Sa oled ärkvel.
Oled tundlik.
Sa tunned kõike.
Mõnikord soovid, et sa kõike ei tunneks.
Aga sa tunned.
Üksinduse sügavusi.
Rõõmu kõrgust.
Mõnikord on tunne, et seda on liiga palju.
Mõnikord unistad enda tuimestamisest.
Seda on palju, elada nii lähedal elule, nii lähedal surmale, nii lähedal iseendale.
Kuid siis saad aru, et valu tuimestamine tuimestab ka rõõmu.
Ja sa keeldud olemast tuim nagu teised.
Nii et sa kõnnid, süda avali terve päeva, iga päev, iga kuradi päev.
Suur kurbus kaevub läbi.
Õndsus voolab kaskaadina nagu kosk.
Seda ei saa välja lülitada.
Ei saa joosta.
(Kuhu sa jooksed? Oled ainult sina.)
Sina ja su toores, murtud süda.
Sina, põnevus ja hirm veel üks päeva elus olla.
Veel terve päev!
Tundlik kõige pisimagi väreluse või kogemuse virvenduse suhtes.
Tuul puhub näkku.
Vana akna mõrane klaas.
Ämblikuvõrk poolvalguses.
Iga püha hingetõmbe kokku tõmbumine ja laienemine.
Hommik nihkumas pärastlõunasse.
Saladus ning lubadus peetud või mitte.
Plaan, mis laguneb läikivaks Tundmatuseks.
Sa võtad selle intensiivsuse, jah.
Sa pühendud selle elamisele, jah.
Loomulikult kõnnid seda teed.
Isegi kui kahtled sageli.
Sinu jaoks pole teist teed.
Sa tunned kõike.
Oled tundlik.
Sa oled ärkvel.
Ja meie lärmakas maailm vajab sind, nüüd rohkem kui kunagi varem.

 - Jeff Foster

Tõlkinud: Marilii Toots

"Olen tundlik, märkan väiksematki ebakõla ning selle kahjustavat mõju endale ja mu lähedastele.

Seetõttu olen alati teel veel elutervema elu suunas ning ei lase mitte tervetel ja mitte toimivatel mõttemustritel ning hoiakutel ennast kaasa tõmmata.

Olen ülimalt tänulik oma tundlikkusele, mis aitab mul head ja tervet eristada kahjulikust."

Ebe

"Ma ei pea ühenduses olemisek kusagile minema või midagi tegema. Tuleb vaid iseeneses kohal olla ja ühendus ongi loodud.

Ehk siis märkan oma vasaku jala suurt varvast, siis väikest varvast, jalalaba võlvi, kanda ja seda kuidas mõlema jala tallad vastu maapinda puudutavad.

Hingan nii, et rinnak ja alakõht saavad sisse hingates pisut paisuda ja välja hingates liikuda selgroole lähemale, nii kehas ruumi luues. Luban sisse hingamisel end sirutada ja avardada ning väljahingamisel lõdvestada ja vabastada. Keha vastupanu väheneb iga hingetõmbega täitudes nii üha kindlamalt eluga.

Märkan oma istmikku ja alaselga. Naeratan. Luban seljal kasvada ning õlgadel vajuda. Kael pikeneb, näolihased lõdvestuvad ning mu käed on kerged, valmis kallistusteks.

Hingan endiselt kogu kehaga.
Hoides nii vastuvõtmise ja andmise tasakaalu.
Lubades elul endast läbi voolata.
Lubades elul vabalt tulla ja minna,
sest see, mis ma sügaval sisimas olen,
jääb minuga.

Sest nii jääd Sa minuga.
Ja kui ühendus on loodud,
olen valmis minema ja tegema.
Sest elu kannab mind oma kätel,
hoiab hellalt süleluses,
juhatades teed."

