(Üli)tundliku inimese raevuhood

Sageli saavad sellised „kokku kukkumised“ või „raevuhood“ alguse juba varajases lapsepõlves. Ja miks, sest inimese süsteem ei tule toime sellega, mis toimub. Ei suuda läbi kogeda situatsioone ja ise enda sees olevat ehk siis see tollal veel pisike süsteem on "kokku jooksnud."

Su keha tõmbub kokku, sa ei saa hingata, kerkib surmahirm ja kõik seetõttu, et sul pole olnud lubatud oma keha kogeda ja emotsioone läbi tunda. Ega olevat väljendada. Õigemini lapsena ei oskagi sa seda teha ja vajad abi, et sulle neid elu voolamise baasaluseid õpetataks. Või sa õpid ise läbi kõige lähedasemate matkimise. Ning hiljem käitud vastavalt õpitule, sageli põhjustad surutust juba ise endale, kuniks märkad ja end elu mitte toetavast vabastad.

Aga sageli on nii, et oskuslikke õpetajaid pole. On üleüldine hukkamõist elu paratamatule kogemisele. Sellele emotsionaalselt ja füüsiliselt „kokku vajuvale“ (täiskasvanu eas juba sisemisele) lapsele, kes vajab hoitust, kes vajab lähedust ning just luba tunda. Ja siis läbi oma tundlikku maailmataju maailma teenistuses olla. See kõik saab alguse aga ise enda teenistuses olemisest.

„Kokku vajumised“ nimelt ei teki tühja koha pealt. Need tekivad süsteemi ülestimulatsioonist ehk ülekoormusest. Tegu on lühisega. Kus sellesse vajunu enam ei suuda elu vastu võtta. Ta anum on täis, sest elu tema sees on kusagile kinni jäänud. Enam ei lähe eest ära (emotsioonide) ummistus ning sellele järgneb varem või hiljem plahvatus.

Neid plahvatusi pole mõtet tahtlikeks pidada (mida nad pole), need pole tahtele alluvad ette planeeritavad. Tegu on kehasse maha surutud sügava trauma reaktsiooniga. Ehk siis kehatajude ja emotsioonide maha surumine on kestnud juba liiga kaua. Laps pole osanud nendega elutervelt toime tulla ja siis on ta õppinud enda sees olevat maha suruma. Sest ka hooldajad ja hiljem sõbrad ning lähedased on kartnud neid kontrollimatuid emotsioonipurskeid. Sest juba nemad pole osanud paraku kuulata oma keha vajadusi ning tohtinud emotsioone kogeda.

Ja kui tegu juhtub veel olema sünni poolest üdini loomingulise lapsega, kes oma loomingulisust elu heaks kasutama ei õpi, vaid õpib seda hoopis maha suruma, siis täiskasvanu eas muutuvad plahvatused juba eluohtlikuks. Sest tegu on elu ja surma küsimusega. Suureks saanud laps peab nüüd ilm igasuguste endale omaste vahenditeta elus edukalt navigeerima. Vahel sõltuvad temast ka teiste elud. See kõik on määratud pinnale kerkima, kui mitte varem, siis hiljem. Ajastus oleneb taustasüsteemist. Ja see ummikus inimene ei saa ikka veel kasutada täielikult oma tõelist annet.

Kui sisemine energia / ressurss (mida kehatajude kuulamine ja emotsioonid kahtlemata ongi) on liiga kaua maha surutud, siis on keha „koomas.“ Keha ei liigu, kehal on raske hingata ja läbi liikumise endaga jääda. Raskematel juhtudel on tegu juba keha sees varjatud haigustega paigus, kus energiat üldse ei lubata. Ülitundliku inimese boonuseks on see, et sageli on ebamugavustunne juba enne haiguste välja kujunemist väljakannatamatult suur. Seega, jäädavad pöödumatud kahjustused tekkimata.

