|
Mul on teile kingitus – kõige värskem, mis olla saab! Mu hetkel käsil olevast raamatust!
Tee on olnud pikk. No, mis teha, kui lühemalt ei saa. Siia ilma kehastumisega saavad mõned meie maised pidepunktid paika ja just neist on tulnud mul oma rändudel lähtuda. Nii meil kõigil – kui lähemalt vaadata. Igal juhul -
Olen kombineerinud hingamise- ja kehatööd transpersonaalse psühholoogia ning hüpnoteraapiaga. Sest läbi minu on need kogemused voolanud ning tublisti elus edasi aidanud. Ja kõik see ka mu senises autori loomingus kajastub! *** Hetkel on fookuses kaheteistkümnes teos - "Ise enese sees. Armastuskirjad kehale ehk salaaed." Teoses sisalduvad meditatsioonid kehas ja kehale. Siit leiab lugeja mõned lühijutud, juhendatud meditatsioonid läbi sisemiste silmade. Ja liikumised, kus juhendajaks on kujustamine ning meele ühendus hingamisega. Need on kirjeldused meie sisemisest aiast. Illustreeriva materjalina on seekord olulisel kohal skeemid ja autori joonistused. Oled oodatud loomisprotsessist osa saama ja seda toetama läbi järgmiste linkide: * http://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html / Hingemaastikul FB * https://www.paypal.com/paypalme/hingemaastikul /PayMe Paypal * https://linktr.ee/hingemaastikul / kogutud lingid Tänades, Marilii Eliisabet
0 Comments
 Sest me juba teame, mis tunne on olla oma keha ja meele peremees. Kuid meie keha veel ei tea, et see, mida temalt oodatakse on talle ohutu ja jõukohane. Et see, mida pakutakse on nauditav, ega proovi teda enam viimse piirini pingule suruda, teiseks vormida, süüdistada, häbistada, alavääristada või alusetult õpetada. On vaid koos elu kogemus. Keha mäletab oma aegade alguseid ja seega on vaja asendada vana, haiget tegev kogemus, uue ja toetavamaga. Ka see juhtub läbi korduvate tegevuste ja kinnistub ajaga. Kuniks keha enam ei reageeri iseenesest. Me ei tea, milline olukord meis midagi sügavalt üles kergitab. Sel ajal aga, kui oleme teadlikud, oleme õppimas. Just siis vahel keha reageerib. Mõni kord haarab see kaasa ka meele. Vahel meel aga keha reaktsioonist enam ei heitu vaid lubab kehal omasoodu toimetada, et viimane saaks vabanemise ja hoituse kogemuse. See on vaatleja vaatleja ehk aiapidaja, kes nii toimetab. Seda selleks, et keha tunneks, et pole vaja endas enam pinget hoida. Raskust pole vaja edasi kanda hirmust elu hävitamise ees. Kõik see, mis juhtub hoitud ruumis kontrollita, on lubatud – hukkamõistuta. Pole mõtet seletada, et kartma ei pea. On vaja armastuse kogemust hirmuta! Nii ongi sõnumid vastakad, sest keha teeb traumatööd. Reageerides vahel tugevalt, kuid siis rahunedes, sest miski ümbritsev ega ka seesmine, pole teda enam ohustav. Meel jääb rahulikuks ja rõõmustab, sest just tänu sellele, et kunagine „traumeeriv“ olukord taas alateadvusest ehk kehast üles kerkis – on vabastav. Vabastades müürid, mis ühendust veel segavad. Me valime suhetes, kas meist saavad pidurid või toetajad. Me valime, mida näeme ja mida arvame olevat, lähtuvalt enesest. Ja vahel me ei tea, ei kuula südamega ning hakkame, ise enda hirmust lähtuvalt, välja mõtlema lugu teise kohta, mida pole kaaslase vereringes enam ammu voolamas. Aga kehas veel on loo jälgi (arme) nähtaval. Kas lubame taimel suureks kasvada? Kas rõõmustame, et ta on vigastustest taastumas? Tee oma tööd ja ära sega neid, kes pühendunult omasse on sukeldunud. Jah, kinni püütud sõnumid võivad olla veel vastakad, kui sina valid, kas kuulad Allika ühendust läbi südame, aidates nii teisel tema potensiaalis avaneda või… tuleb sul unustusest ärgata ning taibata, et aiapidaja on Looja staatuses!? Väljavõte veel ilmumata teosest "Ise enese sees." Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis. Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna. Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ Viimane on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine. Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html Olen südamest tänulik. Marilii Eliisabet See mis on, on Allika kingitus meile. Foto: Andi Kokk
 Sageli pööratakse füüsilise keskkonna mõjule inimese füüsilisele kehale vähe tähelepanu. Liigagi tihti ja kergekäeliselt hakatakse abi otsima psüühikast. Olen tähendanud, et segamini aetakse ärevus ehk hirm ja keha pikaaegne füüsiline ülestimulatsioon. Ega räägita keha terviklikkusest, mis sisaldab nii sisemist kui ka välimist füüsilist keskkonda, ajukeemiat, emotsioone kui omandatud käitumis ja mõttemustreid, mis meid inimestena „drivevad.“ Ülestimulatsiooni võimalikest tekitajatest / mõjuteguritest oleme rääkinud eespool. Ka sellest, et rohkem on stiimulitele avatud lapsed, inimesed, kes mõne haigusega kimpus või seda läbi põdemas ja eakad ning siis teatud kiht täiesti tervid täisealisi, kes on läbi elu õnnistatud seoste loomise oskuse ja sügavate kehatajudega. Lapseeas kujuneb välja meie füüsiline kehastus konkreetsete hoiakute ning suhtumistega. Hoiakud on muuhulgas mõjutatud kasvukeskkonnast. Ehk siis meie keha loomuomane olek on olla keskjoonelt füüsiliselt tugevalt suletud. Nii on meie isiksus ja identiteet välja kujunenud ja elu kaitstud. Meie energia taastootmine leiab aset loomulikult iga inimese iseenda sees. Kui keskjoon on füüsiliselt tugev ja hoitud, oleme välistele mõjutajate suhtes vastupidavamad ja seetõttu välisele maailmale rohkem avatud. Valmis osalema. Siinkohal ei räägi ma sünniga kaasa saadud omadustest, sest need on juba teatud kindlate omaduste peegeldumine kehas. Need kas tekitavad kesk joones / teljes häiritust ja liigset avali olekut või siis mitte. Isiksused, psüühika jms pole käesoleva teose põhiteema. Siin räägime maisest kehast, lihtsustatult looduse baaselementidest ja keha hoiakutest ning viimaseid mõjutavatest emotsioonidest ning võimalikust varjatud generatsioonide ülesest traumast. Kui inimese keha on juba kõndima hakates järjepidevas füüsilisest keskkonnast tingitud ülestimulatsioonis, siis on ta suurema tõenäosusega liialt vastuvõtlik igasugustele välistele mõjutustele sh psüühilisest ülepingest tingitud surumisele. Ta on LIIGA avatud, et olla vastuvõtlik pidevalt muutuvale maailmale ning see võib tekitada omakorda maailmast ning inimestest eraldatuse. Ülestimulatsioon võib olla tingitud nii psühholoogilisest kui ka füüsilisest keskkonnast või nende koosmõjust. Ja nii võib välja kujuneda segadus ehk laiali pillutus, sest pole teada, kust ebamugavuse ning pideva surve tunne kehasse tuleb. Nii on inimene altim oma keha maha jätma, seda kahjustama ja sellest „eemalduma.“ Kui oleme psüühika rahustanud, siis jäävad alles kehalised stiimulid. Nüüd jõuame varjatud tehiskeskkonna ehk tehiskiirgusteni. Siia alla kuuluvad muuhulgas valgus, helid ja vibratsioonid. Need, mis on suurele hulgale inimestest kõrvaga kuulmatud, silmale nähtamatud ning ka puutuda neid ei saa. Ometi on need olemas ja me kasutame neid. Näiteks elekter, näiteks mikrolained, näiteks internet, näiteks raadio ning TV lained jms. Me ei näe neid otse silmaga, vaid need saavad meie jaoks nähtavaks ja kuuldavaks läbi tehniliste vahendite. Kuidas need sinna jõuavad, me sageli ei tea. Ja kus nad meie igas hetkes ümber asuvad, me ei tea. Need võnked ja helid on väga erinevatel sagedustel. Vahel on need loomadele tajutavad. Vahel kainimestele läbi keha kogetava surinana. Sagedasti mõjutavad need rohkem inimgruppe, kes on vastuvõtlikumad. Kellede tajud on peenemad või siis närvisüsteem on tundlikum kas siis sünnipäraselt, pidevast varjatud ülestimulatsioonist tingitud või mõne trauma tagajärjel vms. Ja inimene pole seda katnud ignorantsuse tuimestavate kaitsemehhanismidega. Kui inimese keha on rohkem avatud ehk kesktelg pole veel tugevaks kujunenud või siis vanadus, mõni haigus vms, on meie kesktelje tasakaalust välja viinud, siis oleme välistele varjatud mõjutajatele inimestena rohkem vastuvõtlikud. Inimkeha on samuti energia ning me koosneme sagedustest, mis omakorda loovad kehakeemia ja mateeria. Kahjuks pean siia lisama ka raseduse perioodi ning sünnituse, kus nii noor ema kui laps on avatud loovas seisus, nii et väline keskkond võib neid mõjutada. Kujutagem nüüd ette, et meie keha on järjepidevalt, pikema