Pean tunnistama, et ma pole pikalt aru saanud tujude ehk „meele olude“ mõttest. Nad tulevad, kerkivad kui keeristorm ja hakkavad sind töötlema.

Kuniks taipasin, et tuju on vaid meisse kinni jäänud keha tunne, mis otsib läbivat teed, väänleb ning trikitab, et vabadusse pääseda. Et meist saaks emotsioonide vood taas selgelt, vaikselt ja terviklikult ehk takistusteta voolata.

Ja kui voolud on takistatud, siis tulevad tujud, mis panevad meid algul salaja, siis avalikult nägusid tegema, kulmu kortsutama, nina kirtsutama, jalgu kõigutama, käsi viibutama. Ja ühel hetkel võivad meid muuta kontrollimatult vägivaldseks iseenda või teiste suhtes. Või passiivselt agressiivseks. Sa jagad pehme ja voolava häälega, isegi naeratades kurje mõtteid ja sõnu. Sest meie sisemise väe vool on takistatud ja liigutab keha iseeneses oleva harjumuse jõuga.

Nii me tunneme end ebapiisavatena ja oleme ebakindlad, sest me ei koge väljapääsu otsivat tunnet täielikult enda kehas läbi. Oleme hirmunud, sest meie keha on etteaimamatu ja kontrollimatu. Meil puudub kindlus, sest keha ei püsi või paindu. Siin puudub ühendus ja koostöö keha, hinge ning meele ühendus. Või kogemusele ei järgne vastavat tegu. Ehk me eitame enda hetke olemust ja hinge sõnumeid.

Siis tuju hakkab meid ringi väntsutama. Otsides keha seest väljapääsu, kuni ta väsib ja rahuneb. Või väsib hoopis su keha või meel. Või siis leiab tuju enda all oleva emotsiooni ning kehatunde ning selle vastuvõtmise läbi väljapääsu keha kitsikusest ja enam olnud kujul sinu sisse tagasi ei tule. Ta ei saa lihtsalt tulla, sest on muutunud, on teisenenud millekski muuks.

Sa pole tujukas, kui su keha on avatud, rahulik ning tänus. Ja siis tuleb see tujukus… Sind sarkastiliselt lõbustaba. Nii, et enam rahus ei saa paigal püsida, sul tuleb liikuda, käsi ja jalgu trampida, kurnatuseni tööd teha või tuju all peidus tunne läbi näha, sügavuti ise enda sees ära kogeda. Keha sees, ilma mõtlemata. Lihtsalt niisama – see lihtsalt läbi kogeda.

Nüüd on selge, et tujud tulevad meile me tundeid näitama, siis kui ei emotsioon ega kehatunne ise pole veel täielikult ära tuntav ning kogetav. Nad tulevad meid aitama ning teed tagasi koju näitama.

Väljavõte veel ilmumata teosest "Hüpe tühjusesse."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Aimar Säärits

Kivid, kännud, kraavid! Ratas veereb – kivid, kännud, kraavid! Auk! Auk, auk! Mäletate seda laste mängu, kus sa põnnina ronisid täiskasvanu põlvedele ja alustasid oma iseseisva elu sõitu?

Tunnen enda elu siin ära. Tunnen ikka veel ära selle, kuidas keha on läinud üle pingesse. Ja see juhtub märkamatult. Sest kui märkaksin igas hetkes kohal olla, siis hoian piire ja seda ei juhtu. Üksi olles loomulikus keskkonnas ei juhtugi, koos teiste inimestega ja tehisruumis viibides, aga küll.

Ja siis see juhtub – ratas veereb, veereb, mäng kestab, tants kestab, siis tekib unisus ja unustus – kraaaav! Ja keha annab märku, et enam ratas ei veere. Enam ei saa edasi ilma puhkamata. Puhkamata nii, et saad korralikult iseendasse tagasi lõdvestuda. Kogu närvisüsteem läheb muidu errorisse ja lihtsalt nii on. Siis pole mõtet enam midagi seletada – kraav. Saab vaid olla lubada. Sest nii taastub vool kõige kiiremini.

