Kes on dr Gabor Mate?
Dr Gabor Maté on pensionil arst, enimmüüdud autor ja tuntud kõneleja, kellel on suur nõudlus oma teadmiste järele sõltuvuse, traumade, stressi ja lapsepõlve arengu kohta. Ta on nelja enimmüüdud raamatu autor.  Foto: Liisi Päeva Kallis, ma kirjutan ühe loo. Võib-olla see "triggerdab" sind nii palju, et sa ei suuda lõpuni lugeda või soovid mulle silte külge panna ja selle endast eemale tõrjuda, sest pealtnäha see sind ei puuduta. Ometi aga oled lugema asunud. Huvitav miks? Mina ise olen proovinud sest teemast mööda hiilida, siis üle olla ja jõuga läbi minna, siis välja naerda ja siis abitult eemalduda ning sisimas nutta. Olen proovinud südamesoove eitada ja siis rääkinud lugusid, et ei need ja need pole „minu inimesed,“ et see kõik pole minu jaoks, olen end isegi elust eemaldanud, väga edukalt. Isegi nii, et pealtnäha osalen. Nii edukalt, et keegi ligi ei saa. Vähemasti mitte mu südamele, sest seal südame sees on olnud üks väike ja hirmunud laps, kes tunneb end ikka veel, jah ikka veel vahel täiesti üksi ja eraldatuna, ikka veel!!! Jaa, ikka veel vahel soovib, et ta kõrval on inimesed, kes teda just neis haavatavates kohtades hoiavad. Neis kohtades, kus ta on pealtnäha täiskasvanu kehas, on küps ja arukas naine, ja siis äkki ilmub välja sisemine hirmunud ja haavatav laps, kes soovib koos minna, soovib su käest kinni võtta, soovib, et ütleksid, et kõik saab korda ka siis, kui see sama naine hetkeks, ainult veel selleks üheks hetkeks, on ühenduse suuremaga ise enese sees kaotanud – ta alateadvus on nimelt ta keha korraks veel kokku pitsitanud ja see lämmatab teda – see sama täiskasvanud naine ei saa sõna otseses mõttes hingata ning on kägaras valudes! Ja ta on haavatav – ta sisemine, pikalt tähelepanuta olnud laps, on üle võtnud. See sama laps peab nüüd elu juhtima ja hukkamõistu taluma, sest sa oled ju täiskasvanud ja “pead“ ise hakkama saama. See sama laps, kes end näitab – ikka veel, sest keegi pole, ikka veel teda siit kohas läbi aidanud ja ta ise lämbub, ta ise…. Huu… Seda kõik on ühele väiksele lapsele liiga palju – muidugi on, sest üks väike laps polegi loodud ise ja ihuüksi suures maailmas hakkama saama. Ta on ehk alles kolmene ja keegi ei kuula teda! Ja õnneks tuleb siin nüüd elu appi, sest olen õppinud kogu seda protsessi kõrvalt jälgima. Näen, kuidas alateadvuse trauma, ehk keha ikka veel vahel reageerib hirmus ja tasapisi saan teda lahti arutada. Avanema tuua, aga mitte sundides, mitte hukka mõistes, või mitte ka sõimates, nõudes või näpuga näidates ta üle irvitades. Mitte ka jõuga käituma õpetades nagu arutut ning hingeta olendit. Vaid armastuses, ma näen teda, ma hoian teda ja ma luban tal enese kaitseks sulguda. Lõpuks ometi on ta kuuldud ja nähtud ning hoitud. Ma luban tal minna tagasi paika, kus ta tundis end ihuüksi, sest inimesed, kes pidid neil hetkedel ta eest hoolt kandma, olid iseendaga nii hõivatud, olid oma meelemustrites nii kinni, et ei märganud teda. Ei märganud lapse südamesoove ja sundisid ta vaikima. Ja laps vaikis, kuid mitte eriti edukalt. Sest ta ei saanud kuidagi tundmist lõpetada. Ja seal pimedas istudes jäi ta ilma võimalusest oma südamesoove täitumas kogeda. Ta jäi üksi, sest õppis oma südant mitte kuulama… Kuniks ta oma südame taas avastas. Ja nüüd vaatan ma seda hirmunud ja sulgunud last. Ja hoian teda, hingan koos temaga ja ei suru teda välja minema enne, kui ta on ühenduse ise enda sees elu endaga taastanud ehk siis ma ei suru teda elu sisse enne, kui ta saab taas korralikult hingata. Kui ta saab läbi hingamise liikuda, sest siis pole ta kunagi üksi. Mitte kunagi! Kõik muu oleks vägivald ja meelepete. Kõik muu hävitaks ta. Aga ma armastan seda väikest tüdrukut. Jah, armastan! Seega ma ei hoia teda enda küljes enam kinni ega sunni ka vaikima. Ma ei hoia tema keha alateadlikus meelevallas, ei sunni teda ka kaljult alla hüppama, vaid annan talle hingamise ruumi. Sest nüüd ma tean, et kui annan talle ruumi, siis sirutab ta tiivad ja lendab. Lendab ise nii, et õhuvoolud kannavad. Ja minu süda on rõõmus ainult siis, kui näen teda naisena lendamas. Isegi siis, kui siin taga peitub mu oma hirm, et ehk - ehk lendab ta kaugele ja unustab mu. Kuid ka see on ainult hirm, sest südames ma tean – kui luban armsa vabalt lendama, siis elu kannab meid ja me ei pea teineteise külge klammerduma. Tead küll seda merikajakat, kes lendab ja kelle suurim rõõm on näha teisi enda ümber lendamas! Mina tean! Kallis, just selline lugu voolas must välja 30.märtsil 2023 vähem kui kümne minutiga. Siin lehel avaldamiseks sai aeg küpseks aga alles nüüd! Sest ma lihtsalt luban endal hingata, luban tunda ka neid kõige salajasemaid väikses lapse tundeid, mida täiskasvanud naine ehk tunda ei tohiks. Kuid niikaua kui nende eest põgenen, neid eitan ja ei koge, niikaua me ei kohtu seal üleval, õhuvooludes, vabalt lennates. Aga ka seda sa juba tead! Sest oled vabana sündinud ja su piiriks on ehk taevakaar… kui sedagi. Sest me mõlemad armastame elu ja lendamine, see lihtsalt on me and! Nii, et kui su süda igatseb lendu tõusta, siis jää oma kehaga, sest see on see, mis sind just siin maapeal eluga ühendab ning tiivad avanema paneb! *** Ela ise, siis lased ka teistel elada. Elu saab kogeda. Seega tule tundi või lühiseminaridele (mis varsti ajas ning ruumis avanevad) või kutsu mind külla. Anna endast märku aadressil [email protected], kui soovid koos rännata. Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.
Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna. Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/maandumine-kehasse.html Olen südamest tänulik. Marilii Eliisabet See mis on, on Allika kingitus meile.  Kuidas saada üle eemaloleva, tõrjuva või enesekeskse vanema tekitatud valust?
Kui sa kasvasid üles emotsionaalselt ebaküpse, kättesaamatu või egoistliku vanemaga, oled ilmselt läbi elanud nii üksindust, reedetust, hülgamist kui ka viha. Oma lapsepõlvele tagasi vaadates saad aru, et sinu emotsionaalsete vajadustega ei arvestatud, sinu tundeid ei võetud tõsiselt ja tõenäoliselt olid sa sunnitud juba varakult täiskasvanuks saama, et oma vanemate käitumisest põhjustatud probleemidega toime tulla. Seda raamatut lugedes saad teada, kust on pärit lapsepõlves kogetud hüljatustunne, segadus ja enesesüüdistused. „Õppides tundma ebaküpsete vanemate sügavamat olemust, avastad kuidas nendega suhestuda viisil, mis aitab sul pettumustest hoiduda,“ ütleb kliiniline psühholoog Lindsay Gibson. Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate neli tüüpi: • Emotsionaalne vanem suurendab lastes ebakindlust ja ärevust. • Sihikindel vanem on kontrolliv, olles hõivatud laste elu juhtimisega. • Passiivne vanem püüab hoiduda kõigest, mis võib tüli põhjustada. • Tõrjuv vanem on eemale tõmbunud ja tahab, et teda ei segataks. Lindsay C. Gibson, Psy. D on kliiniline psühholoog, kes on spetsialiseerunud psühhoteraapiale emotsionaalselt ebaküpsete vanemate täiskasvanud lastega.   Lp, Marilii Olen möödunud sajandil sündinud mees ja seepärast tolleaegsete arusaamade kütkes. Näiteks pidasin ma täielikult nauditavaks luuleks ainult seda, mis loodud riimis. Kui käesoleval sajandil vallutas luulemaailma vabavärss, siis nägin ma selles vaid jutustust, novelli, novelletti või midagi veel lühemat. Ja paraku see ka tihtipeale oli seda. Nüüd juba hakkan ka vabavärsis tajuma luulet. Ja mu õpetajateks on saanud esialgu vaid üksikud, teie nende hulgas. Et vabavärss oleks luule, peab ta sisaldama vähemalt omapärast rütmi. See ei pea olema orkestri saatel kuuldav marsitakt, vaid midagi sisemist, midagi ainult autori- luuletajale ainuomast. Teil on selline iga rea terviklikkus. Koosnegu see rida kasvõi ainsast sõnast. Teie luules kütkestab mind ühe suurima inimtunde mõtestatus, mis on ilusasti kokku võetud juba alapealkirjas „armastus lihtsalt on.“ Ja see peab olema ikka inimeste vaheline tunne. Kui keegi ütleb, et armastab raha, rikkust, võimu või midagi muud sellesarnast, siis see pole armastus. On äärmine lollus tahta endale riiki või rahvast või poolt maailma. Neid asju valitseb Jumal. Ja inimene võiks selle kõrgema võimu ja tarkusega lihtsalt arvestada ja mitte tahta olla tema sarnane. Ja tasuks ikka ja alati lahus hoida vaimne ja materiaalne osa me maailmast. Ja tähtsaim on loomulikult vaimne külg. Seda tasub püüelda. Seda peaks arendama. Siis võib-olla kaoksid ükskord ometi sõjad ja vaen. Antud teose autor püüab lugejaid suunata selle poole. Sellega on ta pälvinud üldise kiituse. Kusjuures tema vaimsete tõdede lahtimõtestamine ja sealtkaudu elu ja olemise lahtimõtestamine on nauditaval tasemel. Tasub ainult aega võtta kõigi esitatud tõdede lahtimõtestamiseks. Austagem armastust ja austagem elu nii pikalt, kui need meile on antud. Kuid mõlemad jäävad veel kauaks pärast meid. Võib-olla igavesti. Aga seda teab ainult Taevane Isa. Soovin samasugust edu ja mõtteküllust järgmiste luulekogude koostamisel. E: Uuk Üks lugejaist, sai 9 novembril 2023 92 aastaseks.
Kui ka Sinul on mõtteid ja tundeid, mis tekkinud raamatute "Kukkudes armastusse" ja/või "Rännud hingemaastikul" lugemisel ning soovid neid jagada, siis ole hea postita e-kiri aadressile [email protected]. Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.
Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna. Ilmunud raamatud leiad siit: Raamatud Rännud siit: RÄNNUD Kohtumised ja kursused siit: KOHTUMISED Olen südamest tänulik. Marilii Eliisabet See mis on, on Allika kingitus meile.  Iga inimene saab oma elu vanematelt. Selle kaudu jääb ta alatiseks oma vanemate ning päritoluperega seotuks. Neid sidemeid ei ole võimalik läbi lõigata. Ükskõik milline katse seda teha on määratud luhtumisele ning raiskab meie elujõudu. Seetõttu on oma vanemate ja nende elu aktsepteerimine ning oma koha leidmine peres hädavajalik eeldus õnnetunde ja rahu saavutamiseks elus.
Raamatus kirjeldatud Armastuse korra seadused aitavad lugejal näha oma peret süsteemina, kirjeldavad selles toimivaid jõudusid ning aitavad teadlikumalt oma kohta selles süsteemis täita, taastades nii ühenduse oma elujõuga. Tiiu Bolzmann (sündinud Lepik) on eesti päritolu Saksamaal sündinud ja nüüd Argentiinas elav pereterapeut, õppejõud ja konstellöör. Ta on Bert Hellingeri instituudi asutaja Argentiinas. Praegu juhib Tiiu Bolzmann instituudi tööd kogu Ladina-Ameerikas. Juba tükk aega on üks artikkel oodanud valmimist. Vahepeal loobusin sellest üldse, sest kirjapandu tundub nii lihtne ja ometi näib kui hiinakeel paljudele, kellele järgnevaid seoseid väljendanud olen. Ehk siis milles tuleb rahulolematus? Inimese rahuldamata baasvajadustest. See põhjustab omakorda stressi. Pikaajalise stressiseisundis elamise sümptomiks on HAIGUS. Lastel: käitumishäired, õppimishäired, tundeelu häired, suhtlemishäired, söömishäired, kõnehäired jne. Täiskasvanutel: depressioon, ärevushäire, psühhoosid, hingamisteede vaevused, seedehäired, haavandtõbi, astma, kõrge vererõhk, nahahaigused, kasvaja jne. Kui haigust ei kuulata, baasvajadusi rahuldama ei asuta, siis võib välja kujuneda PUUE. Ja selle kõige tagasi pööramiseks, on vaja lihtne seos ära tunda – TEADVUSTAMINE, OTSUSTAMINE, TEGUTSEMINE. (Allikas: Pereteraapia, Kadri Järv) Lähtuvalt Maslow püramiidist on baasvajadused FÜSIOLOOGILISED, selle peal TURVALISUSE VAJADUSED, siis SOTSIAALSED VAJADUSED, ISIKSUSE VAJADUSED ja kõige tipus ENESETEOSTUSE VAJADUSED.  Millest võib olla põhjustatud ülitundliku inimese või traumapõhise alateadliku kehamäluga inimese ülestimulatsioon ehk pideva stressi seisund? Sageli on katmata inimese baasvajadused. Füsioloogilised
Ehk siis, kui näed ja tead elu lihtsaid seoseid siis hakka muutust looma. Ja sageli käib see seestpoolt väljapoole ja sealt püramiidi tipust ülevalt alla tulles. Ehk siis kui sind ümbritsevad inimesed neid seoseid pole näinud, kuulnud ega pole valmis ka muutusteks, siis liigud sa elu toel Maslow püramiidi tippu ja läbi eneseteostuse rahuldad ka oma elulised baasvajadused ning siis järgneb kõik muu. Jah, see on võimalik. Kuidas?
Olen käinud eelkirjeldatud teed. Oleva teekonna jagamine on eriline kingitus igaühele. Sest iga jagamisega olnud raskus hajub, kergus laieneb, jutustatud lugu keha sees kaob tühjusesse ning nii mina kui sina vajume elu hoidvasse pehmusesse. Ehk siis, kui vaatad seda, mis on, nii nagu see hetkel on, vastavalt vajadusele tegutsed, hoolitsed keha eest, elukeskkonda parandad, välised kahjustajad eemaldad, ise ennast tahtlikult ei hävita, vähendad stressi ja muudad suhtumist sellesse, siis saavadki su baasvajadused lõpuks rahuldatud, haigused taanduvad, sümptomid vähenevad. Ning inimene on loomulikult, pingutuseta rõõmus ja elule avatud. See on ilus teekond, sest armastust tuleb aina juurde! Ja elu jätkub kogu oma tõusude ja mõõnade, suletuste ja avanemistega. Kuid on aina kergem ning voolavam, sest sa tead, kuhu tagasi pöörduda, et vajadusel taas elu jõudu koguda. Sa ei jää kannatusse kinni. *** Ela ise, siis lased ka teistel elada. Elu saab kogeda. Seega tule tundi või lühiseminaridele (mis varsti ajas ning ruumis avanevad) või kutsu mind külla. Anna endast märku aadressil [email protected], kui soovid koos rännata. Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.
Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna. Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/maandumine-kehasse.html Olen südamest tänulik. Marilii Eliisabet See mis on, on Allika kingitus meile.  Kunagi kirjutasin artikli, et ülitundlikkust pole olemas. Täna täpsustan, et inimese tundlikkus ehk peen maailma tajumine ise enda, oma pere, sõprade ja ümbritseva maailma osas, on üks ütlemata äge ja hingerahu toov omadus. Seda aga ainult siis, kui seda kuulama õppida, vastavalt tegutseda ning nii keha kahjustavast keskkonnast kui neuroosidest vabaneda. Lisan veel, et tundlik maailma tajumine pole kuidagi kellegi privilegeeritud omadus ja on suuresti välja arendatav. Seda muidugi siis, kui selleks on soov. Samuti on vaja valmisolekut iseenda ja maailmaga sõdimine lõpetada. Kui tahad endiselt sõdida, õigem, parem või tugevam, vägevam või vaimsem olla, siis sa veel pole õppinud maailma kuulama. Oma klientide ja ka iseenda elukogemuse põhjal olen seni tähendanud, et inimesed, kes end mõnes eluetapis ülitundlikku isiksuse omadustega samastavad, on sageli sündinud tervist kahjustavas ja elu mittetäielikult toetava keskkonnas. Sageli on viimane asjaolu teadvustamata kõigi asjaosaliste jaoks. Vahel see on nii ja vahel pole ka. Vaatan iga inimest unikaalsena. Neil, veel õrnade beebide ja lastena, on säilinud võime, maailma tundlikult ning vahetult tajuda. Sageli on nad rahutud lapsed. Ja vaesed vanemad, nemad ei ole enam võimelised aduma, mis nende võsukestega on toimumas. Ses nemad, olles ise samuti tundlikud, on oma eelnimetatud omaduse maskiga varjanud, et „julmas“ maailmas toime tulla. Nad pole õppinud tundlikkusest lähtudes tegutsema. Ja on proovinud viimast (kõige paremat soovides) ka oma lastele õpetada. On tublid lapsed, kes õpivad ka ilusti maski kandma. Ja on neid, kellest saavad mässajad. Sest nad pole nõus maski ette panema. Nad tahavad olla ehedalt eluga kontaktis. Nende süda januneb tugevat ühendust iseenda ja ümbritseva maailmaga. Maski kandmine seda ei võimalda. Ilma vahetu tajuta tunnevad nad end justkui puurilinnud, kelle laul on kurb ja keda on sunnitud vaikima. Ja ka nende tundlik keha paraku väljendab sama - reageerides haiguse või valuga. Neil võib olla sageli palju füüsilisi kaebusi ja rahulolematust. Sest nad tunnevad elu kahjustava ära juba varakult, ilma et see veel pealtpoolt näha oleks. Või siis on näha vaid nendele, kes oskavad vaadata. Siit võib saada alguse ülitundlikkuse varjupoole. Hüpertundlikkuseks võib areneda see ilus, õrn omadus, elu sügavuti tajuda, aga siis, kui on sündinud mässaja. On sündinud laps, kes pole valmis maski kandma ega eluga ühendusest loobuma. Ta on sündinud keha kahjustavasse keskkonda, mida ta tajub, julgeb väljendada ja soovib seda tervist hoidvamaks parandada, kõike ainult selleks, et ise end oma kehas hästi tunda ja viimast tervena säilitada. Lapsena ta aga tihti ei tea kuidas ja täiskasvanud ei mõista teda püüdlusi. Teda tõlgendatakse sõnakuulmatu ja „paha“ lapsena. Tal puudub vastav sõnavara ja kogemus, kuniks ta selle ise juurde õpib ja avastab. Seni aga, kuna ta on ainult laps, siis tihti ei oskagi ta end veel selgelt väljendada ja teda ei kuulata. Ning nii hakkab temas ka psüühiline trauma kasvama, ta keha võib jääda nõrgemaks, ta ei saa enam hingata, sest ta on konfliktis oma peamiste hooldajatega (kellest lapsena sõltub ta elu) ning ta ei saa seda väljendada. Nii võib välja areneda segadus, vältimine ja kiindumine. Sest laps on jäänud ilma armastava ühenduseta. Ja vahel ei oska seda ka täiskasvanuna taastada ning sisemine laps tembutab edasi. Siis on lapses kuhjunud palju segadust. Kuniks saabub teisme iga ja laps justkui põhjuseta plahvatab. Ja vahel ikka ei oska keegi midagi teha ega näha. Sest kuna ka vanemad on pikalt vaikinud, maskimisega oma tundlikkuse lämmatanud, siis nad ei mõista, miks laps end halvasti tunneb ja viriseb. Ta pole õppinud end selgelt väljendama, sest juba vanemad pole end tõeselt väljendanud, konkreetsetest tegudest rääkimata. Ta on väga palju kokku puutunud segase hämaga. Täiskasvanud aga mõistavad tihti ta püüde end ehedalt väljendada hukka. Ja nii hakkab kogu pere energia hääbuma. Sest laps on juba maha surutud. Ja varjatud kodu sõda - elusa elu nimel ja selleks vajalike muutuste vastu - alanud. Aga see mässaja ei loobu. Ta ei soovi oma elu ohverdada. Sageli on nii, et ta kehal on juba varakult baasvajadused katmata. Ehk pole ehedat armastust (vaid on hangunud viha), ei anta ruumi (sest tuleb ellu jäämise nimel sõdida), pole õhku hingata (see hoiab energia madala) ja nii hakkab sisemine tuli (mis hoiab sädeme silmades) hääbuma, kannatus kuhjuma ning ka veed ei voola sujuvalt (jäikus kehas) ja maa on kuivamas (jõuetus). Keha piiramisega püütakse plahvatust ennetada, last vaos hoida. Märkamata, et seda tehakse ta elu hinnaga! Siin on juurpõhjus läbinägemata. Ja mässajad ei suuda pealiskaudsusega kaasa minna. Sest nad pole nõus oma elu armastusest loobuma. Nad ei lepi vähemaga kui elus elu, sest nad on võimelised seda tajuma. Nii kasvavad hüpertundlikud täiskasvanud. Rahu nimel ei pea keegi end