aja jooksul mõjutatud millegagi, mida me kuuleme (või siis mitte), mis järjepidevalt keha stimuleerib võimaluseta ebaloomulikust stimulatsioonist puhata. Me ei sa ka öösel end välja lülitada ehk uni ei taasta elujõudu, sest häiritust tekitav stiimul on järjepidev. Tekib sagedasti arusaamatu kurnatus. Hiljem rahulolematus. Viimane on kõige loomulikum seisund üldse, sest keha reageerib tema jaoks ebanormaalsele situatsioonile normaalselt ehk häirekella andes. Nii võivad hakata tasapisi tekkima unehäired, keha (ja kogu elu) võib hakata tasapisi laiali vajuma, sest selle koos ehk terviklikuna hoidmine nõuab suuremat pingutust, kui organismi energiavarud võimaldavad. Kuid organism ei saa end enam taastada, nii nagu loodus on seda ette näinud, hakkame tasapisi energiast tühjaks jooksma. Sellisel juhul hakkavad pikema aja jooksul tekkima nii psüühilised kui füüsilised häiritused inimese meeles ning kehas. Ja inimese süda on järjepidevalt ülekoormuses. Nii võime leida end ühel hetkel situatsioonist, kus anname igas hetkes oma parima, aga soovitu jääb kätte saamata! Sest pidevas häirituses me lihtsalt ei suuda püsida kehas kohal, et meile määratu vastu võtta. Siin räägime vahel ka aju udust. Sagedasti on organismi mõjutav ülestimulatsioon selle algusaegadel mitte nii tugeva koormusega (vaevumärgatav), et masinad seda veel ei tuvasta. Inimese hing on kõige tundlikum instrument otse Allika ühendusega! Inimene hakkab lihtsalt tasapisi väsima, suutmata oma keha sõna otseses mõttes keskteljel koos hoida ehk selle kasutamist optimeerida nii, et me ise endale sisepingetest ja survest põhjustatud valu juurde ei tekita. Ning organismi nõrgemad (eluenergia kriisis) kohad hakkavad neis esile tulevate haigustena nähtavaks saama. Selleks, et inimkeha suudaks konkreetse organismi jaoks tugeva ebaloomuliku keskkonnaga kohaneda on vaja tervet psüühikat, tugevat taustsüsteemi ning algupäraselt korralikult keskmesse joondatud füüsilist keha. Ning teadlikkust, kus on sinu kese ning kuidas seda hoida. Teada oma väärtust! Meil tuleb elada südames! Meil tuleb hoida südant ja siinjuures mitte ainult inseendaga arvestada! Sest meie ümber on nii palju inimesi, kelle keha ei suuda enam kohaneda liialt kiirelt areneva tehislikuga! Keha sh inimese psüühika ja närvisüsteem taastuvad (olenevalt kõrvalekaldest) loomulikult kunstlike stiimulite vabas keskkonnas nii, et organism vajub tagasi algpunkti, kus ta on joondatud enda sees oleva energiakeskusega. Siin ei saa olla hirmu, sest vajumist ja ka kerkimist tuleb lubada. Liigsete stiimulite vabas keskkonnas saame kasutada elus ja kasvatada eristamisvõimet ning näeme, mida loome oma tasakaalutu psüühikaga ning mis on välisest keskkonnast tingitud. Samuti adume, mis on alguse saanud südamekeskusest. Selleks, et keha vajadused rahuldada, ta järjepidevast ülestimulatsioonist eraldada, et me saaksime selgelt mõelda, öelda ja tegutseda, vajame rahulikku (mitte ülestimuleeritud) meelt ning elutervet psüühikat! Oleme inimestena siin maailmas loomas tasakaalu. Mitte muutustele vastu võitlema, mitte omavahel sõdima vaid elu eest seisma, koos kasvama ning sealjuures elusa elu hoidmisele kaasa aitama. Kuid selleks peame teadma, mis on inimese elus peamine. Kus asub inimkeha kese. Kus on elu Allikas. Mis on muutuv ja mis muutumatu! Ja selleks on meil vaja keha koos ehk ise enda sees keskjoonest lähtuvalt suletud hoida. Liikuda muutuvas välises maailmas hoides paigas iseenese kesktelje, terviklikult hingata, end niimoodi kehasse ankurdada ehk maandada, tegutseda ja liikuda läbi rahuliku, kehas joondatud ning kindla südame! Nii pole me välise suhtes liialt haavatavad. Ega mõjutatud äärmustest. Nii on meil „süda õige koha peal!“ Sest viimane vabastab meid ülestimulatsioonist ning lubab puhata! Väljavõte veel ilmumata teosest "Kogedes iseennast." Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis. Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna. Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine. Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html Olen südamest tänulik. Marilii Eliisabet See mis on, on Allika kingitus meile. Foto: Aimar Säärits
 Ülestimulatsioon kui üle kuumenemine. Vaata tuld! Õpi seda tundma. Tuld saame tunda alles siis kui vetega ühendus olemas! Ehk oled oma veed voolama saanud, su kehasse kinni jäänud emotsioonid on liikuma lubatud ning voolud pole enam murrangulised vaid üsna tasased. Vahel puldbitseb kusagilt ülemäärast vett, kui see pole enam maad hävitava mõjuga. Oled vett juhtima õppinud! Nüüd vaatad ülestimulatsiooni ehk keha, mis kipub üle kuumenema vaid teatud keskkondades veel. Ja seni oled sa püüdnud surmahirmus neid paiku vältida. Aga nüüd on aeg ka see tingimus elule vabastada! Sa vaatad tuld. Kogu su keha tundub olevat leekides. Miski su sees põleb suure leegiga, aga vesi on lähedal. Sa tead, kuidas elu hoida, seega seisad nüüd tulega vastastikku. Su sisemine tuli on suur! Kuid sa ei luba sel maja põlema panna. See annab sooja nii sinule endale kui su lähedastele. Sul tuleb nüüd tuld tundma õppida! Ja üle kuumenemist! Kuumus suureneb, kui jahutust pole ehk sul puudub kontakt veega. Tuli suureneb, kui osakesed su ümber liiguvad nii kiiresti, et sa tajud neid ja nad kipuvad sind kaasa haarama, aga see pole sinu rütm ehk sa ei jõua siis enam kuumust maha jahutada ning põled läbi. Sa ei sa end ümbritsevaid osakesi aeglustada, sa ei saa sundida ende omavahelisi põrkumisi lõppema, sa saad mitte sekkuda. Sa ei haara enam neis, kui sinus endas pole haakumist. Sa kartsid linna, sest seal oli meelele palju ahvatlusi ja sa kippusid ikka veel sinna lõksu langema ning keha üle pingutama, üle kasutama, üle käsutama. Sa kippusid ennast unustama ja see tegi haiget. Aga nüüd enam su meel ei haara nii tugevalt. Ja su kõrval on vesi, mis jahutab! Nüüd vaatad sa keskkonda, kus oled ja vaatad, kas meele jahtudes on sinus endiselt ülestimulatsiooni või on seal all, sügaval veel kehamälus need kogemused, mis lihtsalt juba sõna linn kuuldes su pingesse tõmbuvad, sest sellega on varem seostunud valu. Su keha on end linnas pingesse tõmbumisega kaitsma õppinud. Ka muda. Heli on peen tasand, kuid väikesele lapsele muutub heli müraks, kui seda oskamatult kasutada. Ehk siis väike laps on võimeline oma hooldajate tekitatud müra, mis tekib elu mitte toetavatest keha mustrite kasutamisest, kuulma. Ja see tekitab valu. Ta õpib juba heli tasemel oma keha tasapisi ignoreerime. Seega, jälgi milline müra su ümber veel on. Ja mida sa ise tekitada. Mille saad endast läbi lasta ja mille ajutiselt summutada. Su eesmärk pole end ümbritsevat maailma vaikima sundida. Vajad vahel vaid vaikuse ruumi, kus saad stiimulite vabalt hingata. Sa vajad pausi, et enda kehasse varasest traumakogemusest tekkinud pinged vabastada. Sa vajad hingamise ruumi, et end 0-punkti ehk rahu ruumi lõdvestuda. Siis oled kodus ja saad taas maailmas edasi rännata. Nii on sinu heli, mida välja saadad puhas ja selge ning oled valmis taas Paradiisi kehastama. Sest Elu armastab sind! Nii et armas ülitundlik inimene, sa oled elule lähemal, kui esmapilgul paistab. Sa oled oma südameruumile lähemal kui ehk isegi arvata oskad ja eelkõige oled sa kodu lähedal. Nüüd vajad sa vaid veel nõtkelt tugevat keha, et oma tundlikkust kehastada, sest sa juba oled KODUS! Jälgi, kuidas su keha pidevale ülestimulatsioonile vastab. Ta väsib, ta annab märku, et energiat pole, sest sa ei suuda kogetut enam läbi hingata ning hakkad ehk söögist seda kadu otsima. Aga söök ei aita, kui keha ei omasta. Seega võib-olla sööd üle ja su kaal kerkib, et raskem olla, et su sõna maksaks, et maapeal püsida. See viimane on lõks. Sest tegelikult liigud nii ise enda vajadusest elu aeglustada eemale. Vaata kuidas õpid tantsima või uut muusikapala, algul oled aeglane ja kohmakas, kuniks sammud selged, sõrmed osavad, ning siis oled vaba improviseerima. Sul tuleb olla tähelepanelik, kus hetkel oled. Ning elu kuulata ise enda sees. Ta juhatab. Oluline on see, et su keha saab liikudes hingata. Ainult nii oled jätkusuutlik ja laiened püsivalt. Sinust saab pikamaajooksja ja oled kannatlik. Kiireid spurte võib teha igaüks, kuid püsida? Kust tuleb liigne kuumus su kehasse? Kust see alguse saab? See on kunst! Väljavõte veel ilmumata teosest "Kogedes iseennast." Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis. Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna. Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine. Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html Olen südamest tänulik. Marilii Eliisabet See mis on, on Allika kingitus meile. Fotod: Ruudu Rahumaru
