Enamuse konfliktide juurpõhjuseks on vale arusaam. See, et määratleme enda väärtust koha järgi, kus parasjagu oleme. Lisaks veel suur soov pingutada, edasi liikuda, suur soov osaleda, suur tahtmine olla nagu teised, kes ka ehk ise ennast üle pingutavad.

Üks keerulisemaid teemasid minu jaoks on olnud vist oma koha omaksvõtt. Sest kuni ma soovisin sellest aru saada, oli see otseselt seotud mu enese väärikusega. Lisaks veel võhiklikud kommentaarid „üle võimete elamisest“ jms. Viimane on siis puhtalt meelepete, kuid ka tugev väline surve, millele pole just kerge mitte tähelepanu pöörata, kuni see sind ümbritses.

Mul õnnestus oma koht määratleda alles siis, kui hakkasin oma keha peenelt tajuma. Tajuma seda, kuidas hingamine liigub tõesti sabaotsast jalataldadeni ja läbi südameruumi ning pealae. Alles siinkohal taipasin, kus on minu piirid. Ja mida see kõik tähendab. Ka koha küsimus kadus, sest kohal olemine on ise enese kehas tajutav. Ja ei, see ei tule ei peast ega südamest vaid kogu inimkeha hinge ning vaimu tervikust!

Ja ikka veel näen, kuidas ise endas vahel pingeid tekitan. Seda kõike seepärast, et olen keha üksipulgi läbi tunda võtnud. Tähelepanu on olnud nii puusadel, jalataldadel, kõhul, ülaseljal, südamel, kaelal, kätel kui ka peal. Ja seda tähelepanu tasub hoida. Sest see ütleb sulle, kas liigud läbi kahjustavate harjumuste pingutuse pealt või suudad elu poolt antud olukorra sügavuti läbi hingata.

Kui suudad ükskõik millise olukorra läbi oma keha hingata nii, et keha suudab tagasi terviklikku hingamisse lõdvestada, oled sa kohal. Ja sinu väärtus on ka siin kohal hindamatu. Sest oled eluga otse ühenduses.

Ja ärevus tekib, pinged tekivad hetkedel, kui sa pikemat aega järjest seda ühendust ei kuula, selle järgi ei liigu ja samme ei sea. Ehk siis ma pingutan üle. Isegi kui see pealtnäha kellegile näib tühine, siis minu hingamine pole enam terviklik. Ja siin ei saa vaielda. Et peaks nii või peaks naa. Hetkel on nii. Kui üle pingutada, siis eluratas ei veere enam sujuvalt. Ja järgneb paratamatult kraav.

Kes on õppinud mängima mõnd muusikainstrumenti, see teab. Tahaks ju kohe suuri ja kiireid akorde ja rütme mängida. Aga ei saa. Me õpime kõigepealt aeglustades sujuvalt mängima ja siis kiirendame pea märkamatult. Nii elu ratta veeremine ei peatu. Ja hoovõtud ning pidurdused on sujuvad!

Ehk siis siin me ei saa vaielda ühegi inimese hingamisega. Ja me ei saa kuulata inimesi, kes ise oma terviklikust hingamisest midagi ei tea. Me saame vaid ise enda kehas hingamist kuulama õppida ja sellest lähtuda. Kui hinge lööb kinni juba mõnda aega, siis on vaja teha midagi kas teistmoodi või puhata. On vaja märgata, mida me teeme, et vabalt hingata ei saa. Siin võib olla märkamatu liigutus, mille teadvustades, saame pinge vabastada ja teha teistmoodi. Eluratta seisukohalt tähendab see, et üks auk on taas silutud ning ratas saab veereda sujuvamalt.

Konfliktid tekivad ikka valearusaama pealt. Ehk et me arvame, et teine ei taha aidata, peab end paremaks või kuidas ta väsib situatsioonis, mis mind ei väsita. Aga me ei tea. Hingamine ei valeta. Ja näiteks mina ise, olen ikka veel, suurest soovist nii, nii palju ära teha või osaleda end liiga ära väsitanud ja siis pole muud võimalust, kui puhata. Ja teised võivad arvata, mida tahavad, kuid ilma 0-punkti lõdvestuseta kaotaksin ma endas ühenduse Suure Vaimuga taas.

Ja ka see pole lihtne koht vastu võtmiseks, sest kedagi teist me muuta ei saa. Vahel ei saa ka endas toimuvast rääkida, kuid saab ise enda eluratast veeretada üha sujuvamalt ja oma tahtmised kõrvale jätta, sest nii saab hulga rohkem tehtud nende vahepealsete „ära kukkumiste“, närvipinge ja kurnatuseta. Ja see võib tähendada aeglaselt liikumist, vähem tegemist ja osalemist. Viimane omakorda tekitab arusaamatusi.

Kuid endast välja minemise tekitame me ise oma enda püüdlikusega. Kus surume keha vastupidavuse viimase piirini pingule. Enam pole ruumi eksida, sest me lihtsalt ei suuda olukorda läbi hingata. Ja nii muutume kannatamatuks, liialt kirglikuks või intensiivseks, hingamine pole neil hetkedel terviklik, sest pinges kehas on ebamugav kohalolus püsida. Nii oleme me suhtluses suruvad ja ehk ei märka teisi südamega kuulata?

Püsides ausalt ja väärikalt iseenda tervikliku hingamisega, välistest stiimulitest haaramata, nendega tingimata, meid muuta tahtmata, me oleme kohale ja oma olemises väärtuslikumad kui kunagi varem, sest me PANEME TÄHELE nii ennast, teisi kui ka ümbritsevat. Ja see on väärtus! Tähele panemine loob väärtust! Tähelepanu loob. Ja seda kõik vaid terviklikult hingates.

Väljavõte veel ilmumata teosest "Hüpe tühjusesse."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Aimar Säärits

Pean tunnistama, et ma pole pikalt aru saanud tujude ehk „meele olude“ mõttest. Nad tulevad, kerkivad kui keeristorm ja hakkavad sind töötlema.

Kuniks taipasin, et tuju on vaid meisse kinni jäänud keha tunne, mis otsib läbivat teed, väänleb ning trikitab, et vabadusse pääseda. Et meist saaks emotsioonide vood taas selgelt, vaikselt ja terviklikult ehk takistusteta voolata.

Ja kui voolud on takistatud, siis tulevad tujud, mis panevad meid algul salaja, siis avalikult nägusid tegema, kulmu kortsutama, nina kirtsutama, jalgu kõigutama, käsi viibutama. Ja ühel hetkel võivad meid muuta kontrollimatult vägivaldseks iseenda või teiste suhtes. Või passiivselt agressiivseks. Sa jagad pehme ja voolava häälega, isegi naeratades kurje mõtteid ja sõnu. Sest meie sisemise väe vool on takistatud ja liigutab keha iseeneses oleva harjumuse jõuga.

Nii me tunneme end ebapiisavatena ja oleme ebakindlad, sest me ei koge väljapääsu otsivat tunnet täielikult enda kehas läbi. Oleme hirmunud, sest meie keha on etteaimamatu ja kontrollimatu. Meil puudub kindlus, sest keha ei püsi või paindu. Siin puudub ühendus ja koostöö keha, hinge ning meele ühendus. Või kogemusele ei järgne vastavat tegu. Ehk me eitame enda hetke olemust ja hinge sõnumeid.

Siis tuju hakkab meid ringi väntsutama. Otsides keha seest väljapääsu, kuni ta väsib ja rahuneb. Või väsib hoopis su keha või meel. Või siis leiab tuju enda all oleva emotsiooni ning kehatunde ning selle vastuvõtmise läbi väljapääsu keha kitsikusest ja enam olnud kujul sinu sisse tagasi ei tule. Ta ei saa lihtsalt tulla, sest on muutunud, on teisenenud millekski muuks.

Sa pole tujukas, kui su keha on avatud, rahulik ning tänus. Ja siis tuleb see tujukus… Sind sarkastiliselt lõbustaba. Nii, et enam rahus ei saa paigal püsida, sul tuleb liikuda, käsi ja jalgu trampida, kurnatuseni tööd teha või tuju all peidus tunne läbi näha, sügavuti ise enda sees ära kogeda. Keha sees, ilma mõtlemata. Lihtsalt niisama – see lihtsalt läbi kogeda.

Nüüd on selge, et tujud tulevad meile me tundeid näitama, siis kui ei emotsioon ega kehatunne ise pole veel täielikult ära tuntav ning kogetav. Nad tulevad meid aitama ning teed tagasi koju näitama.

Väljavõte veel ilmumata teosest "Hüpe tühjusesse."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Aimar Säärits

Kivid, kännud, kraavid! Ratas veereb – kivid, kännud, kraavid! Auk! Auk, auk! Mäletate seda laste mängu, kus sa põnnina ronisid täiskasvanu põlvedele ja alustasid oma iseseisva elu sõitu?

Tunnen enda elu siin ära. Tunnen ikka veel ära selle, kuidas keha on läinud üle pingesse. Ja see juhtub märkamatult. Sest kui märkaksin igas hetkes kohal olla, siis hoian piire ja seda ei juhtu. Üksi olles loomulikus keskkonnas ei juhtugi, koos teiste inimestega ja tehisruumis viibides, aga küll.

Ja siis see juhtub – ratas veereb, veereb, mäng kestab, tants kestab, siis tekib unisus ja unustus – kraaaav! Ja keha annab märku, et enam ratas ei veere. Enam ei saa edasi ilma puhkamata. Puhkamata nii, et saad korralikult iseendasse tagasi lõdvestuda. Kogu närvisüsteem läheb muidu errorisse ja lihtsalt nii on. Siis pole mõtet enam midagi seletada – kraav. Saab vaid olla lubada. Sest nii taastub vool kõige kiiremini.

Need on elu tsüklid. Looduse tsüklid. Seotud keha iseregulatsiooni võimega, kui seda lubada. Kui pingutus on piisav, et edasi liikuda, kuid samas ka õrn, et mitte suruda. Sa õpid üha enam ruumi kuulama, tundma ja nägema ning nii saad ühel hetkel kraave täielikult vältida. Võib-olla. Aga võib-olla pole see vajalik, kui kraave lubada ja mitte hakata kraavi kukkudes hädaldama, näägutama, arutama ja analüüsima… Vaid lihtsalt tehes seda, mida vaja. Antud juhul siis lubades iseendal puhakat.

