Meie viieaastase tütre kasvatamine on õpetanud mind palju tavapäraseid vanemlikke nõuandeid ümber vaatama. Viimase viie aasta jooksul olen loobunud aja mahavõtmisest (jään endale kindlaks, usun distsipliini), hääle tõstmisest ja nõudmisest nö. pimedale kuulekusele.
 
Pärast selliste taktikate proovimist taipasin, et need muutsid vaid niigi keerulisi olukordi hullemaks. Aja mahavõtmine põhjustas raevuhooge, rangus hääles viis täielikult suletud lapseni ja nõudmised "sest ma olen vanem ja ma ütlesin nii" viisid üha trotslikuma käitumiseni.
 
Mis meie lapsega toimub? Hakkasin mõtlema. Tema kasvamine ei toimunud kindlasti raamatu järgi.
 
Kuidas ära tunda ülitundlikku last?
Sain teada ülitundlikkuse tunnusest, kui meie tütar oli kolmeaastane. Raamatu „Ülitundlik laps“ autor dr Elaine Aron selgitab, et ülitundlikkus on normaalne ja seda esineb umbes 20% elanikkonnast.
 
Dr Aron kirjutab, et ülitundlikud inimesed tajuvad maailma intensiivselt nende aju ülesehituse tõttu. Nad pole kõik ühesugused (70% on introverdid, samas kui 30% on näiteks ekstraverdid), kuid kõik tajuvad keskkonda sügavamal viisil.
 
Mõiste "ülitundlikkus" pani mind algul mõtlema häbelikule ja introvertsele lapsele, kuid see pole üldse meie tütar. Ta on ülimalt sotsiaalne, ekstravertne, armastab olukordi juhtida ja on dramaatiline. Kuid pärast selle isiksuseomaduse kohta lähemat lugemist oli selge, et meie tütar on just sellisel viisil veider.
 
Näiteks ülitundlikkuseta laps võib klassiruumi astuda, sõpru näha ja mängida. Ülitundlik laps (ÜTI) võib sama teha, kuid ta märkaks kohe ka ruumi ümberkorraldamist, et õpetaja on lihtsalt teda vaadates halva tujuga, ta hakkaks mõtlema, miks on õpetajal halb tuju ja ta märkaks siis sõbranna äsja augustatud kõrvu. Kuna ÜTI-d märkavad oma keskkonnas peensusi ja töötlevad neid sügavalt, on neid kerge üle stimuleerida, kuna nende närvisüsteem žongleerib korraga nii paljude sisenditega.
 
Mõistes, kuidas tema närvisüsteem töötab, sain lõpuks aru, miks ta pulmavastuvõtul jooksis pidevalt vannituppa, et valjust muusikast puhata. Miks ta karjub, kui tema õde nutab. Miks ta sai üle stimuleeritud, kui blenderit käivitasin, ilma et oleksin teda eelnevalt hoiatanud. Ja miks ta väljendab oma emotsioone nii intensiivselt, olgu need siis õnnelikud või ärritunud.
 
Parem moodus ülitundliku lapse kasvatamiseks
Mõistmine, et meie tütar on ülitundlik, aitas mul teda uues valguses näha. Aga kuidas mu vanemlik käitumine selle äsja avastatud temperamendi tüübi tõttu muutuks? Dr Aroni raamat andis mulle mõned ideed oma vanemlike otsuste ümbervaatamiseks.
 
Siin on viis õppetundi, mida olen omandanud pärast viit aastat, mis on aidanud kasvatada meie imelist ja väga tundlikku last - loodetavasti aitavad need ka teid.
 
1. Kaastundlikkus
Empaatia väljendamine meie tütre suhtes, kui ta on ärritunud, aitab peaaegu alati rahuneda. Oma lapsepõlvest pärit lugude jagamine juhtumitest, mis on sarnased sellega, mida ta tol hetkel kogeb, viib teda ärritunud tundest mõistetud olemise kogemuseni. Teda sülle tõmmates võin öelda: "Kunagi, kui olin väike, murdis mu vend mu lemmik värvi pliiatsi ja mul oli nii kurb."
 
Lõpuks kuivab ta pisarad, esitab mulle küsimusi minu kogemuste kohta ja naaseb oma õnneliku mina juurde. Olen õppinud emotsioonide nimetamist, mis on kaasaelamisel abiks, kuid noores eas emotsiooni peatamine seda pole. Näiteks väidan, et ta tunneb kurbust, kuid ma ei palu tal põhjalikult selgitada, miks ta arvab, et end nii tunneb.
 
2. Võtke aega endasse vaatamiseks, mitte aeg maha
Ma olin kindel, et aeg-ajalt aja mahavõtmise kasutamisega olin õigel teel - minutiline aeg iga lapse vanuse aasta kohta, nii on võimalik lugeda kasvatuse raamatutest. Kuid peagi mõistsin, et tütre üksi oma tuppa saatmine ei lahendanud probleemset käitumist. Kui midagi üldse toimus, siis pigem see tegevus võimendas ärritust. Kui ma ta jõuliselt tema tuppa saatsin, hakkaks ta trampima, uksi paugutama ja asju loopima.
 
Varsti taipasin, et just need väljakutsuvad ajad olid need, kui ta vajas mind kõige rohkem. Ta oli üle stimuleeritud ja tal puudusid oskused end üksi maha rahustada. Hakkasime koos tegema endasse vaatamisi, kus lõime ühenduse ja saime toimuva sõnadesse panna.
 
Me võisime rääkida sellest, miks teatud käitumine oli vastuvõetamatu, mida ta võiks järgmisel korral selle asemel teha ja mis oleks selle tagajärg, kui tehtud tegu korduks. Näiteks "Võib olla pahane, kuid pole õige õe mänguasju ära võtta. Järgmine kord võid temalt küsida, kas võid mänguasjaga mängida. Kui otsustad mänguasja uuesti võtta, siis läheme koos õe juurde ja räägime, miks me temalt mänguasju ei võta."
 
Ülitundlike laste puhul piisab nende käitumise korrigeerimiseks tavaliselt lihtsalt meelde tuletamisest, mida neilt oodatakse ja milline võib olla tagajärg: „Ma palusin sul küpsiste saamiseks mitte lauale ronida. Näen, et sa teed seda ikka. Kui sa nii jätkad, siis lähme koos sinu tuppa ja räägime sellest, et miks sa seda ikka teed.“

3. Distsiplineeri, kui oled ise rahulik
Ma arvasin, et distsiplineerimise meetodid ja tagajärjed peavad olema kohesed. Kui meie tütar oleks mind näiteks löönud, arvasin, et korrigeerimine peab toimuma kohe. Olen õppinud, et tõhususe huvides saab parandusi teha ainult siis, kui olen ise rahulik. Minu vihast tulenev tõstetud hääl või häbistavad sõnad (“Kuidas sa seda võisid teha?”) ei viiks  kuhugi. Meie tütar sulguks või jääksime võimuvõitlusse.
 
Olen õppinud, et kõigepealt tuleb võtta aeg enese maha rahustamiseks. Isegi kui see tähendab, et anname meie tütrele midagi 10 minutit vaadata - mis tavaliselt tundub kui autasu. See kui ma hingan sügavalt või lähen ise rahunemiseks välja, enne kui teda korrigeerin, on ülioluline. Kui ma olen rahulik, kuulab meie tütar mind ja olukorra läbirääkimine õnnestub.
 
4. Ole leebe, kui teie laps on üle stimuleeritud, näljane või väsinud
Olen õppinud muutma seda, mida meie tütrelt ootan, lähtudes sellest, kas ta on üle stimuleeritud, liiga näljane või liiga väsinud. Ta aitab tavaliselt hea meelega, kuid kui on üle stimuleeritud või liiga väsinud, võib ka kõige väiksem soov talle tunduda tohutu. Olen õppinud lugema, kui tema närvisüsteemil on koormatud. Märkan hetki, kus teda rohkem tegema sundides (pika päeva lõpus mänguasju korjata, enne hommikusööki voodit teha, kui ta on äärmiselt näljane), võib põhjustada tarbetu läbipõlemise.
 
Alguses arvasin, et olen temaga "liiga leebe" ja vastuoluline, painutades oma ootusi ja küsides temalt mõnikord vähem. Nüüd kasutan neid hetki eneseteadvustamise õpetamiseks. "Tundub, et oled kurnatud - kui suudad hambaid pesta ja pidžaama selga panna, siis korjan täna su mänguasjad kokku" ja õpetan teda enese eest hoolitsemine „Sa tundud näljane, teeme pausi õuna söömiseks, siis proovi seda uuesti."
 
5. Hoidke keskkond lihtsana
Varem arvasin, et kui palju mänguasju korraga väljas on, soodustab see paremat mängu (rohkem valikuid, rohkem millega mängida, eks?). Varsti mõistsin, et mida rohkem mänguasju tuppa kuhjasin, seda rohkem peaks mu tütre närvisüsteem hakkama saama helide, vaatamisväärsuste, tekstuuride ja isegi lõhnadega. Liiga palju mänguasju põhjustas liiga palju valikuid ja elevust, mis käivad talle üle jõu.
 
Nüüd olen aru saanud, et vähem mänguasju on rohkem. Vähem mänguasju tähendab vähem valikuid, vähem asju, mida töödelda, vähem asju, mida korjata, ja vähem üle stimulatsiooni. Vähem mänguasju tähendab ka suuremat korda, mis aitab luua rahulikuma keskkonna ja meie puhul ka õnnelikuma lapse.
 
Kindlasti pole ma lapsevanemaks olemist lõpuni mõistnud. Inimene, kellest ma väga lugu pean, ütles kord, et kui me teame vanemluse kohta midagi kindlat, siis on see vanemluse küsimärk. Ja kuigi mõistame oma tütart ja seda, kuidas teda paremini kasvatada nüüd palju paremini kui paar aastat tagasi, kehtib lapsevanemaks olemise küsimärk siiski ka meie kohta.
 
Meil on aeg-ajalt ikka veel läbipõlemised, eriti ülemineku ajal (kooli alustamine, puhkuselt naasmine, uude majja kolimine). Kuid vähemalt on meil nüüd olemas vahendid, mida vajame vanemlikkuse paremaks mõistmiseks.
 
Teadliku ja kannatliku vanemana usun, et meie tütar õpib oma ülitundlikkust omaks võtma ja suunama selle maailma - mida ta nii sügavalt kogeb - paremaks muutmiseks.
 
Julia Ubbenga

Eesti keelde pannud Marilii Toots "Rännud hingemaastikul"
Originaal artikli leiad siit. 

Ellujäämise reziimil
Emotsionaalselt reaktiivne.
Ülestimuleeritud, kurnatud ja jõuetu.
Ülekoormatud närvisüsteemiga.
Süütundes, kui ütleb ei. Annab liiga palju.
Loomingulisus on blokeeritud.
Tema anded on ülestimulatsiooni taga peidus.
Lihtsalt püüab päeva kuidagi õhtusse saada.
Kannatab kõrge stressitaseme, ärevuse ja/või depresiooni käes.
Tunneb tühjust, on ühenduseta ja/või üksildane.
Madal enesehinnang ja eneseväärikus.
 
Omas väes
Võime peatuda, peegeldada ja vastata.
Teab kuidas reguleerida ja tasakaalustada energiat.
Rahulik ja paindlik.
Austab oma ja teiste vajadusi ning ütleb ei ilma süütundeta.
Tugevas loomingulises voolus.
Jagab oma andeid maailmaga.
Loob ja elab elu, mis on tema jaoks tähenduslik.
Muudab maailma paremaks paigaks.
Liigub elu kõrgemas potentsiaalis.
Elab autentsuses ja rõõmus.

