Kohal olemise koht kehas

Enamuse konfliktide juurpõhjuseks on vale arusaam. See, et määratleme enda väärtust koha järgi, kus parasjagu oleme. Lisaks veel suur soov pingutada, edasi liikuda, suur soov osaleda, suur tahtmine olla nagu teised, kes ka ehk ise ennast üle pingutavad.

Üks keerulisemaid teemasid minu jaoks on olnud vist oma koha omaksvõtt. Sest kuni ma soovisin sellest aru saada, oli see otseselt seotud mu enese väärikusega. Lisaks veel võhiklikud kommentaarid „üle võimete elamisest“ jms. Viimane on siis puhtalt meelepete, kuid ka tugev väline surve, millele pole just kerge mitte tähelepanu pöörata, kuni see sind ümbritses.

Mul õnnestus oma koht määratleda alles siis, kui hakkasin oma keha peenelt tajuma. Tajuma seda, kuidas hingamine liigub tõesti sabaotsast jalataldadeni ja läbi südameruumi ning pealae. Alles siinkohal taipasin, kus on minu piirid. Ja mida see kõik tähendab. Ka koha küsimus kadus, sest kohal olemine on ise enese kehas tajutav. Ja ei, see ei tule ei peast ega südamest vaid kogu inimkeha hinge ning vaimu tervikust!

Ja ikka veel näen, kuidas ise endas vahel pingeid tekitan. Seda kõike seepärast, et olen keha üksipulgi läbi tunda võtnud. Tähelepanu on olnud nii puusadel, jalataldadel, kõhul, ülaseljal, südamel, kaelal, kätel kui ka peal. Ja seda tähelepanu tasub hoida. Sest see ütleb sulle, kas liigud läbi kahjustavate harjumuste pingutuse pealt või suudad elu poolt antud olukorra sügavuti läbi hingata.

Kui suudad ükskõik millise olukorra läbi oma keha hingata nii, et keha suudab tagasi terviklikku hingamisse lõdvestada, oled sa kohal. Ja sinu väärtus on ka siin kohal hindamatu. Sest oled eluga otse ühenduses.

Ja ärevus tekib, pinged tekivad hetkedel, kui sa pikemat aega järjest seda ühendust ei kuula, selle järgi ei liigu ja samme ei sea. Ehk siis ma pingutan üle. Isegi kui see pealtnäha kellegile näib tühine, siis minu hingamine pole enam terviklik. Ja siin ei saa vaielda. Et peaks nii või peaks naa. Hetkel on nii. Kui üle pingutada, siis eluratas ei veere enam sujuvalt. Ja järgneb paratamatult kraav.

Kes on õppinud mängima mõnd muusikainstrumenti, see teab. Tahaks ju kohe suuri ja kiireid akorde ja rütme mängida. Aga ei saa. Me õpime kõigepealt aeglustades sujuvalt mängima ja siis kiirendame pea märkamatult. Nii elu ratta veeremine ei peatu. Ja hoovõtud ning pidurdused on sujuvad!

Ehk siis siin me ei saa vaielda ühegi inimese hingamisega. Ja me ei saa kuulata inimesi, kes ise oma terviklikust hingamisest midagi ei tea. Me saame vaid ise enda kehas hingamist kuulama õppida ja sellest lähtuda. Kui hinge lööb kinni juba mõnda aega, siis on vaja teha midagi kas teistmoodi või puhata. On vaja märgata, mida me teeme, et vabalt hingata ei saa. Siin võib olla märkamatu liigutus, mille teadvustades, saame pinge vabastada ja teha teistmoodi. Eluratta seisukohalt tähendab see, et üks auk on taas silutud ning ratas saab veereda sujuvamalt.

Konfliktid tekivad ikka valearusaama pealt. Ehk et me arvame, et teine ei taha aidata, peab end paremaks või kuidas ta väsib situatsioonis, mis mind ei väsita. Aga me ei tea. Hingamine ei valeta. Ja näiteks mina ise, olen ikka veel, suurest soovist nii, nii palju ära teha või osaleda end liiga ära väsitanud ja siis pole muud võimalust, kui puhata. Ja teised võivad arvata, mida tahavad, kuid ilma 0-punkti lõdvestuseta kaotaksin ma endas ühenduse Suure Vaimuga taas.

Ja ka see pole lihtne koht vastu võtmiseks, sest kedagi teist me muuta ei saa. Vahel ei saa ka endas toimuvast rääkida, kuid saab ise enda eluratast veeretada üha sujuvamalt ja oma tahtmised kõrvale jätta, sest nii saab hulga rohkem tehtud nende vahepealsete „ära kukkumiste“, närvipinge ja kurnatuseta. Ja see võib tähendada aeglaselt liikumist, vähem tegemist ja osalemist. Viimane omakorda tekitab arusaamatusi.

Kuid endast välja minemise tekitame me ise oma enda püüdlikusega. Kus surume keha vastupidavuse viimase piirini pingule. Enam pole ruumi eksida, sest me lihtsalt ei suuda olukorda läbi hingata. Ja nii muutume kannatamatuks, liialt kirglikuks või intensiivseks, hingamine pole neil hetkedel terviklik, sest pinges kehas on ebamugav kohalolus püsida. Nii oleme me suhtluses suruvad ja ehk ei märka teisi südamega kuulata?

Püsides ausalt ja väärikalt iseenda tervikliku hingamisega, välistest stiimulitest haaramata, nendega tingimata, meid muuta tahtmata, me oleme kohale ja oma olemises väärtuslikumad kui kunagi varem, sest me PANEME TÄHELE nii ennast, teisi kui ka ümbritsevat. Ja see on väärtus! Tähele panemine loob väärtust! Tähelepanu loob. Ja seda kõik vaid terviklikult hingates.

---

Väljavõte veel ilmumata teosest "Hüpe tühjusesse."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Aimar Säärits