Ühel hetkel avastasin, et olin enesel igasuguste tunnete tundmise keelanud...

„Ühel hetkel avastasin, et olin enesel igasuguste tunnete tundmise keelanud, neid maha surunud ja peitnud. Olles asjalik ja tundes ning käitudes "nii nagu on õige". Jah,  tundeid ning tajusid oli liiga palju – nii mu enese kui ka teiste jaoks. Jah, ma ei osanud nendega midagi peale hakata. Teised ka ei osanud. See oli hirmutav.
​
Ma ei lubanud emotsioonidel nähtavale tulla. Varjamine nõudis tohutut pingutust ja oli kurnav. Tunded jäid „läbi küpsetamata“, tervenemine jäi toimumata ning emotsioonide pagas hakkas kuhjuma. Olin oma olemuses maha surutud… kartes hukkamõistu, kartes, et mind on liiga palju… Samas muutus elu üha hallimaks ja hallimaks… kitsmaks ja kitsamaks…kuni läks päris pimedaks.

Ühel hetkel läks nii keha- kui hingevalu väljakannatamatult suureks. Mitte tunda, osutus võimatuks. Siis avanesid uued uksed ja oli/on võimalik oma tõelist olemust taas näha. Õppida sellest eristama oma ja teiste tundeid, õppida neid mõistma ning juhtima. Mitte lubama tunnetel oma tajusid varjutada ja pimestada, kuid siiski tunda. Õppida tunnetest jõudu ammutama ja tajusid kuulates valima. End aktsepteerides… lubades ellu värve ja varjundeid… võttes taas riske. Jah, seda oli palju, väga palju. On tänagi vahel. 

Kui hakkasin aru saama, et minu jaoks tõeliselt elamise viis ongi tunda rõõmu, tunda kurbus ja viha. Tunda pettumust ja valu…hirmu ja üksindust… tõrjutust ja armastust…elevust… uudishimulikkust… hoolimist ja toetust…. Nutta ja naerda, kogu südamest. Mõistsin, et see ongi elu. Tunded tulevad ja lähevad, muutmata mu olemust. Vahel veel küll ettevaatlikult, kuid uudishimulikult edasi minnes. Ära tundes ja edasi minnes…ära tundes ja siis edasi minnes… mis tuleb järgmisena?“

​Marilii, 34

---