Sellest kõigest on palju räägitud. Aga kuidas tõesti ellujäämise režiimilt liikuda oma väe suunas ja see ka vastu võtta? See on omajagu vaprust nõudev teekond. Kui oled selleks valmis, siis tuleb teele asuda. Alustades just sealt, kus parasjagu oleme. See on ainus võimalus.

Mina olen valinud liikuda. Samm sammult, üha rohkem iseendale ja meist suuremale elu jõule lähemale - ühendusse. Sest just seda see omas väes elamine tähendab. Ja see võib tähendada ikka ja jälle kogu oma elukorralduse, mõtete, suhtumiste, suhte, arusaamade ja isegi maitsete ja tajude ümber vaatamist. Palju muutuseid – sest ainult vanal kahjustava minna lastes, teeme uuele toetavale ruumi. Ja mis iga sügavama kihi alt välja koorub, ei tea tegelikult keegi. Põnev, kas pole?

ÜTId kardavad sageli sügavale minna oma tugevate emotsioonide ja viimseni timmitud tundlikkuse tõttu. Me tunneme sügavuti ja eredalt nii puudutusi, emotsioone kui ka öeldud sõnade võnkeid. Ka kogetud traumad on jätnud meile sügavad armid. Neile taas otsa vaadata ja alla surutud emotsioonid läbi elada võib tunduda üle jõu käiv. Ometi see nii pole. ÜTIdel on antud ka põhjalikkus ja seoste nägemise oskus, mis siin aitavad. Samuti pole vaja minna kõike korraga kaevama, vaid endast hoolida ja kasvamiseks aega anda. Kevadel külvatud seemnest ei kasva ju kohe järgmiseks päevaks vili? Miks siis endalt seda vahel ootame?

Ellujäämis režiimil elavad ÜTId on sageli reaktiivsed ja seetõttu elavad vajaduses ümbritsevat kontrollida, hirmus iseenese üle kontrolli kaotada. Hirmus seeläbi teisi kahjustada. Mida aga tähendab kontrolli kaotamine? Ühenduse kaotamist meist suuremaga, ühenduse kaotamist iseendaga, ühenduse nõrgenemist eluga ja energia vooluga. Me kogeme segadust ja teadmatust ning on oht hakata üle mõtlema. Elades usus, et peame ise kogu maailma seljas kandma, võib tõesti üsna kurnav olla. Pole siis ime, et ärevus ja/või depressioon kummitava tulevad.

Samuti kannatavad suhted, sest kaks reaktiivset inimest lihtsalt reageerivad omavahel ja põrkuvad, ega suhtle üldse, sest ühendus on puudulik. Võib-olla karjutakse või haugutakse üksteisele vastu, eemaldutakse, räägitakse mööda, teist tegelikult kuulmata. Vähegi teadlikum inimene sageli märkab ja püüab mitte reageerida, aga see ei õnnestu alati. Sageli on siin segajateks peidetud traumad need, mis vajavad lahustamist. Ja mida see omakorda üldse tähendab?

Lisaks veel see tundlikkus – teiste emotsioonide tajumine ja tugevate tundmuste tõttu oma keskme kaotamine suhtluses. Nii on meie suhted vastakad – samaaegselt kutsuvad ja tõukavad, igatsuses ja tõrjuvas kaitsehoiakus. Kogeme ju kogu maailma ilu ja valu tugevalt iseenese kehas. Ime oleks, et eeltoodu ülevoolavalt kurnavaks ei osutuks! Ja enesehinnang ning eneseväärkikus tõesti kannatavad selle kõige all. Sest hetkedel, kui ühenduse kaotame, maailm lihtsalt liigutab meid paigast, justkui sõidab üle ja nii võime tunda end üsna abituna.

Aga head ÜTId, ellujäämis režiimil elamine ei pea olema teie elu. Me ei tea, kui kaugel keegi meist iseendast on, kui pikk on juba käidud tee ja kui palju veel minna, kuid minule teadaolev võimalus on liikuda. Oluline on lubada eluenergia taas voolama, sest just see annab meile keskme ja ühenduse suuremaga. Kui energia meist läbi voolab, siis tajume ja tunneme maailma. Seda ei saa peatada ja pole vajagi, sest see on eriline kingitus. Oluline on kasvatada eristamisvõimet – mis tuleb enese sees, mis väljas poolt. Samuti on hea arendada hinnangutevaba vaatlejat iseendas. Tore on see, et just eristamisvõime suurendamine aitab ühendust luua.

Energia lisandudes tuleb nähtavale nii ilus kui inetu, nii valu kui rõõm. Elu muutub iga sammuga elusamaks. Mida tugevam on meie ühendus, seda kergem on liikuda. Seda lihtsam on otsa vaadata olnud traumadele ja maha surutud südamesoovidele ning elu antud kogemustele ning need vabastada. Samas kogeda ka sügavat õnnistust ja heaolu. Nii saamegi üha kergemalt ja kergemalt omas väes olla. Ühe Hinge tee algusest võid lugeda raamatust „Kukkudes armastusse.“

Hea, kui meil on sel teel keegi kõrval, keegi, kes näeb selle rännu olulisust ja olemust, nii kergust kui raskust, samas liigselt sekkumata, lihtsalt kohalolus tunnistajana olemas olles. Vahel kaastundes, vahel tehes, mida vaja, vahel koos naerdes. Oma teed mööda, aga tuleb igal ühel ise liikuda. Neil hetkedel, kui tundub, et kogu teadaolev maailm meie ümber kukub kokku, on sageli toeks õpetus.

​Minu tee aluseks on joogaõpetus, mis põhineb suuresti Patañjali jooga suutratel. Ja ka siin on erinevad võimalused, suund üks. See tekst sisaldab elu baastõdesid maailma toimimise, inimese olemuse kui ka edasi juhatavate praktikate kohta. Ja seda samm sammult rakendades me areneme.

Kus keegi meist parasjagu oma teel asub, millisest praktikast alustada jms., seda tuleb vaadata personaalselt. Igal juhul on juba suur samm tehtud, kui oled langetanud otsuse ja valinud hakata liikuma. Liigutades võib paljugi nähtavale tulla ja juhtuda. Ka sellist, mida me esialgu ehk näha ei soovi. Samas saavad valgustatud ka meis peidus olevad anded ja kingitused. Lihtsalt püsi endaga ja liigu edasi.

Jah, koos on kergem. Lubades enesel kasvada ilmuvad varem või hiljem välja ka need kaaslased, kes küll igaüks omal teel, kuid samas suunas liiguvad. Püsides endaga, tehes hukkamõistuta seda, mida vaja. Ennast kaasteelisest ei paremaks ega halvemaks pidades, sest alles kohalolus saab alguse koos kasvamine.
​
Imeline on kogeda nende teede põimumist, kus südames oma rada käivate kaaslaste teed ristuvad ja annavad nii üksteisele sära ning hoogu juurde. Tunnen, et koos saame tõusta kõrgemale ja minna sügavamale. Just kooslus lubab meil igaühel olla omal teel, sealt kõrvale kaldumata, jagades seda, mis just konkreetsele inimesele kingitusena antud. Mulle tundub, et just nii saame maailma suuremat pilti tajuda ja südamest panustada. Nii on võimalik kogeda, et kõike ei peagi tegelikult ise tegema ja elu kannab. Oleme siin koos toimetades üksteisele väärtuslikud kaaslased. Lubame elul end kanada.
 
Marilii Toots
Rändame hingemaastikul.
www.joogatunnid.ee
www.ulitundlikinimene.ee

Algse tabeli allikas: www.sensitive-empowerment.com
Foto: Aimar Säärits

Kas sinu tuttavad peavad sind üliemotsionaalseks? Või pead sa üliemotsionaalseks kedagi enda tutvusringkonnast? Kuigi ülitundlikud inimesed näivad välispidisel vaatlusel täiesti tervetena, on nad seest nii õrnad, et neid saaks isegi defektseks – puudega – pidada. Ülitundlikud inimesed peavadki oma erilisust sageli puudeks ja häbenevad ja varjavad seda, kuigi võiksid seda sama hästi pidada ka õnnistuseks.

Psühholoogiline leksikon koosneb müriaadist mõistetest, mille tühipaljas nägeminegi tavapärase mõistuse plahvatama paneb. Üksainus külaskäik psühhiaatri juurde võib lõppeda spetsialisti poolt paberile sirgeldatud märkmetega, mille lugemine võiks patsiendi neuroosilaadsesse seisundisse viia. Seepärast ongi mõnikord meie endi terve mõistuse ja arusaadavuse piires mõtekas keerulisi termineid rahvapärasteks muundada. Samuti on mõtekas ühe teadusvaldkonna mõisteid või nähtusi tõlgendada teadmistega teistest distsipliinidest. 

Kuid selleks, et mõista erinevust psüühilise visaduse variatsioonide vahel, peame seekord appi võtma botaanika.

Iga potiaiandusega tuttav rohenäpp teab, et kuigi orhidee kasvatamine võib nõuda eritingimusi, saab rutiinseid protseduure järgides ülinõudlikku lille edukalt ka koduses kliimas kasvatada. Orhidee on kaunis, kuid õrn epifüüt, mille enamik liike kasvab millegi peal, olgu selleks siis puutüved, kivid või koguni surnud taimed. Neid kvalifitseeritaksegi kasvumoe järgi, mille neljast grupist vaid üks kasvab mullas.

Kui sa vaatad nüüd oma toanurgas närbuvat toataime, mis müüja kinnitusel ei vaja muud kui kastmist, siis võid vaid arvata, milliseid eritingimusi vajab kasvamiseks taim, mis ei talu otsest päikest ja üle- ega alakastmist ning mille juured on katmata ja vajavad hingamiseks spetsiaalseid potte.

Kui paluda sul nüüd nimetada mõnda vastupidiseid kasvutingimusi tolereerivat lille, siis ilmselt nimetaksid sa esimese valikuna mõnda umbrohtu. Võilille näiteks. Sedasama nuhtlust, millega aiapidajad suvi läbi võitlevad ja mis juba järgmisel päeval peale muru niitmist taas oma pika kaela välja sirutab. Kui sa soovid teda välja juurida, siis ära sa mõtlegi seda tervelt kätte saada. Ilmselgelt küünitab võilille juur ennast teisele poole maakera, mis teebki ta nii vastikult vastupidavaks. Kui orhidee vale kasvatamine viib lille hukuni, siis võilille väljarookimine ajab enne aiapidaja hauda.

Nende kahe lille erinev nõudlikkus elamistingimuste suhtes on andnud alust liigitada sarnastel alustel ka inimlapsi, kes sirguvad kui lilled koduses pinnases. Ühtesid neist liigitatakse orhideelasteks ja teisi võilillelasteks. Kui me juba räägime lilledest, siis võiksime eeldada, et nende erinevuse ei tingi mitte nende inimestest emad, vaid Emake Loodus isiklikult.


ÕRNAD JA SITKED LAPSED
Orhideelapsed on ujedad, hoiavad pigem omaette ja tulevad nurgast välja vaid turvalise ja sõbraliku seltskonna olemasolul. Nad on ülitundlikud iga ärritaja suhtes ja sellega kaasneva neurootilisuse tõttu võib nendega koos kasvamine olla vahest tõeline väljakutse. Sellised lapsed tunduvad ekstsentrilised ja eemalehoidvad, neil on kummalised fantaasiad ja iseloomulikud mõtted, mis põhjustab eakaalsaste seas võõristust ja kiusamist. Kuid kui tagada orhideedele piisav juurdepääs päikesevalgusele, õhule ja veele, sirguvad neist tõelised aiapärlid. Orhideelastest saavad südamlikud, loovad, tundelised inimesed, kes kaunistavad igat ühiskonda ja on inimlikkuse alustalaks.
Ja siis on teised väänikud. Kui orhideelaste jaoks on vaja vähest, et neid endast välja ajada, siis võilillelaste jaoks on vaja vähest, et neid õitsemas hoida. Uued olukorrad ja võõrad keskkonnad ei hirmuta neid, nad on ettevõtlikud ja pöörased. Ka nende kõrval üles kasvada võib olla vahest tõeline piin, vähemalt orhiidelapse jaoks kindlasti.

