"​Julgen olla õrn ka siis, kui on valus. Julgen alistuda. On aeg.
Julgen olla kurb ja kartlik, kui südames nii tunnen. On aeg.
Julgen küsida abi ja toetuda, kui olukord näib väljapääsmatu. On aeg.
Julgen nutta, kui minus on peidus pisarad. On aeg.
Julgen minna endast välja, et näha elu suuremat plaani. On aeg.
Julgen olla ehe, peitmata end vapruse varju. On aeg.

Julgen lüüa selja sirgu ja käia kindlalt oma teed. On aeg.
Julgen mõista ja hoolida ka siis, kui olukord näib lootusetu. On aeg.
Julgen jääda avatuks ja elu austades endasse paigale ka siis, kui süda on murdunud. On aeg.
Julgen armastada ka siis, kui vastu pole midagi oodata. Just eriti siis. On aeg.
Julgen tulla veelgi lähemale iseendasse tagasi ja valida elu. On aeg.
Julgen naerda ja hingata sügavalt, juua allikast vett ja edasi kasvada. On aeg.

Julgen tantsida, kuigi mu keha on vahel veel kange. On aeg.
Julgen laulda, kuigi mu hääl on vahel veel tuhm. On aeg.
Julgen vaadata tähti, ka siis kui taevane pimedus näib põhjatu sügavik. On aeg.
Julgen olla eemale lükatud ja vastuvõetud, sest mõistan, et sel pole minuga midagi pistmist. On aeg.
Julgen olla mina ise, kogu oma hetke olemuses. On aeg.
Julgen puudutada sõbra keha ja hinge ning talle järgneda. On aeg.

Sest nii kasvame kokku inimestega, kes julgevad olla igas hetkes tõelised, peitmata end kulisside taha. On aeg.
Sest nii kasvame kokku inimestega, kes suudavad näha läbi pinnavirvenduse, hingesügavuste kristalle. On aeg.
Sest nii kasvame kokku inimestega, kes julgevad tundmatut voolavust usaldada ja seda juhtida. On aeg.
Sest nii kasvame kokku inimestega, kes on Hingelt loojad. On aeg.
Julgen seda kõike märgata, ära tunda ja vastuvõtta ning olla tänulik. On aeg."

Aitäh, et olete.
Armastuses ja ümbritsetud armastusega.

Ühe Hinge rännakutest loe raamatust "Kukkudes armastusse"

Marilii, 37

Esmakordselt avaldadtud 02.01.2019 Telegram.ee-s.

“Nüüd lõpuks, armsad lugejad, võtan julguse kokku ja kirjutan Armastusest,” alustab oma aasta esimest kirjatükki Telegramile maastikuarhitekt, joogaõpetaja ja ülitundlikkuse eestkõneleja Marilii Toots. “Armastus on tundunud minu jaoks midagi suurt, aukartust äratavat, tundmatu ja kättesaamatut; pigem haiget tegev, kuid samal ajal külgetõmbav. See näis olevat midagi, mida saab vaadata filmidest, kuuleb lauludest ja mille kohta saab lugeda raamatutest; midagi, mis teistel on, aga minul pole. Midagi, mis on kusagil kaugel-kaugel ja seda saab eemalt vaadata. Puudutada seda ei julge. Võib-olla saab läheneda arglikult.
Armastades võib ju kukkuda?”

Armastades, armastuse ruumi luues ning hoides ja nii endale kui ka teisele hoogu andes tuleb osata armastatu õigel ajal lahti lasta. Täpselt parajal hetkel, et hoog õhkutõusmiseks on veel sees; täpselt hetkel, kus kinni hoida enam ei saa, sest see muutuks mõlemale ohtlikuks. Just minna lubades, sel kõige armsamal. Tänu Armastusele on ta tiivad tugevaks muutunud. Olete lendu tõusmas. Sa tunned seda, teine tunneb seda ja nüüd on kolm võimalikku varianti: lennata kõrvuti koos, hoida üksteist tagasi ja mitte õhku tõusta või lubada mõlemal minna oma südameteed. Armastuse teed on ettearvamatud. Garantiisid pole.​

Ärme nüüd kartma löö, ärme hoia ei ennast ega teist tagasi. Meil mõlemal tuleb liikuda – edasi minna – oleme jõudsalt kasvanud ja kui me edasi ei liigu, siis läheb kitsaks. Võib isegi juhtuda, et hakkame teineteist lämmatama. Meie maailm laieneb ja areneb järjepidevalt. Aega üha tuleb. Me ei saa takistada arenevatel linnupoegadel, nende just kandma hakkavaid tiibu, sirutamast. Me ei saa Armastust puuris hoida. Siis ta ei lenda, on meie lähedal, aga õnnetu. Nüüd tuleb usaldada, et armsa tiivad kannavad ja tal minna lubada. Ka tuleb oma sisetunnet usaldada ning teha enda jaoks valik – kas jääda maapinnale või lennata.

Vastasel korral saame mõlemad kurbuse osaliseks ja hakkame tasapisi armastusest tühjaks jooksma. Üha raskem on lendu tõusva linnu jalgadest kinni hoida, see nõuab aina suuremat pingutust ja teisel on üha võimatum oma tiibade kandvust eirata. Me oleme sündinud vabaks. Armastus kannab vabas voolamises. Vahel võib olla, et püüame end pidurdada, püüame end seada ja sättida teiste järgi, mitte lennata, aga sisimas hakkab Armastusel nii kitsas. Ta hakkab tuhmuma ja lõpuks ei kanna enam. Armastus on metsik, ta kannab usalduses. Ehk on just varjus olev usaldus see, mis Armastuse metsikus loomuses lubab sel alati nähtaval olla? Kui ainult oskame märgata ja sel vabalt olla lubada. See lind on sündinud lendama.

Armastuses peituvad nii juured kui ka tiivad. Üks teiseta lihtsalt ei kanna. Armastuselind saab hoogu juurde teades, et teda oodatakse tagasi, aga lubatakse taas ka minna; teades, et teda usaldatakse, teades, et temas endas on kandev pesa olemas – nii ta lendab üha kaunimalt ja voolavamalt. Me saame sellest puudutatud. Me tunneme armastuselinnu südames ära ja lubame endale lähedale. Jah, sa võid lennates kukkuda. Ja, me võime koos kukkuda, et uuesti lendu tõusta või loobuda? Valik on meie. Kui lubame armastuselinnu vabaks, siis ta ei pruugigi väga kaugele või kõrgele soovida. Ka võime märgata, et Iseendale lähedal olles polegi võimalik sügavikku kukkuda – Armastus on alati kohal.