maha suruma ega kellegi meele järgi tantsima. Kindlasti mitte lapse meele järgi. Aga ka mitte meelevaldse täiskasvanu järgi. Siin tuleb osata vahet teha, mis on muutuv ja mis püsib muutumatuna ning mis elu tõesti toetab ning mis on meelepete. Sa ei saa (sisemist)last petta, kui proovid temaga manipuleerida. Laps usaldab sind, kui sa ise endale elu kohta ei valeta ja su maskid on maas. Sest ta tajub seda ja usaldab. Kui tõesti soovid oma last toetada, siis ära kuula ise enda ega ka ümbritseva maailma hirmupõhiseid meele manipulatsioone. See ei anna sulle tõesust juurde ja ära proovi ka ülestõusu jõuga maha suruda. Sul tuleb ise enese sees tundlik ühendus eluga taastada! Sul tuleb koos hingamisega liikuda. Südames püsida. Sul tuleb elu ja lapse õrna keha kahjustav keskkond muuta elu taotavamaks. Jah, arusaamisele peab järgnema reaalne tegu! Muidu olukord ei parane. Ja siis laps kuulab sind. Ta kuulab sind alati, kui lähtud temaga suhtlemisel südamest. Ta ei kuula sind, kui proovid hirmu põhjal temaga manipuleerida. Kui sa tunned ära end eelkirjeldatud lapse kuvandis ja oled täiskasvanu, siis tuleb sul edasi liikumiseks justkui nöörimööda kõndida („Walk on the line“). Seda saad sa teha vaid elu usaldades ning pisikeste sammudega. Tagasi vaatamata, kuid teele tulevaid takistusi ometi ära ja läbi tundes. Sul tuleb kiht kihi haaval maskid maha võtta ja keha tugevdada, samas mitte tagas sõtta minna vaid hingates pea väärikalt püsti hoida, kehas ning südames püsida ning otse hinge juhatuses edasi liikuda. Samuti tuleb oma elukeskkonda toetavamaks muuta. See lihtsustab ja kiirendab eluprotsessi. Las pirrud põlevad mõlemast otsast! Ja su maailm muutub! Kõikumine jäikuse ja hüpertundlikkuse vahel hakkab järjepidevalt vähenema. Senikaua kui kahjustavat aina vähendad ühelt poolt meeles-, teiselt poolt füüsilises maailmas, ühelt poolt mineviku- ja teiselt poolt tuleviku lugudes - tuled sa aina rohkem ning püsivamalt tasakaalu kokku ja jääd sinna üha enam liikudes püsima. Samas märkad ka, et kui keha on hoitud, siis meelehäiritused taanduvad. Selleks aga tuleb kahjustav ära tunda ja siis sellest eemaldada. Kui äratundmine on toimunud, siis on hullumeelne ikka end edasi hävitades elada. Sul tuleb materiaalses maailmas elamiseks oma füüsilises kehas tasakaal taastada. Muutes nii sise- kui väliskeskkonda läbi tegude ja meele selguse. Keha toites ning vägagi teadlikult liigutades ja energia tootmine sinus eneses hakkab taastuma. Samm-sammu haaval, sest kui liiga palju korraga energiat peale anda, võib aset leida üle vool või plahvatus, mis võib su vahepeal rajalt maha visata. Sa liigud kuniks keha on tugev ja keskkond eluterve. Nüüd liigud sa tasakaalus. Sa pole enam tingiv ega ka tuim, kuid valid ikka elu toetava. Nii saad sa liikuda järjepidevas ühenduses eluga, ilma äärmusliku ambivalentsuseta. Niikaua kui tasakaalu pole, sa justkui virvendad. Kõigest sellest saame täpsemalt märgata, rääkida ja kogeda, kui kohtume. *** Olen tänulik, kui teada annad, kuidas eespool nimetatud teemad sind kõnetavad. Materjali, mida jagada on palju, palju. Katsun välja selgitada, kust ja kuidas jagamisega alustada ja mida teie soovite kuulda.
Kogu mu raamatutesari "Rännud hingemaastikul" võtab inimese kihthaaval lahti - kehatajud, hingamise, mõttemustrid, emotsioonid, identiteet, ise olemine ning alles siis, alles siis adume nii lihtsalt põhjus-tagajärg füüsikat, mis meie keha nii tervendab kui kahjustab. Kõlab uskumatult, eks? Ja samas rändab see üheskoos hingega, kes ei peatu enne, kui on sulandunud kehaga üheks ning hakanud siin maapeal lendama! Rohkem materjale leiad - https://linktr.ee/hingemaastikul *** Kui tunned, et soovid osaleda nende lugude väljatulemises ja lihtsalt toetada seda suurt elutööd, siis võimalused on loodud Patreonis - https://www.patreon.com/hingemaastikul või läbi Paypaly - https://www.paypal.com/paypalme/hingemaastikul. *** Samuti olen kokku pannud kursustesarja "Maandumine kehasse," kus sul on võimalus, kas läbi HINGELIIGUTUSE praktika tundide, seminaride või kursuste, joogapõhise personaaltöö või kogemusnõustamise, koos minuga rännata! Ootused puuduvad, alles on jäänud ainult tänu. Kõik mis on, on Allika kingitus meile! Marilii Eliisabet Foto: Liisi Päeva
*** Tõenäoliselt on tegu siin põlvkondi edasi kandunud varjatud traumaga! Vahel nimetatakse seda ka pärilikkuseks. Keeruliseks ning pikaldaseks võib teha asja see, et keegi ei tea sellest, millest siin juttu tuleb. Keegi pole seda enne sind vaadanud ega näha tahtnud. Ja ometi on see müstiline miski kogu suguvõsa arengut pärssinud. Sa ei tea, kes ja milline on su vastane. Sa ei tea, kes või mis on su südame kutset ning selle ehedat kehastust nii kaua hävitanud. „Hävitaja“ rolle võivad olnud mängida su esivanemad ja sugulased, sest ka nende elu kutse on olnud varjatud. Ka nemad on olnud nähtamatud, on olnud selle varjatud miski vangid ning truud kannatusele. Aga elu? Elu kutse? Nende elu kutse on jäänud kuulmata? On olnud instinktid, mis elu edasi annavad… Ja sina oled teinud justkui kõik „õigesti.“ Ja „nemad“ on teinud kõik „õigesti.“ Tundnud, kogenud, näinud, loonud teadlikult. Aga miski on elu loomulikku kulgu ikka kinni ning tagasi hoidnud! Su keha on kasvanud trauma teadvuses! Ja on seda valu edukalt kehastanud! Su keha ning selle hoiakud on need, mis signaale ümbritsevale saadavad. Sinu hinges võib aga olla juba ammu hoopis midagi muud, kui välja paistab! Ja sa saadad endast välja segaseid sõnumeid. Tahtmatult! Sest su keha alles õpib südame järgi elama. Seega me ei tea, kas see, mida näeme, on sügavam tõde või vaid me Avatar. Me ei tea seda seni, kuni keha saab südame kutsega suuresti üheks! Siis segadus kaob! Ja siis on su südame kutse nähtav kogu ümbritsevale maailmale! Alles siis! Seni, aga suudavad sind näha vähesed! Suudavad näha ja kogeda imelised inimesed, kes teavad, kes näevad, kes tunnevad armastuse juba kaugelt ära ega lase end segada kõrvalisel. Kes ei anna oma tähelepanuga jõudu ebaolulisele. Sest neil endil on otse ühendus suuremaga! Sinul aga tuleb liikuda pimesi võõraid, veel tundmatuid radu just niikaua, kui vajalik. Ja sa teed seda. See on ainus võimalus näha seda, mida pole ehk aastasadu nähtud. Kuid, mis on külvanud salaja, su suguvõsas kannatust, haiguseid, konflikte ning on koguaeg olnud nähtamatu! Ja sina usaldad teejuhina ise enese sees sealjuures midagi, mida pole samuti aastaid kuulatud ega nähtud – oma südame kutset! Ja nii ei kuulu sa mitte kusagile. Oled elanud justkui kahe maailma vahel. Sa ei saa vanasse tagasi, sest seal on valus. Sulle on näidatud uut, oled seda korduvalt kogenud. Sa tunned seda üha enam oma südames, kohtad sõprades, kes maapealseteks ingliteks kehastunud ja sa ei saa olevat maha vaikida, sest oled elu imet juba korduvalt ja korduvalt kogenud! Kuid pole veel teadnud, kuidas püsivalt uude maailma jääda. Oled sinna pikalt uut teed rajanud. Sest tuttavat tänavat, mida mööda käia, pole olnud. See on olnud keelatud tee. Sest see on paljudele võõras. Ja vana on tahtnud sind ikka veel korduvalt endasse tagasi tõmmata! Sa lähed aina tugevamalt konflikti sellega, kelleks sind lapsest peale peeti. Kelleks sind kasvatati. Ja usaldad elu armastust. Ja mitte keegi ei näe sind. Sind püütakse „aidata“ ja paigutada sinna vanasse kasti tagasi, millisena su esivanemad sind näevad. Või sinna „kasti“ kellena su tuttavad sind praegusel hetkel näevad. Aga sa pole seal! Seal on valu, seal on lämbumine, seal ei saa hingata. Sa ei õitse seal. Su süda ei laula. Seega sa ei lähe sinna! Vaid liigud edasi. Lihtsalt lähed taas edasi teadmatusse! Mis veel saab juhtuda? Oled ju kaotanud kõik tuttava. Kogu sulle varem teada olev maailm on tähtsuse minetanud. Seda pole enam! Sind on korduvalt eemale lükatud ja hüljatud. Ja sa ikka usaldad! Siin kohal ma armun taas elusse, sellesse mis läbi minu voolab, kui seda sama teksti siin kirjutan! Kõhus läheb soojaks ja ma ei mõtle… Päike paistab ja tean, et kohe-kohe lähen tantsima. Sõna otseses mõttes! *** Sa kuulad oma südant. Seda õrna häält, mis on algul nii vaikne, kuid üha julgemalt sind juhatab. Sinus on siiras ja süütu usaldus, et see on see. Jaa, see ON see! Ning sinus on julgus see välja öelda, seda aina rohkem elada. Aga sind ei tunta ikka veel ära!? Sa ei kehasta ikka veel täielikult oma südame kutset!? Sa teed taas otsuse, et usaldad. Usaldad, kasvad ja kehastad! Kehastad iseennast nii tugevalt, et enam pole võimalik eksida!
Ja sind hakatakse nägema! Mitte seepärast, et sul oleks vaja nähtud olla, või et tahad keegi olla, vaid seepärast, et oled lõpuks ometi hakanud taas muutuma nähtavaks ning äratuntavaks. Sa ei anna energiat enam traumale, kus tuled. Ja mida su eelkäiad kohati ikka veel läbi mängivad. Sa tead, et seda pole vaja teha! Sa tead, et kannatuses pole vaja elada. Ja alles siis, alles siis taipad, et oled läbi valgustanud selle, millega või kellega sul oli tarvis võidelda. Seni oli olnud su vaenlane nähtamatu! Ja nii, nii salakaval, et sa ei teadnud, kust või kuna ta võib välja ilmuda. Kuid nüüd oled ta läbi näinud. Ta on taandumas!