!!!Me oleme nüüdseks juba tuttavad introvertide ja ekstravertide erinevate mõtteprotsesside tagamaadega!!! Introverdid toetuvad otsuste tegemisel rohkem tunnetele, samas kui ekstraverdid kalduvad infot vastu võtma sellisena, nagu see sensorite kaudu tajudesse siseneb, ilma emotsionaalset filtrit rakendamata. Samuti kogevad nad väliseid stiimuleid sügavuti, millega kaasneb põhjalik protsess.

Erinev informatsiooni omandamise viis ja emotsionaalne ülereageerimine muudab introvertsed orhideelapsed väliste stiimulite rohkusele märksa haavatavamateks. Tundlikku väikelast võib ehmatada väiksemgi heli, samas kui võilillelaps jookseb uudishimulikult iga heli poole. Esimese koolipäeva esimesel vahetunnil katab orhideelaps oma kõrvad laste kisa käes, samas kui võilillelaps jookseb rahutult ringi ja tekitab ise seda kisa. Orhideelaps hakkab süüd koolikiusamise pärast enda kanda võtma, võilillelaps ei saa arugi, kui ta oma käitumisega teistele haiget tegi. Orhideelaps otsib huumoris või kunstis viisi ennast väljendada, võilillelaps tarbib seda huumorit ja kunsti.

Nende kahe erinev maailmavaade pärineb erinevatest instantsidest. Orhideelaps tõlgendab kõike hingega, võilillelaps silmade ja kõrvadega. Võilillelapse tasakaalust välja lükkamiseks on tarvis sama suurt energiat kui võilille juurte välja kitkumiseks. Orhideelaps pudeneb vähimagi ebakõla peale kokku nagu orhidee, mille juured on õrnad ja pinnapealsed. Võilill elab põua naljatlevalt üle, enne närtsib muu taimestik tema ümber. Orhidee seevastu sõltub pidevast niiskuse ja kuivuse balansist ja närbub esimesena.


TUNDLIKKUSE TAGAMAAD
Hans Eysencki teooria kohaselt võiksime liigitada orhideelapsi kõrgendatud neurootilisusega isikute hulka – !!! neurootilisusest kui isiksusejoonest saad lugeda lähemalt sellest artiklist !!! Ka psühholoogidest abielupaar Aronid on defineerinud meelelise ülitundlikkuse, millel on oma mõju emotsioonide kujunemisel ja kognitiivsete otsuste tegemisel. Aronite arvates moodustab ülitundlike isikute suhtarv tavainimeste seas kuni 20 protsenti. Need inimesed reageerivad positiivsemalt meeldivatele impulssidele ja skoorivad kõrgemalt Suure Viisiku avatuse skaalal. 

Väärkoheldavas keskkonnas hävitatakse aga nende enesekindlus järjekindlalt. Isegi nii tühised välised ärritajad, nagu vali müra, ere valgus, temperatuuri kõikumine, torkiv riietus või liivatera kinga sees viivad nad kergesti tasakaalust välja. Seepärast ongi tarvis rõhutada individuaalsele tunnetuslikusele mitte objektiivsusele.

Neuroosidega seonduvad paljud ärevus- ja sõltuvushäired, sest neuroosid põhjustavad mitmeid puudujääke psüühilise vastupanuvõime toimimises. Nendeks on suutmatus kontrollida tunge; mittekohased toimetulekumehhanismid; kalduvus kaevelda; ebarealistlikud ideed; kõikuvad emotsioonid; negatiivsete emotsioonide valdavus. Kuna neurootilisusel on niivõrd määrav roll patoloogilises käitumises, siis on sellele hakatud isiksusehäirete tekkeloos tähtsat kohta omistama.

Selline käitumine on samas strateegiline valik, saavutamaks väliste stiimulite optimaalset vastuvõtlikkust; mis pole kaugeltki halb strateegia, sest on loodud just nimelt ülitundlikkuse reguleerimiseks. Samuti kaasavad introvertid ülitundlikkuse reguleerimiseks sotsiaalselt isoleerivat käitumist. Kuna nende meeled on juba bioloogiliselt nii erutatud, siis üritavad nad lisastimulatsioonist eemale hoida, mis on aga vastandlik ekstravertidele, kes on vastupidiselt introvertidele bioloogiliselt alastimuleeritud. Nad tunnevad kergesti igavust ja kalduvad impulsiivsusele. Antud reaktiivus ei vähene mõne lapse puhul paraku isegi vanuse kasvades.


ÄREV AJU
Kõrgendatud motoorse reaktiivsuse (kiired liigutused, kõrge valutundlikkus) ja negatiivse afektiivsusega (pidevalt nutvad, ärevad) imikute parem ajupoolkera on juba varakult aktiivne ja see ennustab paraku ka kõrgendatud neurootilisust hilisemas lapsepõlves, mis võib olla ka mõjutajaks käitumisprobleemide tekkimisele.

Neuroteadlased on avastanud, et isikud, kelle vasak otsmikusagar on aktiivsem, kogevad ärevust vähem ja suudavad ülistimuleerivatest kogemustest edukamalt lahti lasta kui isikud aktiivse parempoolse ajupoolkeraga. Ajuaktiivsuse uuringud on tõestanud, et vasak ajupoolkera on otseselt seotud positiivsete ja parem poolkera negatiivsete emotsioonidega. 

Lihtsustatult väljendades – kellel on aktiivsem parem otsmikusagar, kalduvad olema depressiivsemad, kellel vasak otsmikusagar, kalduvad olema optimistlikumad. Vasaku otsmikusagara aktiivsus pärsib emotsioone väljutava mandeltuuma aktiivsust – nagu noomib vanem ulakat last -, võimaldades psüühikal stressist kiiremini taastuda ja kavandada tegevusstrateegiaid negatiivsetest emotsioonidest sõltumatult. Suure Kuuiku kohaselt on nende isikute säilenõtkus positiivne ja Suure Viisiku neurootilisus madal.

Parema ajupoolkera aktiivsus viitab introvertsele eemaletõmbumise strateegiale, mis väikelaste puhul, kellel tekib võõristus tundmatute inimeste vastu, on tavapärane nähtus. Paljudel lastel säilib samas tervislik uudishimu uudsete stiimulite vastu, mis lubab neil ühelt poolt maailma avastada, kuid teisalt tajuda ohte, mis võivad selle avastamisega kaasneda.

Lähenemine või kaugenemine (võitlemine või põgenemine) on kõige olulisem psühholoogiline valik, mis organismil tuleb langetada suhtes keskkonnaga. Seega on loodus mänginud ülitundlikele lastele vingerpussi, motiveerides neid pigem kartma kui huvituma võõrastest situatsioonidest, mis on organismi täisväärtuslikuks arenguks üliolulised.

Lapse ülitundlikkus muudab ta sõltuvaks vanema tagatud turvalisusest või eemalehoidvaks. Vanemlik ülesanne on „kiusliku“ looduse agendat purustada ja muuta laps julgemaks ja sotsiaalselt osavamaks ehk aidata lapsel kindlalt kiinduda. Antud juhul peavadki keskkonna mõjud tasakaalustama looduslikke mõjutusi.


Ülitundlikkusel on ka mitmeid positiivseid omadusi, iseäranis väärkohtlevas keskkonnas, aidates lapsel juba varakult tajuda lähenevat hädaohtu, mida võib vanema käitumises pinnapealselt märgata (kahemõttelised näoilmed, ähvardav vaikus, kriitilised kommentaarid), kuid teisalt nõuab see lapse psüühikalt tohutut lõivu, sest ülireaktiivsus kulutab meeletut energiat ja vajab pidevat valmisolekut, mis kurnab nii psüühiliselt kui füüsiliselt. Kuid teisalt on depressiivsete vanemate lapsed märksa kaastundlikumad oma mängukaaslaste vastu ja sotsiaalselt osavõtlikumad kui mittedepressiivsete vanemate lapsed, mis võib olla ka tõestuseks, miks paljud raske lapsepõlvega isikud kalduvad altruismile ja valivad elukutseks teiste abistamise.

Halvemal juhul viib elutee neid kokku suhtekiskjatega, kelle probleeme nad asuvad ennastsalgavalt lahendama. Teadagi on selline käitumine osa psüühilise toimetuleku mehhanismidest, millel on prosotsiaalne väljund. See aitab vähendada emotsionaalsuse ärevat fooni ja loob kunstliku sisemise rahulolutunde, sest need inimesed kogevad teiste isikute stressi ja ärevust otsekui iseenda omana, mida tuleb kuidagi leevendada. Kui teine isik on rahul ja õnnelik, on teda lohutav ja abistav ülitundlik inimene samuti rahul ja õnnelik. Mis muudab nad mõlemad paarisuhtes olles ajapikku kaassõltlasteks.


PÄRITAV TUNDLIKKUS
Vapustaval moel saame me inimese psüühilise tervise tulevikku juba tema sünni hetkel ette ennustada. Anestesioloog Virginia Apgar juurutas 1952. aastal ämmaemandate seas sisse nn. Apgari skoori, mille järgi hinnatakse vastsündinud beebi tervist esimesel viiel sünnijärgsel minutil. Ämmaemandad saavad punktiskaalal (0 on minimaalne ja 2 maksimaalne) mõõta vastsündinud beebi nahavärvi, südame tööd, reflekse, lihastoonust ja hingamist. Tervel ja tegusal lapsel on võimalik seega skoorida maksimaalselt 10 punkti. Vähem kui 7 punktiga skoorinud vastsündinud võivad vajada täiendavat välist stimuleerimist ja halvemal juhul isegi elustamist. Kuna sünd on erakordne ja äärmiselt stressirohke sündmus, siis väljendab Apgari skoor kujundlikult inimlapse võimet füüsilise maailma rünnakutega toime tulla.

Kaasa arvatud psüühiliste rünnakutega, sest värske uurimus seostab Apgari skoori hilisema elu toimetulelikkusega. Ligi 34 tuhat last hõlmanud uuringuga leiti, et alla 10 punkti skoorinud lapsed on viiendal eluaastal märksa vastuvõtlikumad välistele mõjutustele. Viiendal eluaastal oli laste arengutundlikkuse hindajateks õpetajad ja lasteaiakasvatajad, kellel polnud mingit teadmist lapse Apgari skoorist või selle seostest antud uuringuga. Nende jaoks olid madalama hinde saanud lapsed püsimatud, kannatamatud ja hajevil, väljendades vähest võimet kohaneda keskkonna nõuetega, nagu nad olid seda ka vastsündinuna.


KUID KÕIK ON PARANDATAV
Kui sinagi tundsid ennast ära orhideelapsena, siis võiksid sa ennast õnnelikuna tunda.  Tõsi, sul on raske oma emotsioone taltsutada ja kontrollida, kuid ilma emotsioonideta kaotaksid sa oma tõelise tundliku mina, mis on inimühiskonnas haruldus, nagu eelnevalt lugeda võisid. Sa ei pea häbenema oma ülepaisutatud emotsionaalsust, vaid võtma seda kui õnnistust. Sinul on anne teisi inimesi mõista ja abistada, luua omapärast kunsti või puudutada oma näitlemisoskustega tuhandete või isegi miljonite inimeste südameid!!! 

