Mida kauem siin ilmas oleme, seda raskem on mõnikord edasi liikuda...

"​Mida kauem siin ilmas oleme, seda raskem on mõnikord edasi liikuda.
Seda suurem saab iga päevaga koorem kanda, kui meil ei ole õnnestunud kogetut „läbi seedida.“
Kuni ühel hetkel liikumine peatub ja edasi enam ei saa.
Lihtsalt oled kätest ja jalust seotud ja ei saa edasi. Oled tardunud.
Keerutad kohapeal. Teed veel ringe. Kuni langed kurnatult maha.
Kogud end. Teed veel mõne ringi. Langed maha…
Kogud end taas ja otsustad minna edasi. Raske on. Minevik lohiseb järgi.
Lõikad köidikud läbi. Lased sel tänuga minna.
Vaatad tagasi. Vaatad, kust haarata… aga pole kust haarata.
On ruum ja avarus. Värske õhk. Armastus. Vabadus.
Ees on tühjus. Ühtäkki on kõik tuttav ja turvaline kadunud.
Justkui mitte midagi silmaga nähtavat ja käega katsutavat pole.
Veel on hirm. See vana tuttav.
Ja ees ka nagu ei paista midagi…
Astud sammu. Ja elu kannab. Astud teisegi… ei või olla, ikka kannab…
Sa saad joosta… kiiresti… hüppad ja….
Hüppad… ja tõused lendu. Helesinisesse taevasse, mis on segunenud õrnkollase päikesetriibuga.
Ja sa lendad kerguses.
Kui lihtne, aus ja ilus…
Kuu kustub."

​Marilii, 35​

---

Marilii on välja andmas raamatut nimega "Kukkudes armastusse" ja kogub Hooandjas selleks toetust. Palun jaga ja toeta siin.

Tänan Sind