"Tundes Mariliid palju aastaid  rõõmustab ja teeb hinge hellaks tema avanenud hingemaastik oma lõpmatus arengus.

Aeg kui ülene mõiste on kõikides lugudes ja Aeg kui Valitseja  ütleb, millal loos toimuvad muudatused. Igas loos on rida , mis viitab Ajale. Paneb märkama ja mõistma. Õige Aeg ja õige Koht määravad suuna ja saavad olla õiged ainult olevikus. 

Mind liigutas see lugu. Julge, enda suhtes valusalt aus, tunnete keerdkäike valgustav nii heledatel kui tumedatel aegadel. Sealt on õppida. Õppida julgust, loobumist, mõistmist, leppimist, austust..."

Maimu Opmann, Joogaõpetaja ja sõber
​
Täispika Maimu kirjutatud eessõna leiad peagi ilmuvast raamatust.

Palun jaga infot ja toeta raamatu väljaandmist Hooandjas klikates siia.
Loe raamatu valmimisloost täpsemalt siitsamast lehelt.
 
"Kui kõik see siin pole armastus, siis mis armastus üldse on?
Armastuses ja ümbritsetud armastusega!"
Marilii Toots
​

Kõik inimesed reageerivad aastaaegade vaheldumisele, meil eriti suve lõpule, kuid mõned elavad seda raskemini üle kui teised. Nad muutuvad sügise saabudes tujutuks ja uniseks. Masendus, mille põhjuseks on loodusliku spektriga valguse vähesus, võib tekkida juba varasügisel, oktoobris ja kesta varakevade ehk märtsini välja.

Mis on talvemasendus?
Sügis-või talvemasendus (seasonal affective disorder - SAD) on üks depressiooni alaliike. Kuni 25% põhjaeurooplastest kannatavad talvemasenduse mingisuguse vormi all ning selline seisund tekib naistel keskmiselt kaks korda sagedamini kui meestel. Selle põhjuseks arvatakse hormonaalset erinevust, sünnituste mõju naise organismile ning lisaks naiste ja meeste erinevaid igapäevaelu stressoreid.

Tavaliselt on sümptomiteks

• väsimus, unehäired ja suurenenud unevajadus
• otsustusvõime ja aktiivsuse nõrgenemine ning energiavaegus
• huvi kaotamine töö või sotsiaalse tegevuse vastu, soov sulguda üksindusse
• seletamatu sisemine pinge ja ärrituvus
• masendus ja meeleheide
• liigsöömine ja soov magusa järele
• kaalutõus
• vähenenud huvi seksuaalelu vastu
• vastuvõtlikkus viirusinfektsioonidele ning krooniliste haiguste ägenemine

Sümptomid ilmnevad oktoobrist märtsini, kusjuures on leitud, et enim esineb talvemasendust detsembris, jaanuaris ja veebruaris. Talvemasenduse all võivad kannatada ka teismelised ja lapsed.

Kuidas talvemasendusest hoiduda?
Päevavalgus. Püüa liikuda rohkem õues, et saada päikesevalgust. Lase valgus tuppa! Piisava valguse saamine tasakaalustab melatoniini (hormoon, mis teeb meid uniseks) ja serotoniini (neurotransmitter, mis mõjutab meie aktiivsust) taset organismis.(Üks viis pimedal ajal enam valgust püüda, on valgusteraapia lambid, mida kasutatakse näiteks ka paljudes Eesti SPA-des.) Külmaga võib toas püsimine tunduda mugavam, kuid päikesevalguse ammutamine on äärmiselt oluline – eriti hommikuse paari tunni sees, mil ärgatakse. Loomulik valgus aitab keha bioloogilist kella reguleerida ning und ja meeleolu parandada.

Liikumine. Püüa iga päev tegeleda spordiga (Või vähemalt kolm korda nädalas 40-60 min.) Piisab kas või tempokast kõnnist, veelgi paremad on kepikõnd, jooksmine,ujumine, aeroobika vms. Tähtis on vaid, et sporti tehtaks korrapäraselt, terve talv läbi. Samuti aitab liikumine vähendada stressi, ärevust jt hooajalise meeleolulanguse sümptomeid. Seega - mine õue ning liigu rohkelt jalgsi, eriti valgel ajal. Trenn tõstab ka toonust ja muudab organismi vastupidavamaks erinevatele haigustele.

Toitumine. Söö korrapäraselt ja tasakaalustatud toitu. Väldi söömist halva enesetunde,närvilisuse või masenduse leevendamiseks. Eelista erinevaid teraviljatooteid, söö rukkileiba – need toiduained ergutavad serotoniini sünteesi. Jälgi, et saaksid piisavalt D-vitamiini. Vitamiin D3 ehk kolekaltsiferool stimuleerib samuti organismis serotoniini tootmist. Söö D-vitamiinirikkaid toiduaineid nagu nt päevalilleseemneid või avokaadot.
Head teevad ka oomega-rasvhapped,mida saab muu hulgas merekalast, näiteks lõhest ja heeringast. Head oomega-3-rasvhapete allikad on ka lina-,kõrvitsa- ja rapsiseemned ning -õlid,kreeka pähklid ning rohelised lehtköögiviljad. Lisaks muudele headele omadustele on oomega-3 rasvhapped vajalikud ajutegevuse normaalseks tööks, mõjuvad soodsalt meeleolule ja õppimisvõimele ning tugevdavadsüdame-veresoonkonda ja immuunsüsteemi.

Uni. Kaamoseaja unevajadus on inimesel suurem, hommikune ärkamine on vaevaline ja inimene tunneb end tihti väsinuna. Organismi talitlusi reguleeriva päikesevalguse vähesus põhjustab masendust ning masendunutel tekib päevade lühenedes ja tavalise tehisvalguse korral unehormooni ehk melatoniini üleproduktsioon, mis põhjustabki väsimust päeval ja unehäireid öösel.
Kui valgusega puututakse kokku öösel, ajal kui loodus seda ette ei näe, võib see soodustada depressiooni, ärevust ja päevast unisust. Uneeksperdid soovitavad magada pimedas,sest see võib märkimisväärselt parandada melatoniini tootmise rütme, mille tulemusel paranevad tuju, energia ja unekvaliteet.
Kindlasti tuleks talvisel ajal heita magama senisest varem, sest talvel on une kvaliteet kehvem ja uni katkendlikum. Magamatus toob endaga kaasa stressihormoonide taseme tõusu, mis pärsib ajurakkude uuenemist.
Samas ei ole mõistlik magada ka liiga kaua, sest suvega võrreldes vajab inimene talvel vaid 10–15 minutit rohkem uneaega. Talvehommikuti tuleks tõusta kindlal ajal, et organism harjuks talvise ajarütmiga. Nädalavahetustel seevastu võib aga magada kuni und jagub.