Marilii, 37

"​Julgen olla õrn ka siis, kui on valus. Julgen alistuda. On aeg.
Julgen olla kurb ja kartlik, kui südames nii tunnen. On aeg.
Julgen küsida abi ja toetuda, kui olukord näib väljapääsmatu. On aeg.
Julgen nutta, kui minus on peidus pisarad. On aeg.
Julgen minna endast välja, et näha elu suuremat plaani. On aeg.
Julgen olla ehe, peitmata end vapruse varju. On aeg.

Julgen lüüa selja sirgu ja käia kindlalt oma teed. On aeg.
Julgen mõista ja hoolida ka siis, kui olukord näib lootusetu. On aeg.
Julgen jääda avatuks ja elu austades endasse paigale ka siis, kui süda on murdunud. On aeg.
Julgen armastada ka siis, kui vastu pole midagi oodata. Just eriti siis. On aeg.
Julgen tulla veelgi lähemale iseendasse tagasi ja valida elu. On aeg.
Julgen naerda ja hingata sügavalt, juua allikast vett ja edasi kasvada. On aeg.

Julgen tantsida, kuigi mu keha on vahel veel kange. On aeg.
Julgen laulda, kuigi mu hääl on vahel veel tuhm. On aeg.
Julgen vaadata tähti, ka siis kui taevane pimedus näib põhjatu sügavik. On aeg.
Julgen olla eemale lükatud ja vastuvõetud, sest mõistan, et sel pole minuga midagi pistmist. On aeg.
Julgen olla mina ise, kogu oma hetke olemuses. On aeg.
Julgen puudutada sõbra keha ja hinge ning talle järgneda. On aeg.

Sest nii kasvame kokku inimestega, kes julgevad olla igas hetkes tõelised, peitmata end kulisside taha. On aeg.
Sest nii kasvame kokku inimestega, kes suudavad näha läbi pinnavirvenduse, hingesügavuste kristalle. On aeg.
Sest nii kasvame kokku inimestega, kes julgevad tundmatut voolavust usaldada ja seda juhtida. On aeg.
Sest nii kasvame kokku inimestega, kes on Hingelt loojad. On aeg.
Julgen seda kõike märgata, ära tunda ja vastuvõtta ning olla tänulik. On aeg."

Aitäh, et olete.
Armastuses ja ümbritsetud armastusega.

Ühe Hinge rännakutest loe raamatust "Kukkudes armastusse"

Marilii, 37

"Mina olengi muusika,
olen tants ja laul,
olen lugu, mis loob,
olen sügavsinine seinamaal.

Mina olengi tuulehiil,
olen lendavad liblikad,
olen pilvepiir,
olen merelaine, mis taevasse viib.

Mina olengi tuli, 
olen tuul, taevas ja maa,
olen ruum, olen õhk,
olen vikerkaar.

Mina olengi tähistaevas,
olen täiskuu,
olen põhjatu rabajärv,
olen õitsev õunapuu.

Mina olengi metsarahu,
olen kodu, kallid õde ja vend,
olen linnutiivul kantud kotkalend.
Olen paik, kus kuulates - leiad sa end."
.......
​
Armastuses ja ümbritsetud armastusega.
Ühe Hinge rännakutest loe raamatust "Kukkudes armastusse"

Marilii, 37

"Inimesed jagunevad kaheks: ülitundlikeks ja tavatundlikeks. Mina olen ülitundlik, muuhulgas tähendab see, et ma ei talu enda liigitamist, nii et palun lõpetage!

Ma ei taha olla tähelepanu keskpunktis, aga ma ei taha olla ka tavaline halli massi osake. Üks ülitundlikkuse avaldumisvorme on ebamugavustunne, kuuldes nimetamist tüüpiliseks: “tüüpiline mees,” “tüüpiline keskealine,” “tüüpiline IT-inimene,” “tüüpiline riigiteenistuja,” “tüüpiline kontoritöötaja,” “tüüpiline lapsevanem,” “tüüpiline eestlane,” “tüüpiline linlane,”  “tüüpiline neitsi (tähtkuju mõttes),” “tüüpiline melanhoolik,” “tüüpiline introvert,” “tüüpiline patsient,” ..., “tüüpiline ülitundlik.” Me kuulume paljudesse sotsiaalsetesse gruppidesse, aga üksikisikule ei tohi omistada tema grupi tunnuseid. Sherlock Holmes tuletas üksiku üldisest, sest niimoodi sai kirjutada põnevaid raamatuid - päris maailmas see ei tööta. Ma ei käitu konkreetses olukorras nii, “nagu käituks keskmine ÜTI”.

