​See raamat on ühe suurte teadmistega autisti “laiendatud” autobiograafia, süvauurimus iseendast ja autismist, kirja pandud harvaesineva põhjalikkuse ja kirega. Mul pole vähimatki aimu, kas kõik selles raamatus esitatud mõtted ja seisukohad peavad tingimata vett, kuid kindlasti on see suureks toeks autistliku meelelaadiga inimestele ja nende lähedastele. Miski selles raamatus hämmastas mind. Olles lugemise lõpetanud, jäi kummitama ainult üks mõte: “Ma tahaksin olla autist!”Valdur Mikita kirjanik ja semiootik


Väga põhjalik ja sisukas ülevaade autismist ja autistlike inimeste sisemaailmast. Minu jaoks teeb raamatu eriti väärtuslikuks just see, et autor teab täpselt, millest ta räägib. Autismis ja autistlike inimeste maailmatajus on midagi, millest on meil kõigil üht-teist õppida.
Ivica Mägi autismivaldkonna arendaja, koolitaja, nõustaja


Kaarel Veskis on õppinud Tartu ülikoolis kirjandust, keeleteadust ja arvutilingvistikat ning töötanud sealsamas ülikoolis aastaid keeletehnoloogia spetsialistina, hetkel töötab Eesti Kirjandusmuuseumis. Tema vabatahtlik töö Eesti Aspergerite Ühingus on viimase paari aasta jooksul hõlmanud autismist ja Aspergeri sündroomist kirjutamist ja rääkimist, aspidest täiskasvanutele tugigruppide korraldamist ning lisaks ka autistidega oma töös kokku puutuvate täiskasvanute ja autistidest lastega vanemate nõustamist nii päriselus kui mitmesuguste elektrooniliste kanalite (foorumid, sotsiaalmeedia, Skype) kaudu.

Andestamine ja selle vastuvõtmine on väga oluline samm emotsionaalse vabaduse leidmisel, kuigi see ei tähenda, et seda on lihtne saavutada. Mõnede inimeste jaoks on isegi andestuse idee vastuseisu ja ebamugavustunnet tekitav. “Ma lihtsalt ei andesta ja kõik” aaarh…
​
On levinud veendumus mida paljud arvavad andestusest, et kui te olete otsustanud kellegile andestada, siis vale on tänu sellele tehtud õigeks ja teie silmis siis, teile haiget teinud inimene on konksu otsast vaba ja sellega on raske leppida. Kui hoiate seda veendumust, siis olete ainus, kes selles olukorras kannatab.

Kui te õpite andestusele vaatama, kui oma pahameele, viha ja valu vabastamise teele, muutub see vajalikuks sammuks teie vabaduse ja õnne suunas. Ja kõik, mida te tegelikult vajate, et sinna ilusasse kohta jõuda endas, selleks on üks koostisosa see on... LOOTUS.

Lootus on võimas vastumürk pahameelele ja meeleheitele. Erinevus nende vahel, kes lasevad maailma väärtegudel neid endale tuua, ja need, kes otsustavad andestada - ja omaks võtta elu headust -, on võime usaldada ja uskuda, et kõik on välja arenemas täpselt nii nagu peab. Kõik loksub paika. See on Lootus.

Lootusega tähistatud elu on elu, mida iseloomustab optimism ja võime lahendada konflikte seestpoolt. See ei tähenda, et olete alati õnnelik või et te ei tunne selliseid emotsioone nagu valu ja viha, kuid see tähendab, et te vaatate negatiivsed asjaolud ajutisteks, et teil on usku, et sa saad pimedusest välja, ning, et teil on võim ise endale andeks anda. Tänu sellele paraneda ja muutuda paremaks inimeseks.

Ükskõik kui suur on see takistus, millega sa praegu tegeled, kui sa saad omaks võtta lootuse elemendid, et andestada - ja vabastada ennast pahameelest ja vihast, siis võimalus saavutada sisemist rahu on kohe nurga taga.

Me oleme väärt olemaks vaba ja õnnelik!

Maiko Johanson

• Üks põhjuste kogum põhineb alateadvusel – armume inimestesse, kes meenutavad meile kedagi ammu unustatut või kelle abil me loodame ära klaarida ammuseid valusaid ja lahendamata küsimusi.
• Teise võimalusena armume inimestesse, kelle puhul tunnetame võimalust areneda teatud suunas; nad osutuvad meie õpetajateks või siis sunnivad arenema nende emotsioonide kaudu, mida me nende vastu tunneme.

Protsess bioloogiast, kõneleb et meie ajus on süsteem, mis kontrollib konkreetset valikuprotsessi, mis lubab  „indiviididel oma paaritumissoovid keskendada eelistatud partnerile“, kelles valivad indiviidid näevad tõenäoliselt teatud geneetilist laadi eeliseid. Mis puutub sellesse, kuidas me valime partnerit, kellele keskenduda, siis mõned bioloogid on vihjanud feromoonidele, lõhnatutele molekulidele, mida paljud liigid kasutavad agressiivse seisundi või seksuaalse valmisolekuga signaalide edastamiseks.

Suuremal osal inimestest on võrdlemisi selge ettekujutus selle kohta, milline nende partner olema peaks. Nad on kirjeldusele sobiva partneriga kohtudes valmis innukalt armuma, eeldusel, et elus on selleks käes õige aeg, kõik asjaolud soosivad ja neil on alust arvata, et nad teisele inimesele meeldivad.

*************
​
On rohkelt uurimustöid, mis näitavad, et inimesi tõmbab endaga sarnaste inimeste poole – ühe uurimuse tulemused näitasid koguni, et võimalikult sarnaste tunnustega, näiteks sarnase DNAga inimesed, hakkavad suurema tõenäosusega teineteist armastama. Samas võib tõmbe teine põhjus olla täiesti vastupidine.

Kõige võimsam armumine võib sageli aset leida pärast ühe suhte lõppemist või selle lõppemise ajal. Olenemata sellest, milline oli teie eelmise partneri temperamenditüüp, ja eriti juhul, kui asjad ei läinud nii nagu soovisite, võin teile kindlalt ennustada – te tunnete seekord tõmmet täieliku vastandi poole. Võib ju väita, et selle taga on inimeste pidev soov erinevustega kohaneda ning terviklikkust saavutada, või siis proosalisemalt väljendades, teiselpool aeda on muru alati rohelisem.