Tegutsemine. Planeeri adekvaatselt oma aega, et vältida tegevuste kuhjumisest tingitud stressi. Stressis ja väsinuna kulub sama töö tegemiseks rohkem aega ning ka vigu tehakse rohkem.
Väsimuse allikaks võib olla ka rutiin ja üheülbalise tegevuse kallal nokitsemine. Puhanud vaim on loomingulisem, sestap oleks mõistlik teha iga 40-45 minuti tagant minipaus, sirvida ajalehte või võtta tassike teed.
Ära unusta ennast pikkadeks talveõhtuteks ninapidi arvutisse! Selle asemel, et arvuti taga silmi piinata, on arukam ja stressivabam tegeleda endale meelepärase hobi või tegevusega.

Püüa tõsta tuju. Leia igasse päeva positiivseid tegevusi - huvialadega tegelemist, suhtlemist toredate inimestega, massaazis käimist, millegi uue ja põneva õppimist jne. Jaga oma muresid ja rõõme heade sõprade ning lähedastega. Ära unusta, et tuju tõstmisel on abi ka meeldivast muusikast.

Suve, päikesepaiste ja soojuse kaotusega leppimine ei ole alati kerge. Ent püüa mõelda positiivselt – aastaajad vahetuvad, aeg lendab kiiresti ja varsti oleme taas päikeselises kevades!

P.S Kui talvemasendus ei taha taanduda või segab tuntavalt sinu igapäevast tegutsemist, otsi abi - võta ühendust oma perearstiga.

Refereeringu autor: Ivi Niinep
​Psühholoog

"Ei mäletagi, millal viimati mõne raamatu peaaegu ühe hooga otsast lõpuni lugesin. Lihtsalt mingi soov või vaim kihutas edasi lugema. Mis saab, kuidas Naine sellest kõigest välja tuleb ja mis edasi saab. Ja seda mitte seiklusromaanile omasest põnevusest, vaid pigem kaastundest tingitud teada tahtmisest.

*************
Kellele see raamat võiks sobida? Ilmselt inimestele, kes on ise samu radu käimas ja samade katsumustega kimpus. Inimestele, kes tunnevad, et nad justkui ei sobitu hästi siia ühiskonda ja neid ei mõisteta. Inimestele, kes tahaksid teisi aidata, aga ei tea kuidas."

Ain Mihkelson , Rajaleidja- coach ja mentor

​Täispika Aini kirjutatud eessõna leiad peagi ilmuvast raamatust.

"Kui kõik see siin pole armastus, siis mis armastus üldse on?
Armastuses ja ümbritsetud armastusega!"
Marilii Toots

************************
"Kui sa selle raamatu valisid, siis pidi selleks olema mingi põhjus, miks. Isegi kui sa täna ei tea, milline just, ei suuda seda sõnastada, siis usu- intuitsioon tegi seda sinu eest. Usalda teda nagu Marilii on enda oma lõpuks usaldanud.

Võib olla tundub lugedes, et julm lugu? Tunneli lõpus pole valgust? On aga väga tõenäoline, et sa oled seda kõike isegi kogenud. Ise endast mööda elades me seda julmaks ei pea. Sest me tavaliselt seda tehes ei teagi, et ka teisiti on võimalik. Alati on reaalsus ainult see, mille kohta me siin ja praegu infot omame, muu mitte. Muu on hirmutav teadmatus.

See raamat aitab sul enda pildist välja tulla, et suuremat pilti näha. Aitab vast mitte jääda teoreetilis-filosoofiliseks, unistades abstraktselt, et küll ma ühel päeval. Vaid teha teoks. Hakata pihta. Olla järjepidev ja püsida.
​
Aitab mitte sõidelda püüdluste ebaõnnestumise eest, vaid pöörab ehk hellalt ikka tagasi algsoovi juurde. Allikale."

****************************
Tamur Johannes Tohver, Õpetaja, kriya ja dharma swasti joogi

Täispika Tamuri kirjutatud eessõna leiad peagi ilmuvast raamatust.

Palun jaga infot ja toeta raamatu väljaandmist Hooandjas klikates siia.
Loe raamatu valmimisloost täpsemalt siitsamast lehelt.
 
"Kui kõik see siin pole armastus, siis mis armastus üldse on?
Armastuses ja ümbritsetud armastusega!"
Marilii Toots
​

Inimolend on elu ime!
Me hinge tasandil soovisime inimkogemust?
Meie ema ja isa otsustasid meid luua…meie endi koostööna?
Me kõik võitsime esimese jooksu sündimiseni! 
Meile anti kingituseks kaasa edukus juba sündides! 
Kasvades suuremaks me hakkame nägema suuremat pilti.
Me oleme oma keskkonna toode, see on meie mõtteid ja harjumusi voolinud nägemaks elu teatud viisil.
Meist kasvavad iseseisvalt mõtlevad inimesed mis paneb meid oma teed otsima, et leida vastuseid ja näha läbi mineviku varjude.
Need alandlikud sõnad pärinevad mehelt... kes on alati elanud rõõmsalt aga magades. Pidin minema läbi nii paljude erinevat viisi valude, et aru saada ja mõista neid... meie sees olevaid võimeid.
Me kõik oleme loodud võrdselt, kõndimaks siin maa peal. Mingil moel mööda elu joont hakkame mõtlema, et oleme haiged ja ebapiisavad.
Me kaotame seotuse loomuliku olemisega, me kaotame enese oma mõttes ja me lubame end pimedaks teha.
Me teame tõde toitumisest, mis on meie kehale ja vaimsusele kasulik, kuid me ikka veel tarbime mürke.
Me laseme ennast programmeerida (kool,TV,raadio,ajalehed) Vastavalt sellele kuidas süsteem meid vajab ja ainult selleks, et meid raputada, et saaksime oma elus mingil hetkel ÄRGATA.
Ma ei näe seda mitte kui eksimust valitseva võimu poolt,
vaid lihtsalt kui ignorantsust ja rumalust, et nad arvavad end mõistvat, et nad teavad... kuidas meid peaks juhtima.
Ma mõtlen sageli oma ego üle ja kui kaugele ma saan lasta sellel minna, et ma enam ei näeks oma hinge puhtust.
Ma praktiseerin seda ainult selleks, et proovida mõista...
Mis on ahnus, mis on isekus, mis on kurjus?
Ma usun, et see on kõik valik, mida inimene teeb selles elus. Puudub õige ja vale on vaid õppetunnid, et end leida.
Minu mõtted on kogu mu elu jooksul olnud sügavad minu meelest ja mul on olnud probleeme, et väljendada ennast või isegi rääkida oma arvamustest.
Hakkasin mõistma seda juba noore poisina ja ma ei olnud valmis ennast jagama, mistõttu maailm ei olnud valmis mind KUULAMA.
Nagu ülalpool nii ka allpool, me kõik peegeldame kõike ja kõiki peeglitena. 
Kui hing muudab selle tõe enda lahutamatuks osaks, saab talle kingiks õppetund, et olla kannatlik ja usaldada oma kasvu teekonda.
Ma ei tea kindlalt, kas see kõik on tõde või lihtsalt loodud mõtlemise ja usu võimu poolt antud teemasse.
Ma tean seda, et me kõik oleme otsijad, me kõik oleme eluloo üliõpilased mille sihiks on meie jaoks leida oma tõde.
Jätkates vastuste otsimist on kindel see, et universum juhatab meid läbi elu kogemuste mis raputab meie maailma...
See võib olla nii sügav, et mõned meie eelnevad mõttemustrid surevad ja tekivad uued neuro ühendused, et me oleksime nüüd võimelised nägema... seda mida otsisime.
Oma elus olen leidnud sügavaimad tõed ja õppetunnid läbi suurte valude. Kui inimene kogeb surma lähedust muutub vaade elule.
Läbi selliste kogemuste leidsin ma lõputute võimaluste välja…. ma tean nüüd tõeliselt, et meie kui inimesed oleme võimelised kõigeks, midaiganes me tahame ja soovime oma ellu või elult.
Suure väega kaasneb suur vastutus!
Suur vastutus on mõista seda väge!

