Kohtusime seekord Reedaga Viljandis, et EFT ehk koputamise tehnikat ühiselt rakendada ning teiega jagada. Endiselt olen mina siin uudistaja ning Reet suunaja rollis.

Juhtus olema laadapäev ja linn kihas erinevatest tegevustest, kaupadest, muusikast ning loomulikult inimestest. Üle tunni kestnud autosõit oli seljataga. Valisime vestluse käigus siinkohal sessiooniga alustamiseks minu jaoks varasematel aastatel suureks segajaks olnud sotsiaalse ärevuse ning sellega seotud uskumused. Jaa, mul oli plaan pärast kohtumist ka laata uudistama ning nautima minna!

Võtsime appi koputuspuu, mis näitab taaskord kõnekalt alateadvusesse peidetud uskumuste, emotsioonide, sündmuste ja sümptomite seoseid. Nii saame neid nähtavale tuua ning erinevate tehnikate abil vabastada. Hoiame täna suunda EFT-l.

Sümptomid: sõltuvused, südamerütmihäired, kaaluprobleemid, kõrge vererõhk, valud, kõhuprobleemid jne.
Emotsioonid: häbi, süütunne, kahetsus, eemale tõukamine, viha, kurbus, jõuetus, hirm jne.
Sündmused: eemale hoidvad vanemad, kiusamine, reetmine/hülgamine, kuritarvitamine, liigne kriitilisus, füüsiline karistamine, peretülid, alkohoolikutest lähedased jne
Piiravad uskumused: „Ma ei suuda midagi õigesti teha,“ „Mul pole turvaline,“ „Ma pole armastust väärt,“ „Olen teistsugune,“ „Olen väärtusetu,“ „Ma pole piisav.“ Jne.
 
Keskendusin ühele situatsioonile ja ebameeldivale tugevale tundele, mis sellega kaasnes. Mu silme ette tuli pilt. Tavaliselt püütakse siinkohal jõuda juureni ehk siis kõige varasema tundega mälupildini, et piiravat uskumust lahustada. Need sündmused tulevad tihti järk-järgult nähtavale. Kogemus võib olla pildina, värvina, kehatundena vms. See sõltub juba igast inimesest individuaalselt. Tunde intensiivsust hindad sa ise skaalal ühest kümneni.

Alustasime nii, et Reet valis sisenduse, mina kordasin ning tema koputas ise läbi mu keha erinevaid punkte. Jätkasime nii, et tema nii sisendas kui koputas. Minu ülesanne oli nüüd tajude ja tunde muutust jälgida ning tagasisidet anda. Kordasime protsessi erinevate nurkade alt, mille käigus ka kogemused muutusid. Tunde muutusega muutus tõesti ka pilt.

Lisaks on meil tihti teisigi suunanäitajad, kui neid tähele panna. Nimelt sessiooni käigus hakkas äkki õuest kostma djembede rütme ning siis sama ruttu need ka vaibusid. Liikusime protsessis edasi. Minu näole tuli naeratus. Järgmisel hetkel oli kuulda juba meeste laulu sõnadega: „Lase minna.“ Läksin laadale ning nautisin seda…

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Üksindus, eitamine, igatsus, soov kuuluda ja omaks võetud olla? Need on vahel varjatud ja vahel nähtavad tunded. Enesekriitilisus, kriitilisus teiste suhtes, võõristamine? Kas teised peavad olema nagu meie või nagu meile sobib? Kas nad saavad olla? Kas meie peame olema oma põhiolemuselt teistsugused? Ja kas peame end siis paremaks ja täiuslikumaks arvates, et meie olemine ja olemus on kuidagi õigem? See kehtib nii gruppides, kui ka üksikisiku tasandil.

Igatsus, üksindus, oma tunnete eitamine. Kas me ehk soovime teisi kontrollida siis, kui me ise enda tunnetega toime ei tule? Soovime, et teised oleksid meile mugavad! Aga vot ei ole! Oleme kõik inimesed oma imelisel teekonnal. Kes on öelnud milline see „õige“ inimene ja „õige“ teekond peab olema? Häiritus tekib alati meis endis. Kui tekib häiritus, oleme kontakti iseenda olemusega selles hetkes kaotanud. Kui oleme iseendaga kontaktis, on hingerahu.

Olen korduvalt ja korduvalt erinevatelt inimestelt kuulnud, et nad soovivad lihtsat suhet. No mis on lihtne suhe? See, kui meil endil on iseendaga lihtne täpselt sellisena nagu me parasjagu oleme. Lihtne ka oma loomuomaste kiiksudega, sest need lihtsalt on. Ja vot iseendaga rahus olla pole alati lihtne ülesanne. See on igaühe sisemine teekond, mida saame külg külje kõrval koos käia. See ongi elu. Absoluutselt iga suhe, kus tunneme end iseendaga mugavalt on lihtne. Otsides täiuslikke inimesi ja partnereid eitame me iseennast ja teisi. Lähedus, kus on siin ausus ja nii väga igatsetud lähedus?

Kardame enda tundeid, mis meis tekivad, kui keegi meis ennast näeb ja end eitab? Kardame enda tundeid, kui näeme teises iseennast ja ennast eitame? Põgeneme, ründame?

Tõrjudes ja kritiseerides teisi, oodates neilt midagi, mida neil anda pole, eitame me enda neid osi, mida teistes näeme. Eitame ka teisi nende ausas olemises. Iseend täielikult omaksvõttes, olles enesele oma teekonnal lähedal, oleme me teistele nende teekonnal lähedal ja üksindus ning igatsus on saanud armastuse kaisutusse. Olles iseendale lähedal oleme lähedal ka teistele. Kaks inimest või ka grupp, kes on iseendale lähedal kogu oma olemuses, loovadki sügava läheduse. Nii ongi loodud nii igatsetud emotsionaalne kui ka füüsiline kooskõla.

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Reet liitus meiega varakevadel. Ta on isikliku arengu konsultant. Loe täpsemalt siit.

Kohtusin temaga eile Skype vahendusel eesmärgiga teha inimkatseid. Ehk siis täpsemalt valisime Reedaga teha tööd minu kui kliendiga, kasutades tema lähenemist. Edastame seda, mis kohtumistel aset leiab mõningal määral ka Sulle, armas lugeja. Jagan oma kogemust.

Püüdsin püsida avatult inimese/kliendi rollis ning mitte sekkuda kogemusterapeudi ja joogapraktikuna. Minu kohta leiad täpsemat infot siit.

Reeda esimene küsimus oli, et mida ma muuta tahan? Võtsime vastuse välja selgitamiseks toeks elu põhivaldkondade skeemi, mis aitab välja selgitada vajalikud suunad. Vt. joonis. Minu suunaks said partnerlus ja sotsiaalsed suhted.

Reet tutvustas teaduspõhise psühholoogia võimalusi. Ta rääkis jäämäest ja selle nähtavast tipust, mis kajastub inimese käitumises. Mõtted ja tunded jäävad sageli juba sügavale veepinna alla varjatuks. Selleks, et käitumuslikul tasemel toimuks muutus, tuleb aga just nimelt ligi pääseda peidetud osale ehk siis ühe osana teadvustamata tunnetele, mis meid ühel või teisel viisil käituma suunavad. Tihti märkame seda alles siis, kui leiame end päris mitu korda järjest samas panges kolistamas.

​Eeltoodud teemad on mulle läbi tavapsühholoogia, joogafilosoofia ja praktikate vägagi tuttavad, kuid meil kõigil on pimedad alad. Kuna tundlike emotsioonid on tihti küllaltki intensiivsed, siis sageli käime me ikka nagu kassid ümber palava pudru, ega julge ampsu võtta. Tõsi küll, tahaks ja vahel võibki seetõttu edasiliikumine olla takistatud. No kujutage ise ette, et ratsutate hobusega, ei, et tahate ratsutada, aga hoiate koguaeg päitseid tugevalt enda suunas ja reisi vastu hobuse külgi, samal ajal pidevalt looma liikuma ajades? Andes nii välja vastakaid impulsse ja lõpuks ei liigu tandem ei edasi ega tagasi. Loom satub segadusse, ta ei kuula sind enam ja läheb kuhu tahab. Sina istud ikka hobuse seljas saamata aru, et miks on tunne vale ja mis üldse toimub? Kuna sina ei edasta selgeid suuniseid, siis on hobune juhtimise üle võtnud. Ole tähelepanelik, hobune võib siin sümboliseerida ka meie meelt ja aistinguid.

Selgitasime Reedaga koos kõigepealt välja minu alateadlikke uskumusi ja peidetud teemasid. Mõned neist – suhted isaga, häbi, soovimatus. Kuidas valida inimesi, kes mind valivad ja väärtustavad? Soov meeldida, konflikte vältida? Jaa… aga sealjuures mitte end unustada ehk siis keha baasvajadused (söök, uni, vesi) peavad olema rahuldatud, siis ei lähe meie meel ka nii lihtsalt uitama ega teki ülestimulatsiooni või ärevust.