Lõpetuseks meenuvad ühe laulu sõnad – Kui me seisame Maailma äärel, kas siis kukume endasse tagasi?

Kui kõik see siin pole armastus, siis mis armastus üldse on?
Armastuses ja ümbritsetud armastusega.

Marilii Toots
Raamatu “Kukkudes armastusse“ autor
Raamat on tänu teile, head toetajad, nüüd müügil!
​Otse autorilt: http://www.ulitundlikinimene.ee/raamat.html 
Rahva Raamat: https://www.rahvaraamat.ee/p/kukkudes-armastusse-lugu…/…/et…
Apollo: https://www.apollo.ee/kukkudes-armastusse.html

Ühist loomise teekonda näed siin: http://www.ulitundlikinimene.ee/kukkudes-armastusse.html

Ärevushäire ja tundlik isiksus käivad sageli koos, aga mitte tingimata. Sageli aetakse need kaks segamini. Hiljuti jäin mõttesse, et ega ma neid ise ometi segamini pole ajanud… üleväsimuse udus võib paljugi juhtuda.

Ärevus
Kui juba ärevus üleval on, siis ei saa enam millestki kindel olla. Kui siis ainult sellest, et nüüd tahab see tähelepanu ja samas ei taha ka. Tahab, et teda eristatakse, nimetataks ja juhtimine käest ära võetakse. Ehk siis vajalik on teadvustamine ja meele kontroll. Suunates meel sellele, millele tegelikult soovime keskenduda. No näiteks midagi ära teha, kogeda, osaleda, puhata vms. Ärevusel nimelt on salakaval võime meie elu juhtimine märkamatult üle võtta. Ja uskuge mind, end veel õigustada ka. Samas pole ärevus üldse üleni paha. Tuleb ainult vahet teha, kas tegu on hetkel pinnapealse hirmule keskendunud õpitud ja selgelt tajumist segav käitumismustriga (näiteks uuele reageerida paanikaga) või keha tõsine appikarje ja seeläbi suunanäitamine sügavama eluvoo teel.

Olen pikalt mõelnud ja uurinud, et mis ärevuse sõnum minu enda puhul on olnud. Ega muidu ei uurikski, kui ei märkaks, et taas olen kas suhetes, koolis või töös lasknud tal oma vankris kutsari kohale istuda. Tõsi küll, ajutiselt ja ikka lühemat ja lühemat aega. Aga ega ta ohje kergelt ära anda ei taha. Ning nii on vahel sõit pime ja pingeline, kuigi… mulle väga meeldivad hobused. Ohjad lõdvenevad siis, kui taas suudan eristada meele oma tõelisest olemusest ning meeleseisund ehk kutsar edastab juhiseid hobustele kindlalt ja selgelt. Mina nimelt ei ole emotsioon. See on inimese üks meele seisud. Meie, inimeste olemus on selge, valge, kerge, vaba ja rahus.

Tundliku isiksuse omapära
Ülitundlikkus on sünnipärane ja vähe levinud, kuid täiesti tavapärane isiksuse tüüp – kaasasündinud tundlik närvisüsteem. See tähendab laias laastus seda, et tajume detaile peentasandil ja sügavuti. Eristame suurt hulka värve, helisid jms. Nii võtame vastu infot, kuniks ajumaht saab täis ja on tarvis seda protsessida ehk siis aeg maha võtta ja anda endale võimalus olemiseks. Sama kehtib ka emotsioonide kohta, kuna need on intensiivsed ning värvikad, siis nende läbi kogemine võtab meilt rohkesti energiat. Sageli kogeme ka teiste inimeste emotsioone just kui omasid ja kui neid endast päris läbi ei suuda lubada, siis väsime kiiresti. Väsime tegelikult ka siis, kui suudame, sest kujutage ise ette, mis tunne võib olla kui suured lained sind pidevalt kõigutavad. Ei, laev põhja ei lähe, ainult oma keset tuleb järjepidevalt paigas hoida. Lisandub veel sensoorne tundlikkus. Ja uskuge mind see kõik on normaalne ja ümber seda teha pole vaja ega ka võimalik, sest see on tugevus, kui oma potentsiaali kasutada.

Enese tundmine
Nagu öeldud ärevus on salakaval ja perutavad hobused tugevad. Kõige eelneva arvestamine võib tähendada julguse treenimist, et ühiskonna keskmistest normidest eristuda. Kõige lihtsam on öelda, et unustame kõik, mis meile seni on õpetatud ja hakkame igas hetkes ise olema. Hakkame ausalt tajuma ja tunnetama oma vajadusi ning nende järgi ka elama.

Küsides endalt:
Mida tegelikult sügaval sisimas soovin ja vajan?
Miks midagi teen?
Milline on minu sügavam sisetunne?

Mõnel puhul võib selguse loomise ja säilitamise võti olla järjepidev märkamine ja teisiti mõtlemine ning käitumine, mõnel juhul iseenda omaduste omaksvõtmine. Selle aluseks on hea enese tundmine. Enda tundma õppimisel aitab päris palju kirjandus, kuigi ei tasu unustada, et kirjapandu on kellegi teise kogemus. Enim annab tagasisidet suhtlemine, toimuva vaatlemine ning meele enese sügavamast olemusest eristamisvõime treening. Selleks tuleb leida igale inimesele eraldi personaalselt sobivad praktikad. Sageli saab siin toeks olla sarnasel teel kulgeja. Mina ise toimetan peamiselt hingamise, heli, keha ja meeletreeningutega ning jagan soovijatega kogemusi.

Ärevus teejuhina
Pinnapealne ärevus tekib sageli kas lahendamata traumade või tundliku isiksuse puhul (nii välimise kui sisemise) ülestimulatsiooni tagajärjel ehk siis ebateadlike, antud inimesele, kahjustavate käitumismallide korduva rakendamise tagajärjel. Rõhutan siin, et me ei pea pidevalt midagi muutma või ümber tegema, piisab märkamisest. Oma omadustega rahus elamine ja põnevusega samm-sammult kasvamine, on loomulikeim protsess üldse. Elame lihtsalt ja naudime seda! Sügavam teadmine on alati kohal, iseasi, kas seda märkame kuulata! Vaadake näiteks lille! Lill ei lõpeta arenemist ega kasvamist. Kuul on omad tsüklid ja aastaajad vahelduvad. Elu kujundab meid loomulikult.

