 Foto: Liisi Päeva Kallis, ma kirjutan ühe loo. Võib-olla see "triggerdab" sind nii palju, et sa ei suuda lõpuni lugeda või soovid mulle silte külge panna ja selle endast eemale tõrjuda, sest pealtnäha see sind ei puuduta. Ometi aga oled lugema asunud. Huvitav miks? Mina ise olen proovinud sest teemast mööda hiilida, siis üle olla ja jõuga läbi minna, siis välja naerda ja siis abitult eemalduda ning sisimas nutta. Olen proovinud südamesoove eitada ja siis rääkinud lugusid, et ei need ja need pole „minu inimesed,“ et see kõik pole minu jaoks, olen end isegi elust eemaldanud, väga edukalt. Isegi nii, et pealtnäha osalen. Nii edukalt, et keegi ligi ei saa. Vähemasti mitte mu südamele, sest seal südame sees on olnud üks väike ja hirmunud laps, kes tunneb end ikka veel, jah ikka veel vahel täiesti üksi ja eraldatuna, ikka veel!!! Jaa, ikka veel vahel soovib, et ta kõrval on inimesed, kes teda just neis haavatavates kohtades hoiavad. Neis kohtades, kus ta on pealtnäha täiskasvanu kehas, on küps ja arukas naine, ja siis äkki ilmub välja sisemine hirmunud ja haavatav laps, kes soovib koos minna, soovib su käest kinni võtta, soovib, et ütleksid, et kõik saab korda ka siis, kui see sama naine hetkeks, ainult veel selleks üheks hetkeks, on ühenduse suuremaga ise enese sees kaotanud – ta alateadvus on nimelt ta keha korraks veel kokku pitsitanud ja see lämmatab teda – see sama täiskasvanud naine ei saa sõna otseses mõttes hingata ning on kägaras valudes! Ja ta on haavatav – ta sisemine, pikalt tähelepanuta olnud laps, on üle võtnud. See sama laps peab nüüd elu juhtima ja hukkamõistu taluma, sest sa oled ju täiskasvanud ja “pead“ ise hakkama saama. See sama laps, kes end näitab – ikka veel, sest keegi pole, ikka veel teda siit kohas läbi aidanud ja ta ise lämbub, ta ise…. Huu… Seda kõik on ühele väiksele lapsele liiga palju – muidugi on, sest üks väike laps polegi loodud ise ja ihuüksi suures maailmas hakkama saama. Ta on ehk alles kolmene ja keegi ei kuula teda! Ja õnneks tuleb siin nüüd elu appi, sest olen õppinud kogu seda protsessi kõrvalt jälgima. Näen, kuidas alateadvuse trauma, ehk keha ikka veel vahel reageerib hirmus ja tasapisi saan teda lahti arutada. Avanema tuua, aga mitte sundides, mitte hukka mõistes, või mitte ka sõimates, nõudes või näpuga näidates ta üle irvitades. Mitte ka jõuga käituma õpetades nagu arutut ning hingeta olendit. Vaid armastuses, ma näen teda, ma hoian teda ja ma luban tal enese kaitseks sulguda. Lõpuks ometi on ta kuuldud ja nähtud ning hoitud. Ma luban tal minna tagasi paika, kus ta tundis end ihuüksi, sest inimesed, kes pidid neil hetkedel ta eest hoolt kandma, olid iseendaga nii hõivatud, olid oma meelemustrites nii kinni, et ei märganud teda. Ei märganud lapse südamesoove ja sundisid ta vaikima. Ja laps vaikis, kuid mitte eriti edukalt. Sest ta ei saanud kuidagi tundmist lõpetada. Ja seal pimedas istudes jäi ta ilma võimalusest oma südamesoove täitumas kogeda. Ta jäi üksi, sest õppis oma südant mitte kuulama… Kuniks ta oma südame taas avastas. Ja nüüd vaatan ma seda hirmunud ja sulgunud last. Ja hoian teda, hingan koos temaga ja ei suru teda välja minema enne, kui ta on ühenduse ise enda sees elu endaga taastanud ehk siis ma ei suru teda elu sisse enne, kui ta saab taas korralikult hingata. Kui ta saab läbi hingamise liikuda, sest siis pole ta kunagi üksi. Mitte kunagi! Kõik muu oleks vägivald ja meelepete. Kõik muu hävitaks ta. Aga ma armastan seda väikest tüdrukut. Jah, armastan! Seega ma ei hoia teda enda küljes enam kinni ega sunni ka vaikima. Ma ei hoia tema keha alateadlikus meelevallas, ei sunni teda ka kaljult alla hüppama, vaid annan talle hingamise ruumi. Sest nüüd ma tean, et kui annan talle ruumi, siis sirutab ta tiivad ja lendab. Lendab ise nii, et õhuvoolud kannavad. Ja minu süda on rõõmus ainult siis, kui näen teda naisena lendamas. Isegi siis, kui siin taga peitub mu oma hirm, et ehk - ehk lendab ta kaugele ja unustab mu. Kuid ka see on ainult hirm, sest südames ma tean – kui luban armsa vabalt lendama, siis elu kannab meid ja me ei pea teineteise külge klammerduma. Tead küll seda merikajakat, kes lendab ja kelle suurim rõõm on näha teisi enda ümber lendamas! Mina tean! Kallis, just selline lugu voolas must välja 30.märtsil 2023 vähem kui kümne minutiga. Siin lehel avaldamiseks sai aeg küpseks aga alles nüüd! Sest ma lihtsalt luban endal hingata, luban tunda ka neid kõige salajasemaid väikses lapse tundeid, mida täiskasvanud naine ehk tunda ei tohiks. Kuid niikaua kui nende eest põgenen, neid eitan ja ei koge, niikaua me ei kohtu seal üleval, õhuvooludes, vabalt lennates. Aga ka seda sa juba tead! Sest oled vabana sündinud ja su piiriks on ehk taevakaar… kui sedagi. Sest me mõlemad armastame elu ja lendamine, see lihtsalt on me and! Nii, et kui su süda igatseb lendu tõusta, siis jää oma kehaga, sest see on see, mis sind just siin maapeal eluga ühendab ning tiivad avanema paneb! *** Ela ise, siis lased ka teistel elada. Elu saab kogeda. Seega tule tundi või lühiseminaridele (mis varsti ajas ning ruumis avanevad) või kutsu mind külla. Anna endast märku aadressil [email protected], kui soovid koos rännata. Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.
Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna. Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/maandumine-kehasse.html Olen südamest tänulik. Marilii Eliisabet See mis on, on Allika kingitus meile.
0 Comments
Leave a Reply. |
Ülitundlik inimene
Valdkonnad
All
Arhiiv
February 2025
|
RSS Feed
