Erinevad laste arengut käsitlevad teooriad leiavad, et väga varajase lapsepõlve ajal kogetud pereliikmete vahelised suhted mõjutavad laste emotsionaalset arengut. Samas pole need teooriad saanud seni kinnitust, kuna see nõuab väga pikaajalist uurimist. Nüüd on aga olemas uuring, mis pani selle väite paikapidavuse proovile pikaajalise uuringuga.

Tampere ülikoolis kaitses doktoritöö Jallu Lindblom, kelle uuring lähtuski eelmainitud psühhodünaamilistest ja evolutsioonilistest arenguteooriatest. Ta kasutas pikaajalise – enam kui 10 aasta vältel kogutud – uuringu andmeid, milles osales 710 soome peret.

Uuringu tarvis vaadati, kuidas peresuhete kvaliteet raseduse ajal ja imikueas ennustab laste hilisemat tunnetega toimetulekut, kaitsemehhanisme ja sõpradega läbisaamist.​

Kuidas sellist uuringut tehakse?
710 perekonna puhul küsiti mõlemalt lapsevanemalt nende tegevusvabaduse (ehk autonoomia) ja läheduse kohta nii peresuhetes kui vanema suhetes lapsega ning seda küsiti raseduse teisel trimestril (4.–6. raseduskuul), lapse 2. elukuul ning 12. elukuul.

Kui laps oli saanud 7- või 8-aastaseks täitsid lapsevanemad küsimustiku lapse tunnetega toimetuleku, kaitsemehhanismide ja teistega kohanemise kohta.

Uuringualuste laste 10. eluaastal valiti neist 79 eksperimentaalkatsesse, milles hinnati nende tähelepanu kallutatust vihaste ja rõõmsate näoväljenduste märkamisel (facial dot-probe task). Peresuhete mõju lapsele analüüsiti võttes arvesse nii muutuja- kui katsealusekeskseid meetodeid.

Mis selgus?
Uuringu esimese etapi andmete analüüs näitas, et vanemate kesine tegevusvabadus ja vähene lähedus nii peresuhetes kui suhetes lapsega andsid aimu lapse hilisemast vähesest võimekusest oma tundeid kontrollida ning sõltuvusest kaitsemehhanismidest.
Siinkohal ei olnudki oluline lapse vanus ehk see, kas laps oli mõnekuune või aastane – lapsevanemate kesised peresuhted ja suhted lapsega avaldasid mõju mõlema vanuse puhul.

Sellest võib järeldada, et kui üks lapsevanem leiab, et tema panus lapsega tegelemisse on vajalik alles hilisemas, näiteks väikelapse eas, mõjutab lapse emotsionaalset arengut. Teistpidi öelduna tähendab see, et lapse tundekäitumise arenguks on vajalik lapsevanemate lähedane ja kaasav käitumine nii peresuhetes kui suhtes lapsega.

Uuringu teises osas kategoriseeris Jallu Lindblom pered vastavalt nende omavaheliste suhete profiilidele. Need olid järgmised:
Kolmas uuringuosa näitas, et emotsionaalselt kauged, suurenevas kriisis, väheneva ja keerulise sidususega perekondade tüübid ennustasid laste vähest võimekust tundeid kontrollida ning lõid soodsa pinnase ärevuse ja depressiooni tekkeks.

Enamikku ärevuse ja depressiooniga seotud probleemidest põhjustas laste oskamatus oma tundeid kontrollida. See omakorda mõjutas keskmises lapseeas sõprade leidmist ja nendega läbisaamist.

Neljandas uuringuosas näitas autor, et teatud peresuhete tüüpitel on iseäralikud suhted lapse tundetaibu arengule. Näiteks väheneva sidususega perekondade lapsed näitasid üles kõrgendatud tähelepanu ohumärkidele, samas kui emotsionaalselt kaugete perede lapsed kippusid kaitsemehhanismina hoopis ohumärke eirama.