Kui inimeses sisaldub keskmisest rohkem tundlikkust, ei pea see avalduma kogu aeg ja kõiges. Mind häirivad valjud hääled, aga meeldivad ilutulestik ja plahvatused ja raske metall, mõnikord. Ma näen rohkem nüansse kui kes iganes teine keda tunnen, aga mitte alati. Ühel päeval võin ma tunda võhivõõra valu, teisel mitte märgata lähedase oma. Võin näha ilu ja harmooniat tühistes tarbeesemetes, võin ignoreerida kvaliteet-kunsti. Ma olen empaatiline, kuid mitte empaat selle sõna müstilisemas mõttes. Ma ei tee kellelegi halba, aga vahel võin käituda väga õelalt. Mul on para-võimeid, aga need pole kontrollitavad. Vastupidi ka: mõni kõige alatundlikum inimene võib sobivas olukorras tunda võimsaid emotsioone, märgata nähtamatut, olla loov ja peen. Tundlikkus ei ole kohustus, see on võimalus.

Kui ma elaksin läbi kõiki oma emotsioone, siis ma ei elaks juba ammu. Olen õppinud tundeid ignoreerima. Ülitundlikkus avaldub tundetuses, õpitud kunstlikus tundetuses. Nii et ärge kunagi süüdistage kedagi tundetuses - tunded kas on või ei ole, ja kui on siis omakorda kas näidatakse välja või ei näidata.

Mõned on saanud justkui kompensatsiooniks erilisuse eest mingeid andeid, aga mitte kõik. Kas ma peaksin rängalt põdema, et mulle pole antud muusikalist kuulmist ja joonistamisoskust, ehkki olen ÜTI? Sest kui te üritate kedagi lohutades tuua näiteid, et “sageli kaasneb ülitundlikkusega see või too,” siis tegelikult teete karuteene neile, kellel parasjagu ei juhtu kaasnema, vot nii!

Esimene samm: teadvustame, et inimesed on erineva tundlikkusega. Teine samm: teadvustame, et kõik ülitundlikud on erinevad. Kolmas samm: teadvustame, et igal inimesel on erinevaid päevi."
​
Kaupo, 50

"Tänulik olla on teadlik valik.
Naeratada on loomulik, kuid on teadlik tihtipeale samuti.
Isiklik valik, olla tänulik on väärt otsus.
Tänulikkus on inimeses aegade algusest ja on kaunis oskus.
Näha ilu kõiges on teadlik valik, kuid paljudel vajab harjutamist.
Tunda rõõmu kõigest mis on selles hetkes on teadlik valik, kuid paljudel vajab harjutamist.
Armastada kõike mida elu pakub on teadlik valik, kuid inimesed on unustanud selle tõe.
Praktiseerida tänulikkust avab väravad tõeliselt kaunile ja kõrgemale vibratsioonile.
Praktiseerides tänulikkust tõstab kõrgemale kui julged unistada.
Praktiseerides tänulikkust võib hingedemaailm sulle ennast avada, sest sina avad ennast.
Tänulikkusest sünnib alandlikkus ja olla enesekindlalt alandlik on ilus.
Tänulikkusest sünnib armastus ja olla armastav on puhas valgus.
Naeratamine ja tänulikkus koos on taevavõlve avav jõud ja olemas meis kõigis kaunites.
Tänulikkus sünnitab tänulikkust ja see on edu toov teadmine.
Olla tänulik ja armastav, kingib kaastunde ja andestuse väe.
Olla meister tänulikkuse kunstis tähendab olla järjepidev ja kannatlik.
Praktiseerides tänulikkust, olla järjepidev ja kannatlik nii hommikul, kui ka õhtul.
Alati selles hetkes kus sa parajasti oled ole tänulik, sest kõik on super hästi.
Elu toob selle eest tänu ja lausa surub sulle hellalt juurde.
Ma olen nii tänulik, et kirjutasin selle loo.
Ma olen südamest ja siiralt tänulik sinu aja eest, et seda lugesid."
Ma tänan teid!
​
Armastusega
Maiko, 37