Maiko Johanson

Inimestega suhtlemine võib olla kohati vägagi väljakutsuv. Jagan siin üht võimalikku kogemust selleks, et kõrvaltvaatajal oleks võimalik näha ning mõista mõttevahtu, mis selle sees olijale tundub tõesõna uputavana.

Mõte… saan ma neid inimesi ikka usaldada? Aga, mis siis, kui pingesse lähen ja mul halb hakkab? See toimub nii ruttu vahel. Siis ma ei naudiks ju õhtut ja olen ka teistele koormaks ja vilets seltskond nii. Siis ei tahetagi minuga koos olla ju. Olen niikuinii lihtsalt vait ja mind ei märgata. Mida ma ise soovin? Mida ma hetkel vajan? Vajan ma puhkust? Või olen juba ülepuhanud ja jõud tegelikult on kasutamata? Ja see hakkab hoopis koormama? Kust tuleb eneselaadimine? Olen vaimselt väsinud. Vajan selgust! Ma ju ei tea. Kas saan tunda end koos teistega ka ärevana hoituna? Kas nad võtavad mu sellisena vastu? Sellisel juhul pinget juurde ei tekiks ja see hoopis taandub. Usaldada?

Seal on palju rahvast, müra, heli, valgust, kõik uus. Nii palju erinevat energiaid ja lisastimulatsiooni. Suudan, ma selle läbi töötada või on seda juba hetkel liiga palju? Kui sealne õhkkond on ärev või kellelgi teisel pinged, siis kas suudan endasse jääda? Või võtan ümbritseva mõjutuse üle? Kergelt piiripealne olek mul? Võib minna nii või teisiti? Ma ei tea… Raha tuleb ka vahepeal teenida… Kas ikka teen väljaminemise asemel tööd? Äkki ei tee tööd ka… Siis heidan seda enesele ette… On see põgenemine?

Jaa… kolmapäeval on tants ja töö ootab ka juba mõned päevad tegemist. Ei tea, kuis keha reageerib seekord? Kas jätangi ennast juba kõrvale? Aga kas on vaja ikka minna minemise pärast? Mida ma tegelikult soovin? Oi kuidas sooviks kuuluda ja märgatud olla ka siis, kui ei osale. Aga äkki nad unustavad mu lihtsalt ära, kui ma häält ei tee ja nähtav pole? Samas mu olemus ongi introvertne. Rahu, Marilii. Äkki olengi juba end distantseerunud ja natuke seina ette tõmmanud? Ise eemaldudes, sest eemale lükatud saadud ja mahajäetud olla on hulga raskem. Aga pingutades tekib pinget veelgi juurde ja endast väljaminek juhtub niikuinii. Kas tuleb pingutada? Mida teha? Appi!!!!

Tegemata arvutitöö viib hetkel mind ka endast välja, takistab energia voolamist – või on see lubatud tähtaeg? Vabandused, kõrvalejuhtimine! Raha on ka vaja, et seltskonnas ringi käia. Samas ei peaks end sundima midagi raha pärast tegema. Kas teen seda taas? Tulen ma ikka toime? On see vabandus tegelikult? Olen konkreetset tööd juba edasi lükanud ja lõppmatuseni seda teha ei saa… See pole päris minu teema niikuinii… aega ju tegelikult on ja saan hakkama… Tuleb pingutada ja hea tunne on, kui tehtud saab. Tähtajad ja ei soovi kedagi alt vedada. Enese survestamine? Ei tea…

Samas soovin nii-nii olla vastuvõetud ja kuuluda. Aga väsin ära ja siis pole minuga niikuinii lõbus. Mul endal pole hea. Võin pingesse minna, lihtsalt nutma hakata, kehas hakkab halb, kui neid segaseid tundeid maha surun… Neil on ilma minuta parem… Aga ma ise, mida mina vajan? Soovin omaksvõetud olla… Aga nad unustavad mu ära niikuinii varsti… Olen liiga keeruline… Riskida?

Jne...

Selline mõttearendus võiks veel kaua jätkuda, kui seda teadlikult ei katkesta. Mõistus hakkab ketrama, ärevus tõuseb… jälgin mängu… teen praktika… vaatan, kas saan eos ennetada teadvustamisega ja teisiti tegemisega selle, et enese loodud pinge väga kõrgele tõuseb. Vaatan, et ise end päris ära ei lõika teistest  ja kehasse lisapingeid juurde ei lubaks. Ehk siis teisisõnu toetan end ise.

​Hingan, hingan veel, teen veelkord praktika, et enese baasolemusega sügavam kontakt luua ja peast (hirmust) tõelisse olemusse tagasi tulla… kaissu ja pai vajan sel teel… ja teadmist, et olen hoitud ja kõik saab korda… Ehk siis parim, mida teha saan, on ise enese keha ja meele vajaduste eest hoolitseda. Siinkohal meenub üks vahva küsimus ja vastus sellele - kuidas tähelepanuvajadust rahuldada? Pöörates iseendale rohkem tähelepanu! Nii vajadus kaob ja meist saab vajaja asemel jagaja, sest oleme ise soovituga täidetud.