Olen korduvalt kirjutanud keha intelligentsusest. Siin pole mingit pistmist intellektuaalsusega. Pigem on see viimasest kaugel. Keha kogemus on vaid läbi tunnetuse. Ja nüüd ma kirjeldan, mis nende kollapside ajal keha mikromaailmas toimub – üla selg on vajunud küüru, alaselja nõgusus hakkab suurenema, ehk siis kõht hakkab minema pingesse, keskkoht kaduma ning pundub, pea hakkab liikuma kukklasse, hambad on juba kergelt kokku surutud, õlad ja kael lähevad pingesse. Nüüd liigud sa edasi „elu kiuste“ ja „hambad ristis.“ Seda siis juba keha energiavõla pealt, maandust enam pole ja närvisüsteem on pideva pinge alla. Sa oled südameühendusest eraldatud. Paus, paus, paus! Oled oma keha hetke piiridest liiga pikalt üle. Ehk siis keha ei tule igapäevategevustes tagasi nulli enam. Ei taasta energiat! Kurnatus kasvab.

Kui veel peenemalt vaadata, siis võid märgata, kuidas su jäsemed on krampis, põlvedes pinge ja sõrmeotsad ning varbad kipuvad kronksu tõmbuma. Kehas on tajutav surin. Seda märkad ja koged sa eriti hästi öösel. Sinu hingamine pole ehk enam nii palju energiat andev ja keha ägab öösel pingeseisundis, püüdes lõdvestuda. Kui aga lõdvestumist ei toimu, sa nii vajalikku eluenergiat ei taasta ja hakkad toimetama juba ka une võla peal.

Ometi me vajame pingutust, et nendest tahtmatutest ja seni suunamatutest kollapsidest läbi minna. Ainus tee, mida mina tean, on keha tundlikkuse kuulamine, märkamine ja närvisüsteemi ülepingest tekkinud kollapside lubamaine. Jah, see on hirmutav ning tekitab omakorda pinget, nii et need saavad tekkida. Kollapside lubamine olles igapäevaelu sees inimeste keskel. Sest vastasel juhul jääksid sa neid varjama ja see tekitab sinus pingeid ja jälle kollapsid juhtuvad. Aga kui need on lubatud. Oih, näed juhtus.

Nüüd on nii. Ja siis sa taastud täpselt niikaua, kui keha on taas nullis ja oma energia režiimis tagasi, siis järgmine kokkaps tuleb väga palju suurema pinge pealt ja pikema aja pärast. Sa kasvad, su võimekus elus terviklikult osaleda suureneb iga päevaga. Sul pole enam tarvis mööda nurgataguseid hiilida.

• Sest esiteks õpid sa enda piire üha täpsemalt hoidma ning näed kuidas su kese loomulikult taastub – veereb, veereb, veereb, auk - puhkad, puhkad, taastud. Ja elu ratas veereb edasi. Ei ole raske, ei pea üle kändude ronima ega kraavides kolama.
• Teiseks, mida rohkem sa kollapse lubad, seda vähem need ilmnevad. Mida rohkem lubad, seda kergemad need on.
• Kolmandaks, mida rohkem on need su lähedaste poolt lubatud, seda suurem on tõenäosus, et neid enam ei teki. Sest väline surve kaob ja sisemine surve ka kaob. Või siis sa eemaldud inimestest, kes sind väliselt neil hetkedel survestavad.
• Neljandaks. Las tekivad. Sest meil on aastaajajad, vihmased ilmad ja päikesepaiste ja siis on ka maavärinad ja äikesetormid. Ja need ka tekivad, tekivad pinge ja rõhu kohtades, et ülemäärane surve vabastada ja taas edasi minna uue ja muutunud koha pealt. Elu jätkub.
• Viiendaks, üks hetk hakkad sa ka kollapse armastama, sest need on sinu osad. Ja mida/keda armastad, selle lased vabaks.

Ja nüüd isiklikust kogemusest – minu kõige suurem raskus on olnud see, et närvisüsteemi ülekoormusest ja pingete kuhjumisest tekkivad vältimatud kollapsid juhtuvad inimeste keskel. Ja need on seni juhtunud alati, kui oma piire laiendan.

Lähedased ja inimesed, kes sel hetkel minuga koos elavad näevad või tajuvad neid. Ja siis on minu riski ja pinge koht. Sest olen proovinud vastutada kõigi eest, teha endast olenev, et neid ei juhtuks, et teisi kaitsta! Ja siis nad juhtuvad. Sest just nii tekib mu sees pinge.

Olen minevikus kogenud, et nad – need teised -  ei saa mu kollapsidega hakkama või siis hakkavad mind õpetama, õiendama, näägutama, parandama, suunama, „abistama,“ selle asemel, et anda hingamise ruumi ja lihtsalt lubada sest kohast meil kõigil koos läbi vajuda. Üleliigset draamat, karmi distsipliini ja paanikat ning tegelikult ka mingit ekstra tegu pole vaja. Minul on vaja neil hetkedel, et nad ise oma ruumi hoiaksid, ise enda sees kerkivaga hakkama saaksid, tavaeluga jätkaksid, mitte endast välja ei läheks, midagi ekstra teeks või minu ruumi tungiks.

Ma usun, tean ja kogen järjepidevalt keha ise enda reguleerimis võimet. Neil hetkedel on igaühel vaja jõuda tagasi oma rütmi, oma südameruumi ja mul on vaja, et Sina, hea sõber vastutaksid enda eest ja isegi, kui kollapsi nägemine või minuga samasse paika kohale jäämine on sinu jaoks hirmutav, siis palun ära hakka mind fixima. Tegele endaga, hoia oma ruumi ja usalda, et ma tean, mida teen. Sest ma usaldan oma keha ja oma kogemust! Usaldan suuremat! Ja ma usaldan sind!

Ja kõik, kes tõrjuvad või ära jooksevad – nemad pole minu inimesed. Ja kes paigale jäävad – nemad on – nemad armastavad, sest nad lubavad. Mina jään paigale ja luban elul olla elu. Isegi kui maa vahel väriseb!

Mida vähem paanikat, seda kiirem taastumine! Mida vähem kunstlikult tekitatud tehis stimulatsiooni ja surkimist väljast poolt, seda kiirem taastumine, sest sisemine turvaruum võtab üle.

Loomulikus keskkonnas keha taastub, kui ta pinge alt välja võtta. Ja kui tõesti on abi vaja, siis ma küsin! Samuti usaldan sind, et sa hoiad oma ruumi, oma hinge, meele ja keha tasakaalus ning kui vajad abi ja toetust või teist arvamust, lisa infot vms - sa lihtsalt küsid, ilma ekslikke lugusid välja mõtlemata. Küsid neilt, kel on kogemus sarnastest tormidest läbi tulemisega!

Väljavõte veel ilmumata teosest "Hüpe tühjusesse."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Andi Kokk

Sündides kehasse oleme kaasa saanud oma loomuliku kaitsemehhanismi, kui ainult oskame seda väärtustada ja tahame kuulata! Ja tundlik keha on peentaseme õnnistus, mis aitab meil sügavuti eluga ühenduses püsida. Kuid viimast vaid juhul, kui keha märke usaldame, kuulame ja neist juhindume! Vastasel juhul võib saada tundlik keha kestva kannatuse allikaks!

Sest sa ei saa mitte tajuda ja samal ajal olla ühenduses Suuremaga! Või otsustad oma tajud sulgeda ja hakkad elama „ilma kehata,“ seda järjepidevalt kahjustades, sellest üle sõites, liiga tehes, naeruvääristades, hukka mõistes jne. Nii on sõda alanud sinu enda sees!

Mäletan juba lapsena, kuidas mul oli halb olla. Lihtsalt selline migreenilaadne ja nõrk seisund (täna näen, et see on keskkonnast ning ebatervetest suhetest tingitud emotsionaalne mürgitus). Eluterve keha lihtsalt läheb puhastusprotsessi, kui ta enam ei suuda väliste mõjutajatega enda sees toime tulla ehk neid sügavuti läbi seedida ning hingata. Ja seda puhastusprotsessi tuleb lubada! Sa ei katkesta sünnitust poole pealt, kui see juba on alanud! Vastasel juhul järgneks vigastus või isegi surm! Läbi kogemata emotsioonide puhul pole see lihtsalt alati vahetult märgatav! Me õpime nii elu ise enda sees austama!

Sügavuti läbi keha hingata on aga tarvis, et end kehasse maandada ning järjepidevalt null-punkti tagasi tulla, sest see on turvakoht ehk kodu, kus puhkame ning end laeme ja oma energiavarud taastame! See on hädavajalik, et elukeeristes taastuda ning siis taas teistega suhtluses osaleda. Vastasel juhul, kui me ei suuda ega oska end kehasse tagasi hingata, hakkavad meid juhtima alateadlikud takistused.

Ehk siis teiste sõnadega - eluenergia ei saa enam vabalt  keha sees liikuda ning me hakkame seda kompenseerima oma hoiakute ja jäigastunud uskumustega! Hoiakutega, mis sõna otseses mõttes liikumist takistavad või vaid teatud viisil liikuda lubavad. Kuid seda vahel veel pealtnäha nii vähe, et silm, mis pole harjunud nägema, ei oska seda tuvastada! Või siis on need ühiskonna poolt heaks kiidetud hoiakud, mis ei pruugi aga keha loomuliku voolamisega sobida.

Vaadates tagasi seda alles kasvavat last – ta võis olla ca 12 aastane – ta kannatas, ta muutus virilaks, ta keha streikis, sest ta ei saanud end temas olevast raskusest välja puhata. Ta tahtis olla rohkem endaga ehk taastada ühenduse elurõõmuga, aga teda sunniti välja süsteemi minema ilma Suurema ühenduseta läbi südame.

Ja kui su keha on tundlikkusega, siis katsu ette kujutada, mis tunne on minna maailma ilma Suurema ühenduseta ehk nii, et kehas on takistused ning sa ei saa end vabalt elusituatsioonides maandatusse hingata? See on hirmutav, sest asjad hakkavad juhtuma, sa saad haiget, sa oled justkui elu poolt lükata tõmmata, sest juured ja jalad pole enam tugevalt vastu maad! Ja selle üle vaid naerdakse. Aga keegi ei oska sind tegelikult aidata?!

Nii hakkavad kaitsehoiakud kujunema. Ja ka kaitsed ei lähe maha läbi nõudmiste või etteheidete, et võta maskid maha ja tule südamesse! Tuleb süüvida keha sügavustesse. Kaitsed vabanevad loomulikult siis, kui meie sisemine ühendus hakkab taastuma ehk me saame taas vabamalt hingata ja hoiakud muutuvad, keha liikumine muutub, sa hakkad tantsima! Seestpoolt väljapoole kasvab vabadus. Aga seda ei saa nõuda ega sundida. Veel vähem läbi häbistamise kedagi avanema aidata!

