Koolis kulus mul suur osa energiast sealses keskkonnas oma olemuse säilitamisele ja ellujäämisele...

„Koolis kulus mul suur osa energiast sealses keskkonnas oma olemuse säilitamisele ja ellujäämisele ehk enese etteantud normide piires toimimises hoidmisele. Pigem läks rõhk sellele, kuidas tahvli ees esinedes rahu säilitada, samuti sellele, kuidas grupitöödes end kuuldavaks teha ning tundide tiheduse koormuse ja vahetundide lärmakusega toime tulla. Oli olukordi, kus domineerivamad lapsed ei suvatsenudki vaiksemal häälel rääkivat kuulda võtta. Ühel hetkel lihtsalt loobusin üritamast. Samuti suurendasid ärevust tegevused, kus ei antud aega kohanemiseks, kus tuli reageerida kohe ja aja peale. See on tundliku inimese pigem jälgiva olemusega tugevas vastuolus.

Olin pidevalt ülestimulatsiooni seisundis, millest omakorda kasvas välja ärevus. Järjepidev ärevus, aga segas keskendumisvõimet, mis tõi omakorda kaasa õppimisraskused ning stimulatsiooni alateadliku vähendamise soovi – eemaldudes. Millest tehti järeldus, et olen arg või kardan. Ei, see polnud nii, vajasin aega kohanemiseks, mida tihti ei antud. Kui oled pidevalt hajevil ning pingutusest kurnatuse-eelses seisundis, siis võid kulutada tunde millegi meelde jätmisele, aga see ei õnnestu.

Võid püüda sobituda, aga pidev pingeseisund segab end hästi tundmast ja muutud kohmakaks ning ebaõnnestudki. Nii tekkisid tugevad emotsioonid, millede väljendamine oli tol ajal tabu. Ma ei osanud nendega midagi peale hakata ja ei osanud seda tol ajal keegi ka õpetada. Püüdsin olla hea laps ja mitte reageerida, mitte tunda, seega õppisin oma tundeid maha suruma ning peitma. See tegi olemise tuimaks. Pingutad, aga tulutult. Ja hiljem saad täiskasvanutelt tagasiside, et sa pole ju üldse õppinud või proovinud ning et oled raske laps. Vastupidi, pingutust ning vastutust oli kohusetundlikule lapsele tol hetkel liigagi palju. See tõi minus tol korral esile tugeva abituse ja segadusetunde ning enesehinnangu alanemise, mis omakorda süvendas tõrjutuse tunnet. Siis ei suutnud ma mõista, mis minuga toimub. Suur osa lapse potentsiaali jäi rakendamata.

Tänases päevas, teadlikuma täiskasvanuna, on ÜTI-del oma annete rakendamiseks võimalused nende endi käes. Üheks selliseks variandiks on läbi omade kogemuste jagamise ning neist õppimise anda võimalus uue põlvkonna ÜTI-dele toetavamas keskkonnas kasvamiseks.“
​
Marilii, 34

---