Sügavamat ärevust või sisemist pitsitust märkame siis, kui pinnapealne udu on hajunud. See tekib siis, kui käime teed, mis pole meie olemusega kooskõlas. Sellisel juhul tuleb suunda muuta. Eriti tundlikul inimesel. Siis on tegu targa teenäitajaga, keda kuulata. Te märkate seda ise, nii kui suund on muudetud, läheb enesetunne kergeks ja vabaks. Oluline on siin nende kahe - emotsiooni ja sisetunde eristamine.

Suuna muutmine
Hea on teada, et saame oma meelt treenida nii nagu kehagi ja õppida sünnipäraste omadustega siin maailmas rõõmsalt elama, omade reeglite järgi. Võtmeks on kohalolu, sisemine selgus ehk siis sügav hea tunne. Siis oleme oma tugevustes usutavad ka välisele maailmale. Tundlikel isiksustel on muuhulgas oma sünnipäraste omaduste tõttu kaasa saadud ka oskus sügavat sisemist teadmist kuulda. Väljakutseks võib osutuda vahel sellega kontaktihoidmine, sest ka muud tajud on tugevad.

Kui oskame enda enesetunnet märgata ja meil on vahendid, kuidas end meele kõikumiste puhul keskmesse tagasi tuua, siis on oluline neid mitte unustada rakendada ja ka mitte heituda, kui see kõik kohe püsima ei jää ning meeletaevasse ilmuvad äikesepilved. Nii saame korrata, korrata ja korrata. Ärgem unustagem sealjuures kogu protsessi nautida ja puhata, sest peale tormi on sageli näha just kõige säravam vikerkaar. Ja tegelikult oleme me igas hetkes ja koguaeg kohal – päike pole kusagile kadunud.

Samas tuleb ka vähendada ülitundlike puhul sageli just nimelt ülestimulatsiooni tekitajaid ehk siis muuta elukorraldus sobivaks. Lubada endal toimetada omal moel ja omas tempos ning salakavalad mustreid loonud traumad vabastada. Nii saame oma energiataset tõsta ja hoida. Ja nii mõnelegi üllatuseks pole siis välisel maailmal meiega enam probleemi, sest oleme enda teel ja ise selles kindlad.

Kõike seda siin kirja pannes märkan, et pinnapealne ärevus on taaskord tuhmunud ähmaseks mälestuseks ning meeles on toimunud avardumine. Nii jõuame kiht-kihi haaval oma sisemisele valgusele lähemale ja lähemale, kuni üks hetk on see märkamatult muutunud stabiilseks ja kandvaks ühenduseks, mis loob vabaduse.

Hingan sisse ja hingan välja.
Naeratan.
 
Marilii Toots
Raamatu „Kukkudes armastusse“ autor
www.joogatunnid.ee

Raamat on tänu teile, head toetajad, nüüd müügil!
​Otse autorilt: http://www.ulitundlikinimene.ee/raamat.html 
Rahva Raamat: https://www.rahvaraamat.ee/p/kukkudes-armastusse-lugu…/…/et…
Apollo: https://www.apollo.ee/kukkudes-armastusse.html

Viha, igavus, süü ja ärevus võivad olla üsna ebamugavad tunded, kuid teinekord on neist ka palju kasu.

Tunnustatud psühholoogid dr Todd Kashdan ja dr Robert Biswas-Diener selgitavad oma raamatus, miks positiivsus ja teadvelolek saavad meid viia vaid poolele teele, aga elamaks oma elu täiel rinnal peaksime oskama viljeleda „emotsionaalset paindlikkust“, pöörates enda kasuks kõik oma tunded, mitte ainult meeldivad.
​
Toetudes kauaaegsetele teaduslikele uuringutele ja tõsielunäidetele spordist, kasvatusest, suhetest, ärist ning mujalt, on „Sinu tumeda poole vägi” teedrajav käsiraamat, mis juhatab lugeja rahuldustpakkuvama ja edukama elu poole.

"Mina olengi muusika,
olen tants ja laul,
olen lugu, mis loob,
olen sügavsinine seinamaal.

Mina olengi tuulehiil,
olen lendavad liblikad,
olen pilvepiir,
olen merelaine, mis taevasse viib.

Mina olengi tuli, 
olen tuul, taevas ja maa,
olen ruum, olen õhk,
olen vikerkaar.

Mina olengi tähistaevas,
olen täiskuu,
olen põhjatu rabajärv,
olen õitsev õunapuu.

Mina olengi metsarahu,
olen kodu, kallid õde ja vend,
olen linnutiivul kantud kotkalend.
Olen paik, kus kuulates - leiad sa end."
.......
​
Armastuses ja ümbritsetud armastusega.
Ühe Hinge rännakutest loe raamatust "Kukkudes armastusse"

Marilii, 37

Ühiskond teeb näo, nagu neid ei oleks. Õpetajad tahaksid, et neid ei oleks. Emad-isad on murelikud, sest nad on olemas. Ja igal aastal tuleb neid üha juurde. Psühholoogid on avaldanud arvamust, et aastaks 2050 võib neid olla umbes pool inimkonnast.
​
Me nimetame neid erinevalt, nende hulgas on autiste, autistlike tunnustega, Aspergeri sündroomiga lapsi ja lihtsalt neid, kes teadmata põhjusel ei tule ühiskondliku survega toime. Igal aastal ilmub psühholoogide ja psühhiaatrite vastuvõtule sadu vaevatud vanemaid oma sama vaevatud lastega.

Edu valem
Auahned vanemad pluss auahne kool pluss ühiskondlik surve võrdub edukas laps. Imetletud. Au­hin­na­tud. Au­tahv­lis­tatud. Aga kui laps ei taha? Keeldub ühel heal päeval kooli minemast. Nutab. Põgeneb oma toa, arvuti, filmide, raamatute maailma, tekialuse vaikusse. Turvalisse ja mis peamine – reaalsusest eemal olevasse maailma.
Ei tahagi olla edukas? No mis jutt see siis nüüd on! Marss kooli! Oksendamine, peavalud, äng, enese­lõikamine. Murelik kooli­psühholoog ja suures osas täiesti mõistmatud õpetajad. Puudub tunnist, kui meil on kontrolltöö? Üks sisse. Puudub kuu aega – palju ühtesid. Nende parandamiseks on aega üks kord nädalas.
Tunnistusele tulevad kahed. Paras, ärgu siis puudugu. Mis tähendab haige? Mis haigus see ka on? Ja viimanegi habras side kooli ja lapse vahel kaob, motivatsioon haihtub, enesehinnang samuti. Meie edule orienteeritud ühiskonna silmis on ta paaria, nõrk, pehmo. Kõlbmatu ja seega häbistatud.

