Kuus soovitust, mille abil suurendada oma empaatiavõimet

​Et (püüda) teisi mõista, ei pea sa tingimata nendega nõustuma. 
​​
Kui sulle näib, et kuuled sõna ‟empaatia” pea kõikjal, siis võib sul õigus olla. Sellest räägivad teadlased ja ärijuhid, haridusspetsialistid ja poliitilised aktivistid. Kuid vähesed inimesed küsivad seda, kuidas enda empaatilist potentsiaali suurendada. Empaatia ei ole lihtsalt viis laiendada enda moraaliuniversumi piire. See on harjumus, mida arendades saame parandada enda elukvaliteeti.

Kuid mis on empaatia? See on võime elu teise inimese silme läbi näha, püüd mõista nende tundeid ja perspektiivi ning selle mõistmise kasutamine enda tegude juhtimisel. See ole sama nagu lahkus või haletsemine. Ning empaatiat ei tasu segi ajada kuldreegliga ‟Tee teistele seda, mida tahad, et sulle tehtaks”. Näitekirjanik George Bernard Shaw aga on öelnud: ‟Ära tee teistele seda, mida sa tahaks, et nemad sulle teeks – neil võib olla teistsugune maitse.” Empaatia ongi see, et sa avastad, millised on teiste inimeste eelistused.

Empaatia areneb välja esimesel kahel eluaastal
Kära empaatiavõime ümber on võrsunud nihkest teadmistes, kuidas me mõistame inimloomust. Vana maailmavaade, et meie olemus on keskendunud iseenda huvidele, lükatakse järk-järgult kõrvale tõendusmaterjaliga, et meil on arenenud närviühendused empaatia, sotsiaalse koostöö ja vastastikuse abistamise jaoks. Viimase aastakümne jooksul on teadlased identifitseerinud meie aju ‟empaatiaühendused”, mille kahjustumisel halveneb meie võime mõista teiste tundeid. Evolutsioonibioloogia kohaselt oleme sotsiaalsed olendid, kellel on loomulikult välja arenenud omadus üksteise eest hoolitseda ning empaatia areneb välja tugevate kiindumussuhete kaudu esimesel kahel eluaastal.

Kuid empaatia arendamine ei piirdu lapsepõlvega. Me saame selle kasvamist toetada terve elu ning kasutada seda tõhusa jõuna enda sotsiaalses transformatsioonis. Sotsioloogia, psühholoogia ja ajaloo uuringud näitavad, et muutes empaatia oma maailmavaate osaks, saame parandada kõigi enda ümber olevate inimeste elu. Tugeva empaatiavõimega inimesi iseloomustab kuus igapäevast harjumust, mida igaüks saab endas arendada.
 
1. Arenda uudishimu võõraste suhtes
Empaatiavõimelistel inimestel on täitmatu uudishimu võõraste suhtes. Nad on valmis rääkima bussis enda kõrval istuva inimesega, säilitades lastele omast uudishimulikkust, mida ühiskond meist väga osavalt välja peksab. Nad leiavad, et teised inimesed on põnevamad kui nemad ise. Kuid oluline on mitte teisi üle kuulata, vaid jääda uudishimulikuks küsijaks.

Uudishimulikkus arendab empaatiat, kui räägime inimestega, kes on väljaspool meie tavalist tutvusringkonda – kui kohtame elusid ja maailmavaateid, mis võivad meie omast oluliselt erineda. Uudishimulikkus on üks võtmetegur, mis aitab suurendada meie rahulolu eluga ning see on kasulik abimees, ennetamaks üksildust.

Uudishimu arendamine eeldab enamat kui viisakas vestlus ilma kohta. Püüa mõista maailma, mis on teise inimese peas. Me kohtume iga päev võõraste inimestega. Näiteks see tätoveeringutega naine, kes posti toob või uus töötaja, kes eelistab üksida lõunatada. Sea endale väljakutse iga nädal ühe võõra inimesega vestlust alustada. Ainus, mida selleks vajad, on julgus.