Mine sügavuti, kui tõesti tahad ennast ja teisi aidata. Ei ole võimalik pinnapealsete hinnangutega kedagi toetada! Tuleb vaadata, mis on sügaval – sügaval meie keha sees, meie hinges ja alateadvuses! Meil tuleb õppida ise ennast ning oma teed austama! See ei saa olla teistsugune. Ainult nii saame minna suhtluses sügavuti ka teistega!

Suhtlus algab hingamise, keha ja meele ehk isa, poja ja vaimu ühendusega! Ja vankumatust sõprusest ise endaga! Seestpoolt väljapoole hakkab me loomulik kaitsemehhanism ehk immuunsus taastuma!

Väljavõte veel ilmumata teosest "Kogedes iseennast."

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Foto: Aimar Säärits

Rõõm ja kergus südame ümber on inimeseks olemise loomulik sünniga kaasnev olek. Laps sünnib maailmale avatuna ja saab oma elu algusbaasi läbi ümbritseva. Ta sulgub, kui miski ta õrna südant hirmutab ja avaneb, kui miski talle kerguse ning rõõmu tunde toob.

Nii omandab ta oma baaskoiakud ja piirid – sh selle, kuidas ta oma keha kasutab. Tema rüht saab paika ja ka vaade elule. Kui arenguks pole piisavalt hingamisruumi, võimalust vigu teha ja eksida ning siis taas hoitusesse lõdvestuda, hakkab lapse keha väänduma. Ka meel hakkab väänduma, sest hirm haiget saada on asunud juhtima.

Kui lapse koorem on liiga raske, kui pole hingamisruumi, kus ta keha saab loomulikkusesse taastuda, kui ei jää eksimis- ja õppimisruumi, siis meie hingamise sügavus muutub pinnapealsemaks. Ja ühel hetkel jalad ei puuduta enam täielikult maad ja pea ei kanna väärikalt. See juhtub,  kui laps õpib, elab elu muutust ja arengut mitte toetavas keskkonnas. Hiljem hakkamb ta ise samuti käituma.

Siis noor läheb kergelt endast välja, sest keha vajub kokku või siis annab tugev, kuid elu mitte austavates mustrites füüsis võimu. Võimu keha üle, mida ära kasutada ja millega teiste elusid terroriseerida. Kuid ta liigub tahte jõuga, mitte hingeühenduse toel. Esimeses on tegemine, viimane loomulik elu kulgemine.

Siis võib täiskasvanuna leida, et hing on nööriga kaelas, või oled üleolev, sest kehas on jõud, aga hinge ei kuule. Sul puuduvad juured, mis sind maaküljes hoiavad ja kese, mis tasakaalu hoiab. Jalad pole vastu maad või on liiga rasked ja selgroog on kõver või jäigalt paindumatu.

Su hingeühendusele pole olnud ruumi, sellele peenele ühendusele, mis elu kannab ja su tiivad loomulikult sirutab. Sa ei saa olla lendamiseks liiga jäik või raske ega ka hingeühenduseta. Nii me ei pääse enam ligi südamele, sest see on õrn ja vajab hoitust. Nii on väändunud keha ka südame kaitseks, kuid paneb selle samal ajal puuri. Nii hakkab kaduma ühendus elusa elu endaga. Rõõm on hääbumas ja hing enam ei laula. Sa jääd vait, sest su sõna on nõder. Sa vajad elu sees lendamiseks kõike – nii keha, hingamist kui ka ümbritsevat maailma!

Nüüd, kui sa tead, kuhu kadus su rõõm südame ümber, siis saad sa selle tagasi võtta!

• Sa annad endale hingamise ruumi,
• Sa lubad endal vigu teha ja eksida.
• Sa tead et sa ei tea paljutki.
• Sa valid keskkonnad, mis su avanemist toetavad.
• Sa saad selja taas sirutada, su puusavöö lõdveneb ning sul on ruum läbi südame hingata. Nii jõuab hapnik taas ajusse ning sinusse seni tallatud närvisüsteemi teed hakkavad muutuma. Su kõht lõdvestub, selgroog tugevneb iga sammuga ning su pilk pole enam suunatud maha või üles. Sa vaatad otse ette ja nii on sul võimalik suunata sõnu! Sõnu, mida läbi ise enda edastad! Su hääle kõla pehmeneb ning su sõnal on jõud.
• Ja kui nüüd hapnik liigub läbi kõhu, aju ja südame, on su keha maandatud läbi su enda hingamise. Su jalad on tugevalt vastu maad, su sisemine pinge lõdvestub iga sammuga ja pea puudutab taevakaart ning su süda rõõmustab loomulikus kerguses iga elu poolt pakutava liikumisega!

Hingeliigutuse praktika annab sulle võimaluse siin oma kehas seda kogeda. Sest kust saab alguse taevas? Ehk juba maalt? Sa ei saa seda enne teada, kui oled valmis elu enda sees ära tundma ja koos elu kogema!

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Suletud FB grupi TÄHISTAME ELU leiad siit: https://www.facebook.com/groups/1107076376884137/ See on loodud ainult pühendunud huvilistele, keda ühendab ise end oma kehas hästi tundmine.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/kohtumised.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Fotod: Aimar Säärits

Kui olete suhtes, paneb emotsionaalne kättesaadavus aluse vastastikusele mõistmisele ja kasvule. See seisneb üksteise jaoks olemas olemises, sügavama ühenduse loomises ja oma elu tõelises jagamises. Aga mis juhtub siis, kui üks partner hoiab end tagasi, mitte sellepärast, et ta seda soovib, vaid sellepärast, et ta on emotsionaalselt kättesaamatu? See ei ole alati selgelt arusaadav ja selle mõistmine nõuab, et pööraksime tähelepanu igapäevaste vestluste nüanssidele.

Emotsionaalselt kättesaamatu olemine ei tähenda tingimata kohustuste vältimist või eemalolekut. Sagedamini väljendub see pisiasjades, mida inimesed ütlevad võib-olla ise seda aru saamata, mis annavad märku sügavamast vastumeelsusest suhetes täielikult kohal olla. Need sõnad on peeneteks indikaatoriteks, mis viitavad raskusele olla emotsionaalsel tasandil seotud.

Emotsionaalse kättesaamatuse mõistmine

Mida täpselt tähendab olla emotsionaalselt kättesaamatu? See on siis, kui keegi ei suuda oma partnerile end avada, hoides oma tunded suletud, olgu ta siis õnnelik, kurb või pettunud. Kuid see ei tähenda ainult emotsioonide varjamist. See väljendub ka selles, et sa ei saa kellelegi loota hetkedel, kui see on kõige olulisem.

Selle emotsionaalse mitteühendumise võivad põhjustada mitmed tegurid. Mõned inimesed võisid üles kasvada keskkonnas, kus tunnete jagamine ei olnud soositud. Seetõttu olid nad täiskasvanuna vähem valmis emotsioonidega toime tulema. Teised võisid kogeda kogemusi, mis muutsid nad avanemise suhtes ettevaatlikuks, näiteks minevikureetmised või suhtetrauma. Nad võivad püstitada emotsionaalse seina, et vältida uuesti haiget saamist.

Kuidas emotsionaalne kättesaamatus suhteid mõjutab

Emotsioonid on iga tervisliku suhte elujõuks. Võimalus ühendus luua, suhelda, usaldada ja üksinduse vastu võidelda, sõltub suuresti meie emotsionaalsest avatusest. Emotsionaalsel kättesaamatusel on paaride omavahelises dünaamikas tugevad tagajärjed.

• Piiratud emotsionaalne ühendus: kui üks inimene ei saa oma tundeid jagada, võib teine ​​tunda end külma kätte jäetuna. Emotsionaalse sügavuse puudumine võib takistada paaril üksteist tõeliselt mõistmast, mistõttu suhe tundub pinnapealne.
• Suhtlemise katkemis: kui keegi ei räägi oma tunnetest, võib südamest südamesse rääkimine tunduda nagu telliskiviseinaga rääkimine. Teine partner võib olla pettunud ning vaidlused võivad alata ja eskaleeruda, sageli väikeste asjade pärast, mis ei ole tegelik probleem.
  
• Usaldusprobleemid: usaldus põhineb mõistmisel. Kui te ei tea, mida teie partner tunneb, on seda alust raske luua. Kahtlused võivad ligi hiilida, tehes partnerid ebakindlaks teineteise pühendumise ja hoolitsuse osas.
• Üksindus: see on raske, kui keegi on teie kõrval, kuid tundub, et ta on kilomeetrite kaugusel. See vahemaa võib mõlema inimese jaoks kaasa tuua sügava isolatsiooni tunde, kus üks ei mõista, kuidas oma müüri lõhkuda ja teine ​​ei tea, kuidas seda lahti võtta…

10 märki emotsionaalselt kättesaamatu partneri kohta: fraasid, mida nad ütlevad

Suhtlemine ei seisne ainult sõnade vahetamises. Sageli on see aken kellegi emotsionaalsesse seisundisse, eriti kui sellel inimesel on raske sügavamal tasandil ühendust saada. Suhetes, mida vaevab emotsionaalne kättesaamatus, kipuvad teatud fraasid korduvalt pinnale kerkima.

Kuigi need avaldused näivad olevat kahjutud, võivad need anda märku sügavast vastumeelsusest emotsionaalselt end siduda. Nende levinud fraaside tuvastamine on ülioluline, kuna need annavad ülevaate partneri tõelistest tunnetest ja kartustest. Siin lahkame kümmet väidet, mida emotsionaalselt kättesaamatud inimesed sageli esitavad, aidates dekodeerida allteksti, mis paljastab nende varjatud emotsionaalsed barrikaadid.

