|
Kohtusime seekord Reedaga Viljandis, et EFT ehk koputamise tehnikat ühiselt rakendada ning teiega jagada. Endiselt olen mina siin uudistaja ning Reet suunaja rollis. Juhtus olema laadapäev ja linn kihas erinevatest tegevustest, kaupadest, muusikast ning loomulikult inimestest. Üle tunni kestnud autosõit oli seljataga. Valisime vestluse käigus siinkohal sessiooniga alustamiseks minu jaoks varasematel aastatel suureks segajaks olnud sotsiaalse ärevuse ning sellega seotud uskumused. Jaa, mul oli plaan pärast kohtumist ka laata uudistama ning nautima minna!  Võtsime appi koputuspuu, mis näitab taaskord kõnekalt alateadvusesse peidetud uskumuste, emotsioonide, sündmuste ja sümptomite seoseid. Nii saame neid nähtavale tuua ning erinevate tehnikate abil vabastada. Hoiame täna suunda EFT-l.
Sümptomid: sõltuvused, südamerütmihäired, kaaluprobleemid, kõrge vererõhk, valud, kõhuprobleemid jne. Emotsioonid: häbi, süütunne, kahetsus, eemale tõukamine, viha, kurbus, jõuetus, hirm jne. Sündmused: eemale hoidvad vanemad, kiusamine, reetmine/hülgamine, kuritarvitamine, liigne kriitilisus, füüsiline karistamine, peretülid, alkohoolikutest lähedased jne Piiravad uskumused: „Ma ei suuda midagi õigesti teha,“ „Mul pole turvaline,“ „Ma pole armastust väärt,“ „Olen teistsugune,“ „Olen väärtusetu,“ „Ma pole piisav.“ Jne. Keskendusin ühele situatsioonile ja ebameeldivale tugevale tundele, mis sellega kaasnes. Mu silme ette tuli pilt. Tavaliselt püütakse siinkohal jõuda juureni ehk siis kõige varasema tundega mälupildini, et piiravat uskumust lahustada. Need sündmused tulevad tihti järk-järgult nähtavale. Kogemus võib olla pildina, värvina, kehatundena vms. See sõltub juba igast inimesest individuaalselt. Tunde intensiivsust hindad sa ise skaalal ühest kümneni. Alustasime nii, et Reet valis sisenduse, mina kordasin ning tema koputas ise läbi mu keha erinevaid punkte. Jätkasime nii, et tema nii sisendas kui koputas. Minu ülesanne oli nüüd tajude ja tunde muutust jälgida ning tagasisidet anda. Kordasime protsessi erinevate nurkade alt, mille käigus ka kogemused muutusid. Tunde muutusega muutus tõesti ka pilt. Lisaks on meil tihti teisigi suunanäitajad, kui neid tähele panna. Nimelt sessiooni käigus hakkas äkki õuest kostma djembede rütme ning siis sama ruttu need ka vaibusid. Liikusime protsessis edasi. Minu näole tuli naeratus. Järgmisel hetkel oli kuulda juba meeste laulu sõnadega: „Lase minna.“ Läksin laadale ning nautisin seda… Marilii Toots www.joogatunnid.ee
0 Comments
 Üksindus, eitamine, igatsus, soov kuuluda ja omaks võetud olla? Need on vahel varjatud ja vahel nähtavad tunded. Enesekriitilisus, kriitilisus teiste suhtes, võõristamine? Kas teised peavad olema nagu meie või nagu meile sobib? Kas nad saavad olla? Kas meie peame olema oma põhiolemuselt teistsugused? Ja kas peame end siis paremaks ja täiuslikumaks arvates, et meie olemine ja olemus on kuidagi õigem? See kehtib nii gruppides, kui ka üksikisiku tasandil.
Igatsus, üksindus, oma tunnete eitamine. Kas me ehk soovime teisi kontrollida siis, kui me ise enda tunnetega toime ei tule? Soovime, et teised oleksid meile mugavad! Aga vot ei ole! Oleme kõik inimesed oma imelisel teekonnal. Kes on öelnud milline see „õige“ inimene ja „õige“ teekond peab olema? Häiritus tekib alati meis endis. Kui tekib häiritus, oleme kontakti iseenda olemusega selles hetkes kaotanud. Kui oleme iseendaga kontaktis, on hingerahu. Olen korduvalt ja korduvalt erinevatelt inimestelt kuulnud, et nad soovivad lihtsat suhet. No mis on lihtne suhe? See, kui meil endil on iseendaga lihtne täpselt sellisena nagu me parasjagu oleme. Lihtne ka oma loomuomaste kiiksudega, sest need lihtsalt on. Ja vot iseendaga rahus olla pole alati lihtne ülesanne. See on igaühe sisemine teekond, mida saame külg külje kõrval koos käia. See ongi elu. Absoluutselt iga suhe, kus tunneme end iseendaga mugavalt on lihtne. Otsides täiuslikke inimesi ja partnereid eitame me iseennast ja teisi. Lähedus, kus on siin ausus ja nii väga igatsetud lähedus? Kardame enda tundeid, mis meis tekivad, kui keegi meis ennast näeb ja end eitab? Kardame enda tundeid, kui näeme teises iseennast ja ennast eitame? Põgeneme, ründame? Tõrjudes ja kritiseerides teisi, oodates neilt midagi, mida neil anda pole, eitame me enda neid osi, mida teistes näeme. Eitame ka teisi nende ausas olemises. Iseend täielikult omaksvõttes, olles enesele oma teekonnal lähedal, oleme me teistele nende teekonnal lähedal ja üksindus ning igatsus on saanud armastuse kaisutusse. Olles iseendale lähedal oleme lähedal ka teistele. Kaks inimest või ka grupp, kes on iseendale lähedal kogu oma olemuses, loovadki sügava läheduse. Nii ongi loodud nii igatsetud emotsionaalne kui ka füüsiline kooskõla. Marilii Toots www.joogatunnid.ee  Reet liitus meiega varakevadel. Ta on isikliku arengu konsultant. Loe täpsemalt siit. Kohtusin temaga eile Skype vahendusel eesmärgiga teha inimkatseid. Ehk siis täpsemalt valisime Reedaga teha tööd minu kui kliendiga, kasutades tema lähenemist. Edastame seda, mis kohtumistel aset leiab mõningal määral ka Sulle, armas lugeja. Jagan oma kogemust. Püüdsin püsida avatult inimese/kliendi rollis ning mitte sekkuda kogemusterapeudi ja joogapraktikuna. Minu kohta leiad täpsemat infot siit. Reeda esimene küsimus oli, et mida ma muuta tahan? Võtsime vastuse välja selgitamiseks toeks elu põhivaldkondade skeemi, mis aitab välja selgitada vajalikud suunad. Vt. joonis. Minu suunaks said partnerlus ja sotsiaalsed suhted. Reet tutvustas teaduspõhise psühholoogia võimalusi. Ta rääkis jäämäest ja selle nähtavast tipust, mis kajastub inimese käitumises. Mõtted ja tunded jäävad sageli juba sügavale veepinna alla varjatuks. Selleks, et käitumuslikul tasemel toimuks muutus, tuleb aga just nimelt ligi pääseda peidetud osale ehk siis ühe osana teadvustamata tunnetele, mis meid ühel või teisel viisil käituma suunavad. Tihti märkame seda alles siis, kui leiame end päris mitu korda järjest samas panges kolistamas.  Eeltoodud teemad on mulle läbi tavapsühholoogia, joogafilosoofia ja praktikate vägagi tuttavad, kuid meil kõigil on pimedad alad. Kuna tundlike emotsioonid on tihti küllaltki intensiivsed, siis sageli käime me ikka nagu kassid ümber palava pudru, ega julge ampsu võtta. Tõsi küll, tahaks ja vahel võibki seetõttu edasiliikumine olla takistatud. No kujutage ise ette, et ratsutate hobusega, ei, et tahate ratsutada, aga hoiate koguaeg päitseid tugevalt enda suunas ja reisi vastu hobuse külgi, samal ajal pidevalt looma liikuma ajades? Andes nii välja vastakaid impulsse ja lõpuks ei liigu tandem ei edasi ega tagasi. Loom satub segadusse, ta ei kuula sind enam ja läheb kuhu tahab. Sina istud ikka hobuse seljas saamata aru, et miks on tunne vale ja mis üldse toimub? Kuna sina ei edasta selgeid suuniseid, siis on hobune juhtimise üle võtnud. Ole tähelepanelik, hobune võib siin sümboliseerida ka meie meelt ja aistinguid.
Selgitasime Reedaga koos kõigepealt välja minu alateadlikke uskumusi ja peidetud teemasid. Mõned neist – suhted isaga, häbi, soovimatus. Kuidas valida inimesi, kes mind valivad ja väärtustavad? Soov meeldida, konflikte vältida? Jaa… aga sealjuures mitte end unustada ehk siis keha baasvajadused (söök, uni, vesi) peavad olema rahuldatud, siis ei lähe meie meel ka nii lihtsalt uitama ega teki ülestimulatsiooni või ärevust. Edasi kulgeb protsess erinevate emotsioonide vabastamise vahendeid kasutades. Reet kasutab selleks muuhulgas näiteks EFTd. Edasi töötab ta efektiivsete käitumismustrite välja selgitamisega ja nende kinnitamisega. Selleks on samuti erinevad meetodid eesmärgiga luua inimesse uus programm. Kliendiga suhtlemisel uurib Reet välja ka selle, mida inimene juba teab ja millega on kokku puutunud. Kuidas ja kus saab olla tema panus ning siis pannakse koos paika tegevuskava. Sain Reedalt kiita, et olen partnerluse ja suhete kohapeal väga mõnusas, mängulises laboratoorse töö protsessis. Peagi saime mõlemad südamest naerda, kui emotsionaalselt vahele ütlesin, et no ikka tahaks ju ruttu ja kohe. Üdini inimlik. Enam pole kiire, vaid on kasvanud uudishimu, et edasi liikuda teadlikult juba uute soodsate mustrite toel, tuul tiibades. Joogapraktikal on samuti mustrite märkamise ja teadvustamise ning eelkõige meelekindluse kasvatamisl ja fookuse hoidmise treenimisel minu elus väga oluline osa. Kuid me lähme Reedaga koos sügavamale, sinna, kuhu ehk päris üksi ei julge veel piiluda. Sinna, kus olen ise nii mõnelgi puhul teistele peegliks. Seda enam on oluline iseendasse vaatamine. Reet on siin mulle toetaja ja vaatleja. Meid ootab põnev ühine teekond. Leppisime kokku uue aja kohtumiseks. Ühel hetkel paneb elu meid valiku ette, kus vanaviisi enam edasi minna ei saa, siis hakkab põnev kasvamise ja avastamise protsess, kus on võimalik igas hetkes uuesti sündida ning uudistada maailma elevusega ja mänguliselt nagu väike laps. Marilii Toots www.joogatunnid.ee 
Elane N. Aron, PhD `Ülitundlik inimene `OÜ Hea Lugu, 2014 lk. 52  „Olen mõlema lapsega kaalus juurde võtnud. Ei ma pole toitunud rohkem, vahel küll patustanud õhtuti, aga ei.
Kui olen avardunud, olen teadlikult tegelenud hingelise poolega. Füüsilise liikumise olen kinni lülitunud. Mingi osa on blokeerinud. Minu puhul saab kaal kiiret langema, kui avardan selle poole, mida soovin. Aga kui pühendun ühele, siis teine pool jääb nõrgaks. Jooga on parim ravi. Mul on raamatud ja videod ja aeg ajalt laian end tundides. Mulle meeldib palju teada, sest nimetan ennast švammiks. Tahtsin jõuda tahtejõu punktini ja selle punkti peal olemine laheneb kõik.“ Axa, 35 
 „Mulle ei meeldi, kui ühiskonnas kedagi maha tehakse, häbistatakse või nurka surutakse...olin lapsepõlves kõva väljaastuja. Täiskasvanuna oleme rohkem piirides aga peale teise lapse sündides tajun jälle lapsepõlve olekut.
Ja ma olen põhjas käinud...iseendas. Teinud ka vigu aga õppetunnid on nii head, et olen tänulik kogu selle tunde eest. Nüüd on mu poeg kolmene. Tunnen et jälle hakkab uus ajastu. Ma armastan oma lapsi samapalju, aga mina avardun uuele lainele. Tunnen kehas elektritunnet... Kas ma rohkem lapsi tahan? Jätan alati uksed avatuks aga hetkel soovin seda avardatud tunnet kogeda. Ma näen pea iga öösel und mida mäletan. Ja uni annab palju infot. Arvan, et emaks olemine on kõike seda väärt. Endas kasvamist. Tunneksin tohutut tühjust kui mul ei oleks lapsi.“ Axa, 35 Brandon Bays: depressioon ei ole haigus, vaid emotsioonide allasurumisest põhjustatud seisund13/4/2018  Depressiooni põhjuseks on käitumismuster, mis põhineb emotsionaalsel endassesulgumisel ja blokeerumisel – see on harjumus, mille oleme välja kujundanud, et kaitsta end ähvardavate, kahjustavate ning muul moel valusate tunnete eest. Brandon Bays ja Kevin Billett kirjeldavad raamatus "Valgus tunneli lõpus" depressiooni, levinumaid müüte ja võimalusi sellest vabaneda. Siin neli levinumat müüti. Esiteks. Depressioon ei ole vaimuhaigus Ma tean, et see on vaieldav ja kõik ei nõustu selle väitega ning mõned lugejad võivad isegi vihastada selle peale. Kui ma sellest oma kursustel räägin, siis näen umbusaldust, eriti nende inimeste nägudel, kellele depressiooni diagnoosides on öeldud, et see on vaimuhaigus, ning seepärast tahan veelkord rõhutada, et depressioon iseenesest ei ole vaimuhaigus. Teadaolevalt ei ole depressiooni keskmes ühtegi indentifitseeritavat vaimset häiret, mis seda ühtlasi ka defineeriks. Ei ole kehtivat tõestust, et depressioon oleks oma olemuselt vaimuhaigus. Illustreerimaks seda väidet, mingem korraks tagasi mõningate mõõdukat depressiooni iseloomustavate sümptomite juurde – näiteks madal energiatase, jõuetus, rahulolematus või tasakaalust väljas elu. Te ei arva ju, et need süptomid viitavad vaimuhaigusele. Või arvate? – Loomulikult mitte. Samuti ei kaasne vaimuhaigusega alati depressiooni. Pole ka kliinilist tõestust, et depressiooni eelduseks on kindlasti vaimuhaiguse olemasolu. Hiljutised mitmete teadlaste poolt läbi viidud uuringud USA-s seavad tegelikult kahtluse alla depressiooni ja madala serotoniinitaseme vahelise seose – just selle seose alusel on depressiooni kvalifitseeritud vaimse haigusena ja just selle füsioloogilise vaevuse leevendamiseks kirjutatakse massiliselt välja niinimetatud antidepressante, selektiivseid serotoniini tagasiside inhibiitoreid nagu Prozac, Zoloft ja Paxil. Ilmneb, et tegelikult ei ole konkreetseid, sõltumatul uurimistööl põhinevaid tõestusi sellekohase seose olemasolu kohta. Selle oletuse lõid suured farmaatsiafirmad, kes tahtsid rohkem müüa oma ravimeid – neid rohtusid, mis algselt olid loodud ärevushäirete, mitte depressiooni ravimiseks. Mis aga muidugi vastab tõele (ja mida toetavad arvukad materjalid) on see, et depressioon tõesti häirib tavapäraseid tajumisviise ja vaimseid protsesse. Raskekujuline depressioon võib küll põhjustada vaimseid häireid. See ei pruugi juhtuda, kuid on siiski võimalik. Seega, kui me püüame depressiooni ravida, määratledes seda kui vaimuhaigust, siis oleme eksiteel, sest üritame ühte võimalikku kõrvalmõju ravides ravida põhjust ennast. See on sama hea kui ravida maohaavandit happesust reguleerivate tablettidega: ajutiselt võib see pakkuda leevendust, kuid ei kõrvalda ometigi probleemi peamisi põhjuseid. Teiseks. Depressioon ei ole füüsiline haigus Depressioon ei ole otseses meditsiinilises mõttes füüsiline haigus. Sellel ei ole spetsiifilisi jälgitavaid kahjustusi ja see ei põhjusta konkreetseid ennustatavaid rakulisi muutusi ning selle areng ei kulge mööda lineaarset rada. See pole ei viiruslik ega nakkuslik. Depressiooni nimetamine haiguseks on sama hea kui stressi nimetamine haiguseks: stress võib põhjustada haigust, aga stress ise ei ole haigus. Loomulikult võib depressioon põhjustada füüsilisi hädasid ja häireid. Raskekujulise vormi korral lööb see segamini endokriinsüsteemi ja põhjustab hormonaalset tasakaalutust. See võib lammutada immuunsüsteemi, jättes meid viiruste ja teiste haiguste meelevalda. Tegelikult on väga ebaproduktiivne defineerida või käsitleda ja ravida depressiooni nii, nagu see oleks haigus. Sest sellisel juhul tekib oht, et me ei hakkagi otsima neid tegelikke asjaolusid, mis seda seisundit põhjustavad, olgu need siis isklikud või keskkonnast tulenevad, ja hakkame end nägema „selle asja“ ohvrina. Ja loodame siis, et seda saab tabletiga ravida, aga kahjuks ei saa. Meil pole olemas ühtegi ravimit, mis efektiivselt suudaks ravida depressiooni – mitte ainsatki. Kolmandaks. Depressioon pole emotsioon
Depressioonis inimene võib olla ülimalt emotsionaalne või siis täiesti emotsioonitu. Olenevalt meie depressioonitasemest võib meie olek olla ähmaselt ebamugav või tuim ja udune või siis ülimalt valulik – kuid tegu pole iseenesest siiski emotsiooniga. Emotsioonid tulevad ja lähevad; need kerkivad esile ja lahtuvad, kestes mõnest sekundist kuni mõne minutini. Kui näete väikest last (kes on veel liiga noor, et osata emotsionaalse vastupanu strateegiaid või mänge) mängimise käigus haiget saamas – võibolla ütleb mängukaaslane midagi solvavat või teda ei võeta mängu või ta sai kriimustuse või lõi end ära, või lihtsalt miski ärritab teda emotsionaalselt –, siis näete tõenäoliselt järgmist pilti: pisarad on kerged tulema, seejärel muutub laps vihaseks ja pahuraks ning kurvaks, seejärel näib ta eksinuna, haprana ning haavata saanuna … ja ei möödu kuigi palju aega, kui see laps mängib juba rõõmsalt edasi, tegutsedes vabalt, olles valmis taas tundma kõike seda, mida iga uus hetk endaga kaasa toob. Lapsed lasevad oma tunnetel voolata, liikuda läbi keha ja seejärel sealt välja. Lapsed lasevad loomulikul emotsionaalsel protsessil lõpuni kulgeda. Emotsioonid tulevad ja lähevad oma rada. Ainult siis, kui püüame nendega manipuleerida – neile vastu panna, neid muuta või maha suruda –, ainult siis läheme me rappa ja põhjustame endale kestvaid probleeme. Sest niiviisi me kujundame oma emotsioonidest meeleolu ja meeleolu võib juba üsnagi pikalt kesta. Ja kui me jätkame nendega manipuleerimist ning õigustame millegagi oma emotsionaalset eraldumist, saab meeleolust meeleseisund ja sellest omakorda emotsionaalne seisund – ja meeleseisundid ning emotisonaalsed seisundid võivad kesta kuid, aastaid või isegi aastakümneid. Seega, depressioon ei ole emotsioon. See on seisund, olek, mille oleme loonud enesesse sulgudes, osutades vastupanu läbielamata loomulikele tunnetele, uinutades need magama. Neljandaks. Depressioon ei pärandu geneetiliselt Aastatuhande vahetusele eelneval perioodil kulutati meeletuid summasid geneetilistele uurimustele, et kaardistada inimese genoomi, inimkonna DNAmustrit. Peadpööritavaks eesmärgiks oli luua nii põhjalik ja kõikehõlmav mudel, et oleks võimalik ennustada inimese elu kvaliteeti, tervist ja saatust. Eesmärgiks oli luua omamoodi teaduslik „kristallkuul“, mis võimaldaks vähestel privilegeeritutel heita pilk inimese olemuse sügavustesse, mõistmaks kogu meie elu. Selle meetodi abil loodeti võimalikult täpselt ennustada igaühe soodumusi, käitumist ja tervist ehk et milliseid haigusi nad põdema hakkavad. Ja lõpuks (kõigi kindlustusstatistikute rõõmuks) loodeti, et on ehk võimalik ennustada ka seda, mille kätte ja millal me sureme. Ja siis muugitigi see kood lahti ja inimese genoom kaardistati, kuid selgus, et see ennustab ette vaid väga vähest. Järgnevad aastad olid täis teaduslikke pettumusi, kui saadi aru, et inimese käitumist, harjumusi ja tervist on siiski väga raske mõista ja peaaegu võimatu ette ennustada. Kiirelt jõuti järeldusele, et lisaks geenijärjestusele on siiski väga palju teisi faktoreid, mis mõjutavad meie bioloogilist ja meditsiinilist saatust. Uurimistöö rõhuasetus muutus, kuna saadi aru, et kavand on siiski kõigest kavand. Ja kavandid on kõigest suunised; oletused, kuidas üks struktuur võiks hakata kuju võtma, kavand ei kujuta seda struktuuri üks-ühele. Tegemist on siiski vaid metafooridega – need on varieeruvad, muutlikud ja avatud erinevatele tõlgendustele. Viimastel aastatel on epigeneetika avastanud, et üksikud geenid meie DNA järjestuses võivad pealtnäha suvaliselt kas siis sisse lülituda ja avalduda või välja lülituda. Teisisõnu, igal ajahetkel võivad teatud geenid või geenigrupid kas siis mõju avaldada või mitte. Epigeneetika on kõvasti edasi arenenud ja uuringutes on avastatud, et vaatamata sellele, et teatud käitumismustreid ja eelistusi on võimalik edasi anda järgmisele generatsioonile, mõjutab ometigi nende sisse- või väljalülitumist otseselt nii lihtne faktor, nagu on seda meie uskumused. Meie personaalsed valikud ning oma kogemuste ja ümbritseva maailma isikupärane tajumine ja kaardistamine mõjutavad otseselt meie geneetilise materjali reaktsiooni ning sellest tulenevat. Kokkuvõtvalt võib öelda, et me ei ole oma geneetilise pärandi orjad ega ka vangid. Sõltumata sellest, mida olete kuulnud või lugenud, depressioon ei ole vältimatu pärandus ühelt põlvkonnalt teisele. Kunagi ei ole tegemist ette määratud prognoosiga. Kuigi samalaadne keskkond ning teiste inimeste samalaadne käitumine ja suhtumised võivad meid sügavalt mõjutada, pole depressioon kunagi siiski vältimatu. Huvi korral tehke ise internetis väike uurimus depressiooni teemal. Kaevuge tavapärasest sügavamale, tutvuge kaasaegsete depressiooni käsitlevate uurimustega, ja ka teid võib šokeerida seesama asi, mida minagi avastasin: depressioon ei ole tegelikult see, milleks me teda oleme harjunud pidama; ravimifirmad ja tavameditsiin on rääkinud meile sellist juttu, mis neile sobib. Ja kui depressioon pole tegelikult ükski neist, siis mis see tegelikult on? Depressiooni põhjuseks on käitumismuster, mis põhineb emotsionaalsel endassesulgumisel ja blokeerumisel – see on harjumus, mille oleme välja kujundanud, et kaitsta end ähvardavate, kahjustavate ning muul moel valusate tunnete eest. Depressiooni tõeliseks põhjuseks on meie alateadlik harjumus emotsioone alla suruda ja blokeerida, et hoida enda elust eemal hirm, ahastus ja valu. Aja möödudes meie harjumus kõike maha suruda üksnes tugevneb; see muutub automaatseks mustriks ja lõpuks kristalliseerub see üheks kindlaks seisundiks – emotsionaalseks sulgumiseks ja ummikuks. Põhimõtteliselt on depressioon emotsionaalse blokeerumise seisund, mis on sündinud meie meeleheitlikest ja ebaefektiivsetest katsetest hoida halvad asjad oma elus kontrolli all. Tahan veelkord rõhutada järgmist: depressioon ei ole haigus – ei vaimne ega ka füüsiline –, vaid põhimõtteliselt on tegu emotsioonide allasurumisest põhjustatud seisundiga. Asja iroonia seisneb selles, et oma harjumuse tõttu ennast emotsionaalselt sulgeda põhjustame omale lõpuks palju rohkem valu kui see halb, mille eest me end nende abil kaitsta soovisime. Esialgu tõmbusime endasse, et kaitsta end valu ja mingi tugeva emotsiooni eest – aga sellest sai muster, kuna hakkasime seda tegema sageli. Ehk teisisõnu, kui mingi emotsioon muutis meie enesetunde halvaks, siis surusime selle alateadlikult alla – ja nii iga kord. Tõmbusime aina sügavamale iseendasse ja lõime aina paksemaid ja paksemaid kaitsekihte ning loobusime järk-järgult igasugustest emotsionaalsetest reaktsioonidest. Mässisime end iseenda valmistatud hullusärki ja oleme seal lõksus. See ei kaitse meid enam, vaid põhjustab meile hoopiski ise valu – vastumürk on muutunud mürgiks ja välja on kujunenud depressiooniseisund, mis hakkab tugevamalt kinnistuma. Depressioonist vabanemise all mõtlengi ma vabanemist nendest alateadlikest harjumustest, nendest emotsionaalsetest manipulatsioonidest, vabanemist eraldatusest ja üksindusest; vabanemist emotsionaalse eraldatuse vanglast; vabanemist loomulike inimlike tunnete allasurumisest, mis lõppude lõpuks põhjustab tohutu suurt valu. Mõtlen selle all vabadusele elada oma elu täiel rinnal, vabadust tunda ja end väljendada, olla see, kes oled ja oskust olla oma eluga rahul. Pean silmas vabadust olla sina ise: see, kes sa tegelikult oled. Lõppeesmärk on selge: peame leidma viisi, kuidas vabaneda vanadest ahistavatest harjumustest, et saaksime elu väljakutsetele vastata elutervemal ja positiivsemal moel. Peame õppima, kuidas lubada endal tunda erinevaid emotsioone, lastes neil endast läbi voolata ja lõpuks raugeda. Brandon Bays, Kevin Billett "Valgus tunneli lõpus. Vabanemine stressi, läbipõlemise ja depressiooni tõelistest põhjustest", kirjastus Pilgrim 2018 https://pilgrim.ee/valgus-tunneli-lopus.html Allikas: Elutark  Ma arvan, et paremini kui praegu, mul minna ei saa. Olen vähendanud oma põhiravimi annust ja säilitan stabiilsust. Kõike suures osas tänu joogale. Tänu Sinu tundidele nii Pärnus kui Tartus tekkis usk, et jooga on üks võimalus.
Kaks aastat tagasi läksin peale Pärnut uudistama jooga näitlikke tunde. Nüüdseks olen grupis käinud kaks aastat ja tunnen, kuidas keha lõdvestub läbi hingamise ja venituste. Grupis töö on mõjunud väga hästi. Praegu püüan venitusi teha ka kodus. Tiina, 57
Mattias (Roland Laos) on keskkooli lõpetav noormees, kes unistab fotograafiaõpingutest Berliini Kunstiakadeemias. Tema plaanid seab ohtu armumine hulljulgesse bipolaarsesse kaunitari Hannasse (Jaanika Arum), kes tõmbab Mattiase sündmustekeerisesse, mis viib poisi seadusega pahuksisse. Päästes Hannat tema enese küüsist, paneb Mattias toime kuriteo, mis ähvardab ta aastateks trellide taha viia. Karistusest pääsemiseks on ainult üks viis – lasta end süüdimatuks tunnistada. Selleks aga tuleb Mattiasel teeselda ainsat vaimuhaigust, mida ta tunneb – bipolaarsust.
 „Meie kannatused on valgustatud. Minul on pigem selles maailmas nii, nagu ÜTIl, et nad soovivad aidata teisi. Mis kõige imelik olengi avastanud, nagu mulle oleks kohe sellind ülesanne peale kodeeritud. Et kui eiran siis ikka leian ennast seda tegemas.
Peale esimese lapse sündi möödus seitse aastat ja sündis minu poeg, minu teine armastatud energiavampiirike. Olgu mainitud, et mõlemad lapsed on planeeritud ja sündinud armastusest. Sain väljakutse ka meesliiniga tegeleda. Olin teadlikum ja ei nimeta seda energia võtmist enda puhul depressiooniks. Pigem käis heitlus minus endas. Arenemine teisel tasandil. Minusse sisenes rohkem energiat. Peale laste sündi kasvasid tajud. Vahel on raske sellise tajuga elada ja kingiks selle siiralt kellelegi edasi.“ Axa, 35  Erinevad laste arengut käsitlevad teooriad leiavad, et väga varajase lapsepõlve ajal kogetud pereliikmete vahelised suhted mõjutavad laste emotsionaalset arengut. Samas pole need teooriad saanud seni kinnitust, kuna see nõuab väga pikaajalist uurimist. Nüüd on aga olemas uuring, mis pani selle väite paikapidavuse proovile pikaajalise uuringuga. Tampere ülikoolis kaitses doktoritöö Jallu Lindblom, kelle uuring lähtuski eelmainitud psühhodünaamilistest ja evolutsioonilistest arenguteooriatest. Ta kasutas pikaajalise – enam kui 10 aasta vältel kogutud – uuringu andmeid, milles osales 710 soome peret. Uuringu tarvis vaadati, kuidas peresuhete kvaliteet raseduse ajal ja imikueas ennustab laste hilisemat tunnetega toimetulekut, kaitsemehhanisme ja sõpradega läbisaamist.  Kuidas sellist uuringut tehakse? 710 perekonna puhul küsiti mõlemalt lapsevanemalt nende tegevusvabaduse (ehk autonoomia) ja läheduse kohta nii peresuhetes kui vanema suhetes lapsega ning seda küsiti raseduse teisel trimestril (4.–6. raseduskuul), lapse 2. elukuul ning 12. elukuul. Kui laps oli saanud 7- või 8-aastaseks täitsid lapsevanemad küsimustiku lapse tunnetega toimetuleku, kaitsemehhanismide ja teistega kohanemise kohta. Uuringualuste laste 10. eluaastal valiti neist 79 eksperimentaalkatsesse, milles hinnati nende tähelepanu kallutatust vihaste ja rõõmsate näoväljenduste märkamisel (facial dot-probe task). Peresuhete mõju lapsele analüüsiti võttes arvesse nii muutuja- kui katsealusekeskseid meetodeid. Mis selgus? Uuringu esimese etapi andmete analüüs näitas, et vanemate kesine tegevusvabadus ja vähene lähedus nii peresuhetes kui suhetes lapsega andsid aimu lapse hilisemast vähesest võimekusest oma tundeid kontrollida ning sõltuvusest kaitsemehhanismidest. Siinkohal ei olnudki oluline lapse vanus ehk see, kas laps oli mõnekuune või aastane – lapsevanemate kesised peresuhted ja suhted lapsega avaldasid mõju mõlema vanuse puhul. Sellest võib järeldada, et kui üks lapsevanem leiab, et tema panus lapsega tegelemisse on vajalik alles hilisemas, näiteks väikelapse eas, mõjutab lapse emotsionaalset arengut. Teistpidi öelduna tähendab see, et lapse tundekäitumise arenguks on vajalik lapsevanemate lähedane ja kaasav käitumine nii peresuhetes kui suhtes lapsega. Uuringu teises osas kategoriseeris Jallu Lindblom pered vastavalt nende omavaheliste suhete profiilidele. Need olid järgmised: Kolmas uuringuosa näitas, et emotsionaalselt kauged, suurenevas kriisis, väheneva ja keerulise sidususega perekondade tüübid ennustasid laste vähest võimekust tundeid kontrollida ning lõid soodsa pinnase ärevuse ja depressiooni tekkeks. Enamikku ärevuse ja depressiooniga seotud probleemidest põhjustas laste oskamatus oma tundeid kontrollida. See omakorda mõjutas keskmises lapseeas sõprade leidmist ja nendega läbisaamist. Neljandas uuringuosas näitas autor, et teatud peresuhete tüüpitel on iseäralikud suhted lapse tundetaibu arengule. Näiteks väheneva sidususega perekondade lapsed näitasid üles kõrgendatud tähelepanu ohumärkidele, samas kui emotsionaalselt kaugete perede lapsed kippusid kaitsemehhanismina hoopis ohumärke eirama. Mida on lapsevanematel sellest uuringust õppida? Lapse sünd toob vanematele igapäevaelus kaasa suuri muutusi, mis panevad proovile nii kaasadevahelised suhted kui ka peresuhted tervikuna. See on ühtlasi aga periood, mil laps areneb väga kiiresti. Sellises perekondlikult mitut pidi keerulises olukorras õpib laps oma tundeid kontrollima, oma vanematega sidet looma ning kohanduma perekonna kui grupiga. Tundelistelt vanematelt õpivad lapsed oma tunnetega toime tulemist, kuid kui peresuhetes peegeldub ebakindlus, kujundavad need lastes oskamatust tunnetega toime tulla ning selle tulemusena õpivad nad kasutama kaitsemehhanisme, mis omakorda takistavad sõprus- ja lähisuhete loomist. Läheduse kesisus või puudumine peresuhetes soodustab lapseeas ärevuse ja depressiooni kujunemist. Suure tegutsemisvabadusega lapsevanemad, kes suhtlevad oma lapsega palju, õpetavad selle käigus ühtlasi oma emotsioone teadvustama ja nendega toime tulema. Vanemad, kelle lähisuhetes on tegutsemisvabadus piiratud, võivad lapsega suhtlemisel olla kartlikud või hoopis pealetükkivad, sundides lapsele peale oma tundeid, mille käigus kujuneb lapsel hiljem vastureaktsioonina hoopis kaitsemehhanism, näiteks neuroootiline ja ebaküps reageerimine ärritajatele. Viimane on osaliselt tingitud võimetusest mõista oma vajadusi ja tundeid ning selliseid reageeringuid võidakse sõprussuhetes pidada eemaletõukavateks. Jallu Lindblomi doktoritöö uuringute pinnalt tuleks lapse meeleoluhäirete puhul vaadata perekonda kui tervikut. Lapse vaimse tervise ning tunnetega toimetulemise analüüsimisel on vaja arvesse võtta ja kaasata mõlemaid lapsevanemaid ning abielulisi ja muid perekondlikke partnerlussuhteid. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et teatud peresuhete olukordades kohandavad lapsed oma kiindumust ning see mõjutab nende oskust töödelda emotsionaalset informatsiooni. Vähem oluline pole selle pikaajalise uuringu tulemus, et laste psühhopatoloogiliste häirete väljaarenemisel on oluline roll väga varases lapsepõlves kogetud lähisuhted. Just kesised pere- ja lähisuhted võivad luua soodsa pinnase meeleoluhäirete väljakujunemisel hilisemas eas. Jallu Lindblomi doktoritöö: "Significance of Early Family Environment on Children's Affect Regulation. From family autonomy and intimacy to attentional processes and mental health" Allikas: Novaator.err.ee  Inimtüüpide kirjeldamine aitab meil mõista, kui erinevad inimesed tegelikult on. Kui me seda ei teadvusta, võimegi jääda arvamusele, et kõik on meie moodi. Kui keegi käitub teistmoodi kui meie, näikse midagi olevat valesti. Enne, kui ma jõudsin arusaamisele, et on olemas erinevaid inimtüüpe, mõtlesin endamisi, et energilised ja kiire elutempoga inimesed kardavad tegelikult enda sisse vaadata. Ma arvasin, et nad põgenevad millegi eest. Nüüd mõistan, et nende jaoks toimivad asjad teistmoodi kui minu jaoks.
Ekstraverdid, kes pole teadlikud isiksuse erinevustest, võivad arvata, et introverdid on reserveeritud, endassetõmbunud, neil puudub huvi – ja aeg – teistega suhtlemiseks. Kui introvertne inimene eelistab veeta ühe õhtu üksinda ja mitte oma ekstraverdist partneriga, võib viimane arvata, et midagi on valesti, ja ta ei mõista, kuidas nii pikalt teistest eraldumises on võimalik leida midagi head. Paljude paaride jaoks võib teadmine erinevatest inimtüüpidest aidata teineteist paremini mõista. Ilse Sand `Armastades ennast` Pilgrim, 2016 lk. 33  „Enne lapsi hingasin endale, vastutama pidi, aga see oli selline vabalendamine. Et kui ei tule välja, mis siis, üritan uuesti. Siis sündis mu tütar. Tundsin kuidagi, et tükk minust sai talle ja energia kukkus kolinal. Armastasin ja armastan seda imet üle kõige maailmas. Kuid, jaa, lapsed on väikesed energiavampiirid.
Meie, kes me vajame oma nurka ja olemist, hetkega tundsin, et seda pole. Ei mu mees võimaldas mulle ruumi ja üksi olemist, aga mu mõtted ei leidnud vabadust. Hingasin, joogatasin, aga ei midagi. Kõik muutub, kui laps saab kolme aastaseks, aga ka siis ei tunne veel, et oled linnuna vaba. Kui ta sai 5, hakkasin avarduma. Ja 6selt tundsin, et see tükk on jälle täitunud, see puuduv osa on tagasi omal kohal. Vastutus, aga on jäänud, see, et tuleb kukkudes püsti tõusta, pead kiirustama ja pingutama. Ma olen hästi pühendunud ema. Ma ei pea surivoodil kahetsema, et ma pole saanud oma lastega aega veeta. Olen selle kohapealt üliõnnelik. Pealegi olen ma oma mõttejõuga saavutanud palju. Aga olen minagi iseendaga võidelnud. Võitlen selle teise koeraga vahel. Üks on see hea valge... teine see süngem. Aga mulle meeldib ennast lugeda.“ Axa, 35  „Suurtel perekonna sünnipäevapidudel käies lähen ma sageli vannituppa, et vaadata ennast peeglist ja masseerida oma käsi kuuma vee ja seebiga. kui siis mitu inimest on proovinud avada lukustatud ust, tunnen ma kohustust vannitoast lahkuda hoolimata sellest, et pole saanud piisavalt rahu ja vaikust. Ükskord püüdsin ma peita end ajalehe taha. Läksin ja istusin nurka ning hoidsin ajalehte näo ees. Lehte näo ees hoides sulgesin silmad ja püüdsin leida sisemist rahu. Minu onu, kellele meeldib pidutseda, hiilis minu juurde, tõmbas mul ajalehe käest ja hüüdis: „ Siin sa siis püüadki end peita!“ ja kõik naersid. Minu jaoks oli see vähga ebameeldiv.“
Ilse Sand `Armastades ennast` Pilgrim, 2016 lk. 18  Tundeoskused ja enda tundmine on sinu elus väga tähtsad. Tutvumine oma meelega, teadlik arusaam oma peas toimuvast aitab sul saada hakkama kõigega elus. Tundeid-mõtteid taltsutades saad juhtida kõike, mida elus koged. Sellest raamatust saad teada, kuidas teha nii, et lisada oma ellu häid tundeid. Saad õppida sedagi, kuidas tulla toime raskete tunnetega, kuidas vaadata silma hirmule, kuidas panna kurbus ja viha tööle enda kasuks. Toimetulek tunnetega aitab meid igas eluvaldkonnas. Kes ei tahaks koolis ilma suurema hirmu ja ärevuseta teha mängleva kergusega kontrolltöid või klassi ees vastata? Kes ei sooviks olla hea sõber? Selline, kes on alati olemas, aga julgeb ka ise vajadusel abi paluda. Kes mõistab, kui on eksinud ega häbene vabandada. Kes ei sooviks keskenduda paremini sellele, mida parasjagu teha tuleb, ja vabaneda mõtete pidevast jauramisest, mis tähelepanu mujale viib? Kuidas olla sõber iseendaga ja muutuda seeläbi enesekindlamaks? Kuidas olla toeks sõpradele? Kuidas tülitseda konstruktiivselt? Kuidas saada hakkama seksuaalsusega ja anda kaaslasele teada, et sul on tema vastu tunded? See raamat ei paku valmislahendusi, vaid võimalust vaadata enda sisse, kohtuda igat sorti tunnetega ja suurendada oma heaolu ning õnnelikkust. Lihtne tõde on, et kõike saab harjutada ja õppida. Isegi kõige ebameeldivamatest kogemustest saab midagi õppida. Raamatus toodud harjutusi regulaarselt tehes võid kogeda, kuidas su elu hakkab muutuma. Alustuseks võid võtta kas või ühe harjutuse. Proovi seda mõnda aega teha ja vaata, mis juhtub. Muutused algavad sinu peas, aga nende mõju ulatub kaugemale. Raamatu lugemine ja tundeoskuste harjutamine ei pea olema üksildane tegevus. Jaga oma kogemusi ka sõprade, vanemate ja miks mitte ka õpetajatega – ka neil võib uutest oskustest abi olla.
 I osa
Elane N. Aron, PhD `Ülitundlik inimene `OÜ Hea Lugu, 2014 lk. 98 - 99  Ta lasi lahti hirmust.
Ta lasi lahti hinnangutest. Ta lasi minna ümber oma pea kihavatel kokkuvalgunud arvamustel. Ta lasi lahti endas oleva otsustamatuse meeskonna. Ta lasi lahti KÕIK oma „õiged“ põhjused. Täielikult ja jäägitult, ilma kahtluse ja vaevata, lasi ta kõigest lahti. Ta ei küsinud kelleltki nõu. Ta ei lugenud ühtegi raamatut, kuidas lasta lahti… Ta ei otsinud pühakirjadest tuge. Ta lihtsalt lasi lahti, lasi minna kõigil mälestustel, mis hoidsid teda tagasi. Ta lasi lahti kogu ärevusest, mis hoidis teda edasi liikumast. Ta lasi lahti planeerimisest ja kalkuleerimisest, kuidas teha kõike ainult õigesti. Ta ei lubanud, et laseb kõigest lahti. Ta ei pannud seda päevikusse kirja. Ta ei kirjutanud prognoositud kuupäeva oma kalendrisse. Ta ei teinud avalikku teadaannet ega pannud seda paberile kirja. Ta ei kontrollinud ilmateadet ega lugenud horoskoopi. Ta lihtsalt lasi lahti. Ta ei analüüsinud, kas ta peaks laskma lahti. Ta ei helistanud sõpradele, et analüüsida olukorda. Ta ei läbinud viie astmelist Vaimse Maailma Käsitlust. Ta ei helistanud tugiliinile. Ta ei lausunud ühtki sõna. Ta lihtsalt lasi minna. Kedagi ei olnud läheduses kui see toimus. Seal ei olnud aplausi ega õnnitlusi. Seal polnud ei HEA ega HALB. See oli see, mis see oli ja see lihtsalt on nii. Lahti laskmise ruumis, ta lasi sellel kõigel olla. Väike naeratus libises üle ta näo. Kerge tuul puhus tast läbi. Ja päike ja kuu paistsid ikka taevas. Ernest Holmes - TA LASI LAHTI/ Ta lasi minna  Kõik kasvatusteooriad ei toimi ka. Samas on emaks-isaks olemine keeruline ja vastutusrikas amet selles mõttes, et eeldab teatud teadmisi ja oskuseid. Lapsevanemaks ei sünnita, vaid selleks olemist saab ja tuleb õppida. Laps vajab hakkama saamiseks eelkõige emotsionaalseid ja sotsiaalseid oskusi, mille eelduseks on eneseteadlikkus ja iseseisev mõtlemisoskus. Olulise tähtsusega on vanemate arusaamine oma rollist, ning põhimõtted, mida oma lapse kasvatamisel järgitakse. Just need kujundavad lapse arusaama endast ning arendavad tema oskust arutleda teemadel, kes ma olen, milline on minu roll siin maailmas ning millised on minu võimed, õigused, kohustused. Neli kasvatusstiili Vanemlus on lapsevanema pidev tegevus lapse suhtes. Eristatakse nelja vanemluse tüüpi – autoritaarset, autoriteetset ehk positiivset, kõikelubavat ehk järelandlikku ning hooletusse jätvat ehk ükskõikset. Kaasaegsed eksperdid peavad autoriteetset vanemlusstiili kasvatuses kõige tõhusamaks.  Nõudlik ja tundlik autoriteetne vanem
Esmapilgul keerulise sõnapaari “autoriteetne vanemlus” taga peituvad tegelikult lihtsasti mõistetavad põhimõtted lapse kasvatamiseks. Perekonnas, kus kasutatakse autoriteetset kasvatusstiili, austatakse nii lapse kui täiskasvanu õigusi ning oluliseks peetakse lapse ja vanema vahelist kokkulepetel põhinevat suhet. Vanema ülesandeks on seada lapsele piire, mis arvestavad lapse vajaduste, huvide, arvamuste ja isikupäraga. Lapsel on kergem nõudmistest ja käitumisreeglitest kinni pidada, kui ta on kaasatud perekonna otsustesse, tema seisukohti on küsitud ning nendega võimaluste piires ka arvestatakse. Oluliseks peetakse sotsiaalsete väärtuste kasvatamist.
Pahandust teinud lapsega tuleb rääkida Lapsed õpivad maailma tundma katsetades. Ükski laps ei taha olla halvasti käituv ning sobimatul käitumisel on alati mingid põhjused: näiteks ei teadnud laps, et antud käitumisviis on taunitav või tal puudusid oskused muud moodi olukorda lahendada. Sageli on halvasti käitumise taga läheduse puudumine, hirmud või ülekoormus. Kui laps teeb pahandust, tuleb rääkida lapsega, ning uurida, kuidas laps tekkinud olukorda selgitab. Igal käitumisel ja tegevusel on oma loogika ning oma põhjendus on ka lapsel. Karistamine teeks olukorra hullemaks, sest lapse rahulolematus suureneb veelgi. Lapsega on hästi siis, kui tema emotsionaalsed vajadused on täidetud, kui teda julgustatakse ja toetatakse. Vanema ülesanne on teda kuulata ja koos olukord läbi arutada, et kuidas edaspidi asju paremini teha.
Iga laps vajab turvatunnet, mida saab talle pakkuda kogenum ja vanem inimene, kellest laps peab lugu ja keda ta tajub autoriteedina. Ema-isa saavad oma lapse silmis olla autoriteedid ainult siis, kui nad käituvad oma sõnade järgi. Vanemaga koos olles jälgivad lapsed pidevalt oma ema-isa kõrvalt ja õpivad nende tegude põhjal, mis on hea ja mis halb. Laps tunneb hirmu vanema ees, kes räägib üht, aga käitub vastupidiselt. Kõige rohkem kannatab seeläbi lapse turvatunne, kuna ta ei saa sellist täiskasvanut usaldada. Lapsed annavad andeks palju, aga mitte valetamist.
Iga lapsevanema eesmärgiks on kasvatada oma lapsest õnnelik ja enesekindel inimene, kes saab elus hästi hakkama. Autoriteetse vanemluse põhimõtted annavad vanematele head töövahendid, et luua kodus keskkond, kus tunnevad end hästi ja turvaliselt kõik pereliikmed. Lapsele piiride seadmine ning talle heaks eeskujuks olemine, järjepidev selgitustöö tegemine ja ärakuulamine, julgustamine ja toetamine ning tunnustuse jagamine on aluseks rahulolevale perele, kus võetakse arvesse nii vanemate kui lapse vajadusi. Rita Rätsepp, psühholoog Allikas: Tark Vanem Foto: Internet |
Ülitundlik inimene
Valdkonnad
All
Arhiiv
June 2018
|
RSS Feed