"​Mida kauem siin ilmas oleme, seda raskem on mõnikord edasi liikuda.
Seda suurem saab iga päevaga koorem kanda, kui meil ei ole õnnestunud kogetut „läbi seedida.“
Kuni ühel hetkel liikumine peatub ja edasi enam ei saa.
Lihtsalt oled kätest ja jalust seotud ja ei saa edasi. Oled tardunud.
Keerutad kohapeal. Teed veel ringe. Kuni langed kurnatult maha.
Kogud end. Teed veel mõne ringi. Langed maha…
Kogud end taas ja otsustad minna edasi. Raske on. Minevik lohiseb järgi.
Lõikad köidikud läbi. Lased sel tänuga minna.
Vaatad tagasi. Vaatad, kust haarata… aga pole kust haarata.
On ruum ja avarus. Värske õhk. Armastus. Vabadus.
Ees on tühjus. Ühtäkki on kõik tuttav ja turvaline kadunud.
Justkui mitte midagi silmaga nähtavat ja käega katsutavat pole.
Veel on hirm. See vana tuttav.
Ja ees ka nagu ei paista midagi…
Astud sammu. Ja elu kannab. Astud teisegi… ei või olla, ikka kannab…
Sa saad joosta… kiiresti… hüppad ja….
Hüppad… ja tõused lendu. Helesinisesse taevasse, mis on segunenud õrnkollase päikesetriibuga.
Ja sa lendad kerguses.
Kui lihtne, aus ja ilus…
Kuu kustub."

​Marilii, 35​

Marilii on välja andmas raamatut nimega "Kukkudes armastusse" ja kogub Hooandjas selleks toetust. Palun jaga ja toeta siin.

Tänan Sind

„Olles selge ja kaine, on mul olnud raske olla suurtel üritustel ja festivalilaadsetel, sest ma tunnen kõigi energiaid, kiima ja hirme. Ainult purjus olles olen ma piisavalt tuim, et mitte tunda ja saan olla nagu kõik teised. Ma ei käi enam kuskil rahvarohketes kohtades. Olles eemal perest ja sõpradest, olen avastanud need jõud endas suurelt jaolt tänu reisimisele. Reisimine ei laienda ainult silmaringi vaid laiendab sind ennast. Reisimine on kingitus isiklikule laienemisele, isiklikule evolutsioonile.“

Maiko, 36

"Kuhu panna see valu ja pimedus?
Mida teha nukrusega?
Kust leida valgust?
Kas tähed säravad? Või on väljas kuu?
Miks olete veel minuga? Naeratus suul?
Mida on mul teile pakkuda, mida teil endal pole? 
Armastus lihtsalt on.

Seda ei saa kuidagi välja teenida.
Armastust ei saa nõuda ja vajamine peletab ta…
Armastus on õrn.
Armastus kasvab, kui seda jagada ja vastu võtta.
Armastus sureb ja kängub, kui jätta see toiduta.
Armastus on siin elus kõik ja ometi elame puuduses.
Ei anna välja, hirmust ilma jääda ja sellega armastust lämmatades.
Ei võta vastu usaldamatuses.
Armastus lihtsalt on.
 
Mis minus on veel rasket ja rohmakat?
Kuidas see täiesti vastu võtta?
Näita end?
Miks hoiad eemale?
Oled oodatud saama osa mu elust?
Sa oled mu elu, oled osake minust.
Kallistan sind, oled oodatud… oled vaikuses.
Ära nuta, või nuta, kui seda vajad… Miks on sinus nii tohutu kurbus?
Isegi siis, kui vahel tundud olevat suur ja paha, oled oodatud.
Armastus lihtsalt on."