Mida on lapsevanematel sellest uuringust õppida?
Lapse sünd toob vanematele igapäevaelus kaasa suuri muutusi, mis panevad proovile nii kaasadevahelised suhted kui ka peresuhted tervikuna. See on ühtlasi aga periood, mil laps areneb väga kiiresti. Sellises perekondlikult mitut pidi keerulises olukorras õpib laps oma tundeid kontrollima, oma vanematega sidet looma ning kohanduma perekonna kui grupiga.

Tundelistelt vanematelt õpivad lapsed oma tunnetega toime tulemist, kuid kui peresuhetes peegeldub ebakindlus, kujundavad need lastes oskamatust tunnetega toime tulla ning selle tulemusena õpivad nad kasutama kaitsemehhanisme, mis omakorda takistavad sõprus- ja lähisuhete loomist.

Läheduse kesisus või puudumine peresuhetes soodustab lapseeas ärevuse ja depressiooni kujunemist.

Suure tegutsemisvabadusega lapsevanemad, kes suhtlevad oma lapsega palju, õpetavad selle käigus ühtlasi oma emotsioone teadvustama ja nendega toime tulema.

Vanemad, kelle lähisuhetes on tegutsemisvabadus piiratud, võivad lapsega suhtlemisel olla kartlikud või hoopis pealetükkivad, sundides lapsele peale oma tundeid, mille käigus kujuneb lapsel hiljem vastureaktsioonina hoopis kaitsemehhanism, näiteks neuroootiline ja ebaküps reageerimine ärritajatele.

Viimane on osaliselt tingitud võimetusest mõista oma vajadusi ja tundeid ning selliseid reageeringuid võidakse sõprussuhetes pidada eemaletõukavateks.

Jallu Lindblomi doktoritöö uuringute pinnalt tuleks lapse meeleoluhäirete puhul vaadata perekonda kui tervikut. Lapse vaimse tervise ning tunnetega toimetulemise analüüsimisel on vaja arvesse võtta ja kaasata mõlemaid lapsevanemaid ning abielulisi ja muid perekondlikke partnerlussuhteid.

Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et teatud peresuhete olukordades kohandavad lapsed oma kiindumust ning see mõjutab nende oskust töödelda emotsionaalset informatsiooni.
Vähem oluline pole selle pikaajalise uuringu tulemus, et laste psühhopatoloogiliste häirete väljaarenemisel on oluline roll väga varases lapsepõlves kogetud lähisuhted. Just kesised pere- ja lähisuhted võivad luua soodsa pinnase meeleoluhäirete väljakujunemisel hilisemas eas.

Jallu Lindblomi doktoritöö: "Significance of Early Family Environment on Children's Affect Regulation. From family autonomy and intimacy to attentional processes and mental health"

​Allikas: Novaator.err.ee

Kõik kasvatusteooriad ei toimi ka. Samas on emaks-isaks olemine keeruline ja vastutusrikas amet selles mõttes, et eeldab teatud teadmisi ja oskuseid. Lapsevanemaks ei sünnita, vaid selleks olemist saab ja tuleb õppida.

Laps vajab hakkama saamiseks eelkõige emotsionaalseid ja sotsiaalseid oskusi, mille eelduseks on eneseteadlikkus ja iseseisev mõtlemisoskus. Olulise tähtsusega on vanemate arusaamine oma rollist, ning põhimõtted, mida oma lapse kasvatamisel järgitakse. Just need kujundavad lapse arusaama endast ning arendavad tema oskust arutleda teemadel, kes ma olen, milline on minu roll siin maailmas ning millised on minu võimed, õigused, kohustused.
​
Neli kasvatusstiili
Vanemlus on lapsevanema pidev tegevus lapse suhtes. Eristatakse nelja vanemluse tüüpi – autoritaarset, autoriteetset ehk positiivset, kõikelubavat ehk järelandlikku ning hooletusse jätvat ehk ükskõikset. Kaasaegsed eksperdid peavad autoriteetset vanemlusstiili kasvatuses kõige tõhusamaks.

