Psühhosomaatika ehk oma enda kehas lõksus

Olen kuulnud ja ka kogenud suhtumist, et see on ju ainult psühhosomaatika, et selle oled ise välja mõelnud, et see pole päris või, kasva välja, oled lapsik. Oleks siis midagi meditsiinilist! Paraku aga on nii, et suur osa juba meditsiiniliseks kujunenud kaebusi on alguse saanud tähelepanuta jäetud psühhosomaatikast. Inimese loomupärane tundlikus on raskemate seisundite ennetamisel ainult boonuseks. Kuid jah, olen ka ise mingil hetkel endast mööda ja üle vaadanud, sest pole pikalt osanud leida võimalust kehas lõksus olevate tunnete teadvustamiseks ja läbi kogemiseks.

Ja nii ei saa me aru, et mis meiega toimub. Oleme vajavad, kohati nõudlikud, ebamugavuses, ülereageerivad ning ühenduse puuduses. Justkui teeme kõik õigesti, oleme õigesti, hoolime endast, püüame olla tänulikud, hoolitseme enda eest, austame teisi aga keha on ikka rahutu. Lihtne on siin tulema eemale tõukamine, endast eemaldumine, teistest eemaldumine - et ju on vale keha, ju on vale suhe, ju on vale inimene. No, et me ise oleme kuidagi valed. Aga ei ole valed! Täiesti õiged oleme.

Vaatleme natuke tunnetuslikult psühhosomaatikat. Mis see on ja kuidas on see kogetav? Vikipeedia ütleb, et Psühhosomaatiline häire on tervisehäire, mille puhul vaevused psüühikas või kesknärvisüsteemis tekitavad kehalisi (somaatilisi ehk somatoformseid) häireid. Ja nüüd lähme sügavamale. Sest see pole veel kõik. Esiteks see, mis meie kehas on, on püha, seega pole ka psühhosomaatikast tingitud häire kuidagi tühine või vähetähtis, sest see on meie kehas kogetav. Sageli öeldakse, et kuula oma keha tunnet, aga kui kehas räägib ka psühhosomaatika ehk sinna salvestunud alateadlik meeleprogramm, siis on ka keha kuulamine kaheldava väärtusega. Sest psühhosomaatika, see mis tekitab kehas valu või ebamugavust, ei esinda meie selget olemust vaid kinni jäänud vastupanu elule. See on see, mis häiritusi loob.

Olgu, liigume edasi selle juurde, et kust see psühhosomaatika ikkagi saab meie kehasse. Sest sageli on need häiritused baasi saanud juba varases lapsepõlves. Me jääme oma kehasse lõksu juba väga noorena ning siis arendame erinevaid ellujäämise- ning enesekaitse mehhanisme. Tuletan siinkohal meelde, et väiksed lapsed on väga tundlikud. Palju tundlikumad kui enamus täiskasvanutest. Ainult vähesed säilitavad suureks saades oma puhta (mitte neurootilise) tundlikkuse, sest nii on maailma valu kui ka rõõm sinu sees selgelt ning teravalt kogetav. Ja püsi siis kõige selle juures ka tasakaalus ja rahulik – eks ole? Lihtsam on mitte tunda. Kuid see pole lahendus. See peatab paraku elu loomuliku kulgemise ja ongi taas psühhosomaatika väljendumisele voli antud.

Tuleme tagasi lapsepõlve ja keskkonda, kuhu terve laps sünnib. Sageli on just siin alguse saanud ka psühhosomaatika ehk meie vahetute kehatajude eitamine. Siinkohal toon juurde ka suguvõsa käitumismustrid ja esivanemad. Sest just siin kipume me lõksu jääma. Sageli juba meie esivanemad olid tundekeeldudega. Juba nemad ei saanud, ei osanud ei tohtinud kerkivaid tajusid oma kehas läbi kogeda ja neid kuulata ning elu valikutes neist lähtuda. Oleme õppinud kannatama. Hetkel ei räägi ma emotsioonidest vaid ikka kehatajudest, millede peale alles hakkab kuhjuma kerkinud ning läbi elamata emotsioon. Selle tagajärjel kujuneb psühhosomaatika ehk keha reageerib teatud välistele mõjutajatele (situatsioonid, keskkonnad, suhtumised) kontrollimatult isegi siis, kui otsest kahjustajat tegelikult käesolevas momendis enam pole.

Nii, nüüd oleme väikelapse keha juures. Laps on rahutu, on häiritud, sest ta keha annab häiret. Lapse keha tajub täiskasvanute emotsioone intensiivse vibratsioonina, tunneb keskkonna mõjusid – sh õhu puudus, liigne kuivus, liigne müra, liigne niiskus, terav valgus, kunstlikud materjalid, kemikaalid sh tehisvibratsioonid ning kiirgused on lapse kehas hoopis teisiti tajutavad, kui enamusele täiskasvanutest seda kogevad või siis ei kogegi. Juba siit saab alguse keha lõks ning vastandumine.

