Armumine on võrreldav olukorraga, kus meid pillutab õhku miski meist oluliselt suurem...

Armumine on võrreldav olukorraga, kus meid pillutab õhku miski meist oluliselt suurem, mille haardes oleme. Mõnel määral ületab see seatud piirid. Uuringud näitasid, et lähisuhetes inimesed satuvad segadusse, saamata aru, millised tunnused on neile ja millised nende partnerile iseloomulikud. Mina-pole-mina-piir on paigast nihkunud.

Samas naudivad inimesed aeg-ajalt dionüüsoslikku võimalust piire murda, eraldatusest üle saada, kasutades selleks narkootilisi aineid, seksuaalset kirge, religioosset ekstaasi, erinevaid üritusi, kus sotsiaalset laadi tabud ajutiselt ei kehti. Üks kõige leebemaid viise mina-pole-mina-barjäär murda on lähisuhted, kus mõneks ajaks teineteisega sulanduda.
​
Kui ÜTI-d seda laadi suhteid ei karda, tuleb sulandumine nende puhul iseenesest, kuna oleme harjunud sellega, et piir teadvuse ja alateadvuse vahel on paindlik. ÜTI-l pole vaja teha muud, kui teise inimese teadvuse ja alateadvusega ühendus saavutada. Samas tekitab see kogemus ÜTI-s sageli ärevust – teist inimest ning alateadvust, seda osa, „mis pole mina“, võib korraga olla liiga palju.

Selleks, et oleks võimalik piire vastavalt oma äranägemisele „lõdvendada“, tuleks arendada suhet oma alateadvuse ning partneriga.
​
Elane N. Aron, PhD `Ülitundlik inimene ja armastus `OÜ Hea Lugu, 2015 lk. 92-93

---