Ülestimulatsioon ehk sisemine pinge suhetes

Ülestimulatsioon organismis on minu kogemuse põhjal see, kui survet kehas on liiga palju või liiga vähe (oleme vastuvõetamatu ning väljundita) ehk me loomulik voolamine on tasakaalust väljas. See läbi töötamata energia on kogetav elektrilaadse tundena kehas. Pideva pinge all pikaajaliselt elamine on organismi kurnav ning väsitav. Hingamine on siis muutunud katkendlikuks ning pinnapealeske. See on see, mis pealtnäha väljendamatut end väljendab.

Mina tunnen seda keha sisepingena nii, et organism ei suuda enam terviklikult hingata ja maandus kipub kaduma. Kui oleme sellest teadlik, siis ei hakka me seda kehasisest pingesse tõmbumise protsessi enam intellektualiseerima, midagi eeldama, arvama või selle pealt kerkivatesse emotsioonidesse kinni minema, sest viimased kipuvad neil hetkedel ka kehasse sulguma ning tüli tekitama. Ainus, mida neil hetkedel tean, on see, et vajan toetust ning lähedust ja ei lase inimesi endale ligi. See viimane on traumakäitumine ajast, mil meid meis vältimatu (sageli ümbritsevast keskkonnast tingitud) ülestimulatsiooni tõttu hukka mõisteti ja perekonnast, sotsiaalsetest ringidest, kogukonnast jne. eemale lükati. Ja see muidugi sulges meid omakorda tsüklisse nii, et ülestimulatsiooni pall aina plahvatusohtlikumaks suurenes…

Siin on koht, kus saab teisele ja ka iseendale näpuga näidata. Iseasi on see, milleks seda teha ja tegema peaks? Kuidas see peaks aitama kellelgi (sh iseendal) ülestimulatsiooni pingest vabaneda? Hukka mõista saavad siin ka teised tundlikud inimesed, sest nad on võimelised sinu ja minu sees olevat ülestimulatsiooni (ning sellest tingitud mittevastuvõetavat käitumist) isegi puudutuseta tajuma. See on ebameeldiv kogeda. See ei lase sügavuti hingata, on sagedasti kogetav keha jäikusena. Ja kui ka teisel pole soovi või jaksu seda koos läbi hingata, siis on tarvis suhtlemisel abi paluda. Vastasel juhul tekib me vahele kraav. Me vajame üksteist neil hetkedel enim, et aidata keha sisepinge läbi hingata lõpuni. Nii keha vabaneb! Vabaneb mõlemal, kes julgevad sügavuti koos kogeda.

Aga mida teeme meie inimestena, me tõrjume elu voolamist, me ei aita, me lükkame armastusevoo eemale, sest meil endal on halb. Ühiskond on juba viimse piirini pinges ning nii hakkame üksteist tõrjuma. Või siis jätame end ise kõrvale, sest meid on ülestimulatsiooni tõttu juba nii palju tõrjutud, et enam ei jaksa, enam ei suuda ja siis kaitseme teisi iseenda eest ja oleme lähisuhetes eraldatuse lõksus. Kuidas saab nii lähedale?

Meil on vaja ühiselt hingata läbi hukkamõistuta ka need ülestimulatsiooni kohad, sest need on need, mis meid lähendavad omavahel ja kogu eluga. Neid vältides hoidume vaid sügavatest suhetest. Ja ka igapäevane elukeskkond on see, mis tuleb vähem stimuleeriva vastu vahetada! Nii, et me ei elaks koguaeg viimase piiri peal. Jah, ma tean, järkjärgult saab juhtuma ka see.

Mõistan, et hirm on suur, püüame olla vaprad ning vastu pidada. Hea, kui oleme suutnud juba luua endale elukeskkonna, kus ülestimulatsioon meid igapäevaselt ei kimbuta. Mina leian end vahel ikka ka püüdmas sotsiaalsetesse normidesse sobituda, sest soovimatus elust päris välja kukkuda on vahel ikka veel suur. Ometi tuleb seda lubada. Ja lihtsalt seda, mis toimub jagada.

Ja lubada minna kõigil ja kõigel, kes ülestimulatsiooni pelgavad või üleolevalt hukka mõistavad, sest siis luban selle koha vabaks ka ise enda sees. Ei hoia seda endas kinni ja sisemine pinge väheneb, töövõime suureneb, ülestimulatsoon vabaneb vähehaaval ja hingamine muutub taas terviklikumaks.

Me vajame üksteist. Aga meie ellu sisenemise lähekohad on erinevad. On inimesi, kes juba ülestimulatsioonis kehaga, ülestimulatsiooni keskkonda sünnivad. Ülestimulatsioon muudab meid pealtnäha jäigaks, siis pidevast hõõrdumisest hüpertundlikkuks. Viimane on juba trauma reageering ehk neuroos. Me kehad muutuvad nii õrnaks, et loome kaitseseina vajades lähedust. Siin pole vaja näpuga näidata, et oled pinges või kinni ühes või teises. Sisepinge on tundlikule inimesele ise enda sees samuti tuntav ning tajutav.
​
Ole hea, väljenda enda vajadust kõigepealt ja ära lase sel kriiskavaks nõudmiseks paisuda. Ja kuula teist sügavuti, kui sa ise parasjagu ülepinges ei reduta. Suhtlus loob suhetes turvalise silla. Küsi luba ning kui see saadud, siis tule/mine ja kallista nii, et südamed ühenduvad ja hingamine rahuneb ning keha pehmeneb taas. Kõik muu oleks enese sabotaaž. Me avaneme ning vabaneme vaid siis, kui oleme vastu võetud just nii (ülestimuleerituna) nagu hetkel on…

---

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Andi Kokk