Mida kauem te vaatlete kedagi, keda arvate end olevat võimeline armastama, seda enam te tõepoolest seda inimest armastama hakkate. Mõistagi võib armastus pärast seda, kui olete kõiki armastatu vigu ja puuduseid tundma õppinud, muutuda või koguni haihtuda.

Rohkem emotsioone ja rohkem teabe töötlemist võrdub sellega, et armutakse intensiivsemalt. Seetõttu armutakse sageli emotsioone tekitavas olukorras. Esile kutsutud olukord pluss hea kujutlusvõime võrdub armastusega.
​
​Armastuse ja alateadvuse seostes ei ole midagi uut – juba Freudi koolkonna esindajate sõnul armuvad inimesed seetõttu, et soovivad naasta väikelapseikka ning täita lapsikuid soove, et nende piiranguteta seksuaalsed ihad oleksid rahuldatud. Kiindumussuhte uurijad väidavad, et me soovime taas saavutada turvalist kiindumussuhet, mida me väikelapsena kogesime või pidanuks kogema. Jungi koolkonna esindajad kinnitavad eeltoodut, kuid lisavad, et inimesed tunnevad armastuses võimalust luu side Jumala, Loomise, Armastatuga.
 
Elane N. Aron, PhD `Ülitundlik inimene ja armastus` OÜ Hea Lugu, 2015 lk. 123-128

"Tänulik olla on teadlik valik.
Naeratada on loomulik, kuid on teadlik tihtipeale samuti.
Isiklik valik, olla tänulik on väärt otsus.
Tänulikkus on inimeses aegade algusest ja on kaunis oskus.
Näha ilu kõiges on teadlik valik, kuid paljudel vajab harjutamist.
Tunda rõõmu kõigest mis on selles hetkes on teadlik valik, kuid paljudel vajab harjutamist.
Armastada kõike mida elu pakub on teadlik valik, kuid inimesed on unustanud selle tõe.
Praktiseerida tänulikkust avab väravad tõeliselt kaunile ja kõrgemale vibratsioonile.
Praktiseerides tänulikkust tõstab kõrgemale kui julged unistada.
Praktiseerides tänulikkust võib hingedemaailm sulle ennast avada, sest sina avad ennast.
Tänulikkusest sünnib alandlikkus ja olla enesekindlalt alandlik on ilus.
Tänulikkusest sünnib armastus ja olla armastav on puhas valgus.
Naeratamine ja tänulikkus koos on taevavõlve avav jõud ja olemas meis kõigis kaunites.
Tänulikkus sünnitab tänulikkust ja see on edu toov teadmine.
Olla tänulik ja armastav, kingib kaastunde ja andestuse väe.
Olla meister tänulikkuse kunstis tähendab olla järjepidev ja kannatlik.
Praktiseerides tänulikkust, olla järjepidev ja kannatlik nii hommikul, kui ka õhtul.
Alati selles hetkes kus sa parajasti oled ole tänulik, sest kõik on super hästi.
Elu toob selle eest tänu ja lausa surub sulle hellalt juurde.
Ma olen nii tänulik, et kirjutasin selle loo.
Ma olen südamest ja siiralt tänulik sinu aja eest, et seda lugesid."
Ma tänan teid!
​
Armastusega
Maiko, 37

"Nüüd kõigele läbielatule tagasi vaadates, võin käe südamele panna ja öelda, et olen ülimalt tänulik sellele Hingele, kes sündis justkui minu enesearengu kiirendajaks, ülitundlikuks ja puhtaks peegliks, mis halastamatult kõik minu kõverused ja varjuküljed  paljastas. Ta sundis mind endale ausalt silma vaatama ja mõistma, et tema, minu laps ei ole vastutav minu halva enesetunde eest. Tema ainult peegeldas  sügaval minu enda sees olevaid hirme, valusid, kõhklusi."

**********************

Eve Toots, autori ema
Täispika Eve kirjutatud eessõna leiad peagi ilmuvast raamatust.

Palun jaga infot ja toeta raamatu väljaandmist Hooandjas klikates siia.
Loe raamatu valmimisloost täpsemalt siitsamast lehelt.
 
"Kui kõik see siin pole armastus, siis mis armastus üldse on?
Armastuses ja ümbritsetud armastusega!"
Marilii Toots
​

"Need rajad, kuhu selle raamatu lugemine teid viib, teate ainult teie, kes te selle seikluse ette võtate. Kindlasti soovitan seda lugeda ka meestel, sest see aitab vaadata ja mõista naise hinge ja südant. See omakorda kingib võimaluse jälgida ennast ja oma naiselikkust kogu selle olemuses, mida siin maailmas tulevikus mõistetakse rohkem. Minu siirad tänuavaldused!"

Maiko Johanson, Sõber

Palun jaga infot ja toeta võimalusel raamatu väljaandmist Hooandjas klikates siia.
Loe raamatu valmimisloost täpsemalt siitsamast lehelt.
 
"Kui kõik see siin pole armastus, siis mis armastus üldse on?
Armastuses ja ümbritsetud armastusega!"
Marilii Toots
​

“Kukkudes Armastusse” on väga-väga sügav, intiimne ja pisarateni aus jutustus ühe kauni hinge kasvamisest Armastusse. Selleks, et tõusta, peab kukkuma, et lennata, peab vahel ka kaelani sita sees olema.

On väheseid, kes tunnevad iseennast. Kes nad on, kust tulevad ja kuhu lähevad. Tervikuna. Olles ja luues. Ja mõistes, et kõik, mis meid ümbritseb, on meie sees ja meie mõtetes."

**************
​
Otisir, Šamaan

Täispika Otisiri kirjutatud eessõna leiad peagi ilmuvast raamatust.​

Palun jaga infot ja toeta raamatu väljaandmist Hooandjas klikates siia.
Loe raamatu valmimisloost täpsemalt siitsamast lehelt.
 
"Kui kõik see siin pole armastus, siis mis armastus üldse on?
Armastuses ja ümbritsetud armastusega!"
Marilii Toots

**********************
"Sellel raamatul on võim Hingi ühendada ja meile meelde tuletada, et kuigi elus on nii tulekuid kui ka minekuid vaja, ei ole me tegelikult kunagi oma teekonnal üksi, sest üksindus on vaid hirmust tulenev illusioon, mis tekib Universumi voolust ja armastavast energiast eraldumisel.

Marilii on siinkohal ka oskuslikult tõestanud, et lihtsuses peitub võlu ja ehedus:  selles teoses pole üleliigsetel sõnadel ja keerutavalt iluleval kirjastiilil kohta, on vaid aus ja otsekohene pilguheit hingesügavustesse, mis lugeja hingelätteni viib, et sealt võiks vastu vaadata igaühe enda peegelpilt."

