseses mõttes keskteljel koos hoida ehk selle kasutamist optimeerida nii, et me ise endale sisepingetest ja survest põhjustatud valu juurde ei tekita. Ning organismi nõrgemad (eluenergia kriisis) kohad hakkavad neis esile tulevate haigustena nähtavaks saama.

Selleks, et inimkeha suudaks konkreetse organismi jaoks tugeva ebaloomuliku keskkonnaga kohaneda on vaja tervet psüühikat, tugevat taustsüsteemi ning algupäraselt korralikult keskmesse joondatud füüsilist keha. Ning teadlikkust, kus on sinu kese ning kuidas seda hoida. Teada oma väärtust! Meil tuleb elada südames! Meil tuleb hoida südant ja siinjuures mitte ainult inseendaga arvestada! Sest meie ümber on nii palju inimesi, kelle keha ei suuda enam kohaneda liialt kiirelt areneva tehislikuga!

Keha sh inimese psüühika ja närvisüsteem taastuvad (olenevalt kõrvalekaldest) loomulikult kunstlike stiimulite vabas keskkonnas nii, et organism vajub tagasi algpunkti, kus ta on joondatud enda sees oleva energiakeskusega. Siin ei saa olla hirmu, sest vajumist ja ka kerkimist tuleb lubada.

Liigsete stiimulite vabas keskkonnas saame kasutada elus ja kasvatada eristamisvõimet ning näeme, mida loome oma tasakaalutu psüühikaga ning mis on välisest keskkonnast tingitud. Samuti adume, mis on alguse saanud südamekeskusest. Selleks, et keha vajadused rahuldada, ta järjepidevast ülestimulatsioonist eraldada, et me saaksime selgelt mõelda, öelda ja tegutseda, vajame rahulikku (mitte ülestimuleeritud) meelt ning elutervet psüühikat!

Oleme inimestena siin maailmas loomas tasakaalu. Mitte muutustele vastu võitlema, mitte omavahel sõdima vaid elu eest seisma, koos kasvama ning sealjuures elusa elu hoidmisele kaasa aitama. Kuid selleks peame teadma, mis on inimese elus peamine. Kus asub inimkeha kese. Kus on elu Allikas. Mis on muutuv ja mis muutumatu!

Ja selleks on meil vaja keha koos ehk ise enda sees  keskjoonest lähtuvalt suletud hoida. Liikuda muutuvas välises maailmas hoides paigas iseenese kesktelje, terviklikult hingata, end niimoodi kehasse ankurdada ehk maandada, tegutseda ja liikuda läbi rahuliku, kehas joondatud ning kindla südame! Nii pole me välise suhtes liialt haavatavad. Ega mõjutatud äärmustest. Nii on meil „süda õige koha peal!“ Sest viimane vabastab meid ülestimulatsioonist ning lubab puhata!

Väljavõte veel ilmumata teosest "Kogedes iseennast."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Aimar Säärits

Ülestimulatsioon kui üle kuumenemine.

Vaata tuld! Õpi seda tundma.

Tuld saame tunda alles siis kui vetega ühendus olemas! Ehk oled oma veed voolama saanud, su kehasse kinni jäänud emotsioonid on liikuma lubatud ning voolud pole enam murrangulised vaid üsna tasased. Vahel puldbitseb kusagilt ülemäärast vett, kui see pole enam maad hävitava mõjuga. Oled vett juhtima õppinud!

Nüüd vaatad ülestimulatsiooni ehk keha, mis kipub üle kuumenema vaid teatud keskkondades veel. Ja seni oled sa püüdnud surmahirmus neid paiku vältida. Aga nüüd on aeg ka see tingimus elule vabastada!

Sa vaatad tuld. Kogu su keha tundub olevat leekides. Miski su sees põleb suure leegiga, aga vesi on lähedal. Sa tead, kuidas elu hoida, seega seisad nüüd tulega vastastikku. Su sisemine tuli on suur! Kuid sa ei luba sel maja põlema panna. See annab sooja nii sinule endale kui su lähedastele.

Sul tuleb nüüd tuld tundma õppida! Ja üle kuumenemist!

