Esmakordselt avaldadtud 02.01.2019 Telegram.ee-s.

“Nüüd lõpuks, armsad lugejad, võtan julguse kokku ja kirjutan Armastusest,” alustab oma aasta esimest kirjatükki Telegramile maastikuarhitekt, joogaõpetaja ja ülitundlikkuse eestkõneleja Marilii Toots. “Armastus on tundunud minu jaoks midagi suurt, aukartust äratavat, tundmatu ja kättesaamatut; pigem haiget tegev, kuid samal ajal külgetõmbav. See näis olevat midagi, mida saab vaadata filmidest, kuuleb lauludest ja mille kohta saab lugeda raamatutest; midagi, mis teistel on, aga minul pole. Midagi, mis on kusagil kaugel-kaugel ja seda saab eemalt vaadata. Puudutada seda ei julge. Võib-olla saab läheneda arglikult.
Armastades võib ju kukkuda?”

Armastades, armastuse ruumi luues ning hoides ja nii endale kui ka teisele hoogu andes tuleb osata armastatu õigel ajal lahti lasta. Täpselt parajal hetkel, et hoog õhkutõusmiseks on veel sees; täpselt hetkel, kus kinni hoida enam ei saa, sest see muutuks mõlemale ohtlikuks. Just minna lubades, sel kõige armsamal. Tänu Armastusele on ta tiivad tugevaks muutunud. Olete lendu tõusmas. Sa tunned seda, teine tunneb seda ja nüüd on kolm võimalikku varianti: lennata kõrvuti koos, hoida üksteist tagasi ja mitte õhku tõusta või lubada mõlemal minna oma südameteed. Armastuse teed on ettearvamatud. Garantiisid pole.​

Ärme nüüd kartma löö, ärme hoia ei ennast ega teist tagasi. Meil mõlemal tuleb liikuda – edasi minna – oleme jõudsalt kasvanud ja kui me edasi ei liigu, siis läheb kitsaks. Võib isegi juhtuda, et hakkame teineteist lämmatama. Meie maailm laieneb ja areneb järjepidevalt. Aega üha tuleb. Me ei saa takistada arenevatel linnupoegadel, nende just kandma hakkavaid tiibu, sirutamast. Me ei saa Armastust puuris hoida. Siis ta ei lenda, on meie lähedal, aga õnnetu. Nüüd tuleb usaldada, et armsa tiivad kannavad ja tal minna lubada. Ka tuleb oma sisetunnet usaldada ning teha enda jaoks valik – kas jääda maapinnale või lennata.

Vastasel korral saame mõlemad kurbuse osaliseks ja hakkame tasapisi armastusest tühjaks jooksma. Üha raskem on lendu tõusva linnu jalgadest kinni hoida, see nõuab aina suuremat pingutust ja teisel on üha võimatum oma tiibade kandvust eirata. Me oleme sündinud vabaks. Armastus kannab vabas voolamises. Vahel võib olla, et püüame end pidurdada, püüame end seada ja sättida teiste järgi, mitte lennata, aga sisimas hakkab Armastusel nii kitsas. Ta hakkab tuhmuma ja lõpuks ei kanna enam. Armastus on metsik, ta kannab usalduses. Ehk on just varjus olev usaldus see, mis Armastuse metsikus loomuses lubab sel alati nähtaval olla? Kui ainult oskame märgata ja sel vabalt olla lubada. See lind on sündinud lendama.

Armastuses peituvad nii juured kui ka tiivad. Üks teiseta lihtsalt ei kanna. Armastuselind saab hoogu juurde teades, et teda oodatakse tagasi, aga lubatakse taas ka minna; teades, et teda usaldatakse, teades, et temas endas on kandev pesa olemas – nii ta lendab üha kaunimalt ja voolavamalt. Me saame sellest puudutatud. Me tunneme armastuselinnu südames ära ja lubame endale lähedale. Jah, sa võid lennates kukkuda. Ja, me võime koos kukkuda, et uuesti lendu tõusta või loobuda? Valik on meie. Kui lubame armastuselinnu vabaks, siis ta ei pruugigi väga kaugele või kõrgele soovida. Ka võime märgata, et Iseendale lähedal olles polegi võimalik sügavikku kukkuda – Armastus on alati kohal.

Lõpetuseks meenuvad ühe laulu sõnad – Kui me seisame Maailma äärel, kas siis kukume endasse tagasi?

Kui kõik see siin pole armastus, siis mis armastus üldse on?
Armastuses ja ümbritsetud armastusega.

Marilii Toots
Raamatu “Kukkudes armastusse“ autor
Raamat on tänu teile, head toetajad, nüüd müügil!
​Otse autorilt: http://www.ulitundlikinimene.ee/raamat.html 
Rahva Raamat: https://www.rahvaraamat.ee/p/kukkudes-armastusse-lugu…/…/et…
Apollo: https://www.apollo.ee/kukkudes-armastusse.html

Ühist loomise teekonda näed siin: http://www.ulitundlikinimene.ee/kukkudes-armastusse.html

Ärevushäire ja tundlik isiksus käivad sageli koos, aga mitte tingimata. Sageli aetakse need kaks segamini. Hiljuti jäin mõttesse, et ega ma neid ise ometi segamini pole ajanud… üleväsimuse udus võib paljugi juhtuda.

Ärevus
Kui juba ärevus üleval on, siis ei saa enam millestki kindel olla. Kui siis ainult sellest, et nüüd tahab see tähelepanu ja samas ei taha ka. Tahab, et teda eristatakse, nimetataks ja juhtimine käest ära võetakse. Ehk siis vajalik on teadvustamine ja meele kontroll. Suunates meel sellele, millele tegelikult soovime keskenduda. No näiteks midagi ära teha, kogeda, osaleda, puhata vms. Ärevusel nimelt on salakaval võime meie elu juhtimine märkamatult üle võtta. Ja uskuge mind, end veel õigustada ka. Samas pole ärevus üldse üleni paha. Tuleb ainult vahet teha, kas tegu on hetkel pinnapealse hirmule keskendunud õpitud ja selgelt tajumist segav käitumismustriga (näiteks uuele reageerida paanikaga) või keha tõsine appikarje ja seeläbi suunanäitamine sügavama eluvoo teel.

Olen pikalt mõelnud ja uurinud, et mis ärevuse sõnum minu enda puhul on olnud. Ega muidu ei uurikski, kui ei märkaks, et taas olen kas suhetes, koolis või töös lasknud tal oma vankris kutsari kohale istuda. Tõsi küll, ajutiselt ja ikka lühemat ja lühemat aega. Aga ega ta ohje kergelt ära anda ei taha. Ning nii on vahel sõit pime ja pingeline, kuigi… mulle väga meeldivad hobused. Ohjad lõdvenevad siis, kui taas suudan eristada meele oma tõelisest olemusest ning meeleseisund ehk kutsar edastab juhiseid hobustele kindlalt ja selgelt. Mina nimelt ei ole emotsioon. See on inimese üks meele seisud. Meie, inimeste olemus on selge, valge, kerge, vaba ja rahus.

Tundliku isiksuse omapära
Ülitundlikkus on sünnipärane ja vähe levinud, kuid täiesti tavapärane isiksuse tüüp – kaasasündinud tundlik närvisüsteem. See tähendab laias laastus seda, et tajume detaile peentasandil ja sügavuti. Eristame suurt hulka värve, helisid jms. Nii võtame vastu infot, kuniks ajumaht saab täis ja on tarvis seda protsessida ehk siis aeg maha võtta ja anda endale võimalus olemiseks. Sama kehtib ka emotsioonide kohta, kuna need on intensiivsed ning värvikad, siis nende läbi kogemine võtab meilt rohkesti energiat. Sageli kogeme ka teiste inimeste emotsioone just kui omasid ja kui neid endast päris läbi ei suuda lubada, siis väsime kiiresti. Väsime tegelikult ka siis, kui suudame, sest kujutage ise ette, mis tunne võib olla kui suured lained sind pidevalt kõigutavad. Ei, laev põhja ei lähe, ainult oma keset tuleb järjepidevalt paigas hoida. Lisandub veel sensoorne tundlikkus. Ja uskuge mind see kõik on normaalne ja ümber seda teha pole vaja ega ka võimalik, sest see on tugevus, kui oma potentsiaali kasutada.

Enese tundmine
Nagu öeldud ärevus on salakaval ja perutavad hobused tugevad. Kõige eelneva arvestamine võib tähendada julguse treenimist, et ühiskonna keskmistest normidest eristuda. Kõige lihtsam on öelda, et unustame kõik, mis meile seni on õpetatud ja hakkame igas hetkes ise olema. Hakkame ausalt tajuma ja tunnetama oma vajadusi ning nende järgi ka elama.

Küsides endalt:
Mida tegelikult sügaval sisimas soovin ja vajan?
Miks midagi teen?
Milline on minu sügavam sisetunne?

Mõnel puhul võib selguse loomise ja säilitamise võti olla järjepidev märkamine ja teisiti mõtlemine ning käitumine, mõnel juhul iseenda omaduste omaksvõtmine. Selle aluseks on hea enese tundmine. Enda tundma õppimisel aitab päris palju kirjandus, kuigi ei tasu unustada, et kirjapandu on kellegi teise kogemus. Enim annab tagasisidet suhtlemine, toimuva vaatlemine ning meele enese sügavamast olemusest eristamisvõime treening. Selleks tuleb leida igale inimesele eraldi personaalselt sobivad praktikad. Sageli saab siin toeks olla sarnasel teel kulgeja. Mina ise toimetan peamiselt hingamise, heli, keha ja meeletreeningutega ning jagan soovijatega kogemusi.

Ärevus teejuhina
Pinnapealne ärevus tekib sageli kas lahendamata traumade või tundliku isiksuse puhul (nii välimise kui sisemise) ülestimulatsiooni tagajärjel ehk siis ebateadlike, antud inimesele, kahjustavate käitumismallide korduva rakendamise tagajärjel. Rõhutan siin, et me ei pea pidevalt midagi muutma või ümber tegema, piisab märkamisest. Oma omadustega rahus elamine ja põnevusega samm-sammult kasvamine, on loomulikeim protsess üldse. Elame lihtsalt ja naudime seda! Sügavam teadmine on alati kohal, iseasi, kas seda märkame kuulata! Vaadake näiteks lille! Lill ei lõpeta arenemist ega kasvamist. Kuul on omad tsüklid ja aastaajad vahelduvad. Elu kujundab meid loomulikult.

Sügavamat ärevust või sisemist pitsitust märkame siis, kui pinnapealne udu on hajunud. See tekib siis, kui käime teed, mis pole meie olemusega kooskõlas. Sellisel juhul tuleb suunda muuta. Eriti tundlikul inimesel. Siis on tegu targa teenäitajaga, keda kuulata. Te märkate seda ise, nii kui suund on muudetud, läheb enesetunne kergeks ja vabaks. Oluline on siin nende kahe - emotsiooni ja sisetunde eristamine.

Suuna muutmine
Hea on teada, et saame oma meelt treenida nii nagu kehagi ja õppida sünnipäraste omadustega siin maailmas rõõmsalt elama, omade reeglite järgi. Võtmeks on kohalolu, sisemine selgus ehk siis sügav hea tunne. Siis oleme oma tugevustes usutavad ka välisele maailmale. Tundlikel isiksustel on muuhulgas oma sünnipäraste omaduste tõttu kaasa saadud ka oskus sügavat sisemist teadmist kuulda. Väljakutseks võib osutuda vahel sellega kontaktihoidmine, sest ka muud tajud on tugevad.

Kui oskame enda enesetunnet märgata ja meil on vahendid, kuidas end meele kõikumiste puhul keskmesse tagasi tuua, siis on oluline neid mitte unustada rakendada ja ka mitte heituda, kui see kõik kohe püsima ei jää ning meeletaevasse ilmuvad äikesepilved. Nii saame korrata, korrata ja korrata. Ärgem unustagem sealjuures kogu protsessi nautida ja puhata, sest peale tormi on sageli näha just kõige säravam vikerkaar. Ja tegelikult oleme me igas hetkes ja koguaeg kohal – päike pole kusagile kadunud.

Samas tuleb ka vähendada ülitundlike puhul sageli just nimelt ülestimulatsiooni tekitajaid ehk siis muuta elukorraldus sobivaks. Lubada endal toimetada omal moel ja omas tempos ning salakavalad mustreid loonud traumad vabastada. Nii saame oma energiataset tõsta ja hoida. Ja nii mõnelegi üllatuseks pole siis välisel maailmal meiega enam probleemi, sest oleme enda teel ja ise selles kindlad.

Kõike seda siin kirja pannes märkan, et pinnapealne ärevus on taaskord tuhmunud ähmaseks mälestuseks ning meeles on toimunud avardumine. Nii jõuame kiht-kihi haaval oma sisemisele valgusele lähemale ja lähemale, kuni üks hetk on see märkamatult muutunud stabiilseks ja kandvaks ühenduseks, mis loob vabaduse.

Hingan sisse ja hingan välja.
Naeratan.
 
Marilii Toots
Raamatu „Kukkudes armastusse“ autor
www.joogatunnid.ee

Raamat on tänu teile, head toetajad, nüüd müügil!
​Otse autorilt: http://www.ulitundlikinimene.ee/raamat.html 
Rahva Raamat: https://www.rahvaraamat.ee/p/kukkudes-armastusse-lugu…/…/et…
Apollo: https://www.apollo.ee/kukkudes-armastusse.html

Ühiskond teeb näo, nagu neid ei oleks. Õpetajad tahaksid, et neid ei oleks. Emad-isad on murelikud, sest nad on olemas. Ja igal aastal tuleb neid üha juurde. Psühholoogid on avaldanud arvamust, et aastaks 2050 võib neid olla umbes pool inimkonnast.
​
Me nimetame neid erinevalt, nende hulgas on autiste, autistlike tunnustega, Aspergeri sündroomiga lapsi ja lihtsalt neid, kes teadmata põhjusel ei tule ühiskondliku survega toime. Igal aastal ilmub psühholoogide ja psühhiaatrite vastuvõtule sadu vaevatud vanemaid oma sama vaevatud lastega.