Minu elu, minu väljakutsed… Selline oli veel mõned head aastad tagasi üks mu varjatud sisedialoog, mis põhines vanadel hirmudel, mis endiselt vahel elu mõjutavad. Need omakorda põhinevad sügavatel, minevikus omandatud, alateadlikel, vähem või rohkem teadvustatud käitumis- ja mõttemustritel, millest läbiminemise teel tol hetkel olin ja olen praegugi, küll juba täiesti teises kohas… … jälgin toimuvat, ei samastu.
​
Kiht kihi haaval koorime end alasti, et ehe valgus nähtavalt särada saaks… Mida rohkem endas püsime, seda vähem tuleb kokku puutuda nende rahutute sisedialoogidega. Pean tunnistama, et kui harjutada neid kõrvaltvaatajana jälgima, siis on sellised dialoogid põnevad ja väärtuslikud õppematerjalid. Vahel ka väga naljakad. Ja alati, kui oleme vaatlejad, toetab meid teadmine, et tunne on mööduv torm, mis jätab inimese põhiolemuse puhtaks… kogu oma ilus ja metsikuses. Ka ärevus möödub!
 
Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

"Kui kõik see siin pole armastus, siis mis armastus üldse on?
Armastuses ja ümbritsetud armastusega!"
Marilii Toots

Raamat on inspireeritud autori enda elukäigust, kuid jääb siiski ilukirjanduslikuks. Teose erilist sisu tuleb igaühel eelkõige ise uurida, sest raamatust väljaloetavad sõnumid on kõigile erinevad ja sõltuvad lugejast endast.

​Kui sinu kätte on jõudnud raamatu trükiverisoon, tähendab see seda, et viljad on valminud, esimene sünniprotsess on õnnelikult läbitud. Ole palun selle lapsukese suhtes õrn ja hooliv, kandes teda kätel, just nii nagu sa ise soovid, ootad ja vajad, et sind ennast armastuseruumis kantakse. Meie suhtumised teistesse räägivad sügavuti meist endast.

Tänan Sind

"​Mida kauem siin ilmas oleme, seda raskem on mõnikord edasi liikuda.
Seda suurem saab iga päevaga koorem kanda, kui meil ei ole õnnestunud kogetut „läbi seedida.“
Kuni ühel hetkel liikumine peatub ja edasi enam ei saa.
Lihtsalt oled kätest ja jalust seotud ja ei saa edasi. Oled tardunud.
Keerutad kohapeal. Teed veel ringe. Kuni langed kurnatult maha.
Kogud end. Teed veel mõne ringi. Langed maha…
Kogud end taas ja otsustad minna edasi. Raske on. Minevik lohiseb järgi.
Lõikad köidikud läbi. Lased sel tänuga minna.
Vaatad tagasi. Vaatad, kust haarata… aga pole kust haarata.
On ruum ja avarus. Värske õhk. Armastus. Vabadus.
Ees on tühjus. Ühtäkki on kõik tuttav ja turvaline kadunud.
Justkui mitte midagi silmaga nähtavat ja käega katsutavat pole.
Veel on hirm. See vana tuttav.
Ja ees ka nagu ei paista midagi…
Astud sammu. Ja elu kannab. Astud teisegi… ei või olla, ikka kannab…
Sa saad joosta… kiiresti… hüppad ja….
Hüppad… ja tõused lendu. Helesinisesse taevasse, mis on segunenud õrnkollase päikesetriibuga.
Ja sa lendad kerguses.
Kui lihtne, aus ja ilus…
Kuu kustub."

​Marilii, 35​

Marilii on välja andmas raamatut nimega "Kukkudes armastusse" ja kogub Hooandjas selleks toetust. Palun jaga ja toeta siin.

Tänan Sind

Kallid sõbrad, tuttavad ja sugulased, palun ärge võtke teise inimese ärevushäiret või paanikahoogu isikliku solvanguna. Ärevushäire pole üldjuhul teist tingitud. Teadlik ärev ei süüdista ega ründa teisi, ega ka õigusta end. Ta teab, et teistel on ebamugav, kui temas paanikahoog nähtavaks saab. Ta teab, et tal endal on ebamugav ja ta teeb kõik selleks, et ärevuse esile tulekut ennetada. Ta teab, et ärevus on tema enda sees. Ärevuse mahasurumine annab sellele, aga jõudu juurde. Ta teab, kui ärevus on kerkinud, tuleb sellest lihtsalt läbi minna. See lihtsalt on selles hetkes. Tuleb lihtsalt sellele otsa vaadata ja sel olla lubada.  Keegi pole süüdi.

Ärevus paneb meid sulguma. Või õigemini hirm ärevuse ees paneb meid sulguma. Sulgunud olekus tunneme end teistest eraldatuna, kuid vajame enim omaksvõttu. Ka ärevusega olekus. Eriti just ärevusega olekus. Sel hetkel on tihti kõike saanud lihtsalt liiga palju. Paanikahoo ajal pole vaja ärevat õpetada ega kindlasti mitte süüdistada. Paanikahoog vajab lihtsalt olla lubamist, turvalist ruumi hoidmist, märkamist ja hellust. Siis see möödub ilma suuremat kahju tegemata.

Ärevus võib väljenduda väga erinevalt näiteks võib esile tulla ebamugavustunne, lõõgastumisraskused, liigne muretsemine, närvilisus, rahutus, kurguvalu neelatades, peapööritus, jalgade nõrkus, higistamine, värinad, pinge rinnus, hingamisraskused, paanikahoog (Sand, I. Armastades ennast. Pilgrim 2016).

Olete te kunagi püüdnud mõista, kust ärevushäire alguse saab? Uurimise käigus jõutakse tihti tagasi varasesse lapsepõlve, seal omandatud käitumis ja mõttemustrite ning kogemusteni. Soovime me või mitte, kanname endas ka seitsme –kaheksa põlve esivanemate tarkus. Heatahtlikkuse, hoolivuse jms. kõrval kanduvad edasi ka pettumused, solvumised ja viha. Kui meie esivanemad pole neid mustreid teadvustanud ja „üles soojendanud“, kasvab häiriv ja korduv muster suuremaks. Nii on igal järgmisel põlvel veelgi suurem ülesanne lahendada. Ärevusega on just täpselt sarnane lugu – see on mõistatus, mil on lahendus.