Sul on vaja vaid mõista enda ainulaadsust ja suunama oma emotsioone praktiliselt, sinu enda ja teiste huvides. Emotsioonid ei pea sind hävitama, nad on antud sulle hindamatuteks abilisteks. Sa ei pea emotsioonide haldamiseks kujundama välja ratsionaalset mõtlemist, mis võib tunduda isegi robotlik. Sa pead muutuma teadlikuks! Teadlikuks, et sa ei ole mingil määral vigane või haige, sa oled lihtsalt eriline ja normaalne üheaegselt, arvestades loomariigi liigirohkust. Sina oled pärit inimliigist, kuid sinu võimed on erilised. Ära kunagi kahtle enda erilisuses ja kindlasti ära häbene seda!


Ülitundliku inimesena võid sa leida abistavat materjali kõigile orhideelastele pühendatud internetilehelt Ülitundlik inimene.ee

Allikas: Suhtekiskja.ee

Mõned ööd tagasi läksin magama kusagil kella nelja paiku. Ise ka imestan, et kuidas on võimalik, et hommikul olen endiselt selges ja kerges olekus. Aga nii on, iga hetk on uus ja endine enam ei kehti…
​
Minu tõelised südamesoovid on mingi ajani minevikus, olnud tugevate emotsioonide taga peidus. Enne seda veel omakorda maha surutus emotsioonide ehk emotsioonitusse taga. Ja enne seda kehavaludes jne. Me, inimesed suudame enda ümber kasvatada päris tugevad kaitsemüürid. Kust tõesti midagi ei lähe välja ega tule sisse. Elusus hakkas nii hääbuma. Ainult kitsaks ja pimedaks läks. Varem teadsin seda, nüüd kogen erinevate lainetena. See viimane on oluline vahe. Taipamise integreerimine vajab sageli iseendaga kannatlik olemist… ja ka see on hästi.

Viimastel aegadel olen tundunud, et mu südamesoovid on nähtaval. Täiesti, päriselt, siin maapealse mateerias eksisteerimas! Vaatan neid, näen neid, elan neid.

Oli aeg, kus ma neid ära ei tundnud. Kuna ei julgenud oma tugevaid emotsioone tunda. Nii jäin ka sügavama kutse kuulamisel kahtlevaks, sest südamehääleke tundus nii kaugel ja nõrgalt kuulda. Jah, mu emotsioonid on vägevad, liigutavad, kohati tormised, samas värvilised ja täis elu. Alles olid jäänud vaid tahtmatud reageeringud, kus lasin elul lihtsalt endast välja purskuda. Pinge kogunes, kogunes ja siis plahvatas välja, sageli pisaratena või eemaldumisena, mida polnud võimalik tagasi hoida. See kontrollis mu elu. Mina ainult reageerisin, aga tegelik ühendus südame ja hingekutsega oli puudulik. Elu minus oli maha surutud ja otsis väljapääsu. Aga elada, lihtsalt reageerides… midagi oli väga valesti.

Olin end nii eneselegi teadmata paljustki ilma jätnud. Tasapisi hakkasin endale taas tundeid lubama. Alguses jaokaupa, vältides üleväsimuse hetki, keerumamaid situatsioone jne. Teadsin, et siis võib maha surutu taas minust välja plahvatada. Ka nii oli elu üsna piiratud, kuid siiski tegin samme, et taas välja minna, avardada, suhelda, kasvada. Selle käigus tuli esile palju puuduse ja üksinduse tunnet. Tõmbusin tagasi ja siis läksin taas edasi, sest taipasin, et ainus viis sügavama kutseni jõuda on ka nendest tunnetest läbi minna. Õigemini ümber valida, sest emotsioon on energia ja saab meid kas takistada või toetada. See, mida mu süda tõeliselt igatses, oli seal, just nende müüride taga…

Hakkasin tundeid tundma. Vabastada on olnud rohkem, kui soovinud oleksin. Ja teekond jätkub. Mul tuli esile tulevaid tundeid kogeda. Nii olin andnud maailmale ja elule võimaluse. Andnud endale võimaluse elu vastu võtta.

Iga läbikogetud tunne annab mulle avarust, lisa energiat, suurendab sisemist ruumi ja lubab elu avastada. Nii sai minust alkeemik, kes elusas elus kasvamist ning raputavat sõitu on üha enam ja enam nautimas.

Vahetasin puuduse teadvuse külluse vastu.
Hirmus sulgumise asemel valisin armastuse.
Häbist sai uudishimulikkus.
Kadedusest inspiratsioon.
Vihast elurõõm.
Ja palju kardetud üksindusest sügav tänulikkus ning hingerahu loov ühendus Suuremaga.

Ja nii on kogu suletuse taga üha enam kuuldavaks saanud südame hääle, elu kutse, elu armastus, Looja juhatus, sisemine valgus… kuidas iganes me seda nimetame. See on see, mis meid kannab ja juhatab läbi elu. Et teda kuuleksime vajame iseenese sees ruumi, avatust, avarust, et valgus ligi pääseks. Ja kuulamist, kuulamist, kuulamist… Ta juhatab kohtadesse, kus ma varem pole kunagi käinud, just sinna, mida süda on koguaeg igatsenud ja seni võimatuna tunduv saab võimalikuks…

Isegi, kui vahel on ebamugav ja soovin ära joosta või sulguda, jään paigale. Ei, mitte jõuga, see oleks vägivald. Jõuga läbisurumised tekitavad haavu ja jätavad arme. Samm-sammult. Andes endale aega kohaneda, avaneda, puhata ja siis edasi minna. On päevi, kus ainus, mida tegelikult teha on võimalik, ongi hingata, lõõgastuda ning naeratada. Vahel lisaks liigutada keha ja laulda. Sest neil pinges hetkedes surudes, lisaksime arme, valu ja suurendaksime vastupanu. Vahel tuleb soovitut kannatlikult oodata ja lopsakas õis avaneb. See on olemas. Iga takistuse läbides sisemine energia suureneb, elutahe kasvab, elusus tärkab ja aina kergem on edasi liikuda. Tee on üha selgem, üha kindlam, üha täpsem.

Ja elu on võimalik ka väsinuna, sest kui sügaval sisimas on minevikuhaavad paranemas, siis me ei kaota end enam kontrollimatutesse reageeringutesse ega ka suurtesse emotsioonidesse… kuigi tõsi, need on minus endiselt olemas ja võtavad vahel oma lainetuses üle. Siis hingan, olen kohal, võtan vastu, naeratan ja annan endale taas kannatlikult aga ja ruumi.
 
Kuidas jätkuvad Rännud hingemaastikul alguse said, uuri täpsemalt raamatust "Kukkudes armastusse"
 
Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

"Ma ei pea ühenduses olemisek kusagile minema või midagi tegema. Tuleb vaid iseeneses kohal olla ja ühendus ongi loodud.

Ehk siis märkan oma vasaku jala suurt varvast, siis väikest varvast, jalalaba võlvi, kanda ja seda kuidas mõlema jala tallad vastu maapinda puudutavad.

Hingan nii, et rinnak ja alakõht saavad sisse hingates pisut paisuda ja välja hingates liikuda selgroole lähemale, nii kehas ruumi luues. Luban sisse hingamisel end sirutada ja avardada ning väljahingamisel lõdvestada ja vabastada. Keha vastupanu väheneb iga hingetõmbega täitudes nii üha kindlamalt eluga.

Märkan oma istmikku ja alaselga. Naeratan. Luban seljal kasvada ning õlgadel vajuda. Kael pikeneb, näolihased lõdvestuvad ning mu käed on kerged, valmis kallistusteks.

Hingan endiselt kogu kehaga.
Hoides nii vastuvõtmise ja andmise tasakaalu.
Lubades elul endast läbi voolata.
Lubades elul vabalt tulla ja minna,
sest see, mis ma sügaval sisimas olen,
jääb minuga.

Sest nii jääd Sa minuga.
Ja kui ühendus on loodud,
olen valmis minema ja tegema.
Sest elu kannab mind oma kätel,
hoiab hellalt süleluses,
juhatades teed."

Marilii, 37

Kaassõltuvus võib alata lapsepõlves, kui tundlikud lapsed häälestavad end oma vanemate energiasse ning kohandavad sellega iseenda oma.

Ülitundliku ja empaatilise lapsena võib olla väga lihtne lapsevanema rolli asuda, kui vanematel endil pole isiklikke tugevaid energeetilisi piire, kui nad on emotsionaalselt tasakaalutud või kannavad endas lahendamata valu.

Laps tunneb oma vanemate emotsioone ja siseelu justkui enda oma ning võib uskuda, et vanemate heaolu on nendega seotud – näiteks, kui nad suudaksid olla natuke paremad, rahulikumad, armsamad, vaiksemad, siis nende vanemad armastaksid neid. Võib olla, et valu, mure või hirm tunduvad nii tõelised, nagu oleksid need lapse enda tunded. Ainus lootus neid emotsioone mitte tunda, on proovida aidata oma vanemaid.

Siit kujuneb välja sõltuvus. Laps hakkab hoolitsema oma vanemate eest ja jäljendab nende emotsionaalset, mentaalset ja energeetilist olemust.

Näiteks niipea, kui vanem tuleb koju, hakkab laps vanema energiasse häälestama ning kohandama enda energiat ja olemise olekut nii, et ei peaks tundma vanemate emotsioone.

See on koht, kus laps hakkab kaotama kontakti omaenda tunnete ja siseeluga. Järsku ei pöörata tähelepanu sellele, mida laps vajab, vaid laps vaatab alati välist - kuidas tema vanemad end tunnevad - ja kohaneb siis vastavalt.

Nii saab sageli alguse ka väsimus ja tugev seotus sooviga inimestele heameelt teha. Oled nii keskendunud teiste inimeste heaolule, oma vajadusi märkamata või oled püüdnud leida oma sisemist väärtust väliskeskkonnast, püüdes sisemist tühjust täita.

Kui meid pole kunagi vanemate poolt lastena peegeldatud, siis on suur tõenäosus, et jätkame alateadlikult selle kinnituse otsimist.

Kui laps hakkab kaotama kontakti omaenda energia ja tõega, kaotab laps kontakti sellega, kes ta tegelikult on.

Kas kõlab tuttavalt? Võib juhtuda, et oled ülitundlik inimene (ÜTI), sest ÜTId, nagu ka teised, võivad olla hädas kaassõltuvusega. Siin saate teadlikuks, kuidas kaassõltuvus välja näeb ja kuidas sellest paraneda.
 
Sisemise tühjuse täitmine

Sisemise tühjuse asendamiseks võid vanemaks saades hakata otsima armastust teistelt inimestelt või kohtadest. Armusuhted võivad olla emotsionaalselt intensiivsed ja võib tekkida igatsus, et teine inimene sind täielikult näeks ja armastaks, et kogeda seda, mida kunagi lapsepõlves ei kogetud.

Kuid kõik see, mida suhetes kohtame, on iseenese peegeldud, mis paneb meid pettuma. Meile tundub, nagu oleksime teinud kõik õigesti, veendudes, et teised tunnevad end hästi, kuid siiski tunneme end tühjana ja mitte nähtuna.

Me ei mõista veel, et lahendus peitub meis endis.

Teised märgid, et püüame eneses olevat tühjust täita võivad väljenduda ekstreemsustes ostlemisel, hasartmängudes või seksis, kinnisideedes, sõltuvustest või muus sarnases käitumises, mis võib olla märgiks, et me pole iseendaga kontaktis, et kontakt sisemise tõega on kadunud.

Kaassõltuvad inimesed püüavad oma sisemist tühjust kompenseerida, kuid miski väline ei saa neid täita – see tugevdab lihtsalt tühjuse ja üksinduse tundeid. Lõpuks võib see minna nii kaugele, et muutume agressiivseks või jääme ebatervetesse suhetesse, sest see on ainus armastus, mida lapsepõlvest teame. See on veelgi suurem hoiatussignaal, et meil tuleb iseenda juurde tagasi pöörduda ja iseeneses armastus leida. See, kuidas me teisi kohtleme, peegeldub otseselt selleda, kuidas end seesmiselt tunneme.
 