Edu valem
Auahned vanemad pluss auahne kool pluss ühiskondlik surve võrdub edukas laps. Imetletud. Au­hin­na­tud. Au­tahv­lis­tatud. Aga kui laps ei taha? Keeldub ühel heal päeval kooli minemast. Nutab. Põgeneb oma toa, arvuti, filmide, raamatute maailma, tekialuse vaikusse. Turvalisse ja mis peamine – reaalsusest eemal olevasse maailma.
Ei tahagi olla edukas? No mis jutt see siis nüüd on! Marss kooli! Oksendamine, peavalud, äng, enese­lõikamine. Murelik kooli­psühholoog ja suures osas täiesti mõistmatud õpetajad. Puudub tunnist, kui meil on kontrolltöö? Üks sisse. Puudub kuu aega – palju ühtesid. Nende parandamiseks on aega üks kord nädalas.
Tunnistusele tulevad kahed. Paras, ärgu siis puudugu. Mis tähendab haige? Mis haigus see ka on? Ja viimanegi habras side kooli ja lapse vahel kaob, motivatsioon haihtub, enesehinnang samuti. Meie edule orienteeritud ühiskonna silmis on ta paaria, nõrk, pehmo. Kõlbmatu ja seega häbistatud.

Psühhiaatri juurde
Kõige parem, mis seal teada saab, on see, et sa pole oma murega üksi. Et sadu teisi täiesti korralikke vanemaid, kes on oma lapsi väga hoidnud ja armastanud, on hädas sama murega. Vanalinnas töötava kontorirahva viiest liikmest kolmel on sellised lapsed. Kahel on diagnoositud autistlikud jooned, kolmanda diagnoos on depressioon.
Depressiooniravimeid on võtnud aga kõik kolm last. Koolis käimine on kõige raskem ülesanne. Päev korraga. Laps tuleb kooli saata, kõigi nende pea- ja kõhuvalude ning oksendamiste kiuste. Sest teisiti pole meie ühiskonnas võimalik. Tulemus on nullilähedane.
Muide, need lapsed on kõikvõimalike muude parameetrite järgi täiesti normaalsed, isegi andekad. Ühel (õieti kõigil) neist on kõrge IQ, teisel kunstianne, kolmas mängib iga pilli, mis talle sülle tõstetakse. Neil on hea huumorimeel, suur lugemus, lai silmaring ja isegi sõbrad. Aga nad ei saa hakkama paljude kohustustega. Võõraste paikade ja inimestega. Lärmiga. Tundmatute asjadega. Edukusega.

Alternatiivid
Kõige esmalt ja tihti ainuvõimalikuks alternatiiviks on selliste laste puhul erakoolid – näiteks Waldorfi kool, kus stressifaktorid püütakse viia miinimumini. Surve vähendamine, õpetajate ja õpilaste inimlikud suhted ning eelkõige sügav mõistmine, et inimesed on erinevad ja selles peitubki maailma mitmekesisus, aitab murelastel uuesti end leida.
Pole ju nende süü, et nad ihkavad teistsugust elu. Neid ei meelita tegutsema lubadus, et kui sa hästi õpid, saab sinust advokaat või minister ja sa hakkad teenima palju raha. Sest neid ei huvita raha ega asjad.
Teine võimalus on koduõpe. See on komplitseeritud. Esimene hurraa-seisund ja usk endasse läheb ruttu üle. On keeruline sobitada koduõpet vanemate töö, kohustuste ja koduse eluga. Laps saab õige varsti aru, et nüüd on võimalik olukord enda kasuks keerata. Peale selle ei oska iga lapsevanem automaatselt näiteks seitsmenda klassi tasemel matemaatikat või prantsuse keelt.
Koolid ei ole üldiselt koduõppest huvitatud ja see on ka täiesti loomulik – keegi ei korva õpetajate tohutut lisatööd ja -tunde. Kui õnnestubki kooli veenda, et laps koduõppele jääks, algavad eespool nimetatud probleemid. Ja kust võtta raha, et maksta eraõpetajatele?

Vanema õigused
Kõige drastilisem näide pärineb mu oma tutvusringkonnast, kus emalt taheti vanemlikud õigused ära võtta, sest ta üsna suur laps keeldus kooli minemast. Kes veel ei tea, siis Eesti Vabariigis on põhikoolis käimine kohustuslik ja kes seda ei tee, selle vanemaid karistatakse üpris priske rahatrahviga või ootab last ees internaatkool.
Neile, kes kannatavad sügava depressiooni, ärevushäire või autistlike joonte all, oleks selline kodunt välja saatmine võrreldav otsese enesetapule tõukamisega. Sest selliste laste jaoks on oma kodu turvaline ja pehme keskkond sageli ainus koht, kus nad ennast kaitstuna tunnevad.
Selliste laste vanematel ei ole tegelikult mingeid õigusi. Nad on hädas ja nõutud, söövad ise antidepressante ja üritavad eluga toime tulla. Lastepsühhiaatrid on tööga üle koormatud, neile kiiresti aega saada on sama hästi kui võimatu. Ja kunagi ei tea, millal laps oma suitsiidiähvarduse ellu viib.
Niisiis päev korraga. Kellel on häid ettepanekuid?

Autor: 

ETHEL LILLEMÄGI
lapsevanem, ajakirjanik,
prantsuse keele õpetaja

Allikas: Õpetajate Leht

Esmakordselt avaldadtud 28.12.2018 Telegram.ee-s.

“Enamus meist soovib olla hea, kaasinimesi toetada ja aidata. Aga miks me arvame, et teised tingimata meie abi vajavad, kui nad pole seda küsinud? Mis siis kui suurest heast tahtest sekkume vägivaldselt teise inimese ellu? Surudes teisele peale oma tõde, oma nägemust elu õigsusest. Oled Sa päris kindel, et sinu eluviis ja tõekspidamised teisele parimad on? Miks arvame sageli, et teame teisest paremini, mis talle hea on? Ja teine ise ei tea,” küsib oma mõtiskluses Telegramile maastikuarhitekt, joogaõpetaja ja ülitundlikkuse eestkõneleja Marilii Toots.

Kas poleks mitte kergem elul lihtsalt olla lubada? Hoides turvalist ruumi ning seal kuulata ja näha, mida teine tegelikult vajab? Tasub vaadata, kas abi saaja on tegelikult ka õnnelik, kas ta särab ja õitseb või on ta sinu suurest abistamisest hoopis longu vajunud ja hingeliselt näljas? Oled sa mõelnud, et vahel võib juhtude, et oma suure ja iseka abistamissooviga ennast aitajana hästi tunda, teeme teise elu hoopis keerukamaks?

Siin aitab sageli otse küsimine, et kuidas teine end tunneb, mida ta vajab ja vastuse avatud kuulamine. Vahel pole meil võimalus küsimusi esitada, kuid me näeme ja tajume teise enesetunnet. Loomulikult on ka ausalt vastamisel vastajal siin oma osa. On tõsi, et vahel ei julgeta või osata küsida, vahel vastata, aga enne kellegi aitamist on otstarbekas pidada siiski maha dialoog. Nii austame teise vaba tahet ja anname talle võimaluse oma elu ise juhtida. Jaa, vastus võib teise inimese tõest mõnikord suuresti erineda ja siis vahel me lihtsalt polegi võimelised seda vastu võtma, välja ütlema või teist lõpuni mõistma. See aga ei tähenda, et meie ise või teine tingimata eksib või valel teel oleme. Vaatame siinkohal lille.

Sagedasti on parim, mida me teise heaks teha saame, luua ja hoida ruumi. Taimele siis sobiv kasvukeskkond. Hoitud ruumis võib juhtuda, et puhkeb ka juba närtsinud lill taas õitsele. Väga sageli me ei tea, millised aarded teises peidus on. Me ei tea, millise lillega on tegu. Kuid me saame longu vajunud taime kasta, saame vahetada mulla ja tõsta ta varjust päikese kätte, lisada temperatuuri või see just mõnusalt jahedaks lubada. Jälgides tähelepanelikult samal ajal, mis lillega toimub. Igal lillel on omad kasvuvajadused. Me ei heida ju lillele tema lilleks olemist ette, me ei nõua ega oota taimelt loomaks muutumist.

Ja siis, parajal hetkel, kui on just käesolevale liigile soodsad kasvutingimused ja õige aeg, saame imetleda õit, mis on puhkenud. Ei see õis pole selline nagu ette kujutasime või ootasime. See õis on just selline, milliseks ta oli algselt loodud. Puhkenud õie omadused said paika juba seemnesegu külvamisega, aga olime need unustanud. Sageli pole me isegi teadnud, et millist seemet täpselt on kasutatud. Rukkilillest ei saa kunagi karikakart ega moonist parti. Ometi on need kõik ilusad ja elusad liigid.
​
Kõige paremini areneme ka meie, inimesed, just meie omadustele vastavates kasvutingimustes. Nii nagu ka taimed vajame me vett, maad, soojust, õhku ja ruumi. Lihtsalt erinevates kogustes. Me oleme kõik inimesed, aga nii nagu on erinevatest seemnetest külvatud lilled erinevate õite ning viljadega, nii on ka meie puhul erinevused sünnipärased. Kui seeme on külvatud, siis saame taimekese eest hoolt kanda, jälgides uudishimuga, mis või kes idust areneb. Juba seemne külvamisega on taimes olemas kogu tema potentsiaal. Luues taime kasvuks soodsa keskkonna, võime näha, kuidas avaneb imeline õis otse meie silme all.​

Marilii Toots
Raamatu “Kukkudes armastusse“ autor
Raamat on tänu teile, head toetajad, nüüd müügil!
​Otse autorilt: http://www.ulitundlikinimene.ee/raamat.html 
Rahva Raamat: https://www.rahvaraamat.ee/p/kukkudes-armastusse-lugu…/…/et…
Apollo: https://www.apollo.ee/kukkudes-armastusse.html

Ühist loomise teekonda näed siin: http://www.ulitundlikinimene.ee/kukkudes-armastusse.html
Sünniloost leiad siit: http://www.ulitundlikinimene.ee/huvitavat/raamatu-kukkudes-armastusse-sunniloost

Alistumine, andumine spirituaalselt vaadates on midagi mis on lõplik. Ärgata üles, saada valgustatud juhtub siis, kui alistud usaldusele, usule ja enda kaunile olemusele. Alistud elule usaldades enda salasoove ja hinge väljendus vajadust. Alistud millelegi suuremale, kui su füüsiline keha millest me kümne küünega kinni hoiame. Alistud usule, et Universum täidab kõik sinu mõtted ja unistused täpselt siis, kui sa oled valmis ja sul on vaja ärgata, et seda näha.

Alistud oma inimlikule rumalusele, et tead kõike mis on vaja sulle ja teistele, kuigi pole midagi õppinud ja see iseenesest ongi juba vihje. Alistud ignorantsusele ja ülbusele, targutades avada suud seal kus pole vaja. Alistud tõsiasjale, et sul on üks suu ja kaks kõrva, ning see on vihje kasutada neid proportsionaalselt. Alistud vingumisele, süüdistamisele ja tagarääkimis vajadusele.

Alistud elule, elades täiel rinnal ja olles see kes sa oled. Me arvame, et oleme kadunud ja ei tea oma teed, kuid alistudes ja vaikuses enda hinge häält kuulates sa mõistad, et pole kuhugi kadunud ja kasvad selleks kelleks sa saama pead, seega pole kunagi kuhugi kadunud ja oled lihtsalt teel. Alistudes mõttele, et sa ei ole see kus ja kellena sa töötad, ning sa ei ole ka oma minevik ja need lood mida sa räägid endale ja teistele. Alistuda oma hirmudele on meie kõigi kohus ja risttee kuskil ajas, kuhu me jõuame alati.

Alistuda oma annetele ja südamesoovidele jagada oma unikaalset häält maailmaga.

Alistuda tõele mis on meis kõigis sügaval on lihtne, kuid me arvame, et on raske ja kardame midagi mida pole olemas. Alistuda on lihtsam, kui sa arvad, sa lihtsalt ei tea seda, sest sa ei julge proovida. Alistuda ja anduda tõele, et sa lihtsalt kardad olla siiras, aus ja näidata oma haavatavust, ning oma ilusat hinge kõigile kes seda soovivad. Alistuda oma hirmudele sellest, mis keegi meist mõtleb ja kuidas meid näeb, kui me ei tunne veel iseennastki.

Aus ja ebamugav on tõsiasi, et me kõik avastame mingi hetk, kui võltsid me oleme, ning me tunneme kuidas inimesed näevad ja tunnevad seda sama. Sellepärast, et me “üritame” seda kõike varjata ja me “üritame” olla keegi kes me ei ole. Üritamine ei ole alistumine ja on raskem energiavorm mis on kõigile kogetav. Andu endale ausalt ja näita endale oma nõrkust, sest sa ju tead, et see on seal.  Seda tehes saab nõrkusest jõud. Alistu tõsiasjale, et tõtt on valus kuulata ja kõik see mis ajab sind närvi või ärritab on miskit sinus eneses mis vajab tähelepanu. Alistu sellele, mis sind inspireerib ja tea, et see ongi see, sinu südamesoov ja hinge vajadus särada. Aga “ei” ütleme me endale ja andume hoopis oma egole, kes kisub meid tagasi sinna kuhu me ei kuulu. “Ei” ütleb su aju alistumisele ja surub sind tagasi mugavustsooni mis on tuttav. Lihtne on anda käest ära oma jõud ja süüdistada kõiges kõiki teisi. Lihtsam on alistuda iseendale, sest alistumist saab õppida, kui sa seda tahad. Kui su elutee on ette näinud, neid ülesandeid millest sa üle ja läbi käima pead, et seda kõike õppida, siis ehk ongi see põhjus miks sa seda siin loed, sest, kas sa näed seda juba või mitte aga sa oled sinna poole teel. Et tõeliselt alistuda, peab kõigepealt endale andestama!

Väike harjutus sulle, kui soovid end tundma õppida? Alistu hetkele, põlvita maha, ning lasku alandlikult ja puuduta oma otsmikuga maad. Vaata kas suudad olla nii 5 minutit. Jälgi oma mõtteid ja tundeid mida selline harjutuse soovitus sinus tekitab.

Alistu millegile suuremale, kui sa ise.
Me kõik salaja palvetame! Me kõik salaja alistume!

Armastust ja hinge puhtust.
 
Maiko Johanson

Mul on viimasel ajal olnud au veeta aega inimestega ja keskkondades, kus olen unustanud ülitundlikkuse. Olen isegi esitanud küsimuse, et milleks selline eristumine? On see ikka vajalik? Me kõik oleme erinevad. Rõõmuga saan nentida, et osa inimgruppe on aktiivselt väärtustamas ja aktsepteerimas iga inimesi isiksuseomadusi ja sellest lähtuvalt nende potentsiaali. Taandades üksteise vahelise konkureerimise, võitluse ja vaidlusevajaduse ise enese armastamisele; enese vajaduste teadvustamisele ja enese eest vastutuse võtmisele, hoolimisele ja seeläbi teistest hoolimisele.