Kuumus suureneb, kui jahutust pole ehk sul puudub kontakt veega. Tuli suureneb, kui osakesed su ümber liiguvad nii kiiresti, et sa tajud neid ja nad kipuvad sind kaasa haarama, aga see pole sinu rütm ehk sa ei jõua siis enam kuumust maha jahutada ning põled läbi. Sa ei sa end ümbritsevaid osakesi aeglustada, sa ei saa sundida ende omavahelisi põrkumisi lõppema, sa saad mitte sekkuda. Sa ei haara enam neis, kui sinus endas pole haakumist.

Sa kartsid linna, sest seal oli meelele palju ahvatlusi ja sa kippusid ikka veel sinna lõksu langema ning keha üle pingutama, üle kasutama, üle käsutama. Sa kippusid ennast unustama ja see tegi haiget. Aga nüüd enam su meel ei haara nii tugevalt. Ja su kõrval on vesi, mis jahutab!

Nüüd vaatad sa keskkonda, kus oled ja vaatad, kas meele jahtudes on sinus endiselt ülestimulatsiooni või on seal all, sügaval veel kehamälus need kogemused, mis lihtsalt juba sõna linn kuuldes su pingesse tõmbuvad, sest sellega on varem seostunud valu. Su keha on end linnas pingesse tõmbumisega kaitsma õppinud.

Ka muda. Heli on peen tasand, kuid väikesele lapsele muutub heli müraks, kui seda oskamatult kasutada. Ehk siis väike laps on võimeline oma hooldajate tekitatud müra, mis tekib elu mitte toetavatest keha mustrite kasutamisest, kuulma. Ja see tekitab valu. Ta õpib juba heli tasemel oma keha tasapisi ignoreerime.

Seega, jälgi milline müra su ümber veel on. Ja mida sa ise tekitada. Mille saad endast läbi lasta ja mille ajutiselt summutada. Su eesmärk pole end ümbritsevat maailma vaikima sundida. Vajad vahel vaid vaikuse ruumi, kus saad stiimulite vabalt hingata. Sa vajad pausi, et enda kehasse varasest traumakogemusest tekkinud pinged vabastada. Sa vajad hingamise ruumi, et end 0-punkti ehk rahu ruumi lõdvestuda. Siis oled kodus ja saad taas maailmas edasi rännata. Nii on sinu heli, mida välja saadad puhas ja selge ning oled valmis taas Paradiisi kehastama.

Sest Elu armastab sind!

Nii et armas ülitundlik inimene, sa oled elule lähemal, kui esmapilgul paistab. Sa oled oma südameruumile lähemal kui ehk isegi arvata oskad ja eelkõige oled sa kodu lähedal. Nüüd vajad sa vaid veel nõtkelt tugevat keha, et oma tundlikkust kehastada, sest sa juba oled KODUS!

Jälgi, kuidas su keha pidevale ülestimulatsioonile vastab. Ta väsib, ta annab märku, et energiat pole, sest sa ei suuda kogetut enam läbi hingata ning hakkad ehk söögist seda kadu otsima. Aga söök ei aita, kui keha ei omasta. Seega võib-olla sööd üle ja su kaal kerkib, et raskem olla, et su sõna maksaks, et maapeal püsida.

See viimane on lõks. Sest tegelikult liigud nii ise enda vajadusest elu aeglustada eemale. Vaata kuidas õpid tantsima või uut muusikapala, algul oled aeglane ja kohmakas, kuniks sammud selged, sõrmed osavad, ning siis oled vaba improviseerima. Sul tuleb olla tähelepanelik, kus hetkel oled. Ning elu kuulata ise enda sees. Ta juhatab.

Oluline on see, et su keha saab liikudes hingata. Ainult nii oled jätkusuutlik ja laiened püsivalt. Sinust saab pikamaajooksja ja oled kannatlik. Kiireid spurte võib teha igaüks, kuid püsida? Kust tuleb liigne kuumus su kehasse? Kust see alguse saab? See on kunst!

Väljavõte veel ilmumata teosest "Kogedes iseennast."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Fotod: Ruudu Rahumaru

Enamuse konfliktide juurpõhjuseks on vale arusaam. See, et määratleme enda väärtust koha järgi, kus parasjagu oleme. Lisaks veel suur soov pingutada, edasi liikuda, suur soov osaleda, suur tahtmine olla nagu teised, kes ka ehk ise ennast üle pingutavad.

Üks keerulisemaid teemasid minu jaoks on olnud vist oma koha omaksvõtt. Sest kuni ma soovisin sellest aru saada, oli see otseselt seotud mu enese väärikusega. Lisaks veel võhiklikud kommentaarid „üle võimete elamisest“ jms. Viimane on siis puhtalt meelepete, kuid ka tugev väline surve, millele pole just kerge mitte tähelepanu pöörata, kuni see sind ümbritses.