Need on elu tsüklid. Looduse tsüklid. Seotud keha iseregulatsiooni võimega, kui seda lubada. Kui pingutus on piisav, et edasi liikuda, kuid samas ka õrn, et mitte suruda. Sa õpid üha enam ruumi kuulama, tundma ja nägema ning nii saad ühel hetkel kraave täielikult vältida. Võib-olla. Aga võib-olla pole see vajalik, kui kraave lubada ja mitte hakata kraavi kukkudes hädaldama, näägutama, arutama ja analüüsima… Vaid lihtsalt tehes seda, mida vaja. Antud juhul siis lubades iseendal puhakat.

Olen korduvalt kirjutanud keha intelligentsusest. Siin pole mingit pistmist intellektuaalsusega. Pigem on see viimasest kaugel. Keha kogemus on vaid läbi tunnetuse. Ja nüüd ma kirjeldan, mis nende kollapside ajal keha mikromaailmas toimub – üla selg on vajunud küüru, alaselja nõgusus hakkab suurenema, ehk siis kõht hakkab minema pingesse, keskkoht kaduma ning pundub, pea hakkab liikuma kukklasse, hambad on juba kergelt kokku surutud, õlad ja kael lähevad pingesse. Nüüd liigud sa edasi „elu kiuste“ ja „hambad ristis.“ Seda siis juba keha energiavõla pealt, maandust enam pole ja närvisüsteem on pideva pinge alla. Sa oled südameühendusest eraldatud. Paus, paus, paus! Oled oma keha hetke piiridest liiga pikalt üle. Ehk siis keha ei tule igapäevategevustes tagasi nulli enam. Ei taasta energiat! Kurnatus kasvab.

Kui veel peenemalt vaadata, siis võid märgata, kuidas su jäsemed on krampis, põlvedes pinge ja sõrmeotsad ning varbad kipuvad kronksu tõmbuma. Kehas on tajutav surin. Seda märkad ja koged sa eriti hästi öösel. Sinu hingamine pole ehk enam nii palju energiat andev ja keha ägab öösel pingeseisundis, püüdes lõdvestuda. Kui aga lõdvestumist ei toimu, sa nii vajalikku eluenergiat ei taasta ja hakkad toimetama juba ka une võla peal.

Ometi me vajame pingutust, et nendest tahtmatutest ja seni suunamatutest kollapsidest läbi minna. Ainus tee, mida mina tean, on keha tundlikkuse kuulamine, märkamine ja närvisüsteemi ülepingest tekkinud kollapside lubamaine. Jah, see on hirmutav ning tekitab omakorda pinget, nii et need saavad tekkida. Kollapside lubamine olles igapäevaelu sees inimeste keskel. Sest vastasel juhul jääksid sa neid varjama ja see tekitab sinus pingeid ja jälle kollapsid juhtuvad. Aga kui need on lubatud. Oih, näed juhtus.

Nüüd on nii. Ja siis sa taastud täpselt niikaua, kui keha on taas nullis ja oma energia režiimis tagasi, siis järgmine kokkaps tuleb väga palju suurema pinge pealt ja pikema aja pärast. Sa kasvad, su võimekus elus terviklikult osaleda suureneb iga päevaga. Sul pole enam tarvis mööda nurgataguseid hiilida.