Katkesta emotsionaalse valu tsükkel
Tagasitee enda juurde nõuab sageli, et tunneksime emotsioone, mis tekkisid iseendaga kontakti kaotamisest. See tähendab istumist koos hüljatuse, eemale lükatuse ja nähtamatuse tundega. Meil tuleb minna enese sees kohta, mida polnud kuuldud, nähtud või väärtustatud ning millele polnud armastust antud.

Sellest rääkimine võib aidata, kuid vahel pole see piisav. Peame vabastama enda sees oleva emotsionaalse valu jäljed, et saaksime vabastada ruumi ja võtta vastu rohkem jumalikku armastust (tingimusteta armastust) – teiste sõnadega tõe selle kohta, kes oleme ja armastuse, mida kõik otsime.

Lapsepõlves endasse kogutud valu vabastamiseks tuleb meil luua side tingimusteta armastusega kaastunde ja kohalolu kaudu. On oluline iseendale anda seda, mida meie vanemad meile lastena anda ei osanud, et ravida valu ja mitte anda seda tulevastele põlvedele. Me ei soovi seda tsüklit oma lastega korrata. Keegi peab selle katkestama.
 
Kuidas alustada tervenemist kaassõltuvusest?

Emotsionaalselt tundlikel inimestel on võime valu ületada, sest nad:

• on sellest teadlikud;
• on suure sisemise jõuga;
• nad suudavad seda tunda, seega ka vabastada.

 
Täiskasvanuna oma sisemise lapsega ühenduse loomine ja talle vajaliku andmine võib aidata meil paraneda. Õpi:

• Ütlema ei;
• Võtma aega iseenda soovide ja vajaduste tundma õppimiseks;
• Iseenese heaolu eest vastutama;
• Iseenese heaolu eest vastutamise rutiini, kus keskendud enda toetamisele ja armastamisele, oma tassi täitmisele. Näiteks meditatsiooni, jooga, lemmik tee, jalutuskäikudega looduses, vaikuses olemisega, endale lilled ostmisega, kirjutamisega, harjutades kehateadlikkust: iseenese armastava puudutamisega ja lahkelt suhtlemisega.
• Tervete piiride seadmist;
• Et sa pole vastutav teist tervendamise või heaolu eest;
• Tervenda uskumused/mõtted/emotsioonid, mis andsid sulle tunde, nagu oleksid pidanud teiste eest hoolitsema, et olla armastatud või kaitstud;
• Vabasta ohvriroll ning vastuta iseenese elu eest;
• Ühendu sisemise lapsega ning anna talle teada, et see pole tema süü, et tema hooldaja ei suutnud lapse vajadusi täita;
• Andesta, ole kaastundlik ja luba minna;
• Võta abi vastu inimeselt, keda usaldad või kelleltki, kellel on samas valdkonnas kogemusi;
• Jaga oma tundeid inimestega, kes teid austavad ja kuulavad ilma hukkamõistuta;
• Märka, kas tunnete end tühjana. Armasta ennast, et sa alateadlikult ei otsiks armastust väljastpoolt;
• Vabasta käitumised, mõtted, harjumused, suhtumised, situatsioonid, inimesed ja kohad oma elust, mis sind ei teeni;
• Ole läbielatud kogemuste eest tänulik ja mõista, et see õpetab sulle palju. Sa saad seda kasutada teiste abistamiseks.
• Sa saad sellega hakkama.
• Ainult meie ise saame end päästa. Kui leiad, et tunned millestki puudust, võid avastada, et tundsid iseendast puudust.

 
Need sammud võivad aset leida aja jooksul ja sa ei pruugi neid märgata enne, kui need muutuvad väga valusaks.

Eriti viha või agressiivsus võivad olla märkideks, et meis on lahendamata emotsioonid, mida vaadata, endal tunda lubama ja lahti lasta.

Me kõik vastutame enda paranemise ja oma vanematele andestuse eest. Me kõik anname endast parima, lähtudes oma teadlikkuse ja võimekuse tasemest igal ajahetkel.
Andestamine on veel üks suurepärane vahend, mis aitab meil terveneda ja end minevikust vabastada, nii individuaalselt kui ka ühiselt.

Mida intensiivsem tunne - seda suurem on kutse meie endi sisemisele armastusele.

Sa saad sellega hakkama.

Sa oled tugev.
 
Vanessa berggren
 
Eesti keelde pannud Marilii Toots "Rännud hingemaastikul"
Originaalartikli leiad siit.

Su hinges on nii palju sügavust. Las ma arvan, oled väga tundlik, kas pole? Jap, võib nii nimetada küll. Meie, ülitundlikud inimesed, oleme oma isiksuse kihtide tõttu nii loomingulised ja kunstilised. Toon allpool veel detaile, kuid lihtsalt tea, et see, mis kunagi tundus needusena, saab olla miski, mille üle uhke olla. Kui sa ei nuta nurgas üle ääre ajanud piima pärast, siis hoia oma kunstniku olemuses ja loovuses pea püsti.
 
Kust sa selle võtad?
Mul on hea meele, et sa seda küsid. Psühholoog Scott Barry Kaufmani raamatust nimega „Wired to Create: Unraveling the Mysteries of the Creative Mind ja HuffPost Senioris kirjutanud Carolyn Gregorie artiklist.“

Üks võimsamaid tsitaate on järgmine:
„Loova meelega inimene, mis iganes valdkonnas, on järgmine: isik, kes on sündinud ebaharilikult, ebainimlikult tundlikuna.“ – Pearl S. Buck.
 
Kuulus näide
Tean, et öeldes, et oled paljuski minu moodi, pole piisav, et sind selle uue avastusega enesekindlat tundma panna. Las ma räägin sulle pisut kellestki nimega Michael Jackson, kes oli väga tundlik. Te ei arvaks tema esinemiste järgi, et ta oli palju kannatanud ja üksinduses olnud. Kuid nii oli jajust see oli üks koht, millest ta oma kunsti loomisel lähtus.
Ühes Oprah Winfrey intervjuus tsiteeriti Michaelit, öeldes: „Tunnen, et olin valitud vahendiks, et anda maailmale muusikat, armastust ja harmooniat.“
 
Kummalised esinejad
Raamat ja HuffPosti artikkel toovad välja, et paljudel esinejatel näib elus sarnane paradoks olevat. Ühest küljest on nad avatud olemusega inimesed ja teisest küljest tundlikud. Psühholoog Mihaly Csikszentmihaly nimetas need kaks isikuomadust vastanditeks. Ta peab neid mitte ainult külgedeks, mis kõige loomingulisemates inimestes koos eksisteerivad, vaid ka isiksuse tuumaks. See on ainus viis selgitada seda, kuidas esinejad on võimelised oma kummalisel moel `lava omama`, samal ajal olles emotsionaalselt piisavalt laetud, et tundeid edasi anda.

Tegelikult on lihtsam seda selgitada Csikszentmihaly tsitaadiga:
„Loomeinimeste avatus ja tundlikus viib neid sageli kannatuste ja valuni, kuid samas ka suure naudinguni.“
Selle tsitaadi lugemine avab tundlikkuse ja loomingulisuse olemuse.
 
Lisanäited
Mõistan. Arvate, et Michael Jackson võis olla juhus. Mis siis, kui panustaksin Yo-yo Ma´le, suurepärasele tšellistile. „Mida,“ ütled sina, „Ta ei osanuid isegi ´moonwalki,´ kuidas see siin aitab?“
Esiteks, kuidas sa tead, et ta ´moonwalki`ei osanud? Teiseks, tema hea sõber Mark Salzman jagas kirjeldust. Ta iseloomustas Ma´d, kui kõige rõõmsameelsemat inimest, keda ta kunagi kohanud on. Märkides ka, et aegadel, mil too koges negatiivseid emotsioone, olid need samuti sügavad. Tal olid kõrged tõusud ja sügavad madalseisud. Ma oli tundlik ümbritsevate emotsioonide suhtes. Kui ta tajus ümbritsevate leina, peegeldus see ka temas ja ta koges seda koos teistega.
Võime kogeda teiste emotsioone on kõige kindlamalt üks, mida suudame tunda läbi tema muusika.
 
Milline on tundlike inimeste osakaal?
Ülitundlikud moodustavad umbes 15 kuni 20 protsenti inimkonnast.

Mandy Waysman
 
Eesti keelde pannud Marilii Toots "Rännud hingemaastikul"
Originaalartikli leiad siit.

Tee test - kas sina oled ülitundlik inimene?

Mida teha, kui tunnete, et olete sündinud talumatu veaga ja te ei tea veel, et jagate seda 1,4 miljardiga inimesega? Rob ja Jessica kasvasid just nii tundes üles.

Lisaks tundlikkusele jagavad vend ja õde traumeerivat lapsepõlve. Jessica on San Franciscos tuntud kirjanik, kuid kõik tema romantilised suhted on kokku kukkunud ja läbi põlenud.

Manilas eduka muusikaprodutsendi Robil on pealtnäha õnnelik abielu, kuid selle kohal kõrgub kalju. Robbie kutsub Jessica Filipiinidele naisele tol hetkel nii vajalikule puhkusele. Seal viibides avab Jessica end vea tõttu maailmale. Robbie jaoks hirmuäratav hetk avab ta tõelisele perekondlikule ühenduse.

Inglise keelne film räägib lihtsatest inimlikest suhetest ja iseenese austusest ning omaksvõtmisest.

"Meie suhted kajastavad suhteid, mis meil endaga on." ~ Iyanla Vanzant
 
Oma elule tagasi vaadates näen, et kõik mu senised romantilised suhted kannatasid sellepärast, et ma ei tundnud ega väärtustanud oma tundlikkust.
 
Suure osa elust arvasin, et minuga on midagi valesti. Olin liiga vaikne, liiga häbelik, gruppides mitte piisavalt huvitav, liiga kergesti haavuv, liiga kergesti üle stimuleeritud ja stressis. Pidasin end ärrituvaks, kui ma ei tundnud end puhanuna. Mul oli pinnapealsetes vestlustes igav ja ihkasin sügavat lähedust, kuid arvasin, et see võib olla rumal ja ebareaalne.
 
Aastaid tegi see kõik minu armuelu ja sellese mõistmise keerukaks.
 
Ehkki leidsin esimese abikaasaga hea sobivuse,  viis lõpuks minu enda põlgus ja suutmatus aktsepteerida ja austada oma omadusi - süütunne ja häbi, millega suurema osa ajast ringi kõndisin - koos puuduliku teadmisega sellest, kuidas oma tunnusjoontega elada, esimese abielu lõppemiseni.
 
Mu endisel kaasal oli täpselt samasugune kogemus iseendas (tean seda, sest oleme endiselt suurepärased sõbrad). Nagu arvata võis, oleme mõlemad ülitundlikud inimesed (ÜTI).
 
ÜTI-d lükkavad end sageli tagasi, nagu ka mina ja mu endine abikaasa. Kui me ei mõista oma iseloomujooni piisavalt hästi, siis kipume end mitte väärtustama.
 
See pole tegelikult üllatus, sest meie kultuur ei tunnusta ja tähista veel täielikult meie tugevusi - tegelikult vastupidist - kuidas me siis teaksime end väärtustada?
 
Kõigi suhteprobleemide - nii ÜTI-de kui ka mitte ÜTI-del - keskmes on mingil tasemel ebapiisavus. Edukate, armastavate ja tervislike suhete loomiseks peame end sügavalt armastama ja aktsepteerima.
 