Me elame oma tõde, kuid meie tõde pole ainus eksisteeriv. On veel palju erinevaid vaatenurki ja tõdesid, mis teevad maailma mitmekesisemaks. Inimene saab paraku teistest hoolida ainult niisama palju, kui ta iseennast ja oma vajadusi austab. Rohkemaks pole inimloomus võimeline. Kuulates ennast ja kuulates teisi, saame erinevuseid arvestada. Kui elame oma omadustest lähtuvat elu, rakendades andeid, püüdmata end või teisi suruda kindlatesse normpiiridesse, siis sellisel juhul kaob ära vajadus end eristada kui ülitundlikku inimest.

Me oleme inimestena omavahel seotud, üksteist mõjutades ning peegeldame omadusi. Nii tundlikud, kui vähemtundlikud. Mida tundlikum on inimene, seda sügavam ning kiirem on sageli peegeldus. Oleme siin maailmas põhjusega erinevad. Jälgigem, millist keskkonda me ise pakume ja loome nii endale kui teistele. See, millist keskkonda enda ümber täiskasvanueas lubame, on meie oma mõttemaailma peegeldus.

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Andestamine ja selle vastuvõtmine on väga oluline samm emotsionaalse vabaduse leidmisel, kuigi see ei tähenda, et seda on lihtne saavutada. Mõnede inimeste jaoks on isegi andestuse idee vastuseisu ja ebamugavustunnet tekitav. “Ma lihtsalt ei andesta ja kõik” aaarh…
​
On levinud veendumus mida paljud arvavad andestusest, et kui te olete otsustanud kellegile andestada, siis vale on tänu sellele tehtud õigeks ja teie silmis siis, teile haiget teinud inimene on konksu otsast vaba ja sellega on raske leppida. Kui hoiate seda veendumust, siis olete ainus, kes selles olukorras kannatab.

Kui te õpite andestusele vaatama, kui oma pahameele, viha ja valu vabastamise teele, muutub see vajalikuks sammuks teie vabaduse ja õnne suunas. Ja kõik, mida te tegelikult vajate, et sinna ilusasse kohta jõuda endas, selleks on üks koostisosa see on... LOOTUS.

Lootus on võimas vastumürk pahameelele ja meeleheitele. Erinevus nende vahel, kes lasevad maailma väärtegudel neid endale tuua, ja need, kes otsustavad andestada - ja omaks võtta elu headust -, on võime usaldada ja uskuda, et kõik on välja arenemas täpselt nii nagu peab. Kõik loksub paika. See on Lootus.

Lootusega tähistatud elu on elu, mida iseloomustab optimism ja võime lahendada konflikte seestpoolt. See ei tähenda, et olete alati õnnelik või et te ei tunne selliseid emotsioone nagu valu ja viha, kuid see tähendab, et te vaatate negatiivsed asjaolud ajutisteks, et teil on usku, et sa saad pimedusest välja, ning, et teil on võim ise endale andeks anda. Tänu sellele paraneda ja muutuda paremaks inimeseks.

Ükskõik kui suur on see takistus, millega sa praegu tegeled, kui sa saad omaks võtta lootuse elemendid, et andestada - ja vabastada ennast pahameelest ja vihast, siis võimalus saavutada sisemist rahu on kohe nurga taga.

Me oleme väärt olemaks vaba ja õnnelik!

Maiko Johanson

Kõik inimesed reageerivad aastaaegade vaheldumisele, meil eriti suve lõpule, kuid mõned elavad seda raskemini üle kui teised. Nad muutuvad sügise saabudes tujutuks ja uniseks. Masendus, mille põhjuseks on loodusliku spektriga valguse vähesus, võib tekkida juba varasügisel, oktoobris ja kesta varakevade ehk märtsini välja.

Mis on talvemasendus?
Sügis-või talvemasendus (seasonal affective disorder - SAD) on üks depressiooni alaliike. Kuni 25% põhjaeurooplastest kannatavad talvemasenduse mingisuguse vormi all ning selline seisund tekib naistel keskmiselt kaks korda sagedamini kui meestel. Selle põhjuseks arvatakse hormonaalset erinevust, sünnituste mõju naise organismile ning lisaks naiste ja meeste erinevaid igapäevaelu stressoreid.

Tavaliselt on sümptomiteks

• väsimus, unehäired ja suurenenud unevajadus
• otsustusvõime ja aktiivsuse nõrgenemine ning energiavaegus
• huvi kaotamine töö või sotsiaalse tegevuse vastu, soov sulguda üksindusse
• seletamatu sisemine pinge ja ärrituvus
• masendus ja meeleheide
• liigsöömine ja soov magusa järele
• kaalutõus
• vähenenud huvi seksuaalelu vastu
• vastuvõtlikkus viirusinfektsioonidele ning krooniliste haiguste ägenemine

Sümptomid ilmnevad oktoobrist märtsini, kusjuures on leitud, et enim esineb talvemasendust detsembris, jaanuaris ja veebruaris. Talvemasenduse all võivad kannatada ka teismelised ja lapsed.

Kuidas talvemasendusest hoiduda?
Päevavalgus. Püüa liikuda rohkem õues, et saada päikesevalgust. Lase valgus tuppa! Piisava valguse saamine tasakaalustab melatoniini (hormoon, mis teeb meid uniseks) ja serotoniini (neurotransmitter, mis mõjutab meie aktiivsust) taset organismis.(Üks viis pimedal ajal enam valgust püüda, on valgusteraapia lambid, mida kasutatakse näiteks ka paljudes Eesti SPA-des.) Külmaga võib toas püsimine tunduda mugavam, kuid päikesevalguse ammutamine on äärmiselt oluline – eriti hommikuse paari tunni sees, mil ärgatakse. Loomulik valgus aitab keha bioloogilist kella reguleerida ning und ja meeleolu parandada.

Liikumine. Püüa iga päev tegeleda spordiga (Või vähemalt kolm korda nädalas 40-60 min.) Piisab kas või tempokast kõnnist, veelgi paremad on kepikõnd, jooksmine,ujumine, aeroobika vms. Tähtis on vaid, et sporti tehtaks korrapäraselt, terve talv läbi. Samuti aitab liikumine vähendada stressi, ärevust jt hooajalise meeleolulanguse sümptomeid. Seega - mine õue ning liigu rohkelt jalgsi, eriti valgel ajal. Trenn tõstab ka toonust ja muudab organismi vastupidavamaks erinevatele haigustele.

Toitumine. Söö korrapäraselt ja tasakaalustatud toitu. Väldi söömist halva enesetunde,närvilisuse või masenduse leevendamiseks. Eelista erinevaid teraviljatooteid, söö rukkileiba – need toiduained ergutavad serotoniini sünteesi. Jälgi, et saaksid piisavalt D-vitamiini. Vitamiin D3 ehk kolekaltsiferool stimuleerib samuti organismis serotoniini tootmist. Söö D-vitamiinirikkaid toiduaineid nagu nt päevalilleseemneid või avokaadot.
Head teevad ka oomega-rasvhapped,mida saab muu hulgas merekalast, näiteks lõhest ja heeringast. Head oomega-3-rasvhapete allikad on ka lina-,kõrvitsa- ja rapsiseemned ning -õlid,kreeka pähklid ning rohelised lehtköögiviljad. Lisaks muudele headele omadustele on oomega-3 rasvhapped vajalikud ajutegevuse normaalseks tööks, mõjuvad soodsalt meeleolule ja õppimisvõimele ning tugevdavadsüdame-veresoonkonda ja immuunsüsteemi.

Uni. Kaamoseaja unevajadus on inimesel suurem, hommikune ärkamine on vaevaline ja inimene tunneb end tihti väsinuna. Organismi talitlusi reguleeriva päikesevalguse vähesus põhjustab masendust ning masendunutel tekib päevade lühenedes ja tavalise tehisvalguse korral unehormooni ehk melatoniini üleproduktsioon, mis põhjustabki väsimust päeval ja unehäireid öösel.
Kui valgusega puututakse kokku öösel, ajal kui loodus seda ette ei näe, võib see soodustada depressiooni, ärevust ja päevast unisust. Uneeksperdid soovitavad magada pimedas,sest see võib märkimisväärselt parandada melatoniini tootmise rütme, mille tulemusel paranevad tuju, energia ja unekvaliteet.
Kindlasti tuleks talvisel ajal heita magama senisest varem, sest talvel on une kvaliteet kehvem ja uni katkendlikum. Magamatus toob endaga kaasa stressihormoonide taseme tõusu, mis pärsib ajurakkude uuenemist.
Samas ei ole mõistlik magada ka liiga kaua, sest suvega võrreldes vajab inimene talvel vaid 10–15 minutit rohkem uneaega. Talvehommikuti tuleks tõusta kindlal ajal, et organism harjuks talvise ajarütmiga. Nädalavahetustel seevastu võib aga magada kuni und jagub.

Tegutsemine. Planeeri adekvaatselt oma aega, et vältida tegevuste kuhjumisest tingitud stressi. Stressis ja väsinuna kulub sama töö tegemiseks rohkem aega ning ka vigu tehakse rohkem.
Väsimuse allikaks võib olla ka rutiin ja üheülbalise tegevuse kallal nokitsemine. Puhanud vaim on loomingulisem, sestap oleks mõistlik teha iga 40-45 minuti tagant minipaus, sirvida ajalehte või võtta tassike teed.
Ära unusta ennast pikkadeks talveõhtuteks ninapidi arvutisse! Selle asemel, et arvuti taga silmi piinata, on arukam ja stressivabam tegeleda endale meelepärase hobi või tegevusega.

Püüa tõsta tuju. Leia igasse päeva positiivseid tegevusi - huvialadega tegelemist, suhtlemist toredate inimestega, massaazis käimist, millegi uue ja põneva õppimist jne. Jaga oma muresid ja rõõme heade sõprade ning lähedastega. Ära unusta, et tuju tõstmisel on abi ka meeldivast muusikast.

Suve, päikesepaiste ja soojuse kaotusega leppimine ei ole alati kerge. Ent püüa mõelda positiivselt – aastaajad vahetuvad, aeg lendab kiiresti ja varsti oleme taas päikeselises kevades!

P.S Kui talvemasendus ei taha taanduda või segab tuntavalt sinu igapäevast tegutsemist, otsi abi - võta ühendust oma perearstiga.

Refereeringu autor: Ivi Niinep
​Psühholoog

Inimolend on elu ime!
Me hinge tasandil soovisime inimkogemust?
Meie ema ja isa otsustasid meid luua…meie endi koostööna?
Me kõik võitsime esimese jooksu sündimiseni! 
Meile anti kingituseks kaasa edukus juba sündides! 
Kasvades suuremaks me hakkame nägema suuremat pilti.
Me oleme oma keskkonna toode, see on meie mõtteid ja harjumusi voolinud nägemaks elu teatud viisil.
Meist kasvavad iseseisvalt mõtlevad inimesed mis paneb meid oma teed otsima, et leida vastuseid ja näha läbi mineviku varjude.
Need alandlikud sõnad pärinevad mehelt... kes on alati elanud rõõmsalt aga magades. Pidin minema läbi nii paljude erinevat viisi valude, et aru saada ja mõista neid... meie sees olevaid võimeid.
Me kõik oleme loodud võrdselt, kõndimaks siin maa peal. Mingil moel mööda elu joont hakkame mõtlema, et oleme haiged ja ebapiisavad.
Me kaotame seotuse loomuliku olemisega, me kaotame enese oma mõttes ja me lubame end pimedaks teha.
Me teame tõde toitumisest, mis on meie kehale ja vaimsusele kasulik, kuid me ikka veel tarbime mürke.
Me laseme ennast programmeerida (kool,TV,raadio,ajalehed) Vastavalt sellele kuidas süsteem meid vajab ja ainult selleks, et meid raputada, et saaksime oma elus mingil hetkel ÄRGATA.
Ma ei näe seda mitte kui eksimust valitseva võimu poolt,
vaid lihtsalt kui ignorantsust ja rumalust, et nad arvavad end mõistvat, et nad teavad... kuidas meid peaks juhtima.
Ma mõtlen sageli oma ego üle ja kui kaugele ma saan lasta sellel minna, et ma enam ei näeks oma hinge puhtust.
Ma praktiseerin seda ainult selleks, et proovida mõista...
Mis on ahnus, mis on isekus, mis on kurjus?
Ma usun, et see on kõik valik, mida inimene teeb selles elus. Puudub õige ja vale on vaid õppetunnid, et end leida.
Minu mõtted on kogu mu elu jooksul olnud sügavad minu meelest ja mul on olnud probleeme, et väljendada ennast või isegi rääkida oma arvamustest.
Hakkasin mõistma seda juba noore poisina ja ma ei olnud valmis ennast jagama, mistõttu maailm ei olnud valmis mind KUULAMA.
Nagu ülalpool nii ka allpool, me kõik peegeldame kõike ja kõiki peeglitena. 
Kui hing muudab selle tõe enda lahutamatuks osaks, saab talle kingiks õppetund, et olla kannatlik ja usaldada oma kasvu teekonda.
Ma ei tea kindlalt, kas see kõik on tõde või lihtsalt loodud mõtlemise ja usu võimu poolt antud teemasse.
Ma tean seda, et me kõik oleme otsijad, me kõik oleme eluloo üliõpilased mille sihiks on meie jaoks leida oma tõde.
Jätkates vastuste otsimist on kindel see, et universum juhatab meid läbi elu kogemuste mis raputab meie maailma...
See võib olla nii sügav, et mõned meie eelnevad mõttemustrid surevad ja tekivad uued neuro ühendused, et me oleksime nüüd võimelised nägema... seda mida otsisime.
Oma elus olen leidnud sügavaimad tõed ja õppetunnid läbi suurte valude. Kui inimene kogeb surma lähedust muutub vaade elule.
Läbi selliste kogemuste leidsin ma lõputute võimaluste välja…. ma tean nüüd tõeliselt, et meie kui inimesed oleme võimelised kõigeks, midaiganes me tahame ja soovime oma ellu või elult.
Suure väega kaasneb suur vastutus!
Suur vastutus on mõista seda väge!

Maiko Johanson

Inimestega suhtlemine võib olla kohati vägagi väljakutsuv. Jagan siin üht võimalikku kogemust selleks, et kõrvaltvaatajal oleks võimalik näha ning mõista mõttevahtu, mis selle sees olijale tundub tõesõna uputavana.