Me kõik soovime elada rahulikku, rõõmsat ja elusat elu. Ka need, kel tuleb hetkel ärevusega tegemist teha, soovivad elada tavapärast elu, koos selle rõõmude ja muredega. Nad ei ole sageli ise selles elus teadlikult ärevust valinud, ometi on see nende hetke tee, Hinge sügavam väljakutse.

Ärevus on sisemise konflikti tagajärg. Sageli on konfliktis alateadlikult hästi kätte õpitud käitumismustrid, mõtted, emotsioonid ja sisetunne. Midagi surutakse maha, mingi energia ei ole pikka aega leidnud väljapääsu ja rakendust. Ärevushäire võib olla peidus meist igaühes. Jah, ka aastaid praktiseerinud joogajuhendajal. Jah, ärevus võib vallanduda lahtuva depressiooni järel, mil pika pimeda perioodi järel saab palju nähtavaks. Vahel võib nähtavat olla nii palju, et me ei suuda seda läbi töötada. Ka siis võib tekkida sisemine vastupanu ning järgneda ärevus.

Tänu järjepidevale teadlikkule joogapraktikale (enese kõrvalt jälgima õppimise, märgatu korrigeerimise jms meele- ning keha tööle) on võimalik neid korduvaid mustreid selgemalt näha ning ära tunda. Leides nii leevendust. Selline praktika aitab meie meeltel ja tajudel teravamaks muutuda, me oleme oma tajudes selgemad ja täpsemad. See aitab ka ärevushäire alguse selgemini ära tunda. Ja ärevuseudu muutub praktiseerimise käigus episoodilisemaks, vahel ka intensiivsemaks ning sügavamaks. Samas muutuvad episoodid järjest lühemaks ning selguse ja ühenduse hetked laienevad. See on teekond. Teekond, mille me saame käia koos või eraldi. Me ei saa seda teekonda jõu ja tahtmistega ümber muuta. Ja saabuda kohe lõpp-punkti. Sellise nõudmistega pikendame pinget, kasvatame ärevust ja pikendame teekonda. Küll saame protsessi usaldada ja uskuda, et nii meie ise kui lähedased annavad igas elu hetkes oma parima.
​
Tervendav ravim on lihtne – avatus, toimuva elu austus ja ka ärevuse armastamine eelkõige iseendas. Just sellisena nagu see parasjagu on. Sel olla lubamine. Ja me näeme siis, kuidas ärevus muutub. Algul oli tegu ehk turris karvadega, küünistava ja uriseva musta kassiga. Tehes talle tasapisi pai, puudutades teda siira soojusega, muutub kass peagi pehmeks, nurruvaks kollaseks kiisuks. Ärevusest pole enam jälgegi. Ja kui ta vahel tulebki tagasi, siis me juba teame, kes selle turris kiisu sees tegelikult peitub. Taas on tekkinud pingelangus ja avatus. Kui vähegi on võimalik, jäägem kohale, et see kõik juhtuda saaks. Ja kui see on liiga raske, siis me mõistame, lubame teil minna ja läheme ka ise oma teed.

Ärevusega inimesed on sageli oma pimedast pooles vägagi teadlikud. Nad on teel selguse suunas. Me ei tea, kui sügavad on Hingehaavad, mida tuleb just konkreetsel inimesel tervendada. Me ei tea, kui suur on teise inimese raskus, mida tal kanda tuleb. See ei paista kõrvaltvaatajale välja. Samas teame, et kui on pimedus, on alati ka valgus. Ikka laieneb see, millele me keskendume.

Kui keskendume hetkedele, kus ärevus puudub, on kergus ja rõõm, siis need hetked suurenevad ja üks hetk on ärevus hajunud. Samas ei tähenda see seda, et ignoreerime parasjagu toimuvat seda alla surudes või eitades. Lihtsalt tunneme ära, võtame omaks ja laseme minna. Lubage ärevusel olla, võtke ta omaks ja see taandub samm-sammult turvalisse usaldusse ning muutub hellaks ja õrnaks nurruvaks kollaseks kiisuks  -  see ongi peamine, mida ärev nii eneselt kui ka ümbritsevalt sel hetkel vajab.

​Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

„Olles selge ja kaine, on mul olnud raske olla suurtel üritustel ja festivalilaadsetel, sest ma tunnen kõigi energiaid, kiima ja hirme. Ainult purjus olles olen ma piisavalt tuim, et mitte tunda ja saan olla nagu kõik teised. Ma ei käi enam kuskil rahvarohketes kohtades. Olles eemal perest ja sõpradest, olen avastanud need jõud endas suurelt jaolt tänu reisimisele. Reisimine ei laienda ainult silmaringi vaid laiendab sind ennast. Reisimine on kingitus isiklikule laienemisele, isiklikule evolutsioonile.“

Maiko, 36

"Kuhu panna see valu ja pimedus?
Mida teha nukrusega?
Kust leida valgust?
Kas tähed säravad? Või on väljas kuu?
Miks olete veel minuga? Naeratus suul?
Mida on mul teile pakkuda, mida teil endal pole? 
Armastus lihtsalt on.

Seda ei saa kuidagi välja teenida.
Armastust ei saa nõuda ja vajamine peletab ta…
Armastus on õrn.
Armastus kasvab, kui seda jagada ja vastu võtta.
Armastus sureb ja kängub, kui jätta see toiduta.
Armastus on siin elus kõik ja ometi elame puuduses.
Ei anna välja, hirmust ilma jääda ja sellega armastust lämmatades.
Ei võta vastu usaldamatuses.
Armastus lihtsalt on.
 
Mis minus on veel rasket ja rohmakat?
Kuidas see täiesti vastu võtta?
Näita end?
Miks hoiad eemale?
Oled oodatud saama osa mu elust?
Sa oled mu elu, oled osake minust.
Kallistan sind, oled oodatud… oled vaikuses.
Ära nuta, või nuta, kui seda vajad… Miks on sinus nii tohutu kurbus?
Isegi siis, kui vahel tundud olevat suur ja paha, oled oodatud.
Armastus lihtsalt on."

​Marilii, 35

Millisest "pisaratevabast" emotsioonide väljendamisest te räägite?

Tundlikud inimesed omandavad tihti halba mainet seetõttu, et nad tunduvad olevat oma emotsioonide täieliku mõju all.

Tegelikult on asi hoopis rohkem kinni inimese isiksuses. Olles ülitundlik inimene tähendab üldjuhul ka seda, et ollakse intuitiivsemad ja empaatilisemad. Uuringute tulemusena võib öelda, et umbes 20% inimestest on pisarad kerged tulema.