1. Ma ei ole suhetes hea: kui keegi seda ütleb, seab ta sisuliselt madalad ootused vastutusest kõrvalehoidmiseks. See vabandab ette võimalikku hoolimatust või kauget käitumist, varjates soovimatust või tajutavat suutmatust sügavalt kaasa lüüa.
2. Ma ei taha sellest rääkida: see fraas on klassikaline vestluse lõpp. See loob takistuse südamlikule suhtlemisele, viidates haavatavusele või usalduse puudumisele partneri reaktsiooni suhtes.
3. Olete liiga emotsionaalne: see avaldus on kaitsereaktsioon, millega üritatakse nihutada fookust ühe partneri emotsionaalselt kättesaamatuselt teise emotsionaalsele reaktsioonile. See õõnestab partneri tundeid ja väldib mõtestatud kaasamist.
4. Vajan ruumi: Kuigi enda jaoks aja võtmine võib olla tervislik, vihjab partneri järjekindel eemale tõukamine sügavamale ebamugavusele emotsionaalse intiimsuse ja sõltuvuse suhtes. See ei puuduta ainult füüsilist ruumi; see puudutab emotsionaalset distantsi.
5. Keskendun praegu ainult iseendale: see enesekeskne lähenemine näitab vastumeelsust partnerile emotsionaalset ruumi teha. Nad näitavad, et nad ei ole valmis investeerima jõupingutustesse ja emotsioonidesse suhte heaolu heaks.
6. Te ei tohiks nii tunda: üks partner mitte ainult ei hinda teise tundeid sobimatuks, vaid jätab kõrvale ka igasuguse isikliku emotsionaalse panuse olukorda. See on lahti ühendamine, keeldumine partneri emotsionaalsest kogemusest.
7. Ärme seda sildista: siltide vältimine tähendab vastutusest kõrvalehoidmist. See hoiab suhte hallil alal, vaba pühendunud partnerluse ootustest või normidest, paljastades hirmu pühendumise ees või emotsionaalse põgenemise soovi.
8. Ma ei tea, mida ma praegu tahan: see otsustusvõimetuse avaldus on pidurdamise taktika. See ostab aega ja ruumi, vältides otsest vajadust emotsionaalselt pühenduda, säilitades nii suhtes ebakindlus.
9. Ma ei ole tõsiseks suhteks valmis: isegi kui nad naudivad suhte hüvesid, väidavad nad otse, et ei ole valmis emotsionaalse sügavusega vastama. See loob katkestuse tegude ja emotsionaalse vastutuse vahel.
10. Teete suure numbri mitte millestki: partneri murede minimeerimine juhib tähelepanu kõrvale tema võimetusest emotsionaalseid probleeme käsitleda või nendega tegeleda. See on kõrvalejuhtimise taktika, mis jätab kõrvale partneri vajadused või mured, et vältida sügavamat vestlust.

Emotsionaalselt kättesaamatu partneri poole pöördumise strateegiad

Emotsionaalselt kättesaamatu partneriga suhtlemine võib olla segadust tekitav, mida sageli iseloomustavad vastamata emotsionaalsed pingutused. Sellise käitumise märkide äratundmine on aga ülioluline, kuna see võimaldab teil sarnaste olukordade lahendamiseks vastu võtta tõhusaid strateegiaid.

Mõnikord võib osa strateegiast hõlmata ka partneri enesekindluse suurendamist tähenduslike komplimentide kaudu. Emotsionaalse kättesaamatuse käsitlemine ei tähenda ainult mõistmist; see nõuab empaatiat, vahetut suhtlemist, enda heaolu prioriteediks seadmist ja mõnikord professionaalse abi otsimist.

1. Empaatiaga lähenemine: mõistke, et teie partneri emotsionaalsed tõkked tulenevad tõenäoliselt varasematest kogemustest või sügavalt juurdunud isiklikest probleemidest. Suhelge süüdistamata, kasutades "mina"- sõnumeid, et väljendada, kuidas nende käitumine teie tundeid ja kogu suhet mõjutab.
2. Säilitage tasakaal enese eest hoolitsemises: läbipõlemise vältimiseks seadke paika oma emotsionaalsed piirid. Veenduge, et säilitate oma emotsionaalse tervise isiklike tugisüsteemide ja enesehooldus tegevuste kaudu.
3. Avatud dialoog: alustage ausaid vestlusi oma suhte dünaamika üle. Julgustage partnerit oma tundeid jagama. Tagades, et ta ei tunneks end selles protsessis hukka mõistetud või surve all.
4. Vajadusel otsige professionaalset abi: kaaluge paariteraapiat või nõustamist, juhul kui emotsionaalne lõhe tekitab märkimisväärset pinget. Kasutage teraapiat turvalise ruumina, et uurida mõlema partneri emotsioone ja emotsionaalse kättesaamatuse põhjuseid.
5. Seadke realistlikud ootused: mõistke, et kuigi teraapia ja avatud suhtlemine võivad toimida, ei ole need imelahendused. Leppige sellega, et edu sõltub mõlema partneri valmisolekust osaleda ja muudatusi teha.
6. Otsustage edasised sammud edusammude põhjal: hinnake suhte emotsionaalset tervist aja jooksul, kaaludes, kas see tõesti paraneb. Olge valmis tegema raskeid otsuseid, kui emotsionaalne kättesaadavus ei parane, seades esikohale oma vaimse ja emotsionaalse heaolu.

Emotsionaalse kättesaamatuse äratundmine on suhetes navigeerimisel ja suhete parandamisel ülioluline. Kogu selle arutelu jooksul oleme näinud, kuidas teatud fraasid ei ole lihtsalt juhuslikud märkused, vaid sügavama probleemi olulised näitajad. Nende märkide otsene käsitlemine nõuab tasakaalustatud lähenemist: teil tuleb olla empaatiline, kaitstes samal ajal ka oma emotsionaalset tervist.
 
Emotsionaalselt kättesaamatu partneriga suhtlemine ei ole lihtne ja hõlmab otsekohesust, püsivust ja võib-olla ka välist abi nõustamise või teraapia läbi. Lõppeesmärk on arendada suhet, kus mõlemad partnerid saavad emotsionaalselt kohal olla ja investeerida.

Oluline on meeles pidada, et teie emotsionaalne tervis on suhte üldise tervise jaoks ülioluline. Partneri toetamine ei tohiks tulla enda hooletusse jätmise hinnaga. See on raske tee, kuid tõeliselt vastastikuse emotsionaalse suhte saavutamine on väärt ettevõtmine.

Foto: Aimar Säärits

Meil on standardid, standardid, millele iga täiskasvanu, iga laps, iga noor, iga vanur justkui peab vastama. Neisse normidesse meid hakatakse suruma. Hiljem õpime juba ise suruma. Ja kui me neisse ei mahu, siis hakkab varem või hiljem sotsiaalsetes ruumides häbi kerkima. Ja see kerkib meie kehas, sest meie keha on see, kes on pinge all deformeerumas või pideva kontrolli alla. Võimaluseta vabalt hingata.
 
Mäletan juba varasest lapsepõlvest, kuidas küsisin, et miks minu keha niisugune on. Ja sain vastuseks vaid, et ah, sul pole häda midagi. Häbitunne minu sees aga jäi püsima. Eks see saab alguse teisme east, kus meie kehad hakkavad jõudu koguma ja rohkem muutuma. Nad muutuvad ausamaks, väljendades seda, mis meie sees on. Ja oh hullu, kui see pole üldistele normidele vastav ja keegi ei oska meid tegelikult ka aidata.

Siis on mitmeid võimalusi, mida oma kehas välja arendame. Kas hoiame jäika vormi ja meist saavad trennisõltlased, vajume arvuti taha kössi ja keeldume välja minemast või hoopis näljutame end, sest me ei soovi oma vormi kehastada, see on me arvates kole ja hirmutav. Meie aga tahame kuuluda. Tahame koos olla ja oleme valmis selle nimel kasvõi nõrkema. Nõrkema, et mitte ise enda sees olevat näha ja kogeda.

Nii ei pääse me aga ligi oma sisemisele jõule ja jääme enesekindluse ning hinge ühenduseta. Ehk oleme kuulnud, kuidas meie vanemad oma kehast räägivad, kuidas sõbrad või tuttavad nimetavad kedagi paksuks, kedagi lodevaks ja kedagi loomuliku ujumisrõngaga olevat. Ja no, et miks sa trenni ei tee? Või et sa oled liiga kondine?

Ja siis hakkame end sagedasti vormi nimele (et kuuluda) hävitama. Üle treenima ja alatoituma.  Või üle toituma ja ala treenima. Igal juhul me keha on aus ja kehastab seda, mis meis on, seda mis ei lase vabalt liikuda ja hingata. Raskus aga aina kasvab ja seestpoolt nõrgestab meid. Närib, kuni tunneme, et selgroog enam ei kanna, oleme justkui kaheks kistud. Ülemine ja alumine poole ei ole kooskõlas.

Juba siin kehastab keha me suguvõsa ja kogukonna hoiakuid. Teed tööd hambad ristis või hüppad pea eest tulle? Oma keha kuulamata? Kael on kange, sa põled nii suure leegiga, et kehast on saanud kõrb? Sul on raske täielikult hingata? Kõhu keskosa punnitab? Oled pisemagi pinge all pooleks murdumas? Või tundetult jäik nii, et miski sind ei liiguta?  Just siin saavad paika me sisemised hoiakud, keha tugevus ja üldine tasakaal.

Kui tundsid end eelnevas ära ja soovid oma eluenergia tagasi võtta? Ilma uhkuse, ilma eelarvamuse ja ilma valehäbita. Sind on narritutud? Sind on su olemuse pärast kiusatud, välja jäätud või orjaks tehtud? Siis oled sa just nüüd julgelt iseendale otsa vaatama. Sest sinus pole midagi valesti. Sul pole vaja end häbeneda. Häbi on siin kohatu. Su keha on aus.

Ja see ongi see koht, kus kohtume. Keha näitab vilunud silmale seda, kus oleme. Mitte alati visuaalse vormina, sest seda oleme õppinu varjama. Varjama riiete, trennide, nälja jms-ga. Vaid läbi meie energiataseme, läbi öö une, läbi sisepingete, läbi valude ja lõdvestuse ja kõige lõpuks ikka läbi hingamise. Sest hingamine on see, mis meid kehaga ühendab.

Ja vahel on kehas juba nii halb, et meil on raske kehas püsida. Siis oleme ka loomulikku enesekindlust minetamas. On aeg see taastada! Ükskõik kus omadega hetkel oled. Su kehal on kesk telg, su keha sulgub ja avaneb ning tahab vabalt liikuda. Ta ei liigu vaid seetõttu, et viimane on olnud teda kahjustav. Kui aga õpid end märkama, oma liikumisi optimeerima, siis sa tantsid läbi elu ja iga tegevus on nauditav.

Nüüd sa küsid, et kas mina olen seal. Vahel olen ja vahel pole. Oleme siin, et üksteist keskmesse tagasi juhatada ja koos rännata! Ka siin on olnud tegu vaid valehäbiga, mis takistas meil end näha ja vaadata ning võis liikumise sootuks peatada.