Kogu mu raamatutesari "Rännud hingemaastikul" võtab inimese kihthaaval lahti - kehatajud, hingamise, mõttemustrid, emotsioonid, identiteet, ise olemine ning alles siis, alles siis adume nii lihtsalt põhjus-tagajärg füüsikat, mis meie keha nii tervendab kui kahjustab. Kõlab uskumatult, eks? Ja samas rändab see üheskoos hingega, kes ei peatu enne, kui on sulandunud kehaga üheks ning hakanud siin maapeal lendama! Rohkem materjale leiad - https://linktr.ee/hingemaastikul *** Ja kui tunned, et soovid osaleda nende lugude väljatulemises ja lihtsalt toetada seda suurt elutööd, siis võimalused on loodud Patreonis - https://www.patreon.com/hingemaastikul või läbi Paypaly - https://www.paypal.com/paypalme/hingemaastikul. Ootused puuduvad, alles on jäänud ainult tänu. Kõik mis on, on Allika kingitus meile! Marilii Eliisabet Foto: Andi Kokk
Siin on toodud Liisi Seil poolt kirja pandud artikkel, mis ilmus käesoleva aasta aprillikuus ajakirjas Tiiu. Suured tänud märkamast ja sõna andmast! Lugemiseks kliki pildil! Mõnusat nautimist.   Uuri lisa siit, kui huvitud Marilii Toots raamatutest "Kukkudes armastusse" ja "Rännud hingemaastikul," kogemusnõustamisest, personaalsetest kehatööpraktikatest ja võimalikest kursustest.
www.ulitundlikinimene.ee Marilii Eliisabet Patreonis FB Rännud hingemaastikul Youtube Rännud hingemaastikul Soundcloud Rännud hingemaastikul Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi PayPal Hingemaastikul
Ülitundlikud inimesed on need, keda ümbritsev keskkond kergesti mõjutab ja ta kipub töötlema teiste emotsioone. Kuigi see võib olla loovuse osas ülivõimas, selgitab dr Gabor Maté, kuidas see võib olla ebasoodne maailmas, mis ei ole alati vastuvõtlik ega lahke.
 Meil tuleb õpetada neil oma tundlikkust omaks võtma ja armastama juba noores eas – mitte lubama neil üles kasvada katkises tundes. Ülitundlik laps (ÜTL) on eriline kingitus. Kahjuks paljud inimesed näevad endiselt tundlikkust nõrkusena. Keegi kes oli ülitundlik laps, on nüüd ülitundlik inimene (ÜTI), mäletan, kuidas mu silmad kooliajal liiga eredate luminofoor lampide all põlesid. Teksapükste ahendav tunne täitis mind paanikaga, nii et kandsin kuni teismeeani retuuse. (Võib-olla hakkasin joogaõpetajaks just sellepärast, et saaksin äririietuse asemel retuuse kanda.) Kurdan siiani oma aluspesu õmbluste üle ja kirjutasin sellest isegi laulu. Tean, mis tunne on tunda sügavat empaatiat oma pere suhtes ja emotsionaalset ülekoormatust globaalse ebaõigluse osas. Ma istun siin ja kirjutan, töötlen meele aktiivsuses nii palju, et keerukas on kirjutada sidusaid mõtteid. Varem tundsin, et minuga on midagi valesti. Et ma olin kuidagi katki, sest "väikesed" asjad häirisid mind ja mul oli tugev emotsionaalne reaktsioon vägivallale või ilule, kuid mind ümbritsevatel inimestel seda ei olnud. Nüüd tean, et see, mida ma just kirjeldasin, on lihtsalt seotud kõrge tundlikkuse kingitusega – isegi kui see alati nii pole paistnud. Mul kulus 30 nda eluaastani, et oma tundlikkust omaks võtta ja oma häält jagada. Täna juhin ülitundlikele inimestele ja introvertidele mõeldud retriite, et luua kuuluvustunnet nende seas, kes tunnevad end oma ainulaadsete omaduste tõttu autsaiderina. Paljud kohal viibijad ütlevad mulle, et lahkuvad neilt koosolemistelt uue tundega ise enda olemuse osas. Usun, et on oluline õpetada lapsi juba noorest east alates armastama oma tundlikkust – ja mitte kasvama üles end murtuna tundes, nagu mina. Mõned neist tunnetest, mida jagan, olid sõnad, mida kuulsin lapsena. Teised on ütlused, mida oleksin soovinud kuulda. Mida ülitundlik laps kuulda vajab 1. Kõik emotsioonid on aktsepteeritud Mingil eluperioodil võidi teile öelda, et ärge nutke – eriti kui olete ülitundlik inimene. Kuigi pisarad võivad teenida ühiskonnas ka austuse, on emotsioonid nagu viha ja ärevus hinnatud „ebaterveteks.“ Tundlikud lapsed on loodud kogema kogu inimemotsioonide spektrit, sest kõigi ülitundlike inimeste jaoks – nii lapsele kui täiskasvanutel – on emotsioonid tugevad. Kui anname tundlikele lastele loa kogeda oma emotsioone ilma, et neile öeldakse, et nad on halvad, saavad nad sellest palju tuge. Seejärel saame õpetada neile tööriistu, et muuta "negatiivne" emotsioon, nagu viha, loovaks või kirglikuks kütuseks, et teha midagi konstruktiivset. 2. On eluterve kogeda tugevaid emotsioone ebaõigluse suhtes Väikese lapsena olin äärmiselt emotsionaalne küsimustes, mis ulatusid rassismist kiusamiseni. Vanemaks saades võisid ebaõigluse teemalised poliitilised vestlused mind kergesti pisarateni viia. Varases eas peavad ÜTL-d kuulma, et on okei tunda end emotsionaalsena, kui nad näevad, et teised kogevad valu. See on kaastundlik vastus, mitte ülereageerimine. Selle asemel, et nende kogemusi kõrvale lükata, peame tunnistama valu. Seejärel, kui on selleks õige aeg, pakkuge oma lapsele viise, kuidas saaks praktiliselt aidata, näiteks alustada rahakogumist, annetada või vabatahtlikuna tegutseda. 3. Anna teistele teada, et vajad omaette olemise aega Ülitundlikud täiskasvanud ei ole ainsad, kes vajavad omaette aega. Nägin hiljuti videot ühest väikesest tüdrukust, kes väitis, et ta "tahab lihtsalt looduses inimestest eemal puhata." Video pani mind naeratama, sest suutsin samastuda – ta tundus mulle kindlasti tundliku introverdina. ÜTL-d vajavad pärast stimuleerivaid tegevusi, nagu koolis või pidudel käimine, dekompressiooniks palju aega, sest nad töötlevad saadud stimulatsiooni sügavalt ja võivad end sellest kergesti väsinuna tunda. Õpetage oma tundlikku last konstruktiivselt üks olemist küsima, et see hiljem kokkuvarisemise vormis ei tekiks. 4. Kuula oma keha Ülitundlikud inimesed on tavaliselt väga intuitiivsed ja tajuvad kergesti peensusi, nagu pettunud pilk nende sõbra silmades või kahe sarnase värvitooni erinevus. Kahjuks lükkab tingimuslikkus meid eemale sellest, mida meie keha intuitiivselt ütleb, nii kaotame sageli vanemaks saades selle sideme. Me saame õpetada tundlikke lapsi märkama, kuidas nende keha tunneb, näiteks kui nad söövad teatud toitu või veedavad aega mõne kindla sõbraga. Samuti saame õpetada neid leidma oma kehas kohta, mis tundub rahulik (nagu sõrm või varvas). See on võimas maandusoskus, mida ÜTL-d saavad kasutada, kui nad tunnevad end ülekoormatuna ja peavad reguleerima oma keha reaktsioone. 5. On OK öelda ei Lapsed on harjunud kuulma oma vanemaid ütlemas sõna "ei," kuid tavaliselt ei saa nad luba seda ise kasutada. Ilmselgelt peavad vanemad määrama oma piirid, millal "ei" on vastuvõetav, kuid kaaluge enne vastuse andmist, kas teie laps ikka soovib Henry sünnipäevale minna. Kindlasti on "ei" ütlemine delikaatne tasakaalutegu koos lapsega, kuid kui seda teadlikult julgustada, võib see olla oluline samm tervislike piiride õppimisel. 6. Võta aega kogemiseks Nii nagu ülitundlikud täiskasvanud, võivad ka ÜTL-d teabe töötlemiseks vajada lisaaega. Mõiste "ülitundlik inimene" loonud teadlase dr Elaine Aroni sõnul on üks neljastÜTI tunnusest "töötluse sügavus." See tähendab, et kui tundlikud lapsed saavad teavet, võtavad nad kõik, mida sealt saavad, analüüsivad ja ühendavad andmeid suurema pildiga – see kõik võtab aega. Töötlemise sügavus võib muuta elu rikkaks ja tähenduslikuks, näiteks võimaldades tundlikel inimestel näha üksikasju, millest teised puudust tunnevad või saada sügavaid teadmisi. Kuid see ka aeglustab meid. Austa seda erilist kingitust nii, et ole lihtsalt kannatlik ja anna oma lapsele lisaaega töötlemiseks – näiteks siis, kui ta teeb otsused või vastab küsimusele. 7. Maailm vajab sinusuguseid inimesi Pole kahtlust, et meie maailm vajab rohkem empaatiat, kuulamist ja teadlikkust. Tundlikud lapsed võivad olla ka äärmiselt analüütilised ja loovad. Tuletagem oma tundlikele lastele meelde, et kuigi maailm tundub vahel julm, on nende tundlikkus kingitus, mis võib teisi lugematul viisil toetada. Melissa Noel Renzi Inglise keelse artikli leiad siit.
Vaba tõlkena eesti keelde pannud Marilii Toots - raamatute "Kukkudes armastusse" ja "Rännud hingemaastikul" autor. www.ulitundlikinimene.ee Marilii Eliisabet Patreonis FB Rännud hingemaastikul Youtube Rännud hingemaastikul Soundcloud Rännud hingemaastikul Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi PayPal Hingemaastikul Foto: Aimar Säärits
Nimetatud raamatuga on saanud Mariliile endalegi üllatuseks alguse üks imeline kasvamise teekond, mis on kujunenud ootamatult ilmekaks ning luguderohkeks. Sellest kõigest saab lugeda praegu veel ilmumata, kuid käsikirjadena valmis, raamatutest. Igavuse üle just kurta pole võimalik. Ja nii on saanud alguse sari "Rännud hingemaastikul" ning ilmunud ka samanimeline luulekogu, mille leiad samuti kauplustest ja siit kodulehelt. Rändame koos!  Ülitundlik inimene (ÜTI) vajab elus enamat kui lihtsalt su armastus või sõprus. Ta vajab mõistmist.