Nagu enamuste isiksuseomaduste puhul kehtib ka ülitundlikel inimestel reegel, et kui sa tead nende "kiiksudest", siis on sul neid oluliselt lihtsam mõista. Mõistmine tähendab nii nende iseärasuste, kui ka neile mittemeeldivate asjade mõistmist. Mõned käitumismudelid ja tõekspidamised lihtsalt ei käi nendega kokku.

Allpool on kirjas mõned tegevused, mis sageli pole ülitundliku inimese jaoks.

1. Enda vaoshoidmine, kui oled parasjagu väga emotsionaalne
Ülitundlikud persoonid on tavapäraselt sagedased nutjad, kuid mitte seetõttu, et nad on õrna hingega. Ei ole tähtis, kas nad on õnnelikud, kurvad, vihased või liigutatud. Kui nad tunnevad sügavaid tundeid, siis on pisarad kerged tulema. See on üks ülitundlike omadustest, mis paneb neid häbi tundma. Samas on see omadus, mida nad ise väga lihtsalt kontrollida ei saa. Uuringute tulemusena on teada saadud, et ülitundlikud inimesed tunnevad stiimuleid palju sügavamalt ja seetõttu reageerivad ka tugevamini.

2. Pastapliiatsi nupu klõpsutamine
Valjud ja korduvad helid on nende jaoks häirivad. Ülitundlike inimeste uurija Elaine Aron tähelepanekute tulemusena on selgunud, et ülitundlikel inimestel tekib välissegajate mõjul kergelt ülestimulatsioon ja seega võivad sellised häirivad helid olla neile eriti masendust tekitavad.

3. Ebaviisakus
Elaine Aron uurimuste kohaselt on ülitundlikud inimesed tavaliselt ka väga kohusetundlikud ja viisakad. See tähendab tegelikult oluliselt rohkem, kui mõne "palun" ja "tänan" ütlemine. Nad saavad väga hästi aru, kui nad tekitavad kellelegi ebamugavust. Tõenäoliselt ei õnnestu kohata ühtegi ülitundlikku inimest, kes siseneks ühistransporti enne, kui kõik väljuvad inimesed on tulema pääsenud. Nad märkavad suure tõenäosusega koheselt, kui keegi ei käitu heade tavade kohaselt.
​
4. Õudusfilmi vaatamine lihtsalt oma lõbuks
Kas sa sooviksid vaadata mõnda õudukat nädalvahetusel? Ülitundlikud inimesed seda tõenäoliselt ei sooviks. Elaine Aron uuringute kohaselt on ülitundlikud inimesed üliempaatilised, mis tähendab seda, et nad asetavad ennast teiste inimeste olukorda. Seetõttu ei pruugi neile selliste filmide vaatamine meeldida.

5. "Konstruktiivse kriitika" teema
Ülitundlik inimene võib olla saadud kriitikast kauem mõjutatud kui enamus teisi inimesi. Nad peavad seda murettekitavaks ja nad mõtlevad saadud kriitikale oluliselt sagedasemalt kui nende vähem tundlikud kaaslased.

6. Lihtne otsuste langetamisel
Ei oma tähtsust, kas otsustama peab söögikoha või töökohavahetuse üle. Iga selline otsus paneb ülitundlikule inimesele pea kogu maailma raskuse. Elaine Aron uuringutest selgub, et nende jaoks on otsuste tegemine seetõttu raske, et nad kardavad teha valet otsust.

7. Ühistreeningud
Ted Zeff´ (The Highly Sensitive Person Survival Guide e. Ülitundliku inimese ellujäämisõpik autor) uuringud tõid välja, et aeroobikatreeningud pole tõenäoliselt kohad, kus ülitundlikud inimesed ennast nagu "kalad vees" tunneksid, sest nad kardavad, et iga nende liigutust jälgitakse ja hinnatakse tähelepanelikult.

8. Ütlemine, et tattoo tegemine ei tee üldse haiget
Ülitundliku inimese jaoks võib olla süst arsti juures või ka ära löödud varvas vägagi piinarikas. Elaine Aron uuringute kohaselt on ülitundlikud inimesed valu aistingutest tavaliselt rohkem mõjutatud kui teised inimesed.

9. Kellegi ärritunud olek
Ülitundlikud inimesed on muutuste suhtes väga tähelepanelikud, olgu selleks siis inimese meeleolu või ka uus sisustusdetail nende sõbra elutoas. Seda põhiliselt seetõttu, et nad märkavad õhkõrnu muutusi neid ümbritsevas ja nad on tugevalt mõjutatud teiste inimeste emotsioonidest (teiste sõnadega, kui sa oma tekstides muudad oma kirjavahemärkide kasutust, siis suure tõenäosusega nad märkavad seda).

10. Ütlemine, et „tundlikkus“ on halb isiksuseomadus
Ülitundlike inimesi sildistatakse väga tihti järgmiste omadussõnadega: liiga tundeküllane, liiga nõrk, liiga tundlik. Uuringud näitavad, et nad ei saa sinna mitte midagi parata, nad on lihtsalt bioloogiliselt sellisteks loodud ja kui aus olla siis nad ei vahetaks oma ülitundlikkust mitte millegi vastu.
 
Inglisekeelse artikli leiad siit.
Eestikeelne versioon: Meelis Riiseberg ja Marilii Toots

Tahan jagada ühte huvitavat seost, mida märkasin. Nimelt ristsõna lahendades tuli küsimusele "ülitundlikkuse tekitaja" vastus "allergeen". Füüsilisel tasandil täiesti loogiline vastus. Kas ka mentaalsel tasandil?

Vikipeedia annab sellise definitsiooni:
"Allergia ehk ülitundlikkus on organismi häireseisund, mille korral mõni iseenesest kahjutu aine (allergeen) kutsub esile spetsiifiliste antikehade tootmise immuunsüsteemi poolt. Antigeenireaktsiooniga kaasnevad haigusnähud. See on immuunsüsteemi teatud liiki ülitundlikkus mingi aine suhtes."

Kas me võime rääkida ka vaimsest ülitundlikkusest mõnikord kui organismi häireseisundist mingite kindlate olukordade suhtes, mida vaimses kirjanduses nimetatakse "päästikuteks", mis vallandavad teatud reaktsiooni?
Olukorrad ise ei põhjusta ju kõigil reaktsioone, st iga inimene reageerib samadele olukordadele erinevalt. Sõltub sellest, kas see olukord käivitab minevikust mingi haigetsaamise vm emotsiooni. Ja kui seda on võimalik tervendada, siis peaks olema ju võimalik ka ülitundlikkust (õigemini ülereageerimist) vähendada?