 Enamuse konfliktide juurpõhjuseks on vale arusaam. See, et määratleme enda väärtust koha järgi, kus parasjagu oleme. Lisaks veel suur soov pingutada, edasi liikuda, suur soov osaleda, suur tahtmine olla nagu teised, kes ka ehk ise ennast üle pingutavad. Üks keerulisemaid teemasid minu jaoks on olnud vist oma koha omaksvõtt. Sest kuni ma soovisin sellest aru saada, oli see otseselt seotud mu enese väärikusega. Lisaks veel võhiklikud kommentaarid „üle võimete elamisest“ jms. Viimane on siis puhtalt meelepete, kuid ka tugev väline surve, millele pole just kerge mitte tähelepanu pöörata, kuni see sind ümbritses. Mul õnnestus oma koht määratleda alles siis, kui hakkasin oma keha peenelt tajuma. Tajuma seda, kuidas hingamine liigub tõesti sabaotsast jalataldadeni ja läbi südameruumi ning pealae. Alles siinkohal taipasin, kus on minu piirid. Ja mida see kõik tähendab. Ka koha küsimus kadus, sest kohal olemine on ise enese kehas tajutav. Ja ei, see ei tule ei peast ega südamest vaid kogu inimkeha hinge ning vaimu tervikust! Ja ikka veel näen, kuidas ise endas vahel pingeid tekitan. Seda kõike seepärast, et olen keha üksipulgi läbi tunda võtnud. Tähelepanu on olnud nii puusadel, jalataldadel, kõhul, ülaseljal, südamel, kaelal, kätel kui ka peal. Ja seda tähelepanu tasub hoida. Sest see ütleb sulle, kas liigud läbi kahjustavate harjumuste pingutuse pealt või suudad elu poolt antud olukorra sügavuti läbi hingata. Kui suudad ükskõik millise olukorra läbi oma keha hingata nii, et keha suudab tagasi terviklikku hingamisse lõdvestada, oled sa kohal. Ja sinu väärtus on ka siin kohal hindamatu. Sest oled eluga otse ühenduses. Ja ärevus tekib, pinged tekivad hetkedel, kui sa pikemat aega järjest seda ühendust ei kuula, selle järgi ei liigu ja samme ei sea. Ehk siis ma pingutan üle. Isegi kui see pealtnäha kellegile näib tühine, siis minu hingamine pole enam terviklik. Ja siin ei saa vaielda. Et peaks nii või peaks naa. Hetkel on nii. Kui üle pingutada, siis eluratas ei veere enam sujuvalt. Ja järgneb paratamatult kraav. Kes on õppinud mängima mõnd muusikainstrumenti, see teab. Tahaks ju kohe suuri ja kiireid akorde ja rütme mängida. Aga ei saa. Me õpime kõigepealt aeglustades sujuvalt mängima ja siis kiirendame pea märkamatult. Nii elu ratta veeremine ei peatu. Ja hoovõtud ning pidurdused on sujuvad! Ehk siis siin me ei saa vaielda ühegi inimese hingamisega. Ja me ei saa kuulata inimesi, kes ise oma terviklikust hingamisest midagi ei tea. Me saame vaid ise enda kehas hingamist kuulama õppida ja sellest lähtuda. Kui hinge lööb kinni juba mõnda aega, siis on vaja teha midagi kas teistmoodi või puhata. On vaja märgata, mida me teeme, et vabalt hingata ei saa. Siin võib olla märkamatu liigutus, mille teadvustades, saame pinge vabastada ja teha teistmoodi. Eluratta seisukohalt tähendab see, et üks auk on taas silutud ning ratas saab veereda sujuvamalt. Konfliktid tekivad ikka valearusaama pealt. Ehk et me arvame, et teine ei taha aidata, peab end paremaks või kuidas ta väsib situatsioonis, mis mind ei väsita. Aga me ei tea. Hingamine ei valeta. Ja näiteks mina ise, olen ikka veel, suurest soovist nii, nii palju ära teha või osaleda end liiga ära väsitanud ja siis pole muud võimalust, kui puhata. Ja teised võivad arvata, mida tahavad, kuid ilma 0-punkti lõdvestuseta kaotaksin ma endas ühenduse Suure Vaimuga taas. Ja ka see pole lihtne koht vastu võtmiseks, sest kedagi teist me muuta ei saa. Vahel ei saa ka endas toimuvast rääkida, kuid saab ise enda eluratast veeretada üha sujuvamalt ja oma tahtmised kõrvale jätta, sest nii saab hulga rohkem tehtud nende vahepealsete „ära kukkumiste“, närvipinge ja kurnatuseta. Ja see võib tähendada aeglaselt liikumist, vähem tegemist ja osalemist. Viimane omakorda tekitab arusaamatusi. Kuid endast välja minemise tekitame me ise oma enda püüdlikusega. Kus surume keha vastupidavuse viimase piirini pingule. Enam pole ruumi eksida, sest me lihtsalt ei suuda olukorda läbi hingata. Ja nii muutume kannatamatuks, liialt kirglikuks või intensiivseks, hingamine pole neil hetkedel terviklik, sest pinges kehas on ebamugav kohalolus püsida. Nii oleme me suhtluses suruvad ja ehk ei märka teisi südamega kuulata? Püsides ausalt ja väärikalt iseenda tervikliku hingamisega, välistest stiimulitest haaramata, nendega tingimata, meid muuta tahtmata, me oleme kohale ja oma olemises väärtuslikumad kui kunagi varem, sest me PANEME TÄHELE nii ennast, teisi kui ka ümbritsevat. Ja see on väärtus! Tähele panemine loob väärtust! Tähelepanu loob. Ja seda kõik vaid terviklikult hingates. Väljavõte veel ilmumata teosest "Hüpe tühjusesse." Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis. Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna. Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine. Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html Olen südamest tänulik. Marilii Eliisabet See mis on, on Allika kingitus meile. Foto: Aimar Säärits
 Pean tunnistama, et ma pole pikalt aru saanud tujude ehk „meele olude“ mõttest. Nad tulevad, kerkivad kui keeristorm ja hakkavad sind töötlema. Kuniks taipasin, et tuju on vaid meisse kinni jäänud keha tunne, mis otsib läbivat teed, väänleb ning trikitab, et vabadusse pääseda. Et meist saaks emotsioonide vood taas selgelt, vaikselt ja terviklikult ehk takistusteta voolata. Ja kui voolud on takistatud, siis tulevad tujud, mis panevad meid algul salaja, siis avalikult nägusid tegema, kulmu kortsutama, nina kirtsutama, jalgu kõigutama, käsi viibutama. Ja ühel hetkel võivad meid muuta kontrollimatult vägivaldseks iseenda või teiste suhtes. Või passiivselt agressiivseks. Sa jagad pehme ja voolava häälega, isegi naeratades kurje mõtteid ja sõnu. Sest meie sisemise väe vool on takistatud ja liigutab keha iseeneses oleva harjumuse jõuga. Nii me tunneme end ebapiisavatena ja oleme ebakindlad, sest me ei koge väljapääsu otsivat tunnet täielikult enda kehas läbi. Oleme hirmunud, sest meie keha on etteaimamatu ja kontrollimatu. Meil puudub kindlus, sest keha ei püsi või paindu. Siin puudub ühendus ja koostöö keha, hinge ning meele ühendus. Või kogemusele ei järgne vastavat tegu. Ehk me eitame enda hetke olemust ja hinge sõnumeid. Siis tuju hakkab meid ringi väntsutama. Otsides keha seest väljapääsu, kuni ta väsib ja rahuneb. Või väsib hoopis su keha või meel. Või siis leiab tuju enda all oleva emotsiooni ning kehatunde ning selle vastuvõtmise läbi väljapääsu keha kitsikusest ja enam olnud kujul sinu sisse tagasi ei tule. Ta ei saa lihtsalt tulla, sest on muutunud, on teisenenud millekski muuks. Sa pole tujukas, kui su keha on avatud, rahulik ning tänus. Ja siis tuleb see tujukus… Sind sarkastiliselt lõbustaba. Nii, et enam rahus ei saa paigal püsida, sul tuleb liikuda, käsi ja jalgu trampida, kurnatuseni tööd teha või tuju all peidus tunne läbi näha, sügavuti ise enda sees ära kogeda. Keha sees, ilma mõtlemata. Lihtsalt niisama – see lihtsalt läbi kogeda. Nüüd on selge, et tujud tulevad meile me tundeid näitama, siis kui ei emotsioon ega kehatunne ise pole veel täielikult ära tuntav ning kogetav. Nad tulevad meid aitama ning teed tagasi koju näitama. Väljavõte veel ilmumata teosest "Hüpe tühjusesse." Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis. Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna. Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine. Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html Olen südamest tänulik. Marilii Eliisabet See mis on, on Allika kingitus meile. Foto: Aimar Säärits
