Normaalsuse mõõdupuu

Mis on normaalne ja mis mitte?

Ebanormaalse käitumise äärmuslikke vorme on kerge ära tunda, kuid märksa raskem on tõmmata täpset piiri normaalse ja ebanormaalse vahele. Näiteks on täiesti normaalne pärast lähedase inimese kaotust kurbust tunda, aga kui tugevalt ja kui kaua? Kus lõpeb normaalne südamevalu ja algab depressioon? Kedagi, kes säilitab iga kviitungit, mis ta kunagi on saanud, kuni hetkeni, mil tema kodus pole millelegi muule enam ruumi, peetakse ebanormaalseks, kuid kas ebanormaalne on hoida ka „igaks juhuks“ alles enamikku kviitungeid aasta või paari jooksul?

Enamikule meist tunduvad inimesed, kes kardavad näiteks ämblikke või avalikku esinemist, normaalsed, kuid kas nende hirmud on normaalsed ka juhul, kui need takistavad neid töötamast või elust rõõmu tundmast? Lisaks sellele võib teatud käitumine olla ühes situatsioonis normaalne, teises mitte: mõnede religioonide puhul peetakse normaalseks olla aeg-ajalt „jumalast“ või vaimudest vallatud ning rääkida tõsimeelselt asjadest, mida inimene ise ka ei usu, kuid muudel juhtudel võib seda tõlgendada kui märki tõsisest vaimuhaigusest. Tegevused, mis on lapseas käitumise puhul normaalsed, võivad tunduda täiskasvanu puhul veidrad. Samamoodi mõjutavad arusaamu normaalsusest ka ajaloolised ja kultuurilised faktorid, nagu näitavad muutused suhtumises seksuaalvähemustesse (nt homoseksuaalsusesse).
 
Kuidas normaalsust määratleda?

Ebanormaalse käitumise määratlemiseks on mitu võimalust. Psühholoogilised definitsioonid rõhutavad käitumise funktsionaalsust käesoleval hetkel – kui käitumine (koos mõtlemise ja uskumustega) põhjustab inimesel märgatavalt ängi, takistab saavutamast olulisi eesmärke või loomast lähedasi suhteid, siis nähakse seda kui düsfunktsionaalset ja teraapiat vajavat käitumist.

Kuid selline lähenemisviis ei võimalda hästi tegeleda inimestega, kes oma probleemi ei taju, näiteks nendega, kes on niivõrd sügavas depressioonis, et näevad oodatud kergendust elust lahkumises, või nendega, kes usuvad, et nende kuulmishallutsinatsioon on hääl kõrgemalt poolt, mis hoiatab neid naabrimehes peituva suure ohu eest. Samuti ei saa käitumist niisama lihtsalt ebanormaalseks pidada seetõttu, et see tekitab tohutut ängi – käitumine võib olla normaalne ning ainult kurbuse sügavus ebanormaalne.

Ebanormaalse käitumise meditsiinilised definitsioonid näevad selles mõne teadaoleva või mitte teadaoleva põhjusega haiguse sümptomit. See tähendab, et käitumist peetakse ebanormaalseks, kui selle põhjustajaks arvatakse olevat mõni haigus nagu skisofreenia, depressioon või ärevus. Oluliseks peetakse täpse diagnoosi leidmist, et saaks määrata sobiliku ravi. Meditsiinilist mudelit on kritiseeritud selle poolest, et see jätab kõrvale inimest ümbritseva keskkonna mõjud ning vähendab isiklikku vastutust.

Ebanormaalseks peetakse ka ette ennustamatut, norme rikkuvat, endale ja/või teistele inimestele ohtlikku või kannatusi põhjustavat käitumist. Samas on käitumisviise, mis on inimesele ohtlikud ent me ei pea neid ebanormaalseks, olgu see siis ekstreemsport, suitsetamine või alkoholi tarbimine.
 
Normaalsus on suhteline mõiste

Ebanormaalsust defineeritakse ka vastavalt statistilistele või kultuurinormidele. Statistilise normi järgi nähakse ebanormaalsena käitumist, mis on statistiliselt harva esinev. Seda lähenemist on kasutatud õppimisvõimetuse (vaimse puude) puhul. Nt inimest peetakse õppimisvõimetuks, kui tema IQ skoor kuulub elanikkonna madalaima 2,5 protsendi hulka. Normaalsed on kõik need, kelle IQ skoor jääb IQ skaalal vahemikku 70-130 punkti. Sellesse vahemikku jääb 95,4% inimestest. Kuid need, kelle skoor on sellest kõrgem või madalam, on statistilise normi järgi ebanormaalsed.

Kui mõni düsfuntsionaalne käitumisviis (nt ärevus või depressiivsus) muutub ühel hetkel väga levinuks, võib seda pidada statistiliselt normaalseks, kuid mis on ühes kontekstis normaalne, võib osutuda teises ebanormaalseks: depressioon on raske kaotuse puhul normaalne reaktsioon, kuid loteriivõidu või lapse sünni puhul enamasti mitte.

Kultuurinormidel põhinev lähenemisviis sõltub kultuuris antud ajaperioodil valitsevatest sotsiaalsetest ning moraalsetest hoiakutest. Normaalseks peetakse seda, mida teeb, mõtleb või tunneb enamus konkreetsesse kultuuri kuuluvaid inimesi.
Näiteks võidi Victoria-aegsel Inglismaal inimene avalikus kohas suudlemise eest haiglaravile saata; on olnud aegu ja riike, kus poliitikas võisid osaleda vaid mehed ning naiste poliitikahuvi oli kohatu jne.

Samuti võidakse ühest kultuuriruumist teise elama, õppima või tööle siirdudes, käituda tahtmatult kohatult ning kogeda pahameelt või tõrjuvat suhtumist.

Eelnenud jutt võib anda aimu sellest, kuivõrd keerukas on normaalse või ebanormaalse käitumise määratlemine – see on paljuski suhteline ning arvesse tuleb võtta paljusid erinevaid faktoreid, olgu selleks siis vaimne seisund, aeg, kultuur, sugu või teadlaste poolt kokku lepitud normid.
 
Allikad:
Gillian Butler, Freda McManus „Psühholoogia. Põgus sissejuhatus“ Kupar 2002
http://www.simplypsychology.org/abnormal-psychology.html
http://psychcentral.com/news/2015/06/27/when-do-normal-emotions-become-abnormal/86178.html
https://www.psychologytoday.com/blog/sideways-view/201507/what-abnormal-really-means
​
Ivi Niinep, psühholoog
Esmakordselt avaldatud ajakirjas `Psühholoogia sinule` juuni 2016

---