Mis on enesekehtestamine ja kuidas seda rakendada?

Enesekehtestamine on  enda õiguste eest seismine viisil, mis ei riku teiste õigusi.
 
Kehtestavas stiilis suhtleja on otsekohene, aus ja kombekas oma tunnete ning arvamuste väljendamisel ja võtab arvesse teiste õigusi ning tundeid. Selliselt suhtleva inimese arvamust austatakse ning temaga arvestatakse. Kehtestaja tunnistab endale, et tal on õigus väljendada oma arvamust, jääda erinevale seisukohale, esitada küsimusi, eksida, proovida ja ikkagi läbi kukkuda jne., kuni see ei takista teiste inimeste personaalseid õigusi.
 
Mõnel juhul tuntakse end kehtestavalt käitudes ebamugavalt, kuna varasemate kogemuste puhul on tekkinud tunne, et enesekehtestamine on agressiivne suhtlemisviis. Agressiivne suhtleja aga seisab enda eest ohustades teiste õigusi, tema eesmärgiks on teisi alandada ja „maha teha“. Selline inimene suhtleb nõudmisi esitades, süüdistades või rünnates. Teistes inimestes tekitab see viha, solvumist või soovi kätte maksta.
 
Passiivses ehk alistuvas stiilis suhtlejal puudub oskus enda eest seista või teeb ta seda ebaefektiivsel viisil, nii et tema õigusi on kerge rikkuda. Passiivne suhtleja on oma sõnumites ebamäärane, hädaldav, annab vihjeid ja loodab, et kuulaja neid mõistab. Teistes inimestes tekitab sellisel viisil suhtleja ärritumist, haletsust või kaastunnet.

---

Miks kardetakse ennast kehtestada ?

• Tundub, et see nõuab liiga palju energiat
• Ei tunnistata või ei teata enda õigusi
• Madal enesehinnang
• Aktsepteeritakse vaid teiste inimeste ootusi
• Kardetakse näida isekad, kurjad vms
• Kardetakse survet, karistust, tõrjuvat suhtumist
• Kardetakse teisi solvata 

 
Walen, Hauserman, Lavin: “Kehtestav isik ei pea eriti sageli kehtestavalt käituma, selline isik on ennekõike kindel selles, et ta suudab ennast kehtestada, kui ta tahab”
 
Kuidas ennast kehtestada ?  

• Ole oma seisukohas kindel – kas sa tahad öelda „ei“ või „jah“. Kui sa ei ole kindel, siis ütle, et vajad mõtlemisaega ja annad küsijale teada, mis ajaks sa oled otsustanud.
• Palu selgitusi, kui sa ei saanud päris hästi aru, mida sinult sooviti.
• Ole nii napisõnaline kui võimalik ehk anna võimalikult selge põhjendus oma keeldumisele ja väldi pikki üksikasjalikke selgitusi ja õigustusi. Selliseid vabandusi võivad teised näha kui oma „ei“-st välja vabandamist.
• Kasuta keeldumiseks sõna „ei“. „Ei“-l on enam võimu ja see on vähem ebaselge kui näiteks „No... ma mõtlen selle peale...“
• Ole kindel, et sinu kehakeel on sõnumiga kooskõlas. Nt. „Ei“ öeldes raputa pead. Mõned inimesed noogutavad tahtmatult pead ja naeratavad püüdes viisakalt ära öelda või keelduda.
• Eelista sõnumit „Ma ei tee...“ või „Ma otsustasin mitte teha...“ sõnumile „Ma ei tohiks...“ või „Ma ei peaks...“. See tekitab mulje, nagu sa oleksid juba valiku teinud.    
• Sa pead mõnikord mitmeid kordi ära ütlema enne kui teine sind „kuuleb“. Sel juhul ei ole vajalik iga kord uue põhjendusega välja tulla, lihtsalt korda oma algset keeldumise põhjust.
• Kui teine inimene ignoreerib isegi sinu korduvat „ei“-d, siis kasuta vaikimist (telefonis on see lihtsam) või muuda vestluse teemat. Sul on õigus see teema lõpetada. 
• Sa võid tahta tunnustada teise tundeid, mis keeldumise peale tekkisid, öeldes: „Ma tean, et see on sinu jaoks pettumus, aga mul ei ole võimalik ...“. Sul ei ole vaja öelda „Mul on kahju ...“ või „Palun vabandust, aga..“ , et vabandada oma keeldumise pärast. Öeldes „palun vabandust“ ohustad sa oma põhiõigust, öelda „ei“  (kui sa tõesti ei saa või ei soovi aidata).
• Väldi süütunnet. Sinu ülesanne ei ole lahendada teiste probleeme või panna neid rõõmustama.
• Sa võid meelt muuta ja öelda „ei“, kuigi sa alguses vastasid palvele jaatavalt.    
• Kui sa ei soovi nõustuda teise inimese algse palvega kuid tahaksid teda ikkagi aidata, siis paku välja kompromiss. Nt: „Mul ei ole võimalik sind täna ennelõunal aidata, aga ma olen hea meelega valmis seda tegema homme õhtupoolikul.“ 

 
Adekvaatne enesekehtestamine on käitumisviis, mis tuleneb uskumusest, et meie vajadused, soovid, tunded, väärtused on sama tähtsad kui teiste omad ja teiste vajadused, soovid, tunded, väärtused on sama tähtsad kui meie omad. See on käitumine, millega väljendatakse oma vajadusi, mõtteid, tundeid, seistakse oma õiguste eest viisil, mis aitab partneril teha sedasama.
 
Kuidas jõuda selleni, et teine pool muudaks oma käitumist ?

• Sõnasta enda jaoks võimalikult täpselt see osa partneri käitumisest, mille suhtes ootad käitumise muutust.
• Vajaduse korral aktsepteeri partneri vajadusi neid partnerile sõnastades. 

Kokkuvõttev enesekehtestus: „sellepärast ma ootan/ tahan/ soovin ....“
Enesekehtestamine ei ole mitte kaasasündinud vaid õpitav oskus! 

Psühholoog Ivi Niinep
Martha Davis, Patrick Fanning ja Matthew McKay raamatu "Suhtlemisoskused" põhjal