Nõudlik ja tundlik autoriteetne vanem
Esmapilgul keerulise sõnapaari “autoriteetne vanemlus” taga peituvad tegelikult lihtsasti mõistetavad põhimõtted lapse kasvatamiseks. Perekonnas, kus kasutatakse autoriteetset kasvatusstiili, austatakse nii lapse kui täiskasvanu õigusi ning oluliseks peetakse lapse ja vanema vahelist kokkulepetel põhinevat suhet. Vanema ülesandeks on seada lapsele piire, mis arvestavad lapse vajaduste, huvide, arvamuste ja isikupäraga. Lapsel on kergem nõudmistest ja käitumisreeglitest kinni pidada, kui ta on kaasatud perekonna otsustesse, tema seisukohti on küsitud ning nendega võimaluste piires ka arvestatakse. Oluliseks peetakse sotsiaalsete väärtuste kasvatamist.

• Lapsel on kergem nõudmistest ja käitumisreeglitest kinni pidada, kui ta on kaasatud perekonna otsustesse, tema seisukohti on küsitud ning nendega võimaluste piires ka arvestatakse.

Autoriteetne vanem seab piire, selgitab asju ja nõuab oma lapselt eakohast käitumist ning julgustab ja abistab teda. Autoriteetse stiili kohta öeldakse, et see on nõudlik ja samas ka tundlik. Nõudmised on mõistlikud ja piirid on paigas. Sõnakuulelikkuse tagamiseks ei kasuta lapsevanem karistust vaid paindlikku kontrolli. Kui laps näeb oma eesmärgi saavutamiseks vaeva, peaks sellele järgnema vanemapoolne tunnustus.

Pahandust teinud lapsega tuleb rääkida
Lapsed õpivad maailma tundma katsetades. Ükski laps ei taha olla halvasti käituv ning sobimatul käitumisel on alati mingid põhjused: näiteks ei teadnud laps, et antud käitumisviis on taunitav või tal puudusid oskused muud moodi olukorda lahendada. Sageli on halvasti käitumise taga läheduse puudumine, hirmud või ülekoormus.
Kui laps teeb pahandust, tuleb rääkida lapsega, ning uurida, kuidas laps tekkinud olukorda selgitab. Igal käitumisel ja tegevusel on oma loogika ning oma põhjendus on ka lapsel. Karistamine teeks olukorra hullemaks, sest lapse rahulolematus suureneb veelgi. Lapsega on hästi siis, kui tema emotsionaalsed vajadused on täidetud, kui teda julgustatakse ja toetatakse. Vanema ülesanne on teda kuulata ja koos olukord läbi arutada, et kuidas edaspidi asju paremini teha.

• Sageli on halvasti käitumise taga läheduse puudumine, hirmud või ülekoormus.

Laps on vanemate peegelpilt
Iga laps vajab turvatunnet, mida saab talle pakkuda kogenum ja vanem inimene, kellest laps peab lugu ja keda ta tajub autoriteedina. Ema-isa saavad oma lapse silmis olla autoriteedid ainult siis, kui nad käituvad oma sõnade järgi. Vanemaga koos olles jälgivad lapsed pidevalt oma ema-isa kõrvalt ja õpivad nende tegude põhjal, mis on hea ja mis halb. Laps tunneb hirmu vanema ees, kes räägib üht, aga käitub vastupidiselt. Kõige rohkem kannatab seeläbi lapse turvatunne, kuna ta ei saa sellist täiskasvanut usaldada. Lapsed annavad andeks palju, aga mitte valetamist.

• Laps tunneb hirmu vanema ees, kes räägib üht, aga käitub vastupidiselt.

