Elmar Toots loo põhjal​

Maailm otsib ja loob loomulikult tasakaalu. Iga tasakaalutus tuleb nähtavale järgmistes põlvedes üha teravamalt, kuniks kitsikus läheb nii teravaks, pinge nii suureks, et edasi enam ei saa. Siin jõuab autor isaliini juurde, mis samuti läbi tema tasakaalu on otsinud.

Kogu suguvõsa uurimuse eesmärk on liikuda tagasi aega, kuis kannatust veel ei tuntud. Närvisüsteemist lähtuvalt on eesmärk jõuda ŠOKI, ÜLEKOORMUSE või KEHA SULGUMISE eelsesse paika, kus toona kehakoodid muudetud said. Paika, kus keha ei saanud enam võimalust emotsioone täielikult läbi kogeda (terviklikult hingata). Paika, kus ühendus eheda eluga hakkas hajuma ning elujõud suguvõsast välja lekkima nii, et MATEERIA ei saanud võimalust elutervelt EDASI KASVADA. Paika, kus ELU KAITSVAD PIIRID hajusid ja midagi süsteemis muutus KONTROLLIVAKS, midagi pidi varjama, miski kandus läbi keha üle järgmistele põlvkondadele ja samas jäi nähtamatuks ning uduseks.

Siine põlvkondi jätkunud lugu ei ole olnud selgepiiriline ega lihtsalt läbinähtav. Kannatus on olnud väga lähedal SÜDAMES OLEVALE ARMASTUSELE. Just siin on tulnud otsest, jätkuvalt peale voolavat valu ning raskust kanda ning taluda. Hajuva ning jätkuva kahjustuse integratsioon on olnud igapäevaelu ilmingute tõttu vaevaline. On vaid pinnapealt natuke leevendanud, kuid pole andnud püsivat tulemust. Autor on pikalt loonud ressurssi, et see jada ISE enda sees ja ka välises maailmas lõpetada.

Tal on tulnud EEMALOLEKU VALU keha sees vabastada sellele üha lähemale liikudes, nii et ta suudaks õigel hetkel, Jumala ühendust reetmata, tänus ja väärikalt vaikida. Et ta suudaks end lihtsuses kogu kehaga väljendada. Ilma mineviku reaktsioonideta loo omaks võtta, seljataha jäta ning omal (elu kandvail) jalul terviklikuna edasi astuda.

Niisiis - ka meesliinil on tarvis liikuda tagasi paika, kus kannatust veel ei tuntud. Ja see paik võib-olla siinsamas juuresoleval fotol näha. Samas, kui vaadata tähelepanelikult kehasid, tuleb võib-olla liikuda rohkem tagasi.

Aasta võib olla sellel fotol umbes 1960. Siia aega on sündinud Beebibuumi generatsioon (1946–1964), kus kollektiivse teadvuse peamisteks iseloomujoonteks olid optimism, enesekindlus ja võistluslikkus. Emotsioonid on seotud staatuse ja eduga. Usk sellesse, et maailma saab (ja peab) muutma. Sellesse ajavahemikku jääb autori isa Toivo (1957) sünniaasta.

Kuid astume veel ühe sammu tagasi ja jõuame kahe venna Elmari (1923) ja Jaanini (1933). Elmari sünd jääb Suurima põlvkonna aega (1901–1927), kus peamisteks iseloomustavateks omadusteks olid kangelaslikkus, ohvrivalmidus ja stoilisus. Emotsioonid suruti alla ühise eesmärgi ja ellujäämise nimel. Tugev kollektiivne uhkus. Elmar on Toivo isa ja autori vanaisa.

Teise venna Jaani sünd jääb Vaikse põlvkonna aega (1928–1945), mille kollektiivteadvust iseloomustavateks omadusteks olid kohusetunne, alandlikkus ja ettevaatlikkus. Emotsioonid olid privaatsed. Väärtustati stabiilsust ja reeglite järgimist, et vältida konflikte.

Igaks-juhuks läheme veel ühe põlvkonna mööda meesliini ajas tagasi - Elmari isa oli Karl-Johannes (1891). tema sünniaasta jääb Kadunud põlvkonda (1883–1900), kus peamisteks omadusteks olid mässumeelsus, pettumus ja küünilisus. Esimese maailmasõja šokk purustas usu traditsioonidesse; emotsioone väljendati läbi kunsti või hedonismi.