Laps on viril ja „head“ täiskasvanud tunnevad end süüdi. Laps on rahutu, aga täiskasvanud ei tunne midagi. Laps on rahutu ja täiskasvanud püüavad last rahustada, väites, et ei ole midagi. Kavatsus on hea, kuid laps kogeb esimesi kordi eraldatust. Seda, et ta on vale! Laps kasvab suuremaks ja hakkab täiskasvanutest eemale hoidma, sest tema sees on „valed“ kogemused. Täiskasvanud on lapse suhtes rahulolematud. Ja kui laps püüab oma tundeid veel kord jagada ja väljendada, siis vanemad lähevad nii sügavale häbisse, hirmu või süütunnetesse, et kerkib lausa paanika. Ja ongi loodud eraldatuse lõks, ärevushäired, depressioon ja tegelikult ka lähisuhetes lahusoleku kogemus. Sest lähedale kuidagi ei saa. Ja ka lapsest on saanud ühel hetkel „hea täiskasvanu,“ kes kannatab aga vapralt edasi.

Lähedale saab ainult siis, kui suudame sellele, mis meis ja teises on, ausalt otsa vaadata. Alles siis saab nii igatsetud armastus piirideta taas tõeliselt vabaneda, ning igatsetud hingeühendus aset leida. Siis, kui suudame teise valus tema kõrvale kohale jääda ilma igasuguse hukkamõistuta, ilma et püüaksime teist korda teha või kritiseerida. Lubades tal tunda seda, mida ta tunneb ja teha seda, mida ta vajab, et valu läbi kogeda ning see lõpuks kehast vabastada.

Ehk, alles siis saame nõiaringist välja, kui antud näite puhul lapsevanem suudab lapse tõesti kohalolus ära kuulata, ilma et ta teda parandama hakkaks. Sest parandama hakkame me ikka seetõttu, et teise see olev aus ja ehe tunne tekitab meis ebamugavust, millega me ise hakkama ei saa. Ja siis on lihtne teist parandada, teise kallal näägutada või teda elama õpetada, juhendada ning paika panna. Märkamata, et seeläbi teeme teist väiksemaks ja väetimaks ning alateadlikult ennast tähtsamaks ja ehitame ainult aina kõrgemat eraldatuse müüri. Nii ei ole aga võimalik juba keha lõksus olevaid tundeid vabastada. Sageli sulgub lõks veelgi tugevamalt ning siiras armastus, millega laps siia ilma tuli jääb varjatuks.

Antud näite puhul on oluline hoopis kogu elukeskkond inimsõbralikuks muuta. Keha teda kahjustavast välja tõsta ja ka meel rahuneb, kui temalt pidevalt ei nõuta või temaga õiendata. Kui kuhjunud kehatajudele ning emotsioonidele antakse õigus olla nii, nagu need on. Kuid tõsi, kui kehas on juba psühhosomaatika salvestunud, siis esiteks on tarvis meelele anda tundlik ja turvaline ruum, kus juba olev saab avalduda.
​
On tarvis keha kuulata ja kui me reaalselt pole enam selles paigas ega situatsioonis, kus psühhosomaatilised reaktsioonid alguse on saanud, siis on võimalus keha teisiti reageerima juhatada. Olles sellisest lihtsast keha-meele toimemehhanismist teadlik, siis varem kuhjunud emotsioone, peale nende vabastamist, lihtsalt enam juurde ei teki. Siin saab tööle hakata inimese loomulik taastumismehhanism ja psühhosomaatika lõks kehamälust vabaneda.

---

Kogu mu raamatutesari "Rännud hingemaastikul" võtab inimese kihthaaval lahti - kehatajud, hingamise, mõttemustrid, emotsioonid, identiteet, ise olemine ning alles siis, alles siis adume nii lihtsalt põhjus-tagajärg füüsikat, mis meie keha kahjustab. Kõlab uskumatult, eks?

NB! Kui sinul või sinu sõbral on kirjastus, tead kedagi, kes soovib koos minuga kirjastada või kes näeb mu elutöö väärtust ja tunneb kutset, et leida nende väljaandmiseks rahastus, soovib raamatute ilmumisele ning levitamisele oma õla alla panna, siis palun kirjuta [email protected].

NB! NB! Kui sina või su sõber tunneb kutset muusikuna mu senise teekonna jooksul loodud laule koos viimistleda, siis palun kirjuta [email protected].
​
Rohkem materjale leiad - https://linktr.ee/hingemaastikul
***
Ja kui tunned, et soovid osaleda nende lugude väljatulemises ja lihtsalt toetada seda suurt elutööd, siis võimalused on loodud
Patreonis - https://www.patreon.com/hingemaastikul
või läbi Paypaly - https://www.paypal.com/paypalme/hingemaastikul.

Ootused puuduvad, alles on jäänud ainult tänu.
Sest mittemiski pole minu, kõik see, mis on, on Allika kingitus meile!
​Marilii Eliisabet

Foto: Andi Kokk