Lapse poolt kodust kaasa saadavad väärtushinnangud sõltuvad paljuski vanemate isiklikust eeskujust. Seepärast ei ole probleemide tekkimisel mõtet vanemal süüdistada ja rünnata last, vaid analüüsida oma senist käitumist ning üritada seda vajadusel muuta. Sellele arusaamale tuginedes kasutatakse paljudes riikides käitumisraskustega laste puhul multisüsteemset teraapiat, kus põhirõhku pannakse mitte laste, vaid teda ümbritseva võrgustiku – vanemate, õpetajate ja teiste lapsega otseselt kokkupuutuvate inimeste – nõustamisse. Sellise süsteemi eesmärgiks on läbi võrgustiku liikmete muutunud käitumise suunata ka lapse käitumist.
Iga lapsevanema eesmärgiks on kasvatada oma lapsest õnnelik ja enesekindel inimene, kes saab elus hästi hakkama. Autoriteetse vanemluse põhimõtted annavad vanematele head töövahendid, et luua kodus keskkond, kus tunnevad end hästi ja turvaliselt kõik pereliikmed. Lapsele piiride seadmine ning talle heaks eeskujuks olemine, järjepidev selgitustöö tegemine ja ärakuulamine, julgustamine ja toetamine ning tunnustuse jagamine on aluseks rahulolevale perele, kus võetakse arvesse nii vanemate kui lapse vajadusi.

Rita Rätsepp, psühholoog
Allikas: Tark Vanem 
​Foto: Internet

Oskus mõista enda ja teiste tundeid — see on parim oskus, mis sillutab teed edule. Kuidas seda oskust lapses arendada?
Üks kõige olulisem oskus, mida oma lapsele eluteele kaasa anda, on oskus oma emotsioone kontrollida. Selle õpetamine ei ole aga sugugi lihtne, sest ka täiskasvanud lasevad oma elu tihtpeale emotsioonidel juhtida. Siin on kaheksa soovitust, mis aitavad lapsel ennast paremini mõista ja sillutavad teed tema tulevasele edule.

Õpeta lapsele, kuidas aeg maha võtta
Lapsed on impulsiivsed ja kui nad ei õpi seda enda puhul teadvustama, siis saavad nendest ka impulsiivsed täiskasvanud. On oluline lastele õpetada, et enne, kui nad äkkimpulsi ajendil otsuse teevad, tuleb neil hetkeks paus teha ja mõelda, millised võivad olla selle otsuse tagajärjed. Soovitame vanemal näiteks lapsega kokku leppida koodsõna, mida kasutada, kui on selline olukord, mis nõuaks aja maha võtmist, kui pole just tegemist hädaolukorraga. Või siis tekitada lapsel mõni harjumus, mis aega maha võtta aitab. Näiteks, vaadata silmadega üles, siis alla, siis paremale, siis vasakule ja alles siis reageerida olukorrale, mis ärritas.

Julgusta oma last vestlustes osalema
Pereliikmete omavahelised vestlused on väga olulised. Seepärast ongi ka ühised õhtusöögid nii tähtsad, et see on võimalus kõikidel oma päevast ja läbielamistest rääkida. Nii tekib ka oskus teisi kuulata ja neile kaasa elada. Lisaks peaks vanem iga lapsega saama ka kahekesi olla. Keskmine lapsevanem räägib oma järeltulijaga südamest südamesse vaid kolm minutit nädalas ja see aeg, mil ollakse vaid kahekesi, peaks olema kindlasti pikem.

Aktsepteeri oma lapse tundeid
Tunded, mida laps tunneb, pole kunagi õiged ega valed. Nad lihtsalt on. Julgusta teda oma tundeid ära tundma, neile nimetusi andma ja neid väljendama. Üks asi on segane ja arusaamatu tunne, hoopis teine asi on see, kui laps oskab oma tundele ka nime anda. Elevus ja ärevus on siiski ju erinevad tunded ja neilgi tuleb õppida vahet tegema. Kui paned tähele, et laps vaevleb mõne negatiivse tundega, siis aita tal sellega tegeleda, küsides näiteks: “Paistad veidi kurb? Istume ja räägime, mis juhtus?” Ära kunagi anna lapse tunnetele hinnangut.

Aita oma lapsel mõista, mis temaga toimub, kui ta on endast väljas
Lastel on teinekord oma tundeid raske sõnadesse panna. Aita tal seda teha. Sa võid aidata tal tema tundeid küll sõnadesse panna, kuid ära väida kunagi, et sina tead täpselt, mida ta tunneb, üksnes tema ise ei saa sellest aru. Sa võid teda aidata näiteks nii: “Kui minu parim sõber minuga nii käituks, ma tunneksin end kõrvalejäetuna. Mis tunne sinul on?” Anna talle aega endas selgusele jõuda.