Siinkohal autor tegelikult ei tea täpselt, kas ja miks vendade Elmari ja Jaani vahel viha tekkis. Ta teab vaid, et lugu oli seotud nende isa (Karl-Johannese) maja müügiga. Ta ei tea, kas vennad olid isaliini emotsionaalse raskuse edasikandjad ning nende omavaheline konflikt oli viimane piisk ehk kulmininatsioon, et viha ja ANDESTAMATUS neis teravalt väljenduks. Võib-olla oli midagi juhtunud juba varem, nii et vennad üksteisega suhtlemise täiskasvanueas lõpetasid.

Autor teab vaid juttude järgi, et lahkheli põhjuseks olevat olnud nende isa Karl-Johannese (surm 1965) talu. Ta teab, et siin kusagil ajaliinis juhtus midagi nii teravat, et vennad, peale isa talu (vanema venna tahte vastast) müüki enam üksteisega ei suhelnud. Kas vara jaotus ei olnud tasakaalus ja võrdsetel alustel? Või oli siin midagi veelgi sügavamat südames?

Vanem vend oli ehitanud endale ise maja ning noorem oli saanud päranduseks (kelleltki teiselt, mitte oma isalt) endale maja elamispinnana. Päranadi jagamisel jäi vendade isa maja noorema venna käsutusse. Ta olevat lubanud, et seda ei müü. Kuid müük siiski toimus. Ja nii vennad enam ei suhelnud. See raskus ja vastasseis läks nende mõlemaga hauda kaasa. Seega võis siit osa kanduda edasi Toivole.

Toivo abiellus ja sündisid kaks last. Üks neist Marilii (sünd 1982) käesoleva teksti autor. Marilii sündis Y- põlvkonda (1981-1996). Seda kollektiivteadvust iseloomustab eneseteostus, empaatia ja ärevus. See on esimene põlvkond, kes hakkas emotsioone avalikult analüüsima. Pidev pinge "eriline olemise" ja reaalsuse vahel.

Siinne meesliini TRAUMA ei ole selgepiiriline. On pigem varjatud draama ja (südame) VALU, mis närvisüsteemi järjepidevalt ÜLEKOORMUSES on hoidnud, see on teinud keha ülitundlikuks. Mille kaitseks on olnud loomeruumi ning mateeria jäik kontroll. See on muutunud elu pea liikumatuks ning selle edasikandumise ilmvõimatuks.

Siia kusagile on põimunud ELU mitte tõsiselt võtmine, bioloogia ehk surelikkusega mitte arvestamine, vimm ning usaldamatus naiste suhtes, ebaõigluse tunne ja selle, mis ei kanna endas elu, tõeseks pidamine.

Eelneva all on ehk olnud peidus vereliinis olev venna VIHA, mis välja tulla ei tohtinud? Seda muidugi autor kindlalt väita ei tea. Kuid ometi on valu teravate sõnadena nähtaval ning lahustumas. Selle olemus on olnud hägune, justkui puuduks RAAMISTIK ja PIIRID. On olnud liigne PIIRATUS ehk on puudunud tegevusluba ja on olnud KONTROLL ehk hirm kaotada midagi, mis (südame sügavustes) õigusega on kuulunud pärijale? Miski, mis on ette nähtud edasi kandmiseks? On olnud USALDAMATUS kõige ja kõigi suhtes. Aga kui ka eraldatus nii väga haiget teeb?

Kestma on jäänud DEPRESSIIVSUS (sest edasi liikumist pole olnud, kasv on olnud rangelt piiratud) ja varjatud viha ehk isegi abituses on peitnud lõks. Eelnev tundub olevat meesliini närvisüsteemi tsükkel, mida autor oma sünniga tahtmatult võimendanud on, sest looja loomus ja armastus soovivad vabaneda SELGUSESSE. Autor lisab igaks juhuks veelkord, et ta ei tea ja kirjutab vaid läbi isikliku kogemuse.