Leidsin sama mõtte ka ÜTI kodulehelt: "Tegu on  täiesti normaalsete isiksuseomaduste kombinatsiooniga. Raskused on sageli tekkinud varases lapsepõlves kogetust ning ebateadlikust suhtumisest erinevate inimeste erinevatesse vajadustesse. Kui väljakutsed on juba tekkinud, siis neid on võimalik soovi korral vabastada ning õppida elama oma omadustega rahus. Sageli piisab senise elukorralduse muutmisest, harjumuste ümbervaatamisest ning eneseaustuse suurendamisest." 
Siit tekkis mul veel huvitav mõte füüsilise allergia kohta. Kui praegu enamikke allergiahaigeid ravitakse tablettide ja allergeenide vältimise abil, kas siis, kui leitaks õige põhjus, millest allergia tekkinud on ning seda tervendada, on ka võimalik (ja arvan, et on) allergiat vähendada või sellest hoopis terveneda.

Debbie Shapiro raamat "Sinu keha räägib sinuga" väidab, et allergia põhjuseks on sageli allasurutud tunded. Ja soovitab tegeleda nende vabastamisega.

Oma kogemustest võin väita, et mida rohkem saavad vabastatud ja tervendatud mineviku haigetsaamised, seda vähem tekib ülereageerimisi, seda rahuldustpakkuvam on elu.

Katrin Moisa

1. Nad meeldivad enamusele inimestest, sest nad suudavad olla üldiselt empaatilised teiste inimeste emotsioonide suhtes ja olla head kuulajad.
2. Tunnevad kohe ära, kas nende ellu tulnud uus inimene on nö. nende inimene või mitte.
3. Tajuvad väga hästi seda, kui mõni inimene ei ole üdini usaldusväärne.
4. Kipuvad eelistama tervislikku toitu ja muid tooteid, sest nad ei talu mürke enda ümber.
5. Mõistavad suhteid oluliselt sügavamalt, kui enamus teisi inimesi seda teha suudavad ja neil on suurepärane oskus näha suuremat tervikpilti.
6. Nad võivad olla väga loomingulised ja nende loomingulisusele avaldab tugevat mõju muusika, loodus ja/või kunst.
7. Suurepärane oskus teisi inimesi innustada ja mõjutada ning seda tänu just ülitundlike endi poolt kogetud emotsioonidele (näiteks õnnetunne, nauding, rahu, elevus), mis võivad olla isegi nii tugevad, et neid tundeid hakkavad ka teised inimesed tundma.
8. Tugev intuitsioon, mis hõlbustab nende jaoks õigete otsuste tegemist uute võimaluste avanedes või uutes olukordades.
9. Kui ülitundlik inimene siseneb mõnda ruumi, hoonesse või muusse keskkonda, siis teab ta koheselt, kas see on tema jaoks meeldiv koht või mitte.
10. Tunnetavad väga hästi oma keha reaktsioone ja funktsioneerimist ning tänu sellele saavad nad kiiresti reageerida kui midagi on valesti.
 
Need on ainult mõned eelised, mida me võiksime nautida olles ise ülitundlikud inimesed. Need omadused koos paljude teiste isiksuse omadustega aitavad kujundada ja luua just sellise elu, mis meile endile kõige rohkem meeldib. Tuleb meeles pidada, et mitte kõik tundlikkuse vormid ei pruugi esialgu tunduda õnnistusena. Tihti läheb aega enne, kui õnnestub õppida oma tundlikkust enda jaoks positiivseks omaduseks pidama ja see on igati normaalne. Nii anname sageli ümbritsevatel olukordadel võimaluse meid kontrollida, kas siis pärssides või piirates meie arengut. Kuid me ei pea kannatama aastaid enne, kui õpime kasutama kõiki oma iseloomujooni selleks, et saada parimaks võimalikuks iseendaks. Me võime tormata läbi elu, aga saame elada ka kuulates oma tundlikkust ja nii luua endale just sellise elu, millises me peaksime elama.

Inglisekeelse artikli leiad siit. 
Eestikeelne versioon: Meelis Riiseberg ja Marilii Toots

​Neljas kokkuleppes“ paljastab don Miguel Ruiz ennastpiiravate, elurõõmu röövivate ja asjatuid kannatusi tekitavate uskumuste juured. Iidsel tolteegi õpetusel põhinev raamat pakub jõulise käitumisjuhise, mis võib kiiresti muuta meie elu uueks vabaduse, tõelise õnne ja armastuse kogemuseks. 
„Don Miguel Ruizi raamat on nagu maanteekaart, mis juhatab valgustuse ja vabaduseni.“ 
Deepak Chopra, „Edu seitse vaimset seadust“ autor 
„Inspireeriv, mitme suure õppetunniga raamat ...“ 
Wayne Dyer, „Tõelise maagia“ autor 
„Ruiz eristab tolteegi õpetusest olulisima Castaneda vaimus, väljendades selgelt ja laitmatult, mida tähendab nii meestele kui ka naistele elada tänapäevases maailmas rahumeelse sõdalasena.“ 
Dan Millman, „Rahumeelse sõdalase tee“ autor

Don Miguel Ruiz sündis Mehhiko maapiirkonnas ravitsejate peres, kus teda kasvatasid tervendajast (curandera) ema ja šamaanist (nagual) vanaisa. Perekond ootas, et Miguelist saab tolteekide sajanditevanuse tervendamisõpetuse ja esoteerilise tarkuse edasikandja. Migueli aga ahvatles moodne elu. Ta asus õppima meditsiini ja omandas kirurgi kutse. Migueli elu sai uue pöörde pärast kehavälist kogemust 70-ndate aastate alguses. Ruiz oli ühel hilisõhtul autot juhtides rooli taga magama jäänud ja ärganud, kui auto vastu betoonseina kihutas. Don Miguel mäletab, kuidas ta väljus oma kehast ning jälgis end kõrvalt, kuidas ta oma kaht sõpra autost välja toimetas. Kogemusest vapustatuna alustas mees intensiivseid eneseotsinguid. Ta pühendas end esivanemate iidse tarkuse tundmaõppimisele – harjutades innukalt ema kõrval ja täiendades end õpipoisina šamaani juures Mehhiko kõrbes. Unenägudes õpetas teda ka lahkunud vanaisa. Tolteekide traditsioonis juhatab nagual inimese tema isikliku vabaduseni. Don Miguel Ruiz, Kotkarüütli liinist pärinev nagual, on pühendanud oma elu iidse tolteegi tarkuse levitamisele.