 Kivid, kännud, kraavid! Ratas veereb – kivid, kännud, kraavid! Auk! Auk, auk! Mäletate seda laste mängu, kus sa põnnina ronisid täiskasvanu põlvedele ja alustasid oma iseseisva elu sõitu? Tunnen enda elu siin ära. Tunnen ikka veel ära selle, kuidas keha on läinud üle pingesse. Ja see juhtub märkamatult. Sest kui märkaksin igas hetkes kohal olla, siis hoian piire ja seda ei juhtu. Üksi olles loomulikus keskkonnas ei juhtugi, koos teiste inimestega ja tehisruumis viibides, aga küll. Ja siis see juhtub – ratas veereb, veereb, mäng kestab, tants kestab, siis tekib unisus ja unustus – kraaaav! Ja keha annab märku, et enam ratas ei veere. Enam ei saa edasi ilma puhkamata. Puhkamata nii, et saad korralikult iseendasse tagasi lõdvestuda. Kogu närvisüsteem läheb muidu errorisse ja lihtsalt nii on. Siis pole mõtet enam midagi seletada – kraav. Saab vaid olla lubada. Sest nii taastub vool kõige kiiremini. Need on elu tsüklid. Looduse tsüklid. Seotud keha iseregulatsiooni võimega, kui seda lubada. Kui pingutus on piisav, et edasi liikuda, kuid samas ka õrn, et mitte suruda. Sa õpid üha enam ruumi kuulama, tundma ja nägema ning nii saad ühel hetkel kraave täielikult vältida. Võib-olla. Aga võib-olla pole see vajalik, kui kraave lubada ja mitte hakata kraavi kukkudes hädaldama, näägutama, arutama ja analüüsima… Vaid lihtsalt tehes seda, mida vaja. Antud juhul siis lubades iseendal puhakat. Olen korduvalt kirjutanud keha intelligentsusest. Siin pole mingit pistmist intellektuaalsusega. Pigem on see viimasest kaugel. Keha kogemus on vaid läbi tunnetuse. Ja nüüd ma kirjeldan, mis nende kollapside ajal keha mikromaailmas toimub – üla selg on vajunud küüru, alaselja nõgusus hakkab suurenema, ehk siis kõht hakkab minema pingesse, keskkoht kaduma ning pundub, pea hakkab liikuma kukklasse, hambad on juba kergelt kokku surutud, õlad ja kael lähevad pingesse. Nüüd liigud sa edasi „elu kiuste“ ja „hambad ristis.“ Seda siis juba keha energiavõla pealt, maandust enam pole ja närvisüsteem on pideva pinge alla. Sa oled südameühendusest eraldatud. Paus, paus, paus! Oled oma keha hetke piiridest liiga pikalt üle. Ehk siis keha ei tule igapäevategevustes tagasi nulli enam. Ei taasta energiat! Kurnatus kasvab. Kui veel peenemalt vaadata, siis võid märgata, kuidas su jäsemed on krampis, põlvedes pinge ja sõrmeotsad ning varbad kipuvad kronksu tõmbuma. Kehas on tajutav surin. Seda märkad ja koged sa eriti hästi öösel. Sinu hingamine pole ehk enam nii palju energiat andev ja keha ägab öösel pingeseisundis, püüdes lõdvestuda. Kui aga lõdvestumist ei toimu, sa nii vajalikku eluenergiat ei taasta ja hakkad toimetama juba ka une võla peal. Ometi me vajame pingutust, et nendest tahtmatutest ja seni suunamatutest kollapsidest läbi minna. Ainus tee, mida mina tean, on keha tundlikkuse kuulamine, märkamine ja närvisüsteemi ülepingest tekkinud kollapside lubamaine. Jah, see on hirmutav ning tekitab omakorda pinget, nii et need saavad tekkida. Kollapside lubamine olles igapäevaelu sees inimeste keskel. Sest vastasel juhul jääksid sa neid varjama ja see tekitab sinus pingeid ja jälle kollapsid juhtuvad. Aga kui need on lubatud. Oih, näed juhtus. Nüüd on nii. Ja siis sa taastud täpselt niikaua, kui keha on taas nullis ja oma energia režiimis tagasi, siis järgmine kokkaps tuleb väga palju suurema pinge pealt ja pikema aja pärast. Sa kasvad, su võimekus elus terviklikult osaleda suureneb iga päevaga. Sul pole enam tarvis mööda nurgataguseid hiilida.
Ja nüüd isiklikust kogemusest – minu kõige suurem raskus on olnud see, et närvisüsteemi ülekoormusest ja pingete kuhjumisest tekkivad vältimatud kollapsid juhtuvad inimeste keskel. Ja need on seni juhtunud alati, kui oma piire laiendan. Lähedased ja inimesed, kes sel hetkel minuga koos elavad näevad või tajuvad neid. Ja siis on minu riski ja pinge koht. Sest olen proovinud vastutada kõigi eest, teha endast olenev, et neid ei juhtuks, et teisi kaitsta! Ja siis nad juhtuvad. Sest just nii tekib mu sees pinge. Olen minevikus kogenud, et nad – need teised - ei saa mu kollapsidega hakkama või siis hakkavad mind õpetama, õiendama, näägutama, parandama, suunama, „abistama,“ selle asemel, et anda hingamise ruumi ja lihtsalt lubada sest kohast meil kõigil koos läbi vajuda. Üleliigset draamat, karmi distsipliini ja paanikat ning tegelikult ka mingit ekstra tegu pole vaja. Minul on vaja neil hetkedel, et nad ise oma ruumi hoiaksid, ise enda sees kerkivaga hakkama saaksid, tavaeluga jätkaksid, mitte endast välja ei läheks, midagi ekstra teeks või minu ruumi tungiks. Ma usun, tean ja kogen järjepidevalt keha ise enda reguleerimis võimet. Neil hetkedel on igaühel vaja jõuda tagasi oma rütmi, oma südameruumi ja mul on vaja, et Sina, hea sõber vastutaksid enda eest ja isegi, kui kollapsi nägemine või minuga samasse paika kohale jäämine on sinu jaoks hirmutav, siis palun ära hakka mind fixima. Tegele endaga, hoia oma ruumi ja usalda, et ma tean, mida teen. Sest ma usaldan oma keha ja oma kogemust! Usaldan suuremat! Ja ma usaldan sind! Ja kõik, kes tõrjuvad või ära jooksevad – nemad pole minu inimesed. Ja kes paigale jäävad – nemad on – nemad armastavad, sest nad lubavad. Mina jään paigale ja luban elul olla elu. Isegi kui maa vahel väriseb! Mida vähem paanikat, seda kiirem taastumine! Mida vähem kunstlikult tekitatud tehis stimulatsiooni ja surkimist väljast poolt, seda kiirem taastumine, sest sisemine turvaruum võtab üle. Loomulikus keskkonnas keha taastub, kui ta pinge alt välja võtta. Ja kui tõesti on abi vaja, siis ma küsin! Samuti usaldan sind, et sa hoiad oma ruumi, oma hinge, meele ja keha tasakaalus ning kui vajad abi ja toetust või teist arvamust, lisa infot vms - sa lihtsalt küsid, ilma ekslikke lugusid välja mõtlemata. Küsid neilt, kel on kogemus sarnastest tormidest läbi tulemisega! Väljavõte veel ilmumata teosest "Hüpe tühjusesse." Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis. Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna. Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine. Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html Olen südamest tänulik. Marilii Eliisabet See mis on, on Allika kingitus meile. Foto: Andi Kokk
 Sündides kehasse oleme kaasa saanud oma loomuliku kaitsemehhanismi, kui ainult oskame seda väärtustada ja tahame kuulata! Ja tundlik keha on peentaseme õnnistus, mis aitab meil sügavuti eluga ühenduses püsida. Kuid viimast vaid juhul, kui keha märke usaldame, kuulame ja neist juhindume! Vastasel juhul võib saada tundlik keha kestva kannatuse allikaks! Sest sa ei saa mitte tajuda ja samal ajal olla ühenduses Suuremaga! Või otsustad oma tajud sulgeda ja hakkad elama „ilma kehata,“ seda järjepidevalt kahjustades, sellest üle sõites, liiga tehes, naeruvääristades, hukka mõistes jne. Nii on sõda alanud sinu enda sees! Mäletan juba lapsena, kuidas mul oli halb olla. Lihtsalt selline migreenilaadne ja nõrk seisund (täna näen, et see on keskkonnast ning ebatervetest suhetest tingitud emotsionaalne mürgitus). Eluterve keha lihtsalt läheb puhastusprotsessi, kui ta enam ei suuda väliste mõjutajatega enda sees toime tulla ehk neid sügavuti läbi seedida ning hingata. Ja seda puhastusprotsessi tuleb lubada! Sa ei katkesta sünnitust poole pealt, kui see juba on alanud! Vastasel juhul järgneks vigastus või isegi surm! Läbi kogemata emotsioonide puhul pole see lihtsalt alati vahetult märgatav! Me õpime nii elu ise enda sees austama! Sügavuti läbi keha hingata on aga tarvis, et end kehasse maandada ning järjepidevalt null-punkti tagasi tulla, sest see on turvakoht ehk kodu, kus puhkame ning end laeme ja oma energiavarud taastame! See on hädavajalik, et elukeeristes taastuda ning siis taas teistega suhtluses osaleda. Vastasel juhul, kui me ei suuda ega oska end kehasse tagasi hingata, hakkavad meid juhtima alateadlikud takistused. Ehk siis teiste sõnadega - eluenergia ei saa enam vabalt keha sees liikuda ning me hakkame seda kompenseerima oma hoiakute ja jäigastunud uskumustega! Hoiakutega, mis sõna otseses mõttes liikumist takistavad või vaid teatud viisil liikuda lubavad. Kuid seda vahel veel pealtnäha nii vähe, et silm, mis pole harjunud nägema, ei oska seda tuvastada! Või siis on need ühiskonna poolt heaks kiidetud