• Isaga on olnud tal aastakümneid sarnane situatsioon – kui autor rääkis vajadusest keskkonda muuta või parendada, kuulis isa selles üleskutset tegutseda. Nende kogemused ei kattunud.
• Kui autor kirjeldas oma enesetunnet, jõudis see isani sageli kriitikana. Autor õpib siinkohal märkama, kui palju ja millises kohas end tegelikult jagada on võimalik.
• Autor otsis lahendusi, pakkus variante, koostas projekte, kuid isa koges seda survena. NENDES HETKEDES POLE SÜNDINUD ÜHIST LIIKUMIST. AUTOR SAAB VALIDA, KAS JÄÄDA SELLESSE RINGI VÕI ASTUDA SAMM TAGASI.
• Isa jaoks võib naine (tema tütar) kõlada rahulolematu või ennast õigustavana. Seda ei ole võimalik täielikult muuta, kuid autor saab oma tähelepanu suunata sinna, kus kontakt on päriselt olemas ning loovast ideest kasvab läbi praktilise tegevuse tulemus.

See suhtlus on naise jaoks olnud nagu köiel kõnd – lihtne on kukkuda ohvrisse ja lihtne on kaotada tasakaal ning üle reageerida või ise juhtima asuda. Kuid ükski eelnimetatud teedest ei kannaks teda tõelises naiselikus olemuses. See vaid koormaks liialt ta vaimu ning keha ja hinge kutse hakkaks tuhmuma.
 
Aastakümneid ja põlvkondi kestnud mustri sisu võis olla järgmine:

• Vanem ei peegeldanud last tagasi, ei kuulanud ega valideerinud;
• Tõlgendas last järjepidevalt omal viisil,
• Pidas lapses kerkivaid emotsioone isiklikuks rünnakuks,
• Ei austanud lapse valikuid.

Õige sõnastus ega parem suhtlemisoskus ei pruugi siin midagi muuta. Ka süüdistamisest ei ole abi. Autor ei ole enam laps ja isa ei ole paha. Lihtsalt on puudunud selge ning avatud kommunikatsioon. Miski on takistanud südamega kuulamast ja nägemast. Võimalik, et mõlema osapoole närvisüsteem on liikunud sarnases tsüklis – LOOTUS – KONTAKT – VALU – HIRM – TUGEVAM KIINDUMUS. Võib-olla on toimunud tahtmatud ülekanded, mida kumbki ei ole osanud seninpeatada.

Igal juhul, kui see tsükkel kestma jääks, siis autor ei saaks oma väge loova naisena täielikult kasutada. Seni pole tal veel õnnestunud sellest korduvusest ohutult mööduda. Ikka on keha isetahtsi valuliselt reageerinud. Kirjeldatud tsükkel on surunud teda lapse energiasse ning puuduses elama, kuid nii poleks võimalik kohtuda ELU ARMASUSEGA maapeal ehk abikaasaga.

Elu omadus on laieneda. Seda ei saa teha pinnal, mis pole oma, TEGEVUSLOATA. Keeruline on olnud edasi liikuda, kui kokkulepped on olnud tingimuslikud ja võisid ootamatult igal hetkel muutuda. Kasvuruum pole olnud TURVALINE. Siin jätkuks ebakindlus, surve, tõrjumine ning KODU sõda. Just siin samas oli peidus ka varjatud OOTUS. Ootus rahule ning lunastusele.

Jäigas piiratuses põle võimalik vabana elada, sest elu loomulik voolamine, mis tekib ühenduses loojaga igas ühes eneses, peatuks. Nii saaksidki tekkida paisukohad, mis üks hetk plahvatustena välja purskuksid. Aastaid kestnud ÜLESTIMULATSIOON ehk materiaalse väljundita looja loomusele on eluliselt vajalik vabastada suguvõsa ARMASTUSE tee.

Nii sündisid sõnad autoris seestpoolt, otse keha sügavustest ja tekstid said paberile. Need hakkasid võtma kuju piltidena, kõlama laulude ja luuletustena, need moodustasid rütme ja isegi süsteemseid võrgustikke, kogunesid läbi käsikirjades arvutisse ja nüüd on suur osa neist raamatuteks vormumas. Neis kõigis on säilinud käiguteed!