Foto: Liisi Päeva

Ülestimulatsioon organismis on minu kogemuse põhjal see, kui survet kehas on liiga palju või liiga vähe (oleme vastuvõetamatu ning väljundita) ehk me loomulik voolamine on tasakaalust väljas. See läbi töötamata energia on kogetav elektrilaadse tundena kehas. Pideva pinge all pikaajaliselt elamine on organismi kurnav ning väsitav. Hingamine on siis muutunud katkendlikuks ning pinnapealeske. See on see, mis pealtnäha väljendamatut end väljendab.

Mina tunnen seda keha sisepingena nii, et organism ei suuda enam terviklikult hingata ja maandus kipub kaduma. Kui oleme sellest teadlik, siis ei hakka me seda kehasisest pingesse tõmbumise protsessi enam intellektualiseerima, midagi eeldama, arvama või selle pealt kerkivatesse emotsioonidesse kinni minema, sest viimased kipuvad neil hetkedel ka kehasse sulguma ning tüli tekitama. Ainus, mida neil hetkedel tean, on see, et vajan toetust ning lähedust ja ei lase inimesi endale ligi. See viimane on traumakäitumine ajast, mil meid meis vältimatu (sageli ümbritsevast keskkonnast tingitud) ülestimulatsiooni tõttu hukka mõisteti ja perekonnast, sotsiaalsetest ringidest, kogukonnast jne. eemale lükati. Ja see muidugi sulges meid omakorda tsüklisse nii, et ülestimulatsiooni pall aina plahvatusohtlikumaks suurenes…

Siin on koht, kus saab teisele ja ka iseendale näpuga näidata. Iseasi on see, milleks seda teha ja tegema peaks? Kuidas see peaks aitama kellelgi (sh iseendal) ülestimulatsiooni pingest vabaneda? Hukka mõista saavad siin ka teised tundlikud inimesed, sest nad on võimelised sinu ja minu sees olevat ülestimulatsiooni (ning sellest tingitud mittevastuvõetavat käitumist) isegi puudutuseta tajuma. See on ebameeldiv kogeda. See ei lase sügavuti hingata, on sagedasti kogetav keha jäikusena. Ja kui ka teisel pole soovi või jaksu seda koos läbi hingata, siis on tarvis suhtlemisel abi paluda. Vastasel juhul tekib me vahele kraav. Me vajame üksteist neil hetkedel enim, et aidata keha sisepinge läbi hingata lõpuni. Nii keha vabaneb! Vabaneb mõlemal, kes julgevad sügavuti koos kogeda.

Aga mida teeme meie inimestena, me tõrjume elu voolamist, me ei aita, me lükkame armastusevoo eemale, sest meil endal on halb. Ühiskond on juba viimse piirini pinges ning nii hakkame üksteist tõrjuma. Või siis jätame end ise kõrvale, sest meid on ülestimulatsiooni tõttu juba nii palju tõrjutud, et enam ei jaksa, enam ei suuda ja siis kaitseme teisi iseenda eest ja oleme lähisuhetes eraldatuse lõksus. Kuidas saab nii lähedale?

Meil on vaja ühiselt hingata läbi hukkamõistuta ka need ülestimulatsiooni kohad, sest need on need, mis meid lähendavad omavahel ja kogu eluga. Neid vältides hoidume vaid sügavatest suhetest. Ja ka igapäevane elukeskkond on see, mis tuleb vähem stimuleeriva vastu vahetada! Nii, et me ei elaks koguaeg viimase piiri peal. Jah, ma tean, järkjärgult saab juhtuma ka see.

Mõistan, et hirm on suur, püüame olla vaprad ning vastu pidada. Hea, kui oleme suutnud juba luua endale elukeskkonna, kus ülestimulatsioon meid igapäevaselt ei kimbuta. Mina leian end vahel ikka ka püüdmas sotsiaalsetesse normidesse sobituda, sest soovimatus elust päris välja kukkuda on vahel ikka veel suur. Ometi tuleb seda lubada. Ja lihtsalt seda, mis toimub jagada.

Ja lubada minna kõigil ja kõigel, kes ülestimulatsiooni pelgavad või üleolevalt hukka mõistavad, sest siis luban selle koha vabaks ka ise enda sees. Ei hoia seda endas kinni ja sisemine pinge väheneb, töövõime suureneb, ülestimulatsoon vabaneb vähehaaval ja hingamine muutub taas terviklikumaks.

Me vajame üksteist. Aga meie ellu sisenemise lähekohad on erinevad. On inimesi, kes juba ülestimulatsioonis kehaga, ülestimulatsiooni keskkonda sünnivad. Ülestimulatsioon muudab meid pealtnäha jäigaks, siis pidevast hõõrdumisest hüpertundlikkuks. Viimane on juba trauma reageering ehk neuroos. Me kehad muutuvad nii õrnaks, et loome kaitseseina vajades lähedust. Siin pole vaja näpuga näidata, et oled pinges või kinni ühes või teises. Sisepinge on tundlikule inimesele ise enda sees samuti tuntav ning tajutav.
​
Ole hea, väljenda enda vajadust kõigepealt ja ära lase sel kriiskavaks nõudmiseks paisuda. Ja kuula teist sügavuti, kui sa ise parasjagu ülepinges ei reduta. Suhtlus loob suhetes turvalise silla. Küsi luba ning kui see saadud, siis tule/mine ja kallista nii, et südamed ühenduvad ja hingamine rahuneb ning keha pehmeneb taas. Kõik muu oleks enese sabotaaž. Me avaneme ning vabaneme vaid siis, kui oleme vastu võetud just nii (ülestimuleerituna) nagu hetkel on…

Foto: Andi Kokk

Ülitundlik inimene, ole hea, vaata hästi ausalt oma maailma. Vaata ise enda sees olevat ülestimulatsiooni. Siin on midagi, mis sind pidevalt sinust endast üle ja välja surub. Lihtsalt vaata seda. Vaata seda paika, mis ei lase sul rahulikult oma kehas püsida ja sügavuti kehasse hingata.

Ja ei, palun ära mine oma mõtetesse sorkima ja end valeks tegema, end halvustama või õigustama. Sellisel juhul oled juba vastusest eemal. Oleksid juba sõjas ise endaga. Ära tee seda, palun. Ole hea, vaata oma kehakeemiat, selle sundkäitumisi ja keskkonda. Palun ära kritiseeri ega halvusta, sest see lisab vaid kuuma. Viimast on sul juba niigi liiast, kui juhtud parasjagu ülestimulatsioonis olema.

Sa tead, et vajad maandatust, et kehas püsida. Selleks on sul vaja end oma kehas ja keskkonnas hästi tunda. Ole hea, loe see lause uuesti. Sul on tarvis end oma kehas ja keskkonnas hästi tunda, selleks pead kehas ja keskkonnas püsima. Ja algul võid kehas püsides end hoopis halvasti tunda, sest sa pole kehas ammu püsinud. Keskkonnaga sama lugu. Kuid selleks, et kogeda vastuseid, on sul vaja ülestimulatsiooni ajal oma keha kogeda.

• Ja siis hakkad sa kogema kehakeemiat ehk sõltuvusi. Mis need on? Vaata neid? Ehk ei oska sa üle pingutuseta elada? Või oled kasvanud keskkonnas, kus elus püsimiseks on vaja järjepidevat draamat ja kriisi, sest see on pikalt olnud ainus paik, mis sind eluga ühendab? Kuid ole tähelepanelik – draama teeb su korraks vägevaks ja selgeks, kuid pikalt sa sellise seisundis ei kesta. See ongi pidev keha keemiline ülestimulatsioon. 

Ja kui oled olnud kunagi sellega harjunud ja juba teadlik ning sellest hetkel väljas, siis ole eriti tähelepanelik, sest elu pakub sulle kriisi ja draamat, mis pole enam sinu elu osa, kuid kehal on veel sõltuvus. Keha mälus on see selge tunne, mis natuke draamat ja tragöödiat lisades su instinktiivselt selgeks teeb ja sa tahad seda veel ja veel kogeda! Nii oledki taas sõltuvuse lõksu tõmmatud! Hoia eemale!

• Ja keskkond. Vaata keskkonda, kuhu end tuttava ja turvalise paigana ikka ja jälle sätitad. Kas see tekitab sinus mehhaanilist ülestimulatsiooni. Ehk su meeled ja sensoorne süsteem on pideva pinge all ja ei lõdvestu täielikult. See toodab küll lühiajaliselt lisa energiat ning naudingut, kuid pikemaajaliselt on organismi koormav ning hävitav.

Ja jälle vaata lihtsalt ümbritsevat keskkonda ja tunneta oma kehatajusid.
*Vaata müra taset oma elukeskkonnas. Kas on võimalikud vaikused hetked, et kuulmine saaks puhata?
*Vaata, kas vesi mida joogiks, toiduks ja pesemiseks tarbid, on puhas ja kemikaalide vaba?
*Märka tehis valguse tugevust. Kas saad luua loomuliku pimeduse ja hämaruse, et su silmad saaksid puhata?
*Märka öö une kvaliteeti. See on kõnekas. Kui ärkad hommikuti pinges, siis pole sa välja puhanud! Sa ei saa päeva alustada selge ja värskena!
*Vaata su keha puudutavaid materjale. Kas need kriibivad, ei hinga ning tekitavad kehas ebamugavust?
*Märka õhku, mida sisse hingad, kas suudad seda vastu võtta või pead end ümbritsevate haisude eest pinnapealselt hingama suruma?
*Ja vaata temperatuuri, millise viibid? Vaata kas, keha peab järjepidevalt pingutama, et sind ülekuumenemise või alajahtumise eest kaitsta?
*Ja vaata ümbritsevate suhtumisi, kas nad arvestavad su baasvajadustega? Kas sa ise arvestada ja austad oma keha ja hinge ruumi?
*Ja jah, ka tehiskiirguste kontsentratsiooni, sest just see viimane võib olla salakaval, kuid pidev närvisüsteemi närija.
 
Ja kui sa elektrivõrkusid oma kehas ei taju, siis ole hea, palun ära hakka siin vaidlema. Meie tundlikkus ongi erinev ja see pole ei õige ega vale. Parem kujuta ette, et elaksid pidevalt elektrikapi surinas. Kas seda oleks sinu jaoks parasjagu või leiaksid end ühel hetkel üle stimuleerituna?