Psühhiaatri juurde
Kõige parem, mis seal teada saab, on see, et sa pole oma murega üksi. Et sadu teisi täiesti korralikke vanemaid, kes on oma lapsi väga hoidnud ja armastanud, on hädas sama murega. Vanalinnas töötava kontorirahva viiest liikmest kolmel on sellised lapsed. Kahel on diagnoositud autistlikud jooned, kolmanda diagnoos on depressioon.
Depressiooniravimeid on võtnud aga kõik kolm last. Koolis käimine on kõige raskem ülesanne. Päev korraga. Laps tuleb kooli saata, kõigi nende pea- ja kõhuvalude ning oksendamiste kiuste. Sest teisiti pole meie ühiskonnas võimalik. Tulemus on nullilähedane.
Muide, need lapsed on kõikvõimalike muude parameetrite järgi täiesti normaalsed, isegi andekad. Ühel (õieti kõigil) neist on kõrge IQ, teisel kunstianne, kolmas mängib iga pilli, mis talle sülle tõstetakse. Neil on hea huumorimeel, suur lugemus, lai silmaring ja isegi sõbrad. Aga nad ei saa hakkama paljude kohustustega. Võõraste paikade ja inimestega. Lärmiga. Tundmatute asjadega. Edukusega.

Alternatiivid
Kõige esmalt ja tihti ainuvõimalikuks alternatiiviks on selliste laste puhul erakoolid – näiteks Waldorfi kool, kus stressifaktorid püütakse viia miinimumini. Surve vähendamine, õpetajate ja õpilaste inimlikud suhted ning eelkõige sügav mõistmine, et inimesed on erinevad ja selles peitubki maailma mitmekesisus, aitab murelastel uuesti end leida.
Pole ju nende süü, et nad ihkavad teistsugust elu. Neid ei meelita tegutsema lubadus, et kui sa hästi õpid, saab sinust advokaat või minister ja sa hakkad teenima palju raha. Sest neid ei huvita raha ega asjad.
Teine võimalus on koduõpe. See on komplitseeritud. Esimene hurraa-seisund ja usk endasse läheb ruttu üle. On keeruline sobitada koduõpet vanemate töö, kohustuste ja koduse eluga. Laps saab õige varsti aru, et nüüd on võimalik olukord enda kasuks keerata. Peale selle ei oska iga lapsevanem automaatselt näiteks seitsmenda klassi tasemel matemaatikat või prantsuse keelt.
Koolid ei ole üldiselt koduõppest huvitatud ja see on ka täiesti loomulik – keegi ei korva õpetajate tohutut lisatööd ja -tunde. Kui õnnestubki kooli veenda, et laps koduõppele jääks, algavad eespool nimetatud probleemid. Ja kust võtta raha, et maksta eraõpetajatele?

Vanema õigused
Kõige drastilisem näide pärineb mu oma tutvusringkonnast, kus emalt taheti vanemlikud õigused ära võtta, sest ta üsna suur laps keeldus kooli minemast. Kes veel ei tea, siis Eesti Vabariigis on põhikoolis käimine kohustuslik ja kes seda ei tee, selle vanemaid karistatakse üpris priske rahatrahviga või ootab last ees internaatkool.
Neile, kes kannatavad sügava depressiooni, ärevushäire või autistlike joonte all, oleks selline kodunt välja saatmine võrreldav otsese enesetapule tõukamisega. Sest selliste laste jaoks on oma kodu turvaline ja pehme keskkond sageli ainus koht, kus nad ennast kaitstuna tunnevad.
Selliste laste vanematel ei ole tegelikult mingeid õigusi. Nad on hädas ja nõutud, söövad ise antidepressante ja üritavad eluga toime tulla. Lastepsühhiaatrid on tööga üle koormatud, neile kiiresti aega saada on sama hästi kui võimatu. Ja kunagi ei tea, millal laps oma suitsiidiähvarduse ellu viib.
Niisiis päev korraga. Kellel on häid ettepanekuid?

Autor: 

ETHEL LILLEMÄGI
lapsevanem, ajakirjanik,
prantsuse keele õpetaja

Allikas: Õpetajate Leht

Avan silmad. Läbi järve kohal kõrguva udu paistab varajane hommikupäike, linnud istuvad kõrgete puude latvadesse tehtud pesades ja toimetavad oma hommikusi toimetusi…

Meie kohtumised algasid tugeval sisemisel kutsel ja ka kinnijäämise valu sunnil. See juhtub ikka nii, kui sisemuses on tugev teadmine, mis samal ajal põimitud kartusega. Kuid sisemine kutse on tugevam. Püüan põgeneda, sisemist kutset eirata. Kuid see pole võimalik – siis tekib hirmust erinev, teistmoodi rahutus ja ärevus – tunne, et olen kusagil kinni. Kui teen südame kutsel liikumise, kohtan ka vastupanu – pealt vahutab, aga sisemuses teadmine kannab. Lähen hirmust läbi. Hingan sisse ja välja.

Nii algas üks omamoodi sügav suhe. Esialgu kohtusime põgusalt, läbisõidul ja aastas mõned korrad, mõned nädalavahetused. Selline lõbus, pigem pinnapealne flirt muusikas ja tantsus. No nii, et oli lõbus ja vahva, aga sügavamaks suhtluseks tegelikult väga aega ja jõudu ei jagunud. Saime mõlemad kogemuse uuest võimalikkusest ja kinnituse oma sisemisele kutsele, kuid midagi jäi siiski puudu.

Harjumuspärasest oli palju teisiti, aga olime valmis õppima ja kohanema – teadsime, et see on meie tee, ei hoolinud sellest, et tolleaegne reaalsus seetõttu muutub. Kindlal pinnal koos kasvamise võimalus oli pigem kutseks. Oli toimunud esmane armumine. Aeg läks – tegelikult kohe mitu head aastat ja me kumbki elasime oma elu, kuid kutse jäi. Otsisime sisimas, endalegi aru andmata, kooselu võimalusi ja märke, kuid uksed olid esialgu veel suletud, polnud sobivat ruumi – jäi flirt ja teineteise tundmaõppimine. Kuni jõudsime visiit abieluni.

Hakkasime kohtuma tihedamini ja regulaarselt, kuid meie igapäeva elud veel ei kattunud. Pean tunnistama, et see oli kutsuv, kuid samas kurnav variant. Saime küll rohkem koos olla, kuid mõlema elu olid hakitud. Saime kinnitust ja julgustust kooselu õigsuse osas – sisemine teadmine andis endast üha tugevamine märku või hakkasime seda lihtsalt rohkem kuulma ning usaldama. Teadsin ju juba esimesel kohtumisel, et tegu on õige valikuga, kuid hirm, mitte sobituda, peletas mu esialgu eemale. Mõistus jutustas, et reisiafäärid ei pruugi kestma jääda. Tuli liikuda edasi… Mida sa teed Marilii, milleks? Aga sisemine kutse on tugev. Hingan sisse ja hingan välja.