Anneli Tiirik - Muusik, Rändur, Kirjanik, Toimetaja
Täispika Anneli kirjutatud eessõna leiad peagi ilmuvast raamatust.

Palun jaga infot  ja toeta raamatu väljaandmist Hooandjas klikates siia.
Loe raamatu valmimisloost täpsemalt siitsamast lehelt.
 
"Kui kõik see siin pole armastus, siis mis armastus üldse on?
Armastuses ja ümbritsetud armastusega!"
Marilii Toots

Päris mitu sõpra on viimasel ajal minuga jaganud, et nad on armunud. Imetlen nende julgust ja küpsust ning seda, kuidas nad oma tundeid valdavad. Austan nende tundmuseid ja eelkõige ausust. Olen ääretult tänulik selliste mõtteavalduste eest. Need on inspireerivad ja andnud minulegi jõudu, et rohkem avaneda. Need sõbrad on endiselt mu elus alles. Ja teate, kui oluline see on, et nad on valinud jääda. See on tõeline, aus, vaba, turvaline ja tingimusteta.

Ma armun, olen armunud sageli rängalt ja sügavalt. Energia tase tõuseb, õhus on elektrit. Tundub, et lausa lambipirnid lähevad läbi. See tunne justkui maailm on ühtäkki piiritu, jõudu on palju ja vahel ei tea kuhu seda kõike panna. Ja siis saab selle endale inimene, kes on olnud minu armumistunde päästikuks. Seda on palju, seda on väga palju. Mõnikord saab teine meie armumistunde vastu võtta, aga vahe mitte ning tekkinud energia jääb väljundita.

Või kas ikka jääb? Energia on ju äratatud. See toob oma jõus nähtavale nii ilu kui ka valu. Mitte midagi, mis meis on, ei saa enam jääda varjatuks. Meie Hinges on midagi liikunud. Armumine juhatab meid lähemale nii iseendale kui armumisobjektile. Jaa, me saame armuda ka Ilusse, Muusikasse, Loodusesse, Elusse, Tähistaevasse, Täiskuusse, Iseendasse jne. Me saame armuda oma teekaslastesse ja partnerisse üha uuesti ja uuesti. Tormid möllavad ning haaravad endaga kaasa, pöörates iga kivi tagurpidi. Uurides mägesid ja sügavikke. Kas oskan seda väge suunata, kas suudan ohje hoida? Kas märkan teist või olen täielikult pühendunud oma kaariku teel hoidmisele? Kas sõidan iseendast ja teisest oma tormides lihtsalt üle? Tahtmatult. Hirmutav – tee on looklev ja liigub metsa ääres, teisele poole jääb kuristik. Mis siis, kui ma rajalt eksin, mis siis kui juhin oma kaariku kraavi? Kas julgen jääda või põgenen? Tuul on ka tõusnud ja kisub pilve.

Täna näen seda sõitu teisiti. Lahe. Lisaenergia, mis on kerkinud minu enda sees. Näen võimalusi. Minus kasvab ühtaegu nii põnevus kui ka tänulikkus. Kasvab nii tõstev tuulehiil kui ka alandlikuks tegev rahu ja usaldus. Me ei saa seda sõitu peatada ega lõpuni kontrollida. Tõsi ta on, et armumine pole veel armastus. Kuid see annab võimaluse armastuse avaldumiseks. Jaa, olen endiselt emotsionaalne. Nutan ning naeran südamest ja põhjalikult. Ka toovad tugevad tundmused vahel esile ärevust, paanikahoogusid ja neile järgnevat tardumust. Ikka kirjeldan seda suure, kontrollimatu energiavoona, mis lihtsalt vahel meie olemise kokku jooksutab. Nagu elektrilühis. Aga selles tormis peitub ka kese.

Elu on õpetanud mind oma väge üha enam haldama. Nii saab lubada sel ka nähtavale tulla ja lõpuks omati seda nii iseenda kui teiste hüvanguks kasutada. Sisemised protsessid toimuvad endiselt, kuid sealsamas leidub ka rahukoht, kus on tuulevaikne kese. Jaa, tormid võivad olla hirmutavad, aga need inimesed, kes jäävad neil hetkedel minuga, on minu inimesed. Ma ise jään endaga. Selle teeb lihtsamaks omandatud oskus jätta Peeglid terveks, jääda vaatlejaks. Meie Peegliteks ongi Päris Inimesed, need samad, kes on õrnadel hetkedel meie lähedal. Nähes teise sisemist võitlust, jäädes tunnistajana paigale.  Pakkudes nii turvalist ruumi. Lubades olla pingutuseta. Midagi nõudmata. Nemad saavad osa ka meie eredast särast ja soojusest. Armumine annab meile võimaluse olla tõeline ja olla lähedal. See liigutab meis midagi, andes nii võimaluse armastusel sirguda.

Vahel kerkib ikka ka küsimus, et kuhu see meeletu armumisenergia siis suunata? Kas lihtsam ja turvalisem poleks mitte armuda? Mitte tunda? Mitte elada? Ei. Kindlasti mitte. Eelistan iga kell armuda. Üha uuesti ja uuesti. Mina ise olen õppinud seda energiat rakendama näiteks õpingutesse, maalimisse, muusikasse, loomingusse, riietesse, tantsu, liikumisse jms. Armumine äratab meis looja ja avab piiritult võimalusi, võimaldades näha ja kogeda seda, mida varem võimatuks pidasime. Kindlasti suunan osa ka kirjutamisse ja kasvamisse. Kui võtame armumist kui arengu kiirendit, siis -  raketid lennaku!

Tänan teid armsad sõbrad, kes te armute ja seda tundmust jagate. Tänan teid, kes te loote ja hoiate ruumi, kus meil endil ning teistel on iseendaga hea olla – nii me armumegi. Iga armumine, kui see toimub lahtilaskmisvõimega, sisaldab avarust ja tohutut potensiaali igaühe jaoks iseenda vabastamiseks meie sees olevatest piiravatest müüridest. Iga armumine annab sellesse tundesse paigale jäädes, esile tulevale otsa vaadates ja vaatlejaks olles võimaluse iseendale lähemale tulla. Annab võimaluse sügavaks energeetiliseks ja tõstvaks läheduseks nii enda kui teistega …see on sisemine kutse vabadusele. No lahe… Iga armumine on kingitus. Aga tõsi ta on, et vahel paneb see ikka vanduma ka!
 