Mul õnnestus oma koht määratleda alles siis, kui hakkasin oma keha peenelt tajuma. Tajuma seda, kuidas hingamine liigub tõesti sabaotsast jalataldadeni ja läbi südameruumi ning pealae. Alles siinkohal taipasin, kus on minu piirid. Ja mida see kõik tähendab. Ka koha küsimus kadus, sest kohal olemine on ise enese kehas tajutav. Ja ei, see ei tule ei peast ega südamest vaid kogu inimkeha hinge ning vaimu tervikust!

Ja ikka veel näen, kuidas ise endas vahel pingeid tekitan. Seda kõike seepärast, et olen keha üksipulgi läbi tunda võtnud. Tähelepanu on olnud nii puusadel, jalataldadel, kõhul, ülaseljal, südamel, kaelal, kätel kui ka peal. Ja seda tähelepanu tasub hoida. Sest see ütleb sulle, kas liigud läbi kahjustavate harjumuste pingutuse pealt või suudad elu poolt antud olukorra sügavuti läbi hingata.

Kui suudad ükskõik millise olukorra läbi oma keha hingata nii, et keha suudab tagasi terviklikku hingamisse lõdvestada, oled sa kohal. Ja sinu väärtus on ka siin kohal hindamatu. Sest oled eluga otse ühenduses.

Ja ärevus tekib, pinged tekivad hetkedel, kui sa pikemat aega järjest seda ühendust ei kuula, selle järgi ei liigu ja samme ei sea. Ehk siis ma pingutan üle. Isegi kui see pealtnäha kellegile näib tühine, siis minu hingamine pole enam terviklik. Ja siin ei saa vaielda. Et peaks nii või peaks naa. Hetkel on nii. Kui üle pingutada, siis eluratas ei veere enam sujuvalt. Ja järgneb paratamatult kraav.

Kes on õppinud mängima mõnd muusikainstrumenti, see teab. Tahaks ju kohe suuri ja kiireid akorde ja rütme mängida. Aga ei saa. Me õpime kõigepealt aeglustades sujuvalt mängima ja siis kiirendame pea märkamatult. Nii elu ratta veeremine ei peatu. Ja hoovõtud ning pidurdused on sujuvad!

Ehk siis siin me ei saa vaielda ühegi inimese hingamisega. Ja me ei saa kuulata inimesi, kes ise oma terviklikust hingamisest midagi ei tea. Me saame vaid ise enda kehas hingamist kuulama õppida ja sellest lähtuda. Kui hinge lööb kinni juba mõnda aega, siis on vaja teha midagi kas teistmoodi või puhata. On vaja märgata, mida me teeme, et vabalt hingata ei saa. Siin võib olla märkamatu liigutus, mille teadvustades, saame pinge vabastada ja teha teistmoodi. Eluratta seisukohalt tähendab see, et üks auk on taas silutud ning ratas saab veereda sujuvamalt.

Konfliktid tekivad ikka valearusaama pealt. Ehk et me arvame, et teine ei taha aidata, peab end paremaks või kuidas ta väsib situatsioonis, mis mind ei väsita. Aga me ei tea. Hingamine ei valeta. Ja näiteks mina ise, olen ikka veel, suurest soovist nii, nii palju ära teha või osaleda end liiga ära väsitanud ja siis pole muud võimalust, kui puhata. Ja teised võivad arvata, mida tahavad, kuid ilma 0-punkti lõdvestuseta kaotaksin ma endas ühenduse Suure Vaimuga taas.

Ja ka see pole lihtne koht vastu võtmiseks, sest kedagi teist me muuta ei saa. Vahel ei saa ka endas toimuvast rääkida, kuid saab ise enda eluratast veeretada üha sujuvamalt ja oma tahtmised kõrvale jätta, sest nii saab hulga rohkem tehtud nende vahepealsete „ära kukkumiste“, närvipinge ja kurnatuseta. Ja see võib tähendada aeglaselt liikumist, vähem tegemist ja osalemist. Viimane omakorda tekitab arusaamatusi.