​Marilii, 35

Mulle meeldib maalida. Ent vahetevahel muutub see kurnavaks: kui ma näen vaimusilmas uut kujutlust, kasvab minus erutus ja tekib sisemine vajadus maalida seda pilti lõuendile nii kiiresti kui võimalik."

Lise, 30

Ilse Sand `Armastades ennast` Pilgrim, 2016 lk. 25

„Olen mõlema lapsega kaalus juurde võtnud. Ei ma pole toitunud rohkem, vahel küll patustanud õhtuti, aga ei.

Kui olen avardunud, olen teadlikult tegelenud hingelise poolega. Füüsilise liikumise olen kinni lülitunud. Mingi osa on blokeerinud.

Minu puhul saab kaal kiiret langema, kui avardan selle poole, mida soovin. Aga kui pühendun ühele, siis teine pool jääb nõrgaks. Jooga on parim ravi. Mul on raamatud ja videod ja aeg ajalt laian end tundides. Mulle meeldib palju teada, sest nimetan ennast švammiks. Tahtsin jõuda tahtejõu punktini ja selle punkti peal olemine laheneb kõik.“

Axa, 35

„Mulle ei meeldi, kui ühiskonnas kedagi maha tehakse, häbistatakse või nurka surutakse...olin lapsepõlves kõva väljaastuja. Täiskasvanuna oleme rohkem piirides aga peale teise lapse sündides tajun jälle lapsepõlve olekut.

Ja ma olen põhjas käinud...iseendas. Teinud ka vigu aga õppetunnid on nii head, et olen tänulik kogu selle tunde eest. Nüüd on mu poeg kolmene.

Tunnen et jälle hakkab uus ajastu. Ma armastan oma lapsi samapalju, aga mina avardun uuele lainele. Tunnen kehas elektritunnet...

Kas ma rohkem lapsi tahan? Jätan alati uksed avatuks aga hetkel soovin seda avardatud tunnet kogeda.

Ma näen pea iga öösel und mida mäletan. Ja uni annab palju infot. Arvan, et emaks olemine on kõike seda väärt. Endas kasvamist. Tunneksin tohutut tühjust kui mul ei oleks lapsi.“

​Axa, 35

„Meie kannatused on valgustatud. Minul on pigem selles maailmas nii, nagu ÜTIl, et nad soovivad aidata teisi. Mis kõige imelik olengi avastanud, nagu mulle oleks kohe sellind ülesanne peale kodeeritud. Et kui eiran siis ikka leian ennast seda tegemas.

Peale esimese lapse sündi möödus seitse aastat ja sündis minu poeg, minu teine armastatud energiavampiirike. Olgu mainitud, et mõlemad lapsed on planeeritud ja sündinud armastusest.

Sain väljakutse ka meesliiniga tegeleda. Olin teadlikum ja ei nimeta seda energia võtmist enda puhul depressiooniks. Pigem käis heitlus minus endas.
​
Arenemine teisel tasandil. Minusse sisenes rohkem energiat. Peale laste sündi kasvasid tajud. Vahel on raske sellise tajuga elada ja kingiks selle siiralt kellelegi edasi.“

Axa, 35

„Enne lapsi hingasin endale, vastutama pidi, aga see oli selline vabalendamine. Et kui ei tule välja, mis siis, üritan uuesti. Siis sündis mu tütar. Tundsin kuidagi, et tükk minust sai talle ja energia kukkus kolinal. Armastasin ja armastan seda imet üle kõige maailmas. Kuid, jaa, lapsed on väikesed energiavampiirid.

Meie, kes me vajame oma nurka ja olemist, hetkega tundsin, et seda pole. Ei mu mees võimaldas mulle ruumi ja üksi olemist, aga mu mõtted ei leidnud vabadust. Hingasin, joogatasin, aga ei midagi.

