Vabanemine enamuse ülemvõimust...

​

1. Kuidas suhtusid teie tundlikkusse teie vanemad? Kas nad soovisid, et see alles jääks või pidanuks te nende meelest sellest omadusest vabanema? Kas nende silmis oli see probleem, märk ujedusest, mehisuse puudumisest, argpükslikkusest, või hoopis kunstnikuvõimete tunnus või lihtsalt armas? Kuidas suhtusid sellesse teie teised sugulased, sõbrad, õpetajad?
   
2. Mõelge meedia lähenemisnurgale, eelkõige oma lapsepõlveaastail. Kes olid teie rollimudelid ja iidolid? Kas neil oli ÜTI tunnuseid? Või olid need inimesed, kelle puhul te täna teate, et ei saa kunagi nendesuguseks?
3. Mõelge oma eluvaatele, mis kujunes selle tulemusena. Kuidas on see mõjutanud teie karjääri, romantilisi suhteid, vaba aja veetmise viise ja sõprussuhteid?
4. Kuidas kohtleb meedia ülitundlikke inimesi tänapäeval? Mõelge  ülitundlikkest inimestest loodud positiivsetele ja negatiivsetele kuvanditele. Kummad domineerivad? (Pange tähele, et filmis või raamatus ohvrina kujutatud isik on sageli oma olemuselt tundlik, haavatav, liigselt erutuv. Dramaatilise mõju seisukohalt on see hea, sest ohver on silmnähtavalt šokeeritud ja endast väljas, kuid ülitundlikele inimestele see hästi ei mõju, sest „ohver“ võrdub tundlikkusega.
5. Mõelge ÜTI-de panusele ühiskonnas. Mõelge eeskujudele, keda te isiklikult tunnete või kellest olete lugenud. Hea algus oleks ilmselt Abraham Lincoln.
6. Mõelge omaenda panusele ühiskonda. Mida te ka ei teeks – skulptuuritöö, laste kasvatamine, füüsikaõpingud, oma hääle andmine valimistel – te mõtlete asja üle põhjalikult järele, keskendute üksikasjadele, teil on konkreetne tulevikunägemus ning te püüate asjadele läheneda südametunnistusega.

Elane N. Aron, PhD `Ülitundlik inimene `OÜ Hea Lugu, 2014 lk. 52

---