hoiakud, mis ei pruugi aga keha loomuliku voolamisega sobida. Vaadates tagasi seda alles kasvavat last – ta võis olla ca 12 aastane – ta kannatas, ta muutus virilaks, ta keha streikis, sest ta ei saanud end temas olevast raskusest välja puhata. Ta tahtis olla rohkem endaga ehk taastada ühenduse elurõõmuga, aga teda sunniti välja süsteemi minema ilma Suurema ühenduseta läbi südame. Ja kui su keha on tundlikkusega, siis katsu ette kujutada, mis tunne on minna maailma ilma Suurema ühenduseta ehk nii, et kehas on takistused ning sa ei saa end vabalt elusituatsioonides maandatusse hingata? See on hirmutav, sest asjad hakkavad juhtuma, sa saad haiget, sa oled justkui elu poolt lükata tõmmata, sest juured ja jalad pole enam tugevalt vastu maad! Ja selle üle vaid naerdakse. Aga keegi ei oska sind tegelikult aidata?! Nii hakkavad kaitsehoiakud kujunema. Ja ka kaitsed ei lähe maha läbi nõudmiste või etteheidete, et võta maskid maha ja tule südamesse! Tuleb süüvida keha sügavustesse. Kaitsed vabanevad loomulikult siis, kui meie sisemine ühendus hakkab taastuma ehk me saame taas vabamalt hingata ja hoiakud muutuvad, keha liikumine muutub, sa hakkad tantsima! Seestpoolt väljapoole kasvab vabadus. Aga seda ei saa nõuda ega sundida. Veel vähem läbi häbistamise kedagi avanema aidata! Mine sügavuti, kui tõesti tahad ennast ja teisi aidata. Ei ole võimalik pinnapealsete hinnangutega kedagi toetada! Tuleb vaadata, mis on sügaval – sügaval meie keha sees, meie hinges ja alateadvuses! Meil tuleb õppida ise ennast ning oma teed austama! See ei saa olla teistsugune. Ainult nii saame minna suhtluses sügavuti ka teistega! Suhtlus algab hingamise, keha ja meele ehk isa, poja ja vaimu ühendusega! Ja vankumatust sõprusest ise endaga! Seestpoolt väljapoole hakkab me loomulik kaitsemehhanism ehk immuunsus taastuma! Väljavõte veel ilmumata teosest "Kogedes iseennast." Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis. Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna. Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine. Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html Olen südamest tänulik. Marilii Eliisabet See mis on, on Allika kingitus meile. Foto: Aimar Säärits
 Rõõm ja kergus südame ümber on inimeseks olemise loomulik sünniga kaasnev olek. Laps sünnib maailmale avatuna ja saab oma elu algusbaasi läbi ümbritseva. Ta sulgub, kui miski ta õrna südant hirmutab ja avaneb, kui miski talle kerguse ning rõõmu tunde toob. Nii omandab ta oma baaskoiakud ja piirid – sh selle, kuidas ta oma keha kasutab. Tema rüht saab paika ja ka vaade elule. Kui arenguks pole piisavalt hingamisruumi, võimalust vigu teha ja eksida ning siis taas hoitusesse lõdvestuda, hakkab lapse keha väänduma. Ka meel hakkab väänduma, sest hirm haiget saada on asunud juhtima. Kui lapse koorem on liiga raske, kui pole hingamisruumi, kus ta keha saab loomulikkusesse taastuda, kui ei jää eksimis- ja õppimisruumi, siis meie hingamise sügavus muutub pinnapealsemaks. Ja ühel hetkel jalad ei puuduta enam täielikult maad ja pea ei kanna väärikalt. See juhtub, kui laps õpib, elab elu muutust ja arengut mitte toetavas keskkonnas. Hiljem hakkamb ta ise samuti käituma. Siis noor läheb kergelt endast välja, sest keha vajub kokku või siis annab tugev, kuid elu mitte austavates mustrites füüsis võimu. Võimu keha üle, mida ära kasutada ja millega teiste elusid terroriseerida. Kuid ta liigub tahte jõuga, mitte hingeühenduse toel. Esimeses on tegemine, viimane loomulik elu kulgemine. Siis võib täiskasvanuna leida, et hing on nööriga kaelas, või oled üleolev, sest kehas on jõud, aga hinge ei kuule. Sul puuduvad juured, mis sind maaküljes hoiavad ja kese, mis tasakaalu hoiab. Jalad pole vastu maad või on liiga rasked ja selgroog on kõver või jäigalt paindumatu. Su hingeühendusele pole olnud ruumi, sellele peenele ühendusele, mis elu kannab ja su tiivad loomulikult sirutab. Sa ei saa olla lendamiseks liiga jäik või raske ega ka hingeühenduseta. Nii me ei pääse enam ligi südamele, sest see on õrn ja vajab hoitust. Nii on väändunud keha ka südame kaitseks, kuid paneb selle samal ajal puuri. Nii hakkab kaduma ühendus elusa elu endaga. Rõõm on hääbumas ja hing enam ei laula. Sa jääd vait, sest su sõna on nõder. Sa vajad elu sees lendamiseks kõike – nii keha, hingamist kui ka ümbritsevat maailma!  Nüüd, kui sa tead, kuhu kadus su rõõm südame ümber, siis saad sa selle tagasi võtta!
Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis. Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna. Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine. Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html Olen südamest tänulik. Marilii Eliisabet See mis on, on Allika kingitus meile. Fotod: Aimar Säärits
 Kui olete suhtes, paneb emotsionaalne kättesaadavus aluse vastastikusele mõistmisele ja kasvule. See seisneb üksteise jaoks olemas olemises, sügavama ühenduse loomises ja oma elu tõelises jagamises. Aga mis juhtub siis, kui üks partner hoiab end tagasi, mitte sellepärast, et ta seda soovib, vaid sellepärast, et ta on emotsionaalselt kättesaamatu? See ei ole alati selgelt arusaadav ja selle mõistmine nõuab, et pööraksime tähelepanu igapäevaste vestluste nüanssidele. Emotsionaalselt kättesaamatu olemine ei tähenda tingimata kohustuste vältimist või eemalolekut. Sagedamini väljendub see pisiasjades, mida inimesed ütlevad võib-olla ise seda aru saamata, mis annavad märku sügavamast vastumeelsusest suhetes täielikult kohal olla. Need sõnad on peeneteks indikaatoriteks, mis viitavad raskusele olla emotsionaalsel tasandil seotud. Emotsionaalse kättesaamatuse mõistmine Mida täpselt tähendab olla emotsionaalselt kättesaamatu? See on siis, kui keegi ei suuda oma partnerile end avada, hoides oma tunded suletud, olgu ta siis õnnelik, kurb või pettunud. Kuid see ei tähenda ainult emotsioonide varjamist. See väljendub ka selles, et sa ei saa kellelegi loota hetkedel, kui see on kõige olulisem. Selle emotsionaalse mitteühendumise võivad põhjustada mitmed tegurid. Mõned inimesed võisid üles kasvada keskkonnas, kus tunnete jagamine ei olnud soositud. Seetõttu olid nad täiskasvanuna vähem valmis emotsioonidega toime tulema. Teised võisid kogeda kogemusi, mis muutsid nad avanemise suhtes ettevaatlikuks, näiteks minevikureetmised või suhtetrauma. Nad võivad püstitada emotsionaalse seina, et vältida uuesti haiget saamist. Kuidas emotsionaalne kättesaamatus suhteid mõjutab Emotsioonid on iga tervisliku suhte elujõuks. Võimalus ühendus luua, suhelda, usaldada ja üksinduse vastu võidelda, sõltub suuresti meie emotsionaalsest avatusest. Emotsionaalsel kättesaamatusel on paaride omavahelises dünaamikas tugevad tagajärjed.
10 märki emotsionaalselt kättesaamatu partneri kohta: fraasid, mida nad ütlevad Suhtlemine ei seisne ainult sõnade vahetamises. Sageli on see aken kellegi emotsionaalsesse seisundisse, eriti kui sellel inimesel on raske sügavamal tasandil ühendust saada. Suhetes, mida vaevab emotsionaalne kättesaamatus, kipuvad teatud fraasid korduvalt pinnale kerkima. Kuigi need avaldused näivad olevat kahjutud, võivad need anda märku sügavast vastumeelsusest emotsionaalselt end siduda. Nende levinud fraaside tuvastamine on ülioluline, kuna need annavad ülevaate partneri tõelistest tunnetest ja kartustest. Siin lahkame kümmet väidet, mida emotsionaalselt kättesaamatud inimesed sageli esitavad, aidates dekodeerida allteksti, mis paljastab nende varjatud emotsionaalsed barrikaadid.
Emotsionaalselt kättesaamatu partneri poole pöördumise strateegiad Emotsionaalselt kättesaamatu partneriga suhtlemine võib olla segadust tekitav, mida sageli iseloomustavad vastamata emotsionaalsed pingutused. Sellise käitumise märkide äratundmine on aga ülioluline, kuna see võimaldab teil sarnaste olukordade lahendamiseks vastu võtta tõhusaid strateegiaid. Mõnikord võib osa strateegiast hõlmata ka partneri enesekindluse suurendamist tähenduslike komplimentide kaudu. Emotsionaalse kättesaamatuse käsitlemine ei tähenda ainult mõistmist; see nõuab empaatiat, vahetut suhtlemist, enda heaolu prioriteediks seadmist ja mõnikord professionaalse abi otsimist.