Kõik muutub, kui laps saab kolme aastaseks, aga ka siis ei tunne veel, et oled linnuna vaba. Kui ta sai 5, hakkasin avarduma. Ja 6selt tundsin, et see tükk on jälle täitunud, see puuduv osa on tagasi omal kohal.

Vastutus, aga on jäänud, see, et tuleb kukkudes püsti tõusta, pead kiirustama ja pingutama. Ma olen hästi pühendunud ema. Ma ei pea surivoodil kahetsema, et ma pole saanud oma lastega aega veeta. Olen selle kohapealt üliõnnelik.
​
Pealegi olen ma oma mõttejõuga saavutanud palju. Aga olen minagi iseendaga võidelnud. Võitlen selle teise koeraga vahel. Üks on see hea valge... teine see süngem. Aga mulle meeldib ennast lugeda.“

Axa, 35

„Suurtel perekonna sünnipäevapidudel käies lähen ma sageli vannituppa, et vaadata ennast peeglist ja masseerida oma käsi kuuma vee ja seebiga. kui siis mitu inimest on proovinud avada lukustatud ust, tunnen ma kohustust vannitoast lahkuda hoolimata sellest, et pole saanud piisavalt rahu ja vaikust. Ükskord püüdsin ma peita end ajalehe taha. Läksin ja istusin nurka ning hoidsin ajalehte näo ees. Lehte näo ees hoides sulgesin silmad ja püüdsin leida sisemist rahu. Minu onu, kellele meeldib pidutseda, hiilis minu juurde, tõmbas mul ajalehe käest ja hüüdis: „ Siin sa siis püüadki end peita!“ ja kõik naersid. Minu jaoks oli see vähga ebameeldiv.“
​
Ilse Sand `Armastades ennast` Pilgrim, 2016 lk. 18

Ülitundliku Inimeseni jõudsin viimase möödunud aasta jooksul, kus tervis läks käest ning sattusin erinevate spetsialistide ja terapeutide juurde. Kuna arstid suuri probleeme ei leidnud ja enamus diagnoosid olid täpsustamata, siis anti mulle sageli mõista, et võiksin kaaluda psühholoogilist või psühhoterapeutilist nõustamist. Erinevate terapeutidega suheldes kuulsin tihti terminit "Ülitundlik Inimene", kuid esialgu sellele olulist tähelepanu ei andnud.

Olen ka varasemalt kuulnud inimesi mulle ütlemas, et olen tundlikum kui teised. Isegi ema ütles, et juba lapsena olin väga tundlik, ehkki tema ise oma olemuselt on vastupidine - nõrkused või nn tundlikkus on meie peres pigem pisut tabuteemad.

Mingi hetk hakkasin siiski ÜTI kohta infot otsima ja tundsin end koheselt ära. Muid teste või uuringuid ma selleks muidugi läbinud ei ole, kuid need, mis avalikult internetis üleval on, ja "diagnoosi" panin endale ka ise, kuid kõik materjalid viitavad alati sellele. Olen pidanud paljusid omadusi enda nõrkusteks või veidrusteks, ja tänu sellele olen järjepidevalt üritanud olla keegi teine. Empaatia ja hingestatus võiksid olla mu teised nimed. Samas ka ülereageerimine, emotsionaalsus, tundlikkus kõiksugu väikeste ärrituste suhtes, samamoodi. ​

Eva, 27

"Tahtmised varjutavad tõelisuse.
Valu varjutab jõu.
Jõud peitub meis enestes.
Vabastades kõik mis teel.
Südames olgu rahu ja vaikus.
Olgu me teel õnnistus.
Tulgu kohale kõik, kes teele on nähtud.
Tundkem meie ära nad.
Oleme kõiges ja kõik on meis.
On loodud me maa läbi valu.
Läbi roheluse ja lehtede tuleb tagasi see mida palun.
Olgu nii, jäägu ootused eemale.
Tulgu tagasi meisse me vägi.
Olgu hoitud ja kaitstud me kavatsus.
Vaid selles on olemas vägi…"