Mõte… saan ma neid inimesi ikka usaldada? Aga, mis siis, kui pingesse lähen ja mul halb hakkab? See toimub nii ruttu vahel. Siis ma ei naudiks ju õhtut ja olen ka teistele koormaks ja vilets seltskond nii. Siis ei tahetagi minuga koos olla ju. Olen niikuinii lihtsalt vait ja mind ei märgata. Mida ma ise soovin? Mida ma hetkel vajan? Vajan ma puhkust? Või olen juba ülepuhanud ja jõud tegelikult on kasutamata? Ja see hakkab hoopis koormama? Kust tuleb eneselaadimine? Olen vaimselt väsinud. Vajan selgust! Ma ju ei tea. Kas saan tunda end koos teistega ka ärevana hoituna? Kas nad võtavad mu sellisena vastu? Sellisel juhul pinget juurde ei tekiks ja see hoopis taandub. Usaldada?

Seal on palju rahvast, müra, heli, valgust, kõik uus. Nii palju erinevat energiaid ja lisastimulatsiooni. Suudan, ma selle läbi töötada või on seda juba hetkel liiga palju? Kui sealne õhkkond on ärev või kellelgi teisel pinged, siis kas suudan endasse jääda? Või võtan ümbritseva mõjutuse üle? Kergelt piiripealne olek mul? Võib minna nii või teisiti? Ma ei tea… Raha tuleb ka vahepeal teenida… Kas ikka teen väljaminemise asemel tööd? Äkki ei tee tööd ka… Siis heidan seda enesele ette… On see põgenemine?

Jaa… kolmapäeval on tants ja töö ootab ka juba mõned päevad tegemist. Ei tea, kuis keha reageerib seekord? Kas jätangi ennast juba kõrvale? Aga kas on vaja ikka minna minemise pärast? Mida ma tegelikult soovin? Oi kuidas sooviks kuuluda ja märgatud olla ka siis, kui ei osale. Aga äkki nad unustavad mu lihtsalt ära, kui ma häält ei tee ja nähtav pole? Samas mu olemus ongi introvertne. Rahu, Marilii. Äkki olengi juba end distantseerunud ja natuke seina ette tõmmanud? Ise eemaldudes, sest eemale lükatud saadud ja mahajäetud olla on hulga raskem. Aga pingutades tekib pinget veelgi juurde ja endast väljaminek juhtub niikuinii. Kas tuleb pingutada? Mida teha? Appi!!!!

Tegemata arvutitöö viib hetkel mind ka endast välja, takistab energia voolamist – või on see lubatud tähtaeg? Vabandused, kõrvalejuhtimine! Raha on ka vaja, et seltskonnas ringi käia. Samas ei peaks end sundima midagi raha pärast tegema. Kas teen seda taas? Tulen ma ikka toime? On see vabandus tegelikult? Olen konkreetset tööd juba edasi lükanud ja lõppmatuseni seda teha ei saa… See pole päris minu teema niikuinii… aega ju tegelikult on ja saan hakkama… Tuleb pingutada ja hea tunne on, kui tehtud saab. Tähtajad ja ei soovi kedagi alt vedada. Enese survestamine? Ei tea…

Samas soovin nii-nii olla vastuvõetud ja kuuluda. Aga väsin ära ja siis pole minuga niikuinii lõbus. Mul endal pole hea. Võin pingesse minna, lihtsalt nutma hakata, kehas hakkab halb, kui neid segaseid tundeid maha surun… Neil on ilma minuta parem… Aga ma ise, mida mina vajan? Soovin omaksvõetud olla… Aga nad unustavad mu ära niikuinii varsti… Olen liiga keeruline… Riskida?

Jne...

Selline mõttearendus võiks veel kaua jätkuda, kui seda teadlikult ei katkesta. Mõistus hakkab ketrama, ärevus tõuseb… jälgin mängu… teen praktika… vaatan, kas saan eos ennetada teadvustamisega ja teisiti tegemisega selle, et enese loodud pinge väga kõrgele tõuseb. Vaatan, et ise end päris ära ei lõika teistest  ja kehasse lisapingeid juurde ei lubaks. Ehk siis teisisõnu toetan end ise.

​Hingan, hingan veel, teen veelkord praktika, et enese baasolemusega sügavam kontakt luua ja peast (hirmust) tõelisse olemusse tagasi tulla… kaissu ja pai vajan sel teel… ja teadmist, et olen hoitud ja kõik saab korda… Ehk siis parim, mida teha saan, on ise enese keha ja meele vajaduste eest hoolitseda. Siinkohal meenub üks vahva küsimus ja vastus sellele - kuidas tähelepanuvajadust rahuldada? Pöörates iseendale rohkem tähelepanu! Nii vajadus kaob ja meist saab vajaja asemel jagaja, sest oleme ise soovituga täidetud.

Minu elu, minu väljakutsed… Selline oli veel mõned head aastad tagasi üks mu varjatud sisedialoog, mis põhines vanadel hirmudel, mis endiselt vahel elu mõjutavad. Need omakorda põhinevad sügavatel, minevikus omandatud, alateadlikel, vähem või rohkem teadvustatud käitumis- ja mõttemustritel, millest läbiminemise teel tol hetkel olin ja olen praegugi, küll juba täiesti teises kohas… … jälgin toimuvat, ei samastu.
​
Kiht kihi haaval koorime end alasti, et ehe valgus nähtavalt särada saaks… Mida rohkem endas püsime, seda vähem tuleb kokku puutuda nende rahutute sisedialoogidega. Pean tunnistama, et kui harjutada neid kõrvaltvaatajana jälgima, siis on sellised dialoogid põnevad ja väärtuslikud õppematerjalid. Vahel ka väga naljakad. Ja alati, kui oleme vaatlejad, toetab meid teadmine, et tunne on mööduv torm, mis jätab inimese põhiolemuse puhtaks… kogu oma ilus ja metsikuses. Ka ärevus möödub!
 
Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Tahan jagada ühte huvitavat seost, mida märkasin. Nimelt ristsõna lahendades tuli küsimusele "ülitundlikkuse tekitaja" vastus "allergeen". Füüsilisel tasandil täiesti loogiline vastus. Kas ka mentaalsel tasandil?

Vikipeedia annab sellise definitsiooni:
"Allergia ehk ülitundlikkus on organismi häireseisund, mille korral mõni iseenesest kahjutu aine (allergeen) kutsub esile spetsiifiliste antikehade tootmise immuunsüsteemi poolt. Antigeenireaktsiooniga kaasnevad haigusnähud. See on immuunsüsteemi teatud liiki ülitundlikkus mingi aine suhtes."

Kas me võime rääkida ka vaimsest ülitundlikkusest mõnikord kui organismi häireseisundist mingite kindlate olukordade suhtes, mida vaimses kirjanduses nimetatakse "päästikuteks", mis vallandavad teatud reaktsiooni?
Olukorrad ise ei põhjusta ju kõigil reaktsioone, st iga inimene reageerib samadele olukordadele erinevalt. Sõltub sellest, kas see olukord käivitab minevikust mingi haigetsaamise vm emotsiooni. Ja kui seda on võimalik tervendada, siis peaks olema ju võimalik ka ülitundlikkust (õigemini ülereageerimist) vähendada?

Leidsin sama mõtte ka ÜTI kodulehelt: "Tegu on  täiesti normaalsete isiksuseomaduste kombinatsiooniga. Raskused on sageli tekkinud varases lapsepõlves kogetust ning ebateadlikust suhtumisest erinevate inimeste erinevatesse vajadustesse. Kui väljakutsed on juba tekkinud, siis neid on võimalik soovi korral vabastada ning õppida elama oma omadustega rahus. Sageli piisab senise elukorralduse muutmisest, harjumuste ümbervaatamisest ning eneseaustuse suurendamisest." 
Siit tekkis mul veel huvitav mõte füüsilise allergia kohta. Kui praegu enamikke allergiahaigeid ravitakse tablettide ja allergeenide vältimise abil, kas siis, kui leitaks õige põhjus, millest allergia tekkinud on ning seda tervendada, on ka võimalik (ja arvan, et on) allergiat vähendada või sellest hoopis terveneda.

Debbie Shapiro raamat "Sinu keha räägib sinuga" väidab, et allergia põhjuseks on sageli allasurutud tunded. Ja soovitab tegeleda nende vabastamisega.

Oma kogemustest võin väita, et mida rohkem saavad vabastatud ja tervendatud mineviku haigetsaamised, seda vähem tekib ülereageerimisi, seda rahuldustpakkuvam on elu.

Katrin Moisa

Metsas jalutades leian alati eheda ja vägeva enda üles.  Niiga puhta, selge teadmise ja arusaamad, mis ümbritsevad elu sel perioodil ja juhivad tegemisi.
​
Olen tundlik ja väga emotsionaalne ning kirglik inimene. Olen läbi udu või mõttesudu mõistnud, et olen kergelt mõjutatav ja oma suure empaatiaga võtan tihti üle inimeste tunded, emotsioonid ja mõtted, kellega ma juhuslikult koos olen. Tihtipeale kaotan enda lausa paariks päevaks.

Läbi selle sudu, mis katab kergelt mu olemust leian alati tee metsa või parki jalutama, et taas kohtuda iseendaga. Mets ületab alati igasuguse pargi ja toob täiusliku selguse. Olen seda teadlikult praktiseerinud ja katsetanud juba aastaid. Olles koos inimesega kellel on tugev energia, jagan ma tema elukogemust sel hetkel või koosolemisel. Minust saab osa temast ja tema elust. See on alati ilus ja õpetlik, kuid kui tema tegemised, soovid ja tunded kattuvad minu soovidega elust, siis võib tulla veidraid olukordi. Eriti, kui see inimene on ka tundlik ja/või juhivad teda tugevad emotsioonid.

Olen hetkel, kui siin kirjutan 36 aastane, noor, tugev ja terve mees. Ma pole veel täielikult õppinud kontrollima seda kõike, mis toimub. Olen sinna teel igapäevaga aina rohkem ja rohkem. Vaadates tagasi oma elule, olen ma rohkem elanud teiste elu kui enda. Kuigi see kõik on minu. Hea ja ülev sisemine tunne on, olles sellest kõigest teadlik.

Olen alati võtnud aega endale, et olla mina. Ehe mina. Nooremana oli see keerulisem, nüüd on juba lihtsam, kuid siiski vajan tugevalt aega iseendale. Ainult siis on mul naeratus alati näol. Mul on raske olnud ennast avada ja kui aus olla, polegi seda teha saanud. Kui siis sahtlisse kirjutades. Paber ja pliiats on püha ja võlujõuga. See loomisvorm on viis, kuidas enda isiksust kõige arusaadavamal viisil teistele edasi anda.

Meil kõigil on mõned sõbrad, kellele end jagada. Aga nad ei mõista. Mul on üks sõber, kes on hea kuulaja. Uks parimaid. Ta arvab, et ta tunneb mind. Tõsiasi on see, ma arvan, et isegi mu oma ema ei tunne mind. Ja see pigem on mu oma süü. Olen alati eemale hoidnud. Juba lapsena tekitasin ma alati oma koha, kus olla rahus. Ilma teisi tunnetamata. Rahu pole kunagi olnud piisavalt. Sest minu juurde lihtsalt tullakse, olen nagu magnet.

Mina, oma täisuslikkuses olen alati, juba lapsena olnud sama, mis ma olen hetkel täiskasvanud mehena. Nii super enesekindel, et nõrgemad näevad mu tundelisust ja enesekindlust, et tõmbab lausa mu poole. Ja ma kaitsen neid, sest tunnen nende nõrkust. Tugevad ja rumalad näevad seda sama ja nad näevad minus vaenlast ja rivaali. Ja sellepärast on mind lükatud, tõmmatud, pekstud, narritud, nokitud, tagakiustud, sest rumal inimene kardab seda, mis on teistmoodi ja võõras. Teist tüüpi enesekindlad ja tugevad näevad seda, kes ja mis ma olen ning leiavad minus liitlase ja kellegi, kellelt saada õpetust ja tuge. Minu enesekindlus ja kohalolek teeb teinekord enesekindlad nõrgemaks.

Mulle ei meeldi sildistamised, kuid teinekord on lihtsam kirjelduses kasutada mingeid omadussõnu. Minus on teadmine ja arusaamine, et iga inimene opereerib siin elus ringi oma teadvuse tasemelt, seega ei ole ma kellegi peale ka pahane, kes on minevikus teinud mulle haiget.

Maiko Johanson

Jaa, me inimestena oleme programmeeritavad. Olete te vahel mõelnud, et inimene toimib täpselt samuti nagu Google? No, et mida rohkem otsingusüsteemis mõistet sisestada, seda rohkem see esile tuleb. Nii ka meil, inimestel – millele sügava tundega keskendud, see saab jõu.

Selleks, et toetav uskumus meisse programmeerida, tuleb see kõigepealt leida. Tihti selgub see vestluse käigus ja vahel on see inimesel juba olemas. Sellele tuleb vaid väge juurde anda.

Taaskord on meil hetkel sisestajaks Reet ja programmeeritavaks siis mina. Minul on uskumus olemas. Jätan selle siinkohal enda teada. Varem või hiljem on selle peegeldus näha meie igapäevaelus. Teeme valitud uskumusega protsessi läbi.

Kõigepealt tuleb kehaasetuse abil luua ajus nö. tervikasend. Meie alateadvus nimelt kaitseb varasemat programmi. Esineb vastupanu - just nagu viirusetõrje arvutisüsteemis. Seekord on tarvidus varasemast programmist läbi minna.

Reet võtab appi pendli ja kontrollib selle abil minu keha reageerimist valitud uskumusele. Samuti saab see hinde praeguse tugevuse kohta ühest kümneni.

Kui keha on vastused andnud, on uskumus vaja seostada tundega. Selleks on tarvidus uskumust häälega korrata ning luua oma meeles pilt. Pilt loob tunde. Tunne avab aga ligipääsu meie alateadvusele. Kui uskumusega kooskõlas pilt on loodud, lubame selle mõned mintutid vaikuses kehas toimetada. Kehas on tunda liikumist ja lihaste lõdvestumist. Vastupanu väheneb. Toimub tunde hoidmine ja seisundi loomine. See kestab mõned minutid.

Peale seda kontrollib Reet taas pendli abil uskumuse tugevust taaskord skaalal ühest kümneni. Edaspidi on tarvidus 21 päeva jooksul uskumust iseseisvalt taas kinnitada läbi pildi ja tunde.

Inimene polegi Googlest kuigivõrd erinev. Valige targalt mille tarbeks ja milliste uskumustega end igapäevaselt programmeerite. Millele keskendute ja mida endale igapäevaselt sisendate. 