Nii sai käesoleva teksti autorist looja piiratuses. Otse ta südamest ja keha seest hakkasid tema oma piirid laienema, keha hoiakud lõdvenema ning samas keskjoon ning ühendus Allika Armastusega tugevnema. Seda kõike selleks, et kehast saaks portaal, mil pea taevas, kuid jalad kindlalt maapeal. Selleks, et ulatuda uuena ühendusse ja luua teda ümbritsenud materiaalne maailm elu toetavaks.

Lisame ka siia loosse selguse mõttes ühe võimaliku närvisüsteemi taastumise (lihtsustatud) progresseeruva mudel – ŠOKK ehk dissotsatsioon ehk lõhestumine - DEPRESSIIVSUS – ÄREVUS / HÜPERAKTIIVSUS – VALU (emotsionaalne ja füüsiline) – VIHA ja piiride taastamine – SELGUS ja mõistmine – LEIN – INTEGREERIMINE ja taastumine. Viimases etapis pole närvisüsteem enam trauma ümber orienteeritud, see stabiliseerub. Inimeses tekib (hingamise) RUUM enne keha (autonoomse närvisüsteemi) reageerimist.

Autori seljataguses naisliinis (vt 5.4) on olnud pikka aega intensiivne surve närvisüsteemile, mil keha oli ülekoormuse all ägav ja samas selge väljendusoskuseta looja. Meesliin oli uduses, jäikade, kuid samas mateerias ebakindlate piiridega ning salamisi elu halvustavas vaikimises. Neil puudusid omavahel selged ühendused. Naisliin ei osanud tõenäoliselt mehi austada ja mehed ei osanud armastada arusaamatut naist. Nad elasid pikalt Jumalata ISE enda sees.

Siinkohal leidis autor end justkui lõksus tiirlevat, sest kummaski liinis ei tundunud olevat väljapääsu. Meesliin nõudis naisliini „täiuslikuks“ (traumast välja) muutumist ning naisliin nõudis meesliini „täiuslikuks“ (traumast välja) muutumist. Kumbki ei taganenud Jumalasse. Oli umbne, kaua kestev ning kurnav suluseis. Ja nii ei saanudki ELU võimalust välises maailmas edasi liikuda.

Pingutus oli süguliinile liigne. Autoril polnud pakkuda „täiuslikke“ (traumavabasid) lahendusi ning nii oli jäänud ta mateerias vajaliku toetuseta, leidmata pikalt võimalust kasutada elu stardipakuna seda, mis hetkel olemas on. Ta ei saanud end turvalise ruumi puudumise tõttu välismaailmas ka kiirelt loojana realiseerida. Kõigepealt oli tarvis vabastada voolud ja ühendusteed otse allikaga keha sees. Just selline on olnud naise sünni algus ja senine maine tee.

Kuid ta on jõudmas SELGUSE ja MÕISTMISENI. Kas ta suudab (Jumala poja enda abiga) oma sisemise mehe ehk mateerias KEHA vabastada raskusest ning vastupanust armastusele nii, et ta õitseb taas ja tema ellu saab vabalt siseneda maine kaasa ehk JUMALIK MEES, nii et LOODU saab TÕES MATEERIALISEERUDA?

Kas ta suudab astuda veelkord tagasi ISE endasse ja võtta need kaks sekundit närvisüsteemi rahustamiseks? Hingata kogu kehaga? Jääda täielikult endasse? JUST SIIA ON KIRJUTATUD UUE LOO ALGUS JA VANA KAOB.

Autori suurim unistus ja südame soov on vabalt KEHAS olles KOOS ELUS (Jumaliku muusika saatel) TANTSIDA!
​
Ja just siin paigas hakkab ta vaikselt nägema oma MAIST KODU ja PEREKONDA. Piirid selginevad ning naise tõeline olemus muutub üha NÄHTAVAMAKS.

Iga väljakutse, mida koged oma vaimses ja emotsionaalses elus, on põhimõtteliselt närvisüsteemi probleem, sest sinu närvisüsteem määrab, millise reaalsuse versioonis sa igal hetkel elad. Kui kannatad ärevuse all, on see sellepärast, et sinu närvisüsteem on jäänud lõksu pideva ohu detekteerimise seisundisse, skaneerides iga suhtlust ohu suhtes, mida tegelikult ei pruugi olemas olla.