Minult nõudis see rakseid õppetunde ja julget tööd iseendaga. Kuid nüüd olen uhke selle üle, kes ma olen ja minu partnerluses peegeldub terviklikkus. Elu oma unistuste mehega on rõõmu täis, lõbus, sügav, armastavalt ühendatud suhe.
 
Kui vaatan seda, mis võimaldas mul end nii suurepärase inimese ja naisena tunda kindlalt, siis tean, et võtmeks oli õppimine oma tundlikkust nägema, hindama ja austama.
 
Sest meie, ÜTI-d, oleme hämmastavad. Oleme parimad partnerid. Kui võtame oma heaolu tõsiselt, vabaneme ebakindlusest ja tunneme end hästi.
 
Olen teinud oma ülesandeks aidata teistel ÜTI-del nende iseloomu omaks võtta ja seda edasi arendada, et neil oleks suhted, mida nad tegelikult tahavad. Ma soovin, et näeksite omaenda väärtust ja ilu!
 
Siin on mõned paljudest viisidest, kuidas saate hämmastavaks partneriks, kui olete terviklik, keskmes ja austate oma iseloomujooni:

• Oled loomulikult kohusetundlik, kaastundlik ja hooliv, nii et oled toetav ja armastav, kui sinu partner seda vajab. Soovid neile parimat. Ta tunneb ja hindab seda.

 

• Oled teadlik oma partneri tunnetest ja kursis sellega, mida ta kogeb (peaaegu nagu saaksid lugeda tema meelt, mõnikord enne, kui ta seda ise suudab!). Sa võtad kergesti vastu partneri peened viited, mis aitab tal end tunda mõistetud ja hoolitsetuna. Heade oskuste olemasolul aitab see võime konflikti kiiresti rahustada, hoides suhte harmoonilisena.

 

• Näed teistes parimat. Isegi peent ilu ja headust, millest teised kergesti ilma jäävad ja usud sellesse tugevalt. Seetõttu saad oma partneri kingitusi nähtavale tuua ning olla talle heaks usalduse loomise ja kinnituse allikaks. Nad tunnevad end väga armastatuna.

 

• Sinu armastus ja ilu igas tähenduses, rikastab partnerit. Sa näitad ning paljastad ilu ja sügavuse, millest nad võivad muidu ilma jääda (sealhulgas omaenda sisemise ilu).

 

• Oled lojaalne, hea kuulaja, loov ja dünaamiline. Oled mitmetahuline. See teeb sinust põneva ja turvalise inimese, kellega koos elu veeta.

 

• Sa koged intensiivselt armastust ja rõõmu, aga ka muid positiivseid emotsioone. Oled elu täis ja jagad seda partneriga.

 

• Oled armastav, rahustav, maandav oma kohalolekus. Näitad seda oma partnerile ja see toidab teda.

 

• Ehkki valikute tegemine võib võtta kaua aega, oled siiski põhjalik ja intuitiivne. Kui lõpuks otsuse langetad, on see tavaliselt toetav ja sellest on kasu nii sulle kui partnerile.

 

• Sa peegeldad ja töötad teemasid enda sees pikalt läbi. See võib viia suure eneseteadvustamiseni, mis omakorda võib parandada sinu võimet suhetes kasvada ja õitseda, eriti kui õpid olema partneriga aus ja avatud.

 

• Sulle meeldib suhetes toimuvat töödelda ja jõuda oma partneriga teema keskmesse. See õnnestub hästi, kuna olete sügavale vaatavad. See aitab teil mõlemal paremini mõista nii iseennast kui ka suhteid.

 

• Sul on hea võimalus näha suuremat pilti - mündi mõlemaid külgi. See annab teile jõu. Lisaks visadus töötada läbi teemasid, kui need suhetes tekivad.

 

• Oled juhitud sügavusest ja mitmekülgsusest. Armusuhtes tähendab see, et oled pühendunud ja tahad pingutada tõeliselt tähendusliku ühenduse loomise nimel, tehes selle suure tõenäosusega külluslikuks ja terviklikuks suhteks.

 
Näed, kui hämmastav sa oled? Võiksin jätkata…
 
Oled tõesti väärt tähistamist ja sügavat armastamist. Tee korraks paus ja võta see lihtsalt vastu. Las see täidab sind uhkustundega. Lase sel end puudutada ja hakka vana valu puhastama, mis ütleb, et sa pole piisavalt head.
 
Oluline on endasse uskuda. Peame seda tegema nii põhjalikult, et saaksime ausalt vaadata ka oma iseloomu vähem ideaalseid osi ja neid aktsepteerida. Sealt saame koguda julgust ja pühendumust, et käsitleda keerulisemaid aspekte ja teha nendega targalt koostööd.
 
Vastasel juhul riskime oma halvima külje väljatoomisega: kellegi, kes võib olla irisev, hinnanguline, sallimatu, nõudlik, ärevusest, halvatujuline, valiv, vajav - keegi , kellega meie partner peab käima munakootel. See on intiimsuse jaoks surmaotsus.
 
Kui austame oma omadusi, tuleme ilusti toime.
 
Küsisin ühel päeval abikaasalt, et mida ta minus armastab. Nagu näete, suur osa sellest on seotud tundlikkusega:
 
“Koos sinuga tunnen end hoolitsetuna, nähtuna ja armastatuna selle pärast, kes olen. Ma tunnen, et sa tõesti mõistad mind. Oled lahke, armastav ja hooliv, sa kiirgad elu. Oled kaastundlik. On aukartust äratav, kui sügavad võime vestluses olla ja kui hästi end tunda. Elu sinuga on tähendusrikas. Koosolemine paneb mind mitte lihtsalt paremaks ja paremaks inimeseks kasvama, vaid ka tõesti tegema kõik, mis selleks vajalik."
 
Tunnen nii palju armastust. Siia jõudmiseks kulunud visadus ja vaev oli enam kui seda väärt. Ma teeksin seda ikka ja jälle, kui oleks vaja. Sest ÜTI-na on õitsevas, sügavalt armastavas suhtes olemine nii väärtuslik.

Hannah Brooks

Eesti keelde pannud Marilii Toots
Originaalartikli leiad siit. 

​Kaastundlik. Intensiivne. Emotsionaalne. Empaatiline. Sügavamõtteline. Need on kõigest mõned omadused, mis kirjeldavad ülitundlikke inimesi. Seda 20% inimkonnast, kes elavad omamoodi tõstetud elu.

Miks? Uurija ja raamatu „Ülitundlik inimene“ autori Dr. Elaine Aroni järgi on ülitundlikud inimesed (ÜTId) sündinud unikaalse, viimseni seadistatud närvisüsteemiga, mis kogeb sügavaid stimulatsioone. Alates valgusest ja helist kuni teiste inimeste emotsioonideni välja. ÜTI näeb, tunneb ja kogeb elu intensiivsemalt kui enamus meist.

Ja kui ma meeldin sulle, siis kogu see sügav töötlus tähendab, et mõnikord tunned end hulluna – eriti kui see puudutab suhteid. Väikesed detailid, mis sinu kaaslast ei sega – näiteks järjepidev kella tiksumine või rahvarohked restoranid reede õhtul – võivad tõesti ärritada, segadust luua või isegi üle stimuleerida. Lihtsalt öeldes võib su partner olla kas EF5 tornaado, mis su päeva varemeteks muudab või kuuma õhu pall, mis su päikesesse tõstab. Mõnikord tundub ÜTI omadustega olemine õnnistus, mõnikord needus.
​
Sa oled suhtes ühega maailma sügavamatest tundjatest, mõtlejatest ja protsessoritest. Su ÜTI peab teadma – tundma – su armastust. Siin on seitse võimalust selle näitamiseks.​

1. Räägi sõnu, mis tõstavad üles, mitte ei kisu alla
ÜTIle lähevad sõnad tõesti korda. Me tajume neid sügavuti, just nagu kõike muudki. Pole ime, et mitmed ÜTId on andekad väljendusrikkas keele kasutamises; nad on maailmas tuntuimad muusikud, kirjanikud. Näiteks Bob Dylan, John Lennon, Celine Dion, Barbara Streisand, Mozart, Ralph Waldo Emerson, Virgina Wolf, E.E. Cummings, Robert Frost ja paljud teised.

Mis puudutab meie partnerit (ja ka teisi), siis karmid sõnad, negatiivsus ja kritiseerimine lõikavad otse südamesse. Hääletoonil on tähendus. Kahemõttelisus loeb. Ma ei ütle, et peaksid ÜTI ümber munakoortel kõndima, ega ka, et sa ei peaks rääkima loomulikult. Kuid palun kasuta armastavaid sõnu – väldi suunatud narritamist, relvana viha kasutaist ja pidevat negatiivsust.
​
Soovid meid end tõesti armastatuna tundma panna? Räägi sõnu, mis aitavad meil õitseda: Kiida, kui oleme teinud midagi suurepärast. Meenuta koos meiega erilisi hetki. Kirjelda kui ilusad me täna välja näeme.

2. Tutvuge meiega
Me ei ütle alati, kui meil on valus. Teame – otsesest intensiivsest kogemusest – emotsioonid võivad olla nakkavad ja me ei soovi külvata ümberringi stressi ja draamat. Lisaks kipub ÜTIl olema suur südametunnistus. Oleme tugevalt teadlikud teiste ebamugavusest või häiritusest, seega võime hoida oma mõtted ja probleemid enda teada. Kui oleme natuke vaiksemad või eemalolevamad kui tavaliselt, küsi kuidas meil läheb. Meile tähendab see palju, kui märkad.

3. Tehke järeleandmisi
Kuna meie füüsilised meeled on eriti „üles keeratud,“ võib ÜTI olla sensuaalne. Meil kõigil on oma personaalne maitse, seega võta aega, et välja uurida, milline see on sinu ÜTIl. Hea söök, hingest tulev laul, rikas tume šokolaad, midagi imelist, ilusat või intellektuaalset – meile on seal tähendus ja armastus. Ära karda pisaraid.

4. Kontrolli oma vibratsioone
Tajuv ja jälgiv. ÜTI märkab su juures väikseid detaile. Me tunneme, mida sa tunned, mõnikord võtame sinu tuju või meeleseisundit nagu oma. Kui tuled koju stressiseisundis, paanikas ja ülesköetult, paugutad uksi ja mossitad, tunneme end varsti samuti pinges. Kui oled positiivne ja tasakaalukas raskustes, tunneme ka meie end julgena. Ma ei ütle, et sa ei peaks olema oma emotsioonides autentne (su intuitiivne ÜTI märkab ka seda), kuid ole teadlik vibratsioonidest, mida edastad – sest need mõjutavad ka meid.

5. Jah kallistustele, suudlustele ja puudutustele
Kuid ole õrn ja austav! Dr. Aroni järgi, tajub ÜTI füüsilisi aistinguid (sealhulgas valu) teistest tugevamini. Seega teatud „tüüpiline“ kiindumuse või armastuse väljendamine võib olla meile liiga intensiivne. (Teisest küljest, hea puudutus on tajutav eriti meeldivana.) Mõned ÜTId ei tunne end teatud kohtade puudutamisel mugavalt. Näiteks mu partner soovib sageli panna oma käe mu jalale kui ta uinub, kuid minu jaoks on see liiga stimuleeriv ja segav, takistades magama jäämist.

6. Austa meie piire
On asju, mis ei ole sinu jaoks mõistlikud. Sa ei pruugi mõista, kui purskame pisaratesse nähes reklaami või peame lahkuma lärmakalt rahvarohkelt peolt NÜÜD KOHE. Või miks uni on nii pagana oluline meie vaimsele tervisele ja heaolule (mina personaalselt ei funktsioneeri korraliku öö uneta) või miks väike asi saab nii suureks. Anna oma parim, mitte võttes seda isiklikult ja palun püüa mõista, et meie piirid võivad olla sinu omadest väga erinevad. See ei tee neid valeks või puudulikuks.