Sina ise oledki oma lapsele emotsionaalse intelligentsuse eeskujuks
Laps kopeerib vanemate käitumismustrit. Ta jälgib, kuidas sina keerulises olukorras käitud ja eeldab, et nii tehaksegi. Järelikult tuleb ka sinul õppida paremini oma tundeid ära tundma ja ennast vajadusel ka pidurdama, kui emotsioonid üle pea kokku käivad. Sa võid lapsele oma päevast jutustades rääkida näiteks ka sellest, kuidas sa ennast tundsid ja kuidas käitusid erinevates olukordades — siis, kui liikluses teine auto ette sõitis või kui tööl sinu panust kiideti.

Õpetad oma lapsele empaatiat, kui räägid temaga sellest, kuidas teised ennast tunnevad
Emotsionaalse intelligentsuse puhul on teiste tunnete mõistminepeamine oskus. Kui räägid lapsega mingisugusest sündmusest, siis arutage alati ka seda, kuidas teine inimene võis ennast tunda või kuidas üldse sellises olukorras ennast tõenäoliselt tuntakse. Kui räägid oma lapse kuuldes teistest inimestest või nende läbielamistest, siis ära unusta kunagi näidata üles mõistmist ja empaatiat nende inimeste tunnete suhtes.

Sea piire lapse käitumisele, aga mitte tema tunnetele
Kõik tunded on lubatud, kuid kõik käitumisviisid mitte. Inimesd defineerivad just tema teod. Tunded on aga aktsepteerimiseks ja mõistmiseks. Ku laps on vihane ja lööb, siis tuleb teda takistada löömast, kuid öelda talle, et mõistad, kui ta on vihane.

Tunnusta teda, kui ta saab oma emotsioonidega hakkama
Emotsionaalselt intelligentse lapse kasvatamine on aeganõudev ja see nõuab ka lapsevanemalt pidevat enesearengut. Tunnusta oma last alati, kui ta tuleb toime olukorras, kus ta oleks võinud samahästi ka hüsteeriasse minna. Kiida ja too esile seda, milles ta edusamme tegi. Näiteks: “Küll sa said hästi hakkama, kui sinu vend sind segas ja sina selle asemel, et vihastada, aitasid tal leida uue põneva tegevuse. Sina said oma asjaga jätkata ja vennalgi oli huvitav! Mis tunde see sinus tekitas?
Sinu lapse emotsionalne intelligentsus on alusepanijaks tema tulevastele headele suhetele nii koolis kui perekonnas ja et teda sel teel aidata, tuleb ka sinul endal pidevalt taasõppida sedasama, mida oma lapsele õpetad.

Allikas: perejalaps.ee
Foto: Shutterstock

1. Sa oled liiga tundlik või reageerid üle
Ta tajub maailma väga teravalt, see võib olla segadust tekitava. Laps on kõrgelt intuitiivne. Ta tajub palju. Seetõttu närvisüsteem väsib. Laps ei saa oma tundeid varjata. Need võivad isegi füüsilist valu põhjustada. Ülitundlikud lapsed kipuvad eemale tõmbuma, sest nad tunnevad liiga palju.

2. Sa oled lugupidamatu
Ülitundlikud lapsed ei luba endaga ebaviisakalt käituda. Nende käitumine peegeldab selle kohe tagasi. Sobilikum on kasutada väljendusi: „Ma ei teadnud kuidas see sind mõjutab. Ei mõistnud su emotsioone. Oleme eriarvamusel, kuid leiame lahendused.“  Tundlikud lapsed tunnevad mittekuuldavat. Kui neid austatakse, peegeldavad nad seda ka tagasi.