On imede aeg. Armumiste rohket aasta lõppu ja tulevaid aastaid sõbrad! Lendame!
 
Marilii Toots
www.joogatunnid.ee​

"Inimese meel on ekslev. Nõnda me elame lastes elulistel oludel ennast mõjutada. Kõik, mis on meist väljaspool mõjutab üldjuhul seda, mis on seespool. Esiti palju, edasi - sõltub juba meie enese valikutest, kas veel rohkem või sootuks vähem. Me koosneme paljust, nii iseendast kui ka oma eelkäijatest. Oma vanemate „õnnestumiste“ kõrval oleme ühe osana ka nende "patud" - aga me ei pea selleks jääma. Me ei pea kandma edasi kannatust, mida meie vanemad ei ole osanud lahendada. Mitte ainult et ei pea kandma – pigem on meie elu ülesanne see pakike läbi uurida ja maha jätta. Kindlasti mitte kannatust juurde toota."
​
********************

Külle Kordemets, Inimene Maa ja Taeva vahel 
Täispika Külle kirjutatud eessõna leiad peagi ilmuvast raamatust.

Palun jaga infot  ja toeta raamatu väljaandmist Hooandjas klikates siia.
Loe raamatu valmimisloost täpsemalt siitsamast lehelt.
 
"Kui kõik see siin pole armastus, siis mis armastus üldse on?
Armastuses ja ümbritsetud armastusega!"
Marilii Toots
​

"Tundes Mariliid palju aastaid  rõõmustab ja teeb hinge hellaks tema avanenud hingemaastik oma lõpmatus arengus.

Aeg kui ülene mõiste on kõikides lugudes ja Aeg kui Valitseja  ütleb, millal loos toimuvad muudatused. Igas loos on rida , mis viitab Ajale. Paneb märkama ja mõistma. Õige Aeg ja õige Koht määravad suuna ja saavad olla õiged ainult olevikus. 

Mind liigutas see lugu. Julge, enda suhtes valusalt aus, tunnete keerdkäike valgustav nii heledatel kui tumedatel aegadel. Sealt on õppida. Õppida julgust, loobumist, mõistmist, leppimist, austust..."

Maimu Opmann, Joogaõpetaja ja sõber
​
Täispika Maimu kirjutatud eessõna leiad peagi ilmuvast raamatust.

Palun jaga infot ja toeta raamatu väljaandmist Hooandjas klikates siia.
Loe raamatu valmimisloost täpsemalt siitsamast lehelt.
 
"Kui kõik see siin pole armastus, siis mis armastus üldse on?
Armastuses ja ümbritsetud armastusega!"
Marilii Toots
​

Kõik inimesed reageerivad aastaaegade vaheldumisele, meil eriti suve lõpule, kuid mõned elavad seda raskemini üle kui teised. Nad muutuvad sügise saabudes tujutuks ja uniseks. Masendus, mille põhjuseks on loodusliku spektriga valguse vähesus, võib tekkida juba varasügisel, oktoobris ja kesta varakevade ehk märtsini välja.

Mis on talvemasendus?
Sügis-või talvemasendus (seasonal affective disorder - SAD) on üks depressiooni alaliike. Kuni 25% põhjaeurooplastest kannatavad talvemasenduse mingisuguse vormi all ning selline seisund tekib naistel keskmiselt kaks korda sagedamini kui meestel. Selle põhjuseks arvatakse hormonaalset erinevust, sünnituste mõju naise organismile ning lisaks naiste ja meeste erinevaid igapäevaelu stressoreid.

Tavaliselt on sümptomiteks

• väsimus, unehäired ja suurenenud unevajadus
• otsustusvõime ja aktiivsuse nõrgenemine ning energiavaegus
• huvi kaotamine töö või sotsiaalse tegevuse vastu, soov sulguda üksindusse
• seletamatu sisemine pinge ja ärrituvus
• masendus ja meeleheide
• liigsöömine ja soov magusa järele
• kaalutõus
• vähenenud huvi seksuaalelu vastu
• vastuvõtlikkus viirusinfektsioonidele ning krooniliste haiguste ägenemine

Sümptomid ilmnevad oktoobrist märtsini, kusjuures on leitud, et enim esineb talvemasendust detsembris, jaanuaris ja veebruaris. Talvemasenduse all võivad kannatada ka teismelised ja lapsed.

Kuidas talvemasendusest hoiduda?
Päevavalgus. Püüa liikuda rohkem õues, et saada päikesevalgust. Lase valgus tuppa! Piisava valguse saamine tasakaalustab melatoniini (hormoon, mis teeb meid uniseks) ja serotoniini (neurotransmitter, mis mõjutab meie aktiivsust) taset organismis.(Üks viis pimedal ajal enam valgust püüda, on valgusteraapia lambid, mida kasutatakse näiteks ka paljudes Eesti SPA-des.) Külmaga võib toas püsimine tunduda mugavam, kuid päikesevalguse ammutamine on äärmiselt oluline – eriti hommikuse paari tunni sees, mil ärgatakse. Loomulik valgus aitab keha bioloogilist kella reguleerida ning und ja meeleolu parandada.

Liikumine. Püüa iga päev tegeleda spordiga (Või vähemalt kolm korda nädalas 40-60 min.) Piisab kas või tempokast kõnnist, veelgi paremad on kepikõnd, jooksmine,ujumine, aeroobika vms. Tähtis on vaid, et sporti tehtaks korrapäraselt, terve talv läbi. Samuti aitab liikumine vähendada stressi, ärevust jt hooajalise meeleolulanguse sümptomeid. Seega - mine õue ning liigu rohkelt jalgsi, eriti valgel ajal. Trenn tõstab ka toonust ja muudab organismi vastupidavamaks erinevatele haigustele.

Toitumine. Söö korrapäraselt ja tasakaalustatud toitu. Väldi söömist halva enesetunde,närvilisuse või masenduse leevendamiseks. Eelista erinevaid teraviljatooteid, söö rukkileiba – need toiduained ergutavad serotoniini sünteesi. Jälgi, et saaksid piisavalt D-vitamiini. Vitamiin D3 ehk kolekaltsiferool stimuleerib samuti organismis serotoniini tootmist. Söö D-vitamiinirikkaid toiduaineid nagu nt päevalilleseemneid või avokaadot.
Head teevad ka oomega-rasvhapped,mida saab muu hulgas merekalast, näiteks lõhest ja heeringast. Head oomega-3-rasvhapete allikad on ka lina-,kõrvitsa- ja rapsiseemned ning -õlid,kreeka pähklid ning rohelised lehtköögiviljad. Lisaks muudele headele omadustele on oomega-3 rasvhapped vajalikud ajutegevuse normaalseks tööks, mõjuvad soodsalt meeleolule ja õppimisvõimele ning tugevdavadsüdame-veresoonkonda ja immuunsüsteemi.