7. Näita, et märkad meid – ja hoolid
Märkame su äkilisi tuju muutuseid (isegi kui püüad neid varjata) või näiteks kui sa ei maganud hästi öösel. Märkame kui hakkad haigeks jääma või kui stress hakkab kuhjuma. Võime midagi öelda või püüda vaikides teha su olemist kergemaks (lastega, kohustustega või muu seesugusega). Kuid sageli tunneme, et meile ei vastata samaga. Sageli lahkume soovides, et teised näeksid meie vajadusi ja emotsioone sama lihtsalt, kui meie näeme teil. Ma ei ütle, et peaksite oleme selgeltnägijad; see pole realistlik ja kokkuvõttes on enese eest seismine meie enda vastutus. Kuid soovime olla nähtud ja kuuldud. Teame, et iial ei häälestu sa „väikestele“ asjadele nii nagu meie, see on ok, me armastame sind nagu oled – seepärast me su valisimegi. Palume ainult, et püüaksid natuke sügavamale minna.

Jenn Granneman

Eesti keelde pannud Marilii Toots
Inglisekeelse artikli leiad siit.

Kas ka teie olete ülitundlik? Säärased inimesed on väliselt nagu kõik teised, kuid tajuvad maailma veidi teisiti. Nad tunnetavad sügavuti teiste inimeste emotsioone, on tundlikumad müra, ereda valguse, valu ja teiste stiimulite vastu ning töötlevad infot veidi erinevalt. Nii selgitab südamelähedast teemat kogemusnõustaja, joogaõpetaja ja ülitundlike eestkõneleja MARILII TOOTS, kes ilmutas tänavu omapärase autobiograafiliste sugemetega raamatu.
 
Nimetad end joogapraktikuks ja -juhendajaks, info vastuvõtjaks ja vahendajaks. Hingelt Loojaks. Aga ka kogemusnõustajaks. Peale koolitustelt saadud teadmiste kasutad kogemusi. Millistes valdkondades sa suudad teisi aidata?
Lähtun oma tegemistes nii tavapsühholoogiast, joogafilosoofiast kui ka intuitsioonist. Samuti on tähtis osa üle kümne aasta kestnud joogapraktikal ning minu enda elamustel ja kogemustel. Jagan huvilistega kogemusi, mida olen ülitundliku inimesena saanud eneseleidmise otsingutel ja igapäevaeluga toimetulekul. Annan soovitusi, kuidas teadlikult lõdvestuda, leida oma sisemine vägi ning tulla toime ärevushäirete, läbipõlemise, sõltuvuste, depressiooni ja psühhosomaatiliste kehareaktsioonidega.
 
Ametit läksid õppima maaülikooli. Kelleks sa seal õppisid?
Elav loodus on mind alati kõnetanud, seepärast läksingi õppima maastikuarhitektuuri. Oli majandustõus ja lõpetajatele jagus tööd. Mõistsin paraku üsna kiiresti, et see töö pole minu jaoks. Liiga tehniliseks läks, otsustajad ja teostajad olid erinevad ning sealt koorusid välja lahkhelid.
 
Kas sel ajal puutusidki esimest korda kokku joogaga?
Jah, see oli umbes 14 aastat tagasi. Joogaõpetajaks hakkasin õppima mõni aasta hiljem, sees tähendas suuri muudatusi. Õppisin klassikalist joogat, mida ei saa nimetada konkreetseks joogastiiliks, vaid pigem personaalseks lähenemiseks. Klassikalise jooga tunnid järgivad  Krishnamacharya traditsiooni, õpetan suutrate põhiselt.
 
Mida see endast kujutab?
Klassikalise jooga tundides õpime keskenduma, olema kohal hetkes, tunnetama ja kuulama oma keha ning pingutama ja lõdvestama end sellest lähtudes. Õpime kasutama füüsilisi asanaid ehk asendeid, mis aitavad arendada keha ja meelt ning muuta harjumuslikke mustreid. Samuti õpime teadlikult hingama ja tajuma, kuidas see mõjutab ja toetab meie enesetunnet. Kasutame häält, kujustamist ning keskendumis- ja hingamisharjutusi. Jälgime ennast. Räägime jooga filosoofilisest taustast.
 
Igapäevaelu toob kaasa vaimset ja füüsilist pinget. Oled seda ka ise kogenud.
Mida tunneb pinges inimene?
Pinges inimene võib tunda, et on pimeduses, sest elujõud on takistatud. Pingetest vabanedes võib tajuda, kuidas igapäevaelu taas liikuma hakkab ja lahendus leidub ka kõige keerukamatele olukordadele. Elus on endiselt nii rõõmu kui ka kurbust, nii luhtumisi kui kordaminekuid, aga kui lõdvestuse ja kohalolu kaudu on taastatud nii sisemine kui ka füüsiline jõud, siis pole inimene äärmustest enam nii tugevalt mõjutatud. Kannatusi on vähem ja elu saab sujuvamalt kulgeda mööda loomulikku teed.  
Märkasin, et intensiivsete emotsioonide tagasihoidmine (kui püüad käituda mõistlikult või vastata kellegi oletatavatele ootustele) ei lase edasi liikuda. Näiteks võivad meeles ilmneda ärevus, tuimus ja jõuetus ning kehas valud, pinged ja väsimus, koguni kurnatus. Samuti võivad pikema aja jooksul välja kujuneda haigused.
 
Millised?
Pikaajaline füüsiline ja vaimne pinge ning võimetus lõdvestuda võib endaga kaasa tuua tervisehädasid, nagu näiteks kõrge vererõhu, hingamisraskused, ärevushäired ja depressiooni. Samuti suhtlemisraskused või õppimis- ja töövõime vähenemise ning ohu kaotada töö või langeda välja koolist. Hirmud ning mured põhjustavad omakorda pingeid. Vaimne väsimus tekitab füüsilist kurnatust ja vastupidi.

Mis saab, kui ei osata lõdvestuda?
Sellele võib järgneda läbipõlemine. Keha ja meel on omavahel seotud tervikuks hingamise ja eneseteadlikkuse kaudu. Kui inimene pole oma loomupärastest omadustest ja vajadustest teadlik (iga inimene on ainulaadne), siis võibki ta unustada end pingutama ja raisata mõttetult energiat.
Võttes aluseks teadmise, et emotsioonide äratundmine ja juhtimine on eluterve inimese vundament, hakkasin otsima vastust küsimusele, kuidas varjatud emotsioone nähtavale tuua ning vabastada vägivallatult, nii et me ei kahjustaks ennast ega teisi. Märkasin, et see leiab aset sundimatult täielikule kohalolule suunatud tegevuse, vahel ka lihtsalt nimetamise või märkamise kaudu. Pingetest vabastavad joogapraktikad jm. Räägin joogast ka oma kodulehel www.joogatunnid.ee.
 
Õpetad teistele teadlikku lõdvestumist.
Jah, teadliku lõdvestumise kaudu on võimalik lubada minna teetõketel, mis elu enam ei toeta, ning saada jõudu või teha ruumi uute või käsil olevate ettevõtmiste tarvis. Keha ja meele lõdvestumise abil on võimalik taastada sisemine selgus ja energiavarud, et olla valmis uuteks pingutusteks ja ettevõtmisteks.

Kuidas tuleks lõdvestuda?
Lähtuda tuleks nii keha kui meele tasandil inimese isikuomadustest ja harjumustest. Mida rahutumad on keha ja meel, seda individuaalsemat lähenemist lõdvestusvahendite valikul vajatakse. Joogas kasutatakse keha ja meele teadlikuks lõdvestamiseks tehnikaid, lähtudes inimese hetkeseisundist ja vajadustest. Nende hulka kuuluvad füüsilised asendid, hingamistehnikad, visualiseerimine, keskendumisharjutused ning filosoofia ja eneseuuringu abil eneseteadlikkuse suurendamine. Väga head on ka looduses viibimine, tants, helid ja šamaanitrumm.
 
Kui tähtis on teadlikult hingata?
Kui teadvustame hingamist, saame võimaluse oma elu paremini suunata. Kui meis tekib viha, meeleheide või valu, siis saame need vastu võtta ning end täielikult aktsepteerida. Keskendudes hingamisele, saame ebameeldivad tunded hajutada. Mida kauem te teadlikult hingamisele keskendute, seda enam keha rahuneb. Hingamisele tuleks keskenduda ja seda suunata järjepidevalt ja iga päev, siis on tulemused püsivad. Elul on omaenese veatu rütm.

Sinu tööriistade hulgas on hääl.
Jah, eraldi võib esile tuua häälekasutuse ning seal omakorda eristada veedadest pärinevate mantrate retsiteerimise. Veedad on iidsed pühad sanskritikeelsed tekstid, mis koosnevad mantratest ja kätkevad endas väidetavalt vastuseid kõikidele küsimustele. Mantrad on võimsad helid. Kui hääldada neid õigesti ning hea kavatsusega, siis levitavad need meie kehas erilist vibratsiooni. Sellel on võime mõjutada meie füsioloogilist seisundit, vähendada pingeid, parandada füüsilist, vaimset ja emotsionaalset tervist. Mantrad pikendavad väljahingamist, mis aitab lõdvestuda. Need soodustavad keskendumist ja on meditatsiooni töövahend.

Sind on tituleeritud ülitundlike eestkõnelejaks. Kuidas iseloomustada ülitundlikku inimest?
Ülitundlike inimesi kiputakse sildistama: liiga tundeküllane, liiga nõrk, liiga tundlik… Uuringud näitavad, et nad ei saa sinna midagi parata, nad on lihtsalt bioloogiliselt selliseks loodud ja kui aus olla, ei vahetaks nad oma ülitundlikkust millegi vastu.
Doktor Elanie N. Aron võtab ülitundliku inimese olemuse kokku lühendiga SÜET, kus S tähistab töötlemisprotsessi sügavust, mille tähtis käitumismall on enne tegutsemist olukorda jälgida ja järele mõelda. Ülitundlik inimene töötleb kõike teistest põhjalikumalt, olenemata sellest, kas on sellest teadlik või mitte. Ü tähistab ülestimuleerimise ohtu, sest pöörates kõigele toimuvale tavapärasest enam tähelepanu, väsivad nad paratamatult kiiremini. E tähistab emotsionaalsete reaktsioonide rõhutamist ning suurt empaatiat, mis aitab muu hulgas märgata ja õppida.
T tähistab nüansitundlikkust .
 
Kuidas ülitundlikku inimest ära tunda?
Ta meeldib peaaegu küigile, sest suudab olla teiste emotsioonide vastu empaatiline ja on hea kuulaja. Ülitundlik tunneb sageli kohe ära, kas tema ellu tulnud võõras on tema inimene või mitte, samuti tajub ta, kui teine ei ole üdini usaldusväärne.
Ülitundlik eelistab tervislikku toitu ja muid tooteid, sest ei talu mürke.
Ta mõistab suhteid sügavamalt kui enamik teisi ja tal on suurepärane oskus näha tervikpilti. Ühtlasi võib ta olla väga loominguline ning teda mõjutavad tugevalt muusika, loodus ja kunst.
Lisame suurepärase oskuse teisi innustada ja mõjutada tänu enda kogetud emotsioonidele, mis võivad olla nii tugevad, et neid hakkavad tundma ka teised.
Tugev intuitsioon aitab ülitundlikul inimesel teha uute võimaluste avanedes või uutes olukordades õigeid otsuseid. Kui ta astub mõnda ruumi, siis teab sageli, kas see on meeldiv või mitte. Ülitundlik tajub hästi oma keha reaktsioone ja toimimist ning saab tänu sellele kiiresti reageerida, kui miski on valesti. Ent neil on ka pimedaid hetki, mil nad tajuvad ja näevad vähe. Siis tuleb kasuks arendada nende hetkede eristamise oskust.
 