Kuid endast välja minemise tekitame me ise oma enda püüdlikusega. Kus surume keha vastupidavuse viimase piirini pingule. Enam pole ruumi eksida, sest me lihtsalt ei suuda olukorda läbi hingata. Ja nii muutume kannatamatuks, liialt kirglikuks või intensiivseks, hingamine pole neil hetkedel terviklik, sest pinges kehas on ebamugav kohalolus püsida. Nii oleme me suhtluses suruvad ja ehk ei märka teisi südamega kuulata?

Püsides ausalt ja väärikalt iseenda tervikliku hingamisega, välistest stiimulitest haaramata, nendega tingimata, meid muuta tahtmata, me oleme kohale ja oma olemises väärtuslikumad kui kunagi varem, sest me PANEME TÄHELE nii ennast, teisi kui ka ümbritsevat. Ja see on väärtus! Tähele panemine loob väärtust! Tähelepanu loob. Ja seda kõik vaid terviklikult hingates.

Väljavõte veel ilmumata teosest "Hüpe tühjusesse."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Aimar Säärits

Pean tunnistama, et ma pole pikalt aru saanud tujude ehk „meele olude“ mõttest. Nad tulevad, kerkivad kui keeristorm ja hakkavad sind töötlema.

Kuniks taipasin, et tuju on vaid meisse kinni jäänud keha tunne, mis otsib läbivat teed, väänleb ning trikitab, et vabadusse pääseda. Et meist saaks emotsioonide vood taas selgelt, vaikselt ja terviklikult ehk takistusteta voolata.

Ja kui voolud on takistatud, siis tulevad tujud, mis panevad meid algul salaja, siis avalikult nägusid tegema, kulmu kortsutama, nina kirtsutama, jalgu kõigutama, käsi viibutama. Ja ühel hetkel võivad meid muuta kontrollimatult vägivaldseks iseenda või teiste suhtes. Või passiivselt agressiivseks. Sa jagad pehme ja voolava häälega, isegi naeratades kurje mõtteid ja sõnu. Sest meie sisemise väe vool on takistatud ja liigutab keha iseeneses oleva harjumuse jõuga.

Nii me tunneme end ebapiisavatena ja oleme ebakindlad, sest me ei koge väljapääsu otsivat tunnet täielikult enda kehas läbi. Oleme hirmunud, sest meie keha on etteaimamatu ja kontrollimatu. Meil puudub kindlus, sest keha ei püsi või paindu. Siin puudub ühendus ja koostöö keha, hinge ning meele ühendus. Või kogemusele ei järgne vastavat tegu. Ehk me eitame enda hetke olemust ja hinge sõnumeid.

Siis tuju hakkab meid ringi väntsutama. Otsides keha seest väljapääsu, kuni ta väsib ja rahuneb. Või väsib hoopis su keha või meel. Või siis leiab tuju enda all oleva emotsiooni ning kehatunde ning selle vastuvõtmise läbi väljapääsu keha kitsikusest ja enam olnud kujul sinu sisse tagasi ei tule. Ta ei saa lihtsalt tulla, sest on muutunud, on teisenenud millekski muuks.

Sa pole tujukas, kui su keha on avatud, rahulik ning tänus. Ja siis tuleb see tujukus… Sind sarkastiliselt lõbustaba. Nii, et enam rahus ei saa paigal püsida, sul tuleb liikuda, käsi ja jalgu trampida, kurnatuseni tööd teha või tuju all peidus tunne läbi näha, sügavuti ise enda sees ära kogeda. Keha sees, ilma mõtlemata. Lihtsalt niisama – see lihtsalt läbi kogeda.

Nüüd on selge, et tujud tulevad meile me tundeid näitama, siis kui ei emotsioon ega kehatunne ise pole veel täielikult ära tuntav ning kogetav. Nad tulevad meid aitama ning teed tagasi koju näitama.

Väljavõte veel ilmumata teosest "Hüpe tühjusesse."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Aimar Säärits

Kivid, kännud, kraavid! Ratas veereb – kivid, kännud, kraavid! Auk! Auk, auk! Mäletate seda laste mängu, kus sa põnnina ronisid täiskasvanu põlvedele ja alustasid oma iseseisva elu sõitu?

Tunnen enda elu siin ära. Tunnen ikka veel ära selle, kuidas keha on läinud üle pingesse. Ja see juhtub märkamatult. Sest kui märkaksin igas hetkes kohal olla, siis hoian piire ja seda ei juhtu. Üksi olles loomulikus keskkonnas ei juhtugi, koos teiste inimestega ja tehisruumis viibides, aga küll.