Kas teie elus on ÜTI? Ja kas soovite oma suhteid nendega paranda? Olgu, olete jõudnud õigele lehele. Selles artiklis jagan teiega viit praktilist nõuannet, kuidas teie suhteid ÜTI-ga parandada. Kuid kõigepealt katsume aru saada, et mida tähendab olla ülitundlik inimene ja mida peaksid tema kohta teadma. Mida tähendab olla ülitundlik inimene? Ülitundlik inimene on see, kes tajub ning töötleb igat tüüpi sensoorset sisendit sügavuti. ÜTI-d tunnevad kõike intensiivselt ning sageli võivad olla valesti mõistetud arvates, et nad on „liiga emotsionaalsed.“ Sa näed, et nad on nii füüsiliselt kui emotsionaalset tundlikud. Kuid see pole tingimata halb. See muudab nad empaatiliseks ja häälestunuks teiste inimeste emotsioonide suhtes. Kuid arvesse võttes nende sensoorsete sisendite pidevat tajumist, võivad ÜTI-d tunda end nii füüsiliselt kui emotsionaalselt ülekoormatuna. Isikuna, kes hoolib ülitundlikust inimesest, pead olema teadlik, millal nende piir saabub – mis selle kaasa toob – nii saad aidata tal sellega toime tulla. (Või veelgi parem, ennetage ülestimulatsiooni.) Olles ise ÜTI, toon siin mõned viisid, kuidas luua temaga tugev ning sisukas suhe. 5 võimalust suhte parandamiseks ülitundliku inimesega 1. Selle asemel, et panna teda su tundeid ära arvama, suhelge järjepidevalt Kuigi tõhus suhtlemine on iga terve suhte võti, on see veelgi olulisem, kui olete koos ülitundliku inimesega. ÜTI-d on teiste tunnetest ja emotsioonidest teadlikumad, kuid nad ei ole mõtete lugejad ega suuda arvata, miks te end nii tunnete. See jätab palju ruumi oletustele ning nad püüavad aru saada, mida sa mõtled. Ärge pange neid arvama ja oma järeldusi tegema. Selle asemel suhelge sageli ja andke neile teada, mida te mõtlete ja kuidas see teid tundma paneb. Võin teile öelda, et meie ÜTI-d hindame ausat ja tihedat suhtlemist. Me tunneme teie emotsioone, nii et nende varjamise asemel lihtsalt valage need välja ja hoidke meid kursis. 2. Austage nende isiklikku ruumi ning piire Kui olete romantilises suhtes ülitundliku inimesega, peate leidma tasakaalu intiimsuse ja tema isikliku ruumi austamise vahel. Mõned ÜTI-d on tundlikud füüsilise puudutuse suhtes ja nende intiimsusega kohanemine võib võtta aega – seks on ülitundlike inimeste puhul erinev. Nii et andke neile aega ja võimalus teile omas tempos lähedale jõuda. Võite alustada kiindumuse näitamist vaikselt, näiteks käe hoidmise ja kallistamisega, et nad tunneksid end füüsilises puudutuses mugavalt. Ja kui näete kõhklusi, on teie kohustus taganeda, sest nad ei pruugi tunda end hästi paludes teil lõpetada. (Piiride seadmine võib ÜTI jaoks olla keeruline.) Tundlikud inimesed võivad end erinevatel aegadel erinevalt tunda, olenevalt nende energiatasemest. Nad võivad mõnel päeval jääda voodisse kaisutama ja mõnel päeval vajada omaette olemist. (Üldiselt väärtustavad ÜTI-d üksi oldud aega, nii et pidage meeles, et seal pole midagi tegemist teiega, vaid on seotud nendega ning nende vajadustega; see aitab neil pärast kogetud ülestimulatsiooni rahuneda.) Seega austage nende isiklikku ruumi ja piire. Usu mind, nad austavad sind ja hindavad sind selle eest veelgi enam. Ja kui nad tagasi tulevad, on teie side tugevam. 3. Keskenduge pisiasjadele ja armastuse väikestele žestidele Ülitundlik inimene märkab iga pisiasja. See tähendab, et nad hindavad ka iga väiksemat armastuse ja lahkuse žesti. Lihtne suudlus laubale, lemmikmagustoidu tellimine kehva päeva lõpus, soe vann– kõik need on väikesed žestid, mis meile palju korda lähevad. Nende väikeste asjade tegemine võib sinu suhteid ülitundliku inimesega oluliselt parandada. Ja see pole veel kõik! Me mäletame neid ja naeratame nende tõttu päevade ning nädalate jooksul. Meid on tegelikult üsna lihtne õnnelikuks teha – keskenduge lihtsalt läbimõeldud pisiasjadele. 4. Ära valeta ülitundlikule inimesele – sest nad teavad Inimesed kasutavad sageli valgeid valesid. Näiteks kui keegi küsib sinult, et kuidas sul läheb, ütled sa: „Minuga on kõik hästi,“ isegi kui pole. Või peidad midagi, et takistada inimestel su pärast muretsemist või haiget saamist. Selliste valgete valede taga peituv kavatsus võib olla hea ja need võivad tavaolukorras toimida, kuid mitte ülitundliku inimesega. Miks? Sest teame, kui sa valetad. ÜTI-d võivad tunda isegi pisimat nihet emotsioonides ja me oskame kõige paremini kehakeelt lugeda, seega uurime kindlasti, kuidas te end tegelikult tunnete. (Me ei pruugi teid sellega seoses lohutada, kuid me teame.) Nii et vältige valesid, isegi heade kavatsustega, ja olge ausad. Mõelge sellele, kui ülitundliku inimesega heade suhete esimesele reeglile: olge täiesti aus, kui olete suhtes ülitundliku inimesega. 5. Ärge oletage ning vältige sildistamist ÜTI-d on ilmselt ühed kõige rohkem valesti mõistetud isikud. Kuna enamik inimesi pole kõrgest tundlikkusest teadlikud, sildistavad nad ÜTI-d sageli „liiga tundlikeks,“ „liiga emotsionaalseteks,“ või millegi veel hullemaga. Palun ärge suurendage nende traumat stereotüüpide kujundamise või halvima oletamisega. Selle asemel proovige mõista nende vaatenurka ja esitada küsimusi, et seda paremini teha. Selle asemel, et öelda: "Sa reageerid üle," proovige küsida: "Miks see sind mõjutab?" või "Kuidas saan aidata sul end paremini tunda?" Küsige neilt, kuidas nad end tunnevad ja miks. Õppige kuulamise kunsti, selle asemel, et asju eeldada või neid "emotsionaalseks" või "dramaatiliseks" sildistada. Kui soovite oma suhteid ülitundliku inimesega parandada, peate olema tema tunnete suhtes tundlik. Andke neile turvaline ruum, et väljendada oma emotsioone ilma hinnanguteta ja teil on tugev ning kauakestev side. Ankita Raghuvanshi Inglise keelse artikli leiad siit. Vaba tõlkena eesti keelde pannud Marilii Toots - raamatute "Kukkudes armastusse" ja "Rännud hingemaastikul" autor. www.joogatunnid.ee www.ulitundlikinimene.ee Marilii Eliisabet Patreonis FB Rännud hingemaastikul Youtube Rännud hingemaastikul Soundcloud Rännud hingemaastikul Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi PayPal Hingemaastikul Foto: Aimar Säärits  Kallis, ülitundlik inimene. Ei, ma pole sind unustanud. Kuid mis veelgi olulisem, sa ise pole end unustanud. Võib-olla on sul praegu raske ja sa ei tahaks nii palju tunda? Võib olla oled sa vihane nähes kõike seda, mis maailmas toimuba? Või on sul lihtsalt valus? Aga äkki, äkki oled sa tänus, sest oled ise ennast vastu võtmas? Oled nii ääretult tänulik elu eest, tead miks sa siin maapeal oled ja mida on tarvis teha järgmiseks? Ehk oled end leidnud ja tead, et me keegi ei pea elama kannatuses? Ja siis jälle vihastad. Pagana „heaolu ühiskonna“ ülespuhutud meele mängud! Pealiskaudsed õhulossid, mis varem või hiljem kokku kukuvada, kui baas, elu vundament, on paigast ära. Ja siin, hea ülitundlik inimene, tuled mängu sina. Sest sinu elu vundament on ka paigast ära olnud. Aga sina nüüd lood seda kerguses uuesti, sest su õhuloss kukkus juba kokku. Sest sa tunned, sest su keha on õrn, sest sa ei saa vales elada, isegi ilusas vales mitte. Sa oled sündinud siia ilma lihtsalt nii meeletult ja julmalt ausana. No, kui julged muidugi olla see, kes oled. Ja selleks on sul olnud kõigepealt tarvis püsida varjus. Sul on vaja oma keha taastumisvõime taastada. Sul on tarvis jõuda punkti, kus lõdvestuseks ehk endasse tagasi tulemiseks kulub vähem energiat, kui pingutuseks. Ja sa oled siin. Ja siin tuleb sul kõigepealt ise ennast valida. Ei mitte isekalt, vaid isetult. Sest ilma kehata, pole meie hingel siin maapeal kodu. Keha on meie hinge tempel. Aga, mitte meie juht. Kuid kui keha on olnud kahjustatud, siis sul tuleb teda kuulata. Ja kuna oled tundlik, siis sa ei saa kuulata pealiskaudselt. Sa ei saa keha hõikeid maha suruda, sa ei saa mitte kuulata, sest sa tunned. Ja seda pole võimalik elusas elus kinni keerata. Ilus on see, et ainus, mis siin aitab on rohkem end kuulata, rohkem tähelapanu anda oma kehale, rohkem hoolida, rohkem kaastundlikkust ja jah, ka see ära leierdatud sõna – rohkem armastus. Aga mitte isekat armastust, vaid baasvajadustest lähtuvat elu tahet! Seda sädet su silmis, mis süttib, kui oled ühenduses! Sa tead, millest räägin! Ehk siis, kui oled tükk aega pusinud meelemustrites, aga tunned, et pole ikka veel kusagile jõudnud (seda muide väidab su kriitiline meele), siis tunne, tunne kõiki emotsioone, mis üles tulevad. Ja neid sul on! Sest sa tunned! Koge need läbi. Koge veel ja siis veel ja veel ja veel ja veel. No ja siis natuke veel… Puhka! Ära unusta hingata! Kas sa ikka saad hingata sügavalt?
Vaata, millises keskkonnas sa oled. Kas ehk on tarvis oma keha eest paremini hoolitseda ja tõsta ta sinna, kus tal on ruumi hingata, kus on puhas õhk, soe tuba, vaikus, puhtus ja heatahtlikud, elu austavad inimesed? Kus on öö ja kus on päev au sees, kus on talv ja suvi? Kus peetakse lugu elu loomulikkusest, püüdmata seda meelevaldselt muuta? See on paik, kus teatakse ning pühitsetakse elu saladust! Siin jõuame alles baasvajaduste juurde, sest alles siin saab su keha hakata taastuma kõigist nendest järjestikest sissehingamistest, mida su meel, ühiskonna meel ja kollektiivteadvuse meelemaatriks meile ette söödab. Siia alla käivad igasugused teadvuseseisundid, millel siinkohale ei peatu. Sest hea ülitundlik inimene, sul pole vaja end sinna sisse kinni keerutada, ka need on lood. Ja siin ei räägi ma meele kapriisidest! Vaata oma keha, mida ta tõeliselt vajab? On ta terve? Ilma milleta elu maal ei eksisteeri? Ole siin julmalt aus! Sa oskad seda. Ja kriitiline meel las puhkab. On ainult põhjus ja tagajärg.