Emotsionaalse kättesaamatuse äratundmine on suhetes navigeerimisel ja suhete parandamisel ülioluline. Kogu selle arutelu jooksul oleme näinud, kuidas teatud fraasid ei ole lihtsalt juhuslikud märkused, vaid sügavama probleemi olulised näitajad. Nende märkide otsene käsitlemine nõuab tasakaalustatud lähenemist: teil tuleb olla empaatiline, kaitstes samal ajal ka oma emotsionaalset tervist. Emotsionaalselt kättesaamatu partneriga suhtlemine ei ole lihtne ja hõlmab otsekohesust, püsivust ja võib-olla ka välist abi nõustamise või teraapia läbi. Lõppeesmärk on arendada suhet, kus mõlemad partnerid saavad emotsionaalselt kohal olla ja investeerida. Oluline on meeles pidada, et teie emotsionaalne tervis on suhte üldise tervise jaoks ülioluline. Partneri toetamine ei tohiks tulla enda hooletusse jätmise hinnaga. See on raske tee, kuid tõeliselt vastastikuse emotsionaalse suhte saavutamine on väärt ettevõtmine. Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis. Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna. Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html Olen südamest tänulik. Marilii Eliisabet See mis on, on Allika kingitus meile. Inglise keelse artikli leiad siit. Vaba tõlkena eesti keelde pannud Marilii Toots - Autor / hingamis- ja kehatööpraktik ning juhendaja / kogemusnõustaja Foto: Aimar Säärits
 Meil on standardid, standardid, millele iga täiskasvanu, iga laps, iga noor, iga vanur justkui peab vastama. Neisse normidesse meid hakatakse suruma. Hiljem õpime juba ise suruma. Ja kui me neisse ei mahu, siis hakkab varem või hiljem sotsiaalsetes ruumides häbi kerkima. Ja see kerkib meie kehas, sest meie keha on see, kes on pinge all deformeerumas või pideva kontrolli alla. Võimaluseta vabalt hingata. Mäletan juba varasest lapsepõlvest, kuidas küsisin, et miks minu keha niisugune on. Ja sain vastuseks vaid, et ah, sul pole häda midagi. Häbitunne minu sees aga jäi püsima. Eks see saab alguse teisme east, kus meie kehad hakkavad jõudu koguma ja rohkem muutuma. Nad muutuvad ausamaks, väljendades seda, mis meie sees on. Ja oh hullu, kui see pole üldistele normidele vastav ja keegi ei oska meid tegelikult ka aidata. Siis on mitmeid võimalusi, mida oma kehas välja arendame. Kas hoiame jäika vormi ja meist saavad trennisõltlased, vajume arvuti taha kössi ja keeldume välja minemast või hoopis näljutame end, sest me ei soovi oma vormi kehastada, see on me arvates kole ja hirmutav. Meie aga tahame kuuluda. Tahame koos olla ja oleme valmis selle nimel kasvõi nõrkema. Nõrkema, et mitte ise enda sees olevat näha ja kogeda. Nii ei pääse me aga ligi oma sisemisele jõule ja jääme enesekindluse ning hinge ühenduseta. Ehk oleme kuulnud, kuidas meie vanemad oma kehast räägivad, kuidas sõbrad või tuttavad nimetavad kedagi paksuks, kedagi lodevaks ja kedagi loomuliku ujumisrõngaga olevat. Ja no, et miks sa trenni ei tee? Või et sa oled liiga kondine? Ja siis hakkame end sagedasti vormi nimele (et kuuluda) hävitama. Üle treenima ja alatoituma. Või üle toituma ja ala treenima. Igal juhul me keha on aus ja kehastab seda, mis meis on, seda mis ei lase vabalt liikuda ja hingata. Raskus aga aina kasvab ja seestpoolt nõrgestab meid. Närib, kuni tunneme, et selgroog enam ei kanna, oleme justkui kaheks kistud. Ülemine ja alumine poole ei ole kooskõlas. Juba siin kehastab keha me suguvõsa ja kogukonna hoiakuid. Teed tööd hambad ristis või hüppad pea eest tulle? Oma keha kuulamata? Kael on kange, sa põled nii suure leegiga, et kehast on saanud kõrb? Sul on raske täielikult hingata? Kõhu keskosa punnitab? Oled pisemagi pinge all pooleks murdumas? Või tundetult jäik nii, et miski sind ei liiguta? Just siin saavad paika me sisemised hoiakud, keha tugevus ja üldine tasakaal. Kui tundsid end eelnevas ära ja soovid oma eluenergia tagasi võtta? Ilma uhkuse, ilma eelarvamuse ja ilma valehäbita. Sind on narritutud? Sind on su olemuse pärast kiusatud, välja jäätud või orjaks tehtud? Siis oled sa just nüüd julgelt iseendale otsa vaatama. Sest sinus pole midagi valesti. Sul pole vaja end häbeneda. Häbi on siin kohatu. Su keha on aus. Ja see ongi see koht, kus kohtume. Keha näitab vilunud silmale seda, kus oleme. Mitte alati visuaalse vormina, sest seda oleme õppinu varjama. Varjama riiete, trennide, nälja jms-ga. Vaid läbi meie energiataseme, läbi öö une, läbi sisepingete, läbi valude ja lõdvestuse ja kõige lõpuks ikka läbi hingamise. Sest hingamine on see, mis meid kehaga ühendab. Ja vahel on kehas juba nii halb, et meil on raske kehas püsida. Siis oleme ka loomulikku enesekindlust minetamas. On aeg see taastada! Ükskõik kus omadega hetkel oled. Su kehal on kesk telg, su keha sulgub ja avaneb ning tahab vabalt liikuda. Ta ei liigu vaid seetõttu, et viimane on olnud teda kahjustav. Kui aga õpid end märkama, oma liikumisi optimeerima, siis sa tantsid läbi elu ja iga tegevus on nauditav. Nüüd sa küsid, et kas mina olen seal. Vahel olen ja vahel pole. Oleme siin, et üksteist keskmesse tagasi juhatada ja koos rännata! Ka siin on olnud tegu vaid valehäbiga, mis takistas meil end näha ja vaadata ning võis liikumise sootuks peatada. Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis. Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna. Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html Olen südamest tänulik. Marilii Eliisabet See mis on, on Allika kingitus meile. Foto: Liisi Päeva
 Ülestimulatsioon organismis on minu kogemuse põhjal see, kui survet kehas on liiga palju või liiga vähe (oleme vastuvõetamatu ning väljundita) ehk me loomulik voolamine on tasakaalust väljas. See läbi töötamata energia on kogetav elektrilaadse tundena kehas. Pideva pinge all pikaajaliselt elamine on organismi kurnav ning väsitav. Hingamine on siis muutunud katkendlikuks ning pinnapealeske. See on see, mis pealtnäha väljendamatut end väljendab. Mina tunnen seda keha sisepingena nii, et organism ei suuda enam terviklikult hingata ja maandus kipub kaduma. Kui oleme sellest teadlik, siis ei hakka me seda kehasisest pingesse tõmbumise protsessi enam intellektualiseerima, midagi eeldama, arvama või selle pealt kerkivatesse emotsioonidesse kinni minema, sest viimased kipuvad neil hetkedel ka kehasse sulguma ning tüli tekitama. Ainus, mida neil hetkedel tean, on see, et vajan toetust ning lähedust ja ei lase inimesi endale ligi. See viimane on traumakäitumine ajast, mil meid meis vältimatu (sageli ümbritsevast keskkonnast tingitud) ülestimulatsiooni tõttu hukka mõisteti ja perekonnast, sotsiaalsetest ringidest, kogukonnast jne. eemale lükati. Ja see muidugi sulges meid omakorda tsüklisse nii, et ülestimulatsiooni pall aina plahvatusohtlikumaks suurenes… Siin on koht, kus saab teisele ja ka iseendale näpuga näidata. Iseasi on see, milleks seda teha ja tegema peaks? Kuidas see peaks aitama kellelgi (sh iseendal) ülestimulatsiooni pingest vabaneda? Hukka mõista saavad siin ka teised tundlikud inimesed, sest nad on võimelised sinu ja minu sees olevat ülestimulatsiooni (ning sellest tingitud mittevastuvõetavat käitumist) isegi puudutuseta tajuma. See on ebameeldiv kogeda. See ei lase sügavuti hingata, on sagedasti kogetav keha jäikusena. Ja kui ka teisel pole soovi või jaksu seda koos läbi hingata, siis on tarvis suhtlemisel abi paluda. Vastasel juhul tekib me vahele kraav. Me vajame üksteist neil hetkedel enim, et aidata keha sisepinge läbi hingata lõpuni. Nii keha vabaneb! Vabaneb mõlemal, kes julgevad sügavuti koos kogeda. Aga mida teeme meie inimestena, me tõrjume elu voolamist, me ei aita, me lükkame armastusevoo eemale, sest meil endal on halb. Ühiskond on juba viimse piirini pinges ning nii hakkame üksteist tõrjuma. Või siis jätame end ise kõrvale, sest meid on ülestimulatsiooni tõttu juba nii palju tõrjutud, et enam ei jaksa, enam ei suuda ja siis kaitseme teisi iseenda eest ja oleme lähisuhetes eraldatuse lõksus. Kuidas saab nii lähedale? Meil on vaja ühiselt hingata läbi hukkamõistuta ka need ülestimulatsiooni kohad, sest need on need, mis meid lähendavad omavahel ja kogu eluga. Neid vältides hoidume vaid sügavatest suhetest. Ja ka igapäevane elukeskkond on see, mis tuleb vähem stimuleeriva vastu vahetada! Nii, et me ei elaks koguaeg viimase piiri peal. Jah, ma tean, järkjärgult saab juhtuma ka see. Mõistan, et hirm on suur, püüame olla vaprad ning vastu pidada. Hea, kui oleme suutnud juba luua endale elukeskkonna, kus ülestimulatsioon meid igapäevaselt ei kimbuta. Mina leian end vahel ikka ka püüdmas sotsiaalsetesse normidesse sobituda, sest soovimatus elust päris välja kukkuda on vahel ikka veel suur. Ometi tuleb seda lubada. Ja lihtsalt seda, mis toimub jagada. Ja lubada minna kõigil ja kõigel, kes ülestimulatsiooni pelgavad või üleolevalt hukka mõistavad, sest siis luban selle koha vabaks ka ise enda sees. Ei hoia seda endas kinni ja sisemine pinge väheneb, töövõime suureneb, ülestimulatsoon vabaneb vähehaaval ja hingamine muutub taas terviklikumaks. Me vajame üksteist. Aga meie ellu sisenemise lähekohad on erinevad. On inimesi, kes juba ülestimulatsioonis kehaga, ülestimulatsiooni keskkonda sünnivad. Ülestimulatsioon muudab meid pealtnäha jäigaks, siis pidevast hõõrdumisest hüpertundlikkuks. Viimane on juba trauma reageering ehk neuroos. Me kehad muutuvad nii õrnaks, et loome kaitseseina vajades lähedust. Siin pole vaja näpuga näidata, et oled pinges või kinni ühes või teises. Sisepinge on tundlikule inimesele ise enda sees samuti tuntav ning tajutav. Ole hea, väljenda enda vajadust kõigepealt ja ära lase sel kriiskavaks nõudmiseks paisuda. Ja kuula teist sügavuti, kui sa ise parasjagu ülepinges ei reduta. Suhtlus loob suhetes turvalise silla. Küsi luba ning kui see saadud, siis tule/mine ja kallista nii, et südamed ühenduvad ja hingamine rahuneb ning keha pehmeneb taas. Kõik muu oleks enese sabotaaž. Me avaneme ning vabaneme vaid siis, kui oleme vastu võetud just nii (ülestimuleerituna) nagu hetkel on… Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis. Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna. Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html Olen südamest tänulik. Marilii Eliisabet See mis on, on Allika kingitus meile. Foto: Andi Kokk
 Ülitundlik inimene, ole hea, vaata hästi ausalt oma maailma. Vaata ise enda sees olevat ülestimulatsiooni. Siin on midagi, mis sind pidevalt sinust endast üle ja välja surub. Lihtsalt vaata seda. Vaata seda paika, mis ei lase sul rahulikult oma kehas püsida ja sügavuti kehasse hingata. Ja ei, palun ära mine oma mõtetesse sorkima ja end valeks tegema, end halvustama või õigustama. Sellisel juhul oled juba vastusest eemal. Oleksid juba sõjas ise endaga. Ära tee seda, palun. Ole hea, vaata oma kehakeemiat, selle sundkäitumisi ja keskkonda. Palun ära kritiseeri ega halvusta, sest see lisab vaid kuuma. Viimast on sul juba niigi liiast, kui juhtud parasjagu ülestimulatsioonis olema. Sa tead, et vajad maandatust, et kehas püsida. Selleks on sul vaja end oma kehas ja keskkonnas hästi tunda. Ole hea, loe see lause uuesti. Sul on tarvis end oma kehas ja keskkonnas hästi tunda, selleks pead kehas ja keskkonnas püsima. Ja algul võid kehas püsides end hoopis halvasti tunda, sest sa pole kehas ammu püsinud. Keskkonnaga sama lugu. Kuid selleks, et kogeda vastuseid, on sul vaja ülestimulatsiooni ajal oma keha kogeda.