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Kohtusime seekord Reedaga Viljandis, et EFT ehk koputamise tehnikat ühiselt rakendada ning teiega jagada. Endiselt olen mina siin uudistaja ning Reet suunaja rollis.

Juhtus olema laadapäev ja linn kihas erinevatest tegevustest, kaupadest, muusikast ning loomulikult inimestest. Üle tunni kestnud autosõit oli seljataga. Valisime vestluse käigus siinkohal sessiooniga alustamiseks minu jaoks varasematel aastatel suureks segajaks olnud sotsiaalse ärevuse ning sellega seotud uskumused. Jaa, mul oli plaan pärast kohtumist ka laata uudistama ning nautima minna!

Võtsime appi koputuspuu, mis näitab taaskord kõnekalt alateadvusesse peidetud uskumuste, emotsioonide, sündmuste ja sümptomite seoseid. Nii saame neid nähtavale tuua ning erinevate tehnikate abil vabastada. Hoiame täna suunda EFT-l.

Sümptomid: sõltuvused, südamerütmihäired, kaaluprobleemid, kõrge vererõhk, valud, kõhuprobleemid jne.
Emotsioonid: häbi, süütunne, kahetsus, eemale tõukamine, viha, kurbus, jõuetus, hirm jne.
Sündmused: eemale hoidvad vanemad, kiusamine, reetmine/hülgamine, kuritarvitamine, liigne kriitilisus, füüsiline karistamine, peretülid, alkohoolikutest lähedased jne
Piiravad uskumused: „Ma ei suuda midagi õigesti teha,“ „Mul pole turvaline,“ „Ma pole armastust väärt,“ „Olen teistsugune,“ „Olen väärtusetu,“ „Ma pole piisav.“ Jne.
 
Keskendusin ühele situatsioonile ja ebameeldivale tugevale tundele, mis sellega kaasnes. Mu silme ette tuli pilt. Tavaliselt püütakse siinkohal jõuda juureni ehk siis kõige varasema tundega mälupildini, et piiravat uskumust lahustada. Need sündmused tulevad tihti järk-järgult nähtavale. Kogemus võib olla pildina, värvina, kehatundena vms. See sõltub juba igast inimesest individuaalselt. Tunde intensiivsust hindad sa ise skaalal ühest kümneni.

Alustasime nii, et Reet valis sisenduse, mina kordasin ning tema koputas ise läbi mu keha erinevaid punkte. Jätkasime nii, et tema nii sisendas kui koputas. Minu ülesanne oli nüüd tajude ja tunde muutust jälgida ning tagasisidet anda. Kordasime protsessi erinevate nurkade alt, mille käigus ka kogemused muutusid. Tunde muutusega muutus tõesti ka pilt.

Lisaks on meil tihti teisigi suunanäitajad, kui neid tähele panna. Nimelt sessiooni käigus hakkas äkki õuest kostma djembede rütme ning siis sama ruttu need ka vaibusid. Liikusime protsessis edasi. Minu näole tuli naeratus. Järgmisel hetkel oli kuulda juba meeste laulu sõnadega: „Lase minna.“ Läksin laadale ning nautisin seda…

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Üksindus, eitamine, igatsus, soov kuuluda ja omaks võetud olla? Need on vahel varjatud ja vahel nähtavad tunded. Enesekriitilisus, kriitilisus teiste suhtes, võõristamine? Kas teised peavad olema nagu meie või nagu meile sobib? Kas nad saavad olla? Kas meie peame olema oma põhiolemuselt teistsugused? Ja kas peame end siis paremaks ja täiuslikumaks arvates, et meie olemine ja olemus on kuidagi õigem? See kehtib nii gruppides, kui ka üksikisiku tasandil.

Igatsus, üksindus, oma tunnete eitamine. Kas me ehk soovime teisi kontrollida siis, kui me ise enda tunnetega toime ei tule? Soovime, et teised oleksid meile mugavad! Aga vot ei ole! Oleme kõik inimesed oma imelisel teekonnal. Kes on öelnud milline see „õige“ inimene ja „õige“ teekond peab olema? Häiritus tekib alati meis endis. Kui tekib häiritus, oleme kontakti iseenda olemusega selles hetkes kaotanud. Kui oleme iseendaga kontaktis, on hingerahu.

Olen korduvalt ja korduvalt erinevatelt inimestelt kuulnud, et nad soovivad lihtsat suhet. No mis on lihtne suhe? See, kui meil endil on iseendaga lihtne täpselt sellisena nagu me parasjagu oleme. Lihtne ka oma loomuomaste kiiksudega, sest need lihtsalt on. Ja vot iseendaga rahus olla pole alati lihtne ülesanne. See on igaühe sisemine teekond, mida saame külg külje kõrval koos käia. See ongi elu. Absoluutselt iga suhe, kus tunneme end iseendaga mugavalt on lihtne. Otsides täiuslikke inimesi ja partnereid eitame me iseennast ja teisi. Lähedus, kus on siin ausus ja nii väga igatsetud lähedus?

Kardame enda tundeid, mis meis tekivad, kui keegi meis ennast näeb ja end eitab? Kardame enda tundeid, kui näeme teises iseennast ja ennast eitame? Põgeneme, ründame?

Tõrjudes ja kritiseerides teisi, oodates neilt midagi, mida neil anda pole, eitame me enda neid osi, mida teistes näeme. Eitame ka teisi nende ausas olemises. Iseend täielikult omaksvõttes, olles enesele oma teekonnal lähedal, oleme me teistele nende teekonnal lähedal ja üksindus ning igatsus on saanud armastuse kaisutusse. Olles iseendale lähedal oleme lähedal ka teistele. Kaks inimest või ka grupp, kes on iseendale lähedal kogu oma olemuses, loovadki sügava läheduse. Nii ongi loodud nii igatsetud emotsionaalne kui ka füüsiline kooskõla.

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Reet liitus meiega varakevadel. Ta on isikliku arengu konsultant. Loe täpsemalt siit.

Kohtusin temaga eile Skype vahendusel eesmärgiga teha inimkatseid. Ehk siis täpsemalt valisime Reedaga teha tööd minu kui kliendiga, kasutades tema lähenemist. Edastame seda, mis kohtumistel aset leiab mõningal määral ka Sulle, armas lugeja. Jagan oma kogemust.

Püüdsin püsida avatult inimese/kliendi rollis ning mitte sekkuda kogemusterapeudi ja joogapraktikuna. Minu kohta leiad täpsemat infot siit.

Reeda esimene küsimus oli, et mida ma muuta tahan? Võtsime vastuse välja selgitamiseks toeks elu põhivaldkondade skeemi, mis aitab välja selgitada vajalikud suunad. Vt. joonis. Minu suunaks said partnerlus ja sotsiaalsed suhted.

Reet tutvustas teaduspõhise psühholoogia võimalusi. Ta rääkis jäämäest ja selle nähtavast tipust, mis kajastub inimese käitumises. Mõtted ja tunded jäävad sageli juba sügavale veepinna alla varjatuks. Selleks, et käitumuslikul tasemel toimuks muutus, tuleb aga just nimelt ligi pääseda peidetud osale ehk siis ühe osana teadvustamata tunnetele, mis meid ühel või teisel viisil käituma suunavad. Tihti märkame seda alles siis, kui leiame end päris mitu korda järjest samas panges kolistamas.

​Eeltoodud teemad on mulle läbi tavapsühholoogia, joogafilosoofia ja praktikate vägagi tuttavad, kuid meil kõigil on pimedad alad. Kuna tundlike emotsioonid on tihti küllaltki intensiivsed, siis sageli käime me ikka nagu kassid ümber palava pudru, ega julge ampsu võtta. Tõsi küll, tahaks ja vahel võibki seetõttu edasiliikumine olla takistatud. No kujutage ise ette, et ratsutate hobusega, ei, et tahate ratsutada, aga hoiate koguaeg päitseid tugevalt enda suunas ja reisi vastu hobuse külgi, samal ajal pidevalt looma liikuma ajades? Andes nii välja vastakaid impulsse ja lõpuks ei liigu tandem ei edasi ega tagasi. Loom satub segadusse, ta ei kuula sind enam ja läheb kuhu tahab. Sina istud ikka hobuse seljas saamata aru, et miks on tunne vale ja mis üldse toimub? Kuna sina ei edasta selgeid suuniseid, siis on hobune juhtimise üle võtnud. Ole tähelepanelik, hobune võib siin sümboliseerida ka meie meelt ja aistinguid.

Selgitasime Reedaga koos kõigepealt välja minu alateadlikke uskumusi ja peidetud teemasid. Mõned neist – suhted isaga, häbi, soovimatus. Kuidas valida inimesi, kes mind valivad ja väärtustavad? Soov meeldida, konflikte vältida? Jaa… aga sealjuures mitte end unustada ehk siis keha baasvajadused (söök, uni, vesi) peavad olema rahuldatud, siis ei lähe meie meel ka nii lihtsalt uitama ega teki ülestimulatsiooni või ärevust.

Edasi kulgeb protsess erinevate emotsioonide vabastamise vahendeid kasutades. Reet kasutab selleks muuhulgas näiteks EFTd. Edasi töötab ta efektiivsete käitumismustrite välja selgitamisega ja nende kinnitamisega. Selleks on samuti erinevad meetodid eesmärgiga luua inimesse uus programm. Kliendiga suhtlemisel uurib Reet välja ka selle, mida inimene juba teab ja millega on kokku puutunud. Kuidas ja kus saab olla tema panus ning siis pannakse koos paika tegevuskava.

Sain Reedalt kiita, et olen partnerluse ja suhete kohapeal väga mõnusas, mängulises laboratoorse töö protsessis. Peagi saime mõlemad südamest naerda, kui emotsionaalselt vahele ütlesin, et no ikka tahaks ju ruttu ja kohe. Üdini inimlik. Enam pole kiire, vaid on kasvanud uudishimu, et edasi liikuda teadlikult juba uute soodsate mustrite toel, tuul tiibades.

Joogapraktikal on samuti mustrite märkamise ja teadvustamise ning eelkõige meelekindluse kasvatamisl ja fookuse hoidmise treenimisel minu elus väga oluline osa. Kuid me lähme Reedaga koos sügavamale, sinna, kuhu ehk päris üksi ei julge veel piiluda. Sinna, kus olen ise nii mõnelgi puhul teistele peegliks. Seda enam on oluline iseendasse vaatamine. Reet on siin mulle toetaja ja vaatleja. Meid ootab põnev ühine teekond. Leppisime kokku uue aja kohtumiseks.

Ühel hetkel paneb elu meid valiku ette, kus vanaviisi enam edasi minna ei saa, siis hakkab põnev kasvamise ja avastamise protsess, kus on võimalik igas hetkes uuesti sündida ning uudistada maailma elevusega ja mänguliselt nagu väike laps.

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Kui empaat juhtub kokku võltsi inimesega, siis on tavapärane, et ta "lülitab ennast välja" enda kaitsmiseks.

Seda võib tähele panna ekslevates sõnades, selles, et mälu ei tööta hästi või ka mõtteprotsess tervikuna on häiritud. Igaüks, kes ei kiirga välja tõepäraseid võnkeid paneb empaadi kõrgendatud häire olekusse. Kuitöötasin kunagi juuksurina, ei saanud ma alguses aru, miks mõne meeldiva kliendi puhul tundsin sisemas väga halba tunnet. Alles siis, kui sain teada, et olen empaat hakkasin mõistma. Sain aru, et tunnen nende valu, mida nad üritasid peita. Silmakirjalikkust on väga erinevat ja selleks on palju erinevaid põhjuseid. Empaadi omaduste avastamise alguses ei ole alati just lihtne aru saada, miks keegi mõjub sulle nii halvasti.

Allpool on kirjas mõned iseloomujooned ja käitumised, mis võivad sind ennast halvasti tundma panna:
1.Keegi, kes tahab, et kõik keda ta kohtab, teda armastaksid. Keegi, kes käitub kenalt, et saada heakskiitu.
2. Keegi, kes on täis vihkamist või viha, kuigi tahab veenda maailma vastupidises.
3. Keegi, kellel on olnud emotsionaalselt raske lapsepõlv, mis on põhjustanud ta ebakindluse ja valu, kuid sellest hoolimata mängib "kõva meest".
4. Keegi, kes üritab olla hoopis teine inimene. Seda selleks, et peita inimest, kes ta tegelikult on, sest tema arvates ei oleks see inimene ühiskonna poolt aktsepteeritud.
5. Keegi, kes on täis ebasiirast kiitust.
6. Keegi, kes räägib väljamõeldud lugusid, et näida huvitava inimesena.
 
Ja edasi see, kuidas võid märgata ennast reageerimas:
1. Püüad vältida nende inimestega olemist, kuigi selleks ei tundu olema reaalset põhjust (nad ei ole sulle halvasti öelnud või sulle halba teinud).
2. Sa ei ole võimeline temaga rääkima. Sul on raske lauseid moodustada ja su aju käitub nagu sul poleks mälu. Sa küsid lihtsalt küsimusi ja kui räägid, siis tunned nagu see ei oleks üldse tähtis.
3. Sa tunned oma sisemuses pelglikku tunnet ja see tunne ei lähe ära enne, kui sa pole enam selle inimese lähedal.
4. Kui pead veetma koos selle inimesega rohkem kui tunni, siis see teeb su energiast tühjaks ja sa tunned ennast haigena.
5.Tunned ennast süüdlasena, sest inimene ise võib sulle meeldida, aga sulle ei meeldi see, mis tunde inimene sinus tekitab.
6. Tunned ennast selle inimese läheduses abituna.

Kui empaadid tunnevad võltsi ja valesid teistes ei tähenda see seda, et nad vahel ise endale ei valetaks. Vahel juhtub nii, et kui nad tunnevad ennast võltsi inimese läheduses halvasti, võib see tähendada, et nad tajuvad iseenda iseloomuomadusi, mis neile endale ei meeldi ja nad varjavad seda teiste eest.

Me kõik peame vahel "tegema nägusid" ja käituma võltsilt, aga mõne inimese puhul toimub see igapäevaselt. Võib-olla peame tundma end optimistliku ja õnnelikuna, kui oleme tegelikult õnnetud ja muserdanud. Võime käituda näivalt pahasena, kuigi oleme tegelikult ükskõiksed. Võime teeselda, et armastame oma tööd, mida tegelikult jälestame. Vahel võib teesklemine aidata meid läbi raskuste, kuid igapäevaselt nii elamine ei ole tervislik.