Hakkasime vaikselt ja kumbki veel omaette otsima elude ühendamise võimalust. Kandvaid huvisid oli nii, nii palju ja mõte midagi koos luua, teineteisele olemas olles, pani tegutsema. Aga mõlemad kartsid veel – edasiliikumine oli aeglane, aga kindlas teadmises. Ja siis näitas end koht, kus kooselule algus panna. Näitas, aga kätte veel ei andnud – hirm oli. Tuli oodata, kuid ruum oli loodud. Tundsin koha kohe esimesel kohtumisel ära – see on see õige. Siis, aga tuli eitav vastus. Olin hämmingus, see ei peaks nii olema. Olin endalegi märkamatult kannatamatuks ja nõudlikuks muutunud. Taandusin, hoidsin ruumi, jäin endale kindlaks ja uksed avanesid taas.

Nüüd oleme esimesi nädalaid koos. Kui kindel otsus sai sisemas tehtud, liikus kõik äkki linnutiivul kiirelt ja kergelt. Nüüd kohaneme teineteisega – lihvime teravaid nurki maha, võtame üksteise kogemustest ja olemusest parima, toome selle suhtesse ning loome nii midagi täiesti uut. Midagi, mis sillutab teed millelegi väga õigele ja ilusale. See on alles algus… Kuulen taas kutset. Kuid nüüd juba koos, sest oleme teineteisele kasvamisel toeks ja vajalikud, et jõuda iseendale veelgi lähemale - et kukkuda armastusse. Anname teineteisele aega ja austame teekonda – protsessi nautides ning üksteisest sel teekonnal rõõmu tundes.

Kohati on ikka raske, siis hingan, lasen lihtsalt olla, annan aega, olen olemas, jään kohalolusse ja nõtkelt paigale. Tuulehiil sasib puude oksi. Teadmine asetleidva õigsusest toob raskusesse kerguse. Kui kardame lähedust, kuigi seda kogu hingest soovime, siis võib ka väga-väga õige kooselu tuua endaga kaasa pinnapealse raskuse tunde - pinnavirvenduse. Vanaviisi enam ei saa, nii pitsitab, tuleb liikuda sügavamale ja hirmust läheduse ees läbi minna – endas olla. Kui sisemine kutse on tugev – ja on leidnud aset armumine, mis äratab jõu, siis on armastusel võimalus. Ja sõbrad - armastus on kohal.

Nii on saanud alguse suhe Viljandiga.
Armastuses ja ümbritsetud armastusega.

Marilii Toots
Raamatu „Kukkudes armastusse“ autor
www.joogatunnid.ee

Esmakordselt avaldadtud 28.12.2018 Telegram.ee-s.

“Enamus meist soovib olla hea, kaasinimesi toetada ja aidata. Aga miks me arvame, et teised tingimata meie abi vajavad, kui nad pole seda küsinud? Mis siis kui suurest heast tahtest sekkume vägivaldselt teise inimese ellu? Surudes teisele peale oma tõde, oma nägemust elu õigsusest. Oled Sa päris kindel, et sinu eluviis ja tõekspidamised teisele parimad on? Miks arvame sageli, et teame teisest paremini, mis talle hea on? Ja teine ise ei tea,” küsib oma mõtiskluses Telegramile maastikuarhitekt, joogaõpetaja ja ülitundlikkuse eestkõneleja Marilii Toots.

Kas poleks mitte kergem elul lihtsalt olla lubada? Hoides turvalist ruumi ning seal kuulata ja näha, mida teine tegelikult vajab? Tasub vaadata, kas abi saaja on tegelikult ka õnnelik, kas ta särab ja õitseb või on ta sinu suurest abistamisest hoopis longu vajunud ja hingeliselt näljas? Oled sa mõelnud, et vahel võib juhtude, et oma suure ja iseka abistamissooviga ennast aitajana hästi tunda, teeme teise elu hoopis keerukamaks?

Siin aitab sageli otse küsimine, et kuidas teine end tunneb, mida ta vajab ja vastuse avatud kuulamine. Vahel pole meil võimalus küsimusi esitada, kuid me näeme ja tajume teise enesetunnet. Loomulikult on ka ausalt vastamisel vastajal siin oma osa. On tõsi, et vahel ei julgeta või osata küsida, vahel vastata, aga enne kellegi aitamist on otstarbekas pidada siiski maha dialoog. Nii austame teise vaba tahet ja anname talle võimaluse oma elu ise juhtida. Jaa, vastus võib teise inimese tõest mõnikord suuresti erineda ja siis vahel me lihtsalt polegi võimelised seda vastu võtma, välja ütlema või teist lõpuni mõistma. See aga ei tähenda, et meie ise või teine tingimata eksib või valel teel oleme. Vaatame siinkohal lille.

Sagedasti on parim, mida me teise heaks teha saame, luua ja hoida ruumi. Taimele siis sobiv kasvukeskkond. Hoitud ruumis võib juhtuda, et puhkeb ka juba närtsinud lill taas õitsele. Väga sageli me ei tea, millised aarded teises peidus on. Me ei tea, millise lillega on tegu. Kuid me saame longu vajunud taime kasta, saame vahetada mulla ja tõsta ta varjust päikese kätte, lisada temperatuuri või see just mõnusalt jahedaks lubada. Jälgides tähelepanelikult samal ajal, mis lillega toimub. Igal lillel on omad kasvuvajadused. Me ei heida ju lillele tema lilleks olemist ette, me ei nõua ega oota taimelt loomaks muutumist.