*Vaata müra taset oma elukeskkonnas. Kas on võimalikud vaikused hetked, et kuulmine saaks puhata? *Vaata, kas vesi mida joogiks, toiduks ja pesemiseks tarbid, on puhas ja kemikaalide vaba? *Märka tehis valguse tugevust. Kas saad luua loomuliku pimeduse ja hämaruse, et su silmad saaksid puhata? *Märka öö une kvaliteeti. See on kõnekas. Kui ärkad hommikuti pinges, siis pole sa välja puhanud! Sa ei saa päeva alustada selge ja värskena! *Vaata su keha puudutavaid materjale. Kas need kriibivad, ei hinga ning tekitavad kehas ebamugavust? *Märka õhku, mida sisse hingad, kas suudad seda vastu võtta või pead end ümbritsevate haisude eest pinnapealselt hingama suruma? *Ja vaata temperatuuri, millise viibid? Vaata kas, keha peab järjepidevalt pingutama, et sind ülekuumenemise või alajahtumise eest kaitsta? *Ja vaata ümbritsevate suhtumisi, kas nad arvestavad su baasvajadustega? Kas sa ise arvestada ja austad oma keha ja hinge ruumi? *Ja jah, ka tehiskiirguste kontsentratsiooni, sest just see viimane võib olla salakaval, kuid pidev närvisüsteemi närija. Ja kui sa elektrivõrkusid oma kehas ei taju, siis ole hea, palun ära hakka siin vaidlema. Meie tundlikkus ongi erinev ja see pole ei õige ega vale. Parem kujuta ette, et elaksid pidevalt elektrikapi surinas. Kas seda oleks sinu jaoks parasjagu või leiaksid end ühel hetkel üle stimuleerituna? Ja tea ka seda, et mitte ükski keskkonnamõju ega keskkond pole vale, küsimus on vaid stimuleeriva kontsentreerituses ja tasakaalus. Kui oled näiteks linnast väljas, siis ei tarvitse sa ülestimulatsioonist midagi teada, sest su keha saab selle välise tehiskeskkonnaga ideaalselt hakkama. Samuti võid ka linnas ideaalselt toimida ülestimulatsioonita, sest mõjutajate tasakaal on täpselt paras. Ja su keha on kohanemisvõimeline! Küsimus on vaid hetke tasakaalus. Kuid siin tuleb olla aus paiga suhtes kus ise enda sees oled ja mitte end pidevalt edasi suruda. Ka viimane võib olla ülestimulatsiooni tekitajaks! Pole võimalik elada koguaeg viimase piiri peal. Sul tuleb ise endale jätta elu jaoks ruumi, et oleksid kohanemis võimeline ka antud keerukamates situatsioonides. Anna endale hingamise ruum, paik kus saad tõesti pinged endast välja puhata! Vaata seda kui sügavalt ning sujuvalt suudad oma elukeskkonnas loomulikult hingata. Mitte pidevalt hingamist suunates, vaid vaata kohta, kus su kehal on loomulikult hea. Need paigad on olemas, sa tunned selle ära, nii ise enda sees kui ka ümbritsevas, kui seal kohal oled. Ja ära unusta, et sügaval sisimas oleme üks, kuid elu kogemused on iga ühes erinevad. Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis. Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna. Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html Olen südamest tänulik. Marilii Eliisabet See mis on, on Allika kingitus meile. Foto: Liis Seli
 Hingeliigutuse praktika on kursuste sarja "Maandumine kehasse ehk Tere tulemast koju" autori poolt vastu võetud info, mis läbi erinevate kehatajude end ühel hetkel temas lihtsalt avaldas. Autor ise on praktiseerinud seda tänaseks üle aasta, oma rändudel ja elukeeristes, sest see on aidanud tal endaga jääda, ise ennast valida ning elu toetavaid valikuid teha. Sest see on see, mille ta ise enda puhul tõesti süvatasandil avava on leidnud. *** Alustame sellest, et sinu keha on ääretult tark, temas peitub meie alateadvus, „esivanemate“ tarkus ning patud, ühendus suuremaga, naudingud, tunded, elu tajumis viis jne. Läbi kogetud või siis kogemata emotsioonid vormivad meid ja tingivad seda, kuidas maailma läbi ise enda tunneme ning kogeme, kuidas elus liigume. Siit tuleneb ka see, kui avatud või suletud oleme, millised on me elu valikud ja eelistused. Ja kõik see, millel eelnev põhineb. Kui käitumine põhineb seni teadvustamata survel, juhusel või põgenemisel, siis juhib meid midagi, mis juba on talletatud kehas. See ongi see lugu, mida kehas „välja mängime.“ See on see, mida väline meie kehavibratsioonis tajub, hoiakutes näeb ja millele vahel väljast poolt näpuga näidatakse. Hoiame takistusi end sees ja need suunavad meid ühel või teisel viisil liikuma. See pole elu hoidmine, kuigi pealtnäha võib algul nii paista. See on elu puuri panemine ehk vangistus. Siin pole me vabad, ega ka eluga otse ühenduses, tunneme end sageli tühjana, sest käime teiste poolt ette antud teid. Ja ajapikku võib hakata elu meis hääbuma. Siin pole oluline see, kuidas su elu hetkel välja paistab. Oluline on see, mis sind edasi kannab. Igas süsteemis kuhu siseneme on erinevad nõrgemad ning tugevamad kohad. Mida mõnes sotsiaalses ringiks nõrkuseks nimetatu võib ühel hetkel avalduda tugevusena ja vastupidi. On oluline see, kuivõrd iga süsteemis osalev indiviid on iseenda eluga tasakaalus ning oma koha peal, keegi kompenseerib liigselt kedagi või sunnib jõuga endast välja ja nii tegelikult kogukonda nõrgestab. Hingeliigutuse praktikas lood sa ühenduse ise enda sees elu ja hinge juhatusega. Ning see hakkab sind liigutama mööda teid, mis varem võimalikud polnud. Me hakkame avarduma ja kasvama liigse valu ning häbita, elule andudes. Kogeme küll oma teel takistusi, need ilmuvad kas mõttemustrite, emotsioonide või sageli keha valudena, kuid hingame end neist järkjärgult läbi ning vajume tagasi kehasse. Seda ei saa teha jõuga surudes. Saame vaid läbi lubamise ning fookuse lasta elul endas voolata. Nüüd on meil valik, kas hakata keha ja oma hingamist, hinge juhatust kuulama või seda ignoreerida edasi, sest veel saab. Kuniks saab?! Sest vanast on raske loobuda? Ikka veel otsid vabandusi, et miks ei saa? Veel jaksad sa jõu pealt liikuda. Kuid liigud vaid seetõttu, et su seljataga on tugev surve, mis sind kannustab ning suunab? Hakkad väsima? Kui palju on sel kõigel üldse seost sinu endaga eluga? Just siin aitab sind (üli)tundlikkus ning võime oma keha tajusid jälgida! Ja kui seda seljatagust jõudu pole või see hoopis sind tagasi kannatusse sikutab? Mis siis? Siis oled endas tuvastanud trauma kogemuse, mis on tarvis ise enda keha mälu sügavustest vabastada, sest see on takistanud sul igapäevaelu elada. Ehk sa polegi varem saanud vabalt hingata ja hingamise taktis liikuda. Kuid su keha tahab seda kogeda! Ja siin tuleb taas pilti hingeliigutuse praktika, mis salaja integreerub läbi korduva ja korduva kogemise kehasse ning tuleb nii ka su igapäevaelu toetama. Viimane aitab nimelt elus läbi hingamise ja kohalolu, ilma liigse pingutuseta liikuda! *** Autor tunneb, et on aeg igaühe iseenda see olevat väge kogeda! Ja soovib praktilist kogemust Sinuga jagada! Nii on ka sinul võimalik ise enda sees luua ühendus eluga! Lihtsalt tule ühisesse ruumi ise endaga kohtuma! Ja koos rändama. Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis. Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna. Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html Olen südamest tänulik. Marilii Eliisabet See mis on, on Allika kingitus meile. Foto: Andi Kokk