 Alusta siit. Kõik muu unusta ära. Ja tunne, tunne nüüd selles hoitud keskkonnas ning vaata, et su keha pingutusest taastuks. Ehk siis hinga, hinga end lihtsalt elust läbi, kogu kehaga! Sest nii keha taastub. Just nii sa saad tõeliselt välja puhata ning energiat taastoota. Sest sina toodad ise eluenergiat! Kuid siin seisneb ka vastutus, vastutus kuidas seda nii väärtuslikku jõudu ning elu andi kasutad! Ka see teadmine ei tule kusagilt väljastpoolt! Sina ise oledki see energia generaator ning elu armastuse ruumi hoidja ning looja. Ja siin puudub isegi üleliigne müstika. Sina oledki see peen valguse kandja! Sina see oledki! Ja kuidas sa tead, et oled meele raputustest taastunud ja toodad energiat? See on su loomulik olek ja keha teab! Su hingamine on kerge ja sügav, kehas on lõdvestus, su meel on rahulik ja sinus on loomulik olemise kergus ehk rõõm elus olemisest. Usu mind, sa tead! Ja nüüd vali elu ehk otsusta ise endast hoolida! Võta oma ülitundlikkus vastu! Sest ainult nii, hoolid sa teistest! See kõlab ehk liigagi lihtsalt, kuid kui keha baasvajadused, need tõelised, on rahuldatud, siis suur osa meelevahust, intellektuaalsetest kontseptsioonidest ja kannatusest lihtsalt hajub! Seda kõike muidugi juhul, kui elu erinevatesse ilmingutesse kaastundlikult suhtud. Ja sina oled siin oluline. Su keha peegeldab elu peenemaidki nüansse ning su hinge sügavuses on ühendus allikaga nii, et sa ei saa kannatust juurde luua. Sul endale oleks siis liialt valus! Kas saab siin maapealses elus üldse olla nii palju armastust? Saab! Ja ka seda sa tegelikult juba tead! Kogu mu raamatutesari "Rännud hingemaastikul" võtab inimese kihthaaval lahti - kehatajud, hingamise, mõttemustrid, emotsioonid, identiteet, ise olemine ning alles siis, alles siis adume nii lihtsalt põhjus-tagajärg füüsikat, mis meie keha nii tervendab kui kahjustab. Kõlab uskumatult, eks? Rohkem materjale leiad - https://linktr.ee/hingemaastikul *** Ja kui tunned, et soovid osaleda nende lugude väljatulemises ja lihtsalt toetada seda suurt elutööd, siis võimalused on loodud Patreonis - https://www.patreon.com/hingemaastikul või läbi Paypaly - https://www.paypal.com/paypalme/hingemaastikul. Ootused puuduvad, alles on jäänud ainult tänu. Sest mittemiski pole minu, kõik see, mis on, on Allika kingitus meile! Marilii Eliisabet Fotod: Liisi Päeva, Andi Kokk, Urmas Volmer, Ruudu Rahumaru
 Olen kuulnud ja ka kogenud suhtumist, et see on ju ainult psühhosomaatika, et selle oled ise välja mõelnud, et see pole päris või, kasva välja, oled lapsik. Oleks siis midagi meditsiinilist! Paraku aga on nii, et suur osa juba meditsiiniliseks kujunenud kaebusi on alguse saanud tähelepanuta jäetud psühhosomaatikast. Inimese loomupärane tundlikus on raskemate seisundite ennetamisel ainult boonuseks. Kuid jah, olen ka ise mingil hetkel endast mööda ja üle vaadanud, sest pole pikalt osanud leida võimalust kehas lõksus olevate tunnete teadvustamiseks ja läbi kogemiseks. Ja nii ei saa me aru, et mis meiega toimub. Oleme vajavad, kohati nõudlikud, ebamugavuses, ülereageerivad ning ühenduse puuduses. Justkui teeme kõik õigesti, oleme õigesti, hoolime endast, püüame olla tänulikud, hoolitseme enda eest, austame teisi aga keha on ikka rahutu. Lihtne on siin tulema eemale tõukamine, endast eemaldumine, teistest eemaldumine - et ju on vale keha, ju on vale suhe, ju on vale inimene. No, et me ise oleme kuidagi valed. Aga ei ole valed! Täiesti õiged oleme. Vaatleme natuke tunnetuslikult psühhosomaatikat. Mis see on ja kuidas on see kogetav? Vikipeedia ütleb, et Psühhosomaatiline häire on tervisehäire, mille puhul vaevused psüühikas või kesknärvisüsteemis tekitavad kehalisi (somaatilisi ehk somatoformseid) häireid. Ja nüüd lähme sügavamale. Sest see pole veel kõik. Esiteks see, mis meie kehas on, on püha, seega pole ka psühhosomaatikast tingitud häire kuidagi tühine või vähetähtis, sest see on meie kehas kogetav. Sageli öeldakse, et kuula oma keha tunnet, aga kui kehas räägib ka psühhosomaatika ehk sinna salvestunud alateadlik meeleprogramm, siis on ka keha kuulamine kaheldava väärtusega. Sest psühhosomaatika, see mis tekitab kehas valu või ebamugavust, ei esinda meie selget olemust vaid kinni jäänud vastupanu elule. See on see, mis häiritusi loob. Olgu, liigume edasi selle juurde, et kust see psühhosomaatika ikkagi saab meie kehasse. Sest sageli on need häiritused baasi saanud juba varases lapsepõlves. Me jääme oma kehasse lõksu juba väga noorena ning siis arendame erinevaid ellujäämise- ning enesekaitse mehhanisme. Tuletan siinkohal meelde, et väiksed lapsed on väga tundlikud. Palju tundlikumad kui enamus täiskasvanutest. Ainult vähesed säilitavad suureks saades oma puhta (mitte neurootilise) tundlikkuse, sest nii on maailma valu kui ka rõõm sinu sees selgelt ning teravalt kogetav. Ja püsi siis kõige selle juures ka tasakaalus ja rahulik – eks ole? Lihtsam on mitte tunda. Kuid see pole lahendus. See peatab paraku elu loomuliku kulgemise ja ongi taas psühhosomaatika väljendumisele voli antud. Tuleme tagasi lapsepõlve ja keskkonda, kuhu terve laps sünnib. Sageli on just siin alguse saanud ka psühhosomaatika ehk meie vahetute kehatajude eitamine. Siinkohal toon juurde ka suguvõsa käitumismustrid ja esivanemad. Sest just siin kipume me lõksu jääma. Sageli juba meie esivanemad olid tundekeeldudega. Juba nemad ei saanud, ei osanud ei tohtinud kerkivaid tajusid oma kehas läbi kogeda ja neid kuulata ning elu valikutes neist lähtuda. Oleme õppinud kannatama. Hetkel ei räägi ma emotsioonidest vaid ikka kehatajudest, millede peale alles hakkab kuhjuma kerkinud ning läbi elamata emotsioon. Selle tagajärjel kujuneb psühhosomaatika ehk keha reageerib teatud välistele mõjutajatele (situatsioonid, keskkonnad, suhtumised) kontrollimatult isegi siis, kui otsest kahjustajat tegelikult käesolevas momendis enam pole. Nii, nüüd oleme väikelapse keha juures. Laps on rahutu, on häiritud, sest ta keha annab häiret. Lapse keha tajub täiskasvanute emotsioone intensiivse vibratsioonina, tunneb keskkonna mõjusid – sh õhu puudus, liigne kuivus, liigne müra, liigne niiskus, terav valgus, kunstlikud materjalid, kemikaalid sh tehisvibratsioonid ning kiirgused on lapse kehas hoopis teisiti tajutavad, kui enamusele täiskasvanutest seda kogevad või siis ei kogegi. Juba siit saab alguse keha lõks ning vastandumine. Laps on viril ja „head“ täiskasvanud tunnevad end süüdi. Laps on rahutu, aga täiskasvanud ei tunne midagi. Laps on rahutu ja täiskasvanud püüavad last rahustada, väites, et ei ole midagi. Kavatsus on hea, kuid laps kogeb esimesi kordi eraldatust. Seda, et ta on vale! Laps kasvab suuremaks ja hakkab täiskasvanutest eemale hoidma, sest tema sees on „valed“ kogemused. Täiskasvanud on lapse suhtes rahulolematud. Ja kui laps püüab oma tundeid veel kord jagada ja väljendada, siis vanemad lähevad nii sügavale häbisse, hirmu või süütunnetesse, et kerkib lausa paanika. Ja ongi loodud eraldatuse lõks, ärevushäired, depressioon ja tegelikult ka lähisuhetes lahusoleku kogemus. Sest lähedale kuidagi ei saa. Ja ka lapsest on saanud ühel hetkel „hea täiskasvanu,“ kes kannatab aga vapralt edasi. Lähedale saab ainult siis, kui suudame sellele, mis meis ja teises on, ausalt otsa vaadata. Alles siis saab nii igatsetud armastus piirideta taas tõeliselt vabaneda, ning igatsetud hingeühendus aset leida. Siis, kui suudame teise valus tema kõrvale kohale jääda ilma igasuguse hukkamõistuta, ilma et püüaksime teist korda teha või kritiseerida. Lubades tal tunda seda, mida ta tunneb ja teha seda, mida ta vajab, et valu läbi kogeda ning see lõpuks kehast vabastada. Ehk, alles siis saame nõiaringist välja, kui antud näite puhul lapsevanem suudab lapse tõesti kohalolus ära kuulata, ilma et ta teda parandama hakkaks. Sest parandama hakkame me ikka seetõttu, et teise see olev aus ja ehe tunne tekitab meis ebamugavust, millega me ise hakkama ei saa. Ja siis on lihtne teist parandada, teise kallal näägutada või teda elama õpetada, juhendada ning paika panna. Märkamata, et seeläbi teeme teist väiksemaks ja väetimaks ning alateadlikult ennast tähtsamaks ja ehitame ainult aina kõrgemat eraldatuse müüri. Nii ei ole aga võimalik juba keha lõksus olevaid tundeid vabastada. Sageli sulgub lõks veelgi tugevamalt ning siiras armastus, millega laps siia ilma tuli jääb varjatuks. Antud näite puhul on oluline hoopis kogu elukeskkond inimsõbralikuks muuta. Keha teda kahjustavast välja tõsta ja ka meel rahuneb, kui temalt pidevalt ei nõuta või temaga õiendata. Kui kuhjunud kehatajudele ning emotsioonidele antakse õigus olla nii, nagu need on. Kuid tõsi, kui kehas on juba psühhosomaatika salvestunud, siis esiteks on tarvis meelele anda tundlik ja turvaline ruum, kus juba olev saab avalduda. On tarvis keha kuulata ja kui me reaalselt pole enam selles paigas ega situatsioonis, kus psühhosomaatilised reaktsioonid alguse on saanud, siis on võimalus keha teisiti reageerima juhatada. Olles sellisest lihtsast keha-meele toimemehhanismist teadlik, siis varem kuhjunud emotsioone, peale nende vabastamist, lihtsalt enam juurde ei teki. Siin saab tööle hakata inimese loomulik taastumismehhanism ja psühhosomaatika lõks kehamälust vabaneda. Kogu mu raamatutesari "Rännud hingemaastikul" võtab inimese kihthaaval lahti - kehatajud, hingamise, mõttemustrid, emotsioonid, identiteet, ise olemine ning alles siis, alles siis adume nii lihtsalt põhjus-tagajärg füüsikat, mis meie keha kahjustab. Kõlab uskumatult, eks?