Empaadile on oluline paljastada oma varjatud jooned ja emotsioonid. Juhul kui varjame seda osa endast, mis meile ei meeldi, pole me iial õnnelikud ja terviklikud. Kahjuks paljud ei tea seda.

Õnnetu olemise üks peamiseid põhjuseid sellel planeedil on see, et inimesed ei tunne ennast. Kui peitume teiste eest endasse, teadmata põhjuseid, põhjustab see meile valu. Aus ja autentne olemine on emotsionaalselt vabastav. Need jooned, mida sageli eitame on meile pärandatud ja pereliini mööda edasi kantud või on need isegi eelmistest eludest. Kust iganes need tulevad, on oluline need paljastada. Ja kui neid pole võimalik muuta, saab neid aktsepteerida ja nendega elama õppida.

Tundlikud inimesed varjavad negatiivseid jooni, kuna teame, kui häirivad need on. Kuid nende varjamine ei kaota neid. Nad ilmuvad välja ja põhjustavad kahju.

Vihkamine, viha, kadedus ja hirm eemale lükatud saada on peamised jooned, mida varjatakse. Võime kedagi vihata selle eest, kuidas ta meiega käitus. Viha võib olla saadud päranduseks vihaselt vanemalt. Kiitus ja tähelepanu lapsepõlve sõprade või sugulaste poolt võib juhtida armukadeduseni. Olles lapsena eemale tõugatud näiteks ebateadliku vanema poolt, võib meis kasvatada tugeva hirmu eemale lükkamise ees. Väga lihtsad ja süütud päästikud võivad lumepallina juhtida meid sügavasse ebakindlusesse, kus tunneme vajadust peituda. Kui tunneme need jooned ära ja aktsepteerime neid, vabastavad need oma haarde.

​Inglisekeelse artikli leiad siit.
Eestikeelne versioon: Meelis Riiseberg ja Marilii Toots

Olen tihti mõelnud, miks ma tantsin vabastavaid tantse  ja mis see mulle annab?
Mis see minu eluga teinud on? Kuidas see on minu elu muutnud?
Olles ülitundlik on oluline vabadus. Alustasin vabastavate  tantsude tantsimisega intensiivsemalt kuskil 2, 5 aastat tagasi.
2014 aasta suvel, kui tundsin, et miski minu sees seda teha tahab. Ma järgnesin oma hingekutsele ja see kõik on aidanud minul eluga edasi minna, toime tulekut rasketel hetkedel, kus muidu oleksin murdunud. Paralleelselt vabastava  tantsuga praktiseerisin perekonstellatsiooniteraapiaid, joogat, reikit ja muid tegevusi, mis hinge helisema panid.
 
Tantsides ma tunnen vabadust, ühendust teiste hingedega, ühendust juba lahkunud hingedega, tunnen kurbust, vabadust, viha, igavust, rõõmu, elutahet, tegutsemist, naiselikkust ja mehelikkust. Kord, kui alustasin vabastavate  tantsudega kodus tantsides Gabrielle Rothi muusika saatel, siis ma tundsin, kuidas saan ühendust teiste hingedega, saan ühendust oma hingega ja saan olla vaba ja saan olla see, kes ma olen, ilma piiranguteta, ilma eelarvamusteta. Vabastav tants  on nagu teraapia, kuid ametlikult pole seda teraapiaks nimetatud.
 
Esimeses rütmis, voolamises saan kontakti emakese maaga ja kontakti maaga. Panen alumistest tšakratest energia liikuma. Teises  rütmis  tunnen, kuidas  muusika juhib mind  ja tunnen , kuidas iga keharakk tahab tantsida ja liikuda. Kolmandas rütmis, kaoses - seal tunnen, kuidas kõik vabaneb minu seest ja ma lasen muusikal ennast juhtida ja hingel oma teed käia. Seal kaoses vabaneb viha, kurbust, süütunnet ja valu, rõõmu ja kõike muud tundeid. Saan  oma tunnetega kontakti, kõikide  emotsioonidega,  mida olen hoidnud tagasi. Neljandas  rütmis tunnen, kuidas minu nais - ja meesenergia on muutunud üheks, olen kergem, vabam, julgem, olen loovam ja inspireerivam, mees ja naisenergia on tasakaalus ja elu võib alata imelisel moel. See on õhu element läbi kerguse ja rõõmu. Viiendas  rütmis, vaikuses  ma vaatan enda sisse ja tunnen, kuidas minu hing on äratatud. Minu olemus algallikaga on avardunud. Ma tunnen ennast maandatud, kohal ja rõõmsamana, kergemana. See on iseendast arusaamisele jõudmine. Taipamiste ja äratundmiste kohaks.
 
Mitte alati pole tantsupõrandale kerge minna, mitte alati ei valda mind peale tantsimist hea meeleolu. On hetki, kus tunnen juba tantsupõrndal, et tahaks kokku kukkuda ja on hetki kui tunnen tugevat vastupanu ja on hetki, kui peale tantsimist - ei tunne ennast hästi. Samas on hetki, kui peale tantsimist olen vaba ja rõõmu, armastuse ja tänulikkuse energias ja neid hetki on olnud väga palju.
 
Mind inspireerib vabastav tants, sest see on nagu elu oma ülesse ja alla kõikumistega ja samas voolav. Tantsupõrnad on turvaline koht, kus saan ja olen see, kes ma olla soovin ja kes ma tegelikult olengi. Seal paljastub minu hingetegelikkus. Olen julgem, rõõmsam ja aktsepteerin kõiki oma tundeid ja kogu maailma sellisena nagu see on. Ma olen kodus, ma olen avatud, ma olen kaitstud ja ma olen hoitud.
 
Vabastavas  tantsus tunnen kõigi oma keharakkudega, kui kontaktis ma olen kõigega, loodusega, ruumiga, muusikaga ja teiste inimestega tantsupõrandal ja oma hingega, oma kehaga ja oma olemusega. See on koht, kus ego jääb ukse taha ja saab lubada kõigel, millest olen vaid unistanud, kuid samas õppida olema maandatud, lõdvestunud  ja kohal.
Tänu sellele, et vabastav tantsu tantsimise ajal tuleb midagi ülesse, siis ma soovitan omast kogemustest peale tantsimist olla vaikuses ja lõdvestuda ja siis alles liikuda koduteele ja mujale. Mõnikord olen peale vabastavast tantsu tantsimist vajanud reikit.  Kuna energiad on nii üleval, et ei oskagi midagi nendega peale hakata.
 
Vabastav tants looduses on sammuti imeline.  Sain seda sellel suvel Hiiumaal kogeda mereääres tantsides ja olla peale seda  tund aega vaikuses looduse ja mere keskel, see oli võimas tervenemine.  Seal taipasin, kui oluline on meri minu jaoks ja kui toetav on meri. Olen ka alati maininud, et vabastav  tants pole ainult tants ega teraapia, vabastav  tants on ELU. Vabastav  tants on hingemuusika, hinge väljendus läbi tantsu.
 
Arvan, et üldjoontes minule, kui ülitundlikele inimesele mõjub selline vabastav tants väga tervendavalt, et elus edasi minna, olla rohkem kohal, julgem ja maandatud. Olen tundnud ja kogenud sedagi, kui tantsupõrandal maandus kaob, siis nagu kaob kõik kontrolli alt. Samuti aitab rohkem rõõmu tunda elust ja loob taipamisi, et mida ma siis tegelikult soovin, vajan ja tahan siin higeteekonnal. Samuti parema mõistmise tööl, eraelus ja igalpool mujal, just suhtlemisel teiste inimestega, andes ka elujõudu, väge.  Mis kõige olulisem, see aitab ennast tundma õppida ja loob parema kontakti iseendaga, aitab kontakti luua algallikaga ja oma tõelise olemuse ja hingega.
 
Samamoodi nagu elus tuleb ette olukordi, kus me ei taha midagi teha, oleme ärritunud, vihased, rõõmsad, kurvad, süütundes jne emotsioonidega, nende kõigiga on võimalik kohtuda tantsupõrandal, kuid siin on juba tervenemise koht.
 
Soovin, et kõik leiaksid elus selle viisi, kuidas on kergem elada ja tegevused , mis tekitavad rõõmu, sest ülitundikule on seda väga vaja.
 
Tants on rütm, rütm läbi kogu keha, iga keharaku, meele, isiksuse, hinge ja terve olemuse.
Kui ma tunnen seda muusikarütmi, siis ma elan, siis ma hingan, olen olemas, just sellisena kellena ma siia oma hingekogemusi õppima tulin ja mitte ainult õppima, vaid jagama teistega.  

Tantsides saan ma olla see, kes ma olen ja ilma maskideta. Saades kontakti oma väe, hinge ja tõelise olumusega, saan tunda oma hingerütmi. Rütmi hinges, rütmi hingamises ja rütmi elus.

Tantsides saan ma olla tõeliselt vaba ja selle tundega elada oma elu ka väljaspool tantsupõrandat. Rõõm elada on elu tõeline olemus ja kui sellega kontakti saad, siis on rõõm igal pool sinu elus alati ja igaevesti. 
 
Armastusega
René Saimre

Antud artikkel põhineb eeldusel, et negatiivsete emotsioonide põhjus on häiritus keha energiasüsteemis ning et oma mõtete ja nendes peituvate tunnetega loome oma reaalsust. Igas inimeses on olemas algne sügavam teadmine, kontakt allikaga. See on lihtsamini äratuntav ja kättesaadav, kui suurendame oma kontakti eluenergiaga, hoides meeleolu ja tundmused soovitud suunal. Suurenenud eluenergia väljendusteks on muuhulgas ka rõõm ja rahulolu.  Iga inimese teekonna lähtepunktiks on aktsepteerida oma hetkeseisu ning lõpetada enese kahjustamine. Keskendudes sellele, mida oma ellu tegelikult soovime, mitte sellele, mida ei taha või mis meid takistab, loome järk-järgult järjest toetavamat olevikku. Oleviku tundmustest kasvab välja tulevik. Pole vajadust pingutada ja võidelda. Võitlus toob valu, pingutus pingeid ja takistab eluenergia liikumist. Nii voolab elujõgi vabalt ilma takistusteta.

Hingamine

Kui teadvustame hingamist, tasakaalustab elu. Kui meis tekib viha, meeleheide või tuleb esile valu, siis saame need vastu võtta, end hoolimata neile tunnetele täielikult aktsepteerida. Tuues tähelepanu hingamisele saame ebameeldivad tunded hajutada. Mida kauem te teadlikult hingamisele keskendute, seda enam keha rahuneb. Elul on omaenese veatu rütm. Hingamisele tuleks keskenduda järjepidevalt ja igapäevaselt,  siis on ka tulemused püsivad

Püüdke hoida eluenergia voolavana kogudes ja tekitades seda hingamisega. Algul tuleb pöörata hingamisele teadlikult tähelepanu. Tasapisi areneb meele kvaliteet – see on omalaadne meditatsioon. Kui õpime elujõudu eneses suurendama ja koguma, võime teha seda mitte ainult kindlatel aegadel, vaid nii päeval kui öösel. Nii saab kogu keha lõdvestuda, lihaspinged ja vaimsed tõkked sulada ning energia jaotuda kõikjale. Meie elu muutub avaramaks ja tervemaks.

Kuna nii väline kui ka sisemine lähtub samast eluenergiast ehk praanast, siis meie sisekeskkonna muutudes teiseneb ka meie suhe välismaailmaga ning universum muutub palju elamiskõlblikumaks. Me toetame maailma ja maailm toetab meid.

Emotsioonid

Kuna energiavool meie organismis on sageli tasakaalustamata, kaotame ühenduse oma tunnete ja aistingutega. Seepäras on järjekindel liikumine sisemise tasakaalu poole sageli raske. Meie vanu harjumusi rahuldust jahtida või teistelt positiivseid rõõmu- või kordaminekuelamusi oodata on raske murda. Ent mida rohkem me otsime teostust väljastpoolt, seda enam kaotame sideme enda ja oma keha aistingutega. Võime kaotada sideme nii füüsilise kui emotsionaalse kehaga.

Kui selline harjumus on kujunenud, hakkab ta ennast kordama. Selle asemel, et kogeda otse, samastudes täielikult oma aistingutega, need omaks võtta ja aktsepteerida, takerdume oma kogemuste üle mõtisklemisesse ja olemuse üle arutlemisse. Me võimendame kogevat subjekti, Mina, ning kogemus ise muutub tardunud vormiks ja tähendusega „objektiks.“ Nii võivad kogemustest saada pigem takistusteks edasiliikumisel.

Sellises olukorras on meie tunded tegelikult ettekujutuste tõlgendused, mida endale tagasi söödame. Elame „oma peas,“ toitudes minevikukogemuste mälestustest ja sõnastustest, millel puudub side meie tõeliste tunnetega praeguses hetkes. Nii võib tekkida peaaegu lakkamatu rahulolematusetunne, alateadlik ärritus, mida võime tunda näiteks pitsitusena kõri keskuses ning mis avaldub kogemusi otsiva „minana.“ Eluenergiavool peakeskusesse kasvab ning südamekeskusesse kahaneb.

Emotsionaalsed äärmused ja tasakaalukaotused, nagu viha või vihkamine, tõsine depressioon või energiavaegus, leiavad aset just sellises seisundis. Kuni kõrikeskuse rahunemiseni ning eluenergia ühtlase jaotumiseni südames ja peas, ei saa me tegelikult ühendust oma meeltega ega jõua oma tõeliste tunneteni. Ilma nende ergastamiseks vajaliku energiata pole meie meeled võimelised selgelt toimima ning näivad uinuvat.

Elujõud ehk eluenergia ehk praana

Nagu eelpool nimetatud, siis kui keegi on murelik, segaduses või rahutu, on rohkem praanat meist väljaspool. Kui meis on praana, siis tunneme end hästi  ja meel on rahulik. Samas, kui praanat on vähe, tunneme end piiratult, ebakindlalt, puudub motivatsioon midagi teha… me võime olla depressiivsed või esinevad füüsilised kaebused.  Võime märgata kõhkluseid, hirmu millegi ees, sest see võib olla ebasobiv jms. Meis on takistused - igasugused häiritused, mille aluseks on ebaselge mõistmine. Ka hingamine on sellisel juhul häiritud.

Elujõud väheneb, kuna sel ei ole kehas ruumi. Seepärast on oluline teha ruumi läbi teadliku liikumise, hingamise, kujustamise jne. Kui praana on surutud meist välja millegi poolt, mis sinna ei kuulu, on meie meel häiritud ja rahutu. Praana voolamist saame  mõjutada läbi hingamise voolamise. Hingamise kvaliteet mõjutab meie meeleseisundit, meeleseisund omakorda mõtteid ja tundeid, tunded mõjutavad omakorda hingamise kvaliteeti.

Igapäevased tegevused viivad meid tihti endast välja ja eluenergia ehk praana hulk meis väheneb. Läbi hingamise harjutamise, saame selle protsessi peatada või ümber pöörata. Seeläbi valmistame end ette sügavaks meditatsiooniks. Praana siseneb kehasse hetkel, kui meeles on positiivne muutus. See leiab aset pikemaajaliselt – mitte iga sisse ja väljahingamisega. Kui meis on elujõud, oleme avatud, siirad, leplikud, aktsepteerivad, ilma hirmuta ja usalduses. See annabki meile väe ja jõu. Usaldus ja teadmine, et me ei saa kõike kontrollida. Nagu ka eelpool öeldud, siis meeleseisundi muutust on jälgitav peamiselt meie suhetes teiste inimestega. Suhted on tõeline test selles osas, kas tõesti mõistame end paremini.

Ilma praanata pole elu. Võime ette kujutada, et praana voolab meisse sissehingamisel, kuid sellel on vägi ka väljahingamisel. Praana aitab  vabastada selle, mida me enam ei vaja. See ei ole seotud ainult füüsilise väljutamisega vaid sel on võime vabastada meel eelnimetatud blokeeringutest/takistustest ning seeläbi juhtida meid suurema selguseni. Kui meie meel on selgem, siis nimetatud meelesegadused ja pingeid meis vähenevad.

Laiendamine

Laiendamine on ebameeldivate tunnete aktsepteerimise ning vabastamise tehnika. Seeläbi vähendame vastupanu ning suurendame elujõu voolamist. Laiendamine tähendab ruumi tegemist oma tunnetele.“ Maailm kipub kirjeldama tundeid halvana, põhineb vastupanul – näiteks „pingel,“ „stressil,“ „survestamisel“ ja „pingutamisel.“ Läbi laiendamise, anname oma tunnetele ruumi, nii, et need saavad liikuda, liikuda edasi.
Tuleme korraks „Mõtleva Mina“ ja „Jälgiva Mina“ kontseptsiooni juurde. Mõtleja toodab mõtteid, hinnanguid, pilte, fantaasiaid ja mälu – sageli nimetatakse seda meeleks. Jälgija on vastutav teadlikkuse, tähelepanu ja keskendumise eest. Laiendamine suunab Mõtleja kõrvale eesmärgiga emotsioone jälgida.  Sellisel viisil on võimalik ebameeldivaid emotsioone kogeda ilma neile hinnangut andmata, loomata hirmutavaid kujutluspilte ja seostamata neid mineviku mälestustega. 
 
Neli sammu laiendamiseks
Neli põhisammu on: jälgi oma tundeid, hinga nendesse, tee neile ruumi ning luba neil olla.  Kõlab lihtsalt? Seda see ongi. See ei vaja pingutust. Samas ei tähenda see seda, et see on kerge.
Samm 1: Jälgimine
Jälgi keha-aistingut või tunnet. Võta aega, et skaneerida kogu keha alates peast kuni varvasteni märgates kõiki ebamugavaid tundeid. Vali üks, mis sind enim segab – näiteks klomp kurgus, raskustunne kõhus, viha, vastumeelsus vms. Keskendu sellele. Uuri seda tunnet uudishimulikult.
Samm 2: Hingamine
Hinga selle tunde sisse ja ümber. Alusta mõnest sügavast hingamisest. Tühjenda kopsud täielikult, kaasates hingamisse ka alakõht. Rahulik, sügav hingamine on oluline selleks, et vähendada pinget ning tuua sinusse rahu. See on justkui ankur emotsioonide tormis - ankur ei vabane tormist, kuis see hoiab sind tormi möödumiseni paigal.
Samm 3. Ruumi loomine
Hingates sügavalt tundesse, toimib see ruumi loomisena sinu kehas. Sa laiened, mitte ei tõmbu pingesse. Loo sellesse tundesse ruumi, andes sellele avarust liikumiseks. Kui tunne läheb suuremaks, anna sellele veelgi rohkem ruumi.
Samm 4: Lubamine
Ära püüa sellest tundest vabaneda. Luba sel olla, isegi siis, kui see on ebameeldiv. Luba sel olla. Kui su meel hakkab hinnanguid andma ja kommenteerima, lihtsalt too tähelepanu tagasi jälgimisele. Kinnita enesele, et aktsepteerid ja armastad ennast ka siis, kui sinus on selline tunne.

Kui sa seda tehnikat harjutad, siis võib juhtuda, et sinu tunded muutuvad või siis mitte. Sel pole enam tähtsust. Tehnika pole tunnete muutmiseks – see on tunnete aktsepteerimiseks. Kui sa enam tunnetes ei vaevle, mõjutavad need sind vähem, hoolimata sellest, kas need eksisteerivad või mitte.

Kokkuvõttena saab öelda, et oma tunnete ja enese aktsepteerimine just sellisena nagu need parasjagu on, peatab enese kahjustamise protsessi ja eluenergia saab taas vabamalt liikuda. Kui eluenergial on ruumi meis voolata, on inimese enesetunne kergem. Nii oleme taas suuremas kontaktis iseenda ausa ja tõelise olemuse ning kõige alguse allikaga. Läbi hetkes sügava heaolu tunde tundmise kogu kehaga, loome enesele pingutuseta helgemate tegude, mõtete ja tunnetega rõõmsama tuleviku. Selles on rahulolu. Tundeid ei ole vaja maha suruda, nii tekib võitlus, võitluses hoiame valu üleval ja laiendame ebasoovitut. Ka ebameeldivaid tundeid olla ning minna lubades ja sügavalt tundes suurendame eneses võimet ise oma tuleviku luua. Keskendudes sellele, mis meid toetab, sellele, mis antud hetkel annab head tunnet, mitte sellele, mida kardame, loomegi rahuldust pakkuvamat homset. Oma tunnete äratundmine ja aktsepteerimine on selle aluseks. Nii voolab elujõgi vabalt ilma takistusteta.
 
Marilii Toots www.joogatunnid.ee
Kasutatud allikad:
Tarthang Tulku ` Kumnje lõdvestus` Kirjastus „Kunst“, 1992 lk. 36, 38
T.K.V. Desikachar ` The Heart Of yoga,` 1995 lk. 54-57
 https://bestillandknow.com/2014/08/01/the-happiness-trap-expansion/

Usun, et igaüks meist on maale kutsutud maa enese poolt selleks, et saaksime kogeda isikliku muutumise õnnistust. Olen nii mitmeid tundlikke inimesi kuulnud kaeblemas, et nende elud on raisatud, püüdes tulutult kogu selle valuga toime tulla.

See, mille tänu oma tundlikkusele üles korjame, on kõigi jaoks olemas. Kui ainult kõik oleksid piisavalt tundlikud selle märkamiseks. Oleme kanaarilinnud söekaevanduses, võimetud ignoreerima valu eneses ja enese ümber.

See, mida meilt tõeliselt palutakse, on igapäevane tervendamises elamine. See ei tähenda seda, et me „saame terveks“ ja siis läheme maailma seda „päästma“ või „head tööd tegema.“  Usun, et tervendades uskumused oma tundlikkuse osas, tervendame oma hinge. Iga inimesega, kes seda teeb, terveneb ka pisut enam maailma.

Rue Hass `EFT for the higly sensitiive temperamnet` Energy psychology press, 2009 lk. 252

Eluaegne kõige sügav tundmine on mulle õpetatud üht -  tänulikkust nende tunnete eest.
​
Magus rõõm kõrvuti piinava südamevaluga. Pime viha olles kõrvuti armastava kaastundlikkusega.

„Kõigist ülitundliku inimese omadustest on emotsioonide intensiivsus mu lähim igapäevane kaaslane.“

Neli aastat püüdsin neid täielikult maha suruda, aitab täna tundmisest, aitäh. Või siplesin ja rüselesin emotsioonide tipu poole.

Teekond oma tunnete kui tugevuse austamise suunas juhatas taipamiseni, et meil kõigil on emotsionaalne alusjoon. Keskne joon, mis on unikaalne nii minul kui sinul. See pole sirge joon vaid pigem õrnalt vibreeriv lainemuster, mis on alati olemas. Isegi elu emotsionaalsete löökide puhule pöördume lõpuks tagasi sisemisse maandatud ruumi.

Tavapärase emotsionaalse seisundi mõistmine suurendab enesest hoolimist. „See situatsioon pole jääv. Tunne, mis hetkel on, luba sel voolata ja kui oled valmis, liigu edasi.“

Mõistmine, et kõik kogevad lööke, mis ulatuvad üle nende emotsionaalse alusjoone, vabastas hukkamõistu ja jättis ruumi ehedatele väljendustele:

• Nutta, kui seda vajame.
• Küsida abi, kui abi vajame.
• Olla tugev teistele kui suudame.
• Vihastada ja seada terved piirid.
• Armastada sügavalt kogu südamest.

Emotsionaalne tugevus on lubada emotsioone ilma häbi, süütunde või kahetsuseta.

Bevin Niemann

Inglisekeelse artikli leiad siit. 

Mis on normaalne ja mis mitte?

Ebanormaalse käitumise äärmuslikke vorme on kerge ära tunda, kuid märksa raskem on tõmmata täpset piiri normaalse ja ebanormaalse vahele. Näiteks on täiesti normaalne pärast lähedase inimese kaotust kurbust tunda, aga kui tugevalt ja kui kaua? Kus lõpeb normaalne südamevalu ja algab depressioon? Kedagi, kes säilitab iga kviitungit, mis ta kunagi on saanud, kuni hetkeni, mil tema kodus pole millelegi muule enam ruumi, peetakse ebanormaalseks, kuid kas ebanormaalne on hoida ka „igaks juhuks“ alles enamikku kviitungeid aasta või paari jooksul?

Enamikule meist tunduvad inimesed, kes kardavad näiteks ämblikke või avalikku esinemist, normaalsed, kuid kas nende hirmud on normaalsed ka juhul, kui need takistavad neid töötamast või elust rõõmu tundmast? Lisaks sellele võib teatud käitumine olla ühes situatsioonis normaalne, teises mitte: mõnede religioonide puhul peetakse normaalseks olla aeg-ajalt „jumalast“ või vaimudest vallatud ning rääkida tõsimeelselt asjadest, mida inimene ise ka ei usu, kuid muudel juhtudel võib seda tõlgendada kui märki tõsisest vaimuhaigusest. Tegevused, mis on lapseas käitumise puhul normaalsed, võivad tunduda täiskasvanu puhul veidrad. Samamoodi mõjutavad arusaamu normaalsusest ka ajaloolised ja kultuurilised faktorid, nagu näitavad muutused suhtumises seksuaalvähemustesse (nt homoseksuaalsusesse).
 
Kuidas normaalsust määratleda?

Ebanormaalse käitumise määratlemiseks on mitu võimalust. Psühholoogilised definitsioonid rõhutavad käitumise funktsionaalsust käesoleval hetkel – kui käitumine (koos mõtlemise ja uskumustega) põhjustab inimesel märgatavalt ängi, takistab saavutamast olulisi eesmärke või loomast lähedasi suhteid, siis nähakse seda kui düsfunktsionaalset ja teraapiat vajavat käitumist.

Kuid selline lähenemisviis ei võimalda hästi tegeleda inimestega, kes oma probleemi ei taju, näiteks nendega, kes on niivõrd sügavas depressioonis, et näevad oodatud kergendust elust lahkumises, või nendega, kes usuvad, et nende kuulmishallutsinatsioon on hääl kõrgemalt poolt, mis hoiatab neid naabrimehes peituva suure ohu eest. Samuti ei saa käitumist niisama lihtsalt ebanormaalseks pidada seetõttu, et see tekitab tohutut ängi – käitumine võib olla normaalne ning ainult kurbuse sügavus ebanormaalne.

Ebanormaalse käitumise meditsiinilised definitsioonid näevad selles mõne teadaoleva või mitte teadaoleva põhjusega haiguse sümptomit. See tähendab, et käitumist peetakse ebanormaalseks, kui selle põhjustajaks arvatakse olevat mõni haigus nagu skisofreenia, depressioon või ärevus. Oluliseks peetakse täpse diagnoosi leidmist, et saaks määrata sobiliku ravi. Meditsiinilist mudelit on kritiseeritud selle poolest, et see jätab kõrvale inimest ümbritseva keskkonna mõjud ning vähendab isiklikku vastutust.

Ebanormaalseks peetakse ka ette ennustamatut, norme rikkuvat, endale ja/või teistele inimestele ohtlikku või kannatusi põhjustavat käitumist. Samas on käitumisviise, mis on inimesele ohtlikud ent me ei pea neid ebanormaalseks, olgu see siis ekstreemsport, suitsetamine või alkoholi tarbimine.
 
Normaalsus on suhteline mõiste

Ebanormaalsust defineeritakse ka vastavalt statistilistele või kultuurinormidele. Statistilise normi järgi nähakse ebanormaalsena käitumist, mis on statistiliselt harva esinev. Seda lähenemist on kasutatud õppimisvõimetuse (vaimse puude) puhul. Nt inimest peetakse õppimisvõimetuks, kui tema IQ skoor kuulub elanikkonna madalaima 2,5 protsendi hulka. Normaalsed on kõik need, kelle IQ skoor jääb IQ skaalal vahemikku 70-130 punkti. Sellesse vahemikku jääb 95,4% inimestest. Kuid need, kelle skoor on sellest kõrgem või madalam, on statistilise normi järgi ebanormaalsed.

Kui mõni düsfuntsionaalne käitumisviis (nt ärevus või depressiivsus) muutub ühel hetkel väga levinuks, võib seda pidada statistiliselt normaalseks, kuid mis on ühes kontekstis normaalne, võib osutuda teises ebanormaalseks: depressioon on raske kaotuse puhul normaalne reaktsioon, kuid loteriivõidu või lapse sünni puhul enamasti mitte.

Kultuurinormidel põhinev lähenemisviis sõltub kultuuris antud ajaperioodil valitsevatest sotsiaalsetest ning moraalsetest hoiakutest. Normaalseks peetakse seda, mida teeb, mõtleb või tunneb enamus konkreetsesse kultuuri kuuluvaid inimesi.
Näiteks võidi Victoria-aegsel Inglismaal inimene avalikus kohas suudlemise eest haiglaravile saata; on olnud aegu ja riike, kus poliitikas võisid osaleda vaid mehed ning naiste poliitikahuvi oli kohatu jne.

Samuti võidakse ühest kultuuriruumist teise elama, õppima või tööle siirdudes, käituda tahtmatult kohatult ning kogeda pahameelt või tõrjuvat suhtumist.

Eelnenud jutt võib anda aimu sellest, kuivõrd keerukas on normaalse või ebanormaalse käitumise määratlemine – see on paljuski suhteline ning arvesse tuleb võtta paljusid erinevaid faktoreid, olgu selleks siis vaimne seisund, aeg, kultuur, sugu või teadlaste poolt kokku lepitud normid.
 
Allikad:
Gillian Butler, Freda McManus „Psühholoogia. Põgus sissejuhatus“ Kupar 2002
http://www.simplypsychology.org/abnormal-psychology.html
http://psychcentral.com/news/2015/06/27/when-do-normal-emotions-become-abnormal/86178.html
https://www.psychologytoday.com/blog/sideways-view/201507/what-abnormal-really-means
​
Ivi Niinep, psühholoog
Esmakordselt avaldatud ajakirjas `Psühholoogia sinule` juuni 2016

​Tundlikkusega võib kaasneda enese kaotamise oht. See tuleneb tihti hirmust konfliktide ees ning soovist teistele meeldida. Ka on põhjendatult oma osa hirmul kergelt tekkiva sisemise või välistest oludest tingitud üle stimulatsiooni ees, mis meid ülitundlikke inimesi (ÜTI-sid), kergelt endast välja viib. Samuti võib mängida rolli vähesest eneseteadlikkusest tingitud oskamatus oma vajadusi ära tunda ja sobivalt väljendada.

Lapsepõlves võis see näida nö "hea lapse" sündroomina. Püüdes väga olla "hea laps" see siiski tihti ei õnnestunud tundlikkusest tingitud, teistele ebamugavatena tunduvate, vajaduste tõttu. Ka on võimalik, et vajadused said maha surutud kehasse, kus need põhjustasid erinevaid vaevusi. Edasi võis välja areneda omandatud abituse käitumismuster, ohvriroll ja häbitunne. Need on üldjuhul üle võetud meie kunagiste täiskasvanud hooldajate emotsioonide valdamise ja enesesäilitamise/austuse oskusest/mitteoskusest. Abitus võis olla tingitud just nimelt sisemisest segadusest, väljast poolt saadavatest vastakatest signaalidest ning sisemistest konfliktidest, teiste emotsioonide üle võtmisest ja ebaadekvaatsest minapildist. See kõik võis kahandada veelgi niigi madalat enesekindlust jne.

Ja siin Sa siis oled, teadmata millises suunas edasi minna... või siiski? Kogu selles lõputuna tunduvast jadast on väljapääs. Selleks on iseendale ausalt otsa vaatamine, ilma mööndusteta kuid armastavalt. Õppides ennast põhjalikult tundma, võid Sa teada saada oleviku rahulolematuse või valu põhjuseid. See on minevik - jätame selle sinnapaika. Nüüd tead, et oled ÜTI-na sündinud. See on käesolev hetk - kus on võimalik luua edasist. Loo enesele toetav tulevik, käitudes varasemast teisiti. Loo selgus läbi eneseaustuse ja hakka ennast tõeliselt kuulama, end ja elu usaldama. Kui oled eneses saavutanud selgema tajumise, siis Sa tead kuidas edasi, isegi kui see läheb vastuollu Su seniste tõekspidamistega. Ära karda, Sa ei muutu isekaks või hoolimatuks teiste suhtes, see pole ÜTI-le loomuomane. Pigem vastupidi. Samas kui tunned, et käitud teiste suhtes ebasobivalt, siis see võibki nii olla - muuda oma tegusid ja usalda sisemist teadmist. 

Enese taasleidmine tähendab tihti muutuseid Sinu senises elus, Sinu senises mõttemaailmas, käitumismustrites... läbi enese austuse ja hoolimise oleme võimelised looma kvaliteetsed suhted ka teistega. 

Joogatee on üks enesega kontakti loomise/hoidmise võimalusi... on teisigi variante... leia oma tee...

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Millest sõltub inimese sisemine enesekindlus ning kuidas seda leebelt ja toetavalt suurendada?

Kas oled kunagi mõelnud, mis enesekindlus ikkagi on ja kust see tuleb? Enesekindlus ei tulene ainult välistest saavutustest, vaid pigem sellest, et inimene saab iseendale loota, teab, kuidas tema meel ja keha toimivad ning mida hetkel vajavad. See on teadmine, et mis iganes elu toob, saab ta hakkama, et võib end ja elu usaldada ning vajadusel abi paluda. Sellisel juhul ei kahjusta ta end ega teisi ülemääraste emotsioonide või draamaga ning on võimalik elus edasi liikuda.

Kui inimeses on siiras eneseusaldus, siis sellega kaasneb teadmine, kuidas iseendaga hakkama saada ning suhted teistega saavad muutuda selgeks ja lihtsaks. Eneseusaldus on justkui üksikisiku kasutusjuhend, mis on inimesel endal alati käepärast ja sobivast kohast avatud.

Mis on näiline enesekindlus?

Mõnikord on inimese ebakindluse kattevarjuks näiteks uhkus, ülbus või ebasiiras sõbralikkus. Need võivad eneses omakorda varjata näiteks hirmu, viha, ahnust, kadedus või hoopis enesehaletsust ja lootusetust. Vahel ta võitleb ja tõestab midagi järjekindlalt või väljendub ebakindlus agressiivsuses ja/või jõuetuses.

Kui kogu enesemääratlus on seotud näiteks töö, õpingute, mõne sõbra/sugulase või elukaaslase heakskiiduga, siis mis juhtub kui töökoht kaotatakse, kool saab läbi või sõber/elukaaslasest lahkub? Kui end siis täiesti kaotatakse ja ollakse teadmatuses ning segaduses, justkui laialivalgunud ja tükkideks kistud, siis ongi senine enesekindlus olnud seotud ainult välisega. Seda võimegi nimetada näiliseks enesekindluseks. Jah, loomulikult välised saavutused toetavad indiviidi eneseusaldust, kuid on oluline vahet teha, kas jõud ja teadmine tuleb ka inimesest endist või ainult välisest tagasisidest. Ainult teistele lootma jääda on libe tee. Inimesed pole sellisel juhul enam vabad oma valikutes, vaid sõltuvad teiste (sõbrad, ülemus, õpetaja, perekond, töökaaslased, abikaasa jne) heakskiidust.

Võib-olla on kogu aja elanud kellegi teise elu, soovist meeldida või olla "hea inimene", julgemata teha ise valikuid ja otsuseid, kartes eksida? Kartes, et sa ei meeldi teistele sellistena, nagu oled? Võib-olla sa ei teagi, kes oled, mida ise vajad ja soovid? Äkki ongi sinus midagi inetut, mida sa ei soovi ka enesele näidata? Võib-olla on nii, et teise tingimuste järgi elada on vaevaline, sest see ei sobi sinu loomuse ja vajadustega, aga ei julge või isegi tea, mida muuta?

Kuidas teada saada, kas elad oma olemusega vastuolus?

Mida rohkem oma keha ja meelt väärkasutatakse, seda väiksemaks läheb inimese sisemine eneseusk ja enesekindlus, väheneb energiatase kuni täieliku kurnatuse, haiguse või läbipõlemiseni välja. Vahel on ebakindlus väljaloetav füüsilisest kehast kas nõrkuse, värinate või näiteks just nimelt liigse jäikusena. Elu võib kaotada tähenduse - justkui mõtetel ja tegudel pole enam jõudu sees ja neis puudub kooskõla. Kui inimene on enese suhtes segaduses, siis on keeruline anda edasi selgeid sõnumeid ka teistele, mis omakorda võib tekitada raskusi suhetes ja suhtlemisel.

Heaks tagasiside peegliks enese tundmaõppimisel on just teised inimesed. Üks suuremaid kannatusi on tihti ühiskonnast ja lähedastest suhetest eemalejäämine/eemale hoidmine või järjepidev enesekindluse või isegi agressiivsuse maski kandmine, sest nii kaotab indiviid end järjest rohkem ära, vahel seda eneselegi tunnistamata. Teistest hoitakse eemale või ollakse kaitses aga tihti just teadmatusest, oskamatusest, hirmust ja ebakindlusest võimalike konfliktide, hukkamõistu või vääritimõistmiste ees. Nii kui hakatakse vägivaldselt, suure tahte ja jõuga end või teisi suruma inimese olemusega vastuolus olevatesse raami, siis varem või hiljem toimub tagasilöök, pingesse mineku, füüsilise või emotsionaalse valu või hoopis haiguse näol. Kui osaline olukorrast ei õpi, siis enesekindlus tihti hoopis väheneb. Teise äärmusena võib inimene lihtsalt lootuse kaotada ja alla anda ning loobuda tõeliselt südamest elamast.

Kust tõeline enesekindlus tuleb?

Enesekindlust aitab suurendada iseenda tundmaõppimine ning vastavalt saadud teadmistele tegutsemine. Inimene saab end teistele avada täpselt nii palju, kui ise teab enese kohta. Teadlikkus sünniga kaasa saadud ja ka elu jooksul kogunenud omadustest vähendab hirmu ning nii on võimalik oma vajadusi väljendada ja vastavalt neile toimida. Kui inimese keha on hoolitsetud/hoitud, on ka meel rahulik ja vastupidi. Nii on järjest lihtsam püsida kontaktis iseenda ja sisemise teadmisega, mis annab enesekindluse ja näitab edasise liikumise suuna. Nõnda on oma tõelisi vajadusi kergem ära tunda ning tõelist potentsiaali rakendada. Suur osa inimestest soovib olla aktsepteeritud ja ühiskonda kaasatud just sellistena nagu nad hetkel on. Seetõttu on oluline elada oma omadustega rahus, teisi tahtlikult kahjustamata.

Enesekindlus tuleb teadmisest, et inimene ei saa elus kõike kontrollida ja et on ka midagi temast suuremat, mida usaldada. Selle suuremaga saab olla kontaktis just läbi eneseteadlikkuse ja südameruumi kasvatamise, mis omakorda toetab eneseusaldust ja -kindlust.

Kuidas sellise enesetundmiseni jõuda?

Teada ju on, et uue inimese sünniga kasutusjuhendit kaasa ei anta. Paremaks enese tundmaõppimiseks on vaja eelkõige sisemist selgust ning seejärel tahtejõudu ja enesedistsipliini, et end vägivallatult juhtida sobivas suunas. Ainult teadmisest ei piisa, on vaja tegutseda ja teadmisi rakendada.

- Arenda endas uudishimulikkust, empaatiat ja siirast hoolimist teiste suhtes. Nii on võimalik näha elu mitmekesisemalt.
- Loe silmaringi laiendamiseks, kuula teiste inimeste lugusid, kuid jäta ruumi omadele mõtetele ja kogemustele. Inimesed on erinevad. Ja see, mis sobib ideaalselt ühele, ei tarvitse sinu vajadustega kattuda.
- Lähtu teadmisest, et kõigi inimeste alge on üks ja selleks on headus, mis asub südameruumis. Keskendu sellele kujustades näiteks avanevat lootoseõit.
- Luba minna inimestel, sündmustel ja olukordadel, mis on sinu olemusega vastuolus. Loo enda jaoks igapäevane rituaal. Näiteks veel ja tulel on puhastav toime.
- Vaata inimesi, sündmusi ja olukordi kaugemalt, kolmanda erapooletu isikuna.
- Arvesta sellega, et kõigis inimestes on pime ala, mis põhjustab segadust ja valearusaamu. Õpi andestama nii teistele kui iseendale.
- Loo kehas ja meeles ruumi, et selgemini näha, täida see kerguse, valguse ja positiivsusega. Õpi südamega kuulama. Seda on hea teha näiteks läbi joogapraktika või Veeda mantrate õppimise. Kui sinus on ruumi, siis saab kasvada sisemine teadmine, kontakt iseenda ja millegi meist suuremaga.
- Õpi elu usaldama. Ära anna hinnanguid, vaid õpi olukorrast ja tee midagi teisiti järgmisel korral. Praktikana sobib näiteks meditatsioon positiivsete omadustega objektile, mantra või hingamisele keskendumine.
- Usalda oma sisemist teadmist ja tegutse vastavalt sellele. Jälgi, kust tuleb impulss tegutsemiseks.
- Treeni hetkes kohalolu näiteks kehaaistingute märkamise läbi. Too teadlikult kaks jalga vastu maad või jälgi oma hingamise rütmi.
- Lõdvestunud olek annab meile selgust ja teadmise, kus suunas oma elus muutuseid teha. (Loe lisaks siit.)

Muutused võivad olla esilagu väikesed. Näiteks igapäevane looduses/värskes õhus viibimine, suhkru tarbimise vähendamine, või teleka sulgemine tund enne magamaminekut ja toa tuulutamine. Anna nii endale kui teistele aega. Tähtis on järjepidev positiivse kavatsusega treenimine, et oleks võimalik mittetoetavad keha- ja meelemustrid vahetada end toetavate vastu ning neid siis sobivas kohas teadlikult kasutada.

Kui soovid saada senisest teistsuguseid tulemusi, siis on vajalik teha midagi teisiti. Tõeline enesekindlus ei sisalda uhkust või ülbust. See ei sisalda praalimist või end teistest paremaks või ka halvemaks pidamist ega enesehaletsust. Eelkõige sisaldab see füüsilist ja emotsionaalset vägivallatust nii enese kui teiste suhtes. Enesekindlus ei võitle või tõesta, enesekindlus on teadlikkus, mis suudab aktsepteerida ja vajadusel minna lasta.

Välised saavutused on tihti oskusliku enesesuunamise tulem. Või siis mitte. Tasub olla teadlik sellest, kust impulss tegutseda tuleb. Meeles tasub hoida, et kui hoolitseda oma vajaduste (mitte tahtmiste ja nõudmiste) eest, siis jagub rohkem jõudu ka teistele pühenduda, mis omakorda kasvatab eneseusaldust. Ja eneseusalduse kasvades kasvab ka usaldus ümbritseva osas. Oluline on, et inimene ei läheks endaga vastuollu ja kasutaks ise oma kasutusjuhendit, mis loomulikult iga päevaga täieneb, kuna indiviid ise ja ka ümbritsev on pidevas muutumises.

Marilii Toots, Alkeemia.ee 29.jaanuar 2016
www.joogatunnid.ee
Esmakordselt avaldatud siin.