Ja tea ka seda, et mitte ükski keskkonnamõju ega keskkond pole vale, küsimus on vaid stimuleeriva kontsentreerituses ja tasakaalus. Kui oled näiteks linnast väljas, siis ei tarvitse sa ülestimulatsioonist midagi teada, sest su keha saab selle välise tehiskeskkonnaga ideaalselt hakkama. Samuti võid ka linnas ideaalselt toimida ülestimulatsioonita, sest mõjutajate tasakaal on täpselt paras. Ja su keha on kohanemisvõimeline! Küsimus on vaid hetke tasakaalus.

Kuid siin tuleb olla aus paiga suhtes kus ise enda sees oled ja mitte end pidevalt edasi suruda. Ka viimane võib olla ülestimulatsiooni tekitajaks! Pole võimalik elada koguaeg viimase piiri peal. Sul tuleb ise endale jätta elu jaoks ruumi, et oleksid kohanemis võimeline ka antud keerukamates situatsioonides. Anna endale hingamise ruum, paik kus saad tõesti pinged endast välja puhata!

Vaata seda kui sügavalt ning sujuvalt suudad oma elukeskkonnas loomulikult hingata. Mitte pidevalt hingamist suunates, vaid vaata kohta, kus su kehal on loomulikult hea. Need paigad on olemas, sa tunned selle ära, nii ise enda sees kui ka ümbritsevas, kui seal kohal oled. Ja ära unusta, et sügaval sisimas oleme üks, kuid elu kogemused on iga ühes erinevad.

Foto: Liis Seli

Hingeliigutuse praktika on kursuste sarja "Maandumine kehasse ehk Tere tulemast koju" autori poolt vastu võetud info, mis läbi erinevate kehatajude end ühel hetkel temas lihtsalt avaldas. Autor ise on praktiseerinud seda tänaseks üle aasta, oma rändudel ja elukeeristes, sest see on aidanud tal endaga jääda, ise ennast valida ning elu toetavaid valikuid teha. Sest see on see, mille ta ise enda puhul tõesti süvatasandil avava on leidnud.

***

Alustame sellest, et sinu keha on ääretult tark, temas peitub meie alateadvus, „esivanemate“ tarkus ning patud, ühendus suuremaga, naudingud, tunded, elu tajumis viis jne. Läbi kogetud või siis kogemata emotsioonid vormivad meid ja tingivad seda, kuidas maailma läbi ise enda tunneme ning kogeme, kuidas elus liigume. Siit tuleneb ka see, kui avatud või suletud oleme, millised on me elu valikud ja eelistused. Ja kõik see, millel eelnev põhineb. Kui käitumine põhineb seni teadvustamata survel, juhusel või põgenemisel, siis juhib meid midagi, mis juba on talletatud kehas.

See ongi see lugu, mida kehas „välja mängime.“ See on see, mida väline meie kehavibratsioonis tajub, hoiakutes näeb ja millele vahel väljast poolt näpuga näidatakse. Hoiame takistusi end sees ja need suunavad meid ühel või teisel viisil liikuma. See pole elu hoidmine, kuigi pealtnäha võib algul nii paista. See on elu puuri panemine ehk vangistus. Siin pole me vabad, ega ka eluga otse ühenduses, tunneme end sageli tühjana, sest käime teiste poolt ette antud teid. Ja ajapikku võib hakata elu meis hääbuma.

Siin pole oluline see, kuidas su elu hetkel välja paistab. Oluline on see, mis sind edasi kannab. Igas süsteemis kuhu siseneme on erinevad nõrgemad ning tugevamad kohad. Mida mõnes sotsiaalses ringiks nõrkuseks nimetatu võib ühel hetkel avalduda tugevusena ja vastupidi. On oluline see, kuivõrd iga süsteemis osalev indiviid on iseenda eluga tasakaalus ning oma koha peal, keegi kompenseerib liigselt kedagi või sunnib jõuga endast välja ja nii tegelikult kogukonda nõrgestab.

Hingeliigutuse praktikas lood sa ühenduse ise enda sees elu ja hinge juhatusega. Ning see hakkab sind liigutama mööda teid, mis varem võimalikud polnud. Me hakkame avarduma ja kasvama liigse valu ning häbita, elule andudes. Kogeme küll oma teel takistusi, need ilmuvad kas mõttemustrite, emotsioonide või sageli keha valudena, kuid hingame end neist järkjärgult läbi ning vajume tagasi kehasse. Seda ei saa teha jõuga surudes. Saame vaid läbi lubamise ning fookuse lasta elul endas voolata.

Nüüd on meil valik, kas hakata keha ja oma hingamist, hinge juhatust kuulama või seda ignoreerida edasi, sest veel saab. Kuniks saab?! Sest vanast on raske loobuda? Ikka veel otsid vabandusi, et miks ei saa? Veel jaksad sa jõu pealt liikuda. Kuid liigud vaid seetõttu, et su seljataga on tugev surve, mis sind kannustab ning suunab? Hakkad väsima? Kui palju on sel kõigel üldse seost sinu endaga eluga? Just siin aitab sind (üli)tundlikkus ning võime oma keha tajusid jälgida!

Ja kui seda seljatagust jõudu pole või see hoopis sind tagasi kannatusse sikutab? Mis siis? Siis oled endas tuvastanud trauma kogemuse, mis on tarvis ise enda keha mälu sügavustest vabastada, sest see on takistanud sul igapäevaelu elada. Ehk sa polegi varem saanud vabalt hingata ja hingamise taktis liikuda. Kuid su keha tahab seda kogeda!

Ja siin tuleb taas pilti hingeliigutuse praktika, mis salaja integreerub läbi korduva ja korduva kogemise kehasse ning tuleb nii ka su igapäevaelu toetama. Viimane aitab nimelt elus läbi hingamise ja kohalolu, ilma liigse pingutuseta liikuda!

***

Autor tunneb, et on aeg igaühe iseenda see olevat väge kogeda! Ja soovib praktilist kogemust Sinuga jagada! Nii on ka sinul võimalik ise enda sees luua ühendus eluga! Lihtsalt tule ühisesse ruumi ise endaga kohtuma! Ja koos rändama.

Foto: Andi Kokk

Sageli saavad sellised „kokku kukkumised“ või „raevuhood“ alguse juba varajases lapsepõlves. Ja miks, sest inimese süsteem ei tule toime sellega, mis toimub. Ei suuda läbi kogeda situatsioone ja ise enda sees olevat ehk siis see tollal veel pisike süsteem on "kokku jooksnud."

Su keha tõmbub kokku, sa ei saa hingata, kerkib surmahirm ja kõik seetõttu, et sul pole olnud lubatud oma keha kogeda ja emotsioone läbi tunda. Ega olevat väljendada. Õigemini lapsena ei oskagi sa seda teha ja vajad abi, et sulle neid elu voolamise baasaluseid õpetataks. Või sa õpid ise läbi kõige lähedasemate matkimise. Ning hiljem käitud vastavalt õpitule, sageli põhjustad surutust juba ise endale, kuniks märkad ja end elu mitte toetavast vabastad.

Aga sageli on nii, et oskuslikke õpetajaid pole. On üleüldine hukkamõist elu paratamatule kogemisele. Sellele emotsionaalselt ja füüsiliselt „kokku vajuvale“ (täiskasvanu eas juba sisemisele) lapsele, kes vajab hoitust, kes vajab lähedust ning just luba tunda. Ja siis läbi oma tundlikku maailmataju maailma teenistuses olla. See kõik saab alguse aga ise enda teenistuses olemisest.

„Kokku vajumised“ nimelt ei teki tühja koha pealt. Need tekivad süsteemi ülestimulatsioonist ehk ülekoormusest. Tegu on lühisega. Kus sellesse vajunu enam ei suuda elu vastu võtta. Ta anum on täis, sest elu tema sees on kusagile kinni jäänud. Enam ei lähe eest ära (emotsioonide) ummistus ning sellele järgneb varem või hiljem plahvatus.

Neid plahvatusi pole mõtet tahtlikeks pidada (mida nad pole), need pole tahtele alluvad ette planeeritavad. Tegu on kehasse maha surutud sügava trauma reaktsiooniga. Ehk siis kehatajude ja emotsioonide maha surumine on kestnud juba liiga kaua. Laps pole osanud nendega elutervelt toime tulla ja siis on ta õppinud enda sees olevat maha suruma. Sest ka hooldajad ja hiljem sõbrad ning lähedased on kartnud neid kontrollimatuid emotsioonipurskeid. Sest juba nemad pole osanud paraku kuulata oma keha vajadusi ning tohtinud emotsioone kogeda.

Ja kui tegu juhtub veel olema sünni poolest üdini loomingulise lapsega, kes oma loomingulisust elu heaks kasutama ei õpi, vaid õpib seda hoopis maha suruma, siis täiskasvanu eas muutuvad plahvatused juba eluohtlikuks. Sest tegu on elu ja surma küsimusega. Suureks saanud laps peab nüüd ilm igasuguste endale omaste vahenditeta elus edukalt navigeerima. Vahel sõltuvad temast ka teiste elud. See kõik on määratud pinnale kerkima, kui mitte varem, siis hiljem. Ajastus oleneb taustasüsteemist. Ja see ummikus inimene ei saa ikka veel kasutada täielikult oma tõelist annet.

Kui sisemine energia / ressurss (mida kehatajude kuulamine ja emotsioonid kahtlemata ongi) on liiga kaua maha surutud, siis on keha „koomas.“ Keha ei liigu, kehal on raske hingata ja läbi liikumise endaga jääda. Raskematel juhtudel on tegu juba keha sees varjatud haigustega paigus, kus energiat üldse ei lubata. Ülitundliku inimese boonuseks on see, et sageli on ebamugavustunne juba enne haiguste välja kujunemist väljakannatamatult suur. Seega, jäädavad pöödumatud kahjustused tekkimata.

• Sageli on selleks lubamatuks elu osaks muutused – see lööb sõna otseses mõttes jalad alt.
• Vahel oled ise end kaotanud ehk endast väljas – see paneb, kas takistamatult pisarad voolama või siis vastupidi teeb sarkastiliseks ning (oma tunnetest) üle olevaks.

 
Viimased inimesed ei luba sageli ka teistel tunda, sest see on ohtlik. See võib neis endis tunded käivitada. Aga kuna tunded on alaväärsed ja hukka mõistetud, siis see käivitaks nende enesehävitusliku mustri. Seega inimesed, kel maha surutud tunded juba on, on ohtlikud. Nad tuleb hukka mõista ja hävitada!?

Või siis vastu võtta ja näha neid kui avajaid. Oleneb vaatenurgast. Mida suhtluses soovitakse. Kas end lõpuks ometi elule avada. Või ikka põgeneda, maha suruda, seda ilu, mis meis on.