Ja siis see juhtub – ratas veereb, veereb, mäng kestab, tants kestab, siis tekib unisus ja unustus – kraaaav! Ja keha annab märku, et enam ratas ei veere. Enam ei saa edasi ilma puhkamata. Puhkamata nii, et saad korralikult iseendasse tagasi lõdvestuda. Kogu närvisüsteem läheb muidu errorisse ja lihtsalt nii on. Siis pole mõtet enam midagi seletada – kraav. Saab vaid olla lubada. Sest nii taastub vool kõige kiiremini.

Need on elu tsüklid. Looduse tsüklid. Seotud keha iseregulatsiooni võimega, kui seda lubada. Kui pingutus on piisav, et edasi liikuda, kuid samas ka õrn, et mitte suruda. Sa õpid üha enam ruumi kuulama, tundma ja nägema ning nii saad ühel hetkel kraave täielikult vältida. Võib-olla. Aga võib-olla pole see vajalik, kui kraave lubada ja mitte hakata kraavi kukkudes hädaldama, näägutama, arutama ja analüüsima… Vaid lihtsalt tehes seda, mida vaja. Antud juhul siis lubades iseendal puhakat.

Olen korduvalt kirjutanud keha intelligentsusest. Siin pole mingit pistmist intellektuaalsusega. Pigem on see viimasest kaugel. Keha kogemus on vaid läbi tunnetuse. Ja nüüd ma kirjeldan, mis nende kollapside ajal keha mikromaailmas toimub – üla selg on vajunud küüru, alaselja nõgusus hakkab suurenema, ehk siis kõht hakkab minema pingesse, keskkoht kaduma ning pundub, pea hakkab liikuma kukklasse, hambad on juba kergelt kokku surutud, õlad ja kael lähevad pingesse. Nüüd liigud sa edasi „elu kiuste“ ja „hambad ristis.“ Seda siis juba keha energiavõla pealt, maandust enam pole ja närvisüsteem on pideva pinge alla. Sa oled südameühendusest eraldatud. Paus, paus, paus! Oled oma keha hetke piiridest liiga pikalt üle. Ehk siis keha ei tule igapäevategevustes tagasi nulli enam. Ei taasta energiat! Kurnatus kasvab.

Kui veel peenemalt vaadata, siis võid märgata, kuidas su jäsemed on krampis, põlvedes pinge ja sõrmeotsad ning varbad kipuvad kronksu tõmbuma. Kehas on tajutav surin. Seda märkad ja koged sa eriti hästi öösel. Sinu hingamine pole ehk enam nii palju energiat andev ja keha ägab öösel pingeseisundis, püüdes lõdvestuda. Kui aga lõdvestumist ei toimu, sa nii vajalikku eluenergiat ei taasta ja hakkad toimetama juba ka une võla peal.

Ometi me vajame pingutust, et nendest tahtmatutest ja seni suunamatutest kollapsidest läbi minna. Ainus tee, mida mina tean, on keha tundlikkuse kuulamine, märkamine ja närvisüsteemi ülepingest tekkinud kollapside lubamaine. Jah, see on hirmutav ning tekitab omakorda pinget, nii et need saavad tekkida. Kollapside lubamine olles igapäevaelu sees inimeste keskel. Sest vastasel juhul jääksid sa neid varjama ja see tekitab sinus pingeid ja jälle kollapsid juhtuvad. Aga kui need on lubatud. Oih, näed juhtus.

Nüüd on nii. Ja siis sa taastud täpselt niikaua, kui keha on taas nullis ja oma energia režiimis tagasi, siis järgmine kokkaps tuleb väga palju suurema pinge pealt ja pikema aja pärast. Sa kasvad, su võimekus elus terviklikult osaleda suureneb iga päevaga. Sul pole enam tarvis mööda nurgataguseid hiilida.