Kui tunned end masendunult ja eraldatult, siis on sinu närvisüsteem seiskunud, säästes energiat, kuna on õppinud, et kaasalöömine on mõttetu. Pealetükkivad mõtted, võimetus tunda rõõmu – need kõik on märgid närvisüsteemist, mis ei suuda rahuneda.

Sinu mõtted ei loo sinu närvisüsteemi seisundit – sinu närvisüsteemi seisund loob sinu mõtete kvaliteedi ja sisu, mistõttu positiivne mõtlemine üksi ei tööta kunagi, kuniks sinu bioloogia karjub, et oled ohus.

Reguleeritud närvisüsteem muudab sinu vaimset ja emotsionaalset kogemust, sest see muudab aluspõhja, millest kõik sinu tajud lähtuvad. Reguleeritud olekus saad selle, mida terapeudid nimetavad "taluvuse aknaks" – võime kogeda raskeid emotsioone ilma nende poolt alla neelamata, silmitsi seista väljakutsetega ilma kokku varisemata või plahvatamata.

Sa lakkad olemast emotsionaalsete reaktsioonide pantvang, sest sinu süsteem suudab liikuda sujuvalt aktiveerumise ja puhkuse vahel ilma kinni jäämata. Sinu suhted süvenevad, sest suudad taluda lähedust ilma seda ohuna tajumata. Sinu töö muutub rahuldust pakkuvamaks, sest stress ei käivita enam täielikke ellujäämisreaktsioone. Sinu minatunne stabiliseerub, sest sa pole enam reaktiivsete seisundite killustatud kogu, vaid terviklik inimene.

Närvisüsteemi reguleerimine on sügavalt oluline, sest see käsitleb sinu kannatuste juurt, mitte ei halda ainult sümptomeid. Trauma ei puuduta seda, mis sinuga juhtus – see puudutab seda, kuidas need kogemused kodeeriti püsivateks ootusteks selle kohta, kuidas elu toimib.

Kui sinu närvisüsteem õpib uusi mustreid, ühendad sõna otseses mõttes ümber ennustusmashina, mida sinu aju kasutab kogemuse loomiseks. Enesekritika vaibub, sest reguleeritud närvisüsteem liigub loomulikult enesekaastunde suunas. Sotsiaalne ärevus väheneb, sest sinu süsteem lakkab tõlgendamast neutraalseid nägusid vaenulikena.

Eksistentsiaalne hirm tõmbub tagasi, sest rahus olev närvisüsteem kogeb elu pigem juhitavana kui ähvardavana. See on erinevus vaimse tervise raskustega toimetuleku ja nende tegeliku lahendamise vahel seal, kus need loodi.

Teksti autor teadmata

Foto: Aimar Säärits

„Esivanemate pärand“ on Venemaa telesaate „Selgeltnägijate tuleproov“ (""Битва экстрасенсов"") 16. hooaja võitja Viktoria Raidose kauaoodatud raamat, mis räägib sellest, kuidas kaugete esivanemate teod mõjutavad ka meie saatust. Ühtlasi vastab ta kõige tähtsamale küsimusele: kas on võimalik muuta seda, mis on sõna otseses mõttes „saatusest määratud“.

Oskus vigadest õppida ja paremaks saada põhineb nii bioloogilisel kui ka vaimsel arenemisel. Teadlik tähelepanu oma elukäigu vastu on siin inimesele üheks kõige olulisemaks abivahendiks. See on tähtis ka oma põlvnemise suhtes: lähimad esivanemad mõjutavad meid iseenesest ja et selle toimet kuidagi muuta, tuleb sellest esmalt aru saada, kuid kaugete esiisade mõjutusi ja võimalikku toetust on pea võimatu tunnetada ja vastu võtta ilma teadmisteta nende saatuse ja nende endi kohta.
​
Õigeks tegutsemiseks on harilikult vaja mõista seda, kes me oleme ja kus asume. Viktoria Raidos on veendunud, et enamjaolt tuleb see mõistmine oma suguvõsa ja esivanemate tundmisest. Jõud, mida antakse sajandite jooksul põlvest põlve edasi ning mis peitub meie füüsises ja psüühikas, võtab kuju teatud sündmustes, mis mõjutavad ka meie elu.

Kui õpime neid nägema ja muutma, õpime muutma ka oma saatust.