Jah, mõistan see kõik on hirmutav. Sest siin ei jää üle muud, kui elu kogeda ise enda kehas. Näha ja tunda, kuidas liikumatuks surutud emotsioonid ja eitatud kehatajud tekitavad valu. Kuidas hävitustöö meie enda sees on toimunud. Mis meis on jäädavalt kahjustatud ning, mida annab veel hoolitsusega elule äratada. Ja siis tuleb seda valu kogeda.

Kuid see ei pea jääma nii. Hullumeelne on jääda valu tekitavasse situatsiooni, kui selle juba läbi näed. Hullumeelne on veel oma keha ja emotsioone maha suruda, kui juba koged, mis tunne on sinus, kuidas sa avaned, kuidas sa lõpuks ometi oma loominguenergiat kasutad, see toetab nii sind kui ümbritsevat ja siis sa ikka ei kasuta seda? Hullumeelsus!

Seega me inimestena oleme kõik vahel natuke hullud. Natuke peast segased. Kartes elumuutuseid. Kartes, et ehk uus on hullem. Ja ongi, kui sa hetkel, kui toimub muutus, ei võta pausi, ei võta aega, et olnud kogemust integreerida. Kui aga võtad pausi hingamiseks, kui lubad end vahepeal täielikult kehasse vajuda, siis uued valikud on elu toetavamad.

• On vaja teadvustada, et need raevuhoogude kohad, mis sageli väljenduvad vaid kontrollimatute kehaliigutuste ning nutuhoogudena või valu tekitava jäikusena, on väga haavatavad paigad, kus kõigil asjaosalistel on valik. Valik minna elus edasi koos, natuke avaramalt ja suuremana. Või siis üles kerkivat elu maha suruda, koos kannatada või üksteisest eralduda.
  
• Sest paraku on nii, et tundlik inimene ei satu kusagile juhuslikult. Ta on su ellu kutsutud, kas teadlikult või alateadlikult. Ja ta võtab infot ka ühisväljast. Ka ühisväljal on vastutus nende surutiste tekkimise osas. Kui neid väljas poleks, siis tundlik inimene neid sealt üles ei korjaks ja poleks vaja neid ka ise enese sees läbi töötada.
• Ta võib iseenda süsteemi ning ruumi juba vägagi teadlikult hallata, kuid kui ühisväli soodustab kehatunnete maha surumist, ei toeta avatud dialooge ega luba ka tundeid läbi kogeda, siis kipuvad sellised plahvatused varem või hiljem juhtuma. Liiga palju armastust on lihtsalt veel maha surutud.

Jah, sa liigud väikeste sammudega. Ilus. Sest ainult nii saad sa igal sammul hingata. Jah, sa pole ehk veel täielikult oma potentsiaalis, kuid oled õppinud teekonda nautima. Sa tead, kuhu lähed. Sest sel hetkel, kui hakkasid oma emotsioone kehast läbi lubama ning kehatajusid kuulama, su kompass töötab taas… Ja sa usaldad. Isegi "kokkuvarisemisi."

Foto: Andi Kokk

Foto: Aimar Säärits

Kallis ülitundlik inimene, sa pole tühja koha täide. Kuigi tõenäoliselt oled õppinud tühje kohti tasakaalustama ja neid täitma.

• Sa tunned liiga palju paigus, kus ümbritsev maailm näib tundetut?
• Sa väljendad end liiga palju, kui ümbritsev näib vait olevat?
• Sa oled aktiivne, kui oled ümbritsetud passiivsusega?
• Ja passiivne, kui sind ümbritsev maailm on liialt aktiivne?
• Sa võtad sügavuti vastu seda, mida ümbritsev vastu ei võta?
• Sa tõrjud seda, mida on su lähiümbruses juba pealtnäha liiga palju?

Jne.

Kui jah, siis oled tõenäoliselt veel maatriksis lõksus.

Võib olla on „koha täiteks olemine“ sinu jaoks seotud vaid veel mõne üksiku teemaga su elus. Tea, et see on ilus omadus, kuid sa ei saa välisest sõltuda. Sa oled vaba alles siis, kui oma sisemise autonoomia saavutad.

• Ehk sa ei viska oma annet minema, kuid tasakaalustad vaid enda.
• Sa näed ja tajud välist maailma, kuid ei luba ülekandel enam nii lihtsalt toimida.
• Sa eristad seda, mis on sinu ja mis sind „tühja koha täiteks" meelitab.
  
• Sa oled empaatiline ja kaastundlik, kuid ei võta enam vastutust kogu maailma valu eest.
  
• Sa vastutad ise enda heaolu eest.
• Sa koged elu väärtust ise enese sees.

Ja nii saab su energiasüsteem tasakaalu. Sa taastoodad energiat endas, sind ümbritseb su oma kaitsev auraväli ning sul on valik, kas suhestud ümbritseva maailmaga või vajad praegu aega puhkamiseks. Sa ei pea suhtlema, kuid sa oled vaba seda tegema. Sa pole enam suvaliselt elusse kistud. Sa pole enam manipuleeritav! Ning lõpuks ometi saad asuda kohale, mis sulle sünniõigusega on antud.

Foto: Andi Kokk

Täna kirjutan ma pealkirjas nimetatud teemal pigem kehatajude ülitaju võtmes. Siia alla kuulub ka varjuna sensoorne ülitundlikkus, mis võib tekitada kannatusi, kuid võib ka olla suurim avaja.

Nagu ikka, kipub olema nii, et meie kõige väärtuslikumad kingitused kipuvad tulema pakendis, mis koheselt huvi ei ärata. Või siis, kui äratavadki huvi, siis lähemale minna ja sisse vaadata ei julge. Ja selleks on mitu, vägagi mõistetavat põhjust.

Panen selle osa, mis minule praeguseks hetkeks on end avanud – kirja.

• Me kardame valu, sest läbi kogemata emotsioonid tekitavad kehas ebamugavaid aistinguid.
• Läbi elamata trauma kogemuse tõttu su keha reageerib sinu tahtele allumata ääretult tugevalt. Ja see on hirmutav. Ta lihtsalt sulgub ning see võib valu ja isegi lämbumise tunnet põhjustada.  Või siis tundub, et plahvatab. See pole koht, kust end või kedagi teist jõuga läbi saab suruda!
• Ja nii hakkab trauma ehk läbi elamata emotsioonide hulk sinu keha sees sinu liikumist piirama, sinu tegevusi ning suhteid tingima jne. See hakkab sinu ehedat olemust moonutama. Sest sul on sügaval sisimas kehal valus.
• Kehasse salvestunud emotsioonide hulk võib sind su keha baasvajaduste rahuldamisest eemale tõmmata. „Sa lähed endast välja. Sa unustad end ära.“ See omakorda tekitab valu ning puuduse tunnet su füüsilise keha sees. Ja oledki tsüklis, sest kehal on halb.
• Moonutusi sa ka ei taha, seega hakkad sa inimesi, kes sinus pealtnäha seda ebameeldivat kogemust tekitavad, vältima. Ja samas on neis midagi nii kutsuvat. Tead seda tunnet?
• Sa lähed kingitusele lähemale, aga kui sa ei oska veel „tuld“ hoida, siis saadki sa kõrvetada. Ja kui sa veel ei tea, et kogu protsess käib su enda sees, siis näitad näpuga, et näed, teine tegi seda minule. Sinuga ma sulgun. Sinuga tunnen end halvasti. Aga kas see on kogu tõde? Miski meid ju kokku tõmbas?
• Ja teine tegi mida? Oli lihtsalt oma olemuses olemas? Tõi sinus sinusse endasse kinni jäänud emotsiooni ja kaasneva kehatunde nähtavale? Hurraa! Nüüd sa näed seda. Nüüd sa saad selle läbi kogeda.
• Aga kuidas seda teha? Kehas on nii halb, seedimine ei toimi enam nii nagu peab, sul on raske hingata, sul keha vaevleb raskuses ja valudes. Ja jälle oled kohas, kust edasi ei saa suruda. Ometi kuuled elu kutsumas.
• Tunned end üksiku, mahajäetu ja eraldatuna. Sest oled kehaga ühendust kaotamas. Ja, seda on ebamugav ja hirmutav kogeda?
• Ootad kannatlikult – kuni pinge järgi annab nii, et saad taas vabamalt hingata.
• Neil hetkedel mässid end kuldsesse kaastundlikkusse nii tugevalt, et mitte keegi väljast, ega ka sina ise ei saa olevat haavata. Sest sa vajad seda hoitud ruumi, et edasi vabamalt hingata ning taas liikuda sunnita.
• Neil hetkedel saavad olla sinuga inimesed, kes su haavatavust näevad ja suudavad sinuga jääda, ilma iseenese häirituseta. Kes ei hakka näpuga näitama ega kommenteerime, et kuidas sa peaksid oma vabanemise protsessist läbi minema.
  
• Sa ei pööra pead ära, vaid vaatad edasi ise enda sisse, vaatad edasi, hingad edasi. Ehk kohtad veel vastupanu kehas. Ja vahel ei taha see kiirelt vabaneda, sest ehk on kuhjumine olnud pikk või kogum väga hirmuäratav või hoopis salakavalalt peidetud. Aga sa jääd paigale. Mitte jäigalt. Sa ei suru edasi, aga ei astu ka tagasi. Sa lihtsalt oled kohal hingates.
• Kuniks keha hakkab taas sügavamalt vabanema, sa saad taas liikuda. Ja ehk voolavad pisarad. Sa ei tea isegi miks, aga see on nauditav. Su hinges midagi liigutas!
• Ja sa oled läinud läbi alateadlikus kehamälus peidus olnud emotsioonide puntrast, mis su kehale haiget tegi, mis su iseendast lahutas ja mis su ehk liikumatult seisma pani ega lasknud hingata.
• Sa kartsid seda surutust kogeda. Aga sa olid õrn. Sa olid järjepidev ja nii, minevikuvalu läbi kogedes, ja mitte seda enam endasse kuhjates, sa vabaned järjest selle, mis ootamatult võib kerkida.
• Ja keha tundlikkus on kõige selle juures suur abistaja. Sa usaldad hingamist, mis sinust läbi voolab ja lubad pause, peatumisi, kui neid vajad. Sa lubad endal puhata.
• Me ei tea, mis meis peidus on. Meil pole garantiisid, et seda valu enam ei pea kogema, kuid on teadmine, et ka see haavatav paik on vastuvõetud ja turvaline.
• Sa oled iseendale ja teistele turvaline, sest lubad elu.
• Sa kommunikeerid seda, mis sinuga toibub. Etteheidete ja süüdistusteta, aga ei jäta end ka väljendamata, sest nii annad sa vähemalt elule võimaluse dialoogiks ja ehedad ning tõeliselt lähedased suhted saavad sündida. Ja seda nii iseenda kui teistega!
• Midagi sinu sees on taas jäädavalt muutunud. Ja see on hea! Su kehal on hea. Sa saad jälle vabalt hingata ning elus edasi liikuda.