• Sageli on selleks lubamatuks elu osaks muutused – see lööb sõna otseses mõttes jalad alt.
• Vahel oled ise end kaotanud ehk endast väljas – see paneb, kas takistamatult pisarad voolama või siis vastupidi teeb sarkastiliseks ning (oma tunnetest) üle olevaks.

 
Viimased inimesed ei luba sageli ka teistel tunda, sest see on ohtlik. See võib neis endis tunded käivitada. Aga kuna tunded on alaväärsed ja hukka mõistetud, siis see käivitaks nende enesehävitusliku mustri. Seega inimesed, kel maha surutud tunded juba on, on ohtlikud. Nad tuleb hukka mõista ja hävitada!?

Või siis vastu võtta ja näha neid kui avajaid. Oleneb vaatenurgast. Mida suhtluses soovitakse. Kas end lõpuks ometi elule avada. Või ikka põgeneda, maha suruda, seda ilu, mis meis on.

Jah, mõistan see kõik on hirmutav. Sest siin ei jää üle muud, kui elu kogeda ise enda kehas. Näha ja tunda, kuidas liikumatuks surutud emotsioonid ja eitatud kehatajud tekitavad valu. Kuidas hävitustöö meie enda sees on toimunud. Mis meis on jäädavalt kahjustatud ning, mida annab veel hoolitsusega elule äratada. Ja siis tuleb seda valu kogeda.

Kuid see ei pea jääma nii. Hullumeelne on jääda valu tekitavasse situatsiooni, kui selle juba läbi näed. Hullumeelne on veel oma keha ja emotsioone maha suruda, kui juba koged, mis tunne on sinus, kuidas sa avaned, kuidas sa lõpuks ometi oma loominguenergiat kasutad, see toetab nii sind kui ümbritsevat ja siis sa ikka ei kasuta seda? Hullumeelsus!

Seega me inimestena oleme kõik vahel natuke hullud. Natuke peast segased. Kartes elumuutuseid. Kartes, et ehk uus on hullem. Ja ongi, kui sa hetkel, kui toimub muutus, ei võta pausi, ei võta aega, et olnud kogemust integreerida. Kui aga võtad pausi hingamiseks, kui lubad end vahepeal täielikult kehasse vajuda, siis uued valikud on elu toetavamad.

---

• On vaja teadvustada, et need raevuhoogude kohad, mis sageli väljenduvad vaid kontrollimatute kehaliigutuste ning nutuhoogudena või valu tekitava jäikusena, on väga haavatavad paigad, kus kõigil asjaosalistel on valik. Valik minna elus edasi koos, natuke avaramalt ja suuremana. Või siis üles kerkivat elu maha suruda, koos kannatada või üksteisest eralduda.
  
• Sest paraku on nii, et tundlik inimene ei satu kusagile juhuslikult. Ta on su ellu kutsutud, kas teadlikult või alateadlikult. Ja ta võtab infot ka ühisväljast. Ka ühisväljal on vastutus nende surutiste tekkimise osas. Kui neid väljas poleks, siis tundlik inimene neid sealt üles ei korjaks ja poleks vaja neid ka ise enese sees läbi töötada.
• Ta võib iseenda süsteemi ning ruumi juba vägagi teadlikult hallata, kuid kui ühisväli soodustab kehatunnete maha surumist, ei toeta avatud dialooge ega luba ka tundeid läbi kogeda, siis kipuvad sellised plahvatused varem või hiljem juhtuma. Liiga palju armastust on lihtsalt veel maha surutud.

Jah, sa liigud väikeste sammudega. Ilus. Sest ainult nii saad sa igal sammul hingata. Jah, sa pole ehk veel täielikult oma potentsiaalis, kuid oled õppinud teekonda nautima. Sa tead, kuhu lähed. Sest sel hetkel, kui hakkasid oma emotsioone kehast läbi lubama ning kehatajusid kuulama, su kompass töötab taas… Ja sa usaldad. Isegi "kokkuvarisemisi."

---

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Andi Kokk