Uni. Kaamoseaja unevajadus on inimesel suurem, hommikune ärkamine on vaevaline ja inimene tunneb end tihti väsinuna. Organismi talitlusi reguleeriva päikesevalguse vähesus põhjustab masendust ning masendunutel tekib päevade lühenedes ja tavalise tehisvalguse korral unehormooni ehk melatoniini üleproduktsioon, mis põhjustabki väsimust päeval ja unehäireid öösel.
Kui valgusega puututakse kokku öösel, ajal kui loodus seda ette ei näe, võib see soodustada depressiooni, ärevust ja päevast unisust. Uneeksperdid soovitavad magada pimedas,sest see võib märkimisväärselt parandada melatoniini tootmise rütme, mille tulemusel paranevad tuju, energia ja unekvaliteet.
Kindlasti tuleks talvisel ajal heita magama senisest varem, sest talvel on une kvaliteet kehvem ja uni katkendlikum. Magamatus toob endaga kaasa stressihormoonide taseme tõusu, mis pärsib ajurakkude uuenemist.
Samas ei ole mõistlik magada ka liiga kaua, sest suvega võrreldes vajab inimene talvel vaid 10–15 minutit rohkem uneaega. Talvehommikuti tuleks tõusta kindlal ajal, et organism harjuks talvise ajarütmiga. Nädalavahetustel seevastu võib aga magada kuni und jagub.

Tegutsemine. Planeeri adekvaatselt oma aega, et vältida tegevuste kuhjumisest tingitud stressi. Stressis ja väsinuna kulub sama töö tegemiseks rohkem aega ning ka vigu tehakse rohkem.
Väsimuse allikaks võib olla ka rutiin ja üheülbalise tegevuse kallal nokitsemine. Puhanud vaim on loomingulisem, sestap oleks mõistlik teha iga 40-45 minuti tagant minipaus, sirvida ajalehte või võtta tassike teed.
Ära unusta ennast pikkadeks talveõhtuteks ninapidi arvutisse! Selle asemel, et arvuti taga silmi piinata, on arukam ja stressivabam tegeleda endale meelepärase hobi või tegevusega.

Püüa tõsta tuju. Leia igasse päeva positiivseid tegevusi - huvialadega tegelemist, suhtlemist toredate inimestega, massaazis käimist, millegi uue ja põneva õppimist jne. Jaga oma muresid ja rõõme heade sõprade ning lähedastega. Ära unusta, et tuju tõstmisel on abi ka meeldivast muusikast.

Suve, päikesepaiste ja soojuse kaotusega leppimine ei ole alati kerge. Ent püüa mõelda positiivselt – aastaajad vahetuvad, aeg lendab kiiresti ja varsti oleme taas päikeselises kevades!

P.S Kui talvemasendus ei taha taanduda või segab tuntavalt sinu igapäevast tegutsemist, otsi abi - võta ühendust oma perearstiga.

Refereeringu autor: Ivi Niinep
​Psühholoog

"Ei mäletagi, millal viimati mõne raamatu peaaegu ühe hooga otsast lõpuni lugesin. Lihtsalt mingi soov või vaim kihutas edasi lugema. Mis saab, kuidas Naine sellest kõigest välja tuleb ja mis edasi saab. Ja seda mitte seiklusromaanile omasest põnevusest, vaid pigem kaastundest tingitud teada tahtmisest.

*************
Kellele see raamat võiks sobida? Ilmselt inimestele, kes on ise samu radu käimas ja samade katsumustega kimpus. Inimestele, kes tunnevad, et nad justkui ei sobitu hästi siia ühiskonda ja neid ei mõisteta. Inimestele, kes tahaksid teisi aidata, aga ei tea kuidas."

Ain Mihkelson , Rajaleidja- coach ja mentor

​Täispika Aini kirjutatud eessõna leiad peagi ilmuvast raamatust.

"Kui kõik see siin pole armastus, siis mis armastus üldse on?
Armastuses ja ümbritsetud armastusega!"
Marilii Toots

************************
"Kui sa selle raamatu valisid, siis pidi selleks olema mingi põhjus, miks. Isegi kui sa täna ei tea, milline just, ei suuda seda sõnastada, siis usu- intuitsioon tegi seda sinu eest. Usalda teda nagu Marilii on enda oma lõpuks usaldanud.

Võib olla tundub lugedes, et julm lugu? Tunneli lõpus pole valgust? On aga väga tõenäoline, et sa oled seda kõike isegi kogenud. Ise endast mööda elades me seda julmaks ei pea. Sest me tavaliselt seda tehes ei teagi, et ka teisiti on võimalik. Alati on reaalsus ainult see, mille kohta me siin ja praegu infot omame, muu mitte. Muu on hirmutav teadmatus.

See raamat aitab sul enda pildist välja tulla, et suuremat pilti näha. Aitab vast mitte jääda teoreetilis-filosoofiliseks, unistades abstraktselt, et küll ma ühel päeval. Vaid teha teoks. Hakata pihta. Olla järjepidev ja püsida.
​
Aitab mitte sõidelda püüdluste ebaõnnestumise eest, vaid pöörab ehk hellalt ikka tagasi algsoovi juurde. Allikale."

****************************
Tamur Johannes Tohver, Õpetaja, kriya ja dharma swasti joogi

Täispika Tamuri kirjutatud eessõna leiad peagi ilmuvast raamatust.

Palun jaga infot ja toeta raamatu väljaandmist Hooandjas klikates siia.
Loe raamatu valmimisloost täpsemalt siitsamast lehelt.
 