Ja siis, parajal hetkel, kui on just käesolevale liigile soodsad kasvutingimused ja õige aeg, saame imetleda õit, mis on puhkenud. Ei see õis pole selline nagu ette kujutasime või ootasime. See õis on just selline, milliseks ta oli algselt loodud. Puhkenud õie omadused said paika juba seemnesegu külvamisega, aga olime need unustanud. Sageli pole me isegi teadnud, et millist seemet täpselt on kasutatud. Rukkilillest ei saa kunagi karikakart ega moonist parti. Ometi on need kõik ilusad ja elusad liigid.
​
Kõige paremini areneme ka meie, inimesed, just meie omadustele vastavates kasvutingimustes. Nii nagu ka taimed vajame me vett, maad, soojust, õhku ja ruumi. Lihtsalt erinevates kogustes. Me oleme kõik inimesed, aga nii nagu on erinevatest seemnetest külvatud lilled erinevate õite ning viljadega, nii on ka meie puhul erinevused sünnipärased. Kui seeme on külvatud, siis saame taimekese eest hoolt kanda, jälgides uudishimuga, mis või kes idust areneb. Juba seemne külvamisega on taimes olemas kogu tema potentsiaal. Luues taime kasvuks soodsa keskkonna, võime näha, kuidas avaneb imeline õis otse meie silme all.​

Marilii Toots
Raamatu “Kukkudes armastusse“ autor
Raamat on tänu teile, head toetajad, nüüd müügil!
​Otse autorilt: http://www.ulitundlikinimene.ee/raamat.html 
Rahva Raamat: https://www.rahvaraamat.ee/p/kukkudes-armastusse-lugu…/…/et…
Apollo: https://www.apollo.ee/kukkudes-armastusse.html

Ühist loomise teekonda näed siin: http://www.ulitundlikinimene.ee/kukkudes-armastusse.html
Sünniloost leiad siit: http://www.ulitundlikinimene.ee/huvitavat/raamatu-kukkudes-armastusse-sunniloost

​​Käesolev raamat on ühe Hinge lugu. Ühe Lapse Naiseks sirgumise lugu. Teos toob välja selle, kuidas lapsepõlves omandatud sügavad mõtte- ja käitumismustrid meie elu märkamatult juhivad. See jutustab läbi rännakute enesest teadlikumaks saamisest. Sellest, kuidas mõte ja tunne loovad tegelikkuse ning kuidas Universum vastab inimese enda loodud tunde- ja energiasagedusele. Teos viitab joogapraktikate, šamaanirännakute, muusika ja loomise toetavale jõule ning kirjeldab tundliku isiksusetüübi iseendale lähemale kasvamist. Kõik see toimub hirmudega silmitsi seistes, asendades need Elu, enese armastuse ning usaldusega.​

Lugu kasvab edasi... nüüd juba meist kõigist sõltumata, kuid ometi seotult. Nagu laps - me pole siin enam loojad, seemnest on sündinud vili. Sel raamatul on oma tee käia - see on nüüd vaba. Kuid nagu ikka, esimestel eluaastatel on laps õrn ja haavatav - hell ja avatud maailma mõjutustele. Samas tulvil avastamisrõõmu ja mängulusti. Hoiame ühiselt tema tee selge, kerge ja turvalise.

Otse autorilt: http://www.ulitundlikinimene.ee/raamat.html 
Rahva Raamatus: https://www.rahvaraamat.ee/p/kukkudes-armastusse-lugu…/…/et…
Apollos: https://www.apollo.ee/kukkudes-armastusse.html
Ühist loomise teekonda näed siin: http://www.ulitundlikinimene.ee/kukkudes-armastusse.html
Sünniloost leiad siit: http://www.ulitundlikinimene.ee/huvitavat/raamatu-kukkudes-armastusse-sunniloost

Vaikselt-vaikselt hakkab ka mulle endale pärale jõudma, et olemegi ühiselt raamatu välja andnud! See on olnud imeline teekond täis katsumusi, rõõmu, üllatusi, imestust ja eelkõige uskumatult suurt tänutunnet. See on jätkuvalt piire avardav teekond minus endas, kinnitades tõdemust, et südameteed käies, on kõik võimalik!

Alates sellest, et tänu erinevatele joogapraktikatele ja šamaanirännakutele ning õpetuse järgi elajatele, leidsin endas julguse raamat kirja panna. Jätkates sellega, et mitmed sõbrad ja tuttavad olid valmis toona veel üsna puisele teoses eessõna kirjutama. Nii kasvas usaldus ja liikusin edasi, tundes üha tugevamat seljatagust. Lõin raamatule algse kaitsemärkidega kujunduse. Järgnesid kirjastaja otsimine, toimetaja leidmine, küljendaja osavõtlikkus ning siis video loomine ja toetuse kogumise projekt Hooandjas. Video loomisel võttis üks tähenduslik koht Saaremaal meid vastu ja nii sai see kantult edasi kasvada.

Üks sõber aitas vajaliku tehnikaga, teine sõber oli kõrval filmimas ja mitmed, mitmed eemal kaadri taga emotsionaalseks toeks. Video improvisatsioonilised taustahelid kasvasid läbi sõbra hinge ja käte kohapeal muusikaks, mis sulandub raamatu teekonnaga nagu valatult. Koos filmimine, tekstide sisselugemine, video kokkupanek, artiklite ning lugude kirjutamine ning nende jagajad, iga laekunud toetusumma ning inimene selle taga andis usku ja innustustust juurde. See kõik on kasvanud loomulikult, ikka läbi katsumuste, kuid hoitult ja õige tunde pealt. Nüüd juba üha edasi ja edasi. Ja teile läheb see korda! Mulle läheb see korda! See puudutab ja liigutab Hingepõhjani. Olete oma olemasoluga olulised koosloojad. Oleme koos vägevad! 

Nüüd on ilmavalgust näinud raamatu teeks pakkuda julgustust meile kõigile ka võimatuna näivatel, lootusetutel ja rasketel hetkedel edasi liikumiseks - liikudes ikka iseendale lähemale - usalduses ja armastuses. Neile, kellele pakuvad huvi Hinge sügavamad rännakud ning hinnangutevaba ning armastuses kooskasvamine, avab teos võimaluse heita pilk ühe noore Naise sisemaailma heitlustele.

Aitäh, et olete!
​Armastuses ja ümbritsetud Armastusega.

Video on filmitud ja kokku pandud oktoobris 2018.

​Marilii Toots
Raamatu “Kukkudes armastusse“ autor
​
Raamat on tänu teile, head toetajad, nüüd müügil!
​Otse autorilt: http://www.ulitundlikinimene.ee/raamat.html 
Rahva Raamat: https://www.rahvaraamat.ee/p/kukkudes-armastusse-lugu…/…/et…
Apollo: https://www.apollo.ee/kukkudes-armastusse.html

Ühist loomise teekonda näed siin: http://www.ulitundlikinimene.ee/kukkudes-armastusse.html

"Inimesed jagunevad kaheks: ülitundlikeks ja tavatundlikeks. Mina olen ülitundlik, muuhulgas tähendab see, et ma ei talu enda liigitamist, nii et palun lõpetage!