NB! Kui sinul või sinu sõbral on kirjastus, tead kedagi, kes soovib koos minuga kirjastada või kes näeb mu elutöö väärtust ja tunneb kutset, et leida nende väljaandmiseks rahastus, soovib raamatute ilmumisele ning levitamisele oma õla alla panna, siis palun kirjuta [email protected]. NB! NB! Kui sina või su sõber tunneb kutset muusikuna mu senise teekonna jooksul loodud laule koos viimistleda, siis palun kirjuta [email protected]. Rohkem materjale leiad - https://linktr.ee/hingemaastikul *** Ja kui tunned, et soovid osaleda nende lugude väljatulemises ja lihtsalt toetada seda suurt elutööd, siis võimalused on loodud Patreonis - https://www.patreon.com/hingemaastikul või läbi Paypaly - https://www.paypal.com/paypalme/hingemaastikul. Ootused puuduvad, alles on jäänud ainult tänu. Sest mittemiski pole minu, kõik see, mis on, on Allika kingitus meile! Marilii Eliisabet Foto: Andi Kokk Taaskord õnnitlen sind, kui seda loed ja resoneerud. Tõenäoliselt nimetad end või oled end mingil oma eluperioodil nimetanud ülitundlikuks inimeseks. Tõenäoliselt oled sa vägagi kursis igasuguste kohanduste ja takistustega oma elu. Aga oled sa vaadanud võimalusi? Ülitundlik inimene on sageli siia maailma tulnud, et murda tavasid, isegi traditsioone ja muukima lahti tugevalt lukus olnud kehakoode. Kehakoodide lahti lukustamisega teiseneb kogu su maailm. Ja see on tõeliselt sügav, tõeliselt eriline ja jah, tõeline sõdalase teekond, mis viib su otse Elu enese sülle. No siis kui need koodid lahti murrad. Ja jah, sa oled maailmale oluline, kui teed just seda, mis su ees lahti rullub. Oled elu teenistuses just sellisena nagu praeguses hetkes oled. Just selles paigas, kus oled! Oled elu poolt kaasa saanud kingituse ehk oma loomuliku tundlikkuse, mis tõenäoliselt on sulle tekitanud väga palju ebamugavusi.
Ja see sinu teekond, kõik see, mille oled läbi teinud, ongi su Püha tee, mis suunab su otse Allikasse. Nii, et kallis, ära võitle, ära taha, ära rabele – tee just seda, mis on parasjagu su ees. Tegele sellega, ära hülga end ja oma kogetud tõde, sest ainult nii saab sinust ühel hetkel suguvõsa ja miks mitte ka kogukona ja teve ühiskonna koodimurdja. Sest kõik on võimalik. Sest sa lihtsalt ei saa teisiti!  Kõigest sellest täpsemalt juba siitsamast lehelt, Rännud Hingemaastikul FBst ja ka Marilii Eliisabet Toots isiklikult lehelt. Vahel võid kiigata ka Instagrammi „Kukkudes armastusse“ lehel. Ole valmis selleks, et ühel ketkel liigub info Patreoni! Sest iga toetaja annab võimaluse sel läbi minu kiirmini ning kergemini päevavalgele tulla! Olen end pühendanud hetkel kogu selle kogemuse süstematiseerimisele, raamatutesse kirja panemisele ning oma keha taastamisel, et ka vahetult teie kõrval seista. Ja jah, see on eluliselt oluline, keda kehastan! See võib päästa elusid! Ja muudab oluliselt inimese elukvaliteeti! Kogu mu raamatutesari "Rännud hingemaastikul" võtab inimese kihthaaval lahti - kehatajud, hingamise, mõttemustrid, emotsioonid, identiteet, ise olemine ning alles siis, alles siis adume nii lihtsalt põhjus-tagajärg füüsikat, mis meie keha kahjustab. Kõlab uskumatult, eks? NB! Kui sinul või sinu sõbral on kirjastus, tead kedagi, kes soovib koos minuga kirjastada või kes näeb mu elutöö väärtust ja tunneb kutset, et leida nende väljaandmiseks rahastus, soovib raamatute ilmumisele ning levitamisele oma õla alla panna, siis palun kirjuta [email protected]. NB! NB! Kui sina või su sõber tunneb kutset muusikuna mu senise teekonna jooksul loodud laule koos viimistleda, siis palun kirjuta [email protected]. Rohkem materjale leiad - https://linktr.ee/hingemaastikul *** Ja kui tunned, et soovid osaleda nende lugude väljatulemises ja lihtsalt toetada seda suurt elutööd, siis võimalused on loodud Patreonis - https://www.patreon.com/hingemaastikul või läbi Paypaly - https://www.paypal.com/paypalme/hingemaastikul. Ootused puuduvad, alles on jäänud ainult tänu. Sest mittemiski pole minu, kõik see, mis on, on Allika kingitus meile! Marilii Eliisabet Foto: Andi Kokk
 „Sind on liiga palju!“
„Sa pole piisav.“ Elu pressib end läbi sinu ja sulle peale või ei osale sa elus kogu oma potentsiaaliga. Välismaailm näib nõudlik või takistav? Ja sa pole füüsiliselt su keha hoidvas paigas? Sinus on veel sisemist kannatust ja samal ajal kannatlikkust, et sellele kõigele otsa vaadata. Oled teel duaalsest maailmast ühisteadvuse küllusesse? Muidugi!? Sest oled tundlik ja tugev samal ajal! Sest sa ei saa ega oska teisti. Sest kõik olnud lood, suhtumised ja maailma nägemise viisid, mis on varjatult su oma sees, peegeldavad sulle sind ennast, aga mitte ainult. Miks vahel tundub, et uued inimesed ja keskkonnad on toetavamad, kui vanad, need kes arvavad teadvat sind juba pikka aega? Sest, iga kord kui astud uude maailma, suhtled uute inimestega ja suhestud uute paikadega, näed sa ise enese hetkeseisu, paika kus praegu omadega oled. Ja sa kasvad ning arened pidevalt. Sa ei saa teisiti, oled eluga ühenduses ja see muutub. See muudab sind. Nii ongi vahel nii, et tõukad inimesed, kes olid su elus varem ja näitsasid sulle samuti su enda endist hetkeseisu, eemale? Kuid ehk pole ka nemad enam sama koha peal? Selleks, et juba tuttavas ringkonnas või keskkonnas muutust luua, tuleb tugevalt endas püsida. Sest neis paigus ja inimestes on sageli mälu meelepildid endisest sinust, nende endisest kokkupuutest endise sinuga. Ja sinu mälus on pildid endistest paikadest. Ja kui need kokkupuuted ümbritsevaga pole olnud täies kohalolus või on su ehedale olemusele valu põhjustanud, siis meel tõrgub. Ja sul tuleb paika ning inimesi vaadata uue pilguga. Kannatlikult. Sest, kui sinus endas on toimunud muutus, on ka teised muutunud. Paratamatult püüab inim-meel automaatselt asetada sind sinna mineviku paika, kus sa lähedaste jaoks kuid, võib-olla isegi aastaid oled olnud – nende oma meele peegeldusse, asetades sind kohta, mil olid nende arenguks tol ajahetkel parimas rollis. Ja, armas lugeja, niikaua kui opereerime meele tasandil, kehtib see samamoodi ka sinu enda kohta – meie kõigi kohta. Õnnistatud on inimesed, kes igal hommikul näevad elu värske pilguga, alustavad elu uuelt leheküljelt ja lubavad nii endal, kui elul areneda. Lubades nii ennast, kui teisi vanadest mälupiltidest välja, surumata meid olnud olemistesse. Uutes ringides pole vanu mälupilte - nii lihtne see ongi. Aga inimesed, kes suudavad su hoolimata valusast minevikust uuesti ja uuesti uuena vastu võtta on imelised. Nad ei sildista sind, nad pole ego raamides kinni, nad reageerivad hetkele kohaselt, nad suudavad oma kohalolus alustada aina uuesti ja uuesti. Sest nii on nad kohal olemas nii iseenda, kui ümbritseva jaoks. Meie maailm muutub kohe, kui toimub muutus meie igaühe enese sees ja kui ümbritsevad inimesed ja keskkond seda vastu ei võta, siis on muutus kehale raske ja valus. Vahel jääb see isegi toimumata ja me ei saagi oma elus edasi püsides mugavas ebamugavuses. Ehk siis me pole siin maailmas kunagi üksi, oleme suure eluvõrgustiku osad ning hoidjad. Kuid kui võrgustik hoiab meid meele lõksus olevate lähedaste näol tugevalt vanas pildis kinni, siis tuleb muuta oma elu keskkonda. Me ei saa jääda vanasse, sest see teeb valu. Sest oleme seesmiselt rohkem kohal, rohkem tasakaalus, rohkem ärkvel, armastavamad ja elu hoidvamad, kui kunagi varem. On hingetee ja elu vastane püsida samas paigas, samasugusena, samades piirides, kui sinus endas on rohkem soojust ja hoidmist. Kui sind seni ümbritsenud keskkond on loodud kohaloluta, vihas, trotsis ja valus, siis on sinna sisse kodeeritud valu külvavad mustrid. Ja nii on su kehal selles paigas halb, su hingel valus. Kuid oma tänases kohalolus lood sa liikumist elusa elu suunas. Nii hakkad sa varem kehtinud struktuure ja mustreid üle kirjutama. Elu aluseks on muutus, sa ei saa kergust ja harmooniat mitte luua, sest sa oled see. Sa ei teadnud seda ehk enne, või ei osanud tähele panna ja keha jäi aina haigemaks. Kuid nüüd sa tead ja lood enda ümber elu toetavat ruumi, sa muudad elu võrgustiku mustreid. Samas võtad sa oleva elu avatult vastu nii, et su kese püsib ühenduses suuremaga. Sa kerkid, sa ei saa sinna midagi parata, sest nii on hea, nii lõppeb kannatus nii sinu kui nende jaoks, kes su vastu võtavad. Sa tead teed Paradiisi, sa ei saa ega ka tohi jääda solidaarsusest koos kannatajatega valu juurde luues kannatama! Oma liikumisega näitad sa teed! Sa näed ja tunned elu. Nüüd sa kuuled keha kõnelusi ja ei saa endast enam mitte hoolida, end enam mitte hoida. Sest elu ise toob ja loob meisse selgust ning armastust, kui elu kutset kuulame, kui selle vastu võtame. Luues nii maksimaalselt seda, mida sisaldame iseenda ümber. Kui ümbrus on jäik ning kaasa ei tule, ei kuula ja võitleb aina kerkiva ühtsusteadvuse vastu, siis valides elu, me vahetame asukohta, vahetame suhtlusringi. Universum loob selleks võimalused – sest sinu enese sees on nii looja kui hoidja - on nii keha kui meel. See ongi inimeseks olemise fenomen! Oma hinge teel käimiseks vajame nii elu hoidvat hingeühendust, kui ka meelega loodud tervet keha ja füüsilist keskkonda. See on elu loomulik osa. Alles siis oleme tasakaalus ja duaalsus on lahustunud. Kallis, sina lood välise keskkonna ise enesest lähtuvalt. Kuula lihtsalt oma keha. Kuula iga õrna sõnumit! Kuula lapsi ja sõpru, kes elavad kohalolu kerguses. Igaühe ainumas vastutus on elumustri võrgustikus kerkida ja meelemustrist välja astuda, nii võimaldame seda ka lähedastel. Ja nii loome valgustöötajatena läbi iseenda pidevat muutust. Loome pealtnäha kaost, mille keskmeks on kord ning kohalolu. Sina, jah just sina, oledki muutuse kehastaja ja looja. Sest sinu õrn keha annab valu või haigusega märku sellest, kui surve sinus enese sees läheb talumatult suureks. Kuid võid selle enne suureks paisumist kerguses vabastada! Kui ainult kuuled elu sosinaid! Sa valid elu, sest sa ei saa endale enam haiget teha, sest nii haavad sa teisi ning nii haavad omakorda end. Sa ei saa elu hävitavat haigust toita. Sa oled elu ime. Ja ei, sind pole liiga palju, ega pole sa ka ebapiisav. Seda on rääkinud meel. Oled kehas kohal ning teda tänuga kuulates on ka su hing rahus! --- Marilii Toots Raamatute "Rännud hingemaastikul" ja "Kukkudes armastusse" autor www.joogatunnid.ee www.ulitundlikinimene.ee FB Rännud hingemaastikul Youtube Rännud hingemaastikul Soundcloud Rännud hingemaastikul Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi. Tänan Sind Foto: Ruudu Rahumaru Töötlus: Marilii Toots  Sa oled ärkvel.