2. Esita eelarvamustele väljakutse ja avasta, mis sind teistega seob
Meil on palju eelarvamusi teiste suhtes ja kollektiivseid silte nagu “moslemi fundamentalist”, “sotsaalabisõltlane”. Need sildid takistavad meil hindamast nende inimeste individuaalsust. Empaatiavõimelised inimesed esitavad isiklikele eelarvamustele väljakutse ning püüavad pigem leida seda, mis neid teiste inimestega seob, kui seda, mis neid lahutab.

Ajaloos on mitmeid näiteid selle kohta, kuidas kahest erinevast religioossest, rassilisest või maailmavaatelisest grupist pärit inimesed vihkavad üksteist niikaua, kuni näevad vaid teise inimese “silti”. Õppides seda inimest lähemalt tundma, saame sageli teada, et neid asjaolusid, mis meid ühendavad, võib olla tegelikult palju rohkem kui neid, mis meid lahutavad.


3. Proovi elada teise inimese elu
Sa arvad, et jääronimine või lohesurfamine on ekstreemsport? Võib-olla tasub proovida eksperimentaalset empaatiat – potentsiaalselt kõige keerulisemat ja kõige äratasuvamat võimalust laiendada oma empaatiavõimet. Otsi võimalusi saada otsest kogemust sellest, millist elu teised inimesed elavad ning järgi põlisameeriklaste vanasõna “kõnni miil teise mehe mokassiinides, enne kui sa teda kritiseerid.”

George Orwell on inspireeriv näide selle kohta. Ta soovis näha oma silmaga, kuidas elavad ühiskonna rõhutuimad. Ta riietus kerjuseks ning elas mõnda aega Ida-Londoni tänavatel kerjuste ja hulkurite keskel. Ta mõistis, et kodutud ei ole ainult “purjus kaabakad” ning ta sõlmis uusi sõprussidemeid ning muutis täielikult enda vaateid ühiskonna ebavõrdsuse kohta. Orwelli jaoks oli see tema elu parim reisikogemus, mille tagajärjel ta mõistis, et empaatiavõime ei tee sinust lihtsalt head inimest, vaid see on sinu enda jaoks ka hea.

Me kõik võime teha oma eksperimente. Kui oled religioosne, siis proovi osaleda mõne teise religiooni teenistusel, kui oled ateist, mine vahelduseks kirikusse. Veeda enda järgmine puhkus mõnes arengumaa külas vabatahtlikuna. Filosoof John Dewey on öelnud: “Kogu tõeline haridus tuleb kogemuste kaudu.”


4. Kuula hästi ja ole avatud
Empaatilisele vestlejale on omased kaks iseloomujoont. Üks neist on põhjalik kuulamine. Vägivallatu suhtlemise (non-violent communication, NVC) meetodi looja Marshall Rosenberg on öelnud: “Kõige olulisem on meie võime olla kohal ja märgata, mis tegelikult pealispinna all toimub – märgata unikaalseid tundeid ja vajadusi, mida inimene sel hetkel kogeb.” Empaatiavõimelised inimesed kuulavad teisi hoolikalt ning püüavad mõista teiste emotsionaalset seisundit ja vajadusi, olgu see sõber, kellel on diagnoositud vähk või abikaasa, kes on pahane kuulaja liiga pikkade tööpäevade pärast.

Ainult kuulamisest ei piisa. Teine empaatilise vestluse iseloomujoon on enda haavatavaks tegemine. Maski eemaldamine ja tunnete avaldamine on väga oluline selleks, et luua tugev empaatiline side. Empaatia on mõlemasuunaline ning parimal juhul üles ehitatud vastastikusele mõistmisele ning enda kõige olulisemate uskumuste ja kogemuste vahetamisele.