Ma ei taha olla tähelepanu keskpunktis, aga ma ei taha olla ka tavaline halli massi osake. Üks ülitundlikkuse avaldumisvorme on ebamugavustunne, kuuldes nimetamist tüüpiliseks: “tüüpiline mees,” “tüüpiline keskealine,” “tüüpiline IT-inimene,” “tüüpiline riigiteenistuja,” “tüüpiline kontoritöötaja,” “tüüpiline lapsevanem,” “tüüpiline eestlane,” “tüüpiline linlane,”  “tüüpiline neitsi (tähtkuju mõttes),” “tüüpiline melanhoolik,” “tüüpiline introvert,” “tüüpiline patsient,” ..., “tüüpiline ülitundlik.” Me kuulume paljudesse sotsiaalsetesse gruppidesse, aga üksikisikule ei tohi omistada tema grupi tunnuseid. Sherlock Holmes tuletas üksiku üldisest, sest niimoodi sai kirjutada põnevaid raamatuid - päris maailmas see ei tööta. Ma ei käitu konkreetses olukorras nii, “nagu käituks keskmine ÜTI”.

Kui inimeses sisaldub keskmisest rohkem tundlikkust, ei pea see avalduma kogu aeg ja kõiges. Mind häirivad valjud hääled, aga meeldivad ilutulestik ja plahvatused ja raske metall, mõnikord. Ma näen rohkem nüansse kui kes iganes teine keda tunnen, aga mitte alati. Ühel päeval võin ma tunda võhivõõra valu, teisel mitte märgata lähedase oma. Võin näha ilu ja harmooniat tühistes tarbeesemetes, võin ignoreerida kvaliteet-kunsti. Ma olen empaatiline, kuid mitte empaat selle sõna müstilisemas mõttes. Ma ei tee kellelegi halba, aga vahel võin käituda väga õelalt. Mul on para-võimeid, aga need pole kontrollitavad. Vastupidi ka: mõni kõige alatundlikum inimene võib sobivas olukorras tunda võimsaid emotsioone, märgata nähtamatut, olla loov ja peen. Tundlikkus ei ole kohustus, see on võimalus.

Kui ma elaksin läbi kõiki oma emotsioone, siis ma ei elaks juba ammu. Olen õppinud tundeid ignoreerima. Ülitundlikkus avaldub tundetuses, õpitud kunstlikus tundetuses. Nii et ärge kunagi süüdistage kedagi tundetuses - tunded kas on või ei ole, ja kui on siis omakorda kas näidatakse välja või ei näidata.

Mõned on saanud justkui kompensatsiooniks erilisuse eest mingeid andeid, aga mitte kõik. Kas ma peaksin rängalt põdema, et mulle pole antud muusikalist kuulmist ja joonistamisoskust, ehkki olen ÜTI? Sest kui te üritate kedagi lohutades tuua näiteid, et “sageli kaasneb ülitundlikkusega see või too,” siis tegelikult teete karuteene neile, kellel parasjagu ei juhtu kaasnema, vot nii!

Esimene samm: teadvustame, et inimesed on erineva tundlikkusega. Teine samm: teadvustame, et kõik ülitundlikud on erinevad. Kolmas samm: teadvustame, et igal inimesel on erinevaid päevi."
​
Kaupo, 50

Alistumine, andumine spirituaalselt vaadates on midagi mis on lõplik. Ärgata üles, saada valgustatud juhtub siis, kui alistud usaldusele, usule ja enda kaunile olemusele. Alistud elule usaldades enda salasoove ja hinge väljendus vajadust. Alistud millelegi suuremale, kui su füüsiline keha millest me kümne küünega kinni hoiame. Alistud usule, et Universum täidab kõik sinu mõtted ja unistused täpselt siis, kui sa oled valmis ja sul on vaja ärgata, et seda näha.

Alistud oma inimlikule rumalusele, et tead kõike mis on vaja sulle ja teistele, kuigi pole midagi õppinud ja see iseenesest ongi juba vihje. Alistud ignorantsusele ja ülbusele, targutades avada suud seal kus pole vaja. Alistud tõsiasjale, et sul on üks suu ja kaks kõrva, ning see on vihje kasutada neid proportsionaalselt. Alistud vingumisele, süüdistamisele ja tagarääkimis vajadusele.

Alistud elule, elades täiel rinnal ja olles see kes sa oled. Me arvame, et oleme kadunud ja ei tea oma teed, kuid alistudes ja vaikuses enda hinge häält kuulates sa mõistad, et pole kuhugi kadunud ja kasvad selleks kelleks sa saama pead, seega pole kunagi kuhugi kadunud ja oled lihtsalt teel. Alistudes mõttele, et sa ei ole see kus ja kellena sa töötad, ning sa ei ole ka oma minevik ja need lood mida sa räägid endale ja teistele. Alistuda oma hirmudele on meie kõigi kohus ja risttee kuskil ajas, kuhu me jõuame alati.

Alistuda oma annetele ja südamesoovidele jagada oma unikaalset häält maailmaga.

Alistuda tõele mis on meis kõigis sügaval on lihtne, kuid me arvame, et on raske ja kardame midagi mida pole olemas. Alistuda on lihtsam, kui sa arvad, sa lihtsalt ei tea seda, sest sa ei julge proovida. Alistuda ja anduda tõele, et sa lihtsalt kardad olla siiras, aus ja näidata oma haavatavust, ning oma ilusat hinge kõigile kes seda soovivad. Alistuda oma hirmudele sellest, mis keegi meist mõtleb ja kuidas meid näeb, kui me ei tunne veel iseennastki.

Aus ja ebamugav on tõsiasi, et me kõik avastame mingi hetk, kui võltsid me oleme, ning me tunneme kuidas inimesed näevad ja tunnevad seda sama. Sellepärast, et me “üritame” seda kõike varjata ja me “üritame” olla keegi kes me ei ole. Üritamine ei ole alistumine ja on raskem energiavorm mis on kõigile kogetav. Andu endale ausalt ja näita endale oma nõrkust, sest sa ju tead, et see on seal.  Seda tehes saab nõrkusest jõud. Alistu tõsiasjale, et tõtt on valus kuulata ja kõik see mis ajab sind närvi või ärritab on miskit sinus eneses mis vajab tähelepanu. Alistu sellele, mis sind inspireerib ja tea, et see ongi see, sinu südamesoov ja hinge vajadus särada. Aga “ei” ütleme me endale ja andume hoopis oma egole, kes kisub meid tagasi sinna kuhu me ei kuulu. “Ei” ütleb su aju alistumisele ja surub sind tagasi mugavustsooni mis on tuttav. Lihtne on anda käest ära oma jõud ja süüdistada kõiges kõiki teisi. Lihtsam on alistuda iseendale, sest alistumist saab õppida, kui sa seda tahad. Kui su elutee on ette näinud, neid ülesandeid millest sa üle ja läbi käima pead, et seda kõike õppida, siis ehk ongi see põhjus miks sa seda siin loed, sest, kas sa näed seda juba või mitte aga sa oled sinna poole teel. Et tõeliselt alistuda, peab kõigepealt endale andestama!