• Sest esiteks õpid sa enda piire üha täpsemalt hoidma ning näed kuidas su kese loomulikult taastub – veereb, veereb, veereb, auk - puhkad, puhkad, taastud. Ja elu ratas veereb edasi. Ei ole raske, ei pea üle kändude ronima ega kraavides kolama.
• Teiseks, mida rohkem sa kollapse lubad, seda vähem need ilmnevad. Mida rohkem lubad, seda kergemad need on.
• Kolmandaks, mida rohkem on need su lähedaste poolt lubatud, seda suurem on tõenäosus, et neid enam ei teki. Sest väline surve kaob ja sisemine surve ka kaob. Või siis sa eemaldud inimestest, kes sind väliselt neil hetkedel survestavad.
• Neljandaks. Las tekivad. Sest meil on aastaajajad, vihmased ilmad ja päikesepaiste ja siis on ka maavärinad ja äikesetormid. Ja need ka tekivad, tekivad pinge ja rõhu kohtades, et ülemäärane surve vabastada ja taas edasi minna uue ja muutunud koha pealt. Elu jätkub.
• Viiendaks, üks hetk hakkad sa ka kollapse armastama, sest need on sinu osad. Ja mida/keda armastad, selle lased vabaks.

Ja nüüd isiklikust kogemusest – minu kõige suurem raskus on olnud see, et närvisüsteemi ülekoormusest ja pingete kuhjumisest tekkivad vältimatud kollapsid juhtuvad inimeste keskel. Ja need on seni juhtunud alati, kui oma piire laiendan.

Lähedased ja inimesed, kes sel hetkel minuga koos elavad näevad või tajuvad neid. Ja siis on minu riski ja pinge koht. Sest olen proovinud vastutada kõigi eest, teha endast olenev, et neid ei juhtuks, et teisi kaitsta! Ja siis nad juhtuvad. Sest just nii tekib mu sees pinge.

Olen minevikus kogenud, et nad – need teised -  ei saa mu kollapsidega hakkama või siis hakkavad mind õpetama, õiendama, näägutama, parandama, suunama, „abistama,“ selle asemel, et anda hingamise ruumi ja lihtsalt lubada sest kohast meil kõigil koos läbi vajuda. Üleliigset draamat, karmi distsipliini ja paanikat ning tegelikult ka mingit ekstra tegu pole vaja. Minul on vaja neil hetkedel, et nad ise oma ruumi hoiaksid, ise enda sees kerkivaga hakkama saaksid, tavaeluga jätkaksid, mitte endast välja ei läheks, midagi ekstra teeks või minu ruumi tungiks.

Ma usun, tean ja kogen järjepidevalt keha ise enda reguleerimis võimet. Neil hetkedel on igaühel vaja jõuda tagasi oma rütmi, oma südameruumi ja mul on vaja, et Sina, hea sõber vastutaksid enda eest ja isegi, kui kollapsi nägemine või minuga samasse paika kohale jäämine on sinu jaoks hirmutav, siis palun ära hakka mind fixima. Tegele endaga, hoia oma ruumi ja usalda, et ma tean, mida teen. Sest ma usaldan oma keha ja oma kogemust! Usaldan suuremat! Ja ma usaldan sind!

Ja kõik, kes tõrjuvad või ära jooksevad – nemad pole minu inimesed. Ja kes paigale jäävad – nemad on – nemad armastavad, sest nad lubavad. Mina jään paigale ja luban elul olla elu. Isegi kui maa vahel väriseb!

Mida vähem paanikat, seda kiirem taastumine! Mida vähem kunstlikult tekitatud tehis stimulatsiooni ja surkimist väljast poolt, seda kiirem taastumine, sest sisemine turvaruum võtab üle.

Loomulikus keskkonnas keha taastub, kui ta pinge alt välja võtta. Ja kui tõesti on abi vaja, siis ma küsin! Samuti usaldan sind, et sa hoiad oma ruumi, oma hinge, meele ja keha tasakaalus ning kui vajad abi ja toetust või teist arvamust, lisa infot vms - sa lihtsalt küsid, ilma ekslikke lugusid välja mõtlemata. Küsid neilt, kel on kogemus sarnastest tormidest läbi tulemisega!

Väljavõte veel ilmumata teosest "Hüpe tühjusesse."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Andi Kokk