Me oleme vist kõik mõnel hetkel ülitundlikud?
Jah, kindlasti. Näiteks pärast üksinda mägionnis veedetud kuud. Samuti muutuvad kõik inimesed vananedes tundlikumaks. Enamikul inimestest, tunnistavad nad siis seda või mitte, on suure tõenäosusega tundlikum külg, mis ilmneb teatud olukordades.
Ülitundlikud ja teised õrna hingega inimesed võivad tunda, et vestlus kurnab ja pingestab neid. Tõenäoliselt püüavad nad olla lahked ja tähelepanelikud ning keskenduda kuulamisele. Tänu sellele tõmbavad nad lausa võluväel ligi neid, kes tahavad oma muret kurta.
 
Millised eelised on ülitundlikul inimesel?
Määratledes ennast ülitundliku inimesena on sul mitmeid eeliseid. Ent samuti manitseb see ettevaatlikkusele, sest tundliku närvisüsteemi tekkepõhjused võivad olla ka muus. Kui sul on olnud traumasid ja traumajärgset stressi, sarnaneb sinu haavatavus ja rahutus sellega, mida tunnevad ülitundlikud inimesed. Arvates ennast olevat ülitundlik, ei pruugi sa otsida oma hingetraumadele õiget abi. Ka ülitundlikuna võib sul olla vaimseid häireid. Vaimse tervise eest võdeldes vajatakse abi ka siis, kui olllakse ülitundlik.
 
Milliseid võtteid sobib ülitundlikul inimesel vaimse tervise eest võideldes kasutada?
Dr Aron eristab kuut enesekaitse meetodit: vähendamine ehk minimeerimine, süüdistamine, ülepingutamine, ülepaisutamine, projitseerimine ja võistlusest hoidumine. Nende käitumisviiside eesmärk on (ennast) kaitsta, ent need võivad teha suhtlemisolukorrad tulevikus keerulisemaks. Seetõttu saab inimene tõrjuva reaktsiooni osaliseks kahel korral: esimest korda, kui vastab ennast kaitstes ja tunneb teiste halvakspanu, ning teist korda siis, kui teine tajub tema väljaütlemist agressiivsena ja vastab omakorda agressiivselt.
 
Palun räägi veidi lähemalt neist meetoditest.
Vähendamine ehk minimeerimine tähendab seda, et reageeritakse minimaalselt, alahinnates olukorda või enese tegelikku reageeringut. Süüdistamine tähendab tunnet, et sinu reaktsioonides või olukorras on süüdi keegi teine, või enesesüüdistust, kui ei suudeta olukorda aktsepteerida. Ülepingutamine tähendab seda, et kui püütakse liiga tugevasti, tekib enese väärkasutamise ja a teiste survestamise oht. Ülepaisutamine tähendab seda, et reageeritakse üle, võtmata enesele aega rahuneda, mistõttu võib tekkida lisapingeid. Projitseerimine on oma emotsioonide ja/või kogemuste teisele ülekandmine, mis võib tekitada valesti mõistmist. Otsus mitte võistelda võib päädida sellega, et ennast jäetakse soovitud elust kõrvale. Lähemalt saab lugeda seda ka mu kodulehelt www.ulitundlikinimene.ee.
 
Kuidas peaks ülitundlik inimene tulema toime igapäevaeluga?
Luba enesele sügavaid ja tugevaid tundeid, kuid teadvusta, et enamasti on tegu mööduvate emotsioonidega. Anna hetkeseisundist endale ausalt aru. Vajaduse korral võta aega rahuneda. Ühel momendil märkad, et oma tajudest ja tunnetest on võimalik saada jõudu, kasvatada eneseusaldust ning õppida üles-alla käivatel elumerelainetel surfama. See tähendab, et osaled oma elus ega tõmbu kõrvale. Kas just seda me sisimas ei soovigi:ellujäämise kõrval siiralt ja südamest elada, arvestades iseenda ning teiste eripära ja omadusi.
 
Oled ise kogenud ärevushäireid. Mis on ärevus?
Ärevus on enamasti sisemise konflikti tagajärg. Sageli on konfliktis alateadlikult hästi kätteõpitud käitumismustrid, mõtted, emotsioonid ja sisetunne. Midagi surutakse maha, mingi energia ei ole pikka aega leidnud väljapääsu ja rakendust. Ärevushäire võib olla peidus igaühes. Jah, ka aastaid praktiseerinud joogajuhendajal.
Ärevus võib vallanduda lahtuva depressiooni järel, mil pika pimeda perioodi järel muutub nii mõndagi nähtavaks. Vahel võib nähtavat olla nii palju, et me ei suuda seda läbi töötada. Ka siis võib tekkida sisemine vastupanu ning järgneda ärevus.
Ärevusega inimesed on sageli oma pimedast poolest teadlikud. Nad on teel selguse poole. Me ei tea, kui sügavad on hingehaavad, mida tuleb konkreetsel inimesel tervendada. Me ei tea, kui suur on raskus, mida teisel inimesel kanda tuleb. See ei paista kõrvaltvaatajale välja. Ent teame, et kui on pimedus, siis on alati ka valgus. Ja ikka laieneb see, millele me keskendume.
 
Kuidas sellega toime tulla?
Tänu järjepidevale teadlikule joogapraktikale (ennast kõrvalt jälgides ja märgatut parandades) on võimalik neid korduvaid mustreid selgemalt näha ja ära tunda ning leida leevendust. See muudab meie meeed ja tajud teravamaks, nii et oleme oma selgemad ja täpsemad, ja aitab ärevuse algust selgemini ära tunda. Praktika käigus muutub ärevuseudu episoodilisemaks, vahel ka intensiivsemaks ja sügavamaks. Teisalt muutuvad episoodid järjest lühemaks ning selguse ja ühenduse hetked laienevad.
See on teekond, mille me saame läbi teha koos või eraldi. Me ei saa seda väevõimuga muuta ega jõuda kohe lõpp-punkti. Selliste nõudmistega suurendame pinget ja ärevust ning pikendame teekonda. Küll saame protsessi usaldada ja uskuda, et annaksime koos lähedastega igas hetkes parima.
​Tervendav ravim on lihtne: tuleb olla avatud, austada elu ja ka ärevust – eelkõige iseendas. Just sellisena, nagu see parasjagu on. Lubada sel olla. Siis näeme, kuidas ärevus muutub.
Kui keskendume ajale, mil ärevus puudub, suurenevad kerged ja rõõmsad hetked ja saabub aeg, kui ärevus hajub. See ei tähenda, et ignoreerime toimuvat seda alla surudes või eitades. Lihtsalt tunneme ära, võtame omaks ja laseme minna. Lubage ärevusel olla, võtke see omaks ning see taandub samm-sammult turvalisse usaldusse, muutub nurruvaks kollaseks kiisuks – see ongi peamine, mida ärev nii eneselt kui ümbritsevalt vajab.
 
Mida ütled depressiooni kohta?
Depressiooni põhjustab sageli käitumismuster, mis põhineb endassesulgumisel ja blokeerumisel – see on harjumus, mille oleme välja kujundanud, et kaitsta end ähvardavate, kahjustavate ja muul moel valusate tunnete eest. 
Brandon Bays ja Kevin Billett kirjeldavad raamatus „Valgus tunneli lõpus“ depressiooni, levinumaid müüte ja võimalusi sellest vabaneda. Raamatu autorid ütlevad, et aja möödudes meie harjumus kõike maha suruda üksnes tugevneb, see muutub automaatseks mustriks ja kristalliseerub lõpuks üheks kindlaks seisundiks – emotsionaalseks sulgumiseks ja ummikuks.
 
Oma kogemustest kirjutad ka esimeses raamatus, mis jõudis lugejateni sel aastal?
See raamat on ühe hinge lugu. Ühe lapse naiseks sirgumise lugu. Teos toob välja selle, kuidas lapsepõlves omandatud sügavad mõtte- ja käitumismustrid meie elu märkamatult juhivad. See jutustab rännakute kaudu enesest teadlikumaks saamisest. Sellest, kuidas mõte ja tunne loovad tegelikkuse ning kuidas universum vastab inimese enda loodud tunde- ja energiasagedusele. Teos viitab joogapraktikate, šamaanirännakute, muusika ja loomise toetavale jõule ning kirjeldab tundliku isiksusetüübi iseendale lähemale kasvamist. Kõik see toimub hirmudega silmitsi seistes, asendades need elu, enese armastuse ning usaldusega.​
 
Kellele sa kirjutasid?
Trükivalgust näinud raamat tahab pakkuda meile kõigile julgust ka võimatuna näivatel, lootusetutel ja rasketel hetkedel edasi liikuda – liikuda iseendale lähemale, usalduses ja armastuses.
 
Küsimusi esitas HELO TALVA

 LISA
Marilii kirjutas nii
…Vahel on teiste edastatud sõnad ja tunded vastuolus. Siis saab määravaks see, mis on tajutav. See on sügavam ja mõjusam kui sõna.
…Universumil on kombeks meie kutsele vastata. Maailm on kord juba nii loodud.
…Valu on tingitud inimese sisemisest kitsikusest, vastuoludest ja kokkupressitusest.
…Depressiooni näol on tegu millegagi, mis pole isiksuse vajalik ja loomulik osa. Millegagi, mis on tema teadvustamata mõtte- ja käitumismustrite tagajärg.
…Ta ei mõista veel, et tema reageeringud pole lihtsalt hetkeemotsioonid, vaid sügavale maha surutud ja kuhjunud minevikuvalud ja -rõõmud. Need on eelmistelt põlvkondadelt päritud negatiivsed käitumismustrid ning tema enda mahasurutud valu ja pettumus.
…Kaugelt suuremat pilti vaadates lubame vähem tähtsal oma elust kaduda. Alles jääb see, mis tõesti on hngele tähtis. See, mis hinge väestab ja toidab. Vahel võetakse meie elust midagi ära, et näeksime selgemalt seda, mis oleks muidu muude asjatoimetuste, mõtete, tunnete ja tegevuste keerises tähelepanuta jäänud.
…Kõigil inimestel on siin elus koht. Kõigil, kelle elu on valinud siin olema, on põhjus ja anne. See tuleb ainult üles leida, seda tuleb kasta, kasvatada ja jagada.
…Kõige tähtsam on elada iseendaga kooskõlas, lihtsuses ja aususes, siis vähenevad kannatused. Kui olakse loodusrütmidega kooskõlas, vähenevad ärevus ja tänapäeva kirjus, müra- ja valikuterohkes maailmas üsna kergesti saabuv ülestimulatsioon.
…Käesolev hetk on ainus, mis meil tõeliselt on.
…Vahel kanname eneselegi teadmata põlvkondade kaupa koormavat taaka üha edasi ja edasi. Oleme unustanud selle maha panna. Hetkel, kui vanast taagast loobume, on meil käed vabad ja tekib ruumi armastusele.
…Iga teekonnal astutud samm on tähtis. Iga komistus ja jalgele tõus on elu rütm. Me oleme alati õigel ajal ja õiges kohas. Koos kasvades – teekonda austades ja usaldades. Märgates. Kukkudes armastusse. Nüüd tuleb ainult koos püsida. Püsida armastuses. Peatuda, püsida, hingata ja nautida elu elusaid hetki, laineharju ja sügavikke. Lubades elul endast läbi voolata. Lubades elul olla elu. Elu on ja armastus on.
 
Marilii raamatust „Kukkudes armastusse. Lugu sellest, kuidas me oleme alati kohal.“