Edasi kulgeb protsess erinevate emotsioonide vabastamise vahendeid kasutades. Reet kasutab selleks muuhulgas näiteks EFTd. Edasi töötab ta efektiivsete käitumismustrite välja selgitamisega ja nende kinnitamisega. Selleks on samuti erinevad meetodid eesmärgiga luua inimesse uus programm. Kliendiga suhtlemisel uurib Reet välja ka selle, mida inimene juba teab ja millega on kokku puutunud. Kuidas ja kus saab olla tema panus ning siis pannakse koos paika tegevuskava.

Sain Reedalt kiita, et olen partnerluse ja suhete kohapeal väga mõnusas, mängulises laboratoorse töö protsessis. Peagi saime mõlemad südamest naerda, kui emotsionaalselt vahele ütlesin, et no ikka tahaks ju ruttu ja kohe. Üdini inimlik. Enam pole kiire, vaid on kasvanud uudishimu, et edasi liikuda teadlikult juba uute soodsate mustrite toel, tuul tiibades.

Joogapraktikal on samuti mustrite märkamise ja teadvustamise ning eelkõige meelekindluse kasvatamisl ja fookuse hoidmise treenimisel minu elus väga oluline osa. Kuid me lähme Reedaga koos sügavamale, sinna, kuhu ehk päris üksi ei julge veel piiluda. Sinna, kus olen ise nii mõnelgi puhul teistele peegliks. Seda enam on oluline iseendasse vaatamine. Reet on siin mulle toetaja ja vaatleja. Meid ootab põnev ühine teekond. Leppisime kokku uue aja kohtumiseks.

Ühel hetkel paneb elu meid valiku ette, kus vanaviisi enam edasi minna ei saa, siis hakkab põnev kasvamise ja avastamise protsess, kus on võimalik igas hetkes uuesti sündida ning uudistada maailma elevusega ja mänguliselt nagu väike laps.

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Kui empaat juhtub kokku võltsi inimesega, siis on tavapärane, et ta "lülitab ennast välja" enda kaitsmiseks.

Seda võib tähele panna ekslevates sõnades, selles, et mälu ei tööta hästi või ka mõtteprotsess tervikuna on häiritud. Igaüks, kes ei kiirga välja tõepäraseid võnkeid paneb empaadi kõrgendatud häire olekusse. Kuitöötasin kunagi juuksurina, ei saanud ma alguses aru, miks mõne meeldiva kliendi puhul tundsin sisemas väga halba tunnet. Alles siis, kui sain teada, et olen empaat hakkasin mõistma. Sain aru, et tunnen nende valu, mida nad üritasid peita. Silmakirjalikkust on väga erinevat ja selleks on palju erinevaid põhjuseid. Empaadi omaduste avastamise alguses ei ole alati just lihtne aru saada, miks keegi mõjub sulle nii halvasti.

Allpool on kirjas mõned iseloomujooned ja käitumised, mis võivad sind ennast halvasti tundma panna:
1.Keegi, kes tahab, et kõik keda ta kohtab, teda armastaksid. Keegi, kes käitub kenalt, et saada heakskiitu.
2. Keegi, kes on täis vihkamist või viha, kuigi tahab veenda maailma vastupidises.
3. Keegi, kellel on olnud emotsionaalselt raske lapsepõlv, mis on põhjustanud ta ebakindluse ja valu, kuid sellest hoolimata mängib "kõva meest".
4. Keegi, kes üritab olla hoopis teine inimene. Seda selleks, et peita inimest, kes ta tegelikult on, sest tema arvates ei oleks see inimene ühiskonna poolt aktsepteeritud.
5. Keegi, kes on täis ebasiirast kiitust.
6. Keegi, kes räägib väljamõeldud lugusid, et näida huvitava inimesena.
 
Ja edasi see, kuidas võid märgata ennast reageerimas:
1. Püüad vältida nende inimestega olemist, kuigi selleks ei tundu olema reaalset põhjust (nad ei ole sulle halvasti öelnud või sulle halba teinud).
2. Sa ei ole võimeline temaga rääkima. Sul on raske lauseid moodustada ja su aju käitub nagu sul poleks mälu. Sa küsid lihtsalt küsimusi ja kui räägid, siis tunned nagu see ei oleks üldse tähtis.
3. Sa tunned oma sisemuses pelglikku tunnet ja see tunne ei lähe ära enne, kui sa pole enam selle inimese lähedal.
4. Kui pead veetma koos selle inimesega rohkem kui tunni, siis see teeb su energiast tühjaks ja sa tunned ennast haigena.
5.Tunned ennast süüdlasena, sest inimene ise võib sulle meeldida, aga sulle ei meeldi see, mis tunde inimene sinus tekitab.
6. Tunned ennast selle inimese läheduses abituna.

Kui empaadid tunnevad võltsi ja valesid teistes ei tähenda see seda, et nad vahel ise endale ei valetaks. Vahel juhtub nii, et kui nad tunnevad ennast võltsi inimese läheduses halvasti, võib see tähendada, et nad tajuvad iseenda iseloomuomadusi, mis neile endale ei meeldi ja nad varjavad seda teiste eest.

Me kõik peame vahel "tegema nägusid" ja käituma võltsilt, aga mõne inimese puhul toimub see igapäevaselt. Võib-olla peame tundma end optimistliku ja õnnelikuna, kui oleme tegelikult õnnetud ja muserdanud. Võime käituda näivalt pahasena, kuigi oleme tegelikult ükskõiksed. Võime teeselda, et armastame oma tööd, mida tegelikult jälestame. Vahel võib teesklemine aidata meid läbi raskuste, kuid igapäevaselt nii elamine ei ole tervislik.

Empaadile on oluline paljastada oma varjatud jooned ja emotsioonid. Juhul kui varjame seda osa endast, mis meile ei meeldi, pole me iial õnnelikud ja terviklikud. Kahjuks paljud ei tea seda.

Õnnetu olemise üks peamiseid põhjuseid sellel planeedil on see, et inimesed ei tunne ennast. Kui peitume teiste eest endasse, teadmata põhjuseid, põhjustab see meile valu. Aus ja autentne olemine on emotsionaalselt vabastav. Need jooned, mida sageli eitame on meile pärandatud ja pereliini mööda edasi kantud või on need isegi eelmistest eludest. Kust iganes need tulevad, on oluline need paljastada. Ja kui neid pole võimalik muuta, saab neid aktsepteerida ja nendega elama õppida.

Tundlikud inimesed varjavad negatiivseid jooni, kuna teame, kui häirivad need on. Kuid nende varjamine ei kaota neid. Nad ilmuvad välja ja põhjustavad kahju.

Vihkamine, viha, kadedus ja hirm eemale lükatud saada on peamised jooned, mida varjatakse. Võime kedagi vihata selle eest, kuidas ta meiega käitus. Viha võib olla saadud päranduseks vihaselt vanemalt. Kiitus ja tähelepanu lapsepõlve sõprade või sugulaste poolt võib juhtida armukadeduseni. Olles lapsena eemale tõugatud näiteks ebateadliku vanema poolt, võib meis kasvatada tugeva hirmu eemale lükkamise ees. Väga lihtsad ja süütud päästikud võivad lumepallina juhtida meid sügavasse ebakindlusesse, kus tunneme vajadust peituda. Kui tunneme need jooned ära ja aktsepteerime neid, vabastavad need oma haarde.

​Inglisekeelse artikli leiad siit.
Eestikeelne versioon: Meelis Riiseberg ja Marilii Toots

Olen tihti mõelnud, miks ma tantsin vabastavaid tantse  ja mis see mulle annab?
Mis see minu eluga teinud on? Kuidas see on minu elu muutnud?
Olles ülitundlik on oluline vabadus. Alustasin vabastavate  tantsude tantsimisega intensiivsemalt kuskil 2, 5 aastat tagasi.
2014 aasta suvel, kui tundsin, et miski minu sees seda teha tahab. Ma järgnesin oma hingekutsele ja see kõik on aidanud minul eluga edasi minna, toime tulekut rasketel hetkedel, kus muidu oleksin murdunud. Paralleelselt vabastava  tantsuga praktiseerisin perekonstellatsiooniteraapiaid, joogat, reikit ja muid tegevusi, mis hinge helisema panid.
 
Tantsides ma tunnen vabadust, ühendust teiste hingedega, ühendust juba lahkunud hingedega, tunnen kurbust, vabadust, viha, igavust, rõõmu, elutahet, tegutsemist, naiselikkust ja mehelikkust. Kord, kui alustasin vabastavate  tantsudega kodus tantsides Gabrielle Rothi muusika saatel, siis ma tundsin, kuidas saan ühendust teiste hingedega, saan ühendust oma hingega ja saan olla vaba ja saan olla see, kes ma olen, ilma piiranguteta, ilma eelarvamusteta. Vabastav tants  on nagu teraapia, kuid ametlikult pole seda teraapiaks nimetatud.
 