3. Miks sa ei suuda või ole nagu teised
Laps annab oma parima. Alati tasub uurida põhjuseid. Mitte anda hinnanguid. Ülitundlikud lapsed vajavad väikeseid samme ja tihti visuaalset suunamist. Ärge eeldage, et ta ei püüa …või, et kui ta rohkem pingutaks, siis suudaks…
Pange väljakutsuva situatsiooni või ülesande tugevused ja takistused ühiselt kirja.
Leidke koos teistsugune võimalus.
Tehke nimekiri.
Mõelge kuhu saab midagi uut lisada, mida ära jätta..
Proovige uuesti. See on ületatav väljakutse…

4. Miks sa seda ütlesid? Häbi sulle?
Tundlik laps võib emamugavusest naerda või kohmakalt käituda. Ärge süüdistage teda ega süstige häbi. Andke kvaliteetset tagasisidet, mida/millist käitumist sooviksid näha järgmisel korral. Lapsel pole puudus empaatiast, kuid ta vajab lisa selgitustööd. Eriti pingeseisundis võib lapse vastuvõtlikkus olla piiratud. Andke talle puhkust ja võimalus eemalduda.
​
5.  Silmsideme säilitamine
Silmsideme säilitamine võib olla ebamugav. Ebamugavus võib ärevust suurendada. Ja kuuldu võib hoopis kaduma minna. Selgitage lapsele ja leppige kokku, et ta võib vaadata ka nina vms. Usaldage last.

Lasteaiaõpetajatele esines Stuttgarti waldorflasteaedade õpetajate seminari koolitaja Birgit Klotz. Waldorfkoolide sünnilinnast tulnud lektor keskendus oma ettekandes erilistele lastele.

Iga laps on omamoodi eriline, aga seekord olid fookuses ülitundlikud lapsed.

„Need on sellised lapsed, kes on maailmale rohkem avatud, nad kuulevad tihti teravamalt, näevad täpsemalt, nende tajud on erksad,“ selgitas Birgit Klotz. „Nad on väga tundlikud ka teiste inimeste meeleolude suhtes, väga empaatilised. Neil puudub võime ennast välise eest kaitsta, piire seada. Kõik, mille vastu võtavad, lasevad nad väga sügavalt enda sisse.“
Sellised lapsed on kogu aeg pinge all ja stressis. Klotzi sõnul ei jõua nad peaaegu kunagi rahuseisundisse. „Nad on nii vastuvõtlikud, et tundub, nagu oskaksid ka mõtteid lugeda,“ märkis Klotz.

Lasteaias torkavad sellised lapsed mitmel moel silma. „Näiteks kui mõnel lapsel on mure, siis ülitundlik laps läheb teda kohe lohutama. Kui nad tulevad hommikul oma rühmaruumi, siis nad märkavad pisimaidki muudatusi. Nad tajuvad kohe ka kasvataja meeleolu,“ loetles koolitaja. „Nad on väga ärkvel, kõike tajumas.“

Raske toime tulla
Selline tajuerksus kõlab küll üsna hea asjana, aga laps ei pruugi selle tunde- ja infotulvaga toime tulla. „Võib juhtuda, et seda kõike saab liiga palju. Siis võib laps kaotada enesevalitsuse, hakata nutma või ka märatsema. Võib ka nii olla, et tõmbub kusagile nurka ja ei lase kedagi endale ligi, justkui sulgedes ennast maailma eest.“

Ülitundlike laste jaoks on oluline väliste ärritajate minimeerimine. „Oluline on aidata sellel lapsel ennast paremini tunnetada, just füüsiliselt. Keskkond peaks olema meeldiv: sõbralikud inimesed, palju laulmist. Päevakavasse ei tohiks tuua palju uut, tundliku lapse jaoks on oluline kindel rütm,“ selgitas Birgit Klotz. Waldorflasteaiad võiksid selles plaanis olla tundlikule lapsele hea koht, seal peetakse rütmilisust väga oluliseks.