​Marilii, 34

„Koolis kulus mul suur osa energiast sealses keskkonnas oma olemuse säilitamisele ja ellujäämisele ehk enese etteantud normide piires toimimises hoidmisele. Pigem läks rõhk sellele, kuidas tahvli ees esinedes rahu säilitada, samuti sellele, kuidas grupitöödes end kuuldavaks teha ning tundide tiheduse koormuse ja vahetundide lärmakusega toime tulla. Oli olukordi, kus domineerivamad lapsed ei suvatsenudki vaiksemal häälel rääkivat kuulda võtta. Ühel hetkel lihtsalt loobusin üritamast. Samuti suurendasid ärevust tegevused, kus ei antud aega kohanemiseks, kus tuli reageerida kohe ja aja peale. See on tundliku inimese pigem jälgiva olemusega tugevas vastuolus.

Olin pidevalt ülestimulatsiooni seisundis, millest omakorda kasvas välja ärevus. Järjepidev ärevus, aga segas keskendumisvõimet, mis tõi omakorda kaasa õppimisraskused ning stimulatsiooni alateadliku vähendamise soovi – eemaldudes. Millest tehti järeldus, et olen arg või kardan. Ei, see polnud nii, vajasin aega kohanemiseks, mida tihti ei antud. Kui oled pidevalt hajevil ning pingutusest kurnatuse-eelses seisundis, siis võid kulutada tunde millegi meelde jätmisele, aga see ei õnnestu.

Võid püüda sobituda, aga pidev pingeseisund segab end hästi tundmast ja muutud kohmakaks ning ebaõnnestudki. Nii tekkisid tugevad emotsioonid, millede väljendamine oli tol ajal tabu. Ma ei osanud nendega midagi peale hakata ja ei osanud seda tol ajal keegi ka õpetada. Püüdsin olla hea laps ja mitte reageerida, mitte tunda, seega õppisin oma tundeid maha suruma ning peitma. See tegi olemise tuimaks. Pingutad, aga tulutult. Ja hiljem saad täiskasvanutelt tagasiside, et sa pole ju üldse õppinud või proovinud ning et oled raske laps. Vastupidi, pingutust ning vastutust oli kohusetundlikule lapsele tol hetkel liigagi palju. See tõi minus tol korral esile tugeva abituse ja segadusetunde ning enesehinnangu alanemise, mis omakorda süvendas tõrjutuse tunnet. Siis ei suutnud ma mõista, mis minuga toimub. Suur osa lapse potentsiaali jäi rakendamata.

Tänases päevas, teadlikuma täiskasvanuna, on ÜTI-del oma annete rakendamiseks võimalused nende endi käes. Üheks selliseks variandiks on läbi omade kogemuste jagamise ning neist õppimise anda võimalus uue põlvkonna ÜTI-dele toetavamas keskkonnas kasvamiseks.“
​
Marilii, 34

„Kui nägin esmakordselt sõnu `ülitundlik inimene,` mõtlesin koheselt, et mina see küll ei ole. Kuid lugesin siiski edasi ning lõpuks olin pisarates. Arvan, et olen tundlik. Kunagi läksin emotsionaalselt kergemini endast välja, kuid siis õppisin kuidas olla `kõva` proovides `mitte lasta end häirida`. Seetõttu on mul praegu mitu tõsist ja kurnavat tervisehäda. Praegu olen ma emotsionaalselt  `kõva` ning füüsiliselt tundlik.“

Ülitundlik Inimene
​
Rue Hass `EFT for the higly sensitiive temperamnet` Energy psychology press, 2009 lk. 21

"Minu jaoks oli päris üllatav kui n.ö. vastuseid otsides tegelikult täiesti juhuslikult internetis läbi päris paljude erinevate lehekülgede lõpuks ÜTI teema ja ÜTI testideni jõudsin. 100% muidugi kõik kokku ei lähe aga valdav enamus küll.

Nüansside tajumisest ja põhjalikkusest oli meie kohtumisel juttu ka. Seoses põhjalikkusega on mul olnud juhus, kus ühe töökaaslese suust tuli ütlus minu kohta, et olen nagu toriseja pöialpoistest. Ma esialgu ei saanud aru milles probleem oli aga kui sain asja üle natuke mõelda siis jõudis kõik mulle kohale. Selles antud seltskonnas võisin vähemalt mõne inimese arvates olla vahel päris suureks "piduriks", sest ülejäänud seltskonnast erinevalt ei meeldinud mulle äkkideede peale tegutsema tormata. Mulle on alati meeldinud enne tegutsema hakkamist asju korralikult läbi mõelda ja oma sellise suhtumisega ei olnud ma selles konkreetses seltskonnas just väga populaarne aga ma jäin ka edaspidi siiski oma seisukohtade juurde ja korralikult mõtlemata tegutsema ei tormanud ja ei lubanud seda ka teistel teha, sest küsisin küsimusi ja see nõudis ka teistelt planeerimist.

Vahel võib elu ka siiski väga kiiret otsustamist nõuda ja siis võib oma pika analüüsimisega kahjuks mõned olulised asjad ka "maha magada".

Fotograafia on päris palju aastaid mu üks suurimaid hobisid olnud ja seoses sellega ja ÜTI teemaga tekkis mul hiljuti üks mõte, et miks on nii, et mõni pilt, mis mulle endale väga meeldib enamusele teistele inimestele võib olla muljet ei avalda. Ehk on siin ka vähemalt osaliselt mängus ÜTI-ide oskus oluliselt rohkem nüansse tajuda kui enamus teisi inimesi. Huvitav oleks seda muidugi testida ÜTI ja mitte ÜTI puhul. Muidugi fotode puhul ei ole nüansid ainukesed asjad, mis fotost n.ö. foto teevad.

ÜTI-de sügav emotsioonide tajumine on ka minu jaoks väga tuttav teema ja tegelikult oli aeg kui ma just meeleldi näiteks haiglas kedagi vaatamas ei tahtnud käia, sest seal tundus rusuv olla ja mulle jäi mulje, et haigla õhustik neelab päris kõvasti minu energiat."

Meelis, 39

"Ma tean, et ma olen.
Ma tean, et ma hingan
Ma tean, et ma olen siin.
Ma ootan seda kutset, 
mis on minus.
Mis hingena nii põhjatu.
Ma elan ja ma tunnen seda elu
enda sees.
Ma ootan ja lehed langevad puult.
Ma ootan, kuidas taevas kumab kuu.
Ma tunnen seda valgust enda sees. 
Et olla, olla üks siin maal.
olla üks iseendaga
Tunda, mis on minuga koos, 
mis on minuga üks.
Olla siin keset valu ja rõõmu. 
Olla avatud ja armastuse voos,
mis minu poole teel.
Ma ootan, ehk aeg ei kustu
iial veel. 
Ma ootan, et teada kuhu
hing mind viib. 
See ongi see algus , mis on minuga koos. 
Aitähh, et võin seda kõike kogeda."

René, 36

"Ma tänan, et olen.
Ma tänan veel, et sa oled. 
Ma täna, kes minu ümber on. 
Ma olen, ma jään, 
ma elan, ma suren.
See on vaid üks viiv,
kui olen siin, et tunda.
Tunda seda armastusevoogu,
Tunda olemise rõõmu, 
Tunda elu olemust nii suurt.
Ma täna, et ma olen siin. 
Ma palvetan, et olla endas
Ma palvetan keset metsa, merd 
ja maad.
Nüüd siis ma tean kuhu minna 
ja kus olla.
Ma tunnen hoitust, kaitstust ja armastust
Ma tunnen, kuidas olla noor
Ma tunnen hingekutset, mis hüüab:
" Kui sa tänad, siis sa oled siinpool"
Ma tänan..."

René, 36