5. Kanna edasi inspiratsiooni sotsiaalseteks muutusteks
Sageli eeldame, et empaatia toimub vaid üksikisiku tasandil, kui see võib olla ka massifenomen, mis toob endaga kaasa põhimõttelisi sotsiaalseid muutusi. Mõtle näiteks 18. ja 19. sajandil toimunud orjandusevastasele liikumisele, mille edendajad ei seadnud lootusi pühadele tekstidele, vaid inimlikule empaatiavõimele, kirjeldades orjade kannatusi istandustes ja orjalaevadel. Ka tööliste ühendused on alguse saanud empaatiast tööstuste tööliste vahel, keda ühendas tööandja poolne ärakasutamine.

Empaatia kannab kollektiivsel tasandil vilja kõige tõenäolisemalt siis, kui selle seemned on istutatud lastesse. Üks maailma parimaid empaatia õpetamise programme on Roots of Empathy Kanadas, mis on toonud kasu rohkem kui poolele miljonile koolilapsele. Selles vaatlevad õpilased imiku arengut, õppides selle käigus emotsionaalset intelligentsust, ning selle tulemusel on vähenenud koolikiusamine ja paranenud akadeemilised saavutused.

Lisaks haridusele on oluline väljakutse välja mõelda, kuidas sotsiaalsete võrgustike kaudu rakendada empaatia jõudu selleks, et luua laiahaardelist poliitilist aktsiooni. Twitter viis inimesed tänavale Occupy Wall Streeti ja araabia kevade liikumiste ajal, aga kas selle abil on võimalik panna inimesi hoolima võõraste kannatustest, olgu need siis põua all kannatavad Aafrika farmerid või tulevased generatsioonid, kes peavad kannatama meie tänase elustiili tagajärgede all?

6. Arenda välja ambitsioonikas kujutlusvõime
Empaatiavõimelised inimesed suudavad teha rohkemat kui mõista tavapärast. Me kipume arvama, et empaatia peaks olema reserveeritud nendele, kes elavad ühiskonna äärealadel või kes kannatavad. See on kahtlemata vajalik, kuid sellest ei piisa. Me peame püüdma empaatiavõimet üles näidata ka nende suhtes, kelle uskumusi me ei jaga või kes on mingil moel meie “vaenlased”. Näiteks kui oled globaalse soojenemise vastu võitleja, siis tasub uurida, kuidas mõtlevad naftakompaniide tegevjuhid, et luua tõhusamaid strateegiaid, kuidas panna neid rohkem taastuvenergia poole vaatama.

Oma vastaste empaatiline mõistmine on tee sotsiaalse tolerantsi suunas. Seda mõistis ka Gandhi, kui moslemite ja hindude vahelised konfliktid viisid India iseseisvumiseni aastal 1947 ning Gandhi kuulutas: “Ma olen moslem! Ja hindu ja kristlane ja juut.“

“Sotsiaalse ettevõtluse isaks” nimetatud Bill Drayton usub, et kiirete tehnoloogiliste muutuste ajastul on empaatiaoskus võtmetähtsusega ka organisatsioonide ja äri ellujäämisel, kuna see rõhutab edukat meeskonnatööd ja head juhtimist.

20. sajand oli “enesevaatluse ajastu”, mil eneseabi ja teraapia kultuur julgustas meid uskuma, et parim viis mõista, kes me oleme ja kuidas elame, on vaadata iseendasse. Kuid see jättis meid oma naba imetlema. 21. sajand peaks saama empaatia ajastuks, kui me avastame ennast mitte lihtsalt enese peegelduste abil, vaid olles huvitatud ka teiste eludest. Me vajame empaatiat, et luua uutmoodi revolutsioon. Mitte vanamoeline revolutsioon, mis on ehitatud üles uutele seadustele, institutsioonidele ja poliitikatele, vaid radikaalne revolutsioon inimsuhetes.

Allikas: Telegram.ee

---