„Need lapsed vajavad oma erilisuses mõistmist ja et nad tohiksid olla sellised, nagu nad on,“ rääkis Klotz. „Saksamaal, ja ma arvan, et ka Eestis, loeb see, kes on tugev ja jõuline. Tundlik laps tahabki tihtipeale omaette olla, siis arvatakse, et temaga peab tegelema, et ta teistega ühte sulaks. Aga tema vajab hoopis rahu. Nende sisemine elu võib olla hoopis teistsugune, kui meie seda ette kujutame.“

Omaette probleem on see, et sõna ‘tundlik’ võib kõlada ka etteheitena, negatiivselt. Õpetaja ülesanne on lapsi mõista ning tundlikkust neile mitte ette heita. „Kohtusin hiljaaegu kahe inimesega, keda olin kunagi lasteaias õpetanud,“ meenutas Birgit Klotz. „Ühest oli saanud kontsertpianist, teisest poksija. Kui nad lasteaias käisid, pidin ma mõlemaid mõistma, neid tunnetama. Kasvataja ülesanne on tajuda iga lapse vajadusi. Kui rühmas on 20 last, siis tulebki kõigi nende vajadusi tajuda.“

Tundlikkus on anne
Koolitusel räägiti ka sellest, mida tundlikud lapsed hästi oskavad. Tundlikkus ei pea olema probleem, see on ka anne, kingitus. Ülitundlike laste seast kasvab väga loomingulisi inimesi, näiteks kunstnikke. Tänu oma peenetundlikkusele võivad neist saada väga head terapeudid või sotsiaalsfääris töötajad.

Birgit Klotzi sõnul on statistiliselt umbes kümme protsenti inimestest ülitundlikud. Tundlikkus võib elu jooksul muutuda. „Mingis elukriisis võib tekkida murrang ja inimene võib justkui millegi suhtes avaneda.“

Kindlasti ei tohiks ülitundlikke lapsi tähelepanuta jätta ajal, kui nad lähevad kooli. „Siis sõltub nende heaolu sellest, kas neil on arusaav õpetaja ja toetavad vanemad. Waldorfpedagoogika väidab, et lasteaiavanuses pannakse alus inimese füüsilisele tervisele. See on muidugi hea alus. Aga hingeline tervis kujuneb vanuses 7-14 aastat,“ rõhutas Klotz.

Maris Marko
​
​Allikas: Kuulutaja.ee

Pole sugugi üllatav, et paljud tundlikud teismelised hävitavad kriisiga toimetulekuks oma tärkavat mina, et nad ei peaks tunnistama oma suutmatust "õigesti" elada. Enesehävituslikuks käitumiseks on piiramatult võimalusi: abiellumine või lapse saamine ning enda kammitsemine piiratud ja konkreetsetelt ettekirjutatud rollidega; narkootikumide või alkoholi kuritarvitamine; iseenese füüsiline või vaimne sandistamine; mõne kultuse või turvatunnet või vastuseid pakkuva organisatsiooniga ühinemine; enesetapp. Mõistagi ei ole kõik kirjeldatud käitumisviisid tingitud tundlikkusest. Aga ka paljud ülitundlikud inimesed kasutavad selliseid väljapääse, mis on kättesaadavad kõigile teismelistele.

Elane N. Aron, PhD `Ülitundlik inimene `OÜ Hea Lugu, 2014 lk. 118 ​

​Kõik noored naised kogevad puberteedieas enesehinnangu alanemist, ilmselt tunnetades oma rolli seksuaalobjektina. Ülitundlik tütarlaps tajub kõike sellega kaasas käivat veelgi teravamalt ning tema tähtsaimaks prioriteediks kujuneb enesekaitse. Mõned valivad atraktiivsuse vähendamiseks liigsöömise, mõned pööravad liiga palju tähelepanu õppimisele või käivad nii sageli trennis, et neil ei ole vaba aega. Mõned valivad endale kiiresti mõne poisi välja ja klammerduvad tema kui kaitsja külge.

Elane N. Aron, PhD `Ülitundlik inimene ` OÜ Hea Lugu, 2014 lk. 121 ​

Kooliea lähenedes hakkasid tekkima uued ülesanded ja uued tegevused, mille realiseerimisel teie tundlikkus või olla kas abiks või taksituseks.

Selles vanuses võivad hirmud võimenduda paljudel eri põhjustel. Kõigepealt lihtne põhjuslik seos: kõik, mis teid ülestimulatsiooni kujunemise hetkel ümbritseb, seostub tekkiva seisundiga ja teil tekib põhjus seda veelgi enam karta. Teie tundlikult häälestatud "antennid" püüavad kinni kõik teiste tunded, ka need, mida soovitakse teie või teiste eest varjata.