Esimeses rütmis, voolamises saan kontakti emakese maaga ja kontakti maaga. Panen alumistest tšakratest energia liikuma. Teises  rütmis  tunnen, kuidas  muusika juhib mind  ja tunnen , kuidas iga keharakk tahab tantsida ja liikuda. Kolmandas rütmis, kaoses - seal tunnen, kuidas kõik vabaneb minu seest ja ma lasen muusikal ennast juhtida ja hingel oma teed käia. Seal kaoses vabaneb viha, kurbust, süütunnet ja valu, rõõmu ja kõike muud tundeid. Saan  oma tunnetega kontakti, kõikide  emotsioonidega,  mida olen hoidnud tagasi. Neljandas  rütmis tunnen, kuidas minu nais - ja meesenergia on muutunud üheks, olen kergem, vabam, julgem, olen loovam ja inspireerivam, mees ja naisenergia on tasakaalus ja elu võib alata imelisel moel. See on õhu element läbi kerguse ja rõõmu. Viiendas  rütmis, vaikuses  ma vaatan enda sisse ja tunnen, kuidas minu hing on äratatud. Minu olemus algallikaga on avardunud. Ma tunnen ennast maandatud, kohal ja rõõmsamana, kergemana. See on iseendast arusaamisele jõudmine. Taipamiste ja äratundmiste kohaks.
 
Mitte alati pole tantsupõrandale kerge minna, mitte alati ei valda mind peale tantsimist hea meeleolu. On hetki, kus tunnen juba tantsupõrndal, et tahaks kokku kukkuda ja on hetki kui tunnen tugevat vastupanu ja on hetki, kui peale tantsimist - ei tunne ennast hästi. Samas on hetki, kui peale tantsimist olen vaba ja rõõmu, armastuse ja tänulikkuse energias ja neid hetki on olnud väga palju.
 
Mind inspireerib vabastav tants, sest see on nagu elu oma ülesse ja alla kõikumistega ja samas voolav. Tantsupõrnad on turvaline koht, kus saan ja olen see, kes ma olla soovin ja kes ma tegelikult olengi. Seal paljastub minu hingetegelikkus. Olen julgem, rõõmsam ja aktsepteerin kõiki oma tundeid ja kogu maailma sellisena nagu see on. Ma olen kodus, ma olen avatud, ma olen kaitstud ja ma olen hoitud.
 
Vabastavas  tantsus tunnen kõigi oma keharakkudega, kui kontaktis ma olen kõigega, loodusega, ruumiga, muusikaga ja teiste inimestega tantsupõrandal ja oma hingega, oma kehaga ja oma olemusega. See on koht, kus ego jääb ukse taha ja saab lubada kõigel, millest olen vaid unistanud, kuid samas õppida olema maandatud, lõdvestunud  ja kohal.
Tänu sellele, et vabastav tantsu tantsimise ajal tuleb midagi ülesse, siis ma soovitan omast kogemustest peale tantsimist olla vaikuses ja lõdvestuda ja siis alles liikuda koduteele ja mujale. Mõnikord olen peale vabastavast tantsu tantsimist vajanud reikit.  Kuna energiad on nii üleval, et ei oskagi midagi nendega peale hakata.
 
Vabastav tants looduses on sammuti imeline.  Sain seda sellel suvel Hiiumaal kogeda mereääres tantsides ja olla peale seda  tund aega vaikuses looduse ja mere keskel, see oli võimas tervenemine.  Seal taipasin, kui oluline on meri minu jaoks ja kui toetav on meri. Olen ka alati maininud, et vabastav  tants pole ainult tants ega teraapia, vabastav  tants on ELU. Vabastav  tants on hingemuusika, hinge väljendus läbi tantsu.
 
Arvan, et üldjoontes minule, kui ülitundlikele inimesele mõjub selline vabastav tants väga tervendavalt, et elus edasi minna, olla rohkem kohal, julgem ja maandatud. Olen tundnud ja kogenud sedagi, kui tantsupõrandal maandus kaob, siis nagu kaob kõik kontrolli alt. Samuti aitab rohkem rõõmu tunda elust ja loob taipamisi, et mida ma siis tegelikult soovin, vajan ja tahan siin higeteekonnal. Samuti parema mõistmise tööl, eraelus ja igalpool mujal, just suhtlemisel teiste inimestega, andes ka elujõudu, väge.  Mis kõige olulisem, see aitab ennast tundma õppida ja loob parema kontakti iseendaga, aitab kontakti luua algallikaga ja oma tõelise olemuse ja hingega.
 
Samamoodi nagu elus tuleb ette olukordi, kus me ei taha midagi teha, oleme ärritunud, vihased, rõõmsad, kurvad, süütundes jne emotsioonidega, nende kõigiga on võimalik kohtuda tantsupõrandal, kuid siin on juba tervenemise koht.
 
Soovin, et kõik leiaksid elus selle viisi, kuidas on kergem elada ja tegevused , mis tekitavad rõõmu, sest ülitundikule on seda väga vaja.
 
Tants on rütm, rütm läbi kogu keha, iga keharaku, meele, isiksuse, hinge ja terve olemuse.
Kui ma tunnen seda muusikarütmi, siis ma elan, siis ma hingan, olen olemas, just sellisena kellena ma siia oma hingekogemusi õppima tulin ja mitte ainult õppima, vaid jagama teistega.  

Tantsides saan ma olla see, kes ma olen ja ilma maskideta. Saades kontakti oma väe, hinge ja tõelise olumusega, saan tunda oma hingerütmi. Rütmi hinges, rütmi hingamises ja rütmi elus.

Tantsides saan ma olla tõeliselt vaba ja selle tundega elada oma elu ka väljaspool tantsupõrandat. Rõõm elada on elu tõeline olemus ja kui sellega kontakti saad, siis on rõõm igal pool sinu elus alati ja igaevesti. 
 
Armastusega
René Saimre

Antud artikkel põhineb eeldusel, et negatiivsete emotsioonide põhjus on häiritus keha energiasüsteemis ning et oma mõtete ja nendes peituvate tunnetega loome oma reaalsust. Igas inimeses on olemas algne sügavam teadmine, kontakt allikaga. See on lihtsamini äratuntav ja kättesaadav, kui suurendame oma kontakti eluenergiaga, hoides meeleolu ja tundmused soovitud suunal. Suurenenud eluenergia väljendusteks on muuhulgas ka rõõm ja rahulolu.  Iga inimese teekonna lähtepunktiks on aktsepteerida oma hetkeseisu ning lõpetada enese kahjustamine. Keskendudes sellele, mida oma ellu tegelikult soovime, mitte sellele, mida ei taha või mis meid takistab, loome järk-järgult järjest toetavamat olevikku. Oleviku tundmustest kasvab välja tulevik. Pole vajadust pingutada ja võidelda. Võitlus toob valu, pingutus pingeid ja takistab eluenergia liikumist. Nii voolab elujõgi vabalt ilma takistusteta.

Hingamine

Kui teadvustame hingamist, tasakaalustab elu. Kui meis tekib viha, meeleheide või tuleb esile valu, siis saame need vastu võtta, end hoolimata neile tunnetele täielikult aktsepteerida. Tuues tähelepanu hingamisele saame ebameeldivad tunded hajutada. Mida kauem te teadlikult hingamisele keskendute, seda enam keha rahuneb. Elul on omaenese veatu rütm. Hingamisele tuleks keskenduda järjepidevalt ja igapäevaselt,  siis on ka tulemused püsivad

Püüdke hoida eluenergia voolavana kogudes ja tekitades seda hingamisega. Algul tuleb pöörata hingamisele teadlikult tähelepanu. Tasapisi areneb meele kvaliteet – see on omalaadne meditatsioon. Kui õpime elujõudu eneses suurendama ja koguma, võime teha seda mitte ainult kindlatel aegadel, vaid nii päeval kui öösel. Nii saab kogu keha lõdvestuda, lihaspinged ja vaimsed tõkked sulada ning energia jaotuda kõikjale. Meie elu muutub avaramaks ja tervemaks.

Kuna nii väline kui ka sisemine lähtub samast eluenergiast ehk praanast, siis meie sisekeskkonna muutudes teiseneb ka meie suhe välismaailmaga ning universum muutub palju elamiskõlblikumaks. Me toetame maailma ja maailm toetab meid.

Emotsioonid

Kuna energiavool meie organismis on sageli tasakaalustamata, kaotame ühenduse oma tunnete ja aistingutega. Seepäras on järjekindel liikumine sisemise tasakaalu poole sageli raske. Meie vanu harjumusi rahuldust jahtida või teistelt positiivseid rõõmu- või kordaminekuelamusi oodata on raske murda. Ent mida rohkem me otsime teostust väljastpoolt, seda enam kaotame sideme enda ja oma keha aistingutega. Võime kaotada sideme nii füüsilise kui emotsionaalse kehaga.

Kui selline harjumus on kujunenud, hakkab ta ennast kordama. Selle asemel, et kogeda otse, samastudes täielikult oma aistingutega, need omaks võtta ja aktsepteerida, takerdume oma kogemuste üle mõtisklemisesse ja olemuse üle arutlemisse. Me võimendame kogevat subjekti, Mina, ning kogemus ise muutub tardunud vormiks ja tähendusega „objektiks.“ Nii võivad kogemustest saada pigem takistusteks edasiliikumisel.

Sellises olukorras on meie tunded tegelikult ettekujutuste tõlgendused, mida endale tagasi söödame. Elame „oma peas,“ toitudes minevikukogemuste mälestustest ja sõnastustest, millel puudub side meie tõeliste tunnetega praeguses hetkes. Nii võib tekkida peaaegu lakkamatu rahulolematusetunne, alateadlik ärritus, mida võime tunda näiteks pitsitusena kõri keskuses ning mis avaldub kogemusi otsiva „minana.“ Eluenergiavool peakeskusesse kasvab ning südamekeskusesse kahaneb.

Emotsionaalsed äärmused ja tasakaalukaotused, nagu viha või vihkamine, tõsine depressioon või energiavaegus, leiavad aset just sellises seisundis. Kuni kõrikeskuse rahunemiseni ning eluenergia ühtlase jaotumiseni südames ja peas, ei saa me tegelikult ühendust oma meeltega ega jõua oma tõeliste tunneteni. Ilma nende ergastamiseks vajaliku energiata pole meie meeled võimelised selgelt toimima ning näivad uinuvat.

Elujõud ehk eluenergia ehk praana

Nagu eelpool nimetatud, siis kui keegi on murelik, segaduses või rahutu, on rohkem praanat meist väljaspool. Kui meis on praana, siis tunneme end hästi  ja meel on rahulik. Samas, kui praanat on vähe, tunneme end piiratult, ebakindlalt, puudub motivatsioon midagi teha… me võime olla depressiivsed või esinevad füüsilised kaebused.  Võime märgata kõhkluseid, hirmu millegi ees, sest see võib olla ebasobiv jms. Meis on takistused - igasugused häiritused, mille aluseks on ebaselge mõistmine. Ka hingamine on sellisel juhul häiritud.

Elujõud väheneb, kuna sel ei ole kehas ruumi. Seepärast on oluline teha ruumi läbi teadliku liikumise, hingamise, kujustamise jne. Kui praana on surutud meist välja millegi poolt, mis sinna ei kuulu, on meie meel häiritud ja rahutu. Praana voolamist saame  mõjutada läbi hingamise voolamise. Hingamise kvaliteet mõjutab meie meeleseisundit, meeleseisund omakorda mõtteid ja tundeid, tunded mõjutavad omakorda hingamise kvaliteeti.

Igapäevased tegevused viivad meid tihti endast välja ja eluenergia ehk praana hulk meis väheneb. Läbi hingamise harjutamise, saame selle protsessi peatada või ümber pöörata. Seeläbi valmistame end ette sügavaks meditatsiooniks. Praana siseneb kehasse hetkel, kui meeles on positiivne muutus. See leiab aset pikemaajaliselt – mitte iga sisse ja väljahingamisega. Kui meis on elujõud, oleme avatud, siirad, leplikud, aktsepteerivad, ilma hirmuta ja usalduses. See annabki meile väe ja jõu. Usaldus ja teadmine, et me ei saa kõike kontrollida. Nagu ka eelpool öeldud, siis meeleseisundi muutust on jälgitav peamiselt meie suhetes teiste inimestega. Suhted on tõeline test selles osas, kas tõesti mõistame end paremini.

Ilma praanata pole elu. Võime ette kujutada, et praana voolab meisse sissehingamisel, kuid sellel on vägi ka väljahingamisel. Praana aitab  vabastada selle, mida me enam ei vaja. See ei ole seotud ainult füüsilise väljutamisega vaid sel on võime vabastada meel eelnimetatud blokeeringutest/takistustest ning seeläbi juhtida meid suurema selguseni. Kui meie meel on selgem, siis nimetatud meelesegadused ja pingeid meis vähenevad.

Laiendamine

Laiendamine on ebameeldivate tunnete aktsepteerimise ning vabastamise tehnika. Seeläbi vähendame vastupanu ning suurendame elujõu voolamist. Laiendamine tähendab ruumi tegemist oma tunnetele.“ Maailm kipub kirjeldama tundeid halvana, põhineb vastupanul – näiteks „pingel,“ „stressil,“ „survestamisel“ ja „pingutamisel.“ Läbi laiendamise, anname oma tunnetele ruumi, nii, et need saavad liikuda, liikuda edasi.
Tuleme korraks „Mõtleva Mina“ ja „Jälgiva Mina“ kontseptsiooni juurde. Mõtleja toodab mõtteid, hinnanguid, pilte, fantaasiaid ja mälu – sageli nimetatakse seda meeleks. Jälgija on vastutav teadlikkuse, tähelepanu ja keskendumise eest. Laiendamine suunab Mõtleja kõrvale eesmärgiga emotsioone jälgida.  Sellisel viisil on võimalik ebameeldivaid emotsioone kogeda ilma neile hinnangut andmata, loomata hirmutavaid kujutluspilte ja seostamata neid mineviku mälestustega. 
 
Neli sammu laiendamiseks
Neli põhisammu on: jälgi oma tundeid, hinga nendesse, tee neile ruumi ning luba neil olla.  Kõlab lihtsalt? Seda see ongi. See ei vaja pingutust. Samas ei tähenda see seda, et see on kerge.
Samm 1: Jälgimine
Jälgi keha-aistingut või tunnet. Võta aega, et skaneerida kogu keha alates peast kuni varvasteni märgates kõiki ebamugavaid tundeid. Vali üks, mis sind enim segab – näiteks klomp kurgus, raskustunne kõhus, viha, vastumeelsus vms. Keskendu sellele. Uuri seda tunnet uudishimulikult.
Samm 2: Hingamine
Hinga selle tunde sisse ja ümber. Alusta mõnest sügavast hingamisest. Tühjenda kopsud täielikult, kaasates hingamisse ka alakõht. Rahulik, sügav hingamine on oluline selleks, et vähendada pinget ning tuua sinusse rahu. See on justkui ankur emotsioonide tormis - ankur ei vabane tormist, kuis see hoiab sind tormi möödumiseni paigal.
Samm 3. Ruumi loomine
Hingates sügavalt tundesse, toimib see ruumi loomisena sinu kehas. Sa laiened, mitte ei tõmbu pingesse. Loo sellesse tundesse ruumi, andes sellele avarust liikumiseks. Kui tunne läheb suuremaks, anna sellele veelgi rohkem ruumi.
Samm 4: Lubamine
Ära püüa sellest tundest vabaneda. Luba sel olla, isegi siis, kui see on ebameeldiv. Luba sel olla. Kui su meel hakkab hinnanguid andma ja kommenteerima, lihtsalt too tähelepanu tagasi jälgimisele. Kinnita enesele, et aktsepteerid ja armastad ennast ka siis, kui sinus on selline tunne.

Kui sa seda tehnikat harjutad, siis võib juhtuda, et sinu tunded muutuvad või siis mitte. Sel pole enam tähtsust. Tehnika pole tunnete muutmiseks – see on tunnete aktsepteerimiseks. Kui sa enam tunnetes ei vaevle, mõjutavad need sind vähem, hoolimata sellest, kas need eksisteerivad või mitte.

Kokkuvõttena saab öelda, et oma tunnete ja enese aktsepteerimine just sellisena nagu need parasjagu on, peatab enese kahjustamise protsessi ja eluenergia saab taas vabamalt liikuda. Kui eluenergial on ruumi meis voolata, on inimese enesetunne kergem. Nii oleme taas suuremas kontaktis iseenda ausa ja tõelise olemuse ning kõige alguse allikaga. Läbi hetkes sügava heaolu tunde tundmise kogu kehaga, loome enesele pingutuseta helgemate tegude, mõtete ja tunnetega rõõmsama tuleviku. Selles on rahulolu. Tundeid ei ole vaja maha suruda, nii tekib võitlus, võitluses hoiame valu üleval ja laiendame ebasoovitut. Ka ebameeldivaid tundeid olla ning minna lubades ja sügavalt tundes suurendame eneses võimet ise oma tuleviku luua. Keskendudes sellele, mis meid toetab, sellele, mis antud hetkel annab head tunnet, mitte sellele, mida kardame, loomegi rahuldust pakkuvamat homset. Oma tunnete äratundmine ja aktsepteerimine on selle aluseks. Nii voolab elujõgi vabalt ilma takistusteta.
 
Marilii Toots www.joogatunnid.ee
Kasutatud allikad:
Tarthang Tulku ` Kumnje lõdvestus` Kirjastus „Kunst“, 1992 lk. 36, 38
T.K.V. Desikachar ` The Heart Of yoga,` 1995 lk. 54-57
 https://bestillandknow.com/2014/08/01/the-happiness-trap-expansion/

Usun, et igaüks meist on maale kutsutud maa enese poolt selleks, et saaksime kogeda isikliku muutumise õnnistust. Olen nii mitmeid tundlikke inimesi kuulnud kaeblemas, et nende elud on raisatud, püüdes tulutult kogu selle valuga toime tulla.

See, mille tänu oma tundlikkusele üles korjame, on kõigi jaoks olemas. Kui ainult kõik oleksid piisavalt tundlikud selle märkamiseks. Oleme kanaarilinnud söekaevanduses, võimetud ignoreerima valu eneses ja enese ümber.

See, mida meilt tõeliselt palutakse, on igapäevane tervendamises elamine. See ei tähenda seda, et me „saame terveks“ ja siis läheme maailma seda „päästma“ või „head tööd tegema.“  Usun, et tervendades uskumused oma tundlikkuse osas, tervendame oma hinge. Iga inimesega, kes seda teeb, terveneb ka pisut enam maailma.

Rue Hass `EFT for the higly sensitiive temperamnet` Energy psychology press, 2009 lk. 252

Eluaegne kõige sügav tundmine on mulle õpetatud üht -  tänulikkust nende tunnete eest.
​
Magus rõõm kõrvuti piinava südamevaluga. Pime viha olles kõrvuti armastava kaastundlikkusega.

„Kõigist ülitundliku inimese omadustest on emotsioonide intensiivsus mu lähim igapäevane kaaslane.“

Neli aastat püüdsin neid täielikult maha suruda, aitab täna tundmisest, aitäh. Või siplesin ja rüselesin emotsioonide tipu poole.

Teekond oma tunnete kui tugevuse austamise suunas juhatas taipamiseni, et meil kõigil on emotsionaalne alusjoon. Keskne joon, mis on unikaalne nii minul kui sinul. See pole sirge joon vaid pigem õrnalt vibreeriv lainemuster, mis on alati olemas. Isegi elu emotsionaalsete löökide puhule pöördume lõpuks tagasi sisemisse maandatud ruumi.

Tavapärase emotsionaalse seisundi mõistmine suurendab enesest hoolimist. „See situatsioon pole jääv. Tunne, mis hetkel on, luba sel voolata ja kui oled valmis, liigu edasi.“

Mõistmine, et kõik kogevad lööke, mis ulatuvad üle nende emotsionaalse alusjoone, vabastas hukkamõistu ja jättis ruumi ehedatele väljendustele:

• Nutta, kui seda vajame.
• Küsida abi, kui abi vajame.
• Olla tugev teistele kui suudame.
• Vihastada ja seada terved piirid.
• Armastada sügavalt kogu südamest.

Emotsionaalne tugevus on lubada emotsioone ilma häbi, süütunde või kahetsuseta.

Bevin Niemann

Inglisekeelse artikli leiad siit. 

Mis on normaalne ja mis mitte?

Ebanormaalse käitumise äärmuslikke vorme on kerge ära tunda, kuid märksa raskem on tõmmata täpset piiri normaalse ja ebanormaalse vahele. Näiteks on täiesti normaalne pärast lähedase inimese kaotust kurbust tunda, aga kui tugevalt ja kui kaua? Kus lõpeb normaalne südamevalu ja algab depressioon? Kedagi, kes säilitab iga kviitungit, mis ta kunagi on saanud, kuni hetkeni, mil tema kodus pole millelegi muule enam ruumi, peetakse ebanormaalseks, kuid kas ebanormaalne on hoida ka „igaks juhuks“ alles enamikku kviitungeid aasta või paari jooksul?

Enamikule meist tunduvad inimesed, kes kardavad näiteks ämblikke või avalikku esinemist, normaalsed, kuid kas nende hirmud on normaalsed ka juhul, kui need takistavad neid töötamast või elust rõõmu tundmast? Lisaks sellele võib teatud käitumine olla ühes situatsioonis normaalne, teises mitte: mõnede religioonide puhul peetakse normaalseks olla aeg-ajalt „jumalast“ või vaimudest vallatud ning rääkida tõsimeelselt asjadest, mida inimene ise ka ei usu, kuid muudel juhtudel võib seda tõlgendada kui märki tõsisest vaimuhaigusest. Tegevused, mis on lapseas käitumise puhul normaalsed, võivad tunduda täiskasvanu puhul veidrad. Samamoodi mõjutavad arusaamu normaalsusest ka ajaloolised ja kultuurilised faktorid, nagu näitavad muutused suhtumises seksuaalvähemustesse (nt homoseksuaalsusesse).
 
Kuidas normaalsust määratleda?

Ebanormaalse käitumise määratlemiseks on mitu võimalust. Psühholoogilised definitsioonid rõhutavad käitumise funktsionaalsust käesoleval hetkel – kui käitumine (koos mõtlemise ja uskumustega) põhjustab inimesel märgatavalt ängi, takistab saavutamast olulisi eesmärke või loomast lähedasi suhteid, siis nähakse seda kui düsfunktsionaalset ja teraapiat vajavat käitumist.

Kuid selline lähenemisviis ei võimalda hästi tegeleda inimestega, kes oma probleemi ei taju, näiteks nendega, kes on niivõrd sügavas depressioonis, et näevad oodatud kergendust elust lahkumises, või nendega, kes usuvad, et nende kuulmishallutsinatsioon on hääl kõrgemalt poolt, mis hoiatab neid naabrimehes peituva suure ohu eest. Samuti ei saa käitumist niisama lihtsalt ebanormaalseks pidada seetõttu, et see tekitab tohutut ängi – käitumine võib olla normaalne ning ainult kurbuse sügavus ebanormaalne.

Ebanormaalse käitumise meditsiinilised definitsioonid näevad selles mõne teadaoleva või mitte teadaoleva põhjusega haiguse sümptomit. See tähendab, et käitumist peetakse ebanormaalseks, kui selle põhjustajaks arvatakse olevat mõni haigus nagu skisofreenia, depressioon või ärevus. Oluliseks peetakse täpse diagnoosi leidmist, et saaks määrata sobiliku ravi. Meditsiinilist mudelit on kritiseeritud selle poolest, et see jätab kõrvale inimest ümbritseva keskkonna mõjud ning vähendab isiklikku vastutust.

Ebanormaalseks peetakse ka ette ennustamatut, norme rikkuvat, endale ja/või teistele inimestele ohtlikku või kannatusi põhjustavat käitumist. Samas on käitumisviise, mis on inimesele ohtlikud ent me ei pea neid ebanormaalseks, olgu see siis ekstreemsport, suitsetamine või alkoholi tarbimine.
 
Normaalsus on suhteline mõiste

Ebanormaalsust defineeritakse ka vastavalt statistilistele või kultuurinormidele. Statistilise normi järgi nähakse ebanormaalsena käitumist, mis on statistiliselt harva esinev. Seda lähenemist on kasutatud õppimisvõimetuse (vaimse puude) puhul. Nt inimest peetakse õppimisvõimetuks, kui tema IQ skoor kuulub elanikkonna madalaima 2,5 protsendi hulka. Normaalsed on kõik need, kelle IQ skoor jääb IQ skaalal vahemikku 70-130 punkti. Sellesse vahemikku jääb 95,4% inimestest. Kuid need, kelle skoor on sellest kõrgem või madalam, on statistilise normi järgi ebanormaalsed.

Kui mõni düsfuntsionaalne käitumisviis (nt ärevus või depressiivsus) muutub ühel hetkel väga levinuks, võib seda pidada statistiliselt normaalseks, kuid mis on ühes kontekstis normaalne, võib osutuda teises ebanormaalseks: depressioon on raske kaotuse puhul normaalne reaktsioon, kuid loteriivõidu või lapse sünni puhul enamasti mitte.

Kultuurinormidel põhinev lähenemisviis sõltub kultuuris antud ajaperioodil valitsevatest sotsiaalsetest ning moraalsetest hoiakutest. Normaalseks peetakse seda, mida teeb, mõtleb või tunneb enamus konkreetsesse kultuuri kuuluvaid inimesi.
Näiteks võidi Victoria-aegsel Inglismaal inimene avalikus kohas suudlemise eest haiglaravile saata; on olnud aegu ja riike, kus poliitikas võisid osaleda vaid mehed ning naiste poliitikahuvi oli kohatu jne.

Samuti võidakse ühest kultuuriruumist teise elama, õppima või tööle siirdudes, käituda tahtmatult kohatult ning kogeda pahameelt või tõrjuvat suhtumist.

Eelnenud jutt võib anda aimu sellest, kuivõrd keerukas on normaalse või ebanormaalse käitumise määratlemine – see on paljuski suhteline ning arvesse tuleb võtta paljusid erinevaid faktoreid, olgu selleks siis vaimne seisund, aeg, kultuur, sugu või teadlaste poolt kokku lepitud normid.
 
Allikad:
Gillian Butler, Freda McManus „Psühholoogia. Põgus sissejuhatus“ Kupar 2002
http://www.simplypsychology.org/abnormal-psychology.html
http://psychcentral.com/news/2015/06/27/when-do-normal-emotions-become-abnormal/86178.html
https://www.psychologytoday.com/blog/sideways-view/201507/what-abnormal-really-means
​
Ivi Niinep, psühholoog
Esmakordselt avaldatud ajakirjas `Psühholoogia sinule` juuni 2016

​Tundlikkusega võib kaasneda enese kaotamise oht. See tuleneb tihti hirmust konfliktide ees ning soovist teistele meeldida. Ka on põhjendatult oma osa hirmul kergelt tekkiva sisemise või välistest oludest tingitud üle stimulatsiooni ees, mis meid ülitundlikke inimesi (ÜTI-sid), kergelt endast välja viib. Samuti võib mängida rolli vähesest eneseteadlikkusest tingitud oskamatus oma vajadusi ära tunda ja sobivalt väljendada.

Lapsepõlves võis see näida nö "hea lapse" sündroomina. Püüdes väga olla "hea laps" see siiski tihti ei õnnestunud tundlikkusest tingitud, teistele ebamugavatena tunduvate, vajaduste tõttu. Ka on võimalik, et vajadused said maha surutud kehasse, kus need põhjustasid erinevaid vaevusi. Edasi võis välja areneda omandatud abituse käitumismuster, ohvriroll ja häbitunne. Need on üldjuhul üle võetud meie kunagiste täiskasvanud hooldajate emotsioonide valdamise ja enesesäilitamise/austuse oskusest/mitteoskusest. Abitus võis olla tingitud just nimelt sisemisest segadusest, väljast poolt saadavatest vastakatest signaalidest ning sisemistest konfliktidest, teiste emotsioonide üle võtmisest ja ebaadekvaatsest minapildist. See kõik võis kahandada veelgi niigi madalat enesekindlust jne.

Ja siin Sa siis oled, teadmata millises suunas edasi minna... või siiski? Kogu selles lõputuna tunduvast jadast on väljapääs. Selleks on iseendale ausalt otsa vaatamine, ilma mööndusteta kuid armastavalt. Õppides ennast põhjalikult tundma, võid Sa teada saada oleviku rahulolematuse või valu põhjuseid. See on minevik - jätame selle sinnapaika. Nüüd tead, et oled ÜTI-na sündinud. See on käesolev hetk - kus on võimalik luua edasist. Loo enesele toetav tulevik, käitudes varasemast teisiti. Loo selgus läbi eneseaustuse ja hakka ennast tõeliselt kuulama, end ja elu usaldama. Kui oled eneses saavutanud selgema tajumise, siis Sa tead kuidas edasi, isegi kui see läheb vastuollu Su seniste tõekspidamistega. Ära karda, Sa ei muutu isekaks või hoolimatuks teiste suhtes, see pole ÜTI-le loomuomane. Pigem vastupidi. Samas kui tunned, et käitud teiste suhtes ebasobivalt, siis see võibki nii olla - muuda oma tegusid ja usalda sisemist teadmist. 

Enese taasleidmine tähendab tihti muutuseid Sinu senises elus, Sinu senises mõttemaailmas, käitumismustrites... läbi enese austuse ja hoolimise oleme võimelised looma kvaliteetsed suhted ka teistega. 

Joogatee on üks enesega kontakti loomise/hoidmise võimalusi... on teisigi variante... leia oma tee...

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Millest sõltub inimese sisemine enesekindlus ning kuidas seda leebelt ja toetavalt suurendada?

Kas oled kunagi mõelnud, mis enesekindlus ikkagi on ja kust see tuleb? Enesekindlus ei tulene ainult välistest saavutustest, vaid pigem sellest, et inimene saab iseendale loota, teab, kuidas tema meel ja keha toimivad ning mida hetkel vajavad. See on teadmine, et mis iganes elu toob, saab ta hakkama, et võib end ja elu usaldada ning vajadusel abi paluda. Sellisel juhul ei kahjusta ta end ega teisi ülemääraste emotsioonide või draamaga ning on võimalik elus edasi liikuda.

Kui inimeses on siiras eneseusaldus, siis sellega kaasneb teadmine, kuidas iseendaga hakkama saada ning suhted teistega saavad muutuda selgeks ja lihtsaks. Eneseusaldus on justkui üksikisiku kasutusjuhend, mis on inimesel endal alati käepärast ja sobivast kohast avatud.

Mis on näiline enesekindlus?

Mõnikord on inimese ebakindluse kattevarjuks näiteks uhkus, ülbus või ebasiiras sõbralikkus. Need võivad eneses omakorda varjata näiteks hirmu, viha, ahnust, kadedus või hoopis enesehaletsust ja lootusetust. Vahel ta võitleb ja tõestab midagi järjekindlalt või väljendub ebakindlus agressiivsuses ja/või jõuetuses.

Kui kogu enesemääratlus on seotud näiteks töö, õpingute, mõne sõbra/sugulase või elukaaslase heakskiiduga, siis mis juhtub kui töökoht kaotatakse, kool saab läbi või sõber/elukaaslasest lahkub? Kui end siis täiesti kaotatakse ja ollakse teadmatuses ning segaduses, justkui laialivalgunud ja tükkideks kistud, siis ongi senine enesekindlus olnud seotud ainult välisega. Seda võimegi nimetada näiliseks enesekindluseks. Jah, loomulikult välised saavutused toetavad indiviidi eneseusaldust, kuid on oluline vahet teha, kas jõud ja teadmine tuleb ka inimesest endist või ainult välisest tagasisidest. Ainult teistele lootma jääda on libe tee. Inimesed pole sellisel juhul enam vabad oma valikutes, vaid sõltuvad teiste (sõbrad, ülemus, õpetaja, perekond, töökaaslased, abikaasa jne) heakskiidust.

Võib-olla on kogu aja elanud kellegi teise elu, soovist meeldida või olla "hea inimene", julgemata teha ise valikuid ja otsuseid, kartes eksida? Kartes, et sa ei meeldi teistele sellistena, nagu oled? Võib-olla sa ei teagi, kes oled, mida ise vajad ja soovid? Äkki ongi sinus midagi inetut, mida sa ei soovi ka enesele näidata? Võib-olla on nii, et teise tingimuste järgi elada on vaevaline, sest see ei sobi sinu loomuse ja vajadustega, aga ei julge või isegi tea, mida muuta?

Kuidas teada saada, kas elad oma olemusega vastuolus?

Mida rohkem oma keha ja meelt väärkasutatakse, seda väiksemaks läheb inimese sisemine eneseusk ja enesekindlus, väheneb energiatase kuni täieliku kurnatuse, haiguse või läbipõlemiseni välja. Vahel on ebakindlus väljaloetav füüsilisest kehast kas nõrkuse, värinate või näiteks just nimelt liigse jäikusena. Elu võib kaotada tähenduse - justkui mõtetel ja tegudel pole enam jõudu sees ja neis puudub kooskõla. Kui inimene on enese suhtes segaduses, siis on keeruline anda edasi selgeid sõnumeid ka teistele, mis omakorda võib tekitada raskusi suhetes ja suhtlemisel.

Heaks tagasiside peegliks enese tundmaõppimisel on just teised inimesed. Üks suuremaid kannatusi on tihti ühiskonnast ja lähedastest suhetest eemalejäämine/eemale hoidmine või järjepidev enesekindluse või isegi agressiivsuse maski kandmine, sest nii kaotab indiviid end järjest rohkem ära, vahel seda eneselegi tunnistamata. Teistest hoitakse eemale või ollakse kaitses aga tihti just teadmatusest, oskamatusest, hirmust ja ebakindlusest võimalike konfliktide, hukkamõistu või vääritimõistmiste ees. Nii kui hakatakse vägivaldselt, suure tahte ja jõuga end või teisi suruma inimese olemusega vastuolus olevatesse raami, siis varem või hiljem toimub tagasilöök, pingesse mineku, füüsilise või emotsionaalse valu või hoopis haiguse näol. Kui osaline olukorrast ei õpi, siis enesekindlus tihti hoopis väheneb. Teise äärmusena võib inimene lihtsalt lootuse kaotada ja alla anda ning loobuda tõeliselt südamest elamast.

Kust tõeline enesekindlus tuleb?

Enesekindlust aitab suurendada iseenda tundmaõppimine ning vastavalt saadud teadmistele tegutsemine. Inimene saab end teistele avada täpselt nii palju, kui ise teab enese kohta. Teadlikkus sünniga kaasa saadud ja ka elu jooksul kogunenud omadustest vähendab hirmu ning nii on võimalik oma vajadusi väljendada ja vastavalt neile toimida. Kui inimese keha on hoolitsetud/hoitud, on ka meel rahulik ja vastupidi. Nii on järjest lihtsam püsida kontaktis iseenda ja sisemise teadmisega, mis annab enesekindluse ja näitab edasise liikumise suuna. Nõnda on oma tõelisi vajadusi kergem ära tunda ning tõelist potentsiaali rakendada. Suur osa inimestest soovib olla aktsepteeritud ja ühiskonda kaasatud just sellistena nagu nad hetkel on. Seetõttu on oluline elada oma omadustega rahus, teisi tahtlikult kahjustamata.