"Kui kõik see siin pole armastus, siis mis armastus üldse on?
Armastuses ja ümbritsetud armastusega!"
Marilii Toots
​

Inimolend on elu ime!
Me hinge tasandil soovisime inimkogemust?
Meie ema ja isa otsustasid meid luua…meie endi koostööna?
Me kõik võitsime esimese jooksu sündimiseni! 
Meile anti kingituseks kaasa edukus juba sündides! 
Kasvades suuremaks me hakkame nägema suuremat pilti.
Me oleme oma keskkonna toode, see on meie mõtteid ja harjumusi voolinud nägemaks elu teatud viisil.
Meist kasvavad iseseisvalt mõtlevad inimesed mis paneb meid oma teed otsima, et leida vastuseid ja näha läbi mineviku varjude.
Need alandlikud sõnad pärinevad mehelt... kes on alati elanud rõõmsalt aga magades. Pidin minema läbi nii paljude erinevat viisi valude, et aru saada ja mõista neid... meie sees olevaid võimeid.
Me kõik oleme loodud võrdselt, kõndimaks siin maa peal. Mingil moel mööda elu joont hakkame mõtlema, et oleme haiged ja ebapiisavad.
Me kaotame seotuse loomuliku olemisega, me kaotame enese oma mõttes ja me lubame end pimedaks teha.
Me teame tõde toitumisest, mis on meie kehale ja vaimsusele kasulik, kuid me ikka veel tarbime mürke.
Me laseme ennast programmeerida (kool,TV,raadio,ajalehed) Vastavalt sellele kuidas süsteem meid vajab ja ainult selleks, et meid raputada, et saaksime oma elus mingil hetkel ÄRGATA.
Ma ei näe seda mitte kui eksimust valitseva võimu poolt,
vaid lihtsalt kui ignorantsust ja rumalust, et nad arvavad end mõistvat, et nad teavad... kuidas meid peaks juhtima.
Ma mõtlen sageli oma ego üle ja kui kaugele ma saan lasta sellel minna, et ma enam ei näeks oma hinge puhtust.
Ma praktiseerin seda ainult selleks, et proovida mõista...
Mis on ahnus, mis on isekus, mis on kurjus?
Ma usun, et see on kõik valik, mida inimene teeb selles elus. Puudub õige ja vale on vaid õppetunnid, et end leida.
Minu mõtted on kogu mu elu jooksul olnud sügavad minu meelest ja mul on olnud probleeme, et väljendada ennast või isegi rääkida oma arvamustest.
Hakkasin mõistma seda juba noore poisina ja ma ei olnud valmis ennast jagama, mistõttu maailm ei olnud valmis mind KUULAMA.
Nagu ülalpool nii ka allpool, me kõik peegeldame kõike ja kõiki peeglitena. 
Kui hing muudab selle tõe enda lahutamatuks osaks, saab talle kingiks õppetund, et olla kannatlik ja usaldada oma kasvu teekonda.
Ma ei tea kindlalt, kas see kõik on tõde või lihtsalt loodud mõtlemise ja usu võimu poolt antud teemasse.
Ma tean seda, et me kõik oleme otsijad, me kõik oleme eluloo üliõpilased mille sihiks on meie jaoks leida oma tõde.
Jätkates vastuste otsimist on kindel see, et universum juhatab meid läbi elu kogemuste mis raputab meie maailma...
See võib olla nii sügav, et mõned meie eelnevad mõttemustrid surevad ja tekivad uued neuro ühendused, et me oleksime nüüd võimelised nägema... seda mida otsisime.
Oma elus olen leidnud sügavaimad tõed ja õppetunnid läbi suurte valude. Kui inimene kogeb surma lähedust muutub vaade elule.
Läbi selliste kogemuste leidsin ma lõputute võimaluste välja…. ma tean nüüd tõeliselt, et meie kui inimesed oleme võimelised kõigeks, midaiganes me tahame ja soovime oma ellu või elult.
Suure väega kaasneb suur vastutus!
Suur vastutus on mõista seda väge!

Maiko Johanson

Inimestega suhtlemine võib olla kohati vägagi väljakutsuv. Jagan siin üht võimalikku kogemust selleks, et kõrvaltvaatajal oleks võimalik näha ning mõista mõttevahtu, mis selle sees olijale tundub tõesõna uputavana.

Mõte… saan ma neid inimesi ikka usaldada? Aga, mis siis, kui pingesse lähen ja mul halb hakkab? See toimub nii ruttu vahel. Siis ma ei naudiks ju õhtut ja olen ka teistele koormaks ja vilets seltskond nii. Siis ei tahetagi minuga koos olla ju. Olen niikuinii lihtsalt vait ja mind ei märgata. Mida ma ise soovin? Mida ma hetkel vajan? Vajan ma puhkust? Või olen juba ülepuhanud ja jõud tegelikult on kasutamata? Ja see hakkab hoopis koormama? Kust tuleb eneselaadimine? Olen vaimselt väsinud. Vajan selgust! Ma ju ei tea. Kas saan tunda end koos teistega ka ärevana hoituna? Kas nad võtavad mu sellisena vastu? Sellisel juhul pinget juurde ei tekiks ja see hoopis taandub. Usaldada?

Seal on palju rahvast, müra, heli, valgust, kõik uus. Nii palju erinevat energiaid ja lisastimulatsiooni. Suudan, ma selle läbi töötada või on seda juba hetkel liiga palju? Kui sealne õhkkond on ärev või kellelgi teisel pinged, siis kas suudan endasse jääda? Või võtan ümbritseva mõjutuse üle? Kergelt piiripealne olek mul? Võib minna nii või teisiti? Ma ei tea… Raha tuleb ka vahepeal teenida… Kas ikka teen väljaminemise asemel tööd? Äkki ei tee tööd ka… Siis heidan seda enesele ette… On see põgenemine?

Jaa… kolmapäeval on tants ja töö ootab ka juba mõned päevad tegemist. Ei tea, kuis keha reageerib seekord? Kas jätangi ennast juba kõrvale? Aga kas on vaja ikka minna minemise pärast? Mida ma tegelikult soovin? Oi kuidas sooviks kuuluda ja märgatud olla ka siis, kui ei osale. Aga äkki nad unustavad mu lihtsalt ära, kui ma häält ei tee ja nähtav pole? Samas mu olemus ongi introvertne. Rahu, Marilii. Äkki olengi juba end distantseerunud ja natuke seina ette tõmmanud? Ise eemaldudes, sest eemale lükatud saadud ja mahajäetud olla on hulga raskem. Aga pingutades tekib pinget veelgi juurde ja endast väljaminek juhtub niikuinii. Kas tuleb pingutada? Mida teha? Appi!!!!