 Sageli saavad sellised „kokku kukkumised“ või „raevuhood“ alguse juba varajases lapsepõlves. Ja miks, sest inimese süsteem ei tule toime sellega, mis toimub. Ei suuda läbi kogeda situatsioone ja ise enda sees olevat ehk siis see tollal veel pisike süsteem on "kokku jooksnud." Su keha tõmbub kokku, sa ei saa hingata, kerkib surmahirm ja kõik seetõttu, et sul pole olnud lubatud oma keha kogeda ja emotsioone läbi tunda. Ega olevat väljendada. Õigemini lapsena ei oskagi sa seda teha ja vajad abi, et sulle neid elu voolamise baasaluseid õpetataks. Või sa õpid ise läbi kõige lähedasemate matkimise. Ning hiljem käitud vastavalt õpitule, sageli põhjustad surutust juba ise endale, kuniks märkad ja end elu mitte toetavast vabastad. Aga sageli on nii, et oskuslikke õpetajaid pole. On üleüldine hukkamõist elu paratamatule kogemisele. Sellele emotsionaalselt ja füüsiliselt „kokku vajuvale“ (täiskasvanu eas juba sisemisele) lapsele, kes vajab hoitust, kes vajab lähedust ning just luba tunda. Ja siis läbi oma tundlikku maailmataju maailma teenistuses olla. See kõik saab alguse aga ise enda teenistuses olemisest. „Kokku vajumised“ nimelt ei teki tühja koha pealt. Need tekivad süsteemi ülestimulatsioonist ehk ülekoormusest. Tegu on lühisega. Kus sellesse vajunu enam ei suuda elu vastu võtta. Ta anum on täis, sest elu tema sees on kusagile kinni jäänud. Enam ei lähe eest ära (emotsioonide) ummistus ning sellele järgneb varem või hiljem plahvatus. Neid plahvatusi pole mõtet tahtlikeks pidada (mida nad pole), need pole tahtele alluvad ette planeeritavad. Tegu on kehasse maha surutud sügava trauma reaktsiooniga. Ehk siis kehatajude ja emotsioonide maha surumine on kestnud juba liiga kaua. Laps pole osanud nendega elutervelt toime tulla ja siis on ta õppinud enda sees olevat maha suruma. Sest ka hooldajad ja hiljem sõbrad ning lähedased on kartnud neid kontrollimatuid emotsioonipurskeid. Sest juba nemad pole osanud paraku kuulata oma keha vajadusi ning tohtinud emotsioone kogeda. Ja kui tegu juhtub veel olema sünni poolest üdini loomingulise lapsega, kes oma loomingulisust elu heaks kasutama ei õpi, vaid õpib seda hoopis maha suruma, siis täiskasvanu eas muutuvad plahvatused juba eluohtlikuks. Sest tegu on elu ja surma küsimusega. Suureks saanud laps peab nüüd ilm igasuguste endale omaste vahenditeta elus edukalt navigeerima. Vahel sõltuvad temast ka teiste elud. See kõik on määratud pinnale kerkima, kui mitte varem, siis hiljem. Ajastus oleneb taustasüsteemist. Ja see ummikus inimene ei saa ikka veel kasutada täielikult oma tõelist annet. Kui sisemine energia / ressurss (mida kehatajude kuulamine ja emotsioonid kahtlemata ongi) on liiga kaua maha surutud, siis on keha „koomas.“ Keha ei liigu, kehal on raske hingata ja läbi liikumise endaga jääda. Raskematel juhtudel on tegu juba keha sees varjatud haigustega paigus, kus energiat üldse ei lubata. Ülitundliku inimese boonuseks on see, et sageli on ebamugavustunne juba enne haiguste välja kujunemist väljakannatamatult suur. Seega, jäädavad pöödumatud kahjustused tekkimata.
Viimased inimesed ei luba sageli ka teistel tunda, sest see on ohtlik. See võib neis endis tunded käivitada. Aga kuna tunded on alaväärsed ja hukka mõistetud, siis see käivitaks nende enesehävitusliku mustri. Seega inimesed, kel maha surutud tunded juba on, on ohtlikud. Nad tuleb hukka mõista ja hävitada!? Või siis vastu võtta ja näha neid kui avajaid. Oleneb vaatenurgast. Mida suhtluses soovitakse. Kas end lõpuks ometi elule avada. Või ikka põgeneda, maha suruda, seda ilu, mis meis on. Jah, mõistan see kõik on hirmutav. Sest siin ei jää üle muud, kui elu kogeda ise enda kehas. Näha ja tunda, kuidas liikumatuks surutud emotsioonid ja eitatud kehatajud tekitavad valu. Kuidas hävitustöö meie enda sees on toimunud. Mis meis on jäädavalt kahjustatud ning, mida annab veel hoolitsusega elule äratada. Ja siis tuleb seda valu kogeda. Kuid see ei pea jääma nii. Hullumeelne on jääda valu tekitavasse situatsiooni, kui selle juba läbi näed. Hullumeelne on veel oma keha ja emotsioone maha suruda, kui juba koged, mis tunne on sinus, kuidas sa avaned, kuidas sa lõpuks ometi oma loominguenergiat kasutad, see toetab nii sind kui ümbritsevat ja siis sa ikka ei kasuta seda? Hullumeelsus! Seega me inimestena oleme kõik vahel natuke hullud. Natuke peast segased. Kartes elumuutuseid. Kartes, et ehk uus on hullem. Ja ongi, kui sa hetkel, kui toimub muutus, ei võta pausi, ei võta aega, et olnud kogemust integreerida. Kui aga võtad pausi hingamiseks, kui lubad end vahepeal täielikult kehasse vajuda, siis uued valikud on elu toetavamad.
Jah, sa liigud väikeste sammudega. Ilus. Sest ainult nii saad sa igal sammul hingata. Jah, sa pole ehk veel täielikult oma potentsiaalis, kuid oled õppinud teekonda nautima. Sa tead, kuhu lähed. Sest sel hetkel, kui hakkasid oma emotsioone kehast läbi lubama ning kehatajusid kuulama, su kompass töötab taas… Ja sa usaldad. Isegi "kokkuvarisemisi." Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis. Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna. Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html Olen südamest tänulik. Marilii Eliisabet See mis on, on Allika kingitus meile. Foto: Andi Kokk
 Foto: Aimar Säärits Kallis ülitundlik inimene, sa pole tühja koha täide. Kuigi tõenäoliselt oled õppinud tühje kohti tasakaalustama ja neid täitma.
Kui jah, siis oled tõenäoliselt veel maatriksis lõksus. Võib olla on „koha täiteks olemine“ sinu jaoks seotud vaid veel mõne üksiku teemaga su elus. Tea, et see on ilus omadus, kuid sa ei saa välisest sõltuda. Sa oled vaba alles siis, kui oma sisemise autonoomia saavutad.
Ja nii saab su energiasüsteem tasakaalu. Sa taastoodad energiat endas, sind ümbritseb su oma kaitsev auraväli ning sul on valik, kas suhestud ümbritseva maailmaga või vajad praegu aega puhkamiseks. Sa ei pea suhtlema, kuid sa oled vaba seda tegema. Sa pole enam suvaliselt elusse kistud. Sa pole enam manipuleeritav! Ning lõpuks ometi saad asuda kohale, mis sulle sünniõigusega on antud. Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.
Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna. Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html Olen südamest tänulik. Marilii Eliisabet See mis on, on Allika kingitus meile.  Foto: Andi Kokk Täna kirjutan ma pealkirjas nimetatud teemal pigem kehatajude ülitaju võtmes. Siia alla kuulub ka varjuna sensoorne ülitundlikkus, mis võib tekitada kannatusi, kuid võib ka olla suurim avaja. Nagu ikka, kipub olema nii, et meie kõige väärtuslikumad kingitused kipuvad tulema pakendis, mis koheselt huvi ei ärata. Või siis, kui äratavadki huvi, siis lähemale minna ja sisse vaadata ei julge. Ja selleks on mitu, vägagi mõistetavat põhjust. Panen selle osa, mis minule praeguseks hetkeks on end avanud – kirja.
Just selles äärmuslikus ja kohati tülikana tunduvas üli kehatajus on peidus ka võimalus sügavaks läheduseks ning traumade vabastamiseks. Vana seljataha jätmiseks ning uue vastu võtmiseks. Ja see pole koht, kus saad eluga tingid. Sa lihtsalt tänad südamest ja liigud edasi juba ilma valudeta. Ilma selle koormata, mis muidu su kehamälus ikka kraapis ning pinnale kippus kerkima. Midagi sinus on taas lahustunud igavikku. Ja need pakendid. Need pakendid on tegelikult kutsuvad, kui neid südamega vaatad. Sa tunned nad koheselt ära. Aga vahel ei julge sisse piiluda. Senikaua tants kestab, kuni sa pakendi avad. Näed, mis seal tegelikult on. Ning siis sa enam ei karda. Sest midagi nii ilusat pole sa varem oma silmaga näinud ega kehas kogenud. Sa isegi ei teadnud seda kogemust võimalik olevat! Jah, see ongi teekond julgetele, aga tundliku inimesena sa teisiti lihtsalt ei saa! Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.
Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna. Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html Olen südamest tänulik. Marilii Eliisabet See mis on, on Allika kingitus meile. |
Ülitundlik inimene
Valdkonnad
All
Arhiiv
February 2025
|
RSS Feed