• Sest esiteks õpid sa enda piire üha täpsemalt hoidma ning näed kuidas su kese loomulikult taastub – veereb, veereb, veereb, auk - puhkad, puhkad, taastud. Ja elu ratas veereb edasi. Ei ole raske, ei pea üle kändude ronima ega kraavides kolama.
• Teiseks, mida rohkem sa kollapse lubad, seda vähem need ilmnevad. Mida rohkem lubad, seda kergemad need on.
• Kolmandaks, mida rohkem on need su lähedaste poolt lubatud, seda suurem on tõenäosus, et neid enam ei teki. Sest väline surve kaob ja sisemine surve ka kaob. Või siis sa eemaldud inimestest, kes sind väliselt neil hetkedel survestavad.
• Neljandaks. Las tekivad. Sest meil on aastaajajad, vihmased ilmad ja päikesepaiste ja siis on ka maavärinad ja äikesetormid. Ja need ka tekivad, tekivad pinge ja rõhu kohtades, et ülemäärane surve vabastada ja taas edasi minna uue ja muutunud koha pealt. Elu jätkub.
• Viiendaks, üks hetk hakkad sa ka kollapse armastama, sest need on sinu osad. Ja mida/keda armastad, selle lased vabaks.

Ja nüüd isiklikust kogemusest – minu kõige suurem raskus on olnud see, et närvisüsteemi ülekoormusest ja pingete kuhjumisest tekkivad vältimatud kollapsid juhtuvad inimeste keskel. Ja need on seni juhtunud alati, kui oma piire laiendan.

Lähedased ja inimesed, kes sel hetkel minuga koos elavad näevad või tajuvad neid. Ja siis on minu riski ja pinge koht. Sest olen proovinud vastutada kõigi eest, teha endast olenev, et neid ei juhtuks, et teisi kaitsta! Ja siis nad juhtuvad. Sest just nii tekib mu sees pinge.

Olen minevikus kogenud, et nad – need teised -  ei saa mu kollapsidega hakkama või siis hakkavad mind õpetama, õiendama, näägutama, parandama, suunama, „abistama,“ selle asemel, et anda hingamise ruumi ja lihtsalt lubada sest kohast meil kõigil koos läbi vajuda. Üleliigset draamat, karmi distsipliini ja paanikat ning tegelikult ka mingit ekstra tegu pole vaja. Minul on vaja neil hetkedel, et nad ise oma ruumi hoiaksid, ise enda sees kerkivaga hakkama saaksid, tavaeluga jätkaksid, mitte endast välja ei läheks, midagi ekstra teeks või minu ruumi tungiks.

Ma usun, tean ja kogen järjepidevalt keha ise enda reguleerimis võimet. Neil hetkedel on igaühel vaja jõuda tagasi oma rütmi, oma südameruumi ja mul on vaja, et Sina, hea sõber vastutaksid enda eest ja isegi, kui kollapsi nägemine või minuga samasse paika kohale jäämine on sinu jaoks hirmutav, siis palun ära hakka mind fixima. Tegele endaga, hoia oma ruumi ja usalda, et ma tean, mida teen. Sest ma usaldan oma keha ja oma kogemust! Usaldan suuremat! Ja ma usaldan sind!

Ja kõik, kes tõrjuvad või ära jooksevad – nemad pole minu inimesed. Ja kes paigale jäävad – nemad on – nemad armastavad, sest nad lubavad. Mina jään paigale ja luban elul olla elu. Isegi kui maa vahel väriseb!

Mida vähem paanikat, seda kiirem taastumine! Mida vähem kunstlikult tekitatud tehis stimulatsiooni ja surkimist väljast poolt, seda kiirem taastumine, sest sisemine turvaruum võtab üle.

Loomulikus keskkonnas keha taastub, kui ta pinge alt välja võtta. Ja kui tõesti on abi vaja, siis ma küsin! Samuti usaldan sind, et sa hoiad oma ruumi, oma hinge, meele ja keha tasakaalus ning kui vajad abi ja toetust või teist arvamust, lisa infot vms - sa lihtsalt küsid, ilma ekslikke lugusid välja mõtlemata. Küsid neilt, kel on kogemus sarnastest tormidest läbi tulemisega!

Väljavõte veel ilmumata teosest "Hüpe tühjusesse."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Andi Kokk

Sündides kehasse oleme kaasa saanud oma loomuliku kaitsemehhanismi, kui ainult oskame seda väärtustada ja tahame kuulata! Ja tundlik keha on peentaseme õnnistus, mis aitab meil sügavuti eluga ühenduses püsida. Kuid viimast vaid juhul, kui keha märke usaldame, kuulame ja neist juhindume! Vastasel juhul võib saada tundlik keha kestva kannatuse allikaks!