Tegemata arvutitöö viib hetkel mind ka endast välja, takistab energia voolamist – või on see lubatud tähtaeg? Vabandused, kõrvalejuhtimine! Raha on ka vaja, et seltskonnas ringi käia. Samas ei peaks end sundima midagi raha pärast tegema. Kas teen seda taas? Tulen ma ikka toime? On see vabandus tegelikult? Olen konkreetset tööd juba edasi lükanud ja lõppmatuseni seda teha ei saa… See pole päris minu teema niikuinii… aega ju tegelikult on ja saan hakkama… Tuleb pingutada ja hea tunne on, kui tehtud saab. Tähtajad ja ei soovi kedagi alt vedada. Enese survestamine? Ei tea…

Samas soovin nii-nii olla vastuvõetud ja kuuluda. Aga väsin ära ja siis pole minuga niikuinii lõbus. Mul endal pole hea. Võin pingesse minna, lihtsalt nutma hakata, kehas hakkab halb, kui neid segaseid tundeid maha surun… Neil on ilma minuta parem… Aga ma ise, mida mina vajan? Soovin omaksvõetud olla… Aga nad unustavad mu ära niikuinii varsti… Olen liiga keeruline… Riskida?

Jne...

Selline mõttearendus võiks veel kaua jätkuda, kui seda teadlikult ei katkesta. Mõistus hakkab ketrama, ärevus tõuseb… jälgin mängu… teen praktika… vaatan, kas saan eos ennetada teadvustamisega ja teisiti tegemisega selle, et enese loodud pinge väga kõrgele tõuseb. Vaatan, et ise end päris ära ei lõika teistest  ja kehasse lisapingeid juurde ei lubaks. Ehk siis teisisõnu toetan end ise.

​Hingan, hingan veel, teen veelkord praktika, et enese baasolemusega sügavam kontakt luua ja peast (hirmust) tõelisse olemusse tagasi tulla… kaissu ja pai vajan sel teel… ja teadmist, et olen hoitud ja kõik saab korda… Ehk siis parim, mida teha saan, on ise enese keha ja meele vajaduste eest hoolitseda. Siinkohal meenub üks vahva küsimus ja vastus sellele - kuidas tähelepanuvajadust rahuldada? Pöörates iseendale rohkem tähelepanu! Nii vajadus kaob ja meist saab vajaja asemel jagaja, sest oleme ise soovituga täidetud.

Minu elu, minu väljakutsed… Selline oli veel mõned head aastad tagasi üks mu varjatud sisedialoog, mis põhines vanadel hirmudel, mis endiselt vahel elu mõjutavad. Need omakorda põhinevad sügavatel, minevikus omandatud, alateadlikel, vähem või rohkem teadvustatud käitumis- ja mõttemustritel, millest läbiminemise teel tol hetkel olin ja olen praegugi, küll juba täiesti teises kohas… … jälgin toimuvat, ei samastu.
​
Kiht kihi haaval koorime end alasti, et ehe valgus nähtavalt särada saaks… Mida rohkem endas püsime, seda vähem tuleb kokku puutuda nende rahutute sisedialoogidega. Pean tunnistama, et kui harjutada neid kõrvaltvaatajana jälgima, siis on sellised dialoogid põnevad ja väärtuslikud õppematerjalid. Vahel ka väga naljakad. Ja alati, kui oleme vaatlejad, toetab meid teadmine, et tunne on mööduv torm, mis jätab inimese põhiolemuse puhtaks… kogu oma ilus ja metsikuses. Ka ärevus möödub!
 
Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

"Kui kõik see siin pole armastus, siis mis armastus üldse on?
Armastuses ja ümbritsetud armastusega!"
Marilii Toots

Raamat on inspireeritud autori enda elukäigust, kuid jääb siiski ilukirjanduslikuks. Teose erilist sisu tuleb igaühel eelkõige ise uurida, sest raamatust väljaloetavad sõnumid on kõigile erinevad ja sõltuvad lugejast endast.

​Kui sinu kätte on jõudnud raamatu trükiverisoon, tähendab see seda, et viljad on valminud, esimene sünniprotsess on õnnelikult läbitud. Ole palun selle lapsukese suhtes õrn ja hooliv, kandes teda kätel, just nii nagu sa ise soovid, ootad ja vajad, et sind ennast armastuseruumis kantakse. Meie suhtumised teistesse räägivad sügavuti meist endast.

Tänan Sind

"​Mida kauem siin ilmas oleme, seda raskem on mõnikord edasi liikuda.
Seda suurem saab iga päevaga koorem kanda, kui meil ei ole õnnestunud kogetut „läbi seedida.“
Kuni ühel hetkel liikumine peatub ja edasi enam ei saa.
Lihtsalt oled kätest ja jalust seotud ja ei saa edasi. Oled tardunud.
Keerutad kohapeal. Teed veel ringe. Kuni langed kurnatult maha.
Kogud end. Teed veel mõne ringi. Langed maha…
Kogud end taas ja otsustad minna edasi. Raske on. Minevik lohiseb järgi.
Lõikad köidikud läbi. Lased sel tänuga minna.
Vaatad tagasi. Vaatad, kust haarata… aga pole kust haarata.
On ruum ja avarus. Värske õhk. Armastus. Vabadus.
Ees on tühjus. Ühtäkki on kõik tuttav ja turvaline kadunud.
Justkui mitte midagi silmaga nähtavat ja käega katsutavat pole.
Veel on hirm. See vana tuttav.
Ja ees ka nagu ei paista midagi…
Astud sammu. Ja elu kannab. Astud teisegi… ei või olla, ikka kannab…
Sa saad joosta… kiiresti… hüppad ja….
Hüppad… ja tõused lendu. Helesinisesse taevasse, mis on segunenud õrnkollase päikesetriibuga.
Ja sa lendad kerguses.
Kui lihtne, aus ja ilus…
Kuu kustub."

​Marilii, 35​

Marilii on välja andmas raamatut nimega "Kukkudes armastusse" ja kogub Hooandjas selleks toetust. Palun jaga ja toeta siin.

Tänan Sind

Kallid sõbrad, tuttavad ja sugulased, palun ärge võtke teise inimese ärevushäiret või paanikahoogu isikliku solvanguna. Ärevushäire pole üldjuhul teist tingitud. Teadlik ärev ei süüdista ega ründa teisi, ega ka õigusta end. Ta teab, et teistel on ebamugav, kui temas paanikahoog nähtavaks saab. Ta teab, et tal endal on ebamugav ja ta teeb kõik selleks, et ärevuse esile tulekut ennetada. Ta teab, et ärevus on tema enda sees. Ärevuse mahasurumine annab sellele, aga jõudu juurde. Ta teab, kui ärevus on kerkinud, tuleb sellest lihtsalt läbi minna. See lihtsalt on selles hetkes. Tuleb lihtsalt sellele otsa vaadata ja sel olla lubada.  Keegi pole süüdi.