Enesekindlus tuleb teadmisest, et inimene ei saa elus kõike kontrollida ja et on ka midagi temast suuremat, mida usaldada. Selle suuremaga saab olla kontaktis just läbi eneseteadlikkuse ja südameruumi kasvatamise, mis omakorda toetab eneseusaldust ja -kindlust.

Kuidas sellise enesetundmiseni jõuda?

Teada ju on, et uue inimese sünniga kasutusjuhendit kaasa ei anta. Paremaks enese tundmaõppimiseks on vaja eelkõige sisemist selgust ning seejärel tahtejõudu ja enesedistsipliini, et end vägivallatult juhtida sobivas suunas. Ainult teadmisest ei piisa, on vaja tegutseda ja teadmisi rakendada.

- Arenda endas uudishimulikkust, empaatiat ja siirast hoolimist teiste suhtes. Nii on võimalik näha elu mitmekesisemalt.
- Loe silmaringi laiendamiseks, kuula teiste inimeste lugusid, kuid jäta ruumi omadele mõtetele ja kogemustele. Inimesed on erinevad. Ja see, mis sobib ideaalselt ühele, ei tarvitse sinu vajadustega kattuda.
- Lähtu teadmisest, et kõigi inimeste alge on üks ja selleks on headus, mis asub südameruumis. Keskendu sellele kujustades näiteks avanevat lootoseõit.
- Luba minna inimestel, sündmustel ja olukordadel, mis on sinu olemusega vastuolus. Loo enda jaoks igapäevane rituaal. Näiteks veel ja tulel on puhastav toime.
- Vaata inimesi, sündmusi ja olukordi kaugemalt, kolmanda erapooletu isikuna.
- Arvesta sellega, et kõigis inimestes on pime ala, mis põhjustab segadust ja valearusaamu. Õpi andestama nii teistele kui iseendale.
- Loo kehas ja meeles ruumi, et selgemini näha, täida see kerguse, valguse ja positiivsusega. Õpi südamega kuulama. Seda on hea teha näiteks läbi joogapraktika või Veeda mantrate õppimise. Kui sinus on ruumi, siis saab kasvada sisemine teadmine, kontakt iseenda ja millegi meist suuremaga.
- Õpi elu usaldama. Ära anna hinnanguid, vaid õpi olukorrast ja tee midagi teisiti järgmisel korral. Praktikana sobib näiteks meditatsioon positiivsete omadustega objektile, mantra või hingamisele keskendumine.
- Usalda oma sisemist teadmist ja tegutse vastavalt sellele. Jälgi, kust tuleb impulss tegutsemiseks.
- Treeni hetkes kohalolu näiteks kehaaistingute märkamise läbi. Too teadlikult kaks jalga vastu maad või jälgi oma hingamise rütmi.
- Lõdvestunud olek annab meile selgust ja teadmise, kus suunas oma elus muutuseid teha. (Loe lisaks siit.)

Muutused võivad olla esilagu väikesed. Näiteks igapäevane looduses/värskes õhus viibimine, suhkru tarbimise vähendamine, või teleka sulgemine tund enne magamaminekut ja toa tuulutamine. Anna nii endale kui teistele aega. Tähtis on järjepidev positiivse kavatsusega treenimine, et oleks võimalik mittetoetavad keha- ja meelemustrid vahetada end toetavate vastu ning neid siis sobivas kohas teadlikult kasutada.

Kui soovid saada senisest teistsuguseid tulemusi, siis on vajalik teha midagi teisiti. Tõeline enesekindlus ei sisalda uhkust või ülbust. See ei sisalda praalimist või end teistest paremaks või ka halvemaks pidamist ega enesehaletsust. Eelkõige sisaldab see füüsilist ja emotsionaalset vägivallatust nii enese kui teiste suhtes. Enesekindlus ei võitle või tõesta, enesekindlus on teadlikkus, mis suudab aktsepteerida ja vajadusel minna lasta.

Välised saavutused on tihti oskusliku enesesuunamise tulem. Või siis mitte. Tasub olla teadlik sellest, kust impulss tegutseda tuleb. Meeles tasub hoida, et kui hoolitseda oma vajaduste (mitte tahtmiste ja nõudmiste) eest, siis jagub rohkem jõudu ka teistele pühenduda, mis omakorda kasvatab eneseusaldust. Ja eneseusalduse kasvades kasvab ka usaldus ümbritseva osas. Oluline on, et inimene ei läheks endaga vastuollu ja kasutaks ise oma kasutusjuhendit, mis loomulikult iga päevaga täieneb, kuna indiviid ise ja ka ümbritsev on pidevas muutumises.

Marilii Toots, Alkeemia.ee 29.jaanuar 2016
www.joogatunnid.ee
Esmakordselt avaldatud siin.

Inimene ei peaks end häbenema või vastupidiselt kuidagi teistest paremaks pidama lähtuvalt sünniga kaasa saadud lähtetingimustest (kasvukeskkond, füüsilised eeldused, mõttemustrid, isikuomadused jne). Alguse kaardid on kõigil erinevad, eluõigus kõigil võrdne. Oluline on see, kus ollakse täna.

On inimesi, kes sünniga kaasa saanud suure potentsiaali, aga nad ei kasuta seda, ei enda ega teiste hüvanguks. Nad püsivad ja säilitavad või vahel ka hävitavad ja raiskavad. Ja on inimesi, kelle algsed kaardid on olnud üsna kesised, kuid nad on läbi katsumuste suutnud seisu oluliselt parandada. Nad on teiste jaoks olemas. Jah, nende üldine olukord ei pruugi olla endiselt võrreldav esimese grupi sünnikaartidega, aga kas peakski? Samuti on loomulikult täiesti võimalik variant, kus soodsad kaartid on mängitud veelgi vägevamateks või kesised kaartid veelgi raskemateks.

Pole ju olemas ühte keskmist normaalset inimest? Lihtne on eneses kinni olla, pidades oma tõde ainuõigeks. Palju keerulisem on näha suuremat pilti ja väärtustada teekonda. Läbitud teekond, vaadates konkreetse isiku lähtepunkti ja hetkeseisu, näitab inimese olemust. Igal ajahetkel on inimene just selline, nagu ta olla saab, andes oma parima. Ei vähem ega rohkem. See pole hea ega halb; kuidagi õigem või ekslikum. Lihtsalt on. Kuigi tuleme minevikust, siis seda ei eksisteeri enam ja tulevik pole veel aset leidnud… on ainult käesolev hetk.

​Marilii Toots

Juba sünnist saadik on meie kasutuses väga imeline tööriist – meie keha. Elu jooksul areneme ja õpime oma keha tundma, temaga koos toimima ning vastavalt oma oskustele ja teadmistele tema eest hoolitsema. Vahel aga võtab argielu võimust ning tunded, emotsioonid ja elu tormab üle pea ning me ei oska selles tohuvabohus enam märgata keha poolt tulevaid signaale, mis annavad märku et peaksime oma elus midagi muutma.
​
Järjepideva kiirustamise ja tööga üle pingutades võib tekkida väga kiiresti keha kurnatus ja haigestumine.  Sel juhul tuleks hetkeks aeg maha võtta ning enda vajadustega tegeleda. Süüvida endasse, saamaks teada mis mu praegusel eluperioodil on tasakaalust väljas ning mis otsused tuleks vastu võtta, et heaolutunne tagasi saada.

Tihtipeale me aga ei kuula alguses seda vaevumärgatavat pingetunnet oma kehas ning rabeledes edasi tööd teha, pingutades üle, süües tablette ning lootes, et küll asi üle läheb, võime ühel hetkel haigusega voodis pikali olla. Selleks ajaks on keha energiatase otsakorral ning läbi jõuetuse oleme me sunnitud nüüd oma keha vajadustega silmitsi seisma ning vaikselt ja alandlikult teda kuulda võtma, pöörates talle tähelepanu just sellisel moel, et enese tervendamismehhanism saaks loomulikult tööle hakata ja meid tasakaalu tagasi viia.
Et haigusi ennetada, oleks hea kui me võtaksime oma igapäevasesse rutiini oma keha kuulamise, et me suhtleksime temaga kui hea sõbraga. Pakuksime talle värsket ja kvaliteetset toitu, puhast õhku ja puhkust. Eelkõige on oluline ka mõtete puhtus, sest mürgised ja negatiivsed mõtted hävitavad samuti keharakke ning panevad ta pingeseisundis kokku tõmbuma.

Toome kohe näite, et kui sa ütled mõttes „armastus“, siis kuidas sa seda oma kehas koged? Kas tunned, kuidas sind valdab avatus ja vaikne rahulolu tunne, kõik justkui sujuks, lainetaks ja kui ütled mõttes „viha“, võid tajuda sellist valusat tunnet, ängi, keha oleks nagu kokku tõmbunud ja võitlusaldis. Pole vaja oma keha vaenlane olla.
Hea kontakt oma kehaga annab meile võimaluse elus ka paremaid valikuid teha. Keha annab kohe märku, kui teeme midagi vastumeelselt. Siinkohal tulekski hetkeks peatuda ja küsida endalt, et miks ma seda teen ja mis eesmärgiga ning kas see on mulle kasulik? Vahel on vaja mingi tegevus lõpule viia, isegi kui see meile ei meeldi, aga hea uudis on see, et sel juhul on meil võimalik muuta oma suhtumist tegevusse.

Näiteks paljud inimesed käivad tööl, sest ühiskonnanorm nõuab seda ning selle eest makstakse raha. Käiakse raha nimel tööl. Aga veidi oma suhtumist muutes võime mõelda, et „aitäh et mul on olemas mu praegune töökoht, kus ma saan kasulik olla teistele inimestele ning aitäh, et ma saan ka selle eest tasu, mis tagab mulle turvatunde, et mul oleksid maksud makstud ja hea olla“. Leides ebamugava tegevuse juures üles selle positiivsed aspektid, näed, kuidas su kehas see väike rahulolematus ja pinge hakkavad taanduma. Läbi lõdvestuse tekivad uued ideed ja suunad, kuhu poole minema hakata. Elu on seatud nii, et igal ajahetkel oleme me varustatud just nende asjadega, mis annavad meile võimaluse astuda järgmine samm oma külluslikuma elu suunas.

Oma keha kuulates ja tehes valikuid, mis on kehasõbralikud suudame ennetada nii mõnegi terviseprobleemi, tagades endale parema ja täisväärtuslikuma elu.

Aktsepteerige oma keha sellisena nagu ta hetkel on. See on justkui stardipositsioon, kust edasi liikuda. Tehke temaga rahu. Ühel hetkel võid avastada, et kulged tugevas koostöös ja rahus siin maailmas koos oma parima sõbra – oma kehaga. 

Kaili Pikinen

Keha on meie mõtete, tunnete ja tajude indikaator ning hea õpetaja. Keha peegeldab muuhulgas seda, kuidas oleme enese vajaduste eest hoolt kandnud. Loomulikult ei tasu sealjuures unustada ka pärilikkusest, harjumustest, mõttemustritest või meie selle elu ülesannetest tulenevaid keha omadusi ja hetkelisi piiranguid või vabadusi. Inimestena oleme me erinevad oma tugevuste ja annete osas. Kui keha on ühel momendil täiesti kurnatud, siis ta saab õpetada meile pingutuseta toimetamist ja lihtsalt vabalt olemist – vägivallatust enese ja teiste suhtes. Lisa pingutuseks pole sellisel juhul lihtsalt enam jaksu.

On inimlik, kui meie tahtmised on suuremad, kui hetke võimalused või et keha vajaduste hulk teeb vahel päris nõutuks ja see omakorda tekitab rahulolematust. Aga kehaga kurjustamine ja jõuga edasi sundimine pole pikemas perspektiivis jätkusuutlik vaid pigem lõhkuv ja lammutav. Kui pingutad veel ja veel, ilma end tõeliselt kuulamata ja nii, et taastumist/lõdvestumist enam ei toimu, siis järgneb ühel või teisel moel kannatus – emotsionaalne- ja füüsiline valu vms.

Inimese keha on peen instrument, mille piirid eeldatava toimimise ja mittetoimimise vahel on mõnikord imeõhukesed. Samas on just tänu sellele võimalik tajuda vähimatki nüanssi ja õppida saadud teadmine enese  heaks tööle panema. Me häälestame viiulit, kitarri või klaverit, et saada soovitud kõla. Oma keha tuleks samuti tundlikult kuulata ja häälestada.

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Vastavalt Dr. Aroni uurimusele on ülitundlikel inimestel (ÜTI) kuus enesekaitse meetodit: vähendamine ehk minimeerimine, süüdistamine, üle pingutamine, üle paisutamine, projitseerimine ja mitte-võistlemine. Kõik need käitumisviisid on ÜTI jaoks (ennast) kaitsva eesmärgiga ent need võivad teha suhtlemissituatsioonid tulevikus keerulisemaks. Seetõttu saavad nad sageli kahel korral tõrjuva reaktsiooni osaliseks – esimest korda, kui nad vastavad ennast kaitsvalt ja tunnetavad teiste halvakspanu ning teist korda, kui teine inimene tajub nende väljaütlemist agressiivsena ja reageerib sellele omakorda agressiivselt.

(Are you too sensitive? WebMD Feature from „Marie Clair“ Magazine by Helen Kirwan-Taylor)

• Vähendamine ehk minimeerimine – viiakse oma reaktsioonid minimaalseks, alahinnates olukorda või enese tegelikku reageeringut;
• süüdistamine – tunne, et sinu reaktsioonides või olukorras on keegi teine süüdi või enesesüüdistused, suutmata olukorda aktsepteerida;
• üle pingutamine – püüdes liiga tugevasti, tekib enese väärkasutamise ja ka teiste liigse survestamise oht;
• üle paisutamine – reageeritakse üle, võtmata enesele aega rahunemiseks, võib tekitada lisapingeid;
• projitseerimine – oma emotsioonide ja/või kogemuste teisele üle kandmine võib tekitada valesti mõistmist;
• valik/otsus mitte võistelda – võib päädida ise enda kõrvalejätmisega soovitud elust.

​
Kui oled neist võimalikest kaitsemehhanismidest teadlik, siis tasub jälgida, kas ka Sina kasutad neid aeg-ajalt. Ülitundlikkuse, haavatavuse ja kontrollimatu emotsionaalsuse vahel võib, aga ei tarvitse, olla tingimata võrdusmärki. Kui saad teadlikuks (näiteks joogapraktika abil), kust pärineb reageeringu puhul algne tõuge, siis on võimalik vaadelda tekkinud situatsiooni kõrvalt ning sellega midagi konkreetsemalt peale hakata. Samuti on oluline teada, et häirituse määra tajumine sõltub meie isiklikust hetkeolukorrast ja enesetundest. Kas meie (keha) esmavajadused on rahuldatud? Kas oleme end juba pikemat aega hoidnud puuduses, võib-olla oleme vältinud mõne muutuse või trauma läbitöötamist? Käivitavad stiimulid võivad tulla meist väljastpoolt (keskkond, teised inimesed jne), aga sama hästi ka meie enese seest (mõtetest, kogemustest, kunagistest haiget saamistest jne). Neil ei pruugi käesoleva situatsiooni ega vestluspartneriga mingit otsest seost olla.

Luba enesele sügavaid ja tugevaid tundeid, kuid teadvusta, et enamasti on tegu mööduvate emotsioonidega. Need võivad olla ka teiste emotsioonid või kogemused, kuna osa ÜTI-sid on suutelised tajuma paiga ning teiste inimeste olemust/tundeid jms. Kuid kui oled parasjagu segaduses ning kasutamas mõnda eelnimetatud kaitsemehhanismi, tasub olla väga tähelepanelik oma väljapoole suunatud eelduste suhtes. Kaitses olek tekitab meelt halvavat ülestimulatsiooni ja sisemist pinget ning nõrgestab adekvaatsemalt tajumise võimet.

Anna oma hetkeseisundist endale ausalt aru. Vajadusel võta aega rahunemiseks. Ühel momendil Sa märkad, et oma tajudest ning tunnetest on võimalik saada jõudu, kasvatada eneseusaldust ning õppida üles-alla liikuvatel elumere lainetel surfama. See tähendab oma elus osalemist, mitte kõrvaletõmbumist. Kas just seda me sisimas ei soovigi - ellujäämise kõrval tõeliselt siiralt ja südamest elada, arvestades iseenda ning teiste eripärasid ja omadusi.
 
Marilii Toots
www. joogatunnid.ee

Ülitundlikus ei ole needus. See pole pahe, millest peaks lahti saama, kuigi vahel võib see nii tunduda. Meil on lihtsalt võimalus tunnetada elu tema täielikus spektris, koos rõõmu, eufooria ja samal ajal ka kurbuse ja vihaga. Tähtis on, et me ei jääks nendesse emotsioonidesse kinni. See teeb valu. Kõik muu on muutuvas olekus. Oluline ongi sellest aru saada, mida me endaga kaasas kanname ning kas see toetab meid ja meie arengut.

Ülitundlikus on kui Jumala kingitus, mis on antud väga erilistele inimestele. Võtkem siis tänutundega vastu see anne ning õppigem tundma kiht-kihilt selle kingituse võlu. Käies oma rada ning usaldades elu hakkad sa nägema, kuidas sellest liivaterast saapasääres saab korraga pärl, mis särab omaenese valguses ning on eeskujuks ka teistele. See on puhtuse ja loomulikkuse sümbol. Las ta õitseb sinu sees ning õpetab sind. Las ta kannab sind uutesse kõrgustesse, kus rõõm ja siirus on loomulik nähtus.

Oluline ongi, et sa aktsepteeriksid kõigepealt ennast. Siis saavad sinu ellu tulla ka inimesed kes võtavad sind just sellisena nagu sa oled. Loomulikuna. Vabana. Kogu sinu veidrustega. See teeb meist inimesed. Tugevad ja tundlikud inimesed.

Kaili Pikinen