Just selles äärmuslikus ja kohati tülikana tunduvas üli kehatajus on peidus ka võimalus sügavaks läheduseks ning traumade vabastamiseks. Vana seljataha jätmiseks ning uue vastu võtmiseks. Ja see pole koht, kus saad eluga tingid. Sa lihtsalt tänad südamest ja liigud edasi juba ilma valudeta. Ilma selle koormata, mis muidu su kehamälus ikka kraapis ning pinnale kippus kerkima. Midagi sinus on taas lahustunud igavikku.

Ja need pakendid. Need pakendid on tegelikult kutsuvad, kui neid südamega vaatad. Sa tunned nad koheselt ära. Aga vahel ei julge sisse piiluda. Senikaua tants kestab, kuni sa pakendi avad. Näed, mis seal tegelikult on. Ning siis sa enam ei karda. Sest midagi nii ilusat pole sa varem oma silmaga näinud ega kehas kogenud. Sa isegi ei teadnud seda kogemust võimalik olevat!

Jah, see ongi teekond julgetele, aga tundliku inimesena sa teisiti lihtsalt ei saa!

Kes on dr Gabor Mate?
Dr Gabor Maté on pensionil arst, enimmüüdud autor ja tuntud kõneleja, kellel on suur nõudlus oma teadmiste järele sõltuvuse, traumade, stressi ja lapsepõlve arengu kohta. Ta on nelja enimmüüdud raamatu autor.

Foto: Liisi Päeva

Kallis, ma kirjutan ühe loo. Võib-olla see "triggerdab" sind nii palju, et sa ei suuda lõpuni lugeda või soovid mulle silte külge panna ja selle endast eemale tõrjuda, sest pealtnäha see sind ei puuduta. Ometi aga oled lugema asunud. Huvitav miks?

Mina ise olen proovinud sest teemast mööda hiilida, siis üle olla ja jõuga läbi minna, siis välja naerda ja siis abitult eemalduda ning sisimas nutta. Olen proovinud südamesoove eitada ja siis rääkinud lugusid, et ei need ja need pole „minu inimesed,“ et see kõik pole minu jaoks, olen end isegi elust eemaldanud, väga edukalt. Isegi nii, et pealtnäha osalen. Nii edukalt, et keegi ligi ei saa. Vähemasti mitte mu südamele, sest seal südame sees on olnud üks väike ja hirmunud laps, kes tunneb end ikka veel, jah ikka veel vahel täiesti üksi ja eraldatuna, ikka veel!!!

Jaa, ikka veel vahel soovib, et ta kõrval on inimesed, kes teda just neis haavatavates kohtades hoiavad. Neis kohtades, kus ta on pealtnäha täiskasvanu kehas, on küps ja arukas naine, ja siis äkki ilmub välja sisemine hirmunud ja haavatav laps, kes soovib koos minna, soovib su käest kinni võtta, soovib, et ütleksid, et kõik saab korda ka siis, kui see sama naine hetkeks, ainult veel selleks üheks hetkeks, on ühenduse suuremaga ise enese sees kaotanud – ta alateadvus on nimelt ta keha korraks veel kokku pitsitanud ja see lämmatab teda – see sama täiskasvanud naine ei saa sõna otseses mõttes hingata ning on kägaras valudes! Ja ta on haavatav – ta sisemine, pikalt tähelepanuta olnud laps, on üle võtnud.

See sama laps peab nüüd elu juhtima ja hukkamõistu taluma, sest sa oled ju täiskasvanud ja “pead“ ise hakkama saama. See sama laps, kes end näitab – ikka veel, sest keegi pole, ikka veel teda siit kohas läbi aidanud ja ta ise lämbub, ta ise…. Huu… Seda kõik on ühele väiksele lapsele liiga palju – muidugi on, sest üks väike laps polegi loodud ise ja ihuüksi suures maailmas hakkama saama. Ta on ehk alles kolmene ja keegi ei kuula teda!

Ja õnneks tuleb siin nüüd elu appi, sest olen õppinud kogu seda protsessi kõrvalt jälgima. Näen, kuidas alateadvuse trauma, ehk keha ikka veel vahel reageerib hirmus ja tasapisi saan teda lahti arutada. Avanema tuua, aga mitte sundides, mitte hukka mõistes, või mitte ka sõimates, nõudes või näpuga näidates ta üle irvitades. Mitte ka jõuga käituma õpetades nagu arutut ning hingeta olendit. Vaid armastuses, ma näen teda, ma hoian teda ja ma luban tal enese kaitseks sulguda. Lõpuks ometi on ta kuuldud ja nähtud ning hoitud.

Ma luban tal minna tagasi paika, kus ta tundis end ihuüksi, sest inimesed, kes pidid neil hetkedel ta eest hoolt kandma, olid iseendaga nii hõivatud, olid oma meelemustrites nii kinni, et ei märganud teda. Ei märganud lapse südamesoove ja sundisid ta vaikima. Ja laps vaikis, kuid mitte eriti edukalt. Sest ta ei saanud kuidagi tundmist lõpetada. Ja seal pimedas istudes jäi ta ilma võimalusest oma südamesoove täitumas kogeda. Ta jäi üksi, sest õppis oma südant mitte kuulama… Kuniks ta oma südame taas avastas.

Ja nüüd vaatan ma seda hirmunud ja sulgunud last. Ja hoian teda, hingan koos temaga ja ei suru teda välja minema enne, kui ta on ühenduse ise enda sees elu endaga taastanud ehk siis ma ei suru teda elu sisse enne, kui ta saab taas korralikult hingata. Kui ta saab läbi hingamise liikuda, sest siis pole ta kunagi üksi. Mitte kunagi! Kõik muu oleks vägivald ja meelepete. Kõik muu hävitaks ta. Aga ma armastan seda väikest tüdrukut. Jah, armastan!

Seega ma ei hoia teda enda küljes enam kinni ega sunni ka vaikima. Ma ei hoia tema keha alateadlikus meelevallas, ei sunni teda ka kaljult alla hüppama, vaid annan talle hingamise ruumi. Sest nüüd ma tean, et kui annan talle ruumi, siis sirutab ta tiivad ja lendab. Lendab ise nii, et õhuvoolud kannavad. Ja minu süda on rõõmus ainult siis, kui näen teda naisena lendamas.

Isegi siis, kui siin taga peitub mu oma hirm, et ehk - ehk lendab ta kaugele ja unustab mu. Kuid ka see on ainult hirm, sest südames ma tean – kui luban armsa vabalt lendama, siis elu kannab meid ja me ei pea teineteise külge klammerduma. Tead küll seda merikajakat, kes lendab ja kelle suurim rõõm on näha teisi enda ümber lendamas! Mina tean!

Kallis, just selline lugu voolas must välja 30.märtsil 2023 vähem kui kümne minutiga. Siin lehel avaldamiseks sai aeg küpseks aga alles nüüd! Sest ma lihtsalt luban endal hingata, luban tunda ka neid kõige salajasemaid väikses lapse tundeid, mida täiskasvanud naine ehk tunda ei tohiks. Kuid niikaua kui nende eest põgenen, neid eitan ja ei koge, niikaua me ei kohtu seal üleval, õhuvooludes, vabalt lennates. Aga ka seda sa juba tead! Sest oled vabana sündinud ja su piiriks on ehk taevakaar… kui sedagi. Sest me mõlemad armastame elu ja lendamine, see lihtsalt on me and!

Nii, et kui su süda igatseb lendu tõusta, siis jää oma kehaga, sest see on see, mis sind just siin maapeal eluga ühendab ning tiivad avanema paneb!

***

Ela ise, siis lased ka teistel elada.
Elu saab kogeda.

Seega tule tundi või lühiseminaridele (mis varsti ajas ning ruumis avanevad) või kutsu mind külla. Anna endast märku aadressil [email protected], kui soovid koos rännata.

Kui pead siinset infot oluliseks ja tunned, et soovid selle ruumi hoidjate toimetamisi toetada, siis saad seda teha UrbanArea OÜ SEB a/a EE801010220119062013, Paypalis või toetades Marilii Eliisabeti Patreonis.

​​Kui soovid toetada "Rännud hingemaastikul" projekti jätkumist, siis palun lisa annetusele vastav märksõna.

Ilmunud raamatud leiad siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raamatud.html
Rännud siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/raumlnnud.html
Kohtumised ja kursused siit: https://www.ulitundlikinimene.ee/maandumine-kehasse.html

Olen südamest tänulik.
Marilii Eliisabet

See mis on, on Allika kingitus meile.

Kuidas saada üle eemaloleva, tõrjuva või enesekeskse vanema tekitatud valust?

Kui sa kasvasid üles emotsionaalselt ebaküpse, kättesaamatu või egoistliku vanemaga, oled ilmselt läbi elanud nii üksindust, reedetust, hülgamist kui ka viha.

Oma lapsepõlvele tagasi vaadates saad aru, et sinu emotsionaalsete vajadustega ei arvestatud, sinu tundeid ei võetud tõsiselt ja tõenäoliselt olid sa sunnitud juba varakult täiskasvanuks saama, et oma vanemate käitumisest põhjustatud probleemidega toime tulla.

Seda raamatut lugedes saad teada, kust on pärit lapsepõlves kogetud hüljatustunne, segadus ja enesesüüdistused.

„Õppides tundma ebaküpsete vanemate sügavamat olemust, avastad kuidas nendega suhestuda viisil, mis aitab sul pettumustest hoiduda,“ ütleb kliiniline psühholoog Lindsay Gibson.

Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate neli tüüpi:
• Emotsionaalne vanem suurendab lastes ebakindlust ja ärevust.
• Sihikindel vanem on kontrolliv, olles hõivatud laste elu juhtimisega.
• Passiivne vanem püüab hoiduda kõigest, mis võib tüli põhjustada.
• Tõrjuv vanem on eemale tõmbunud ja tahab, et teda ei segataks.

Lindsay C. Gibson, Psy. D on kliiniline psühholoog, kes on spetsialiseerunud psühhoteraapiale emotsionaalselt ebaküpsete vanemate täiskasvanud lastega.