Ärevus paneb meid sulguma. Või õigemini hirm ärevuse ees paneb meid sulguma. Sulgunud olekus tunneme end teistest eraldatuna, kuid vajame enim omaksvõttu. Ka ärevusega olekus. Eriti just ärevusega olekus. Sel hetkel on tihti kõike saanud lihtsalt liiga palju. Paanikahoo ajal pole vaja ärevat õpetada ega kindlasti mitte süüdistada. Paanikahoog vajab lihtsalt olla lubamist, turvalist ruumi hoidmist, märkamist ja hellust. Siis see möödub ilma suuremat kahju tegemata.

Ärevus võib väljenduda väga erinevalt näiteks võib esile tulla ebamugavustunne, lõõgastumisraskused, liigne muretsemine, närvilisus, rahutus, kurguvalu neelatades, peapööritus, jalgade nõrkus, higistamine, värinad, pinge rinnus, hingamisraskused, paanikahoog (Sand, I. Armastades ennast. Pilgrim 2016).

Olete te kunagi püüdnud mõista, kust ärevushäire alguse saab? Uurimise käigus jõutakse tihti tagasi varasesse lapsepõlve, seal omandatud käitumis ja mõttemustrite ning kogemusteni. Soovime me või mitte, kanname endas ka seitsme –kaheksa põlve esivanemate tarkus. Heatahtlikkuse, hoolivuse jms. kõrval kanduvad edasi ka pettumused, solvumised ja viha. Kui meie esivanemad pole neid mustreid teadvustanud ja „üles soojendanud“, kasvab häiriv ja korduv muster suuremaks. Nii on igal järgmisel põlvel veelgi suurem ülesanne lahendada. Ärevusega on just täpselt sarnane lugu – see on mõistatus, mil on lahendus.

Me kõik soovime elada rahulikku, rõõmsat ja elusat elu. Ka need, kel tuleb hetkel ärevusega tegemist teha, soovivad elada tavapärast elu, koos selle rõõmude ja muredega. Nad ei ole sageli ise selles elus teadlikult ärevust valinud, ometi on see nende hetke tee, Hinge sügavam väljakutse.

Ärevus on sisemise konflikti tagajärg. Sageli on konfliktis alateadlikult hästi kätte õpitud käitumismustrid, mõtted, emotsioonid ja sisetunne. Midagi surutakse maha, mingi energia ei ole pikka aega leidnud väljapääsu ja rakendust. Ärevushäire võib olla peidus meist igaühes. Jah, ka aastaid praktiseerinud joogajuhendajal. Jah, ärevus võib vallanduda lahtuva depressiooni järel, mil pika pimeda perioodi järel saab palju nähtavaks. Vahel võib nähtavat olla nii palju, et me ei suuda seda läbi töötada. Ka siis võib tekkida sisemine vastupanu ning järgneda ärevus.

Tänu järjepidevale teadlikkule joogapraktikale (enese kõrvalt jälgima õppimise, märgatu korrigeerimise jms meele- ning keha tööle) on võimalik neid korduvaid mustreid selgemalt näha ning ära tunda. Leides nii leevendust. Selline praktika aitab meie meeltel ja tajudel teravamaks muutuda, me oleme oma tajudes selgemad ja täpsemad. See aitab ka ärevushäire alguse selgemini ära tunda. Ja ärevuseudu muutub praktiseerimise käigus episoodilisemaks, vahel ka intensiivsemaks ning sügavamaks. Samas muutuvad episoodid järjest lühemaks ning selguse ja ühenduse hetked laienevad. See on teekond. Teekond, mille me saame käia koos või eraldi. Me ei saa seda teekonda jõu ja tahtmistega ümber muuta. Ja saabuda kohe lõpp-punkti. Sellise nõudmistega pikendame pinget, kasvatame ärevust ja pikendame teekonda. Küll saame protsessi usaldada ja uskuda, et nii meie ise kui lähedased annavad igas elu hetkes oma parima.
​
Tervendav ravim on lihtne – avatus, toimuva elu austus ja ka ärevuse armastamine eelkõige iseendas. Just sellisena nagu see parasjagu on. Sel olla lubamine. Ja me näeme siis, kuidas ärevus muutub. Algul oli tegu ehk turris karvadega, küünistava ja uriseva musta kassiga. Tehes talle tasapisi pai, puudutades teda siira soojusega, muutub kass peagi pehmeks, nurruvaks kollaseks kiisuks. Ärevusest pole enam jälgegi. Ja kui ta vahel tulebki tagasi, siis me juba teame, kes selle turris kiisu sees tegelikult peitub. Taas on tekkinud pingelangus ja avatus. Kui vähegi on võimalik, jäägem kohale, et see kõik juhtuda saaks. Ja kui see on liiga raske, siis me mõistame, lubame teil minna ja läheme ka ise oma teed.

Ärevusega inimesed on sageli oma pimedast pooles vägagi teadlikud. Nad on teel selguse suunas. Me ei tea, kui sügavad on Hingehaavad, mida tuleb just konkreetsel inimesel tervendada. Me ei tea, kui suur on teise inimese raskus, mida tal kanda tuleb. See ei paista kõrvaltvaatajale välja. Samas teame, et kui on pimedus, on alati ka valgus. Ikka laieneb see, millele me keskendume.

Kui keskendume hetkedele, kus ärevus puudub, on kergus ja rõõm, siis need hetked suurenevad ja üks hetk on ärevus hajunud. Samas ei tähenda see seda, et ignoreerime parasjagu toimuvat seda alla surudes või eitades. Lihtsalt tunneme ära, võtame omaks ja laseme minna. Lubage ärevusel olla, võtke ta omaks ja see taandub samm-sammult turvalisse usaldusse ning muutub hellaks ja õrnaks nurruvaks kollaseks kiisuks  -  see ongi peamine, mida ärev nii eneselt kui ka ümbritsevalt sel hetkel vajab.

​Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

„Olles selge ja kaine, on mul olnud raske olla suurtel üritustel ja festivalilaadsetel, sest ma tunnen kõigi energiaid, kiima ja hirme. Ainult purjus olles olen ma piisavalt tuim, et mitte tunda ja saan olla nagu kõik teised. Ma ei käi enam kuskil rahvarohketes kohtades. Olles eemal perest ja sõpradest, olen avastanud need jõud endas suurelt jaolt tänu reisimisele. Reisimine ei laienda ainult silmaringi vaid laiendab sind ennast. Reisimine on kingitus isiklikule laienemisele, isiklikule evolutsioonile.“

Maiko, 36