Sest sa ei saa mitte tajuda ja samal ajal olla ühenduses Suuremaga! Või otsustad oma tajud sulgeda ja hakkad elama „ilma kehata,“ seda järjepidevalt kahjustades, sellest üle sõites, liiga tehes, naeruvääristades, hukka mõistes jne. Nii on sõda alanud sinu enda sees!

Mäletan juba lapsena, kuidas mul oli halb olla. Lihtsalt selline migreenilaadne ja nõrk seisund (täna näen, et see on keskkonnast ning ebatervetest suhetest tingitud emotsionaalne mürgitus). Eluterve keha lihtsalt läheb puhastusprotsessi, kui ta enam ei suuda väliste mõjutajatega enda sees toime tulla ehk neid sügavuti läbi seedida ning hingata. Ja seda puhastusprotsessi tuleb lubada! Sa ei katkesta sünnitust poole pealt, kui see juba on alanud! Vastasel juhul järgneks vigastus või isegi surm! Läbi kogemata emotsioonide puhul pole see lihtsalt alati vahetult märgatav! Me õpime nii elu ise enda sees austama!

Sügavuti läbi keha hingata on aga tarvis, et end kehasse maandada ning järjepidevalt null-punkti tagasi tulla, sest see on turvakoht ehk kodu, kus puhkame ning end laeme ja oma energiavarud taastame! See on hädavajalik, et elukeeristes taastuda ning siis taas teistega suhtluses osaleda. Vastasel juhul, kui me ei suuda ega oska end kehasse tagasi hingata, hakkavad meid juhtima alateadlikud takistused.

Ehk siis teiste sõnadega - eluenergia ei saa enam vabalt  keha sees liikuda ning me hakkame seda kompenseerima oma hoiakute ja jäigastunud uskumustega! Hoiakutega, mis sõna otseses mõttes liikumist takistavad või vaid teatud viisil liikuda lubavad. Kuid seda vahel veel pealtnäha nii vähe, et silm, mis pole harjunud nägema, ei oska seda tuvastada! Või siis on need ühiskonna poolt heaks kiidetud hoiakud, mis ei pruugi aga keha loomuliku voolamisega sobida.

Vaadates tagasi seda alles kasvavat last – ta võis olla ca 12 aastane – ta kannatas, ta muutus virilaks, ta keha streikis, sest ta ei saanud end temas olevast raskusest välja puhata. Ta tahtis olla rohkem endaga ehk taastada ühenduse elurõõmuga, aga teda sunniti välja süsteemi minema ilma Suurema ühenduseta läbi südame.

Ja kui su keha on tundlikkusega, siis katsu ette kujutada, mis tunne on minna maailma ilma Suurema ühenduseta ehk nii, et kehas on takistused ning sa ei saa end vabalt elusituatsioonides maandatusse hingata? See on hirmutav, sest asjad hakkavad juhtuma, sa saad haiget, sa oled justkui elu poolt lükata tõmmata, sest juured ja jalad pole enam tugevalt vastu maad! Ja selle üle vaid naerdakse. Aga keegi ei oska sind tegelikult aidata?!

Nii hakkavad kaitsehoiakud kujunema. Ja ka kaitsed ei lähe maha läbi nõudmiste või etteheidete, et võta maskid maha ja tule südamesse! Tuleb süüvida keha sügavustesse. Kaitsed vabanevad loomulikult siis, kui meie sisemine ühendus hakkab taastuma ehk me saame taas vabamalt hingata ja hoiakud muutuvad, keha liikumine muutub, sa hakkad tantsima! Seestpoolt väljapoole kasvab vabadus. Aga seda ei saa nõuda ega sundida. Veel vähem läbi häbistamise kedagi avanema aidata!

Mine sügavuti, kui tõesti tahad ennast ja teisi aidata. Ei ole võimalik pinnapealsete hinnangutega kedagi toetada! Tuleb vaadata, mis on sügaval – sügaval meie keha sees, meie hinges ja alateadvuses! Meil tuleb õppida ise ennast ning oma teed austama! See ei saa olla teistsugune. Ainult nii saame minna suhtluses sügavuti ka teistega!

Suhtlus algab hingamise, keha ja meele ehk isa, poja ja vaimu ühendusega! Ja vankumatust sõprusest ise endaga! Seestpoolt väljapoole hakkab me loomulik kaitsemehhanism ehk immuunsus taastuma!

Väljavõte veel ilmumata teosest "Kogedes iseennast."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Aimar Säärits