Väike harjutus sulle, kui soovid end tundma õppida? Alistu hetkele, põlvita maha, ning lasku alandlikult ja puuduta oma otsmikuga maad. Vaata kas suudad olla nii 5 minutit. Jälgi oma mõtteid ja tundeid mida selline harjutuse soovitus sinus tekitab.

Alistu millegile suuremale, kui sa ise.
Me kõik salaja palvetame! Me kõik salaja alistume!

Armastust ja hinge puhtust.
 
Maiko Johanson

Mul on viimasel ajal olnud au veeta aega inimestega ja keskkondades, kus olen unustanud ülitundlikkuse. Olen isegi esitanud küsimuse, et milleks selline eristumine? On see ikka vajalik? Me kõik oleme erinevad. Rõõmuga saan nentida, et osa inimgruppe on aktiivselt väärtustamas ja aktsepteerimas iga inimesi isiksuseomadusi ja sellest lähtuvalt nende potentsiaali. Taandades üksteise vahelise konkureerimise, võitluse ja vaidlusevajaduse ise enese armastamisele; enese vajaduste teadvustamisele ja enese eest vastutuse võtmisele, hoolimisele ja seeläbi teistest hoolimisele.

Me elame oma tõde, kuid meie tõde pole ainus eksisteeriv. On veel palju erinevaid vaatenurki ja tõdesid, mis teevad maailma mitmekesisemaks. Inimene saab paraku teistest hoolida ainult niisama palju, kui ta iseennast ja oma vajadusi austab. Rohkemaks pole inimloomus võimeline. Kuulates ennast ja kuulates teisi, saame erinevuseid arvestada. Kui elame oma omadustest lähtuvat elu, rakendades andeid, püüdmata end või teisi suruda kindlatesse normpiiridesse, siis sellisel juhul kaob ära vajadus end eristada kui ülitundlikku inimest.

Me oleme inimestena omavahel seotud, üksteist mõjutades ning peegeldame omadusi. Nii tundlikud, kui vähemtundlikud. Mida tundlikum on inimene, seda sügavam ning kiirem on sageli peegeldus. Oleme siin maailmas põhjusega erinevad. Jälgigem, millist keskkonda me ise pakume ja loome nii endale kui teistele. See, millist keskkonda enda ümber täiskasvanueas lubame, on meie oma mõttemaailma peegeldus.

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

​See raamat on ühe suurte teadmistega autisti “laiendatud” autobiograafia, süvauurimus iseendast ja autismist, kirja pandud harvaesineva põhjalikkuse ja kirega. Mul pole vähimatki aimu, kas kõik selles raamatus esitatud mõtted ja seisukohad peavad tingimata vett, kuid kindlasti on see suureks toeks autistliku meelelaadiga inimestele ja nende lähedastele. Miski selles raamatus hämmastas mind. Olles lugemise lõpetanud, jäi kummitama ainult üks mõte: “Ma tahaksin olla autist!”Valdur Mikita kirjanik ja semiootik


Väga põhjalik ja sisukas ülevaade autismist ja autistlike inimeste sisemaailmast. Minu jaoks teeb raamatu eriti väärtuslikuks just see, et autor teab täpselt, millest ta räägib. Autismis ja autistlike inimeste maailmatajus on midagi, millest on meil kõigil üht-teist õppida.
Ivica Mägi autismivaldkonna arendaja, koolitaja, nõustaja


Kaarel Veskis on õppinud Tartu ülikoolis kirjandust, keeleteadust ja arvutilingvistikat ning töötanud sealsamas ülikoolis aastaid keeletehnoloogia spetsialistina, hetkel töötab Eesti Kirjandusmuuseumis. Tema vabatahtlik töö Eesti Aspergerite Ühingus on viimase paari aasta jooksul hõlmanud autismist ja Aspergeri sündroomist kirjutamist ja rääkimist, aspidest täiskasvanutele tugigruppide korraldamist ning lisaks ka autistidega oma töös kokku puutuvate täiskasvanute ja autistidest lastega vanemate nõustamist nii päriselus kui mitmesuguste elektrooniliste kanalite (foorumid, sotsiaalmeedia, Skype) kaudu.

Andestamine ja selle vastuvõtmine on väga oluline samm emotsionaalse vabaduse leidmisel, kuigi see ei tähenda, et seda on lihtne saavutada. Mõnede inimeste jaoks on isegi andestuse idee vastuseisu ja ebamugavustunnet tekitav. “Ma lihtsalt ei andesta ja kõik” aaarh…
​
On levinud veendumus mida paljud arvavad andestusest, et kui te olete otsustanud kellegile andestada, siis vale on tänu sellele tehtud õigeks ja teie silmis siis, teile haiget teinud inimene on konksu otsast vaba ja sellega on raske leppida. Kui hoiate seda veendumust, siis olete ainus, kes selles olukorras kannatab.

Kui te õpite andestusele vaatama, kui oma pahameele, viha ja valu vabastamise teele, muutub see vajalikuks sammuks teie vabaduse ja õnne suunas. Ja kõik, mida te tegelikult vajate, et sinna ilusasse kohta jõuda endas, selleks on üks koostisosa see on... LOOTUS.

Lootus on võimas vastumürk pahameelele ja meeleheitele. Erinevus nende vahel, kes lasevad maailma väärtegudel neid endale tuua, ja need, kes otsustavad andestada - ja omaks võtta elu headust -, on võime usaldada ja uskuda, et kõik on välja arenemas täpselt nii nagu peab. Kõik loksub paika. See on Lootus.

Lootusega tähistatud elu on elu, mida iseloomustab optimism ja võime lahendada konflikte seestpoolt. See ei tähenda, et olete alati õnnelik või et te ei tunne selliseid emotsioone nagu valu ja viha, kuid see tähendab, et te vaatate negatiivsed asjaolud ajutisteks, et teil on usku, et sa saad pimedusest välja, ning, et teil on võim ise endale andeks anda. Tänu sellele paraneda ja muutuda paremaks inimeseks.

Ükskõik kui suur on see takistus, millega sa praegu tegeled, kui sa saad omaks võtta lootuse elemendid, et andestada - ja vabastada ennast pahameelest ja vihast, siis võimalus saavutada sisemist rahu on kohe nurga taga.

Me oleme väärt olemaks vaba ja õnnelik!

Maiko Johanson