Oled tundlik. Sa tunned kõike. Mõnikord soovid, et sa kõike ei tunneks. Aga sa tunned. Üksinduse sügavusi. Rõõmu kõrgust. Mõnikord on tunne, et seda on liiga palju. Mõnikord unistad enda tuimestamisest. Seda on palju, elada nii lähedal elule, nii lähedal surmale, nii lähedal iseendale. Kuid siis saad aru, et valu tuimestamine tuimestab ka rõõmu. Ja sa keeldud olemast tuim nagu teised. Nii et sa kõnnid, süda avali terve päeva, iga päev, iga kuradi päev. Suur kurbus kaevub läbi. Õndsus voolab kaskaadina nagu kosk. Seda ei saa välja lülitada. Ei saa joosta. (Kuhu sa jooksed? Oled ainult sina.) Sina ja su toores, murtud süda. Sina, põnevus ja hirm veel üks päeva elus olla. Veel terve päev! Tundlik kõige pisimagi väreluse või kogemuse virvenduse suhtes. Tuul puhub näkku. Vana akna mõrane klaas. Ämblikuvõrk poolvalguses. Iga püha hingetõmbe kokku tõmbumine ja laienemine. Hommik nihkumas pärastlõunasse. Saladus ning lubadus peetud või mitte. Plaan, mis laguneb läikivaks Tundmatuseks. Sa võtad selle intensiivsuse, jah. Sa pühendud selle elamisele, jah. Loomulikult kõnnid seda teed. Isegi kui kahtled sageli. Sinu jaoks pole teist teed. Sa tunned kõike. Oled tundlik. Sa oled ärkvel. Ja meie lärmakas maailm vajab sind, nüüd rohkem kui kunagi varem. - Jeff Foster Tõlkinud: Marilii Toots  On üks teema, mida vaevu julgen puudutada, sest see on õrn - lapsed ja nende vanemate vahelised suhted, nende sidemed on purunematud, kuid vahel täis valu ja vahel õnnistusi. Soovin siin rääkida ülitundlikest lastest. Need uue maailma lapsed on erilised. Nad on sündinud armastuse sagedusel ja tunnevad paljutki, nad tunnevad oma kehas maailma valu. Nii me siis nimetame neid ülitundlikeks, sest soovime neid kuidagi eristada ja nimetada. Tegelikult on nad samasugused inimesed nagu me kõik. Nad on oma olemuselt õrnad, nad on kerged, nad on rõõmsad ja tugevad, kuniks nad on armastuses. Meie, inimete, maailmas käib aga hetkel sõda. Siin on palju viha, sest me ei luba endal tunda ning kui tunneme, siis ei tegutse vastavalt keha vajadustele. Hakkame hoopis neid maha suruma ja ümber tegema. Meelega suruma, mõtetega murdma, uskumustega keelitama? Me häbeneme enda tundeid, oma keha, oma lapsi, sest siis pole meil vaja tunda? Pole vaja vastutada oma elu eest ega midagi reaalsete tegudega muuta? Mis on häbi? Segu hirmust ja vihast? Ja miks me vihastame, miks meie kehas tekib häiritus ja valu? Sest me ei kuula oma last. Me ei kuula oma keha. Meie keha baasvajadused on rahuldamata. Hetkel, kui meil on kehas juba väga ebamugav olla, lähme me pähe. Meel hakkab lugusid jutustama, mõtted hakkavad mängima ja nii oleme armastuse asemel sattunud kannatusse, püüdes meelt ümber veenda. Ja kõik seetõttu, et me ei kuula oma last. Me ei täida oma keha baasvajadus ega püsi kehas? See imeõrn armastuse olend on sündinud siia maailma sagedust tõstma ja ta keha reageerib pisimalegi teole, mõttele ja tundele, mis ei põhine armastusel ning elu austamisel. Kõik, mis on meile eluga kaasa antud, mis on meie sees, on püha! Tundlik laps võib tunduda nagu väike tiksuv pomm, mis plahvatab, kui ta pole hoitud. Kui ta on meele nõudlikkuse tõttu kannatusse surutud. Ja nii hakkavad vanemad oma lapsi tihti kartma juba siis, kui nood on õige pisikesed. Selle asemel, et ise ennast rohkem armastada, püüavad nad lapsi muuta vähem armastavaks. Kõlab karmilt kas pole? Kuid mõtle korraks. Vaata, mis tunde see väide sinus tekitab? Tundlikud lapsed tunnevad armastuseta teo ära ja muutuvad sõdalaseteks, kes hakkavad oma elu ja armastuse eest võitlema. Ja nii on sõda alguse saanud meie eneste sees ja vanemate ning laste vahel. Juba väga varajases nooruse. Need lapsed ei mõtle, nad ei selgita, nad lihtsalt kogevad seda, mis keskkonnas õhus on. Ümbritsevad mõtted, tunded ja kavatsused on nimelt nende jaoks enne nähtavaid tegusid kogetavad. Vanemad ei pääse nendeni läbi loogika ja sõnade. Nii õpivad lapsed sageli oma vanematelt, et nad on kõikvõimsad ja abitud samal ajal. Sest laps vajab oma vanemate kaitset ellujäämiseks. Ta vajab armastust. Ja nii reageerib tundlik laps kõigele välisele, mis pole armastus. Siin pole põhjust süüks või laste ümber kasvatamiseks. Sest seda ei saa teha! See on nendele lastele kogetav kui jõuline vägivalla tegu. Sest meelele kuuletudes nad enam ei õitse, nad enam ei laula ja neil on valus. Nad muutuvad üha kurvemaks ja abitumaks. Vanemad omakorda tunnevad endas laste valu, seega muutuvad nad aina nõudlikumaks, sest laps peab!? ju elus hakkama saama! Märkamata, et nad ise loovad abitust. Märkamata üha kasvavat lõhet lapses endas, sest ta on ühendust ise enese sees armastusega kaotamas ja märkamata üha laienevat kraatrit, mis üks hetk võib kasvada vanemate ning laste vahele. Kraatrit, kus pole enam isegi silda. Sageli on siin suhtlemine katkenud. Ja otsitakse süüdlasi? Meel mängib, mõistus nõuab ja arutleb, aga ühendust ei teki. Sest armastuse kehastus on mõlemas pooles tuhmund. Kõlab kui surnud ring, kui me sellest igaüks ise välja ei astu või õigemini igaüks iseenda sisse ei astu. Ainus väljapääs kannatusest siin maailmas on liikuda ise enese sisse! Ja elus osaleda. Ise endas püsida ja kehastada enese sees olevat väärtust väärikalt. Ning oma lastele armastavat olemust õnnistada. Armsad armastuselaste vanemad – palun kuulake oma lapse keha vajadusi - baasvajadusi. Kontrollige nii enda kui lapse puhul kas on täidetud järgmine. Ära unusta et, sa ei saa oma lapsele valetada. Laps ei kuule su sõnu, ta loeb su energiat ning hääletooni.
Eelneva teada saamise aluseks on avatud hinnangute vaba suhtlemine. Vanemate puhul sageli suhtlus iseendaga. Ehk siis kuula oma keha vajadusi, täida need ja su väike laps on rahul ning õnnelik. Jäta palun lapse muutmine! Lapsega on kõik hästi, kuniks ta on armastuse ruumis. Pole põhjust süüks, on põhjus vaid armastuse suurendamiseks ise enese sees. Sest me kiirgame seda, mida sisaldame ja ülitundlikku last (ega ka täiskasvanut) me ei peta. Lisaks, armsad täiskasvanud ja lapsevanemad, pole põhjust kurvastada ega ka rõõmustada, kui teil on au endal olla tundlik või ülitundliku lapse vanem. Ka mitte siis, kui tunnete end välise poolt kahjustatuna. Elu annab meile aina võimalusi ise enda eest välja astuda, oma laste eest seista, oma keha vajadusi märgata ning tegudega toetada. On ainult põhjus iseennast rohkem armastada! Ja seda seisundit tõesõna kogeda ning kehastada. Sest kui elu kinkis teile tundliku lapse, siis tõenäoliselt olete te ka ise üks selline imeline hing, kes loob maailma juurde elu armastust! Seeläbi tuues muutust kogu ühiskonda! Ka teil on eriline missioon ja elu poolt antud ülesanne, mida täita ning mille eest vastutada – olla püha elu puu hoidja ja kaitsja! --- Marilii Toots Raamatute "Rännud hingemaastikul" ja "Kukkudes armastusse" autor www.joogatunnid.ee www.ulitundlikinimene.ee FB Rännud hingemaastikul Youtube Rännud hingemaastikul Soundcloud Rännud hingemaastikul Instagram, mis on saanud nime Marilii esimese raamatu "Kukkudes armastusse" järgi. Tänan Sind Foto: Ruudu Rahumaru |
Ülitundlik inimene
Valdkonnad
All
Arhiiv
February 2025
|
RSS Feed