Kuna olete tundlik ebamugavustunde, teiste etteheidete või viha suhtes, õppisite te küllap kiiresti järgima iga viimast kui reeglit võimalikult täiuslikult, kartes vigu teha. Koguaeg nii tubli olemine tähendab ühtlasi seda, et te eirasite paljusid täiesti normaalseid ja inimlikke tundeid - ärritus, frustratsioon, isekus, raev. Kuna te üritasite niiväga teistele meele järele olla, võisid teised eirata teie vajadusi ka siis, kui need olid tegelikult nende omadest suuremad. See omakorda üksnes õhutas teie viha. Samas võisid negatiivsed tunded olla nii hirmutavad, et te üritasite neid alla suruda. Hirm, et need võiksid pinnale tulla, kujunes järjekordseks "põhjendamatute" hirmude ja õudusunenägude allikaks.

Elane N. Aron, PhD `Ülitundlik inimene `OÜ Hea Lugu, 2014 lk. 109 ​

Mehed ei tohi olla tundlikud, naised peavad olema tundlikud. Ja kõik see saab alguse kodust. Uuringud on näidanud, et "ujedad" väikesed poisid ei meeldi oma emadele eriti ja teadlaste sõnul "saab seda tõlgendada kui ema väärtuste süsteemi tagajärge." Milline algus elule... ujedad väikesed posid kogevad negatiivseid reaktsioone ka teistelt, eriti kui poiss on ka kodus pehmema loomuga.

​Tüdrukud näitavad igas vanuses rohkem välja ema negatiivse suhtumise - kriitilisus, tõrjumine, külmus - tagajärgi (kaasaarvatud maailmast eemale tõmbumine). Tundlike tüdrukute puhul peab see ilmselt eriti tugevasti paika. Lisaks unustavad isad sageli oma tütreid abistada hirmudest ülesaamisel. Kokkuvõttes avaldavad mõlemad vanemad väikestele tüdrukutele oluliselt rohkem nii head kui halba mõju.

Elane N. Aron, PhD `Ülitundlik inimene `OÜ Hea Lugu, 2014 lk. 110

Esimestel eluaastatel te kas õppisite usaldama teisi inimesi ja välismaailma või siis mitte. Kui te õppisite usaldama, siis jäi teie tundlikkus alles, kuid pikaajaline ja stressi tekitav ülestimulatsioon ähvardas teid harva. Te teadsite kuidas sellega toime tulla; olukord tundus teie kontrolli all olevat. Teised lõpetasid teid häiriva tegevuse, kui te seda palusite. Te teadsite, et võite neid usaldada; nad aitavad teid ega koorma üle. Seevastu krooniline ujedus, ängistus või seltskonna vältimine võisid alguse saada varastest kogemustest, mis ei aidanud kaasa usalduse tekkimisele. See pole kaasasündinud, vaid omandatud.

Elane N. Aron, PhD `Ülitundlik inimene `OÜ Hea Lugu, 2014 lk. 107​


Varases lapsepõlves omandatud takistavaid käitumismustreid saab läbi teadvustamise ja aktsepteerimise ning vajalike praktikate enese jaoks toetavamaks kohandada või vahel ka seljatada. Üldjuhul on toetav turvaliste inimeste ringiga, asjatundliku nõustajaga, juhendaja ja/või terapeudiga koostöö. Üksi sellel teel käies võivad mõned esile tulevad tajud või kogemused olla liiga valusad, rasked ja hirmutavad ning me loobume enne, kui jõuame soovitud eesmärgini või arvame ekslikult, et valitud meetod ei toimi. Ka on meis kõigis pime ala, mida iseseisvalt pole võimalik märgata. Saades teadlikukumaks varase lapsepõlve ja tänaste olukordade seostest ning alguspunktist, kust täna teele asume, saame olla nii enese kui ka teiste suhtes mõistvamad ja hoolivamad.

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee