Millisest "pisaratevabast" emotsioonide väljendamisest te räägite?

Tundlikud inimesed omandavad tihti halba mainet seetõttu, et nad tunduvad olevat oma emotsioonide täieliku mõju all.

Tegelikult on asi hoopis rohkem kinni inimese isiksuses. Olles ülitundlik inimene tähendab üldjuhul ka seda, et ollakse intuitiivsemad ja empaatilisemad. Uuringute tulemusena võib öelda, et umbes 20% inimestest on pisarad kerged tulema.

Nagu enamuste isiksuseomaduste puhul kehtib ka ülitundlikel inimestel reegel, et kui sa tead nende "kiiksudest", siis on sul neid oluliselt lihtsam mõista. Mõistmine tähendab nii nende iseärasuste, kui ka neile mittemeeldivate asjade mõistmist. Mõned käitumismudelid ja tõekspidamised lihtsalt ei käi nendega kokku.

Allpool on kirjas mõned tegevused, mis sageli pole ülitundliku inimese jaoks.

1. Enda vaoshoidmine, kui oled parasjagu väga emotsionaalne
Ülitundlikud persoonid on tavapäraselt sagedased nutjad, kuid mitte seetõttu, et nad on õrna hingega. Ei ole tähtis, kas nad on õnnelikud, kurvad, vihased või liigutatud. Kui nad tunnevad sügavaid tundeid, siis on pisarad kerged tulema. See on üks ülitundlike omadustest, mis paneb neid häbi tundma. Samas on see omadus, mida nad ise väga lihtsalt kontrollida ei saa. Uuringute tulemusena on teada saadud, et ülitundlikud inimesed tunnevad stiimuleid palju sügavamalt ja seetõttu reageerivad ka tugevamini.

2. Pastapliiatsi nupu klõpsutamine
Valjud ja korduvad helid on nende jaoks häirivad. Ülitundlike inimeste uurija Elaine Aron tähelepanekute tulemusena on selgunud, et ülitundlikel inimestel tekib välissegajate mõjul kergelt ülestimulatsioon ja seega võivad sellised häirivad helid olla neile eriti masendust tekitavad.

3. Ebaviisakus
Elaine Aron uurimuste kohaselt on ülitundlikud inimesed tavaliselt ka väga kohusetundlikud ja viisakad. See tähendab tegelikult oluliselt rohkem, kui mõne "palun" ja "tänan" ütlemine. Nad saavad väga hästi aru, kui nad tekitavad kellelegi ebamugavust. Tõenäoliselt ei õnnestu kohata ühtegi ülitundlikku inimest, kes siseneks ühistransporti enne, kui kõik väljuvad inimesed on tulema pääsenud. Nad märkavad suure tõenäosusega koheselt, kui keegi ei käitu heade tavade kohaselt.
​
4. Õudusfilmi vaatamine lihtsalt oma lõbuks
Kas sa sooviksid vaadata mõnda õudukat nädalvahetusel? Ülitundlikud inimesed seda tõenäoliselt ei sooviks. Elaine Aron uuringute kohaselt on ülitundlikud inimesed üliempaatilised, mis tähendab seda, et nad asetavad ennast teiste inimeste olukorda. Seetõttu ei pruugi neile selliste filmide vaatamine meeldida.

5. "Konstruktiivse kriitika" teema
Ülitundlik inimene võib olla saadud kriitikast kauem mõjutatud kui enamus teisi inimesi. Nad peavad seda murettekitavaks ja nad mõtlevad saadud kriitikale oluliselt sagedasemalt kui nende vähem tundlikud kaaslased.

6. Lihtne otsuste langetamisel
Ei oma tähtsust, kas otsustama peab söögikoha või töökohavahetuse üle. Iga selline otsus paneb ülitundlikule inimesele pea kogu maailma raskuse. Elaine Aron uuringutest selgub, et nende jaoks on otsuste tegemine seetõttu raske, et nad kardavad teha valet otsust.

7. Ühistreeningud
Ted Zeff´ (The Highly Sensitive Person Survival Guide e. Ülitundliku inimese ellujäämisõpik autor) uuringud tõid välja, et aeroobikatreeningud pole tõenäoliselt kohad, kus ülitundlikud inimesed ennast nagu "kalad vees" tunneksid, sest nad kardavad, et iga nende liigutust jälgitakse ja hinnatakse tähelepanelikult.

8. Ütlemine, et tattoo tegemine ei tee üldse haiget
Ülitundliku inimese jaoks võib olla süst arsti juures või ka ära löödud varvas vägagi piinarikas. Elaine Aron uuringute kohaselt on ülitundlikud inimesed valu aistingutest tavaliselt rohkem mõjutatud kui teised inimesed.

9. Kellegi ärritunud olek
Ülitundlikud inimesed on muutuste suhtes väga tähelepanelikud, olgu selleks siis inimese meeleolu või ka uus sisustusdetail nende sõbra elutoas. Seda põhiliselt seetõttu, et nad märkavad õhkõrnu muutusi neid ümbritsevas ja nad on tugevalt mõjutatud teiste inimeste emotsioonidest (teiste sõnadega, kui sa oma tekstides muudad oma kirjavahemärkide kasutust, siis suure tõenäosusega nad märkavad seda).

10. Ütlemine, et „tundlikkus“ on halb isiksuseomadus
Ülitundlike inimesi sildistatakse väga tihti järgmiste omadussõnadega: liiga tundeküllane, liiga nõrk, liiga tundlik. Uuringud näitavad, et nad ei saa sinna mitte midagi parata, nad on lihtsalt bioloogiliselt sellisteks loodud ja kui aus olla siis nad ei vahetaks oma ülitundlikkust mitte millegi vastu.
 
Inglisekeelse artikli leiad siit.
Eestikeelne versioon: Meelis Riiseberg ja Marilii Toots

Tahan jagada ühte huvitavat seost, mida märkasin. Nimelt ristsõna lahendades tuli küsimusele "ülitundlikkuse tekitaja" vastus "allergeen". Füüsilisel tasandil täiesti loogiline vastus. Kas ka mentaalsel tasandil?

Vikipeedia annab sellise definitsiooni:
"Allergia ehk ülitundlikkus on organismi häireseisund, mille korral mõni iseenesest kahjutu aine (allergeen) kutsub esile spetsiifiliste antikehade tootmise immuunsüsteemi poolt. Antigeenireaktsiooniga kaasnevad haigusnähud. See on immuunsüsteemi teatud liiki ülitundlikkus mingi aine suhtes."

Kas me võime rääkida ka vaimsest ülitundlikkusest mõnikord kui organismi häireseisundist mingite kindlate olukordade suhtes, mida vaimses kirjanduses nimetatakse "päästikuteks", mis vallandavad teatud reaktsiooni?
Olukorrad ise ei põhjusta ju kõigil reaktsioone, st iga inimene reageerib samadele olukordadele erinevalt. Sõltub sellest, kas see olukord käivitab minevikust mingi haigetsaamise vm emotsiooni. Ja kui seda on võimalik tervendada, siis peaks olema ju võimalik ka ülitundlikkust (õigemini ülereageerimist) vähendada?

Leidsin sama mõtte ka ÜTI kodulehelt: "Tegu on  täiesti normaalsete isiksuseomaduste kombinatsiooniga. Raskused on sageli tekkinud varases lapsepõlves kogetust ning ebateadlikust suhtumisest erinevate inimeste erinevatesse vajadustesse. Kui väljakutsed on juba tekkinud, siis neid on võimalik soovi korral vabastada ning õppida elama oma omadustega rahus. Sageli piisab senise elukorralduse muutmisest, harjumuste ümbervaatamisest ning eneseaustuse suurendamisest." 
Siit tekkis mul veel huvitav mõte füüsilise allergia kohta. Kui praegu enamikke allergiahaigeid ravitakse tablettide ja allergeenide vältimise abil, kas siis, kui leitaks õige põhjus, millest allergia tekkinud on ning seda tervendada, on ka võimalik (ja arvan, et on) allergiat vähendada või sellest hoopis terveneda.

Debbie Shapiro raamat "Sinu keha räägib sinuga" väidab, et allergia põhjuseks on sageli allasurutud tunded. Ja soovitab tegeleda nende vabastamisega.

Oma kogemustest võin väita, et mida rohkem saavad vabastatud ja tervendatud mineviku haigetsaamised, seda vähem tekib ülereageerimisi, seda rahuldustpakkuvam on elu.

Katrin Moisa

1. Nad meeldivad enamusele inimestest, sest nad suudavad olla üldiselt empaatilised teiste inimeste emotsioonide suhtes ja olla head kuulajad.
2. Tunnevad kohe ära, kas nende ellu tulnud uus inimene on nö. nende inimene või mitte.
3. Tajuvad väga hästi seda, kui mõni inimene ei ole üdini usaldusväärne.
4. Kipuvad eelistama tervislikku toitu ja muid tooteid, sest nad ei talu mürke enda ümber.
5. Mõistavad suhteid oluliselt sügavamalt, kui enamus teisi inimesi seda teha suudavad ja neil on suurepärane oskus näha suuremat tervikpilti.
6. Nad võivad olla väga loomingulised ja nende loomingulisusele avaldab tugevat mõju muusika, loodus ja/või kunst.
7. Suurepärane oskus teisi inimesi innustada ja mõjutada ning seda tänu just ülitundlike endi poolt kogetud emotsioonidele (näiteks õnnetunne, nauding, rahu, elevus), mis võivad olla isegi nii tugevad, et neid tundeid hakkavad ka teised inimesed tundma.
8. Tugev intuitsioon, mis hõlbustab nende jaoks õigete otsuste tegemist uute võimaluste avanedes või uutes olukordades.
9. Kui ülitundlik inimene siseneb mõnda ruumi, hoonesse või muusse keskkonda, siis teab ta koheselt, kas see on tema jaoks meeldiv koht või mitte.
10. Tunnetavad väga hästi oma keha reaktsioone ja funktsioneerimist ning tänu sellele saavad nad kiiresti reageerida kui midagi on valesti.
 
Need on ainult mõned eelised, mida me võiksime nautida olles ise ülitundlikud inimesed. Need omadused koos paljude teiste isiksuse omadustega aitavad kujundada ja luua just sellise elu, mis meile endile kõige rohkem meeldib. Tuleb meeles pidada, et mitte kõik tundlikkuse vormid ei pruugi esialgu tunduda õnnistusena. Tihti läheb aega enne, kui õnnestub õppida oma tundlikkust enda jaoks positiivseks omaduseks pidama ja see on igati normaalne. Nii anname sageli ümbritsevatel olukordadel võimaluse meid kontrollida, kas siis pärssides või piirates meie arengut. Kuid me ei pea kannatama aastaid enne, kui õpime kasutama kõiki oma iseloomujooni selleks, et saada parimaks võimalikuks iseendaks. Me võime tormata läbi elu, aga saame elada ka kuulates oma tundlikkust ja nii luua endale just sellise elu, millises me peaksime elama.

Inglisekeelse artikli leiad siit. 
Eestikeelne versioon: Meelis Riiseberg ja Marilii Toots

​Neljas kokkuleppes“ paljastab don Miguel Ruiz ennastpiiravate, elurõõmu röövivate ja asjatuid kannatusi tekitavate uskumuste juured. Iidsel tolteegi õpetusel põhinev raamat pakub jõulise käitumisjuhise, mis võib kiiresti muuta meie elu uueks vabaduse, tõelise õnne ja armastuse kogemuseks. 
„Don Miguel Ruizi raamat on nagu maanteekaart, mis juhatab valgustuse ja vabaduseni.“ 
Deepak Chopra, „Edu seitse vaimset seadust“ autor 
„Inspireeriv, mitme suure õppetunniga raamat ...“ 
Wayne Dyer, „Tõelise maagia“ autor 
„Ruiz eristab tolteegi õpetusest olulisima Castaneda vaimus, väljendades selgelt ja laitmatult, mida tähendab nii meestele kui ka naistele elada tänapäevases maailmas rahumeelse sõdalasena.“ 
Dan Millman, „Rahumeelse sõdalase tee“ autor

Don Miguel Ruiz sündis Mehhiko maapiirkonnas ravitsejate peres, kus teda kasvatasid tervendajast (curandera) ema ja šamaanist (nagual) vanaisa. Perekond ootas, et Miguelist saab tolteekide sajanditevanuse tervendamisõpetuse ja esoteerilise tarkuse edasikandja. Migueli aga ahvatles moodne elu. Ta asus õppima meditsiini ja omandas kirurgi kutse. Migueli elu sai uue pöörde pärast kehavälist kogemust 70-ndate aastate alguses. Ruiz oli ühel hilisõhtul autot juhtides rooli taga magama jäänud ja ärganud, kui auto vastu betoonseina kihutas. Don Miguel mäletab, kuidas ta väljus oma kehast ning jälgis end kõrvalt, kuidas ta oma kaht sõpra autost välja toimetas. Kogemusest vapustatuna alustas mees intensiivseid eneseotsinguid. Ta pühendas end esivanemate iidse tarkuse tundmaõppimisele – harjutades innukalt ema kõrval ja täiendades end õpipoisina šamaani juures Mehhiko kõrbes. Unenägudes õpetas teda ka lahkunud vanaisa. Tolteekide traditsioonis juhatab nagual inimese tema isikliku vabaduseni. Don Miguel Ruiz, Kotkarüütli liinist pärinev nagual, on pühendanud oma elu iidse tolteegi tarkuse levitamisele.

Metsas jalutades leian alati eheda ja vägeva enda üles.  Niiga puhta, selge teadmise ja arusaamad, mis ümbritsevad elu sel perioodil ja juhivad tegemisi.
​
Olen tundlik ja väga emotsionaalne ning kirglik inimene. Olen läbi udu või mõttesudu mõistnud, et olen kergelt mõjutatav ja oma suure empaatiaga võtan tihti üle inimeste tunded, emotsioonid ja mõtted, kellega ma juhuslikult koos olen. Tihtipeale kaotan enda lausa paariks päevaks.

Läbi selle sudu, mis katab kergelt mu olemust leian alati tee metsa või parki jalutama, et taas kohtuda iseendaga. Mets ületab alati igasuguse pargi ja toob täiusliku selguse. Olen seda teadlikult praktiseerinud ja katsetanud juba aastaid. Olles koos inimesega kellel on tugev energia, jagan ma tema elukogemust sel hetkel või koosolemisel. Minust saab osa temast ja tema elust. See on alati ilus ja õpetlik, kuid kui tema tegemised, soovid ja tunded kattuvad minu soovidega elust, siis võib tulla veidraid olukordi. Eriti, kui see inimene on ka tundlik ja/või juhivad teda tugevad emotsioonid.

Olen hetkel, kui siin kirjutan 36 aastane, noor, tugev ja terve mees. Ma pole veel täielikult õppinud kontrollima seda kõike, mis toimub. Olen sinna teel igapäevaga aina rohkem ja rohkem. Vaadates tagasi oma elule, olen ma rohkem elanud teiste elu kui enda. Kuigi see kõik on minu. Hea ja ülev sisemine tunne on, olles sellest kõigest teadlik.

Olen alati võtnud aega endale, et olla mina. Ehe mina. Nooremana oli see keerulisem, nüüd on juba lihtsam, kuid siiski vajan tugevalt aega iseendale. Ainult siis on mul naeratus alati näol. Mul on raske olnud ennast avada ja kui aus olla, polegi seda teha saanud. Kui siis sahtlisse kirjutades. Paber ja pliiats on püha ja võlujõuga. See loomisvorm on viis, kuidas enda isiksust kõige arusaadavamal viisil teistele edasi anda.

Meil kõigil on mõned sõbrad, kellele end jagada. Aga nad ei mõista. Mul on üks sõber, kes on hea kuulaja. Uks parimaid. Ta arvab, et ta tunneb mind. Tõsiasi on see, ma arvan, et isegi mu oma ema ei tunne mind. Ja see pigem on mu oma süü. Olen alati eemale hoidnud. Juba lapsena tekitasin ma alati oma koha, kus olla rahus. Ilma teisi tunnetamata. Rahu pole kunagi olnud piisavalt. Sest minu juurde lihtsalt tullakse, olen nagu magnet.

Mina, oma täisuslikkuses olen alati, juba lapsena olnud sama, mis ma olen hetkel täiskasvanud mehena. Nii super enesekindel, et nõrgemad näevad mu tundelisust ja enesekindlust, et tõmbab lausa mu poole. Ja ma kaitsen neid, sest tunnen nende nõrkust. Tugevad ja rumalad näevad seda sama ja nad näevad minus vaenlast ja rivaali. Ja sellepärast on mind lükatud, tõmmatud, pekstud, narritud, nokitud, tagakiustud, sest rumal inimene kardab seda, mis on teistmoodi ja võõras. Teist tüüpi enesekindlad ja tugevad näevad seda, kes ja mis ma olen ning leiavad minus liitlase ja kellegi, kellelt saada õpetust ja tuge. Minu enesekindlus ja kohalolek teeb teinekord enesekindlad nõrgemaks.

Mulle ei meeldi sildistamised, kuid teinekord on lihtsam kirjelduses kasutada mingeid omadussõnu. Minus on teadmine ja arusaamine, et iga inimene opereerib siin elus ringi oma teadvuse tasemelt, seega ei ole ma kellegi peale ka pahane, kes on minevikus teinud mulle haiget.

Maiko Johanson

Jaa, me inimestena oleme programmeeritavad. Olete te vahel mõelnud, et inimene toimib täpselt samuti nagu Google? No, et mida rohkem otsingusüsteemis mõistet sisestada, seda rohkem see esile tuleb. Nii ka meil, inimestel – millele sügava tundega keskendud, see saab jõu.

Selleks, et toetav uskumus meisse programmeerida, tuleb see kõigepealt leida. Tihti selgub see vestluse käigus ja vahel on see inimesel juba olemas. Sellele tuleb vaid väge juurde anda.

Taaskord on meil hetkel sisestajaks Reet ja programmeeritavaks siis mina. Minul on uskumus olemas. Jätan selle siinkohal enda teada. Varem või hiljem on selle peegeldus näha meie igapäevaelus. Teeme valitud uskumusega protsessi läbi.

Kõigepealt tuleb kehaasetuse abil luua ajus nö. tervikasend. Meie alateadvus nimelt kaitseb varasemat programmi. Esineb vastupanu - just nagu viirusetõrje arvutisüsteemis. Seekord on tarvidus varasemast programmist läbi minna.

Reet võtab appi pendli ja kontrollib selle abil minu keha reageerimist valitud uskumusele. Samuti saab see hinde praeguse tugevuse kohta ühest kümneni.

Kui keha on vastused andnud, on uskumus vaja seostada tundega. Selleks on tarvidus uskumust häälega korrata ning luua oma meeles pilt. Pilt loob tunde. Tunne avab aga ligipääsu meie alateadvusele. Kui uskumusega kooskõlas pilt on loodud, lubame selle mõned mintutid vaikuses kehas toimetada. Kehas on tunda liikumist ja lihaste lõdvestumist. Vastupanu väheneb. Toimub tunde hoidmine ja seisundi loomine. See kestab mõned minutid.

Peale seda kontrollib Reet taas pendli abil uskumuse tugevust taaskord skaalal ühest kümneni. Edaspidi on tarvidus 21 päeva jooksul uskumust iseseisvalt taas kinnitada läbi pildi ja tunde.

Inimene polegi Googlest kuigivõrd erinev. Valige targalt mille tarbeks ja milliste uskumustega end igapäevaselt programmeerite. Millele keskendute ja mida endale igapäevaselt sisendate. 

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Mulle meeldib maalida. Ent vahetevahel muutub see kurnavaks: kui ma näen vaimusilmas uut kujutlust, kasvab minus erutus ja tekib sisemine vajadus maalida seda pilti lõuendile nii kiiresti kui võimalik."

Lise, 30

Ilse Sand `Armastades ennast` Pilgrim, 2016 lk. 25

Kohtusime seekord Reedaga Viljandis, et EFT ehk koputamise tehnikat ühiselt rakendada ning teiega jagada. Endiselt olen mina siin uudistaja ning Reet suunaja rollis.

Juhtus olema laadapäev ja linn kihas erinevatest tegevustest, kaupadest, muusikast ning loomulikult inimestest. Üle tunni kestnud autosõit oli seljataga. Valisime vestluse käigus siinkohal sessiooniga alustamiseks minu jaoks varasematel aastatel suureks segajaks olnud sotsiaalse ärevuse ning sellega seotud uskumused. Jaa, mul oli plaan pärast kohtumist ka laata uudistama ning nautima minna!

Võtsime appi koputuspuu, mis näitab taaskord kõnekalt alateadvusesse peidetud uskumuste, emotsioonide, sündmuste ja sümptomite seoseid. Nii saame neid nähtavale tuua ning erinevate tehnikate abil vabastada. Hoiame täna suunda EFT-l.

Sümptomid: sõltuvused, südamerütmihäired, kaaluprobleemid, kõrge vererõhk, valud, kõhuprobleemid jne.
Emotsioonid: häbi, süütunne, kahetsus, eemale tõukamine, viha, kurbus, jõuetus, hirm jne.
Sündmused: eemale hoidvad vanemad, kiusamine, reetmine/hülgamine, kuritarvitamine, liigne kriitilisus, füüsiline karistamine, peretülid, alkohoolikutest lähedased jne
Piiravad uskumused: „Ma ei suuda midagi õigesti teha,“ „Mul pole turvaline,“ „Ma pole armastust väärt,“ „Olen teistsugune,“ „Olen väärtusetu,“ „Ma pole piisav.“ Jne.
 
Keskendusin ühele situatsioonile ja ebameeldivale tugevale tundele, mis sellega kaasnes. Mu silme ette tuli pilt. Tavaliselt püütakse siinkohal jõuda juureni ehk siis kõige varasema tundega mälupildini, et piiravat uskumust lahustada. Need sündmused tulevad tihti järk-järgult nähtavale. Kogemus võib olla pildina, värvina, kehatundena vms. See sõltub juba igast inimesest individuaalselt. Tunde intensiivsust hindad sa ise skaalal ühest kümneni.

Alustasime nii, et Reet valis sisenduse, mina kordasin ning tema koputas ise läbi mu keha erinevaid punkte. Jätkasime nii, et tema nii sisendas kui koputas. Minu ülesanne oli nüüd tajude ja tunde muutust jälgida ning tagasisidet anda. Kordasime protsessi erinevate nurkade alt, mille käigus ka kogemused muutusid. Tunde muutusega muutus tõesti ka pilt.

Lisaks on meil tihti teisigi suunanäitajad, kui neid tähele panna. Nimelt sessiooni käigus hakkas äkki õuest kostma djembede rütme ning siis sama ruttu need ka vaibusid. Liikusime protsessis edasi. Minu näole tuli naeratus. Järgmisel hetkel oli kuulda juba meeste laulu sõnadega: „Lase minna.“ Läksin laadale ning nautisin seda…

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Üksindus, eitamine, igatsus, soov kuuluda ja omaks võetud olla? Need on vahel varjatud ja vahel nähtavad tunded. Enesekriitilisus, kriitilisus teiste suhtes, võõristamine? Kas teised peavad olema nagu meie või nagu meile sobib? Kas nad saavad olla? Kas meie peame olema oma põhiolemuselt teistsugused? Ja kas peame end siis paremaks ja täiuslikumaks arvates, et meie olemine ja olemus on kuidagi õigem? See kehtib nii gruppides, kui ka üksikisiku tasandil.

Igatsus, üksindus, oma tunnete eitamine. Kas me ehk soovime teisi kontrollida siis, kui me ise enda tunnetega toime ei tule? Soovime, et teised oleksid meile mugavad! Aga vot ei ole! Oleme kõik inimesed oma imelisel teekonnal. Kes on öelnud milline see „õige“ inimene ja „õige“ teekond peab olema? Häiritus tekib alati meis endis. Kui tekib häiritus, oleme kontakti iseenda olemusega selles hetkes kaotanud. Kui oleme iseendaga kontaktis, on hingerahu.

Olen korduvalt ja korduvalt erinevatelt inimestelt kuulnud, et nad soovivad lihtsat suhet. No mis on lihtne suhe? See, kui meil endil on iseendaga lihtne täpselt sellisena nagu me parasjagu oleme. Lihtne ka oma loomuomaste kiiksudega, sest need lihtsalt on. Ja vot iseendaga rahus olla pole alati lihtne ülesanne. See on igaühe sisemine teekond, mida saame külg külje kõrval koos käia. See ongi elu. Absoluutselt iga suhe, kus tunneme end iseendaga mugavalt on lihtne. Otsides täiuslikke inimesi ja partnereid eitame me iseennast ja teisi. Lähedus, kus on siin ausus ja nii väga igatsetud lähedus?

Kardame enda tundeid, mis meis tekivad, kui keegi meis ennast näeb ja end eitab? Kardame enda tundeid, kui näeme teises iseennast ja ennast eitame? Põgeneme, ründame?

Tõrjudes ja kritiseerides teisi, oodates neilt midagi, mida neil anda pole, eitame me enda neid osi, mida teistes näeme. Eitame ka teisi nende ausas olemises. Iseend täielikult omaksvõttes, olles enesele oma teekonnal lähedal, oleme me teistele nende teekonnal lähedal ja üksindus ning igatsus on saanud armastuse kaisutusse. Olles iseendale lähedal oleme lähedal ka teistele. Kaks inimest või ka grupp, kes on iseendale lähedal kogu oma olemuses, loovadki sügava läheduse. Nii ongi loodud nii igatsetud emotsionaalne kui ka füüsiline kooskõla.

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

Reet liitus meiega varakevadel. Ta on isikliku arengu konsultant. Loe täpsemalt siit.

Kohtusin temaga eile Skype vahendusel eesmärgiga teha inimkatseid. Ehk siis täpsemalt valisime Reedaga teha tööd minu kui kliendiga, kasutades tema lähenemist. Edastame seda, mis kohtumistel aset leiab mõningal määral ka Sulle, armas lugeja. Jagan oma kogemust.

Püüdsin püsida avatult inimese/kliendi rollis ning mitte sekkuda kogemusterapeudi ja joogapraktikuna. Minu kohta leiad täpsemat infot siit.

Reeda esimene küsimus oli, et mida ma muuta tahan? Võtsime vastuse välja selgitamiseks toeks elu põhivaldkondade skeemi, mis aitab välja selgitada vajalikud suunad. Vt. joonis. Minu suunaks said partnerlus ja sotsiaalsed suhted.

Reet tutvustas teaduspõhise psühholoogia võimalusi. Ta rääkis jäämäest ja selle nähtavast tipust, mis kajastub inimese käitumises. Mõtted ja tunded jäävad sageli juba sügavale veepinna alla varjatuks. Selleks, et käitumuslikul tasemel toimuks muutus, tuleb aga just nimelt ligi pääseda peidetud osale ehk siis ühe osana teadvustamata tunnetele, mis meid ühel või teisel viisil käituma suunavad. Tihti märkame seda alles siis, kui leiame end päris mitu korda järjest samas panges kolistamas.

​Eeltoodud teemad on mulle läbi tavapsühholoogia, joogafilosoofia ja praktikate vägagi tuttavad, kuid meil kõigil on pimedad alad. Kuna tundlike emotsioonid on tihti küllaltki intensiivsed, siis sageli käime me ikka nagu kassid ümber palava pudru, ega julge ampsu võtta. Tõsi küll, tahaks ja vahel võibki seetõttu edasiliikumine olla takistatud. No kujutage ise ette, et ratsutate hobusega, ei, et tahate ratsutada, aga hoiate koguaeg päitseid tugevalt enda suunas ja reisi vastu hobuse külgi, samal ajal pidevalt looma liikuma ajades? Andes nii välja vastakaid impulsse ja lõpuks ei liigu tandem ei edasi ega tagasi. Loom satub segadusse, ta ei kuula sind enam ja läheb kuhu tahab. Sina istud ikka hobuse seljas saamata aru, et miks on tunne vale ja mis üldse toimub? Kuna sina ei edasta selgeid suuniseid, siis on hobune juhtimise üle võtnud. Ole tähelepanelik, hobune võib siin sümboliseerida ka meie meelt ja aistinguid.

Selgitasime Reedaga koos kõigepealt välja minu alateadlikke uskumusi ja peidetud teemasid. Mõned neist – suhted isaga, häbi, soovimatus. Kuidas valida inimesi, kes mind valivad ja väärtustavad? Soov meeldida, konflikte vältida? Jaa… aga sealjuures mitte end unustada ehk siis keha baasvajadused (söök, uni, vesi) peavad olema rahuldatud, siis ei lähe meie meel ka nii lihtsalt uitama ega teki ülestimulatsiooni või ärevust.

Edasi kulgeb protsess erinevate emotsioonide vabastamise vahendeid kasutades. Reet kasutab selleks muuhulgas näiteks EFTd. Edasi töötab ta efektiivsete käitumismustrite välja selgitamisega ja nende kinnitamisega. Selleks on samuti erinevad meetodid eesmärgiga luua inimesse uus programm. Kliendiga suhtlemisel uurib Reet välja ka selle, mida inimene juba teab ja millega on kokku puutunud. Kuidas ja kus saab olla tema panus ning siis pannakse koos paika tegevuskava.

Sain Reedalt kiita, et olen partnerluse ja suhete kohapeal väga mõnusas, mängulises laboratoorse töö protsessis. Peagi saime mõlemad südamest naerda, kui emotsionaalselt vahele ütlesin, et no ikka tahaks ju ruttu ja kohe. Üdini inimlik. Enam pole kiire, vaid on kasvanud uudishimu, et edasi liikuda teadlikult juba uute soodsate mustrite toel, tuul tiibades.

Joogapraktikal on samuti mustrite märkamise ja teadvustamise ning eelkõige meelekindluse kasvatamisl ja fookuse hoidmise treenimisel minu elus väga oluline osa. Kuid me lähme Reedaga koos sügavamale, sinna, kuhu ehk päris üksi ei julge veel piiluda. Sinna, kus olen ise nii mõnelgi puhul teistele peegliks. Seda enam on oluline iseendasse vaatamine. Reet on siin mulle toetaja ja vaatleja. Meid ootab põnev ühine teekond. Leppisime kokku uue aja kohtumiseks.

Ühel hetkel paneb elu meid valiku ette, kus vanaviisi enam edasi minna ei saa, siis hakkab põnev kasvamise ja avastamise protsess, kus on võimalik igas hetkes uuesti sündida ning uudistada maailma elevusega ja mänguliselt nagu väike laps.

Marilii Toots
www.joogatunnid.ee

​

1. Kuidas suhtusid teie tundlikkusse teie vanemad? Kas nad soovisid, et see alles jääks või pidanuks te nende meelest sellest omadusest vabanema? Kas nende silmis oli see probleem, märk ujedusest, mehisuse puudumisest, argpükslikkusest, või hoopis kunstnikuvõimete tunnus või lihtsalt armas? Kuidas suhtusid sellesse teie teised sugulased, sõbrad, õpetajad?
   
2. Mõelge meedia lähenemisnurgale, eelkõige oma lapsepõlveaastail. Kes olid teie rollimudelid ja iidolid? Kas neil oli ÜTI tunnuseid? Või olid need inimesed, kelle puhul te täna teate, et ei saa kunagi nendesuguseks?
3. Mõelge oma eluvaatele, mis kujunes selle tulemusena. Kuidas on see mõjutanud teie karjääri, romantilisi suhteid, vaba aja veetmise viise ja sõprussuhteid?
4. Kuidas kohtleb meedia ülitundlikke inimesi tänapäeval? Mõelge  ülitundlikkest inimestest loodud positiivsetele ja negatiivsetele kuvanditele. Kummad domineerivad? (Pange tähele, et filmis või raamatus ohvrina kujutatud isik on sageli oma olemuselt tundlik, haavatav, liigselt erutuv. Dramaatilise mõju seisukohalt on see hea, sest ohver on silmnähtavalt šokeeritud ja endast väljas, kuid ülitundlikele inimestele see hästi ei mõju, sest „ohver“ võrdub tundlikkusega.
5. Mõelge ÜTI-de panusele ühiskonnas. Mõelge eeskujudele, keda te isiklikult tunnete või kellest olete lugenud. Hea algus oleks ilmselt Abraham Lincoln.
6. Mõelge omaenda panusele ühiskonda. Mida te ka ei teeks – skulptuuritöö, laste kasvatamine, füüsikaõpingud, oma hääle andmine valimistel – te mõtlete asja üle põhjalikult järele, keskendute üksikasjadele, teil on konkreetne tulevikunägemus ning te püüate asjadele läheneda südametunnistusega.

Elane N. Aron, PhD `Ülitundlik inimene `OÜ Hea Lugu, 2014 lk. 52

„Olen mõlema lapsega kaalus juurde võtnud. Ei ma pole toitunud rohkem, vahel küll patustanud õhtuti, aga ei.

Kui olen avardunud, olen teadlikult tegelenud hingelise poolega. Füüsilise liikumise olen kinni lülitunud. Mingi osa on blokeerinud.

Minu puhul saab kaal kiiret langema, kui avardan selle poole, mida soovin. Aga kui pühendun ühele, siis teine pool jääb nõrgaks. Jooga on parim ravi. Mul on raamatud ja videod ja aeg ajalt laian end tundides. Mulle meeldib palju teada, sest nimetan ennast švammiks. Tahtsin jõuda tahtejõu punktini ja selle punkti peal olemine laheneb kõik.“

Axa, 35

1. Su tunded on sügavad ja kipud olema emotsionaalne.
   
2. Eelistad individuaalseid spordialasid.
3. Otsuste tegemine võtab aega.
4. Sa märkad peeneid nüansse ja pisidetaile.
5. Oled sügavalt teadlik ja äärmiselt heade kommetega.
6. Kui sul on olnud halvad minevikukogemused, oled aldis ärevusele ja depressioonile.
7. Vägivaldsed- ja õudusfilmid pole sinu jaoks.
8. Töötad hästi meeskonnas.

Vaata inglise keelset videot täpsemate selgitustega.

„Mulle ei meeldi, kui ühiskonnas kedagi maha tehakse, häbistatakse või nurka surutakse...olin lapsepõlves kõva väljaastuja. Täiskasvanuna oleme rohkem piirides aga peale teise lapse sündides tajun jälle lapsepõlve olekut.

Ja ma olen põhjas käinud...iseendas. Teinud ka vigu aga õppetunnid on nii head, et olen tänulik kogu selle tunde eest. Nüüd on mu poeg kolmene.

Tunnen et jälle hakkab uus ajastu. Ma armastan oma lapsi samapalju, aga mina avardun uuele lainele. Tunnen kehas elektritunnet...

Kas ma rohkem lapsi tahan? Jätan alati uksed avatuks aga hetkel soovin seda avardatud tunnet kogeda.

Ma näen pea iga öösel und mida mäletan. Ja uni annab palju infot. Arvan, et emaks olemine on kõike seda väärt. Endas kasvamist. Tunneksin tohutut tühjust kui mul ei oleks lapsi.“

​Axa, 35

​Depressiooni põhjuseks on käitumismuster, mis põhineb emotsionaalsel endassesulgumisel ja blokeerumisel – see on harjumus, mille oleme välja kujundanud, et kaitsta end ähvardavate, kahjustavate ning muul moel valusate tunnete eest. Brandon Bays ja Kevin Billett kirjeldavad raamatus "Valgus tunneli lõpus" depressiooni, levinumaid müüte ja võimalusi sellest vabaneda. Siin neli levinumat müüti.​

Teiseks. Depressioon ei ole füüsiline haigus
Depressioon ei ole otseses meditsiinilises mõttes füüsiline haigus. Sellel ei ole spetsiifilisi jälgitavaid kahjustusi ja see ei põhjusta konkreetseid ennustatavaid rakulisi muutusi ning selle areng ei kulge mööda lineaarset rada. See pole ei viiruslik ega nakkuslik. Depressiooni nimetamine haiguseks on sama hea kui stressi nimetamine haiguseks: stress võib põhjustada haigust, aga stress ise ei ole haigus.

Loomulikult võib depressioon põhjustada füüsilisi hädasid ja häireid. Raskekujulise vormi korral lööb see segamini endokriinsüsteemi ja põhjustab hormonaalset tasakaalutust. See võib lammutada immuunsüsteemi, jättes meid viiruste ja teiste haiguste meelevalda. Tegelikult on väga ebaproduktiivne defineerida või käsitleda ja ravida depressiooni nii, nagu see oleks haigus. Sest sellisel juhul tekib oht, et me ei hakkagi otsima neid tegelikke asjaolusid, mis seda seisundit põhjustavad, olgu need siis isklikud või keskkonnast tulenevad, ja hakkame end nägema „selle asja“ ohvrina. Ja loodame siis, et seda saab tabletiga ravida, aga kahjuks ei saa. Meil pole olemas ühtegi ravimit, mis efektiivselt suudaks ravida depressiooni – mitte ainsatki.

Kolmandaks. Depressioon pole emotsioon
Depressioonis inimene võib olla ülimalt emotsionaalne või siis täiesti emotsioonitu. Olenevalt meie depressioonitasemest võib meie olek olla ähmaselt ebamugav või tuim ja udune või siis ülimalt valulik – kuid tegu pole iseenesest siiski emotsiooniga. Emotsioonid tulevad ja lähevad; need kerkivad esile ja lahtuvad, kestes mõnest sekundist kuni mõne minutini. Kui näete väikest last (kes on veel liiga noor, et osata emotsionaalse vastupanu strateegiaid või mänge) mängimise käigus haiget saamas – võibolla ütleb mängukaaslane midagi solvavat või teda ei võeta mängu või ta sai kriimustuse või lõi end ära, või lihtsalt miski ärritab teda emotsionaalselt –, siis näete tõenäoliselt järgmist pilti: pisarad on kerged tulema, seejärel muutub laps vihaseks ja pahuraks ning kurvaks, seejärel näib ta eksinuna, haprana ning haavata saanuna … ja ei möödu kuigi palju aega, kui see laps mängib juba rõõmsalt edasi, tegutsedes vabalt, olles valmis taas tundma kõike seda, mida iga uus hetk endaga kaasa toob. Lapsed lasevad oma tunnetel voolata, liikuda läbi keha ja seejärel sealt välja. Lapsed lasevad loomulikul emotsionaalsel protsessil lõpuni kulgeda. Emotsioonid tulevad ja lähevad oma rada. Ainult siis, kui püüame nendega manipuleerida – neile vastu panna, neid muuta või maha suruda –, ainult siis läheme me rappa ja põhjustame endale kestvaid probleeme. Sest niiviisi me kujundame oma emotsioonidest meeleolu ja meeleolu võib juba üsnagi pikalt kesta. Ja kui me jätkame nendega manipuleerimist ning õigustame millegagi oma emotsionaalset eraldumist, saab meeleolust meeleseisund ja sellest omakorda emotsionaalne seisund – ja meeleseisundid ning emotisonaalsed seisundid võivad kesta kuid, aastaid või isegi aastakümneid. Seega, depressioon ei ole emotsioon. See on seisund, olek, mille oleme loonud enesesse sulgudes, osutades vastupanu läbielamata loomulikele tunnetele, uinutades need magama.

Neljandaks. Depressioon ei pärandu geneetiliselt
Aastatuhande vahetusele eelneval perioodil kulutati meeletuid summasid geneetilistele uurimustele, et kaardistada inimese genoomi, inimkonna DNAmustrit. Peadpööritavaks eesmärgiks oli luua nii põhjalik ja kõikehõlmav mudel, et oleks võimalik ennustada inimese elu kvaliteeti, tervist ja saatust. Eesmärgiks oli luua omamoodi teaduslik „kristallkuul“, mis võimaldaks vähestel privilegeeritutel heita pilk inimese olemuse sügavustesse, mõistmaks kogu meie elu. Selle meetodi abil loodeti võimalikult täpselt ennustada igaühe soodumusi, käitumist ja tervist ehk et milliseid haigusi nad põdema hakkavad. Ja lõpuks (kõigi kindlustusstatistikute rõõmuks) loodeti, et on ehk võimalik ennustada ka seda, mille kätte ja millal me sureme. Ja siis muugitigi see kood lahti ja inimese genoom kaardistati, kuid selgus, et see ennustab ette vaid väga vähest. Järgnevad aastad olid täis teaduslikke pettumusi, kui saadi aru, et inimese käitumist, harjumusi ja tervist on siiski väga raske mõista ja peaaegu võimatu ette ennustada. Kiirelt jõuti järeldusele, et lisaks geenijärjestusele on siiski väga palju teisi faktoreid, mis mõjutavad meie bioloogilist ja meditsiinilist saatust. Uurimistöö rõhuasetus muutus, kuna saadi aru, et kavand on siiski kõigest kavand. Ja kavandid on kõigest suunised; oletused, kuidas üks struktuur võiks hakata kuju võtma, kavand ei kujuta seda struktuuri üks-ühele. Tegemist on siiski vaid metafooridega – need on varieeruvad, muutlikud ja avatud erinevatele tõlgendustele. Viimastel aastatel on epigeneetika avastanud, et üksikud geenid meie DNA järjestuses võivad pealtnäha suvaliselt kas siis sisse lülituda ja avalduda või välja lülituda. Teisisõnu, igal ajahetkel võivad teatud geenid või geenigrupid kas siis mõju avaldada või mitte. Epigeneetika on kõvasti edasi arenenud ja uuringutes on avastatud, et vaatamata sellele, et teatud käitumismustreid ja eelistusi on võimalik edasi anda järgmisele generatsioonile, mõjutab ometigi nende sisse- või väljalülitumist otseselt nii lihtne faktor, nagu on seda meie uskumused. Meie personaalsed valikud ning oma kogemuste ja ümbritseva maailma isikupärane tajumine ja kaardistamine mõjutavad otseselt meie geneetilise materjali reaktsiooni ning sellest tulenevat. Kokkuvõtvalt võib öelda, et me ei ole oma geneetilise pärandi orjad ega ka vangid. Sõltumata sellest, mida olete kuulnud või lugenud, depressioon ei ole vältimatu pärandus ühelt põlvkonnalt teisele. Kunagi ei ole tegemist ette määratud prognoosiga. Kuigi samalaadne keskkond ning teiste inimeste samalaadne käitumine ja suhtumised võivad meid sügavalt mõjutada, pole depressioon kunagi siiski vältimatu. Huvi korral tehke ise internetis väike uurimus depressiooni teemal. Kaevuge tavapärasest sügavamale, tutvuge kaasaegsete depressiooni käsitlevate uurimustega, ja ka teid võib šokeerida seesama asi, mida minagi avastasin: depressioon ei ole tegelikult see, milleks me teda oleme harjunud pidama; ravimifirmad ja tavameditsiin on rääkinud meile sellist juttu, mis neile sobib. Ja kui depressioon pole tegelikult ükski neist, siis mis see tegelikult on?

Depressiooni põhjuseks on käitumismuster, mis põhineb emotsionaalsel endassesulgumisel ja blokeerumisel – see on harjumus, mille oleme välja kujundanud, et kaitsta end ähvardavate, kahjustavate ning muul moel valusate tunnete eest.

Depressiooni tõeliseks põhjuseks on meie alateadlik harjumus emotsioone alla suruda ja blokeerida, et hoida enda elust eemal hirm, ahastus ja valu. Aja möödudes meie harjumus kõike maha suruda üksnes tugevneb; see muutub automaatseks mustriks ja lõpuks kristalliseerub see üheks kindlaks seisundiks – emotsionaalseks sulgumiseks ja ummikuks. Põhimõtteliselt on depressioon emotsionaalse blokeerumise seisund, mis on sündinud meie meeleheitlikest ja ebaefektiivsetest katsetest hoida halvad asjad oma elus kontrolli all. Tahan veelkord rõhutada järgmist: depressioon ei ole haigus – ei vaimne ega ka füüsiline –, vaid põhimõtteliselt on tegu emotsioonide allasurumisest põhjustatud seisundiga.

Asja iroonia seisneb selles, et oma harjumuse tõttu ennast emotsionaalselt sulgeda põhjustame omale lõpuks palju rohkem valu kui see halb, mille eest me end nende abil kaitsta soovisime. Esialgu tõmbusime endasse, et kaitsta end valu ja mingi tugeva emotsiooni eest – aga sellest sai muster, kuna hakkasime seda tegema sageli. Ehk teisisõnu, kui mingi emotsioon muutis meie enesetunde halvaks, siis surusime selle alateadlikult alla – ja nii iga kord. Tõmbusime aina sügavamale iseendasse ja lõime aina paksemaid ja paksemaid kaitsekihte ning loobusime järk-järgult igasugustest emotsionaalsetest reaktsioonidest. Mässisime end iseenda valmistatud hullusärki ja oleme seal lõksus. See ei kaitse meid enam, vaid põhjustab meile hoopiski ise valu – vastumürk on muutunud mürgiks ja välja on kujunenud depressiooniseisund, mis hakkab tugevamalt kinnistuma. Depressioonist vabanemise all mõtlengi ma vabanemist nendest alateadlikest harjumustest, nendest emotsionaalsetest manipulatsioonidest, vabanemist eraldatusest ja üksindusest; vabanemist emotsionaalse eraldatuse vanglast; vabanemist loomulike inimlike tunnete allasurumisest, mis lõppude lõpuks põhjustab tohutu suurt valu. Mõtlen selle all vabadusele elada oma elu täiel rinnal, vabadust tunda ja end väljendada, olla see, kes oled ja oskust olla oma eluga rahul. Pean silmas vabadust olla sina ise: see, kes sa tegelikult oled. Lõppeesmärk on selge: peame leidma viisi, kuidas vabaneda vanadest ahistavatest harjumustest, et saaksime elu väljakutsetele vastata elutervemal ja positiivsemal moel. Peame õppima, kuidas lubada endal tunda erinevaid emotsioone, lastes neil endast läbi voolata ja lõpuks raugeda.

Brandon Bays, Kevin Billett "Valgus tunneli lõpus. Vabanemine stressi, läbipõlemise ja depressiooni tõelistest põhjustest", kirjastus Pilgrim 2018
https://pilgrim.ee/valgus-tunneli-lopus.html

​Allikas: Elutark