Metsas jalutades leian alati eheda ja vägeva enda üles.  Niiga puhta, selge teadmise ja arusaamad, mis ümbritsevad elu sel perioodil ja juhivad tegemisi.
​
Olen tundlik ja väga emotsionaalne ning kirglik inimene. Olen läbi udu või mõttesudu mõistnud, et olen kergelt mõjutatav ja oma suure empaatiaga võtan tihti üle inimeste tunded, emotsioonid ja mõtted, kellega ma juhuslikult koos olen. Tihtipeale kaotan enda lausa paariks päevaks.

Läbi selle sudu, mis katab kergelt mu olemust leian alati tee metsa või parki jalutama, et taas kohtuda iseendaga. Mets ületab alati igasuguse pargi ja toob täiusliku selguse. Olen seda teadlikult praktiseerinud ja katsetanud juba aastaid. Olles koos inimesega kellel on tugev energia, jagan ma tema elukogemust sel hetkel või koosolemisel. Minust saab osa temast ja tema elust. See on alati ilus ja õpetlik, kuid kui tema tegemised, soovid ja tunded kattuvad minu soovidega elust, siis võib tulla veidraid olukordi. Eriti, kui see inimene on ka tundlik ja/või juhivad teda tugevad emotsioonid.

Olen hetkel, kui siin kirjutan 36 aastane, noor, tugev ja terve mees. Ma pole veel täielikult õppinud kontrollima seda kõike, mis toimub. Olen sinna teel igapäevaga aina rohkem ja rohkem. Vaadates tagasi oma elule, olen ma rohkem elanud teiste elu kui enda. Kuigi see kõik on minu. Hea ja ülev sisemine tunne on, olles sellest kõigest teadlik.

Olen alati võtnud aega endale, et olla mina. Ehe mina. Nooremana oli see keerulisem, nüüd on juba lihtsam, kuid siiski vajan tugevalt aega iseendale. Ainult siis on mul naeratus alati näol. Mul on raske olnud ennast avada ja kui aus olla, polegi seda teha saanud. Kui siis sahtlisse kirjutades. Paber ja pliiats on püha ja võlujõuga. See loomisvorm on viis, kuidas enda isiksust kõige arusaadavamal viisil teistele edasi anda.

Meil kõigil on mõned sõbrad, kellele end jagada. Aga nad ei mõista. Mul on üks sõber, kes on hea kuulaja. Uks parimaid. Ta arvab, et ta tunneb mind. Tõsiasi on see, ma arvan, et isegi mu oma ema ei tunne mind. Ja see pigem on mu oma süü. Olen alati eemale hoidnud. Juba lapsena tekitasin ma alati oma koha, kus olla rahus. Ilma teisi tunnetamata. Rahu pole kunagi olnud piisavalt. Sest minu juurde lihtsalt tullakse, olen nagu magnet.

Mina, oma täisuslikkuses olen alati, juba lapsena olnud sama, mis ma olen hetkel täiskasvanud mehena. Nii super enesekindel, et nõrgemad näevad mu tundelisust ja enesekindlust, et tõmbab lausa mu poole. Ja ma kaitsen neid, sest tunnen nende nõrkust. Tugevad ja rumalad näevad seda sama ja nad näevad minus vaenlast ja rivaali. Ja sellepärast on mind lükatud, tõmmatud, pekstud, narritud, nokitud, tagakiustud, sest rumal inimene kardab seda, mis on teistmoodi ja võõras. Teist tüüpi enesekindlad ja tugevad näevad seda, kes ja mis ma olen ning leiavad minus liitlase ja kellegi, kellelt saada õpetust ja tuge. Minu enesekindlus ja kohalolek teeb teinekord enesekindlad nõrgemaks.

Mulle ei meeldi sildistamised, kuid teinekord on lihtsam kirjelduses kasutada mingeid omadussõnu. Minus on teadmine ja arusaamine, et iga inimene opereerib siin elus ringi oma teadvuse tasemelt, seega ei ole ma kellegi peale ka pahane, kes on minevikus teinud mulle haiget.

Maiko Johanson

Jaa, me inimestena oleme programmeeritavad. Olete te vahel mõelnud, et inimene toimib täpselt samuti nagu Google? No, et mida rohkem otsingusüsteemis mõistet sisestada, seda rohkem see esile tuleb. Nii ka meil, inimestel – millele sügava tundega keskendud, see saab jõu.

Selleks, et toetav uskumus meisse programmeerida, tuleb see kõigepealt leida. Tihti selgub see vestluse käigus ja vahel on see inimesel juba olemas. Sellele tuleb vaid väge juurde anda.

Taaskord on meil hetkel sisestajaks Reet ja programmeeritavaks siis mina. Minul on uskumus olemas. Jätan selle siinkohal enda teada. Varem või hiljem on selle peegeldus näha meie igapäevaelus. Teeme valitud uskumusega protsessi läbi.

Kõigepealt tuleb kehaasetuse abil luua ajus nö. tervikasend. Meie alateadvus nimelt kaitseb varasemat programmi. Esineb vastupanu - just nagu viirusetõrje arvutisüsteemis. Seekord on tarvidus varasemast programmist läbi minna.

Reet võtab appi pendli ja kontrollib selle abil minu keha reageerimist valitud uskumusele. Samuti saab see hinde praeguse tugevuse kohta ühest kümneni.

Kui keha on vastused andnud, on uskumus vaja seostada tundega. Selleks on tarvidus uskumust häälega korrata ning luua oma meeles pilt. Pilt loob tunde. Tunne avab aga ligipääsu meie alateadvusele. Kui uskumusega kooskõlas pilt on loodud, lubame selle mõned mintutid vaikuses kehas toimetada. Kehas on tunda liikumist ja lihaste lõdvestumist. Vastupanu väheneb. Toimub tunde hoidmine ja seisundi loomine. See kestab mõned minutid.

Peale seda kontrollib Reet taas pendli abil uskumuse tugevust taaskord skaalal ühest kümneni. Edaspidi on tarvidus 21 päeva jooksul uskumust iseseisvalt taas kinnitada läbi pildi ja tunde.

Inimene polegi Googlest kuigivõrd erinev. Valige targalt mille tarbeks ja milliste uskumustega end igapäevaselt programmeerite. Millele keskendute ja mida endale igapäevaselt sisendate. 

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Mulle meeldib maalida. Ent vahetevahel muutub see kurnavaks: kui ma näen vaimusilmas uut kujutlust, kasvab minus erutus ja tekib sisemine vajadus maalida seda pilti lõuendile nii kiiresti kui võimalik."

Lise, 30

Ilse Sand `Armastades ennast` Pilgrim, 2016 lk. 25